fbpx

Vaikne aeg on laste aju jaoks hädavajalik

Eksperdid ütlevad, et lapsed vajavad vaikset aega sama palju kui nad vajavad mängimist. 

Vaikne aeg – see fraas võib tuua ettekujutuse vaiksest kodust, puhkavast lapsest ja mõneminutilisest rahust vanematele. Miks see vajalik on ja miks seda aega lapse päeva looma peaks? 

Vaiksel ajal on väikese lapse päevas oluline osa ja mitte ainult sellepärast, et see annab väikestele kehadele puhkust. Perepraktika terapeudid soovitavad planeerida lastele igapäevaselt vaikset aeg, see aitab neil end emotsionaalselt taastada ja laadida, mis on vajalik, et aidata neil oma emotsioonidega hakkama saada ja pettumustega toime tulla. Vaikne aeg aitab lastel tegusatel päevadel püsida piisavalt energilised ja tulla toime intensiivse lapseliku uudishimuga. Regulaarne puhkus on ka keha kasvamiseks hädavajalik.  

Vaikne aeg on kõigi väikelaste jaoks ülioluline, olenemata sellest, kas nad magavad veel või mitte. See puhkeaeg rahustab vaimu ja keha, andes teie lapsele võimaluse pidevast stimulatsioonist lahti saada.  

Miks on vaikne aeg kasulik?  

Lõõgastumine. Väikelapseiga on täidetud sensoorsete ülekoormuse hetkedega. Selles vanuses võtab väikelaps omaks kõike, mida ta näeb, kuuleb, maitseb, nuusutab ja puudutab, ning tema aju töötab ülikiiresti, et seda kõike mõtestada. Sensoorsed häired, mis väljenduvad enesekontrolli kaotamises, on selles vanuses tavalised, eriti kui väikelastel pole aega enne nende tekkimist eemalduda, lõõgastuda ja end laadida. 

Iseseisvumine. Kui lastel on aega iseendale, saavad nad õppida, mida neile meeldib teha, ja keskenduda oma tegevusse. Puuduvad segajad ja teised inimesed, kelle pärast muretseda. 

Kujutlusvõime ja loovuse areng. Vaikne aeg pakub puhkust loominguliseks mõtlemiseks. Vähem segavaid tegureid jätab lapsele rohkem võimalusi oma päeva üle järele mõelda, raamatusse sukelduda või midagi meisterdada. 

Keskendumisvõime areng. Vaikses keskkonnas, kus segajaid on vähe või üldse mitte, saab teie väikelaps keskenduda ainult sellele, mida ta teeb. Võite avastada, et just vaiksel ajal on teie laps vähem vinguv, suudab paremini istuda ja üksi kasvõi terve raamatu läbi vaadata. 

Enesega rahulolu. Uuringud näitavad, et lapsed ja noorukid, kes veedavad regulaarselt aega üksi, suhtuvad üksi olemisse positiivsemalt. Üksi olles kontrollivad nad oma tundeid, mõtisklevad oma mõtete ja tegude üle, rahustavad oma ärevust ja teevad produktiivseid ülesandeid. Väikelapse jaoks järjepideva vaikse aja andmisega võib aidata tal õppida vanemaks saades üksi olemise aega targalt kasutama ja tunda end rahulolevana omaette olemisega. 

Vaikne aeg võimaldab muidugi ka lapsevanemal hinge tõmmata ja ennast laadida.  

vaikne aeg

Kuidas planeerida lapse päevakava nii, et see hõlmaks vaikset aega?

Kuigi võite olla panustanud igapäevaselt vaikse aja loomisse, võib laste kaasamine olla hoopis teine teema. Üleminekud on lastele rasked ja õues ringi jooksmiselt vaiksele ajale tulek võib olla keeruline. Eduka vaikse aja rakendamise nipp on oma päeva struktureerimine.  

Kasutage visuaalseid pilte. Koostage lapsele päevakava, mis kasutab visuaalset esitust igast suuremast tegevusest, sealhulgas vaiksest ajast (nt hommikusöök, riietumine, õues mängimine, vaikne aeg, kunstiaeg jne). Lapsed võtavad visuaalsed pildid üldjuhul hästi vastu. Visuaalne päevakava näitab lastele, mida päevast oodata. Kui lapsed teavad, et vaikne aeg on tulemas, aitab see neil valmistuda ja ühelt tegevuselt teisele paremini üle minna.  

