fbpx

Miks ei saa poisid piisavalt vaimse tervise abi?

„Kui Sinu elus ei ole kedagi, kelle poole Sa saaksid pöörduda ja öelda, kuidas Sa ennast päriselt tunned, võib juhtuda, et saad väga haiget.“

Alexander oli keskkoolis käies sügavas depressioonis. Ta mõtles enesetapule, oskamata seletada, mis temaga toimub. Ta ei küsinud abi. Kui ta ei olnud koolis, vedeles ta päev läbi voodis, oli õnnetu, tal puudus söögiisu ning ta tundis nagu teda ei olekski olemas.

Alles siis, kui Alexander läks ülikooli, veenis sõber teda minema psühhiaatri juurde ning tal diagnoositi depressioon. Tagantjärele ütles noormees, et ta ei otsinud varem abi, kuna uskus, et mehed peaksid ise enda muredega toime tulema. Selline arvamus tekkis tal, vaadates erinevaid filme.

Vaimse tervise eest hoolt kandmine on Ameerika noorte seas suureks probleemiks ning ekspertide arvates ei pööra just noored mehed enda vaimsele tervisele piisavalt tähelepanu. Arstid, õpetajad ja isegi pereliikmed ei tunne ära depressiooni sümptomeid, milleks võivad meestel olla viha, ärritumine ning ka agressiivsus (National Institute of Mental Health). Erinevalt naistest ei tunne mehed tihti ise depressiooni ära, ei räägi sellest ega ei otsi abi, sest arvatakse, et see on pigem naiste probleem.

Kuigi teismelised tüdrukud proovivad enesetappu teha tihedamini kui teismelised poisid (American Foundation for Suicide Prevention), siis poisid surevad selle tagajärjel tõenäolisemalt. Enesetappude sooritamise määr tõusis ühtlaselt 2007ndast kuni 2015nda aastani. 2015. aastal dokumenteeriti USAs 15-19 aastaste poiste seas 1537 enesetappu ning tüdrukute seas 524 enesetappu (Centers for Disease Control and Prevention). Samal ajal on Eestis registreeritud 1 enesetapujuhtum tüdrukute hulgas, 11 juhtumit poiste hulgas (Tervise Arengu Instituut).

Poiste jaoks on abi otsimine kui „märk nõrkusest“, ütlevad spetsialistid. Puberteedieas külastavad tüdrukud tihtipeale günekoloogi, kes võib probleemi märgata ning soovitada pöörduda seoses vaimse tervise probleemidega teiste spetsialistide poole. Teismelised poisid külastavad arste peale seda, kui nad enam näiteks regulaarselt perearsti juures käima ei pea, harvemini.

Raskused depressiooni teadvustamisega

Kui Alexander oli keskkoolis, hakkas tema ema kahtlustama, et pojaga oli midagi valesti. Tal ei õnnestunud poega veenda, et ta oma muredest räägiks. Alexander ütles, et täiskasvanutega, sealhulgas enda emaga, oli keeruline rääkida. “Ma ei teadnud, kuidas nad võivad reageerida sellisele probleemile, mis on seotud vaimse tervisega.“ Samal ajal ei suutnud ta ka ise endale teadvustada, et tal on depressioon, mida ta kirjeldas kui „kivi, mis ei liigu paigast“.

USAs läbi viidud uurimuses (Plan International USA) küsitleti üle 1000 noore vanuses 10-19 aastat. Kolmandik poistest arvas, et ühiskond ootab neilt, et nad „oleksid meheks“ ning saaksid probleemidest ise jagu. Teine kolmandik arvas, et nad peaksid peitma või alla suruma enda tundeid, kui nad olid kurvad või hirmul. Umbes pooled küsitletud poistest ütlesid, et nad sooviksid rohkem teada “õigusest tunda ennast nii, nagu Sa hetkel tunned“.

Pärast keskkooli kolis Alexander suurlinna, et minna ülikooli. Teise õppeaasta ajal kannatas ta enda sõnul „suure depressiivse episoodi“ all ning kohtus sõbra tungival soovil esimest korda psühholoogiga. Alexander ütles, et teraapia aitas tal tuvastada ning ka rääkida tuvastamata tunnetest nagu lootusetus ja süütunne. Praegu suhtleb ta vanematega lausa igapäevaselt. Ta on võimeline enda tundeid analüüsima ning nendest avatult enda vanematega rääkima. Noormehe sõnul on see on aidanud nende suhtele kaasa ning nad mõistavad tänu sellele teda paremini.

Välise surve ja stigmade tõttu eemalduvad noored mehed sageli iseenda keskmest/minast

Depressiooni esinemissagedus tõuseb Ameerikas kõige kiiremini teismelisete ja noorte täiskasvanute seas. 2016. aastal diagnoositi 2,6%-l 12-17 aastastest lastest suureulatuslik depressioon (see on 63% rohkem kui kolm aastat tagasi). Mõned eksperdid süüdistavad sotsiaalmeedia ja elektroonika kasvavat mõju, mis mõjutab teismeliste sõprussuhteid. Paljud Ameerika teismelised usuvad, et sotsiaalmeedia aitab neil tunda ennast sõpradega lähedasemana (Pew Research Center). Kuus kümnest väitsid, et enamik igapäevasest suhtlemisest sõpradega oli pigem läbi interneti kui isiklikult kohtudes. 41 protsenti ütlesid, et peamine põhjus, miks nad sõpradega näost näkku ei kohtunud, oli see, et neil oli „liiga palju muid kohustusi“.

Uuringute järgi tunnevad noored mehed meeleheidet seoses lähedaste sõprade puudumisega. 15 aasta jooksul viidi läbi sadu intervjuusid teismeliste poistega kogu USA-s. Leiti, et 85% nendest soovisid lähedat sõprussuhet teiste poistega, kuid tavaliselt lõppes selliste suhete loomine puberteedieas.

Tõsiseks väljakutseks võib osutuda enda suhete ja emotsionaalse läheduse väärtustamine, samal ajal kui enda nõrkuste välja näitamine ei ole soositud. Sellega võivad kaasneda sildistamised „Sa ei ole poiss“ või „Sa ei ole mees“.

Üks näide veel. Adami ema viis oma lapse spetsialistide juurde, kui ta oli 14-aastane. Poisil oli raskusi enda emotsioonide kontrollimisega, esines seletamatuid nutuhooge. Adam ütles, et ta ei tundnud end sõpradega oma tunnetest rääkides üldse mugavalt. Lapse hinnangul on nõustajaga rääkimine lihtsam, kuna selleks nende suhtlus ju mõeldud ongi. Isiklikes suhetes on abi küsimine tihti keeruline ning mõte, et peab olema iseseisev, on sageli painav. „Kui Sa ei saa oma elus kellegi poole pöörduda ja öelda, kuidas Sa ennast tõeliselt tunned, võib juhtuda, et hakkad endale haiget tegema,“ lisas noormees.

Lahendus on suhete loomine

Kui noored mehed ei saa abi, mida nad vajavad, võivad tagajärjed olla laastavad. Võrreldes poiste ja tüdrukute enesetapumustreid, ilmneb, et tõenäosus surra enesetapukatse tagajärjel  on meestel 3,5 korda suurem kui naistel, kuigi naised üritavad seda rohkem. USA-s on vähe juhiseid, mis aitaksid vanematel, haridusasutuse töötajatel ja arstidel mõista noorte meeste vajadusi. Tervishoiuteenuste pakkujatele on koostatud juhendid, milles kirjeldatakse poiste vajadusi seoses tervisega, sealhulgas ka, kuidas poisid võivad vaimse tervisega seotud probleeme väljendada. Fakt on see, et on tehtud liiga vähe tööd, arendamaks praktilisi lahendusi seoses noorte meeste terviseprobleemidega, sh depressiooniga. Lahenduseks võiks olla see, kui täiskasvanud julgustaksid igapäevaselt poisse rääkima ja abi otsima.

Alexander ütleb, et tema jaoks ei ole enam „meheks olemine“ märk iseseisvumisest. Et naised ja mehed oleksid vaimselt terved, peavad nad väljendama oma tundeid ning looma suhteid teiste inimestega. Alexander on veendunud, et kõige olulisem on vaid „inimeseks olemine“!

Allikas: Julie Compton, NBC News; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Kristina Tripkovic, Jack Sharp’

 

Lisa:

Eestis on selgelt näha, et tüdrukute esmaseid psüühikahäire diagnoosimise juhte on rohkem kui poistel, samas ei ole põhjust arvata, et tüdrukutel vaimse tervise probleeme poistest rohkem on.

Allikas: Tervise Arengu Instituut

 

Tulemas on selle aasta viimased veebikoolitused! Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid.

 

Kas liigne kontroll võib olla iseseisvumisele kahjulik?

Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog ja perenõustaja Katrin Veere:

“Vanematel on teadmine, et laste kasvatamine sisaldab laste kontrollimist. Kuid kui palju on hea? Kui laps jõuab teismeikka, siis võib olla hästi sõnakuulavast lapsest saanud mässaja. Kuidas see nii läks? Käitumisprobleemide tekkimisel tunneb vanem, et kontroll hakkab kaduma ja püüab last veelgi rohkem kontrollida, kuid kahjuks ülemäärase kontrolliga kahaneb usaldus ja lähedane kontakt lapsega. Teismeea eesmärk on aga saavutada iseseisvus, mis ei teki üleöö. Iseseisev otsustamine ja vastutamine vajab harjutamist ja vahel ka läbi ebaõnnestumiste õppimist. Vanema roll on olla lapse jaoks olemas, lapsega reeglid läbi rääkida ja hoida lähedast suhet teda kuulates ja toetades, anda vabadust otsustada ja võimalust vastutada enda tegude eest. Nagu uuringu tulemused näitavad, on mõju pikaajaline, sest kodust omandame käitumismustri, mida jätkame oma tulevastes suhetes. Kuid hea uudis on see, et käitumismustrid on õpitavad ja neid on võimalik ka ringi õppida, seejuures hea suhe pereterapeudiga pakub uute ja tõhusate viiside õppimisel tuge ja kindlust perele. Eesti traditsioonilises peremudelis on sageli ema rolliks pühenduda lastele ja isa rolliks perele raha teenida, mistõttu jääb ta lastest eemale. Tasakaalu saavutamiseks on abiks, kui isa rolli vanemana suurendada. Lapsel on vaja mõlemat vanemat ja ka aega olla ise.”

 

Kontrollivate vanematega peres kasvanud teismelistel on raske tugevaid suhteid luua ja õppimises edu saavutada

19 aastat kestnud uurimus, mis jälgis 184 noorukit vanuses 13–32 eluaastat, näitas, et kontrollivate vanematega lastel on vähem tõenäoline püsivasse romantilisse suhtesse sattuda, toetavaid sõprussuhteid arendada või akadeemilist edukust saavutada. Teadustöö, mis avaldati ajakirjas Child Development, on lisatõendusmaterjal selle kohta, et kui lapsevanemad on liiga autoritaarsed, võib see nende lapsele põhjustada terve elu kestvat negatiivset mõju.

On tehtud terve rida uurimusi lapsevanematest, kes rakendavad oma laste puhul psühholoogilist kontrolli, kasutades süütunnet või armastust koos manipuleerivate vahenditega, et sundida lapsi endale kuuletuma. Kuid vähestes neis uurimustest on vaadeldud kontrollivate vanemate käe all kasvamise pikaajalisi mõjusid lapsele.

„Meid väga huvitas, kui kaugele täiskasvanuikka need mõjud ulatuvad,“ ütles uurimuse autor, Virginia ülikooli teadur Emily Loeb. „Oli huvitav tõdeda, et vanemate psühholoogiline kontroll on tugevalt seotud lapse probleemidega romantilistes suhetes ja madalama haridustasemega isegi kuni 30. eluaastate alguseni.“

Kontrollivate vanemate lapsed ei oska abi küsida

Uurimusse oli kaasatud 1998. aastal riigikoolides õppivaid seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilasi. Umbes 13-aastased lapsed toodi uurimislaborisse koos oma lähimate sõpradega. Seal pidi üks neist oma sõbralt teda häiriva probleemi pärast abi paluma. Lapsed vestlesid omavahel ning teadlased jälgisid, kuidas ja mil määral  selles erinevad osapooled arutelus osalevad. „Neil teismelistel oli juba 13-aastaselt raske abi küsida ja saada, kuid näib, et aja jooksul need probleemid süvenesid,“ sõnas Loeb. Lapsed, kelle vanemad olid kontrollivamad, meeldisid ka eakaaslastele vähem ning nad ei osanud sotsiaalsetest olukordadest nüansirikkalt mõelda ega erinevate vaatenurkadega arvestada.

