fbpx

Miks on väikelapse suhtlemisoskus oluline ning kuidas selle arengut toetada?

Miks on kõne ja suhtlemisoskus nii tähtis?

Kommunikatsioon ehk suhtlemine teise osapoolega on toetavate suhete ja üksteisest arusaamise alustala. Kui me tahame ennetada lapse ebasobivat käitumist, siis peame väga sihikindlalt tegelema tema kõne ja suhtlemisoskuse arendamisega. Kuidas õpetada last, kes kasutab oma vajaduste teatavakstegemiseks või väljendamiseks käsi, jalgu või hammustamist? Edu võti on mäng – koos vanemaga mänguoskuste treenimine õpetab lapsele eneseväljendust.

Kuidas õpetada mängu? Ikka koos täiskasvanuga. Sa ei vaja kalleid mänguasju, et oma väikelast lõbustada. See ei aita, kui saadate lapse oma tuppa ja annate talle kuhjaga mänguasju kaasa või ostate iga poeskäigu ajal uue lelu. Selle asemel püüa talle näidata, et maailm on täis sõnu, pilte, lugusid ja teadmisi. Täiskasvanu on lapsele tõlgiks. Püüa igal hetkel mõelda, et lapsed ei ole sündinud teadmisega, mida pildid, sõnad või teod tähendavad. Meie ülesanne on neile kõike näidata ja lapse töö on vaadata. Väikelapsed õpivad kõike läbi jäljendamise.

Oskus suhelda on võtmeoskus kogu eluks. Miks väikelapse kommunikatsioon on oluline?

Suhtlus lapsega algab juba enne seda, kui laps ise rääkima hakkab. Alguses ei oska laps öelda, mida ta soovib, ega tea, kuidas väljendada oma tundeid või vajadusi – mõni võib muutuda kurvaks ja nutta, mõni saab kurjaks või ärevaks ning kasutada täiesti ebasobivaid võtteid, et endast teada anda. Käitumine on lapse viis ennast väljendada ning sageli puuduvad lapsel sobiliku käitumise oskused. Täiskasvanu töö on õpetada lapsele sõnade abil suhtlemise oskuseid, et laps ei peaks oma vajadusi väljendama läbi jonnihoogude.

Õpeta suhtlemist kõigis nendes hetkedes, mida te koos veedate. Kuidas saad last õpetada?  
Sünnist ühe aastani:

  • Vasta oma lapsele. Vaata tema poole, kui ta teeb häält, räägi temaga, jäljenda hääli, mida laps teeb, kasuta kõrgendatud hääletooni (suhtle emotsionaalselt, et lapse tähelepanu võita). Oota ja anna lapsele aega vastamiseks!
  • Naera kaasa, kui tema naerab, imiteeri tema näoilmeid.
  • Õpeta last kordamööda jäljendama – tehke kätega peitusemängu, plaksutage, harjutage õhumusi, lehvitage hüvastijätuks. See õpetab last mõistma, et asjad käivad järgemööda. Kui ta rääkima hakkab, siis tuleb ju samuti oma korda oodata.
  • Räägi lapsele, mida te teete, kuhu lähete, kellega kohtute. Ütle näiteks: „Lähme vanaema juurde. Vanaemal on koer. Teeme kutsule pai.”, „Emme peseb su juukseid.”, „Paneme toidu lauale.”, „Mahl on magus.” jms.
  • Õpeta lapsele loomade hääli ja mängulisi häälitsusi. Näiteks: Lehm teeb muu.”, „Mis häält teeb lehm?”, „Jänku hüppab hopp-hopp.”, „Kuidas jänku hüppab?”, „Auto sõidab prrrrr.”, „Mis häält auto teeb?”
  • Loe ja laula oma lapsele iga päev. Lastele pakuvad huvi erinevad liisusalmid (nt patsu-patsu kooki, kuts läks karja).
  • Vaadake koos pildiraamatuid, räägi lapsele, keda te seal näete: „See on kana. Kana teeb ka-ka-ka.”

1-2 aastane:

  • Püüa lapsega rääkides olla tema silmade kõrgusel või taotle silmast-silma kontakti.
  • Räägi oma lapsega, kui teete erinevaid tegevusi või käite erinevates kohtades: „Võtame jope ära. Kuhu me jope paneme? Paneme jope kappi. Jope on kapis.”  Näiteks kui jalutate, näita sõrmega erinevatele asjadele ja ütle, mis need on: „Seal on koer. Koer teeb auh-auh. See on suur koer. Koer on pruuni värvi.”
  • Kasuta lühikesi sõnu ja väljendeid, mida lapsel oleks kerge imiteerida. Kasuta ise hästi selget hääldust, grammatiliselt korrektseid lauseid, aeglasemat kõnetempot ning sagedasi kordusi.
  • Räägi lapsele helidest, mida kuulete. Kuulates koos kella tiksumist, ütle „tik-tak-tik-tak”. Tee auto- ja rongihääli nagu „viu-viu, põrr-põrr, tsuh-tsuh” jne.
  • Tee erinevaid häälitsusi vanniskäigu ajal. Kirjelda talle häälitsustega, mis hääli teevad seebimullid või kuidas prääksuvad vannipardid. Häälitsusi saad õpetada ka laulukestega, näiteks „mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad”.
  • Laienda lapse väljendeid. Näiteks kui laps ütleb „auto”, täienda teda: „Jah, see on auto, suur auto. Auto on punane. Auto sõidab.”
  • Loe oma lapsele iga päev. Püüa leida suurte piltidega raamatud, kus on igal leheküljel vähe objekte. Räägi lapsele kõigist piltidest.
  • Lase lapsel näpuga näidata piltidele, mida nimetad. Märgake terviku osi, näiteks otsige pildilt üles looma või inimese näo-ja kehaosad. Tehke seda ka teineteise või nuku peal.
  • Palu, et laps ise nimetab pildi kohta käiva sõna. Võib-olla ta alguses ei vasta, aga ühel päeval ta üllatab sind sellega, et ütleb ise, mida ta pildil näeb.
  • Ära sunni last sõnu kordama! Selle asemel, et öelda „Ütle kass!”, küsi lapselt „Kes see on?”
  • Kui lapse sõnavaras on juba piisavalt sõnu, siis suuna teda kahte sõna koos kasutama: „Anna pall!”, „Emme tudub.”, „Issi auto.”, „Punane sokk.”
  • Kõne arengu soodustamiseks mängige koos loto- ja memoriinimänge (kahe samasuguse pildi leidmine, üksteise peale/kõrvale asetamine) ning tehke erinevaid käelisi tegevusi (joonistamine, rebimine, plastiliinist tükikeste tõmbamine jms).

Meie roll on oma lapsi kasvatada ja õpetada. Mida varem selle õpetamisprotsessiga alustame, seda kergemalt tulevad tulemused. Naudi iga hetke oma väikelapsega ja ole rõõmus iga väikese edusammu üle.

 

Autorid: Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja Liina Lokko ning eripedagoog/logopeed Jette Numa; kasutatud materjal: ASHA, One to Two Years, https://www.asha.org/public/speech/development/12; pilt: Unsplash / Stephen Andrews

 

Hoia end Varajase Kaasamise Keskuse tegemistega kursis, meil on Sulle peagi üllatus!

Tegeleme hetkel väga aktiivselt kõnet toetavate metoodiliste materjalide arendamisega ja veebruaris saame neid juba kõigi huvilistega jagada.
 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks on vajalik lastele kombeid õpetada?

Sündides ei ole lapsele kaasa antud viisakat käitumist, seda peab õppima! Sinul on kohustus õpetada oma väikesele lapsele, kuidas on ühiskonnas viisakas käituda. Järgnev on Sulle juhtnööriks, kuidas kasvatada viisakat ja sõbralikku last, kes tunneb ennast koduselt igas sotsiaalses situatsioonis.

Selleks, et mõista erinevate kommete vajalikkust, tuleb mõista teiste inimeste tundeid. Umbes 1,5-aastaselt hakkab laps mõistma, et teistel inimestel on temaga sarnased tunded. See on õige aeg lapsele õpetada, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Seda on lihtsam öelda kui teha!

Viisakas käitumine toetab Sinu lapse sotsiaalset arengut. Eksperdid ütlevad, et lapsed, kellele ei ole õpetatud varakult vajalikke kombeid, ei tule alati toime ka erinevates sotsiaalsetes situatsioonides. Mängukaaslane, kes jätab ütlemata „vabandust“, ei solva tõenäoliselt sellega teist last, kuid ta ei meeldi teistele siis, kui ei suuda jagada ega kordamööda mängida.

Kommete õppimine on elukestev haridus. See ei juhtu üleöö, Sa pead võtma rahulikult. Kaheaastasele lapsele on eakohane ühe sotsiaalse oskuse tutvustamine kuus. Näiteks õpeta laps ütlema „tere“ inimesele, kes tema poole pöördub. Kui laps seda teeb, premeeri teda kiitusega – see muudab protsessi kõigi jaoks meeldivaks. Samal ajal on oluline hoida oma ootused reaalsed.

Sinu käitumine on oluline! See tähendab, et kui Sa palud kellelgi endale soola ulatada, ütle ka „palun“ ja „aitäh“. Ka lastega koos autos sõites proovi jälgida enda tegevusi ja emotsioone, mis liiklus võib Sinus esile tuua.

 

Mida lapsele õpetada?

Lauakombed

Mida oodata: 3-aastane laps on võimeline sööma kahvli ja lusikaga, istuma laua ääres püsivalt 15-20 minutit ning pühkima suud salvrätiga.

Mida teha: Väikelapseeas paku lapsele toitu väikeselt, mitte-purunevalt taldrikult, julgusta teda kasutama söögiriistu. Ära luba lapsel toitu visata, öeldes talle: „Me ei viska toitu põrandale. Kui Sa enam ei soovi, palun ütle, et Sa ei soovi.“

Palun ja aitäh!

Mida oodata: 1,5-aastane laps võib „palun“ ja „aitäh“ öelda, kuid ei pruugi nende sõnade reaalsest tähendusest alati aru saada. Umbes 2,5-aastaselt õpivad lapsed neid sõnu situatsiooniga siduma.

Mida teha: Kui Sinu laps ei ole harjunud nende sõnade ütlemisega, suuna last vaikselt, öeldes: „Mida me ütleme, kui keegi meile midagi kingib?“ või „Mida me ütleme, kui keegi meile magusat pakub?“

Jagamine

Mida oodata: Umbes 2-aastaselt hakkab laps mõistma jagamise ja kordamööda mängimise mõistet, mis aga ei pruugi talle meele järgi olla.

Mida teha: Julgusta oma last mänguasju jagama. Näiteks anna talle kaks sarnast mänguasja ning soovita tal teist oma sõbrale pakkuda.

Vabandamine

Mida oodata: Kuigi 1,5-aastasel väikelapsel on arusaamad empaatiavõimest olemas, ei mõista ta täpsemalt, miks peab kellegi käest vabandust paluma. Umbes 2,5-aastaselt mõistavad lapsed selle vajadust, kuid nad võivad olla oma tegevustest liiga haaratud, et vabandamisega ise hakkama saada.

Mida teha: Kui Sinu laps võtab mängukaaslaselt ära mänguasja, ütle, et see tegevus ei ole õige, ning rõhu tema empaatiale. Ütle: „Me ei löö, löömine on valus.“ Seejärel palu tal vabandust paluda: „Kui me kellelegi haiget teeme, ütleme vabandust.“

Rääkimine

Näpunäited viisaka vestluse põhireeglite õpetamiseks:

  • Vaata inimesele, kellega Sa vestled, silma.

Soovitus: Ütle oma lapsele, et ta prooviks aru saada, mis värvi on temaga vestleva inimese silmad.

  • Vasta, kui Sinult küsitakse küsimusi.

Soovitus: Vihja vaikselt lapsele, et ta räägiks. Anna talle teada, et võib vastata ka „ma ei tea“.

  • Ära räägi enne, kui teine inimene on rääkimise lõpetanud.

Soovitus: Julgusta olema kannatlik, paludes lapsel enne rääkima hakkamist viieni lugeda.

  • Ära sega vahele, kui see ei ole hädavajalik. Kui pead seda siiski tegema, ütle „vabandust“.