Veenduge, et tegevusel enne vaikset aega oleks kindel ja selge lõpp-punkt. Kui lapsed mängivad õues, võivad nad olla ärritunud, kui palute neil tuppa tulla. Kasutada võib suupisteid või koos mängimist vahetult enne vaikset aega. Tegevused, mis selgelt lõppevad (mäng lõpeb, suupisted on kõik söödud), teevad üleminekud lihtsamaks kui avatud mänguaeg. 

Kasutage vaikseks ajaks taimerit. Veendu, et lastel on selge kaua vaikne aeg kestab ja selleks sobib hästi taimer või liivakell. Pidage meeles, et peate olema vaikse aja rakendamisel järjekindel. Kui lapsel on võimalus vaiksest ajast välja vinguda või kokkulepitust varem lõpetada, proovivad nad vaikset aega vältida iga päev.  

vaikne aeg

Mõned vaikse aja tegevused lastele

Kui olete valmis vaikset aega proovima pidage meeles, et kuigi multifilmi vaatamine võib tunduda suurepärane viis aidata lastel lõõgastuda, siis reaalsuses pole ekraaniaeg parim viis vaikse aja veetmiseks. Lapsed saavad palju rohkem kasu lõõgastavatest ja kaasahaaravatest tegevustest, mis võimaldavad neil oma meelt ja keha laadida ning täita samal ajal rahustavat ülesannet. 

Raamatud. Raamatud on ideaalne vaikse aja tegevus, isegi lastele, kes veel lugeda ei oska. Raamatute lugemine ja vaatamine vähendab stressi ning arendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Samuti aitab kaasa lugemis- ja kirjutamisoskuse arengule. Kui lapsed loevad sama raamatut ikka ja jälle, õpivad nad etteaimatavust ja rutiini. Samuti arendavad raamatud kujutlusvõimet. Asetage raamatud lapsele kättesaadavale kõrgusele ja laske lapsel ise valida, millist raamatut nad soovivad vaadata või lugeda.

Ehitamismängud. Legod ja muud ehitusmänguasjad võimaldavad lastel vaikselt aega veeta. Millegi ehitamine arendab laste loovust ja peenmotoorikat. Tehke kokkulepe, et lapsed võivad teile vaikse aja lõpus näidata oma loomingut.  

Joonistamine/värvimine. Vaikse aja veetmiseks sobib nii joonistamine kui värviraamatu värvimine. Joonistamine on intellektuaalse teekonna algus, mis sisaldab keelelisi, loogilisi, matemaatilisi ja musikaalseid aspekte. Lisaks võimaldab joonistamine väljendada, mida laps teab ja tunneb. See on eriti oluline lastele, kelle suuline või kirjalik sõnavara on piiratud. Joonistamine parandab eneseväljendusoskust, suurendab enesekindlust ning avardab loovust. Pildi loomisel toimub pidev mõtlemine, mis aitab kaasa vaimsele arengule. Kriipsude, joonte ja kujundite valmimine harjutab käelist tegevust ja loob aluse kirjutamis- ning lugemisoskusele. 

Pusled. Pusled on head lõõgastusmängud, mis sobivad ideaalselt vaikse aja veetmiseks. See on tegevus, mis võimaldab keskenduda pildile, käsilolevale ülesandele – see arendab lapse tähelepanuoskust ja loogilist mõtlemist. Pusled aitavad lapsi vaiksel ajal hoida tegevuses ja hõivatud.  

Vaikne muusika. Rahustav muusika võib aidata teie lapse meeleolu seada. Sõltumata sellest, milliseid vaikse aja tegevusi teete, kaaluge kindlasti lõõgastava taustamuusika lisamist.  

 

Vaikse aja jaoks on mitmeid võimalusi. Valmistage laps vaikseks ajaks ette kasutades visuaalset päevakava. Proovige vältida ekraane ja valida rahustavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, mis aitavad lastel ennast nii vaimselt kui füüsiliselt laadida.  