15-, 16-, 27- ja 31-aastaselt küsitleti osalejaid uuesti. Need, kellel olid kontrollivamad vanemad, olid 32-aastaseks saamisel tõenäoliselt harvem romantilises suhtes ja nad olid vähem edasi õppinud kui nende eakaaslased, isegi kui arvestada nende sotsiaalmajanduslikku tausta ja keskmisi hindeid 13-aastaselt.

27-aastaselt korrati sama katset, kuid kallimaga, kellega oldi romantilises suhtes. 88 osalejat kohale tõid kaasa partneri, kellega nad olid suhtes olnud vähemalt kolm kuud, ja palusid temalt abi, samal ajal kui teadlased vaatlesid, kuidas nad reageerivad. Selgus, et neil, kes olid kasvanud kontrollivate vanematega, oli kaaslaselt toetuse küsimisega raskusi.

Autoritaarsete vanemate lapsed peavad sõpru pigem koormaks

Loeb ja tema kaasautorid esitasid teooria, et akadeemiliste saavutuste puudumine võib olla tingitud sellest, et kooli ajal olid vanemad sundinud last olema edukas, kuid ilma vanemate motiveerimiseta lõpetas sirguv laps edu poole püüdlemise.

Samuti märkisid teadlased, et autoritaarsete vanemate lapsed näevad sõpru vastastikku kasu toova suhte asemel sagedamini koormana. „Inimestel, kellel on vanematega keerulised suhted, kipuvad tekkima ootused sellest, milliseks nende enda suhted kujunevad,“ nentis Loeb. „Kui laps ei tee seda, mida kästakse, kipuvad vanemad teda süüdistama ega näita välja oma kiindumust. Võime ette kujutada, et vanemaks saades eeldab see laps samasugust käitumist ka suhetes sõprade või kallimaga.“

Sellist käitumist kartes ei taha kontrollivate vanemate lapsed riskida ega abi paluda, sest sellega võib kaasneda keeldumise ja eemaletõmbumise oht.

Noorukid peaksid saama loa ise valikuid teha

Bostoni kolledži psühholoogiaprofessor Peter Gray, kes ei osalenud selles uurimuses, on öelnud, et see on „üsna veenev tõendusmaterjal sellest, et vanemate enam-vähem pideva jälgimise ja kontrolli tulemusel on lastele mõningaid kahjustavaid mõjusid,“ ning lisas, et kasvava autoritaarse vanemluse leviku on toonud kaasa põlvkondade vahetus.

„Me teame, et on tõendeid selle kohta, et mitme viimase aastakümne jooksul on vanemad võtnud laste elu üle järjest suurema kontrolli,“ sõnas Gray. „Varem oli nii, et te saatsite lapsed välja mängima ja nad tulid tuppa alles pimedas. Tänapäeval ei võimaldata lastele sellist iseseisvust nagu nende eakaaslastel varem oli.“

„Kontrollivate vanemate lapsed kipuvad hiljem iseseisvuse leidmise ja autonoomsete otsuste tegemise juures suurt vaeva nägema,“ ütles Loeb, „minu arvates tõendab see, et on väga tähtis lubada noorukitel mõni valik ise teha.“

 

Allikas: Shira Feder, Insider; tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Warren Wong

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Kuidas märgata ja toetada last tema tegevustes?

Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir:

“Igal lapsevanemal võib tekkida aeg-ajalt olukord, kus esimese emotsiooni ajel tõstab ta oma lapse peale häält, võrdleb last kellegi teisega või toob välja, mida laps valesti teeb. Oluline on märgata enda reaktsiooni ning leida aeg selle analüüsimiseks. Tuleb valida oma lapse jaoks parim variant, mis toetaks tema positiivse enesehinnangu arengut. Emana pean ma kõiki artiklis välja toodud soovitusi väga oluliseks ning proovin ka ise koduses keskkonnas oma lastega nende järgi tegutseda.”

Siit leiad üheksa nõuannet, millele laste kasvatamisel toetuda.

1. Toeta lapse enesehinnangu arengut.

Laste mina-tunnetus algab juba imikuna, kui nad näevad ennast läbi vanemate silmade. Lapsed jälgivad Sinu hääletooni, kehakeelt ning igat Sinu liigutust. Sinu sõnad ja teod mõjutavad lapse enesehinnangu arengut rohkem kui miski muu.

Laste saavutuste esile tõstmine paneb nad enda üle uhkust tundma. Laste iseseisvalt tegutsema suunamine paneb neid tundma tugeva ja võimekana. Halvustamine ning lapse kellegi teisega võrdlemine paneb teda end väärtusetuna tundma.

Proovi mitte anda hinnanguid (Sa käitud halvemini kui Sinu vend). Vali sõnu ettevaatlikult ning ole kaastundlik. Kinnita lapsele, et kõik teevad vigu ning et Sa armastad teda ikka, kuigi tunned, et see käitumine Sulle ei meeldi.

2. Märka seda, mida Sinu laps hästi teeb.

Oled Sa kunagi mõelnud, kui tihti Sa lapsega päeva jooksul pahandad? Võid märgata, et kritiseerid last palju rohkem kui annad positiivset tagasisidet. Kuidas tunneksid ennast Sina, kui ülemus Sind pidevalt kritiseeriks, isegi kui ta sooviks sellega head?

Palju tõhusam lähenemine on proovida leida üles just see, mida Sinu laps hästi teeb. Näiteks võib öelda lapsele: “Sa tegid enda voodi korda ilma, et ma oleks pidanud seda paluma – see on suurepärane!“ või „Ma vaatasin Sind, kui te õega mängisite, ning Sa olid temaga väga kannatlik.“ Pideva positiivse tagasiside andmine kinnistab soovitud käitumise kordumist.

Proovi leida oma lapse juures iga päev midagi erinevat, mille eest ta kiitust väärib. Ole helde jagama, kuna Sinu armastus, kallistused ja komplimendid toetavad Sinu soovitud käitumise kordumist.

3. Pane paika piirid ja ole järjekindel neid ka ise järgima.

Reeglid on vajalikud igas kodus. Reeglite paika panemine aitab lapsel valida soovitud käitumisviisi ning õppida enesekontrolli. Lapsed võivad proovida nihutada neid piire, mida oled seadnud, kuid samas vajavad nad reegleid, et kasvada vastutustundlikeks täiskasvanuteks. Reeglid ja selged piirid aitavad lastel paremini mõista Sinu ootusi ja arendavad nende eneseregulatsioonioskusi.

Soovitatav oleks, et Sul oleks paigas teie pere jaoks toimiv süsteem: üks või kaks hoiatust, millele järgneb tagajärg (näiteks mingi privileegi kaotamine). Sageli lapsevanemad vaid ähvardavad, kuid ei ole valmis tagajärgi läbi viima. Sinu järjepidevus näitab lapsele, millised on Sinu ootused.

4. Leia lapse jaoks aega.

Tihtipeale on perekonnal raske tulla kokku selleks ajaks, kui on planeeritud õhtusöök, ning veel keerulisem on leida hetk, et veeta koos kvaliteetaega. Ärka 10 minutit varem, et saaksid koos lapsega hommikusööki süüa või jäta peale õhtusööki nõud mõneks ajaks kraanikaussi, et minna koos lapsega jalutama. Lapsed, kes ei saa vanematelt piisavalt tähelepanu, hakkavad otsima neilt negatiivset tähelepanu (soovivad olla märgatud).

Noorukid otsivad oma vanematega vähem kontakti kui väiksemad lapsed, kuna nende jaoks on väga olulisel kohal just eakaaslased. Kui laps on tulnud mingil põhjusel Sinu tähelepanu otsima, proovi anda endast parim, et ta seda ka saaks. Proovi leida aeg, et teismelisega vestelda või kaasata ta perekondlikesse tegevustesse.

Soovitatav oleks koos lastega panna paika kindel aeg päevas/nädalas/kuus, mil laps teab, et on tema kvaliteetaeg enda vanemaga. Lase lapsel osa võtta otsustusprotsessist, mis teie ühised tegevused võiksid olla. Otsi ka ise viise, kuidas oleks võimalik paremini lapsega kontakti saavutada.

Ära tunne ennast süüdi, kui Sa oled töötav lapsevanem. Olulised on ka väikesed asjad – lapsega koos popkorni tegemine, kaartide mängimine, koos poodides käimine – mida lapsed mäletama jäävad.

5. Proovi olla lapsele eeskujuks.

Lapsed õpivad väga palju enda vanemaid vaadeldes. Mida nooremad nad on, seda rohkem nad enda vanemaid jäljendavad. Enne kui Sa lapse nähes endast välja lähed, mõtle, kas soovid, et Sinu laps käituks vihastudes just niimoodi? Teadvusta endale, et lapsed jälgivad ja jäljendavad Sind pidevalt. Uurimused on näidanud, et lapsed, kes kasutavad füüsilist vägivalda, on näinud mingit laadi agressiooni just koduses keskkonnas.

Proovi kasutada ja välja näidata omadusi, mida soovid, et Sinu laps kasutaks: austa inimesi, ole sõbralik, aus, lahke ning salliv. Näita välja ka omakasupüüdmatut käitumist. Aita teisi inimesi ilma, et ootaksid vastuteenet. Väljenda tänu ja tee teistele komplimente. Kohtle enda lapsi nii nagu Sa sooviksid, et teised inimesed Sind kohtleksid.

6. Muuda omavaheline suhtlus prioriteediks.

Sa ei saa eeldada, et lapsed teevad kõike, mida Sina soovid, et nad teeksid. Nad vajavad ja väärivad selgitusi nagu täiskasvanudki. Vanemad, kes põhjendavad lastele enda soove, aitavad neil mõista ja õppida ilma hinnanguid andmata.

Väljenda enda soove konkreetselt ja selgelt. Kui on probleem, kirjelda seda, väljenda enda tundeid ja palu lapsel koos Sinuga probleemile lahendus leida. Anna soovitusi ning paku erinevaid variante. Samas ole avatud lapse soovitustele ja väljapakutud lahendustele. Pea läbirääkimisi. Lapsed, kes osalevad otsuste tegemisel, on motiveeritud neid ka täitma.

7. Ole paindlik ning valmis tegema muudatusi ka enda kasvatusmeetodites.

Kui Sa tunned, et laps ei järgi kehtestatud reegleid, võib põhjuseks olla, et püstitatud ootused on tema jaoks liiga suured. Vanematel, kes mõtlevad tihti „laps peaks“ (näiteks „Minu laps peaks juba potil käima“), oleks soovitatav rääkida teiste lapsevanematega või pöörduda spetsialisti poole.

Muutuste tegemine lapse koduses keskkonnas võimaldab esile kutsuda muutusi lapse käitumises. Kui tunned, et ütled enda 2-aastasele lapsele liiga tihti „ei“, proovi leida võimalus vähendada kodus asju/tegevusi, mis ei ole lapsele lubatud. Seda tehes vähendad lapse pidevat korrale kutsumist.

Kui Sinu laps kasvab, tuleb Sul muuta ka kasvatusmeetodeid. Meetodid, mis võivad toimida praegu, ei pruugi töötada ühe või kahe aasta pärast.

Teismelised pöörduvad rohkem enda muredega vanemate poole, kui lapsevanem on neile eeskujuks olnud. Proovi last jätkuvalt juhendada, julgustada ja samas ka distsiplineerida, lubades teismelisel olla ka iseseisev. Vabal hetkel proovi leida võimalus, et saavutada enda lapsega kontakt.