Soovitus: Mõelge välja mingi signaal (näiteks nimetissõrme tõstmine), mida Sinu laps saab kasutada, et näidata Sulle, kui ta Sind vajab.

 

Kas ja kuidas reageerida ebasobivatele tegevustele või sõnadele?

Kui Sinu 2,5-aastane laps nokib tihti nina, siis see on eakohane. Kui Sa näed, et ta hakkab nina nokkima, paku talle salvrätti. Ära tee sellest suurt numbrit. Väikelapsed katsetavad piire, proovides aru saada, millest nad pääsevad puhtalt ning millest mitte. Pettumuse väljanäitamine võib tekitada Sinu lapses suuremat soovi sobimatut tegevust jätkata.

Kui Sinu laps õpib alles potil käima, on sellega seotud ebaviisakad sõnad kerged tulema. Võid lapselt asjalikult küsida, kas ta soovib potile minna. Kui vastus on eitav, jätka oma tegevustega. Kui Sa ei reageeri lapse sõnadele väga tugevalt, ei saa laps Sinult piisavalt tähelepanu ning lõpetab nende ütlemise.

 

Järjepidevus on oluline. Heade kommete omandamine nõuab palju harjutamist ja kinnistamist. Veendu, et Sina ja Sinu partner julgustaksite sama käitumist ning kutsuksite mittesoovitud käitumise puhul last korrale. Kui Sinu partner laseb lapsel söömise ajal toiduga mängida (näiteks seda visata), aga Sina ei lase, ajab see lapse segadusse ning ta ei ole kindel, mida temalt oodatakse.

Head kombed on head harjumused. Viisakas käitumine on eluviis ning ei loe vaid see, kuidas Sa käitud väljaspool kodu. Oluline on alustada nii vara kui võimalik, et head kombed muutuksid millekski, mida laps teeb automaatselt. Kõik algab kodust!

 

Allikas: Isadora Fox, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Pexels / Anastasia Shuraeva

Kuidas väikelapsele kombeid õpetada?

Iga vanem soovib kasvatada viisakalt käituvat last, kuid see võib tunduda võimatu unistusena. Kahe- ja kolmeaastased lapsed trambivad jalgu, kui nad midagi ei saa, poevad õhtusöögi ajal laua alla või võtavad eakaaslastelt mänguasju ära. Sul võib tekkida kiusatus lapsele kommete õpetamist edasi lükata, kuni see vanuseetapp lõppeb, kuid just siis on parim aeg alustamiseks.

Kui Sa alustad varakult, mõistavad lapsed, et viisakas olemine ja teistega arvestamine käib igapäevaelu juurde. Õnneks saab Sinu väikelaps nüüd järgida lihtsaid juhiseid, soovides just Sulle meele järele olla. Selles vanuses hakkavad lapsed välja töötama harjumusi ja käitumismustreid, mis jäävad kogu eluks. Ära oota täiuslikkust enne, kui Sinu laps mõistab viisakas olemise põhjuseid. Ta vajab õppimisel palju kordamist ja tuge.

Väikelastele kommete õpetamine võib olla väga väljakutsuv. Alusta nendest lihtsatest asjadest:

  • Õpeta oma lapsele ühesilbiline sõna, näiteks „palun“ või „aita“. Oma soovi väljendamiseks hakkab laps karjumise asemel hakkab laps pigem neid sõnu kasutama.
  • Harjuta jagamist. Õpeta oma lapsele, et ei tohi teistelt asju ära võtta. Õpeta talle, kuidas mängida ühe konkreetse mänguasjaga teise lapsega vaheldumisi.
  • Õpeta lapsele lauakombeid. Veendu, et Sinu laps istuks oma toolis laua ääres. Nii tihti kui võimalik, istu ka ise lapse kõrvale ja söö samal ajal. Oluline on saavutada rutiin.

Võlusõnad

Laste verbaalsed oskused arenevad kiiresti, seega on üsna tõenäoline, et Sinu laps oskab öelda „aitäh“ ja „palun“. See sõltub Sinust. Väikelapseeas on olulisel kohal teiste jäljendamine. Sinu laps jälgib Sind tähelepanelikult ning matkib Sinu tegevusi. Jälgi enda käitumist ning palu ise asju viisakalt, kasutades „palun“ ja „aitäh“. Kui laps karjub „anna“, palu tal viisakalt öelda „palun“, enne kui Sa talle midagi annad. Harjuta tihti neid „võlusõnu“, ulatades teineteisele mänguasju. Et soovitud käitumine kinnistuks, on soovitatav on last nende sõnade kasutamise eest kiita.

Jagamine

Nüüd, kui Sinu laps on piisavalt vana, et mängida teistega, on oluline talle õpetada, kuidas seda teha. Kuigi lapsed on loomupäraselt enesekesksed ja suure omandiõigusega, teevad nad vahet „hea“ ja „mitte hea“ käitumise vahel (teiselt mänguasja ära võtmine). Lapsed võivad muutuda agressiivseks, kui nad ei oska ennast väljendada. Seega, kui Sinu laps lööb teist, eemalda ta olukorrast ja selgita talle, et kui ta midagi soovib, peab kasutama sõnu. Selgita, miks tema käitumine on vale ning palu tal teiselt vabandust paluda.

Et Sinu laps hakkaks rohkem asju jagama, alusta mänguasjaga kordamööda mängimist. Kui tema aeg on läbi, palu last viisakalt mänguasi Sinule anda ning korda sama, kui Sinu aeg on läbi (laps peab paluma Sinul mänguasi talle anda). Pane paika reeglid, kui laps mängib koos teise lapsega. Võid öelda: „Sa võid paar minutit kiikuda, kuid siis on sõbra kord.“ Vajadusel määra kindel aeg ning kaasa ka teine mänguasi või tegevus, et lapsel oleks lihtsam lahti lasta. Hea abivahend aja määramiseks on taimer. Ära kasuta telefonis olevat taimerit, sest see viib tähelepanu planeeritud tegevuselt eemale. Õpeta last abivahendit jälgima.

Lauakombed

Sinu laps võib eelistada süüa kartuliputru kätega. See tegevus on vajalik peenmotoorika arenguks, et laps võiks seejärel hakata sööma söögiriistadega ning käsi salvrätikuga pühkima. Näita lapsele, kuidas on õigem süüa. Ütle: „Vaata, kuidas mina kahvlit käes hoian. Näita, kuidas Sina seda proovid teha.“ Tee abistavaid ettepanekuid ja tuleta talle meelde, kui ta unustab: „Sööme suu tühjaks, enne kui rääkima hakkame“ või „Kui Sa krooksud, palu vabandust.“

Väikelapseeas närib enamik lapsi toitu kinnise suuga ning suudab istuda laua taga umbes 15 minutit järjest. Räägi toidust ja selle söömisest, et aidata lapsel keskenduda söömisele, ning eemalda last ümbritsevad segavad faktorid. Sa võid oma lapsele öelda, et kui ta otsustab lauast lahkuda, ei saa ta enam laua juurde tagasi tulla. Siinkohal pead Sa endale kindlaks jääma, õpetades lapsele, et söömise ajal süüakse, mitte ei tehta muid tegevusi.

Tere ja head aega

Kui võõras inimene ütleb väikelapsele „tere“, võib laps tarduda ning jääda inimest vaatama. Võid talle vaikselt meelde tuletada, et ta ütleks „tere“ vastu, kuid kui laps on liiga arg, ära survesta teda. Kui ütled ise „tere“ ja ulatad kellelegi teretamiseks käe, mõistab lapski millalgi, et see tegevus on vajalik. Kui laps tervitab kedagi ise, ilma et talle seda meelde tuletataks, kiida teda noogutusega. Hea käitumise kinnistamine on tõhusam kui sundimine.

Allikas: Pamela Kramer, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Pexels / cottonbro

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!

Kuidas valida lastele mänguasju?

Kui Sa oled kunagi jälginud keskendunud last, kes üritab mahutada ruudukujulist klotsi ruudukujulisse auku või püüda õhust kinni palli, tead täpselt, et mänguaeg ei tähenda vaid lõbu. Mängimine on tõsine töö ning mänguasjad nagu tööriistad.

Järgnev on juhend sellest, kuidas lapsed erinevas vanuses mängivad ning millised on need mänguasjad, mis laste meelt lahutavad, aidates samal ajal paremini maailma mõista, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida ning arenevat aju stimuleerida.

Kuidas imikud mängivad?

Mängimine on esimesel eluaastal seotud uurimisega. Imikud kasutavad enda viit meelt, et õppida tundma ümbritsevat uut ja huvitavat maailma. Kas mingi ese tundub kõva või pehme? Kleepuv või kare? Mida see teeb, kui ma selle maha viskan või endale suhu pistan? Enamik imiku mängu koosneb esemete „maitsmisest“, raputamisest, viskamisest või erinevate helide tekitamisest.

Kui imik omandab mõne uue liigutusliku oskuse, muutub mäng koordineeritumaks ning keerulisemaks. Näiteks:

  • Umbes 4 kuu vanuselt hakkavad lapsed esemete poole sirutama ja neid haarama. Lastele pakuvad huvi esemed, mis teevad heli, näiteks kõristid.
  • Umbes 6-7 kuu vanuselt oskavad nad selle kõristi ühest käest teise anda.
  • Umbes 9-kuuselt on haaramine juba hästi arenenud, lapsed hakkavad sõrmede abil üles võtma ka väiksemaid asju.

Imikud mängivad tavaliselt pigem üksinda, kuid kõrvuti teise lapsega. Aastaselt juba jäljendatakse teiste tegevusi.

Imikueas lapsele oled Sina lemmik mängukaaslane. Oled Sa kunagi mänginud lapse ees mänguasjaga vaid selleks, et ta haaraks sellest kinni? Või on Sinu laps kunagi rõõmust kiljatanud, kui tema poole kiirustad ütled: „Ma saan su kätte!“?

Vastastikune suhtlus aitab lapsel õppida rääkima, mõistma sotsiaalseid suhteid ning põhjus-tagajärg seoseid. Kui imikud hakkavad mõistma, kuidas asjad toimivad ning omavahel seotud on (lõhn, maitse, kõla, tunnetustegevus), on nad valmis järgmiseks arenguetapiks, mil nad hakkavad välja selgitama, kuidas asjad töötavad.

Asjalikud mänguasjad imikutele

Voodikarussell. Voodis lamades enda pea kohal liikuvate esemete vaatamine aitab ergutada lapse nägemist ning arendab tähelepanu.

Peegel. Esialgu on Sinu laps peeglisse vaadates muutuvatest näoilmetest väga huvitatud. Aja jooksul saab ta aru, et see, kes sealt vastu vaatab, on tema enda peegeldus. Kui see juhtub, saavad nad endast teadlikumaks ning õpivad tundma oma kehaosi ja nende asukohti.

Rõngastest torn. Esmalt naudivad imikud nende rõngaste hoidmist ning suuga tunnetamist. Hiljem arendab rõngaste koonusele paigaldamine lapse peenmotoorikat. Väikelastele saab selle abil ka numbreid ja värve õpetada, ladudes neid torni, samal ajal loendades ja värve nimetades.

Mänguasjad, mida saab lükata ja tõmmata. Sellised mänguasjad toetavad lastel parema tasakaalu tekkimist ning suurte lihaste arengut. Mida rohkem lapsed midagi lükkavad ja tõmbavad, seda rohkem töötavad nende lihased, mis on vajalikud, et lastest saaksid osavad jooksjad ja ronijad.

 

Kuidas väikelapsed mängivad?

Väikelapsed saavad teadlikuks asjade funktsioonidest (mida millegagi teha saab). Neile meeldib klotsidest torni laduda, mängutelefoniga kellelegi helistada või juua „suure lapse“ tassist. Algavad tegevuste imiteerimised, näiteks nuku magama panemine või rongiga mängides häälitsuste tegemine (tsuhh-tsuhh). Sellised tegevused panevad aluse koolieelsele mängule ning tähendavad, et Sinu lapses kasvab arusaam, et iga ese täidab mingit eesmärki.