8. Näita, et armastad last tingimusteta.

Vanemana tunned Sa vajadust parandada tehtud vigu ja suunata lapsi nende tegevustes.

Kui pead last korrale kutsuma, proovi vältida süüdistamist, kritiseerimist või vigade esile toomist, kuna see võib mõjuda halvasti tema enesehinnangule ning tõugata Sind temast eemale. Veendu, et laps mõistaks, et Sinu armastus tema vastu ei kao, isegi kui ootad ja loodad järgmisel korral paremat käitumist.

9. Ära unusta enda vajadusi ja piire lapsevanemana.

Tunnista, et keegi meist ei ole perfektne lapsevanem. Sul on Sinu tugevused ja nõrkused. Proovi panna ka endale, enda elukaaslasele ning lastele reaalsed ootused. Sul ei pea olema kõikidele küsimustele vastuseid – ole valmis ka endale andestama.

Selle asemel, et proovida tegeleda kõikide esile kerkinud murekohtadega, keskendu kindlale probleemile. Tunnista, kui Sa ei tule toime. Võta aeg maha lapsevanemaks olemisest ning tee üksinda või elukaaslasega midagi, mis teeb Sind õnnelikuks (täida ka „enda tassi“). Enda vajaduste esile toomine ei tee Sind isekaks. See tähendab, et Sa hoolid ka enda heaolust. See on vajalik väärtus, mida võiksid ka lapsele näidata.

 

 

Allikas: KidsHealth, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; pilt Unsplash / Benjamin Manley

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Kas mu laps ajab mind meelega hulluks?

Ilmunud ajalehes Postimees 21. oktoobril 2020.

Tervise Arengu Instituudi avalikud andmed kirjeldavad, et 2019. aastal diagnoosisid psühhiaatrid Eesti lastel kõige enam lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid. Laste käitumis-probleemid teevad muret nii lapsevanematele kui ka õpetajatele lasteaias ja koolis. Paljudele täiskasvanutele ei ole võõras salamõte: “Ma lähen juba hulluks, kas ta teeb seda meelega?”

Uuringud näitavad, et meie laste toimetulekut mõjutab kasvukeskkond rohkem kui kunagi varem. Mis siis toimub, mida saaksime teha, et meie laste vaimne tervis oleks parem ja tulevik helgem?

Selleks, et saaksime lapse käitumisest paremini aru ja oskaksime vaimse tervise probleeme ennetada, peame alustuseks endalt küsima: “Kas ma tean, milline käitumine on eakohane ja milline mitte? Mida ma oma lapselt üldse oodata saan?”

Kaheaastase jonn ja piiride katsetamine tuleb eakohasest arengust. Mõnikord võib tõesti tunduda, et seda kõike on liiga palju ning vanemate ideed, kuidas püüda rahumeelselt jonnihoogudega toime tulla, võivad otsa saada. Parimal juhul täiendab vanem oma teadmisi ja tõdeb juba mõne kuu pärast, et olukord ei ole enam nii hull, sest lapsega saab juba tasapisi sobivate ja mittesobivate käitumiste üle arutada. Iga rõõm kordaläinud päevast on nautimist väärt!

Samas on paljud meist näinud, et mõne lapse jonnihood ei piirdu kuudega, vaid kestavad aastaid. Nelja- või viieaastane põrandal röökimas ei ole lihtsalt kurvastav vaatepilt, vaid kurnav käitumismuster nii lapsele endale kui tema vanematele või õpetajatele. Eakohase arenguga nelja-aastaselt ootame esmaseid koostööoskuseid teiste lastega mängimisel ning konfliktide korral pisutki läbirääkimisoskust. Lahenduskäik võib olla küll tema fantaasiamängudest sõltuvalt ebasobiv, aga ta on võimeline oma arvamust välja ütlema ja selgelt sõnastama.

Aga mis siis võib olla nelja- ja viieaastase või ka vanema lapse keerulise ja väljakutseid täis käitumise põhjuseks?

Inglise psühhiaater ja psühhoanalüütik J. Bowlby uuris eelmisel sajandil laste arengut ning pani aluse kiindumusteooriale. Bowlby kirjeldas oma lapsepõlve kui üksildast ja traumeerivat kogemust, sest tema keskklassist pärit vanemad arvasid, et liigne lähedus võib lapse ära hellitada ja talle halvasti mõjuda. Bowlby on mitmetes autobiograafilistes töödes kirjeldanud oma kiindumussuhet lapsehoidjaga, kes pere juurest ootamatult lahkus, ja kuidas sellest lapsele pikaaegne traumaatiline kogemus jäi. Bowlby pühendas oma elu kiindumusteooria uurimisele ning töötas pikki aastakümneid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures vaimse tervise konsultandina. Tuhanded teadusartiklid ja refereeringud kiindumussuhte olulisuse osas võiksid meidki panna taas mõtlema, kas ja kui palju võivad Eesti laste mured olla mõjutatud häiritud kiindumussuhtest või kiindumushäirest.

Käitumishäired võivad olla traumaatiliste sündmuste või kiindumushäire tagajärg. Hüperaktiivsus, väga kergesti erutumine, madal või kõrge valulävi, võimetus kirjeldada oma tundeid, usaldamatus suhetes, vähene empaatia, kiitusele ja karistusele mittereageerimine jne võivad olla häiritud kiindumuse väljendused. Vähesest teadlikkusest võib nüüd tekkida mõte, et see teema puudutab vaid keerulise taustaga peresid või asenduskodu lapsi. Tegelikkus on palju laiem – kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida täiesti tavalistes peredes, kus sellele teemale ei osata tähelepanu pöörata.

Meie ühiskond on nii palju muutunud, et lähedussuhteid tuleb teadlikult luua. Oleme tulnud oma minevikust, kus lähedust ei väljendatud ning pigem olid kodused suhted formaalsed. Praegusi lapsevanemaid kasvatati sageli Benjamin Spocki näpunäidete järgi, mis ütlesid selgelt välja, et liigne lähedus võib lapsele halba teha ning nutule ei ole vaja reageerida enne, kui see on kestnud rohkem kui 20 minutit.

Mis siis on turvalise kiindumussuhte tsükkel? N. Marshall on kirjeldanud seda nii: imik või väikelaps nutab ja annab nutuga teada oma vajadustest. Ükskõik, kas see vajadus on tingitud hirmust, tühjast kõhust, märjast voodist või muust. Lähedane täiskasvanu reageerib nutule ja ajapikku kujuneb lapse ja täiskasvanu vahel turvaline kiindumussuhe, kus laps teab, et tema vajadustele reageeritakse. Seega saab laps areneda ja kasvada piisavalt turvalises suhtes teistega.

Kui laps oma nutule järjepidevalt vastust ei saa või sellele vastuseks temaga hoopis tõreletakse, siis usalduslikku suhet ei saa tekkida. Töös keerulise käitumisega lastega märkame kõige rohkem ambivalentset kiindumussuhet, kus lapse põhieesmärk on saada tähelepanu. Need lapsed pingutavad kõvasti, et saada positiivset või negatiivset reageerimist oma käitumisele. Lapsel ei ole vahet, kumb käitumisviis toob tähelepanu, kuid enamasti oskavad täiskasvanud reageerida negatiivse tähelepanu otsijale.

Mis on need riskihetked, kui kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida? Kiindumussuhet võivad mõjutada erinevad väikelapse jaoks elumuutvad olukorrad – uue lapse sünd, vanemate lahutus, kolimine, lemmiklooma või lähedase raske haigus ja surm jne. Vähetähtsad mõjutajad ei ole täiskasvanute omavahelised suhted. Kui need on keerulised ja lapsed peavad nägema ja kuulma pealt pidevat vanemate omavahelist tülitsemist või pidevat kurjustamist, siis selle mõju on sarnane perevägivalla kogemisega.

Lapsevanemal võib nüüd tekkida küsimus: „Kui ma seda enne ei teadnud, kas olen nüüd hiljaks jäänud?“ Ei ole hiljaks jäänud, vanemaks ei saada üleöö ja me ei pea vanematena ennast süüdi tundma, kui keegi ei ole varem kiindumussuhte olulisusele tähelepanu pööranud.

Siit mõned mõtted, mis aitavad kohe.

  • Lähedust ei ole esimestel eluaastatel kunagi liiga palju! Turvalise kiindumussuhte puhul õpib laps ajapikku, et emal-isal on omad tegemised ja kohustused, aga nende poole saab alati pöörduda, kui selleks on vajadus.
  • Turvaline keskkond tähendab igasugust ähvarduste ja ohu puudumist. Kurjustamine ja häbistavad karistamised ei aita lapsi. Nad vajavad mõistmist, suunamist ja abi oma tegude üle järele mõtlemisel.
  • Lastele on vaja vähem stiimuleid. Vaadake üle, et lapse kasvukeskkond ei oleks liiga kirju. Lapsed ei vaja palju vilkuvat plastmassi, vaid turvalist täiskasvanut. Pange ära üleliigne ja õppige koos mängima.
  • Lapse jaoks tuleb olla pidevalt kohal. Ära saada last üksi oma tuppa, kui ta ei tule toime jonnihoogudega. Ole ta juures, märka, mis toimub, ja õpi olukordi ennetama. Kui laps on lasteaia- või koolipäevast väsinud, siis ärge minge koos poodi või mängunurka. Ka kodus pereringis olemist ja koos veedetava õhtu sisustamist peavad mõned pered harjutama.
  • Tarvis on selget päeva- ja nädalakava. Mõtle tegevused läbi, väikelaps ei ole võimeline pärast pikka lasteaiapäeva ja trenniskäiku rahulikult naeratama ja igas hetkes oma parimat loomust näitama. Enamasti vajavad need lapsed peadpööritavate lõbustuste asemel rahu, vaikust ja rutiini.
  • Lapsed vajavad selgeid juhiseid. Küsi endalt, kas annad juhiseid rahulikult ja selgelt või on see pikk emotsionaalne jutuvada. Väikelaps või väsinud laps saab aru vaid lühikestest, üheosalistest korraldustest. Laps ei otsusta ka tegevuste üle, vastutus tegevuste planeerimise eest on jäägitult vanema käes, sest laps ei suuda mõelda vajaduspõhiselt, laps mõtleb emotsioonipõhiselt.

Alustame iseendast, uurime rohkem kiindumussuhte olulisuse kohta ja muudame oma laste kasvukeskkonna rahulikumaks, sõbralikumaks ja seeläbi ka tuleviku õnnelikumaks.

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja; pilt Unsplash / Bethany Beck

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Varajane märkamine – kes ja millal märkab?

Avaldatud Eesti Eripedagoogide Liidu kogumikus Eripedagoogika nr 63, oktoober 2020

Laste vaimse tervise häireid esineb järjest rohkem nii terves Euroopas kui ka Eestis. Tervise Arengu Instituudi andmetel on psüühikahäiretega lapsi Eestis 20 000 kuni 40 000 ehk 10 kuni 20 protsenti alaealistest. Sealjuures on sagenenud esmahaigestumine. 2019. aastal sai 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid diagnoositi 1246 juhul (Tervise Arengu Instituut, 2019). Millele me peaksime nende arvude peale vaadates mõtlema, teades, et psühhiaatri vastuvõtule on tegelikult keeruline saada? Kas meil oleks põhjust taas mõelda ja üle korrata, kuidas lapsi võimalikult varakult aidata?

Varajase märkamise tähtsusest on räägitud juba aastakümneid, kuid sellest hoolimata tuleb tihti ette olukordi, kus lasteaeda või suisa kooli tuleb laps, kelle kõne, suhtlemisoskus ja sotsiaalsed oskused on eakohasest arengust märgatavalt maha jäänud. Sageli on lapsevanem seejuures murest murtud, sest abivajadust ei ole talle varem piisavalt selgitatud või ei ole ta osanud oma lapse probleemile küllaldast tähelepanu pöörata.