Sinu laps hakkab selles arenguetapis ka värve ja kujundeid eristama. Soovitatav on valida mänguasjad, mis on pigem eredad, värvilised ja lõbusad. Teiseks eluaastaks oskab enamik väikelapsi palli lüüa, värvipliiatsitega kritseldada ja ehitada nelja või enama klotsiga torni. Kolmandaks eluaastaks panevad lapsed puslesid kokku ning sõidavad abiratastega jalgrattaga. Ole valmis nägema laste tegevuses väga palju kordusi, kuna just nii omandavad nad uusi oskusi ja õpivad, et neil on teatud määral kontroll ümbritseva maailma üle.

Asjalikud mänguasjad väikelastele

Pallid. Sõltumata sellest, kas seda põrgatatakse, veeretatakse, püütakse või visatakse, arendab see lapse motoorikat, käe- ja silma koostööd ning üldist osavust.

Kuju järgi sorteerimise mänguasjad. Käe- ja silma koostööd ja probleemilahendusoskusi toetavad näiteks üksteise sisse mahutatavad kausid, millest saab ka torni ehitada. Samuti on arendavad õpetuse järgi nupukestest pildi tegemine ning kujundite õigesse kohta paigutamine.

Tegeluskeskused. Tegeluskeskused ja -kastid ning muud nuppude, lülitite ja kangidega interaktiivsed mänguasjad arendavad peenmotoorikat, probleemilahendusoskusi ning põhjus-tagajärg seoste loomist.

Rollimängude jaoks mõeldud mänguasjad. Mänguköögid ja arstikohvrid aitavad lapsel õppida maailma paremini tundma läbi Sinu ja teiste täiskasvanute tegevuste imiteerimise. Nukud ja karvased mänguasjad julgustavad lapsi imiteerima reaalse elu tegevusi (näiteks tee joomine koos kaisukarudega). Sellised mängud toetavad sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, õpetades väikelastele emotsioonide väljendamist.

 

Kuidas mängivad koolieelikud?

Imikud kasutavad viit meelt, et uurida ümbritsevat maailma. Väikelapsed hakkavad mõtlema, kuidas asjad töötavad. Eelkooliealised kasutavad mänguasju ja muid esemeid eesmärgipäraselt, kuid samas rakendavad nad tihti ka kujutlusvõimet, et nendele esemetele uusi funktsioone luua. Söögilaua kohale visatud tekist saab salajane kohtumispaik. Plastiliinist valmistatakse pitsapirukaid, mida palutakse Sinulgi „maitsta“.

Koolieeliku jaoks muutub maailm maagiliseks piirideta kohaks. Paljud lapsed arvavad selles vanuses, et neil on võlujõud, millega nad suudavad võidelda „koletistega“ või muutuda printsessiks või haldjaks. Sageli ootab Sinu koolieelikust laps, et ka Sina suudaksid tulla kaasa tema fantaasiatega. See on aeg, mil lastel võivad tekkida kujuteldavad sõbrad. Sellised fantaasiamängud on laste arengus väga olulised, kuna need aitavad toime tulla hirmude, ärevuse, lootuste ja unistustega.

Maailm on lastele kui lava, nii et ole valmis kuulma palju „Emme, issi, vaata mind!“  Kui koolieelik õpib ühe uue triki teise järel, ootab ta just Sinu heakskiitu ja toetust uute saavutusteni jõudmiseks. Selles vanuses õpivad lapsed koostöömängu ja jagamist ning neil tekib soov suhelda ja omada sõpru.

Laste teadmised maailmast on arenenumad, nii et ära imesta kui Sinu eelkooliealine laps teab täpselt, kuidas töötavad erinevad elektroonilised vidinad või kuidas panna tööle elektrilisi mänguasju. Mäng ise muutub füüsilisemaks. Miks vaid kõndida, kui saab ka hüpata, karata või keksida?

Asjalikud mänguasjad eelkooliealistele

Kunst ja käsitöö. Peenmotoorikat arendavad tegevused, näiteks kriitidega perepildi joonistamine ning kääridega lõikamine ja kleepimine, parandavad ka koordinatsiooni, suurendavad loovust ja tõstavad enesehinnangut.

Klotsid ja ehituskomplektid. Torni ehitamine (ning nuputamine, kuidas selle ümberminekut takistada) arendab käe ja silma koostööd ning koordinatsiooni. Koolieelikud loovad oma kujutlusvõimet kasutades lihtsatest ehituskomplektidest hooneid, sõidukeid, loomi ning muudki põnevat.

Pusled. Pusled toetavad koordinatsiooni ja osavuse arengut ning õpetavad lastele ruumisuhteid ja loogilist mõtlemist.

 

Kuidas mängivad suuremad lapsed?

Algkoolis käivate laste saavutused on nende jaoks enneolematud. Nad mõistavad paremini ümbritsevat maailma ja omandavad oskusi, mis neile varem raskusi valmistasid, näiteks oskavad nad nüüd jalgpalli mängida või sõbrannale patsi punuda.

See on ka aeg, kus kinnistuvad huvid. Kui 4-aastasele meeldis kuulata lugusid, võib ta hakata nautima lugemist. Kui 5-aastasele meeldis kuulata muusikat, võib ta soovida hakata mängima klaverit.

Lapsed saavutavad vilumuse jalgrattaga sõitmisel ning õpivad liuglema ruladel. Kunsti- ja käsitööprojektid muutuvad keerukamateks ning laps võib tundide kaupa kududa sõprusevõrusid või joonistada pilte.

Suhted eakaaslastega omandavad suurema tähtsuse ning Sinu laps võib olla huvitatud rohkem klassikaaslastega kui Sinuga mängimisest. Kuid proovi meeles pidada, et isegi kui Sinu laps kasvab, on vanemad tema jaoks endiselt kõige olulisemad mängukaaslased. Proovi leida aega, et lapsega üks ühele aega veeta. Hea võimalus midagi kogu perega koos tegemiseks on lauamängude mängimine.

Nüüd on lastel õige aeg proovida uusi seiklusi, näiteks maastikurattaga sõitmist, mis on jäänud nooremana tegemata, ent on nüüd lapsevanema järelevalvel ohutu.

Asjalikud mänguasjad suurtele lastele

Hüppenöör. Hüppenööriga hüppamine nõuab head koordinatsiooni, soodustades motoorsete oskuste arengut ja probleemilahendusoskusi.

Laua- ja kaardimängud. Kaardimängud nagu „Linnade põletamine“ või „Uno“ ja lauamängud nagu kabe või male õpetavad lastele erinevaid strateegiaid, oma järjekorra ootamist, reeglite kokkuleppimist ning nendest kinni pidamist. Julgusta lapsi koostööd tegema ning õpeta neid nii võitmise kui kaotamisega kaasnevaid emotsioone juhtima.

Muusikariistad. Klaveri, viiuli, kitarri või mõne muu pilli õppimine soodustab kuulamisoskust, tähelepanuoskusi ning peenmotoorikat.

Teadusega seotud mänguasjad. Keemiakomplektid, binoklid ja teleskoobid soodustavad probleemide lahendamist, toetavad matemaatika ja loodusteaduste aineteks vajalikke oskusi ning arendavad ka fantaasiat.

 

Parim mänguasi: SINA

Telefoni vaatav beebi, klotse virna panev väikelaps, vesivärvidega maaliv koolieelik – kõik need lapsed saavad tegutseda iseseisvalt.

Ära alahinda enda rolli. Lõppude lõpuks olid Sina see, kes tutvustas lapsele telefoni, pani selle käima ja julgustas last seda vaatama. Sina näitasid esimesena oma beebile, kuidas neid klotse virna seada. Kui Sa istud oma laste kõrval, kui nad maalivad, värvivad või raamatut loevad, siis annad neile tähelepanu, mida nad vajavad, et tõsta enesehinnangut ning tunda end turvaliselt ja armastatult.

Mänguasjad on vaid vahendid, mis aitavad lastel areneda, kuid lapsevanemad on need, kes seda arengut toetavad.

 

Allikas: Elana Pearl Ben-Jospeh, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Varajase Kaasamise Keskus ning Unsplash / Tai’s Captures, Markus Spiske

Miks õed ja vennad rivaalitsevad ning kuidas aidata neil omavahel läbi saada?

Kuigi paljud õed ja vennad on omavahel parimad sõbrad, on nendevaheline tülitsemine tavaline. Sageli algab rivaalitsemine juba enne teise lapse sündi ning jätkub ka siis, kui lapsed kasvavad. Nad võivad võistelda nii mänguasjade kui ka lapsevanemate tähelepanu üle. Jõudes erinevatesse arenguetappidesse oma elus, muutuvad nende vajadused, mis omakorda mõjutavad laste omavahelist läbisaamist.

Võib olla ärritav ja häiriv vaadata/kuulda, kuidas Sinu lapsed omavahel kaklevad. Konfliktid koduses keskkonnas on ebameeldivust tekitavad. Sageli on raske mõista, kuidas õdede-vendade vahelisi kaklusi peatada või kas üldse peaks neisse sekkuma. Siiski on Sul võimalik teha rahu saavutamiseks erinevaid samme, mis aitavad Sinu lastel omavahel paremini läbi saada.

Miks lapsed kaklevad?

Leidub palju erinevaid põhjuseid, miks Sinu lapsed omavahel kaklevad. Enim õdesid ja vendi kogevad mingil määral armukadedust või tunnetavad võistlusmomenti, mis viib konfliktideni. Kuid on ka teisi tegureid, mis määravad ära selle, kui tihti lapsed tülitsevad ning kui suureulatuslikuks tüli muutub.

Muutuvad vajadused

On loomulik, et laste omavahelisi suhteid mõjutavad ajas muutuvad vajadused, ärevus ning nende identiteet. Näiteks tunnevad väikelapsed vajadust kaitsta enda mänguasju ning seda tehes õpivad nad ennast maksma panema. Kui väike õde või vend võtab enda vanemalt õelt või vennalt ära temale kuuluva mänguasja, võib sellele järgneda agressiivne käitumine. Kooliealistel lastel on sageli väga tugev võrdsus-ja õiglustunne, mistõttu ei pruugi nad mõista, miks noorematele õdedele-vendadele antakse suuremaid õigusi. Teismelistel seevastu on tekkimas ka individuaalsuse ja iseseisvumise tunne. Seetõttu ei pruugi nad mõista, miks on nendel kohustus teha majapidamistöid või hoolitseda nooremate õdede-vendade eest. Vahel on neil ka raske mõista, miks nad peavad perega koos aega veetma. Kõik need erinevused õdede-vendade vahel võivad mõjutada laste omavahelist läbisaamist.

Iga inimese temperament on erinev

Sinu laste temperament, sealhulgas meeleolu, kohanemisvõime ja iseloom, on erinev ning mõjutab laste omavahelist läbisaamist. Näiteks kui üks lastest on rahumeelne ning teine kergesti ärrituv, on tülid kerged tulema. Laps, kes on eriliselt klammerduv ning vajab väga palju vanemate tähelepanu, võib sattuda õe või venna pahameele alla, kuna tema jääb tähelepanust ilma.

Erivajadusega lapsed

Mõnikord võivad lapsed haigusest või vaimsetest probleemidest tulenevalt vajada rohkem vanemate aega ja tähelepanu. Õed-vennad võivad sellele reageerida mitmel erineval viisil, näiteks tunda hirmu või proovida hoopis ise tähelepanu võita.

Eeskujud

See, kuidas vanemad lahendavad erimeelsusi ja probleeme, on lastele tugevaks eeskujuks. Näiteks kui Sina ja abikaasa tegelete konfliktide lahendamisega lugupidavalt, mitte agressiivsel viisil, suureneb tõenäosus, et teie lapsed võtavad need taktikad kasutusele ka enda probleemide lahendamiseks. Kui lapsed näevad, et karjuvad vanemad pidevalt, paugutavad uksi ja vaidlevad valju häälega, võtavad nad väga suure tõenäosusega needki mustrid üle.

Mida teha, kui lapsed hakkavad omavahel tülitsema?

Kuigi see on üsna tavaline, et õed ja vennad omavahel tülitsevad, on see siiski väga ebameeldiv kõigile. Mida Sa saaksid teha, kui lapsed kaklema hakkavad?

Kui võimalik, ära sekku konflikti. Sekku vaid siis, kui on oht füüsilise kahju tekkimisele. Pideva sekkumisega riskid uute probleemide loomisega. Lapsed võivad hakata lootma Sinu pidevale abile, selle asemel, et ise probleemide lahendamist õppida. Samuti on oht, et paned ühe lastest tahtmatult tundma, et teine laps saab pidevalt õiguse ning on „kaitstud“. See omakorda tekitab suuremat pahameelt. Samamoodi võivad „kaitstud“ lapsed tunda, et neil on õigus jätkata enda tegemisi, kuna vanem toetab neid alati.

Kui Sind häirib, et lapsed kasutavad ebaviisakaid sõnu (ropendavad) ning annavad üksteisele nimesid, on mõistlik neid „treenida“ ennast väljendama, mida nad sellel hetkel tunnevad. See erineb otsesest sekkumisest ja laste üksteisest eraldamisest. Julgusta neid ise omavahelisi konflikte lahendama. Juhul kui astud vahele, proovi probleeme lahendada koos lastega, mitte nende eest.

Mida teha juhul, kui oled sekkunud?

  • Eralda lapsed, kuni nad on rahunenud. Mõnikord on kõige parem anda neile veidikene aega, et mitte kohe uuesti konflikti sattuda. Kui Sa soovid, et lapsed õpiksid sellest konfliktist, siis oota, kuni emotsioonid on vaibunud.
  • Ära pööra liigselt tähelepanu sellele, kes on antud situatsioonis süüdi. Tüli tekkimiseks on alati vaja mitut inimest ning igaüks on mingil määral konfliktiga seotud.
  • Järgmiseks proovige luua olukord, kus võidaksid kõik ning iga laps saaks sellest enda jaoks midagi väärtuslikku. Näiteks kui mõlemad lapsed soovivad sama mänguasja, paku välja hoopis mingi muu mäng, mida nad saaksid koos mängida.
  • Pea meeles, et kui lapsed tulevad toime vaidlustega, õpivad nad samal ajal olulisi eluks vajalikke oskusi: kuidas panna ennast teise inimese olukorda, kuidas teha kompromisse, kuidas kontrollida agressiivseid impulsse.

Mida teha, et aidata lastel omavahel läbi saada?

  • Pane paika reeglid, mis toetavad soovitud käitumise kordumist. Ütle lastele, et keelatud on vandumine, sildistamine, karjumine, löömine ning uste paugutamine. Palu, et ka nemad panustaksid reeglite koostamisele ning tagajärgede väljamõtlemisele. See õpetab lapsi, et nad vastutavad ise oma tegude eest, olenemata olukorrast. Ei ole oluline, et neid provotseeriti selleks ning ei oma tähtsust, kes oli süüdi.
  • Ära lase lastel ennast mõjutada, et alati peab olema kõik „õiglane“ ja „võrdne“, vahel vajabki üks laps rohkem kui teine.
  • Pane ennetavalt tähele, millist üks ühele aega Sinu laps vajab: näiteks kui ühele lapsele meeldib käia väljas jalutamas ning teisele pigem kodus raamatut lugeda, proovi leida mõlemale individuaalset aega.
  • Veendu, et lastel oleks oma ruum ja aeg, et teha asju, mis neile meeldivad: näiteks mängida mänguasjadega täiesti üksinda, mängida sõpradega ilma õe-venna juuresolekuta või nautida tegevust, ilma et peaks seda õe-vennaga jagama.
  • Näita ja ütle oma lastele, et Sinu jaoks ei ole armastusel piire.
  • Anna neile teada, et nad on armastatud, turvaliselt hoitud ja väga olulised ning et võimaluse korral nende vajadused/soovid rahuldatakse.
  • Lõbutsege koos perega. Ükskõik, kas vaatate filmi, mängite palli või lauamängu – looge oma lastele rahulik keskkond, kuna see toetab ja aitab leevendada omavahelisi pingeid ning hoiab ka vanemaid laste tegemistesse kaasatuna. Kuna vanemate tähelepanu on asi, mille pärast paljud lapsed võistlevad, aitavad lõbusad perega koostegemised konflikte vähendada.
  • Kui Sinu lapsed tülitsevad tihti samade asjade pärast (videomängud, telekapult), siis pange paika ajakava, mis näitab, kes teatud ajahetkel antud tegevuse üle otsustada võib (aga kui nad ikka võitlevad selle üle, võtke „boonus“ üldse ära).
  • Kui tülid Sinu kooliealiste laste vahel on sagedased, korraldage iganädalasi perekonnakohtumisi, kus kordate üle konfliktide korral käitumise reeglid ning varasemad õnnestumised konfliktide vähendamisel. Kaaluge, kas oleksite valmis ka looma süsteemi, kus lapsed teenivad tülide lõpetamiseks koostööd tehes punkte, mida on võimalik kasutada perekesksetele tegevustele.
  • Tunnista endale ka seda, kui Sinu lapsed vajavad lihtsalt aega üksteisest ning ka perekonnast eraldi olemiseks. Proovige korraldada aeg-ajalt igale lapsele eraldi olemise aeg (sõbra juures, vanavanemate juures). Samal ajal kui üks laps on kodust ära, on Sinul võimalus veeta kvaliteetaega teise lapsega.

Pidage meeles, et vahel tülitsevad lapsed tülitsevad selleks, et saada vanemate tähelepanu. Sellisel puhul mõelge ise aja maha võtmisele. Kui Sina eemaldud olukorrast, kus lapsed on konfliktis, võib neil kaklemise stiimul hoopis kaduda. Juhul kui Sinu enda kannatus hakkab katkema, võid anda ohjad üle teisele lapsevanemale, kes olukorraga paremini toime tulla suudab.

Otsi professionaalset abi

Väikesel osal perekondadest on õdede ja vendade vaheline tülitsemine nii tõsine, et see häirib igapäevaeluga toimetulemist ning mõjutab lapsi emotsionaalselt ja psühholoogiliselt. Sellisel juhul on vajalik pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Otsige abi õdede-vendade konflikti korral, kui see:

  • on nii tõsine, et toob kaasa abielu- või kooseluprobleeme,
  • tekitab reaalset füüsilist vägivalda,
  • kahjustab mõne pereliikme enesehinnangut või vaimset tervist,
  • võib olla seotud muude oluliste probleemidega, näiteks depressiooniga.

Kui Sul on küsimusi laste konfliktide kohta, räägi mõne endale sobiva spetsialistiga – see võib olla lasteaiaõpetaja, õpetaja koolis, pereõde või keegi teine, kellega Sul on hea kontakt ja usaldussuhe.

Allikas: Jennifer Shroff Pendley, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!

 

Kas mu laps ajab mind meelega hulluks?

Ilmunud ajalehes Postimees 21. oktoobril 2020.

  • Kiindumussuhted on laste käitumise aluseks
  • Keskkond mõjutab laste kujunemist
  • Vanemad saavad laste heaks palju ära teha

Tervise Arengu Instituudi avalikud andmed kirjeldavad, et 2019. aastal diagnoosisid psühhiaatrid Eesti lastel kõige enam lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid. Laste käitumis-probleemid teevad muret nii lapsevanematele kui ka õpetajatele lasteaias ja koolis. Paljudele täiskasvanutele ei ole võõras salamõte: “Ma lähen juba hulluks, kas ta teeb seda meelega?”

Uuringud näitavad, et meie laste toimetulekut mõjutab kasvukeskkond rohkem kui kunagi varem. Mis siis toimub, mida saaksime teha, et meie laste vaimne tervis oleks parem ja tulevik helgem?

Selleks, et saaksime lapse käitumisest paremini aru ja oskaksime vaimse tervise probleeme ennetada, peame alustuseks endalt küsima: “Kas ma tean, milline käitumine on eakohane ja milline mitte? Mida ma oma lapselt üldse oodata saan?”

Kaheaastase jonn ja piiride katsetamine tuleb eakohasest arengust. Mõnikord võib tõesti tunduda, et seda kõike on liiga palju ning vanemate ideed, kuidas püüda rahumeelselt jonnihoogudega toime tulla, võivad otsa saada. Parimal juhul täiendab vanem oma teadmisi ja tõdeb juba mõne kuu pärast, et olukord ei ole enam nii hull, sest lapsega saab juba tasapisi sobivate ja mittesobivate käitumiste üle arutada. Iga rõõm kordaläinud päevast on nautimist väärt!

Samas on paljud meist näinud, et mõne lapse jonnihood ei piirdu kuudega, vaid kestavad aastaid. Nelja- või viieaastane põrandal röökimas ei ole lihtsalt kurvastav vaatepilt, vaid kurnav käitumismuster nii lapsele endale kui tema vanematele või õpetajatele. Eakohase arenguga nelja-aastaselt ootame esmaseid koostööoskuseid teiste lastega mängimisel ning konfliktide korral pisutki läbirääkimisoskust. Lahenduskäik võib olla küll tema fantaasiamängudest sõltuvalt ebasobiv, aga ta on võimeline oma arvamust välja ütlema ja selgelt sõnastama.

Aga mis siis võib olla nelja- ja viieaastase või ka vanema lapse keerulise ja väljakutseid täis käitumise põhjuseks?

Inglise psühhiaater ja psühhoanalüütik J. Bowlby uuris eelmisel sajandil laste arengut ning pani aluse kiindumusteooriale. Bowlby kirjeldas oma lapsepõlve kui üksildast ja traumeerivat kogemust, sest tema keskklassist pärit vanemad arvasid, et liigne lähedus võib lapse ära hellitada ja talle halvasti mõjuda. Bowlby on mitmetes autobiograafilistes töödes kirjeldanud oma kiindumussuhet lapsehoidjaga, kes pere juurest ootamatult lahkus, ja kuidas sellest lapsele pikaaegne traumaatiline kogemus jäi. Bowlby pühendas oma elu kiindumusteooria uurimisele ning töötas pikki aastakümneid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures vaimse tervise konsultandina. Tuhanded teadusartiklid ja refereeringud kiindumussuhte olulisuse osas võiksid meidki panna taas mõtlema, kas ja kui palju võivad Eesti laste mured olla mõjutatud häiritud kiindumussuhtest või kiindumushäirest.

Käitumishäired võivad olla traumaatiliste sündmuste või kiindumushäire tagajärg. Hüperaktiivsus, väga kergesti erutumine, madal või kõrge valulävi, võimetus kirjeldada oma tundeid, usaldamatus suhetes, vähene empaatia, kiitusele ja karistusele mittereageerimine jne võivad olla häiritud kiindumuse väljendused. Vähesest teadlikkusest võib nüüd tekkida mõte, et see teema puudutab vaid keerulise taustaga peresid või asenduskodu lapsi. Tegelikkus on palju laiem – kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida täiesti tavalistes peredes, kus sellele teemale ei osata tähelepanu pöörata.

Meie ühiskond on nii palju muutunud, et lähedussuhteid tuleb teadlikult luua. Oleme tulnud oma minevikust, kus lähedust ei väljendatud ning pigem olid kodused suhted formaalsed. Praegusi lapsevanemaid kasvatati sageli Benjamin Spocki näpunäidete järgi, mis ütlesid selgelt välja, et liigne lähedus võib lapsele halba teha ning nutule ei ole vaja reageerida enne, kui see on kestnud rohkem kui 20 minutit.

Mis siis on turvalise kiindumussuhte tsükkel? N. Marshall on kirjeldanud seda nii: imik või väikelaps nutab ja annab nutuga teada oma vajadustest. Ükskõik, kas see vajadus on tingitud hirmust, tühjast kõhust, märjast voodist või muust. Lähedane täiskasvanu reageerib nutule ja ajapikku kujuneb lapse ja täiskasvanu vahel turvaline kiindumussuhe, kus laps teab, et tema vajadustele reageeritakse. Seega saab laps areneda ja kasvada piisavalt turvalises suhtes teistega.

Kui laps oma nutule järjepidevalt vastust ei saa või sellele vastuseks temaga hoopis tõreletakse, siis usalduslikku suhet ei saa tekkida. Töös keerulise käitumisega lastega märkame kõige rohkem ambivalentset kiindumussuhet, kus lapse põhieesmärk on saada tähelepanu. Need lapsed pingutavad kõvasti, et saada positiivset või negatiivset reageerimist oma käitumisele. Lapsel ei ole vahet, kumb käitumisviis toob tähelepanu, kuid enamasti oskavad täiskasvanud reageerida negatiivse tähelepanu otsijale.