Viimastel aastatel oleme märganud, et mõnel puhul tegeletakse lapse abistamisega küll varakult, aga vanemale antakse siiski pidevalt eksitavat teavet stiilis „juba tuleb sõnu, küll areneb“ jne. Eriti suur kahju sünnib, kui juba 5–6-aastase lapse vanemale antakse alusetut lootust kiireks kõne arenguks enne kooli. Praeguseks on väga lihtsasti kättesaadavad mitmesugused lapse väljendusoskust toetavad alternatiivkommunikatsiooni võtted ja vahendid, kuid selle õppeprotsessiga ei tohi samuti hiljaks jääda. Lapse arengu mahajäämuse eitamist või vähest oskust vanemat juhendada näeme kahjuks ka rehabilitatsiooniasutustes ja võime vaid oletada, et lapse abistamisel on vajaka jäänud peretööst ja olukorra objektiivse selgitamise oskusest.

Mida tähendab vara ja kui vara on tegelikult vara? Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur koostöös teiste huvirühmadega on selgelt sõnastanud, et varajane märkamine ja sekkumine on imikutele ja väikelastele ning nende peredele mõeldud teenuste ja/või võimaluste kogum, mida pakutakse perede palvel ja mis hõlmab kõiki lapse erivajadusega seotud tegevusi, mis kindlustavad ja tõhustavad lapse arengut, tugevdavad pere pädevusi ning edendavad lapse ja pere sotsiaalset kaasatust (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Varajase sekkumise tegevusi kasutatakse erivajadustega lapse ja/või tema pere toetamisel lapse haridustee võimalikult varajases etapis. Keskendutakse erivajadustega lastele sünnist kuni kõige rohkem kuuenda eluaastani (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Aga näiteks Ameerika Ühendriikides on varajane märkamine piiritletud vanusega sünnist kuni kolmanda eluaastani (Prevention, 2020).

Kes märkab ja sekkub?

Tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteem peaksid jagama vastutust varajase sekkumise eest. See mõttekäik sobib varajase sekkumise teoreetilise taustaga, mis lähtub eri valdkondadest ja teadusharudest. Tervishoid ja sotsiaalteadused on lapse arengu puhul põimunud ning sellega tuleks arvestada, kuid aluseks ei saa võtta üht mudelit – lapsele, perekonnale ja kogukonnale keskenduva ning meditsiinilisest sotsiaalse mudeli poole liikuva varajase sekkumise käsitlust on mõjutanud eri teooriad ja mudelid (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003), aga muutuse planeerimine, mis varem keskendus peamiselt lapsele, on liikunud üha laiema käsitluse suunas, kus tähelepanu keskmes ei ole enam üksnes laps, vaid ka pere ja kogukond (Blackman, 2003). Mõnes Euroopa riigis lõpeb varajane sekkumine koolieaga ning siis võtab haridussüsteem lapse abistamise sotsiaalsüsteemilt üle. Parimate tulemuste saamine põhineb kahel asjaolul – tegevused toimuvad vara ja ülesandeid lahendatakse kompleksselt. Et nende kahe teguriga arvestada, on vaja:

  • eri valdkonnaga seotud spetsialistide ühendatud jõupingutusi;
  • erinevate sekkumiste läbiviijate omavahelist suhtlust;
  • kõigi asjaga seotud asutuste koostööd;
  • vanemate (ja teiste pereliikmete) tihedat kaasatust.

Ainult selline kombinatsioon kindlustab imikutele ja väikelastele mõeldud sekkumise tulemuslikkuse (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010).

Kuidas ja mida märgata?

Eesti perearstide ja neuroloogide koostöös on juba 2009. aastal avaldatud alla 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend. Teadmatusest arvatakse ja emotsionaalsemad inimesed ütleksidki välja, et lapse arengu jälgimine on perearsti kohustus, kuid tegelikkuses ei pruugi perearst lapse kohta objektiivset infot saada. Kuna laste probleemide hulk ei ole vähenenud, ajakohastas Eesti Haigekassa 2019. aastal lapse tervise jälgimise juhendit ja lisas sinna kontrollkaardi, et lapse erinevad arenguhäired pereõe või perearsti vastuvõtul märkamata ei jääks. Paljud perearstid on viidanud, et läbivaatuseks mõeldud aeg on napp ja sageli tuleb tugineda vanema ütlustele. Laps ei pruugi perearsti vastuvõtul regulaarselt käia või kui ka käib, aga perearst lapsega jutule ei saa või vanem infot varjab või ei ole osanud probleemi märgata, siis jääbki lapse kõne arengu või üldise arengu mahajäämus märkamata. Näiteks oma esimest last kasvatav vanem võib olla veel ise nii kogenematu, et ei oska lapse arengu hilistumisele tähelepanu pöörata ning seetõttu ei aimagi, et midagi võib valesti olla. Väikelaps sageli ka võõrastab ning piiratud kontakti võtmine võib jääda ajapuudusel või näiteks külmetushaigusele keskendudes vajaliku tähelepanuta. Kui ka vanem ise ei oska lapse arengut objektiivselt hinnata ja abi otsida, siis võibki tegelik olukord jääda pikaks ajaks märkamata. Seega tuleb väga olulise ressursina vaadelda lasteaiaõpetajate rolli lapse abivajaduse varasel märkamisel.

On olemas sadu hindamisvahendeid, kuid meil puudub kokkulepe, millist neist kasutada. Ehk oleks abi sellest, kui õpetaja teab, mida vaatleb perearst ning millistest tähelepanekutest võiks perearsti juurde minnes rääkida pere. Soovitan mõelda viiele lihtsale tähelepanekule, mida sõimes või nooremates aiarühmades töötav lasteaiaõpetaja võiks lapse arengutähistest teada ja märgata.

  1. Lapsega peab olema võimalik luua silmkontakti – jätame kõrvale häbelikkuse ja kartlikkuse. Tervisekontrolli juhendi järgi peaks imik looma teadliku silmkontakti kahekuuselt ning naeratama kõnetamisele vastuseks kolmekuuselt. Kui sõimerühma tuleb laps, kellega õpetaja päeva jooksul silmkontakti ei saavuta, siis tasuks vanemalt küsida, kas tema on märganud sama.
  2. Kas laps võtab väikeseid esemeid kahe sõrmega? Pintsetihaare peaks olema välja kujunenud 12. elukuuks.
  3. Milliseid žeste laps täiskasvanuga vahetab? Lehvitamine, pearaputamine, sülle küsimine on oskused, mis peaksid olema samuti omandatud 12. elukuuks.
  4. Koordineeritud kätetegevus peaks olema 18. elukuuks nii palju arenenud, et laps laob iseseisvalt 2–3-osalist torni.
  5. Kõne – kaheaastaseks saanud laps peaks moodustama kahesõnalisi lauseid. Kui laps seda ei suuda, on vajalik konsulteerida logopeediga (Eesti Haigekassa, 2019).

Mida saab õpetaja teha, kui tema hinnangul on lapse areng eakohasest hilisem?

Kui õpetaja märkab rühma tuleva lapse puhul suuremat kõrvalekallet loetelus toodud arengutähistest – näiteks kaheaastane ei vaata täiskasvanule silma ja liigub rühmas sihitult ringi ilma teiste lastega kontakti loomata –, siis tegelikult juba kaheaastaste puhul saab pervasiivse arenguhäire varajaseks avastamiseks perearst last esmaselt testida ja testi positiivse tulemuse korral saadetakse laps psühhiaatri konsultatsioonile. Või kui rühma tuleb kolmeaastane laps, kes ütleb kolmesõnaliste lausete asemel vaid üksikuid sõnu, on õpetajal kohustus vanemale oma tähelepanekutest rääkida. Väga tähtis on saada spetsialisti arvamus, kas laps on tõesti hiliskõneleja või viitab vähene kõne hoopis ulatuslikumale probleemile. Eesti lasteaedades on väga palju lapsi, kelle puhul lapsevanem arvab, et lapse probleemiks on kõne hilistumine ja halb logopeedilise abi kättesaadavus, kuid tegelikult on lapsel vaja pidevat eripedagoogilist ja/või psühholoogilist abi nii kommunikatsiooni- kui tunnetusprotsesside mõistmisel ja arenemisel. Õpetajal ei ole mingisugust õigust osutada ühelegi erivajadusele või diagnoosile, küll aga on tal kohustus märgata lapse abivajadust ja sellest lapsevanemale rääkida. Vanemale infot jagades on alati lihtsam ja õigem, kui õpetaja saab toetuda tõenduspõhisele infole, nagu seda on ravijuhend. Ravijuhendile võib viidata ka siis, kui antakse vanemale soovitus perearsti poole pöörduda.

Käitumisprobleemid ja eneseregulatsioonioskused. Mis on eakohane ja mis mitte? Kes nõustab õpetajat?

Probleemset käitumist esineb järjest rohkem nii lasteaias kui ka koolis ning paljud täiskasvanud on jõudnud kurvastava tõdemuseni, et nad ei tea, kuidas lapsi aidata. Sageli keskendutakse tagajärgedele ning kasutatakse lapse käitumise korrigeerimiseks häbistavaid karistusi – nn paha lapse tool, aeg-maha-võtted, käredahäälne pahandamine jne. Väärade tegude või ebasobiva käitumise põhjused jäävad välja uurimata ning tegelikku ja pikaajalist muutust laste käitumises ei saavutata. Laste ebasobiv käitumine hirmutab sageli õpetajaid ning liiga kiiresti hakatakse otsima seoseid psüühikahäiretega. Tegelikult valmistavad paljudele lasteaialastele raskusi hoopis vähesed eneseregulatsioonioskused. Need väljenduvad näiteks nii: enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade pärast, loobib valimatult asju, on rutiinitundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada, jne.

Lapse üldise arengu jälgimiseks sobib perearstide juhend väga hästi, kuid väikelaste psühhosotsiaalse arengu hindamiseks sellest suur abi ei ole. Inglise keeles on selle teema kohta materjali märksa rikkalikumalt. Ameerika Ühendriikide üks suuremaid laste teadus- ja nõustamisasutusi Child Mind Institute on koostanud lihtsad juhised, mille järgi saavad lapsevanemad kognitiivsete oskuste, kõne arengu, käe- ja sõrmeosavuse ning liikumise kõrval hinnata ka lapse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Eesti keelde tõlgituna ja meie oludele kohandatuna on need saadaval Varajase Kaasamise Keskuse kodulehel (www.vkkeskus.ee) (Varajase Kaasamise Keskus, 2020).

Kui mõtleme nelja-aastase lapse sotsiaalsetele oskustele, peaks lapsevanem murelikuks muutuma, kui laps:

  • klammerdub või nutab endiselt vanemate lahkudes;
  • ei ilmuta huvi interaktiivsete mängude vastu;
  • ignoreerib teisi lapsi;
  • ei reageeri inimestele, kes ei kuulu perekonda;
  • ei tegele fantaasiamängudega;
  • olles pahane ja ärritunud, puudub igasugune enesekontroll;
  • ei kasuta lauseid, mis koosnevad rohkem kui kolmest sõnast jne.

Kui vanem leiab loetelust kaks või rohkem probleemset käitumist, võiks vanema saata perearsti, eripedagoogi, logopeedi või psühholoogi konsultatsioonile.

Õpetaja ülesanne on vanemale olemasolevat tõenduspõhist materjali tutvustada ning julgustada lapsele abi otsima. Veel on õpetajal kindlasti vaja teada, et 3–10-aastase lapse käitumis- ja/või tähelepanuprobleemide hindamiseks kasutavad perearstid hinnanguskaalat (SNAP IV), et koos lapsevanema ja õpetajaga otsustada, kas laps on vaja saata õppenõustamisele tugispetsialistide juurde sekkumise planeerimiseks (Eesti Haigekassa, 2019).

Õpetaja peab teadma, et vähesed eneseregulatsioonioskused ei ole alati psüühikahäire, aga kui me lapsele eneseregulatsiooni ei õpeta, võib neist keskkonna mõjul psüühikahäire kujuneda. Seega on laste käitumisprobleemide avaldumise korral ülioluline teha võrgustikutööd, otsida abi lasteasutuse tugimeeskonnalt ja vajaduse korral küsida abi väljastpoolt.