Mis on need riskihetked, kui kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida? Kiindumussuhet võivad mõjutada erinevad väikelapse jaoks elumuutvad olukorrad – uue lapse sünd, vanemate lahutus, kolimine, lemmiklooma või lähedase raske haigus ja surm jne. Vähetähtsad mõjutajad ei ole täiskasvanute omavahelised suhted. Kui need on keerulised ja lapsed peavad nägema ja kuulma pealt pidevat vanemate omavahelist tülitsemist või pidevat kurjustamist, siis selle mõju on sarnane perevägivalla kogemisega.

Lapsevanemal võib nüüd tekkida küsimus: „Kui ma seda enne ei teadnud, kas olen nüüd hiljaks jäänud?“ Ei ole hiljaks jäänud, vanemaks ei saada üleöö ja me ei pea vanematena ennast süüdi tundma, kui keegi ei ole varem kiindumussuhte olulisusele tähelepanu pööranud.

Siit mõned mõtted, mis aitavad kohe.

  • Lähedust ei ole esimestel eluaastatel kunagi liiga palju! Turvalise kiindumussuhte puhul õpib laps ajapikku, et emal-isal on omad tegemised ja kohustused, aga nende poole saab alati pöörduda, kui selleks on vajadus.
  • Turvaline keskkond tähendab igasugust ähvarduste ja ohu puudumist. Kurjustamine ja häbistavad karistamised ei aita lapsi. Nad vajavad mõistmist, suunamist ja abi oma tegude üle järele mõtlemisel.
  • Lastele on vaja vähem stiimuleid. Vaadake üle, et lapse kasvukeskkond ei oleks liiga kirju. Lapsed ei vaja palju vilkuvat plastmassi, vaid turvalist täiskasvanut. Pange ära üleliigne ja õppige koos mängima.
  • Lapse jaoks tuleb olla pidevalt kohal. Ära saada last üksi oma tuppa, kui ta ei tule toime jonnihoogudega. Ole ta juures, märka, mis toimub, ja õpi olukordi ennetama. Kui laps on lasteaia- või koolipäevast väsinud, siis ärge minge koos poodi või mängunurka. Ka kodus pereringis olemist ja koos veedetava õhtu sisustamist peavad mõned pered harjutama.
  • Tarvis on selget päeva- ja nädalakava. Mõtle tegevused läbi, väikelaps ei ole võimeline pärast pikka lasteaiapäeva ja trenniskäiku rahulikult naeratama ja igas hetkes oma parimat loomust näitama. Enamasti vajavad need lapsed peadpööritavate lõbustuste asemel rahu, vaikust ja rutiini.
  • Lapsed vajavad selgeid juhiseid. Küsi endalt, kas annad juhiseid rahulikult ja selgelt või on see pikk emotsionaalne jutuvada. Väikelaps või väsinud laps saab aru vaid lühikestest, üheosalistest korraldustest. Laps ei otsusta ka tegevuste üle, vastutus tegevuste planeerimise eest on jäägitult vanema käes, sest laps ei suuda mõelda vajaduspõhiselt, laps mõtleb emotsioonipõhiselt.

Alustame iseendast, uurime rohkem kiindumussuhte olulisuse kohta ja muudame oma laste kasvukeskkonna rahulikumaks, sõbralikumaks ja seeläbi ka tuleviku õnnelikumaks.

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Varajane märkamine – kes ja millal märkab?

Avaldatud Eesti Eripedagoogide Liidu kogumikus Eripedagoogika nr 63, oktoober 2020

Laste vaimse tervise häireid esineb järjest rohkem nii terves Euroopas kui ka Eestis. Tervise Arengu Instituudi andmetel on psüühikahäiretega lapsi Eestis 20 000 kuni 40 000 ehk 10 kuni 20 protsenti alaealistest. Sealjuures on sagenenud esmahaigestumine. 2019. aastal sai 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid diagnoositi 1246 juhul (Tervise Arengu Instituut, 2019). Millele me peaksime nende arvude peale vaadates mõtlema, teades, et psühhiaatri vastuvõtule on tegelikult keeruline saada? Kas meil oleks põhjust taas mõelda ja üle korrata, kuidas lapsi võimalikult varakult aidata?

Varajase märkamise tähtsusest on räägitud juba aastakümneid, kuid sellest hoolimata tuleb tihti ette olukordi, kus lasteaeda või suisa kooli tuleb laps, kelle kõne, suhtlemisoskus ja sotsiaalsed oskused on eakohasest arengust märgatavalt maha jäänud. Sageli on lapsevanem seejuures murest murtud, sest abivajadust ei ole talle varem piisavalt selgitatud või ei ole ta osanud oma lapse probleemile küllaldast tähelepanu pöörata.

Viimastel aastatel oleme märganud, et mõnel puhul tegeletakse lapse abistamisega küll varakult, aga vanemale antakse siiski pidevalt eksitavat teavet stiilis „juba tuleb sõnu, küll areneb“ jne. Eriti suur kahju sünnib, kui juba 5–6-aastase lapse vanemale antakse alusetut lootust kiireks kõne arenguks enne kooli. Praeguseks on väga lihtsasti kättesaadavad mitmesugused lapse väljendusoskust toetavad alternatiivkommunikatsiooni võtted ja vahendid, kuid selle õppeprotsessiga ei tohi samuti hiljaks jääda. Lapse arengu mahajäämuse eitamist või vähest oskust vanemat juhendada näeme kahjuks ka rehabilitatsiooniasutustes ja võime vaid oletada, et lapse abistamisel on vajaka jäänud peretööst ja olukorra objektiivse selgitamise oskusest.

Mida tähendab vara ja kui vara on tegelikult vara? Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur koostöös teiste huvirühmadega on selgelt sõnastanud, et varajane märkamine ja sekkumine on imikutele ja väikelastele ning nende peredele mõeldud teenuste ja/või võimaluste kogum, mida pakutakse perede palvel ja mis hõlmab kõiki lapse erivajadusega seotud tegevusi, mis kindlustavad ja tõhustavad lapse arengut, tugevdavad pere pädevusi ning edendavad lapse ja pere sotsiaalset kaasatust (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Varajase sekkumise tegevusi kasutatakse erivajadustega lapse ja/või tema pere toetamisel lapse haridustee võimalikult varajases etapis. Keskendutakse erivajadustega lastele sünnist kuni kõige rohkem kuuenda eluaastani (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Aga näiteks Ameerika Ühendriikides on varajane märkamine piiritletud vanusega sünnist kuni kolmanda eluaastani (Prevention, 2020).

Kes märkab ja sekkub?

Tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteem peaksid jagama vastutust varajase sekkumise eest. See mõttekäik sobib varajase sekkumise teoreetilise taustaga, mis lähtub eri valdkondadest ja teadusharudest. Tervishoid ja sotsiaalteadused on lapse arengu puhul põimunud ning sellega tuleks arvestada, kuid aluseks ei saa võtta üht mudelit – lapsele, perekonnale ja kogukonnale keskenduva ning meditsiinilisest sotsiaalse mudeli poole liikuva varajase sekkumise käsitlust on mõjutanud eri teooriad ja mudelid (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003), aga muutuse planeerimine, mis varem keskendus peamiselt lapsele, on liikunud üha laiema käsitluse suunas, kus tähelepanu keskmes ei ole enam üksnes laps, vaid ka pere ja kogukond (Blackman, 2003). Mõnes Euroopa riigis lõpeb varajane sekkumine koolieaga ning siis võtab haridussüsteem lapse abistamise sotsiaalsüsteemilt üle. Parimate tulemuste saamine põhineb kahel asjaolul – tegevused toimuvad vara ja ülesandeid lahendatakse kompleksselt. Et nende kahe teguriga arvestada, on vaja:

  • eri valdkonnaga seotud spetsialistide ühendatud jõupingutusi;
  • erinevate sekkumiste läbiviijate omavahelist suhtlust;
  • kõigi asjaga seotud asutuste koostööd;
  • vanemate (ja teiste pereliikmete) tihedat kaasatust.

Ainult selline kombinatsioon kindlustab imikutele ja väikelastele mõeldud sekkumise tulemuslikkuse (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010).

Kuidas ja mida märgata?

Eesti perearstide ja neuroloogide koostöös on juba 2009. aastal avaldatud alla 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend. Teadmatusest arvatakse ja emotsionaalsemad inimesed ütleksidki välja, et lapse arengu jälgimine on perearsti kohustus, kuid tegelikkuses ei pruugi perearst lapse kohta objektiivset infot saada. Kuna laste probleemide hulk ei ole vähenenud, ajakohastas Eesti Haigekassa 2019. aastal lapse tervise jälgimise juhendit ja lisas sinna kontrollkaardi, et lapse erinevad arenguhäired pereõe või perearsti vastuvõtul märkamata ei jääks. Paljud perearstid on viidanud, et läbivaatuseks mõeldud aeg on napp ja sageli tuleb tugineda vanema ütlustele. Laps ei pruugi perearsti vastuvõtul regulaarselt käia või kui ka käib, aga perearst lapsega jutule ei saa või vanem infot varjab või ei ole osanud probleemi märgata, siis jääbki lapse kõne arengu või üldise arengu mahajäämus märkamata. Näiteks oma esimest last kasvatav vanem võib olla veel ise nii kogenematu, et ei oska lapse arengu hilistumisele tähelepanu pöörata ning seetõttu ei aimagi, et midagi võib valesti olla. Väikelaps sageli ka võõrastab ning piiratud kontakti võtmine võib jääda ajapuudusel või näiteks külmetushaigusele keskendudes vajaliku tähelepanuta. Kui ka vanem ise ei oska lapse arengut objektiivselt hinnata ja abi otsida, siis võibki tegelik olukord jääda pikaks ajaks märkamata. Seega tuleb väga olulise ressursina vaadelda lasteaiaõpetajate rolli lapse abivajaduse varasel märkamisel.

On olemas sadu hindamisvahendeid, kuid meil puudub kokkulepe, millist neist kasutada. Ehk oleks abi sellest, kui õpetaja teab, mida vaatleb perearst ning millistest tähelepanekutest võiks perearsti juurde minnes rääkida pere. Soovitan mõelda viiele lihtsale tähelepanekule, mida sõimes või nooremates aiarühmades töötav lasteaiaõpetaja võiks lapse arengutähistest teada ja märgata.

  1. Lapsega peab olema võimalik luua silmkontakti – jätame kõrvale häbelikkuse ja kartlikkuse. Tervisekontrolli juhendi järgi peaks imik looma teadliku silmkontakti kahekuuselt ning naeratama kõnetamisele vastuseks kolmekuuselt. Kui sõimerühma tuleb laps, kellega õpetaja päeva jooksul silmkontakti ei saavuta, siis tasuks vanemalt küsida, kas tema on märganud sama.
  2. Kas laps võtab väikeseid esemeid kahe sõrmega? Pintsetihaare peaks olema välja kujunenud 12. elukuuks.
  3. Milliseid žeste laps täiskasvanuga vahetab? Lehvitamine, pearaputamine, sülle küsimine on oskused, mis peaksid olema samuti omandatud 12. elukuuks.
  4. Koordineeritud kätetegevus peaks olema 18. elukuuks nii palju arenenud, et laps laob iseseisvalt 2–3-osalist torni.
  5. Kõne – kaheaastaseks saanud laps peaks moodustama kahesõnalisi lauseid. Kui laps seda ei suuda, on vajalik konsulteerida logopeediga (Eesti Haigekassa, 2019).

Mida saab õpetaja teha, kui tema hinnangul on lapse areng eakohasest hilisem?

Kui õpetaja märkab rühma tuleva lapse puhul suuremat kõrvalekallet loetelus toodud arengutähistest – näiteks kaheaastane ei vaata täiskasvanule silma ja liigub rühmas sihitult ringi ilma teiste lastega kontakti loomata –, siis tegelikult juba kaheaastaste puhul saab pervasiivse arenguhäire varajaseks avastamiseks perearst last esmaselt testida ja testi positiivse tulemuse korral saadetakse laps psühhiaatri konsultatsioonile. Või kui rühma tuleb kolmeaastane laps, kes ütleb kolmesõnaliste lausete asemel vaid üksikuid sõnu, on õpetajal kohustus vanemale oma tähelepanekutest rääkida. Väga tähtis on saada spetsialisti arvamus, kas laps on tõesti hiliskõneleja või viitab vähene kõne hoopis ulatuslikumale probleemile. Eesti lasteaedades on väga palju lapsi, kelle puhul lapsevanem arvab, et lapse probleemiks on kõne hilistumine ja halb logopeedilise abi kättesaadavus, kuid tegelikult on lapsel vaja pidevat eripedagoogilist ja/või psühholoogilist abi nii kommunikatsiooni- kui tunnetusprotsesside mõistmisel ja arenemisel. Õpetajal ei ole mingisugust õigust osutada ühelegi erivajadusele või diagnoosile, küll aga on tal kohustus märgata lapse abivajadust ja sellest lapsevanemale rääkida. Vanemale infot jagades on alati lihtsam ja õigem, kui õpetaja saab toetuda tõenduspõhisele infole, nagu seda on ravijuhend. Ravijuhendile võib viidata ka siis, kui antakse vanemale soovitus perearsti poole pöörduda.

Käitumisprobleemid ja eneseregulatsioonioskused. Mis on eakohane ja mis mitte? Kes nõustab õpetajat?

Probleemset käitumist esineb järjest rohkem nii lasteaias kui ka koolis ning paljud täiskasvanud on jõudnud kurvastava tõdemuseni, et nad ei tea, kuidas lapsi aidata. Sageli keskendutakse tagajärgedele ning kasutatakse lapse käitumise korrigeerimiseks häbistavaid karistusi – nn paha lapse tool, aeg-maha-võtted, käredahäälne pahandamine jne. Väärade tegude või ebasobiva käitumise põhjused jäävad välja uurimata ning tegelikku ja pikaajalist muutust laste käitumises ei saavutata. Laste ebasobiv käitumine hirmutab sageli õpetajaid ning liiga kiiresti hakatakse otsima seoseid psüühikahäiretega. Tegelikult valmistavad paljudele lasteaialastele raskusi hoopis vähesed eneseregulatsioonioskused. Need väljenduvad näiteks nii: enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade pärast, loobib valimatult asju, on rutiinitundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada, jne.

Lapse üldise arengu jälgimiseks sobib perearstide juhend väga hästi, kuid väikelaste psühhosotsiaalse arengu hindamiseks sellest suur abi ei ole. Inglise keeles on selle teema kohta materjali märksa rikkalikumalt. Ameerika Ühendriikide üks suuremaid laste teadus- ja nõustamisasutusi Child Mind Institute on koostanud lihtsad juhised, mille järgi saavad lapsevanemad kognitiivsete oskuste, kõne arengu, käe- ja sõrmeosavuse ning liikumise kõrval hinnata ka lapse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Eesti keelde tõlgituna ja meie oludele kohandatuna on need saadaval Varajase Kaasamise Keskuse kodulehel (www.vkkeskus.ee) (Varajase Kaasamise Keskus, 2020).

Kui mõtleme nelja-aastase lapse sotsiaalsetele oskustele, peaks lapsevanem murelikuks muutuma, kui laps:

  • klammerdub või nutab endiselt vanemate lahkudes;
  • ei ilmuta huvi interaktiivsete mängude vastu;
  • ignoreerib teisi lapsi;
  • ei reageeri inimestele, kes ei kuulu perekonda;
  • ei tegele fantaasiamängudega;
  • olles pahane ja ärritunud, puudub igasugune enesekontroll;
  • ei kasuta lauseid, mis koosnevad rohkem kui kolmest sõnast jne.

Kui vanem leiab loetelust kaks või rohkem probleemset käitumist, võiks vanema saata perearsti, eripedagoogi, logopeedi või psühholoogi konsultatsioonile.

Õpetaja ülesanne on vanemale olemasolevat tõenduspõhist materjali tutvustada ning julgustada lapsele abi otsima. Veel on õpetajal kindlasti vaja teada, et 3–10-aastase lapse käitumis- ja/või tähelepanuprobleemide hindamiseks kasutavad perearstid hinnanguskaalat (SNAP IV), et koos lapsevanema ja õpetajaga otsustada, kas laps on vaja saata õppenõustamisele tugispetsialistide juurde sekkumise planeerimiseks (Eesti Haigekassa, 2019).

Õpetaja peab teadma, et vähesed eneseregulatsioonioskused ei ole alati psüühikahäire, aga kui me lapsele eneseregulatsiooni ei õpeta, võib neist keskkonna mõjul psüühikahäire kujuneda. Seega on laste käitumisprobleemide avaldumise korral ülioluline teha võrgustikutööd, otsida abi lasteasutuse tugimeeskonnalt ja vajaduse korral küsida abi väljastpoolt.

Lapse vajaduste hindamine peab olema siinjuures protsessikeskne, mis algab kohe pärast probleemi avastamist ning koostöös perega leitakse sobivad sekkumiste tüübid. Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur soovitab kasutada järgmist lapse vajaduste hindamise mudelit (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010):

Miks sellest mudelist lähtumine võiks olla oluline? Probleemi varajane märkamine ei pruugi tähendada, et õpetajatel oleks teadmisi ja oskusi lapse tegelikku abivajadust hinnata. Parimal juhul algab pärast abivajaduse märkamist lapsest lähtuv koostöö lastekaitsespetsialisti ja haridus- ning sotsiaalvaldkonna tugispetsialistidega. Mõnikord võib ilmneda lapse võimete kliinilise hindamise vajadus ja sel juhul saab lapsevanemale seaduslikuks partneriks olla ainult kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsespetsialist, kes aitab korraldada valdkonnaülese võrgustiku kogunemise. Mõnikord on vaja lapse käitumist hinnata rühma tavapäraste tegevuste jälgimise käigus. Kõigi osaliste koostöös sõnastatakse sekkumiste eesmärgid ja tegevusplaan ning määratakse rollid ja vastutusala. Tänapäeva Eesti õigusruumis võib valmiv dokument olla lapse juhtumiplaan, mille koostab KOV-i lastekaitsespetsialist, või sotsiaalse rehabilitatsiooni plaan, mida saab koostada nii puudega lapsele Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka KOV-i kaudu nendele lastele, kes on kõrgendatud abivajadusega, aga puuet ei vaja. Rehabilitatsioonimeeskond ja lasteasutus jätkavad tihedas koostöös sekkumistega ning tulemusi hinnatakse samuti võimalikult ühiselt. Parimal juhul protsess lõpeb ning lapse abivajadus on saanud lahenduse, kuid paljudel juhtudel on vaja toetada last pikema aja jooksul.

Kokkuvõtteks

Olen praktikuna seda meelt, et iga lapsega töötav täiskasvanu peaks teadma, miks varajane märkamine ja sekkumine on lapse arengu seisukohast ainuõige tegevus. Tagajärgedel on sageli suhteliselt kergesti seletatavad põhjused, peame vaid enda teadlikkust suurendama ja keskenduma lapse võimetekohasele arendamisele. Selleks on õpetajal suurepärane võimalus teha võrgustikutööd – luua sõbralik ja usalduslik koostöösuhe vanemaga, vältida igasugust sildistamist ja süüdistamist ning keskenduda lapse heaolule. Kui koostöö vanemaga on algatatud, siis järgmisena tuleb uurida, kas laps saab veel kusagilt toetavaid teenuseid – kes on tema logopeed, kus laps käib, äkki käib ta rehabilitatsiooniteenustel, või oleks abi võrgustikutööst lapse raviarstiga? Vanemat tagant sundida ei tohi, aga sel hetkel, kui lapsevanem mõistab, et õpetaja soovib siiralt last aidata, asub koostööle ka esmapilgul väga eemalolev lapsevanem.

Hästi toimiv varajane märkamine ja sekkumine eeldab valdkonnaülest meeskonnatööd. Õpetaja ei saa kõiki olukordi ise lahendada, aga tema ülesanne on lapse abivajadust märgata ja teha teiste spetsialistidega võrgustikutööd. Varajase sekkumise läbiva põhimõtte kohaselt tuleb lapsega tegeleda tema loomulikus keskkonnas, eelistatavalt kohalikul tasandil ja perekeskselt ning seda peab tegema multidistsiplinaarne meeskond (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010). Sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskond võiks olla erivajadusega lapse puhul õpetaja esimene ja kõige kiiremini kättesaadav võrgustikupartner haridusasutusele lisateadmiste andmisel, lapse toetamise planeerimisel ja tegevuskeskkonnas abistamisel.

Kui lapse abivajaduse tuvastab esmalt rehabilitatsiooniasutus, siis on sealsel meeskonnal samuti lepinguline kohustus teha võrgustikutööd. Sel juhul saab info kõigepealt KOV-i lastekaitsespetsialist, kes omakorda suurema võrgustiku kokku liidab. See aeg, kus iga spetsialist – õpetaja, arst, logopeed, rehabilitatsioonimeeskond jne – istub oma kabinetis ja püüab last individuaalteenuse raames aidata, võiks olla igaveseks möödas. Aeg on koostööks, mis lähtub eelkõige lapse vajadustest!

Lasteasutuste juhtide kommentaarid

Ülenurme lasteaia Nurmepesa direktor Merle Kõrgesaar:

Ülenurme lasteaed Nurmepesa kaasab valdkonnaülest spetsialisti rehabilitatsiooniasutusest järgmistel põhjustel:

1) teise arvamuse saamiseks – õpetajad ja tugipersonal küll märkavad lapse eripedagoogilisi vajadusi, kuid selleks, et saada oma järeldustele kinnitust, vajavad nad tihtipeale teist arvamust asjatundjalt, kes tegeleb erivajadustega lastega iga päev. Tihtipeale oskab lasteaiaväline spetsialist leida veel muid, nt kliinilisi aspekte või käitumuslikke märkamisi, mida tavaväljaõppega õpetajad märgata ei oskakski.

2) lasteaia õpetajate ja tugipersonali nõustamiseks – õpetajad ja (veel vähekogenud) tugipersonal ei oska sageli leida ning kasutada konkreetse lapse vajadustega sobivat sekkumist ja vajavad selles osas nõustamist ning sekkumiste kasutamise tõhususe vahekokkuvõtteid.

3) lapsevanemate nõustamiseks – jagame lapsevanematega alati õpetajate ja tugipersonali tähelepanekuid, kui märkame lapse arengus kõrvalekaldeid või käitumuslikke erisusi. Samas on paljude lapsevanemate puhul vaja selleks, et nad lapse ja pere situatsiooni paremini teadvustaks, lasteaiavälise spetsialisti kaasamist lapsevanema nõustamisse ja edasise tegevusplaani koostamisse.

4) kodu ja lasteaia parema koostöö nimel – oleme märganud, et enamikul juhtudest hakkab kodu pärast järjepidevaid võrgustikukohtumisi, kuhu on kaasatud ka valdkonnaülesed rehabilitatsioonispetsialistid, kes on lapsega tegelenud või last vaatlemas käinud, lasteaiaga palju paremat koostööd tegema. Tänu võrgustikukohtumistele saavad nii vanemad kui ka lasteaia personal selgemini aru lapse vajadustest ning praktilist nõu, kuidas last tema arengus toetada.

Võrgustikukoostöö on meie lasteaias kindlasti kaasa aidanud erivajadustega laste silmnähtavalt kiiremale arengule paremuse poole. Selline koostöö lasteaedade ja tugiteenuseid pakkuvate organisatsioonide vahel on hädavajalik nii õpetajate kui vanemate oskuslikumaks toimetamiseks erivajadustega ja madalama eneseregulatsioonioskustega laste lõimimiseks rühma ja ühiskonda üldisemalt. Soovitan vägagi.

Soinaste lasteaia Laululind direktor Tiina Trees:

Laululinnu lasteaed on teinud koostööd Varajase Kaasamise Keskusega laste käitumisprobleemide avaldumisel ja/või märkamisel.

Oleme kasutanud välisvaatleja abi, kes vaatleb lapse tegutsemist tema igapäevases keskkonnas ning viib ennast detailselt kurssi konkreetse juhtumiga. Vaatleja neutraalne pilk märkab situatsioone, millele õpetajad või lapsevanem ei ole osanud tähelepanu pöörata.