Lapse vajaduste hindamine peab olema siinjuures protsessikeskne, mis algab kohe pärast probleemi avastamist ning koostöös perega leitakse sobivad sekkumiste tüübid. Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur soovitab kasutada järgmist lapse vajaduste hindamise mudelit (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010):

Miks sellest mudelist lähtumine võiks olla oluline? Probleemi varajane märkamine ei pruugi tähendada, et õpetajatel oleks teadmisi ja oskusi lapse tegelikku abivajadust hinnata. Parimal juhul algab pärast abivajaduse märkamist lapsest lähtuv koostöö lastekaitsespetsialisti ja haridus- ning sotsiaalvaldkonna tugispetsialistidega. Mõnikord võib ilmneda lapse võimete kliinilise hindamise vajadus ja sel juhul saab lapsevanemale seaduslikuks partneriks olla ainult kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsespetsialist, kes aitab korraldada valdkonnaülese võrgustiku kogunemise. Mõnikord on vaja lapse käitumist hinnata rühma tavapäraste tegevuste jälgimise käigus. Kõigi osaliste koostöös sõnastatakse sekkumiste eesmärgid ja tegevusplaan ning määratakse rollid ja vastutusala. Tänapäeva Eesti õigusruumis võib valmiv dokument olla lapse juhtumiplaan, mille koostab KOV-i lastekaitsespetsialist, või sotsiaalse rehabilitatsiooni plaan, mida saab koostada nii puudega lapsele Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka KOV-i kaudu nendele lastele, kes on kõrgendatud abivajadusega, aga puuet ei vaja. Rehabilitatsioonimeeskond ja lasteasutus jätkavad tihedas koostöös sekkumistega ning tulemusi hinnatakse samuti võimalikult ühiselt. Parimal juhul protsess lõpeb ning lapse abivajadus on saanud lahenduse, kuid paljudel juhtudel on vaja toetada last pikema aja jooksul.

Kokkuvõtteks

Olen praktikuna seda meelt, et iga lapsega töötav täiskasvanu peaks teadma, miks varajane märkamine ja sekkumine on lapse arengu seisukohast ainuõige tegevus. Tagajärgedel on sageli suhteliselt kergesti seletatavad põhjused, peame vaid enda teadlikkust suurendama ja keskenduma lapse võimetekohasele arendamisele. Selleks on õpetajal suurepärane võimalus teha võrgustikutööd – luua sõbralik ja usalduslik koostöösuhe vanemaga, vältida igasugust sildistamist ja süüdistamist ning keskenduda lapse heaolule. Kui koostöö vanemaga on algatatud, siis järgmisena tuleb uurida, kas laps saab veel kusagilt toetavaid teenuseid – kes on tema logopeed, kus laps käib, äkki käib ta rehabilitatsiooniteenustel, või oleks abi võrgustikutööst lapse raviarstiga? Vanemat tagant sundida ei tohi, aga sel hetkel, kui lapsevanem mõistab, et õpetaja soovib siiralt last aidata, asub koostööle ka esmapilgul väga eemalolev lapsevanem.

Hästi toimiv varajane märkamine ja sekkumine eeldab valdkonnaülest meeskonnatööd. Õpetaja ei saa kõiki olukordi ise lahendada, aga tema ülesanne on lapse abivajadust märgata ja teha teiste spetsialistidega võrgustikutööd. Varajase sekkumise läbiva põhimõtte kohaselt tuleb lapsega tegeleda tema loomulikus keskkonnas, eelistatavalt kohalikul tasandil ja perekeskselt ning seda peab tegema multidistsiplinaarne meeskond (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010). Sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskond võiks olla erivajadusega lapse puhul õpetaja esimene ja kõige kiiremini kättesaadav võrgustikupartner haridusasutusele lisateadmiste andmisel, lapse toetamise planeerimisel ja tegevuskeskkonnas abistamisel.

Kui lapse abivajaduse tuvastab esmalt rehabilitatsiooniasutus, siis on sealsel meeskonnal samuti lepinguline kohustus teha võrgustikutööd. Sel juhul saab info kõigepealt KOV-i lastekaitsespetsialist, kes omakorda suurema võrgustiku kokku liidab. See aeg, kus iga spetsialist – õpetaja, arst, logopeed, rehabilitatsioonimeeskond jne – istub oma kabinetis ja püüab last individuaalteenuse raames aidata, võiks olla igaveseks möödas. Aeg on koostööks, mis lähtub eelkõige lapse vajadustest!

Lasteasutuste juhtide kommentaarid

Ülenurme lasteaia Nurmepesa direktor Merle Kõrgesaar:

Ülenurme lasteaed Nurmepesa kaasab valdkonnaülest spetsialisti rehabilitatsiooniasutusest järgmistel põhjustel:

1) teise arvamuse saamiseks – õpetajad ja tugipersonal küll märkavad lapse eripedagoogilisi vajadusi, kuid selleks, et saada oma järeldustele kinnitust, vajavad nad tihtipeale teist arvamust asjatundjalt, kes tegeleb erivajadustega lastega iga päev. Tihtipeale oskab lasteaiaväline spetsialist leida veel muid, nt kliinilisi aspekte või käitumuslikke märkamisi, mida tavaväljaõppega õpetajad märgata ei oskakski.

2) lasteaia õpetajate ja tugipersonali nõustamiseks – õpetajad ja (veel vähekogenud) tugipersonal ei oska sageli leida ning kasutada konkreetse lapse vajadustega sobivat sekkumist ja vajavad selles osas nõustamist ning sekkumiste kasutamise tõhususe vahekokkuvõtteid.

3) lapsevanemate nõustamiseks – jagame lapsevanematega alati õpetajate ja tugipersonali tähelepanekuid, kui märkame lapse arengus kõrvalekaldeid või käitumuslikke erisusi. Samas on paljude lapsevanemate puhul vaja selleks, et nad lapse ja pere situatsiooni paremini teadvustaks, lasteaiavälise spetsialisti kaasamist lapsevanema nõustamisse ja edasise tegevusplaani koostamisse.

4) kodu ja lasteaia parema koostöö nimel – oleme märganud, et enamikul juhtudest hakkab kodu pärast järjepidevaid võrgustikukohtumisi, kuhu on kaasatud ka valdkonnaülesed rehabilitatsioonispetsialistid, kes on lapsega tegelenud või last vaatlemas käinud, lasteaiaga palju paremat koostööd tegema. Tänu võrgustikukohtumistele saavad nii vanemad kui ka lasteaia personal selgemini aru lapse vajadustest ning praktilist nõu, kuidas last tema arengus toetada.

Võrgustikukoostöö on meie lasteaias kindlasti kaasa aidanud erivajadustega laste silmnähtavalt kiiremale arengule paremuse poole. Selline koostöö lasteaedade ja tugiteenuseid pakkuvate organisatsioonide vahel on hädavajalik nii õpetajate kui vanemate oskuslikumaks toimetamiseks erivajadustega ja madalama eneseregulatsioonioskustega laste lõimimiseks rühma ja ühiskonda üldisemalt. Soovitan vägagi.

Soinaste lasteaia Laululind direktor Tiina Trees:

Laululinnu lasteaed on teinud koostööd Varajase Kaasamise Keskusega laste käitumisprobleemide avaldumisel ja/või märkamisel.

Oleme kasutanud välisvaatleja abi, kes vaatleb lapse tegutsemist tema igapäevases keskkonnas ning viib ennast detailselt kurssi konkreetse juhtumiga. Vaatleja neutraalne pilk märkab situatsioone, millele õpetajad või lapsevanem ei ole osanud tähelepanu pöörata.

Lasteaia õpetajate ja tugipersonal on saanud nõustamist ja tänu sellele on tagatud individuaalne, lapsekeskne ning kõiki osalisi ja võimalusi arvestav lähenemismeetod. Vajaduse korral saab rakendada ka lasteaia personali või pere personaalselt nõustamist.

Välisvaatleja ettepanekud ja soovitused lähtuvad konkreetsest probleemist, on selged ja asjakohased. Rühmameeskond on teadlik, miks üks või teine kokkulepitud tegutsemisviis kasulik on ja mis on lõppeesmärk.

 

Kirjandus

Blackman, J. A. (2003). Early Intervention: An Overview. Early Intervention Practices around the World. Baltimore: Brookes Publishing

Eesti Haigekassa (2019). Lapse Tervise jälgimise juhend. Kontrollkaart vanuse ja tegevuste kaupa, www.ravijuhend.ee

European Agency for Development in Special Needs Education (2003). Varajase märkamise ja sekkumise analüüs, võtmetegurid ja soovitused. Brüssel, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-analysis-of-situations-in-europe-key-aspects-and-recommendations_eci_et.pdf.

European Agency for Development in Special Needs Education (2010). Varajane märkamine ja sekkumine – edusammud ja arengusuunad. Taani: Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-progress-and-developments_et.pdf

Prevention, C. f. (2020). What is “Early Intervention”, https://www.cdc.gov/ncbddd/actearly/parents/states.html

Tervise Arengu Instituut (2015). Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. Külastatud 20.05.2019. TAI andmebaas http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/dialog/varval.asp?ma=PKH1&ti=PKH1%3A+Ps%F Chhiaatri+poolt+ambulatoorselt+konsulteeritud+isikud+diagnoosi%2C+soo+ja+vanusr%FChma+j%E4rgi&path=../Database/Haigestumus/05Psyyhika- %20ja%20kaitumishaired/&search=SOMATOFORMSED+H%C4IRED+&lang=2

Varajase Kaasamise Keskus (2020). Plakatid, https://www.vkkeskus.ee/blogi/plakatid-oige/?fbclid=IwAR2TRdtJ52iTLLuANV186Nlo5p8wmMyHpjw33ilIqzaTYZONHTd42fVzsSU

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja; pilt Unsplash / Anna Kolosyuk

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Millised on igavuse head küljed?

Et väga palju tegevusi ja laagreid tühistatakse, on paljude laste mantraks saanud: „Mul on nii igav.“ Ülesanne, kuidas oma lapsi lõbustada, teeb raske aasta lapsevanematele veelgi keerukamaks. Tegelikult on see, kui lapsed tunnevad igavust, normaalne.

„Igavus aitab lastel väärtuslikke oskusi arendada,“ ütleb psühholoogiadoktor Stephanie Lee, Child Mind Institute’i hüperaktiivsus- ja käitumishäirete keskuse direktor. Esiteks aitab see lastel taluda ideaalsest kehvamaid kogemusi. „Igavus ei pruugi olla väga häiriv,“ selgitab ta, „kuid see pole ka lõbus. Elu nõuab meilt pettumustega hakkamasaamist ja emotsioonide reguleerimist, kui asjad ei lähe nii, nagu meie soovime, ja igavus on suurepärane viis nende oskuste õpetamiseks.“

„Igavus aitab lastel arendada planeerimisstrateegiaid, probleemide lahendamise oskusi, paindlikkust ja organiseerimisoskusi – olulisi võimeid, mida ei pruugi olla lastel, kelle elu on tavaliselt väga struktureeritud,“ lisab Child Mind Institute’i haridusspetsialist Jodi Musoff.

Lastel ei aita neid oskusi omandada igavus ise, vaid see, mida nad oma igavusega peale hakkavad. „Tavaliselt ei planeeri lapsed oma päevi, ent kui nad töötavad ise oma vaba aja sisustamisega, peavad nad koostama plaani, organiseerima materjale ja lahendama probleeme,“ selgitab ta. „Nende oskuste arendamine aitab lastel paremini toime tulla mitmesuguste akadeemiliste ülesannetega, nagu pikaajaliste kohustuste täitmise planeerimine, ning arendada paindlikkust rühmaprojektide ja sotsiaalsete oskuste kallal töötades.“

Lisaks soodustab igavus loovust, enesehinnangu tõusu ja originaalset mõtlemist. „Peaasi on aidata lastel õppida oma igavust juhtima, et nad saaksid arendada iseseisvust ja tunda, et neil on kontroll oma õnne ja heaolu üle,“ soovitab dr Lee.

Kuidas saaksid vanemad igavuse positiivsele mõjule kaasa aidata?

Tegele igavusega ennetavalt

Kui laps ütleb: „Mul on igav,“ võib see olla tingitud paljudest erinevatest põhjustest. Ta võib olla näljane, otsida tähelepanu, olla huvitatud sellest, mida Sa teed, või otsida midagi, mis tema aega sisustaks. Kuigi on oluline kaaluda, mille üle ta tegelikult kurdab (ja anda talle süüa, kui tal on nälg!), ole oma kohese reaktsiooniga ettevaatlik. Kui loobud oma tegemistest sellepärast, et laps vajab tähelepanu, ei õpi ta ise oma meelt lahutama. Või kui hakkad mõtlema, mis tegevusi lapsele pakkuda, iga kord, kui ta küsib, pole tal võimalust oma värskete ideedega välja tulla. Laste valikutega seoses on parem olla proaktiivne kui reaktiivne.

Loo tegevustest nimekiri ja tabel

Et lapse kaeblemist vältida, soovitab dr Lee varuda oma lapse jaoks veidi aega, et koostada nimekiri talle meelepärastest tegevustest, lõbusatest ülesannetest või pikemaajalistest projektidest. Ideaalis on see segu Sinu ja Sinu lapse ideedest – alustuseks võite arutada, mis on lapsele varem meeldinud, vestelda uutest asjadest, mida ta sooviks õppida, ja võimalustest, kuidas juba kodus olevaid asju kasutada. Selle nimekirja abil saate luua tegevuste tabeli (noorematele lastele piltidega), mille poole laps saab igavust tundes pöörduda, selle asemel et Sinu juurde tulla.

„Kasutage seda tabelit kooskõlas päevakavaga,“ soovitab Musoff. „Planeerimata aeg on paljudele lastele ebamugav, seega andke neile teada, mis päeva jooksul toimub, ja sellest, kui kaua nad peaksid mõne oma tegevuse juures olema. See kinnitab neile, et nad pole lõputult omapead, aitab ülesande juures püsida ja pakub näite sellest, kuidas oma aega struktureerida, et nad oskaksid seda viimaks ka iseseisvalt teha.“

Väiksematele lastele võiks tegevuste tabel sisaldada näiteks järgmist:

  • hommikusöök või piknik kaisukaruga;
  • putukate või muude looduses leiduvate esemete jaht;
  • ehita kindlus ja mängi selles;
  • Legod või muud ehitusmänguasjad;
  • pusled;
  • värvimis- või käsitööprojekt;
  • tee sugulasega (video-)kõne.

Suurematele lastele või teismelistele:

  • lauamängud;
  • joonistus- või muu kunstiprojekt;
  • lemmiksarja raamatu lugemine;
  • alusta aia- või mõnd muud väliprojekti;
  • loo podcast või veebisait;
  • õpi mõni TikToki tants selgeks;
  • tööta mõne sportliku oskuse kallal.

„Kui lapsed kurdavad, et neil on igav, suunake nad tegevuste tabeli juurde,“ ütleb dr Lee. „Aja jooksul saate ennast protsessist eemaldada ning hakata oma lapsi premeerima ja kiitma, kui nad leiavad, mida iseseisvalt teha.“

Tunne ära tähelepanu otsimise vajadus

Sageli, kui lapsed keelduvad igast ideest, ei ole põhjus see, et neile ei meeldiks need valikud, vaid see, et nad tahavad Sinu tähelepanu. Mida kauem suudavad nad kaasata Sind arutelusse sellest, mida teha, seda kauem saavad nad tähelepanu. Lapsele tähelepanu pööramine toimib sageli tasuna. Seega vastupidi sellele, mida Sa ootad, ei julgusta pikk arutelu last oma igavusega tegelema.

Kui Sinu laps ei soovi iseseisvalt tegevust valida, pead võib-olla kulutama natuke rohkem aega tema ümbersuunamiseks. Siiski hoia vestlus lühike ja konkreetne. „Anna lastele kaks varianti ja palu neil üks välja valida,“ soovitab dr Lee. „Ja kui kumbki neist ei meeldi, palu neil endal valida midagi muud. Kui nad järgmise viie minuti jooksul midagi muud ei leia, vali midagi ise. Seejärel täpsusta, millal saad olla kättesaadav, et neile tähelepanu pöörata, ja ära reageeri nende soovile lõputult valikuid pakkuda.“

Julgusta lapses loovust

Loovalt mõtlemine on igavuse peletamise võti, kuid mõnikord takistab seda võimetus planeerida ja pihta hakata. Näiteks kui pappkarp võib inspireerida loovust igas vanuses, siis Musoffi sõnul ei pruugi mõned lapsed isegi teada, kust alustada. Sel juhul pead õpetama neile iga sammu kavandamist ja aitama neis arendada probleemide lahendamise oskust. Küsi neilt, mida nad kõigepealt teevad, milliseid materjale vajavad ja milliseid samme astuvad. Teised lapsed võivad vajada ainult väikest tõuget, et hakata „kastist väljapoole“ mõtlema.

Väikeste laste jaoks, kes mängivad oma leludega alati ühtemoodi, võid võtta aega ja näidata, kuidas teisiti mõelda. Et laps kogu aeg sama torni ei ehitaks, võiksid võtta välja loomakujud ja paluda ehitada loomaaed, kus oleks koht eraldi igale loomale. Kas mõni loom vajab suuremat pinda? Kas teatud loomad saaksid koos elada? Sama saab teha ka käsitöötarvete või nukuriietega. Nende asjade kokku sobitamine, mis tavaliselt kokku ei käi, on sageli suurepärane viis loova mõtlemise käivitamiseks.

Vanematele lastele anna vabal teemal ülesandeid (projekte, mida saab teha mitmel viisil ja millel on mitu võimalikku tulemust), mis aitavad neis arendada probleemide lahendamise oskust. Näiteks hõlmab aardejaht teema väljamõtlemist, marsruudi planeerimist, esemete peitmist, vihjete kirjutamist ja auhinna määramist. Tehnoloogiahuvilised lapsed saavad uurida oma veebisaidi või podcast’i loomise paljusid erinevaid samme. Või ulata neile kast, mis on täis vanu rõivaid või katkist elektroonikat. Andke neile ülesanne koostada nende esemetega üks lugu, ehitada midagi kasulikku, otsida igale esemele uus otstarve vmt. Nad võivad leida uue kire või tõsta oma enesehinnangut, lahendades võimatuna näivaid probleeme.

Jää realistlikuks

Ükskõik kui proaktiivne Sa ka poleks, ei täida tegevuste nimekiri kogu lapse kogu päeva. Et välja mõelda, kui kaua Sinu arvates laps iseseisvalt mängib, mõtle tema tavalisele aktiivsustasemele ja sellele, kui kaua ta suudab klassis paigal istuda. Ühiste tegevuste aeg eelkoolis on umbes 15 minutit järjest, kuid tund põhikoolis 50 minutit. Väga aktiivsed lapsed võivad vajada iga 20 minuti tagant pausi õues ringi jooksmiseks, samas kui teistel pole probleemi kaks tundi ühe koha peal istuda.

„Hüperaktiivseid lapsi on raskem pikka aega hõivatuna hoida, sest nende tähelepanu ja keskendumine on häiritud,“ selgitab dr Lee. „Lisaks kaotavad tegevused uudsuse kiiresti, nii et nende entusiasm tegevuste suhtes ei kesta eriti kaua.“

Viimaks saad teada, kui kaua on Sinu laps võimeline ise enda aega sisustama. Enne tegutsemisaja lõppu kontrolli teda ja premeeri tema head käitumist, et ta tunneks uhkust, et suudab midagi ise teha. Preemiaks võib olla kiitus, ühiste lõbusate tegevuste jaoks punktide teenimine, veepüssivõitlus või isegi aeg elektroonika seltsis.

Tegele läbikukkumisega

Sa pead aitama oma lapsel ka ebaõnnestumisega leppida – see on veel üks igavuse hea külg. Võib juhtuda, et kui projekt ei kulge plaani järgi, vaid kukub läbi, on teistsugune lähenemine äärmiselt oluline. „Ebaõnnestumine kasvatab pettumuste talumist, visadust ja teravust,“ ütleb Musoff. „Peame aitama lapsel mõista, et ebaõnn polegi nii hirmus.“

Sa saad ebaõnnestumise positiivset külge rõhutada, küsides lapselt, mis töötas ja mis mitte. Kui Sinu laps peab õppima, kuidas millegi juures püsida, julgusta teda jätkama. Kui lapsel on vaja õppida, kuidas olla paindlikum, aita tal luua oma materjalidega teine projekt.

Reageeri igavusele põnevusega

Kui aidata lapsel vaadata igavust kui võimalust midagi teha, on see kasulik nii talle kui Sulle. Lapsed proovivad uusi tegevusi, õpivad pettumist taluma, õpivad võtma initsiatiivi ja enda meelt lahutama, omandavad planeerimisstrateegiaid ja probleemide lahendamise oskusi, suurendavad visadust ja enesekindlust ning õpivad ennast paremini tundma. Lisaks kuuled vähem kaeblemist ja saad rohkem aega iseendale. Järgmine kord, kui Sinu laps ütleb: „Mul on igav,“ vasta: „See on ju super! Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida Sa tegema hakkad!

 

Allikas: Gia Miller, Child Mind Institute; tõlkinud ja toimetanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Kelly Sikkema

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks häbistavad karistamised ei tööta?

Oled Sa kunagi mõelnud, mis on häbitunde taga? Kuidas mõned suurepärased saavutused lähevad meelest ära, aga häbitunne mingitest olukordadest saadab meid kaua aega? Häbistavaid karistamisi on kasutatud väga kaua. Need tunduvad ka töötavat, sest oleme tulnud ise lapsevanematena ühiskonnast, kus süü- ja häbitunde kasvatamine käis kasvatusmeetodite juurde.

Millal häbi tekib?

Inimesed juhivad sageli tähelepanu ebasobivatele olukordadele, öeldes teistele, et nad peaks häbenema, või manitsedes lapsi – „häbi Sul olgu”. Paljud peavad käitumise muutmiseks häbistamist vastuvõetavamaks kui mõnd muud karistusviisi. Mõnikord kasutavad inimesed häbistamist, et väljendada oma mittenõustumist teise valikute või tegudega. Häbi tundmine tekib siis, kui tajud, et teised Sind või Sinu käitumist taunivad. Häbi on erinev süütundest. Viimane põhineb Sinu enda arvamusel, et mingi Sinu tegu on teisele kahjulik.

Kas häbitunne muudab või pärsib ebasobivat käitumist?

Vastus sellele küsimusele sõltub eesmärgist. Inimeste puhul, kellele on tähtis, kuidas teised neisse suhtuvad, võib häbi takistada käitumist viisil, mis seda häbi tekitas. Karistusena on häbi ebameeldiv emotsioon, mida enamik inimesi püüab vältida. Väline häbi, mida nimetatakse ka stigmateadlikkuseks, hõlmab hirmu kriitika ja sotsiaalse tõrjutuse ees. Hirm äratõukamise ees on võimas vahend käitumise kontrollimiseks, sest sotsiaalne seotus on psühholoogilise ja füüsilise heaolu jaoks hädavajalik.

Milline mõju on häbitundel lastele?

Hiljutised uuringud on näidanud, et võime häbi kogeda areneb juba väikelapseeas. Ühes uuringus väljendasid eelkooliealised lapsed selgelt madala enesehinnanguga seotud väiteid, öeldes “Ma olen nii halb laps.” Selle uuringu järelduste kohaselt saab suurt häbi seostada depressiooni tekkega juba eelkooliealiste hulgas. On lihtne unustada, et täiskasvanute jaoks tähtsusetu juhtum võib olla väikelapse jaoks emotsionaalselt väga võimas. Väikelapsele “häbi Sul olgu“ või „paha laps” ütlemine on nii tavaline, et seda peetakse laiemas kontekstis ebaoluliseks. Lapse maailmas aga annavad sellised avaldused talle teavet selle kohta, kes ta on. Eelkooliealine laps kujundab endast minapildi, kasutades selleks teiste, eriti autoriteetsete ja armastatud inimeste hinnangulist tagasisidet.

Kelle sõnad kõige halvemini mõjuvad?