Lasteaia õpetajate ja tugipersonal on saanud nõustamist ja tänu sellele on tagatud individuaalne, lapsekeskne ning kõiki osalisi ja võimalusi arvestav lähenemismeetod. Vajaduse korral saab rakendada ka lasteaia personali või pere personaalselt nõustamist.

Välisvaatleja ettepanekud ja soovitused lähtuvad konkreetsest probleemist, on selged ja asjakohased. Rühmameeskond on teadlik, miks üks või teine kokkulepitud tegutsemisviis kasulik on ja mis on lõppeesmärk.

 

Kirjandus

Blackman, J. A. (2003). Early Intervention: An Overview. Early Intervention Practices around the World. Baltimore: Brookes Publishing

Eesti Haigekassa (2019). Lapse Tervise jälgimise juhend. Kontrollkaart vanuse ja tegevuste kaupa, www.ravijuhend.ee

European Agency for Development in Special Needs Education (2003). Varajase märkamise ja sekkumise analüüs, võtmetegurid ja soovitused. Brüssel, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-analysis-of-situations-in-europe-key-aspects-and-recommendations_eci_et.pdf.

European Agency for Development in Special Needs Education (2010). Varajane märkamine ja sekkumine – edusammud ja arengusuunad. Taani: Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-progress-and-developments_et.pdf

Prevention, C. f. (2020). What is “Early Intervention”, https://www.cdc.gov/ncbddd/actearly/parents/states.html

Tervise Arengu Instituut (2015). Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. Külastatud 20.05.2019. TAI andmebaas http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/dialog/varval.asp?ma=PKH1&ti=PKH1%3A+Ps%F Chhiaatri+poolt+ambulatoorselt+konsulteeritud+isikud+diagnoosi%2C+soo+ja+vanusr%FChma+j%E4rgi&path=../Database/Haigestumus/05Psyyhika- %20ja%20kaitumishaired/&search=SOMATOFORMSED+H%C4IRED+&lang=2

Varajase Kaasamise Keskus (2020). Plakatid, https://www.vkkeskus.ee/blogi/plakatid-oige/?fbclid=IwAR2TRdtJ52iTLLuANV186Nlo5p8wmMyHpjw33ilIqzaTYZONHTd42fVzsSU

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja; pilt Unsplash / Anna Kolosyuk

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Millised on igavuse head küljed?

Et väga palju tegevusi ja laagreid tühistatakse, on paljude laste mantraks saanud: „Mul on nii igav.“ Ülesanne, kuidas oma lapsi lõbustada, teeb raske aasta lapsevanematele veelgi keerukamaks. Tegelikult on see, kui lapsed tunnevad igavust, normaalne.

„Igavus aitab lastel väärtuslikke oskusi arendada,“ ütleb psühholoogiadoktor Stephanie Lee, Child Mind Institute’i hüperaktiivsus- ja käitumishäirete keskuse direktor. Esiteks aitab see lastel taluda ideaalsest kehvamaid kogemusi. „Igavus ei pruugi olla väga häiriv,“ selgitab ta, „kuid see pole ka lõbus. Elu nõuab meilt pettumustega hakkamasaamist ja emotsioonide reguleerimist, kui asjad ei lähe nii, nagu meie soovime, ja igavus on suurepärane viis nende oskuste õpetamiseks.“

„Igavus aitab lastel arendada planeerimisstrateegiaid, probleemide lahendamise oskusi, paindlikkust ja organiseerimisoskusi – olulisi võimeid, mida ei pruugi olla lastel, kelle elu on tavaliselt väga struktureeritud,“ lisab Child Mind Institute’i haridusspetsialist Jodi Musoff.

Lastel ei aita neid oskusi omandada igavus ise, vaid see, mida nad oma igavusega peale hakkavad. „Tavaliselt ei planeeri lapsed oma päevi, ent kui nad töötavad ise oma vaba aja sisustamisega, peavad nad koostama plaani, organiseerima materjale ja lahendama probleeme,“ selgitab ta. „Nende oskuste arendamine aitab lastel paremini toime tulla mitmesuguste akadeemiliste ülesannetega, nagu pikaajaliste kohustuste täitmise planeerimine, ning arendada paindlikkust rühmaprojektide ja sotsiaalsete oskuste kallal töötades.“

Lisaks soodustab igavus loovust, enesehinnangu tõusu ja originaalset mõtlemist. „Peaasi on aidata lastel õppida oma igavust juhtima, et nad saaksid arendada iseseisvust ja tunda, et neil on kontroll oma õnne ja heaolu üle,“ soovitab dr Lee.

Kuidas saaksid vanemad igavuse positiivsele mõjule kaasa aidata?

Tegele igavusega ennetavalt

Kui laps ütleb: „Mul on igav,“ võib see olla tingitud paljudest erinevatest põhjustest. Ta võib olla näljane, otsida tähelepanu, olla huvitatud sellest, mida Sa teed, või otsida midagi, mis tema aega sisustaks. Kuigi on oluline kaaluda, mille üle ta tegelikult kurdab (ja anda talle süüa, kui tal on nälg!), ole oma kohese reaktsiooniga ettevaatlik. Kui loobud oma tegemistest sellepärast, et laps vajab tähelepanu, ei õpi ta ise oma meelt lahutama. Või kui hakkad mõtlema, mis tegevusi lapsele pakkuda, iga kord, kui ta küsib, pole tal võimalust oma värskete ideedega välja tulla. Laste valikutega seoses on parem olla proaktiivne kui reaktiivne.

Loo tegevustest nimekiri ja tabel

Et lapse kaeblemist vältida, soovitab dr Lee varuda oma lapse jaoks veidi aega, et koostada nimekiri talle meelepärastest tegevustest, lõbusatest ülesannetest või pikemaajalistest projektidest. Ideaalis on see segu Sinu ja Sinu lapse ideedest – alustuseks võite arutada, mis on lapsele varem meeldinud, vestelda uutest asjadest, mida ta sooviks õppida, ja võimalustest, kuidas juba kodus olevaid asju kasutada. Selle nimekirja abil saate luua tegevuste tabeli (noorematele lastele piltidega), mille poole laps saab igavust tundes pöörduda, selle asemel et Sinu juurde tulla.

„Kasutage seda tabelit kooskõlas päevakavaga,“ soovitab Musoff. „Planeerimata aeg on paljudele lastele ebamugav, seega andke neile teada, mis päeva jooksul toimub, ja sellest, kui kaua nad peaksid mõne oma tegevuse juures olema. See kinnitab neile, et nad pole lõputult omapead, aitab ülesande juures püsida ja pakub näite sellest, kuidas oma aega struktureerida, et nad oskaksid seda viimaks ka iseseisvalt teha.“

Väiksematele lastele võiks tegevuste tabel sisaldada näiteks järgmist:

  • hommikusöök või piknik kaisukaruga;
  • putukate või muude looduses leiduvate esemete jaht;
  • ehita kindlus ja mängi selles;
  • Legod või muud ehitusmänguasjad;
  • pusled;
  • värvimis- või käsitööprojekt;
  • tee sugulasega (video-)kõne.

Suurematele lastele või teismelistele:

  • lauamängud;
  • joonistus- või muu kunstiprojekt;
  • lemmiksarja raamatu lugemine;
  • alusta aia- või mõnd muud väliprojekti;
  • loo podcast või veebisait;
  • õpi mõni TikToki tants selgeks;
  • tööta mõne sportliku oskuse kallal.

„Kui lapsed kurdavad, et neil on igav, suunake nad tegevuste tabeli juurde,“ ütleb dr Lee. „Aja jooksul saate ennast protsessist eemaldada ning hakata oma lapsi premeerima ja kiitma, kui nad leiavad, mida iseseisvalt teha.“

Tunne ära tähelepanu otsimise vajadus

Sageli, kui lapsed keelduvad igast ideest, ei ole põhjus see, et neile ei meeldiks need valikud, vaid see, et nad tahavad Sinu tähelepanu. Mida kauem suudavad nad kaasata Sind arutelusse sellest, mida teha, seda kauem saavad nad tähelepanu. Lapsele tähelepanu pööramine toimib sageli tasuna. Seega vastupidi sellele, mida Sa ootad, ei julgusta pikk arutelu last oma igavusega tegelema.

Kui Sinu laps ei soovi iseseisvalt tegevust valida, pead võib-olla kulutama natuke rohkem aega tema ümbersuunamiseks. Siiski hoia vestlus lühike ja konkreetne. „Anna lastele kaks varianti ja palu neil üks välja valida,“ soovitab dr Lee. „Ja kui kumbki neist ei meeldi, palu neil endal valida midagi muud. Kui nad järgmise viie minuti jooksul midagi muud ei leia, vali midagi ise. Seejärel täpsusta, millal saad olla kättesaadav, et neile tähelepanu pöörata, ja ära reageeri nende soovile lõputult valikuid pakkuda.“

Julgusta lapses loovust

Loovalt mõtlemine on igavuse peletamise võti, kuid mõnikord takistab seda võimetus planeerida ja pihta hakata. Näiteks kui pappkarp võib inspireerida loovust igas vanuses, siis Musoffi sõnul ei pruugi mõned lapsed isegi teada, kust alustada. Sel juhul pead õpetama neile iga sammu kavandamist ja aitama neis arendada probleemide lahendamise oskust. Küsi neilt, mida nad kõigepealt teevad, milliseid materjale vajavad ja milliseid samme astuvad. Teised lapsed võivad vajada ainult väikest tõuget, et hakata „kastist väljapoole“ mõtlema.

Väikeste laste jaoks, kes mängivad oma leludega alati ühtemoodi, võid võtta aega ja näidata, kuidas teisiti mõelda. Et laps kogu aeg sama torni ei ehitaks, võiksid võtta välja loomakujud ja paluda ehitada loomaaed, kus oleks koht eraldi igale loomale. Kas mõni loom vajab suuremat pinda? Kas teatud loomad saaksid koos elada? Sama saab teha ka käsitöötarvete või nukuriietega. Nende asjade kokku sobitamine, mis tavaliselt kokku ei käi, on sageli suurepärane viis loova mõtlemise käivitamiseks.

Vanematele lastele anna vabal teemal ülesandeid (projekte, mida saab teha mitmel viisil ja millel on mitu võimalikku tulemust), mis aitavad neis arendada probleemide lahendamise oskust. Näiteks hõlmab aardejaht teema väljamõtlemist, marsruudi planeerimist, esemete peitmist, vihjete kirjutamist ja auhinna määramist. Tehnoloogiahuvilised lapsed saavad uurida oma veebisaidi või podcast’i loomise paljusid erinevaid samme. Või ulata neile kast, mis on täis vanu rõivaid või katkist elektroonikat. Andke neile ülesanne koostada nende esemetega üks lugu, ehitada midagi kasulikku, otsida igale esemele uus otstarve vmt. Nad võivad leida uue kire või tõsta oma enesehinnangut, lahendades võimatuna näivaid probleeme.

Jää realistlikuks

Ükskõik kui proaktiivne Sa ka poleks, ei täida tegevuste nimekiri kogu lapse kogu päeva. Et välja mõelda, kui kaua Sinu arvates laps iseseisvalt mängib, mõtle tema tavalisele aktiivsustasemele ja sellele, kui kaua ta suudab klassis paigal istuda. Ühiste tegevuste aeg eelkoolis on umbes 15 minutit järjest, kuid tund põhikoolis 50 minutit. Väga aktiivsed lapsed võivad vajada iga 20 minuti tagant pausi õues ringi jooksmiseks, samas kui teistel pole probleemi kaks tundi ühe koha peal istuda.

„Hüperaktiivseid lapsi on raskem pikka aega hõivatuna hoida, sest nende tähelepanu ja keskendumine on häiritud,“ selgitab dr Lee. „Lisaks kaotavad tegevused uudsuse kiiresti, nii et nende entusiasm tegevuste suhtes ei kesta eriti kaua.“

Viimaks saad teada, kui kaua on Sinu laps võimeline ise enda aega sisustama. Enne tegutsemisaja lõppu kontrolli teda ja premeeri tema head käitumist, et ta tunneks uhkust, et suudab midagi ise teha. Preemiaks võib olla kiitus, ühiste lõbusate tegevuste jaoks punktide teenimine, veepüssivõitlus või isegi aeg elektroonika seltsis.