Uuringud on näidanud, et alandamine on eriti kahjulik, kui seda põhjustab isik, kelle suhtes tuntakse kiindumust – näiteks vanem või mõni teine esmane hooldaja. Eneseväärtuse hindamisel on oluline, et keegi, keda imetleme ja armastame, oleks meie üle uhke. Toetatuna ja hinnatuna tundmine aitab kaasa meie usaldusele ja turvatundele, eemaletõukamise kogemine suurendab ärevust ja üksildustunnet. On leitud, et sisemise häbi ja depressiooniga on seotud rohkem mälestusi olukordadest, milles on häbistajaks olnud lapsevanem.

Nagu ka teiste emotsionaalsete sündmuste puhul, võivad häbistamise tagajärjel tekkida kauakestvad erksad mälestused. Nagu paljudes emotsionaalsetes olukordades, võib häbi enda varju jätta sündmuse põhielemendid ja rikkuda seega olukorra, mida oleks muidu võinud meenutada kui õnnelikku, armastavat või uhkust tekitavat hetke. Näiteks rõõm sportlikust edust või võidust võib olla rikutud, kui treener või lapsevanem noorsportlase sooritust kritiseerib. Häbi võib rikkuda ka tänutunde, kui kingitust halvustatakse või selle väärtust võrdlemisega kahandatakse.

Kuidas siis teisiti?

Selleks, et kellelegi selgeks teha, milline käitumine on vastuvõetav, ei ole vaja teda häbistada. Tegutsemine selge teadmisega, et käitumine on vastuvõetamatu, toob endaga sageli kaasa süütunde. Erinevalt häbist, mis võib olla seotud kogu inimese olemusega, seostatakse süütunnet konkreetse käitumisega. Süütunne üksi ei ole tõenäoliselt seotud hilisemate vaimse tervise häiretega nagu depressioon või posttraumaatiline stressihäire.

Häbistavad karistamised on vähetõhusad.

Nagu ka teiste karistusviiside puhul, on häbitundel põhinevad meetodid üldiselt vähem tõhusad kui positiivsed lähenemisviisid. Olulisem kui soovimatule negatiivselt reageerimine, on soovitava käitumise premeerimine ja kiitmine. Inimeste enesekindluse ja eneseteadlikkuse tunde soodustamine aitab neil endale omistada positiivseid tunnusjooni ja saada imetlust väärivaks inimeseks.

Enne kui reageerid kellelegi, kes on Sind häirinud või solvanud, pea meeles, et konkreetne Sinu pahameelt esile kutsuv juhtum võib mälus oma olulisuse poolest tuhmuda, samas kui häbi, mida teine pool tunneb, võib saada osaks sellest, kelleks ta muutub. Häbi ei ole sobiv meetod õpetada sobivat käitumist, küll aga toetab see endassetõmbumist ja madalat enesehinnangut.

Äkki saame koos aidata kaasa just positiivse enesehinnanguga laste kasvamisele?

Leia 9 nippi artiklist “Kuidas distsiplineerida last teda häbistamata?”

 

Allikas: Krystine Batcho, Psychology Today; tõlkinud, refereerinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Caleb Woods, Jewel Mitchell

 

Lapse keerulise käitumise tagamaadest ning sobivatest lahendustest räägime ka veebikoolitusel „Kas paneme „paha lapse” nurka?“ – oled oodatud!

 

Kuidas anda lastele selgeid juhiseid?

Kindlasti on vanematele ja ka õpetajatele tuttavad olukorrad, kus tekib tunne, et “olen juba sada korda rääkinud, aga tulemust ei ole”. Ikka ja jälle tabame ennast kaugelt hõikumast või näeme teisi täiskasvanuid samamoodi käitumas. Me ju teame, et see ei toimi, aga kuidas siis teisiti?

Siit leiad juhtnöörid, mis võiksid aidata.

Ole oma sõnumites selge. Kui Sa soovid, et laps istuks või seisaks, siis anna lühike ja selge korraldus: “Palun istu“ või „Palun tõuse”. Pikk juhis “Kas sa oled valmis tegelema joonistamisega?” ei pruugi anda lapsele signaali, et me ootame temalt eelneva tegevuse lõpetamist ja uueks valmistumist. Ütle lapsele sõbralikult  „Me hakkame nüüd joonistama.“ Kui lapsel on eelnev tegevus pooleli, siis anna talle selgelt teada, mitu minutit on tal jäänud lõpetamiseks. Mõtle alati oma hääletoonile, et see ei kõlaks kamandavalt ega järsult.

Ole lähedal, ära hõigu kaugelt. Iga sõnum, mis on hüütud distantsilt, läheb suure tõenäosusega kaduma, sest lapse jaoks on see vaid üks ümbritsevatest häältest. Laps peab selgelt mõistma, et info on mõeldud just talle.

Kui vähegi võimalik, saavuta lapsega silmside. Kükita lapse juurde ja vaata talle silma. Kodus on seda lihtsam teha, lasteaiarühmas või koolis võid vajada mõnda kokkulepitud signaalheli (kellukest, helikaussi, suupilli vms), et  laps mõistaks selgelt Sinu kontaktiotsimise soovi – “lõpeta praegune tegevus ja vaata mind”.

Kogu info, mida annad, peab olema eakohane. Kolmeaastasele annad sõnumi “Korja kokku kõik LEGOd”, kolmeteistaastasele saad anda sõnumi “Korista toa põrand”.

Kui lapsel on tähelepanuprobleeme, siis ära anna mitut korraldust järjest: “Võta kummikud ära, pühi põrand ja vii sodi prügikasti”. Selle asemel anna kolm eraldi korraldust: “Palun võta kummikud ära”, seejärel kiida. “Palun võta hari” – seejärel kiida. “Palun pühi sodi kokku” – seejärel kiida. “Palun vii sodi prügikasti” – seejärel kiida. Kiitus tähendab siinjuures positiivset tähelepanu. Vanem ise hindab, kas piisab mõnest tänusõnast või kui laps vajab positiivse käitumise õpetamist, siis on vajalik selge tagasiside: “See läks hästi“, „Tubli“ vms. Pidev positiivne tagasisidestamine võib alguses tunduda tobe, aga õpetab last fokusseerima tähelepanu ühele tegevusele. Hiljem saad anda juba kaks või kolm korraldust järjest ning kiita kogu sooritatud tegevuse eest. Proovi kiita nii, et annad edasi ka oma emotsiooni: “Mind väga rõõmustas, et Sa sodi kokku pühkisid”.

Selgitused hoia lihtsad, korraldus jäta lause lõppu. Selle asemel, et öelda “Mine too oma kummikud, sest väljas on märg ja ma ei taha, et Su jalad märjaks saaksid”, proovi nii: “Väljas sajab, ma ei taha, et su jalad märjaks saaksid. Palun mine too kummikud.” Sellise lause puhul jääb korraldus lõppu ja lapsel on selge suunis, mida temalt oodatakse.

Jäta lapsele info või korralduse analüüsimiseks aega. Kui oled oma sõnumi välja öelnud, jäta mõni sekund mõtlemiseks, enne kui oma korraldust kordad. See õpetab lapsele, et juhis antakse üks kord ja selgelt. Muidu harjub laps olukorraga, et juhiseid korratakse pidevalt ja tähelepanu ei ole vaja esimesel korral koondada.

Igasugune näägutamine, targutamine stiilis “Ma olen seda sulle sada korda öelnud” ei aita last. See võib teha olukorra hullemaks ega õpeta lapsele, mida me temalt ootame. Sõbralik silmavaatamine, lapse juurde kükitamine ning lihtsad ja selged sõnumid teevad Sind lapse jaoks arusaadavaks ja mõlemat rahulikumaks.

 

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), kasutatud allikas: Child Mind Institute, Parents Guide to Problem Behavior; pilt Stocksnap / Josh Willink

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

 

 

Kuidas aidata lapsi enesereguleerimisel?

On tõenäoline, et lapsevanamatena tunnistate päeva jooksul üht või suisa mitut jonnihoogu. Jonnihoogusid eeldame kaheaastastelt, aga kui laps jõuab kooli-ikka ja endast väljaminemine ning emotsioonipursked on endiselt sagedased, võib see olla märk sellest, et tal on raskusi emotsionaalse eneseregulatsiooniga. Paljud vanemad lapsed, isegi kui nad on jonnist üle saanud, on jätkuvalt hädas impulsiivse ja sobimatu käitumisega.

Mis on eneseregulatsioon?

Eneseregulatsioon on võime juhtida oma emotsioone ja käitumist vastavalt olukorrale. See hõlmab suutlikkust vastu seista üliemotsionaalsete reaktsioonide ärritavatele stiimulitele, rahuneda ärritumise ajal, kohaneda ootuste muutumisega ja toime tulla pettumusega ilma vihapursketa. See on oskuste kogum, mis võimaldab lastel suunata oma käitumist hoolimata ümbritsevast olukorrast ja tunnetest.

Kuidas emotsionaalne düsregulatsioon välja näeb?

Eneseregulatsiooni probleemid avalduvad lapseti erinevalt. Mõned lapsed reageerivad ärritusele silmapilkselt – neil on suur ja tugev reaktsioon, millel puudub sissejuhatus ja ettevalmistus. Nad ei saa takistada oma kohest käitumisreaktsiooni. Teiste laste jaoks näib stress aegamööda kuhjuvat ja nad suudavad tugevatele emotsioonidele vastu panna ainult mõnda aega. Lõpuks viib see olukord mingi käitumispurskeni. Mõlemat tüüpi laste jaoks on edu võti õppida nende tugevate reaktsioonidega toime tulema ja emotsioonide väljendamiseks viise, mis on tõhusamad (ja vähem häirivad) kui endast välja minemine.

Miks on mõned lapsed eneseregulatsiooniga hädas?

Dr. Rouse Child Mind Intsituudist näeb emotsionaalse enesekontrolli probleeme temperamendi ja õpitud käitumise kombinatsioonina. “Lapse sünnipärane eneseregulatsioonivõime on temperamendil ja isiksusel põhinev,” selgitab ta. „Mõnedel imikutel on probleeme rahunemisega, nad nutavad kõvasti, kui neid proovitakse vannitada või riietada. Need lapsed võivad suurema tõenäosusega kogeda vanemaks saades emotsionaalse eneseregulatsiooni probleeme.“

Suurt rolli mängib ka kasvukeskkond. Kui vanemad annavad näiteks väikelapse jonnile pidevalt järgi ja kulutavad liiga palju aega oma vihaste või halvasti käituvate laste rahustamiseks, on lastel raske enesedistsipliini arendada. Nendes olukordades on vanem väline reguleerija ning lapsel võib sellisest pidevast välisest sekkumisest kujuneda harjumus. ATH või ärevushäirega lastel võib emotsioonide juhtimine olla eriti keeruline ning nad vajavad enesereguleerimise oskuste arendamiseks rohkem abi.

Kuidas õpetada eneseregulatsiooni oskusi?

Läheneme eneseregulatsiooni oskustele samamoodi nagu teistele akadeemilistele või sotsiaalsetele oskustele: sõnastage see oskus ja hakake harjutama. Kui mõelda, et see on oskus, mida tuleb õpetada – mitte lihtsalt halb käitumine – muudab see lastele antava tagasiside tooni ja sisu. Eneseregulatsiooni oskuste õppimise võti ei ole raskete olukordade vältimine, vaid peaksime pakkuma lapsele toetavat raamistikku ning õpetama sobivat käitumist läbi piiride seadmise. Lapsi tuleb julgustada, kuniks nad suudavad nende väljakutsetega ise hakkama saada.

  • Kujutage ette näiteks last masendavat matemaatika koduse ülesande lahendamist. Kui vanem sekkub liiga palju, riskib ta regulatsioonirolli ülevõtmisega. Selle asemel, et lapsed mõistaksid, et töö ongi stressitekitav ja nuputaksid, kuidas sellega hakkama saada, tunnevad nad sageli, et vanem tekitab lisastressi, sundides neid seda ülesannet lahendama. Turvaliste piiride seadmine selles olukorras võib aidata lapsel probleemi lahendada. Näiteks kui laps tunneb ebaõnnestumist või pettumust, võib ta tõusta ja midagi juua. Lapsi võib õpetada kasutama taimerit, et endale aeg-ajalt puhkust lubada. Vanem kontrollib lapsi mõne aja tagant ning kiidab neid pingutuste eest.
  • „Tühjalt jalutamine“ on veel üks viis eneseregulatsiooni turvaliste piiride harjutamiseks. Näiteks kui teil on olnud probleeme lapse impulsiivse reageerimisega või jonnimisega poodides, tehke poodi lühike visiit siis, kui teil pole vaja suuri oste teha. Lase lastel harjutada poes kõndimist ilma midagi haaramata või ostmata. Kui nad on poeskäigul edukad, võiksid nad saada näiteks punkte mõne kokkulepitud eesmärgi jaoks.
  • Kui hommikune uksest väljumine põhjustab endast väljaminemist, võtke eesmärgiks üks samm korraga. Kõigepealt näiteks see, et laps peab riides olema kell 7:15. Kui laps on sellest aru saanud, määrake hommikusöögi aeg. Ahela jaotamine väikesteks osadeks võimaldab lastel ehitada eneseregulatsioonioskusi sammudega, millega nad saavad hakkama.

Sageli kaotavad vanemad julguse, kui oskuste arendamise esimesel proovimisel ei lähe kõik hästi, kuid oluline on järjekindlus ja alustamine lapsele sobival tasemel. Selle asemel, et loobuda, proovige tegevust kärpida nii, et see on teostatavam, ja andke oma lapsele aeglaselt üha rohkem iseseisvust. Näiteks kui hammaste pesemine on teie lapse jaoks probleem, võiksite kõigepealt keskenduda hambapasta harjale panemisele ning reageerida positiivselt ja premeerides, kui laps seda teeb. Kui ta on seda paar korda harjutanud, lisage ahela järgmine samm.

Aidake lastel end peegeldada

Kui vanemad või õpetajad lähenevad impulsiivsele sobimatule käitumisele rahulikult ja annavad neile aega, saavad lapsed õppida sellele olukorrale paremini reageerima. Lapsed vajavad tagasisidet, mis pole hinnanguline ega emotsionaalne: neile tuleb anda märku, mis ja miks valesti läks ning kuidas nad järgmisel korral seda parandada saavad. Kui lapsed õpivad analüüsima ja peegeldama, saavad nad õppida paremaid valikuid tegema. Päeva lõpuks ei saa miski asendada vanemate tööd. Soe ja sõbralik perekeskkond, kus õpetatakse läbi peegaldamise ja analüüsimise, on lapse edu kõige olulisem osa.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid: Unsplash / Annie Spratt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

 

Miks on oluline rääkida lastega rahulikult?

Vahel võib küll olla raske hoida end endast välja minemast, kuid vähem karjumist tähendab paremat suhtlemist. Rahulikud hääled – rahulikumad lapsed.

Ilma lasteta inimesed on enne lapsevanemaks saamist mitmeid kordi pealt näinud, kuidas ärritunud emad ja isad poes enesevalitsuse kaotavad ja on seda pealt vaadates ise muhedalt mõelnud, et nemad ei hakka iial oma laste peale karjuma. Siis aga loovad nad ise perekonnad ja tegelik elu koputab uksele. Ajal, kui nende lapsukesed jõuavad väga oodatud arengu verstapostideni, omandavad nad ka mõned vähem ihaldusväärsed oskused. Nii võib näiteks 2-aastane, kes “spontaanselt kritseldab”, oma uut oskust välja näidata värskelt värvitud seintel ja hinnalistel mööbliesemetel. Samal ajal arenev keelekasutus võimaldab tal aga ikka ja jälle korrata teatud valitud sõnu, sealhulgas ajatult populaarset sõna “Ei!”

Vanemad teavad, et kaose keskel on rahulikus jäämine (ehk mitte karjumine) kuldne reegel, aga kui pole just kivist närvidega, on päevast päeva lastega tegeledes üsna raske kontrollitud hääletooni säilitada. Karjumist väärivaid olukordi on tegelikult väga vähe. See on õigustatud näiteks siis, kui laps teeb midagi ohtlikku või pahatahtlikku. Keegi ei usu, et oleks olemas mõni vanem, kes ei ole mitte kunagi karjunud. Kui vanemad karjuvad, on nad enamasti vihast või pettumusest üle koormatud. Miks siis on nii oluline olla kindlameelne, kuid seda ilma häält tõstmata?

Miks on karjumine halb?

  • Tõstad hääletaset, kaotad sõnumi: enamjaolt ei aita karjumine oma seisukohta edasi anda, kuna sõnum võib emotsioonide varju jääda. Samuti teeb see tõenäoliselt olukorra veel tõsisemaks ja suurendab lapse vaenulikku suhtumist, olgu see siis verbaalne või füüsiline.
  • Kui täiskasvanud kogu aeg karjuvad, võivad lapsed kas endasse sulguda või karjumist ignoreerida, sest see pole midagi uut. Mõnikord on vaikselt sosistatud sõnum: „ma olen sinu tegudes väga pettunud“ lapsele palju mõjusam kui karjumine.
  • Karjumine mõjub rängalt enesehinnangule: on teada, et karjumine ja karmid kasvatusmeetodid on seotud laste madalama enesehinnanguga ja võivad mõjutada nende tulemusi koolis. Lastel, kes on langenud verbaalse agressiooni ohvriks, on oht kalduda agressiivse või häiriva käitumise poole. Kui ema või isa karjub, võivad lapsed tunda, et vanem “ei armasta neid ja laps isegi ei meeldi neile” ning oskab neid ainult kritiseerida.
  • Positiivsest ilma jäämine: kui karjumine on tavapärane suhtlemisviis, jäävad nii lapsed kui vanemad ilma võimalusest luua positiivseid, südamlikke suhteid. Ärevuse ja depressiooni suhtes eelsoodumusega laste jaoks võivad need negatiivsed koosmõjude olla murdumispunktiks.
  • Ka Sina tunned end halvasti: plahvatuslike olukordade möödudes võivad vanemad tunda suurt süüd, pettumust ja teotahte langust. Täiskasvanutel, kes väljendavad oma viha negatiivsel viisil, suureneb krooniline stress, mis aitab kaasa terviseprobleemide tekkimisele.

Miks on rahulik parem?

Ebasobiva käitumisega rahulikult tegelemine võimaldab Sul keskenduda esmalt sellele, et õpetada lapsele, mis tema käitumises probleemset on, ning seejärel saab reageerida tagajärgedega.

  • Käitumise modelleerimine on peamine: kui vanemate endi eneseregulatsioon on sobilik, aitab see ka lastel õppida, kuidas ennast kontrolli all hoida. Suure tõenäosusega reageerib teismeline paremini ja karjub vähem, kui vanem oma hääletugevust kõvasti vähendab.
  • Lapsed tunnevad end turvalisemalt: parim vanemlusstiil on väga julgustav ja kindel, kuid lahke. Kuigi lapsed ja teismelised võivad käituda nii, nagu nad tahaksid kõva kontrolli, pakuvad neile tegelikult turvatunnet hoopis järjekindlad ja õiglased autoriteetsed isikud.

Kui töötad konkreetsete strateegiate kallal, mis aitavad Sul end rahulikumana tunda, saad aidata ka oma lastel end paremini kontrollida.

 

Näpunäited vanematele

  • Probleemsete suhluskohtade tuvastamine: määrake täpselt ära korduvad probleemid, mis teid ja teie lapsi sageli tülli ajavad. Kui hommikul kooli minekuks kodust õigel ajal väljumine on korduv probleem, võib lahendus peituda eelmisel õhtul riiete valmis panemises või õhtul duši all käimises. Lisaks võite kaaluda ka seda, et kõik ärkavad natuke varem. Proovige see probleem jaotada väiksemateks sammudeks, millega saate siis rahulikult tegeleda.
  • Järjepidevuse tekitamine: nooremate laste puhul on suur abi sellest, kui loote tavapärase rutiini koos lihtsate, üheastmeliste juhistega, mis võivad sisaldada ka visuaalseid abivahendeid, rääkimata rohketest sildistatud kiitustest ja preemiatest.
  •  „Käivitajatega“ arvestamine: käitumisega seotud konteksti teadvustamine võimaldab sellele rahulikumalt reageerida. Kui mõistame, et laps on pahur, sest ta jäi suupistest ilma või kuna ta on üleväsinud, on tegelikult kergem meie enda viimase piiri peale aetud emotsioone rahustada.
  • Mõistmine = kannatlikkus: on oluline, et vanemad oleksid tuttavad oma laste võimetega ja mõistaksid neid, kuna see võib aidata muutuda kannatlikumaks. Võite muutuda rahulikumaks, kui aktsepteerite oma lapsi sellistena, nagu nad on, armastate neid sellistena, nagu nad on, ja tunnistate, et pool probleemist on see, kuidas teie ise reageerite.
  • Ajajuhtimine: see, kui üritate liiga palju teha, põhjustab stressi. Enamasti kaotab vanem enesevalitsuse just siis, kui teeb liiga paljusid asju korraga. Kui lapsed laua taga joonistavad, siis ei ole just sobivaim hetk maksta arveid.  Vanemad, kes proovivad korraga täita mitut ülesannet, suurendavad sellega riski, et lapsed hakkavad valesti käituma. Ole lihtsalt oma lastega koos. Nii on vähem tõenäoline, et nad viskavad oma hommikusöögi põrandale.
  • Kümneni lugemine: tehke paus ja hingake. On oluline teada, millal te enesevalitsuse kaotate, et saaksite end olukorrast eemaldada. Kui saate seda ohutult teha, võiks selleks isegi ruumist väljuda. Ema, kes ütleb oma lapsele selgelt välja, et ta võtab aja maha, õpetab lapsele ennastrahustavat käitumist. Pettumus või ärritumine võib põhjustada kehatemperatuuri ja vererõhu tõusu ning sel juhul on vanemal vaja oskust oma keha kuulata ning sügavalt sisse-välja hingata.
  • Olukorrast eemaldumine: veel üks strateegia, mis aitab peatada vanemate karjumist, on probleemse käitumise aktiivne ignoreerimine. Kui  eemaldute olukorrast, kuniks teie meelerahu on taastunud, ei viska te õli tulle (eemalduda ei saa siis, kui laps on agressiivne või lõhub midagi). Aktiivne ignoreerimine seisneb selles, et vanemad vastavad positiivselt ainult soovitud käitumisele, ja väljendavad seeläbi seda, millist käitumist nad näha tahavad ja millist mitte. Lisaks võimaldab selline käitumine lastel iseseisvalt, ilma vanemate ergutamiseta, harjutada enda “maha jahutamist”  ja pettumustundega toime tulemist.
  • Lahti laskmise ja asjade üle naermise õppimine: ignoreerimisega kaasneb ka enda lõdvaks laskmine. Kui võileib maandub põrandale,  siis selle asemel, et lapse peale vihastada, ütle: „Oh ei, sa korraldasid segaduse, koristame selle koos ära.“
  • Toe otsimine: suurt abi on ka sellest, kui teil on olemas sõprade ja sugulaste turvavõrk – eriti halbadel päevadel, kui tunnete, et ei suuda end maha rahustada ja vajate abiväge. Blogid, tugirühmad, teised vanemad ja tugispetsialistid saavad kõik aidata, kinnitades vanematele, et nad pole üksi.
  • Oma tunnete tunnistamine: sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest võivad vanemad pärast probleemse situatsiooni möödumist oma lastele näidata, kuidas tunnetest rääkida. Võite neile öelda, et te tunnete, et teist ei peeta lugu või tunnete, et teid ignoreeritakse. Püüdke neile seletada, miks karjumine aset leidis. Vältige sildistamist – asi ei olnud selles, et nad oleksid halvad lapsed, vaid selles, et tegu oli vale ja vanem kaotas enesevalitsuse. Ebasoodsad olukorrad ja nende lahendamine ei tohiks kahjustada lapse usaldust ega turvatunnet.

 

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jelleke Vanooteghem

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!