Tegele läbikukkumisega

Sa pead aitama oma lapsel ka ebaõnnestumisega leppida – see on veel üks igavuse hea külg. Võib juhtuda, et kui projekt ei kulge plaani järgi, vaid kukub läbi, on teistsugune lähenemine äärmiselt oluline. „Ebaõnnestumine kasvatab pettumuste talumist, visadust ja teravust,“ ütleb Musoff. „Peame aitama lapsel mõista, et ebaõnn polegi nii hirmus.“

Sa saad ebaõnnestumise positiivset külge rõhutada, küsides lapselt, mis töötas ja mis mitte. Kui Sinu laps peab õppima, kuidas millegi juures püsida, julgusta teda jätkama. Kui lapsel on vaja õppida, kuidas olla paindlikum, aita tal luua oma materjalidega teine projekt.

Reageeri igavusele põnevusega

Kui aidata lapsel vaadata igavust kui võimalust midagi teha, on see kasulik nii talle kui Sulle. Lapsed proovivad uusi tegevusi, õpivad pettumist taluma, õpivad võtma initsiatiivi ja enda meelt lahutama, omandavad planeerimisstrateegiaid ja probleemide lahendamise oskusi, suurendavad visadust ja enesekindlust ning õpivad ennast paremini tundma. Lisaks kuuled vähem kaeblemist ja saad rohkem aega iseendale. Järgmine kord, kui Sinu laps ütleb: „Mul on igav,“ vasta: „See on ju super! Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida Sa tegema hakkad!

 

Allikas: Gia Miller, Child Mind Institute; tõlkinud ja toimetanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Kelly Sikkema

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks häbistavad karistamised ei tööta?

Oled Sa kunagi mõelnud, mis on häbitunde taga? Kuidas mõned suurepärased saavutused lähevad meelest ära, aga häbitunne mingitest olukordadest saadab meid kaua aega? Häbistavaid karistamisi on kasutatud väga kaua. Need tunduvad ka töötavat, sest oleme tulnud ise lapsevanematena ühiskonnast, kus süü- ja häbitunde kasvatamine käis kasvatusmeetodite juurde.

Millal häbi tekib?

Inimesed juhivad sageli tähelepanu ebasobivatele olukordadele, öeldes teistele, et nad peaks häbenema, või manitsedes lapsi – „häbi Sul olgu”. Paljud peavad käitumise muutmiseks häbistamist vastuvõetavamaks kui mõnd muud karistusviisi. Mõnikord kasutavad inimesed häbistamist, et väljendada oma mittenõustumist teise valikute või tegudega. Häbi tundmine tekib siis, kui tajud, et teised Sind või Sinu käitumist taunivad. Häbi on erinev süütundest. Viimane põhineb Sinu enda arvamusel, et mingi Sinu tegu on teisele kahjulik.

Kas häbitunne muudab või pärsib ebasobivat käitumist?

Vastus sellele küsimusele sõltub eesmärgist. Inimeste puhul, kellele on tähtis, kuidas teised neisse suhtuvad, võib häbi takistada käitumist viisil, mis seda häbi tekitas. Karistusena on häbi ebameeldiv emotsioon, mida enamik inimesi püüab vältida. Väline häbi, mida nimetatakse ka stigmateadlikkuseks, hõlmab hirmu kriitika ja sotsiaalse tõrjutuse ees. Hirm äratõukamise ees on võimas vahend käitumise kontrollimiseks, sest sotsiaalne seotus on psühholoogilise ja füüsilise heaolu jaoks hädavajalik.

Milline mõju on häbitundel lastele?

Hiljutised uuringud on näidanud, et võime häbi kogeda areneb juba väikelapseeas. Ühes uuringus väljendasid eelkooliealised lapsed selgelt madala enesehinnanguga seotud väiteid, öeldes “Ma olen nii halb laps.” Selle uuringu järelduste kohaselt saab suurt häbi seostada depressiooni tekkega juba eelkooliealiste hulgas. On lihtne unustada, et täiskasvanute jaoks tähtsusetu juhtum võib olla väikelapse jaoks emotsionaalselt väga võimas. Väikelapsele “häbi Sul olgu“ või „paha laps” ütlemine on nii tavaline, et seda peetakse laiemas kontekstis ebaoluliseks. Lapse maailmas aga annavad sellised avaldused talle teavet selle kohta, kes ta on. Eelkooliealine laps kujundab endast minapildi, kasutades selleks teiste, eriti autoriteetsete ja armastatud inimeste hinnangulist tagasisidet.

Kelle sõnad kõige halvemini mõjuvad?

Uuringud on näidanud, et alandamine on eriti kahjulik, kui seda põhjustab isik, kelle suhtes tuntakse kiindumust – näiteks vanem või mõni teine esmane hooldaja. Eneseväärtuse hindamisel on oluline, et keegi, keda imetleme ja armastame, oleks meie üle uhke. Toetatuna ja hinnatuna tundmine aitab kaasa meie usaldusele ja turvatundele, eemaletõukamise kogemine suurendab ärevust ja üksildustunnet. On leitud, et sisemise häbi ja depressiooniga on seotud rohkem mälestusi olukordadest, milles on häbistajaks olnud lapsevanem.

Nagu ka teiste emotsionaalsete sündmuste puhul, võivad häbistamise tagajärjel tekkida kauakestvad erksad mälestused. Nagu paljudes emotsionaalsetes olukordades, võib häbi enda varju jätta sündmuse põhielemendid ja rikkuda seega olukorra, mida oleks muidu võinud meenutada kui õnnelikku, armastavat või uhkust tekitavat hetke. Näiteks rõõm sportlikust edust või võidust võib olla rikutud, kui treener või lapsevanem noorsportlase sooritust kritiseerib. Häbi võib rikkuda ka tänutunde, kui kingitust halvustatakse või selle väärtust võrdlemisega kahandatakse.

Kuidas siis teisiti?

Selleks, et kellelegi selgeks teha, milline käitumine on vastuvõetav, ei ole vaja teda häbistada. Tegutsemine selge teadmisega, et käitumine on vastuvõetamatu, toob endaga sageli kaasa süütunde. Erinevalt häbist, mis võib olla seotud kogu inimese olemusega, seostatakse süütunnet konkreetse käitumisega. Süütunne üksi ei ole tõenäoliselt seotud hilisemate vaimse tervise häiretega nagu depressioon või posttraumaatiline stressihäire.

Häbistavad karistamised on vähetõhusad.

Nagu ka teiste karistusviiside puhul, on häbitundel põhinevad meetodid üldiselt vähem tõhusad kui positiivsed lähenemisviisid. Olulisem kui soovimatule negatiivselt reageerimine, on soovitava käitumise premeerimine ja kiitmine. Inimeste enesekindluse ja eneseteadlikkuse tunde soodustamine aitab neil endale omistada positiivseid tunnusjooni ja saada imetlust väärivaks inimeseks.

Enne kui reageerid kellelegi, kes on Sind häirinud või solvanud, pea meeles, et konkreetne Sinu pahameelt esile kutsuv juhtum võib mälus oma olulisuse poolest tuhmuda, samas kui häbi, mida teine pool tunneb, võib saada osaks sellest, kelleks ta muutub. Häbi ei ole sobiv meetod õpetada sobivat käitumist, küll aga toetab see endassetõmbumist ja madalat enesehinnangut.

Äkki saame koos aidata kaasa just positiivse enesehinnanguga laste kasvamisele?

Leia 9 nippi artiklist “Kuidas distsiplineerida last teda häbistamata?”

 

Allikas: Krystine Batcho, Psychology Today; tõlkinud, refereerinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Caleb Woods, Jewel Mitchell

 

Lapse keerulise käitumise tagamaadest ning sobivatest lahendustest räägime ka veebikoolitusel „Kas paneme „paha lapse” nurka?“ – oled oodatud!

 

Kuidas anda lastele selgeid juhiseid?

Kindlasti on vanematele ja ka õpetajatele tuttavad olukorrad, kus tekib tunne, et “olen juba sada korda rääkinud, aga tulemust ei ole”. Ikka ja jälle tabame ennast kaugelt hõikumast või näeme teisi täiskasvanuid samamoodi käitumas. Me ju teame, et see ei toimi, aga kuidas siis teisiti?

Siit leiad juhtnöörid, mis võiksid aidata.

Ole oma sõnumites selge. Kui Sa soovid, et laps istuks või seisaks, siis anna lühike ja selge korraldus: “Palun istu“ või „Palun tõuse”. Pikk juhis “Kas sa oled valmis tegelema joonistamisega?” ei pruugi anda lapsele signaali, et me ootame temalt eelneva tegevuse lõpetamist ja uueks valmistumist. Ütle lapsele sõbralikult  „Me hakkame nüüd joonistama.“ Kui lapsel on eelnev tegevus pooleli, siis anna talle selgelt teada, mitu minutit on tal jäänud lõpetamiseks. Mõtle alati oma hääletoonile, et see ei kõlaks kamandavalt ega järsult.

Ole lähedal, ära hõigu kaugelt. Iga sõnum, mis on hüütud distantsilt, läheb suure tõenäosusega kaduma, sest lapse jaoks on see vaid üks ümbritsevatest häältest. Laps peab selgelt mõistma, et info on mõeldud just talle.

Kui vähegi võimalik, saavuta lapsega silmside. Kükita lapse juurde ja vaata talle silma. Kodus on seda lihtsam teha, lasteaiarühmas või koolis võid vajada mõnda kokkulepitud signaalheli (kellukest, helikaussi, suupilli vms), et  laps mõistaks selgelt Sinu kontaktiotsimise soovi – “lõpeta praegune tegevus ja vaata mind”.

Kogu info, mida annad, peab olema eakohane. Kolmeaastasele annad sõnumi “Korja kokku kõik LEGOd”, kolmeteistaastasele saad anda sõnumi “Korista toa põrand”.

Kui lapsel on tähelepanuprobleeme, siis ära anna mitut korraldust järjest: “Võta kummikud ära, pühi põrand ja vii sodi prügikasti”. Selle asemel anna kolm eraldi korraldust: “Palun võta kummikud ära”, seejärel kiida. “Palun võta hari” – seejärel kiida. “Palun pühi sodi kokku” – seejärel kiida. “Palun vii sodi prügikasti” – seejärel kiida. Kiitus tähendab siinjuures positiivset tähelepanu. Vanem ise hindab, kas piisab mõnest tänusõnast või kui laps vajab positiivse käitumise õpetamist, siis on vajalik selge tagasiside: “See läks hästi“, „Tubli“ vms. Pidev positiivne tagasisidestamine võib alguses tunduda tobe, aga õpetab last fokusseerima tähelepanu ühele tegevusele. Hiljem saad anda juba kaks või kolm korraldust järjest ning kiita kogu sooritatud tegevuse eest. Proovi kiita nii, et annad edasi ka oma emotsiooni: “Mind väga rõõmustas, et Sa sodi kokku pühkisid”.

Selgitused hoia lihtsad, korraldus jäta lause lõppu. Selle asemel, et öelda “Mine too oma kummikud, sest väljas on märg ja ma ei taha, et Su jalad märjaks saaksid”, proovi nii: “Väljas sajab, ma ei taha, et su jalad märjaks saaksid. Palun mine too kummikud.” Sellise lause puhul jääb korraldus lõppu ja lapsel on selge suunis, mida temalt oodatakse.

Jäta lapsele info või korralduse analüüsimiseks aega. Kui oled oma sõnumi välja öelnud, jäta mõni sekund mõtlemiseks, enne kui oma korraldust kordad. See õpetab lapsele, et juhis antakse üks kord ja selgelt. Muidu harjub laps olukorraga, et juhiseid korratakse pidevalt ja tähelepanu ei ole vaja esimesel korral koondada.

Igasugune näägutamine, targutamine stiilis “Ma olen seda sulle sada korda öelnud” ei aita last. See võib teha olukorra hullemaks ega õpeta lapsele, mida me temalt ootame. Sõbralik silmavaatamine, lapse juurde kükitamine ning lihtsad ja selged sõnumid teevad Sind lapse jaoks arusaadavaks ja mõlemat rahulikumaks.

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), kasutatud allikas: Child Mind Institute, Parents Guide to Problem Behavior; pilt Stocksnap / Josh Willink

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!