 

Allikas: www.mother.ly, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

10 Montessori pedagoogikast inspireeritud fraasi, et väljendada oma lastele kiindumust

Montessori pedagoogika keskendub lapsele kui tervikule ja hoiab tähelepanu all nii füüsilist kui ka emotsionaalset heaolu. Montessori koolitusel pannakse suurt rõhku lapsega kontakti saavutamisele. Kui laps tuleb rühma või klassiruumi, siis soovitatakse laskuda tema silmade kõrgusele, suruda tal kätt ja öelda midagi sellist: „ Ma olen nii õnnelik, et sa täna siin oled.“   

Siinkohal mõned mõtted, kuidas ka kiirel ajal lapsele piisavalt oma kiindumust näidata ja kindlad olla, et nad tunnetavad meie armastust ja toetavat suhtumist. 

Proovi kasutada neid fraase, et tugevdada sidet lapsega ning anda talle teada oma siirast huvist ja soovist olla tema jaoks olemas: 

1. „Olen rõõmus sind nähes!“  Tee see oma hommikurutiiniks. Võib olla väga raske alustada päeva positiivse noodiga, kui väikelapsed peavad ärkama vara. Siiski on neile oluline teada, et meil on hea meel nendega koos olla ja hoolitseda nende eest iga päev.  

2. „Tule kaissu.“  Võite seada äratuse iga päev viis minutit varasemaks ja võimaldada lapsele enne lasteaeda minekut väikese kaisus vedelemise aja. Kui see mõte ei tundu hea, siis ehk saate sisse viia rutiinse laupäevahommikuse kaisus vedelemise aja. Leidke oma perele sobiv viis koos lõõgastumiseks ka siis, kui lapsed suuremaks saavad. Mõned lapsed vajavad füüsilist lähedust rohkem kui teised, jälgige seejuures alati lapse soove.  

3. „Mulle meeldib, et sa oled nii lahke.“  Montessori pedagoogika koolitustel rõhutatakse vajadust tunnustada suuremeelsust. See võib olla tõhus meetod nende laste puhul, kes tavaliselt otsivad negatiivset tähelepanu. Märgake, kui nad teevad midagi hästi ja kiitke neid. Võite kiitmisega ka veidi liialdada, sest see õpetab last otsima positiivset tähelepanu. Näiteks kui su laps krabab alati väiksema õe või venna mänguasja endale, samas aegajalt märkad neid rahulikult koos näiteks raamatut lugemas, siis anna teadlik positiivne tagasiside jagamise osas: „Mulle meeldib väga, et sa oled õega raamatut jagades nii lahke.“ Selline tunnustamine annab lapsele teada, et me näeme neid kui häid inimesi ja laseb kujuneda positiivsel enesehinnangul. Püüa leida sarnaseid hetki, et teha lapsele komplimente ja anda positiivset tagasisidet. 

4. „Kas sa soovid teada, mis mulle sinu juures eriti meeldib?“  Kasuta neid väljendeid ja mõtteid eriti siis, kui sul on rohkem lapsi. See annab lapsele teadmise, et ta on sinu jaoks ainulaadne ja oluline. Mida erilisem on personaalne tähelepanu, seda rohkem kasu sellest on. „Sa oled hea poiss!“ ei tähenda lapse jaoks eriti midagi, aga kui sa ütled: „Mulle meeldib väga, et sa oma asjade eest hoolt kannad.“, on see piisavalt konkreetne ning lapsele lihtsasti mõistetav.   

5 „Tule, istu minu juurde!“  Mõnikord on läheduseks vaja suurt karukallistust ja lahkeid sõnu, teinekord on vaja lihtsalt koos veedetud vaikset hetke. Väikelaste puhul ei ole alati selge, missugune on nende armastuse keel, kuid koos veedetud kvaliteetaeg on lapse jaoks alati oluline. Mõnikord panevad vanemad endale liiga suure surve, arvates, et kvaliteetaeg on mingi väga eriline sündmus ebatavalises kohas, aga tegelikult võib see olla hoopis midagi väga lihtsat, näiteks mõni minut üksteise kaisus diivanil. 

6. „Kas sa tahaksid millestki rääkida?“  Küsi seda oma väikelapselt, kui ta peale unejuttu korduvalt sind oma voodi juurde tagasi kutsub. Enamasti konkreetset vastust ei saa, aga samas laps teab, et oled tema jaoks olemas ja valmis teda kuulama. See annab lapsele teadmise ka edaspidiseks, et vanem on valmis teda kuulama.  

7. „Sinu kallistused on kõige paremad!“  Andke oma lapsele teada, et kallistate neid sellepärast, et soovite olla nende lähedal ja väärtustate nende kiindumust ja lähedust.  

8. „Kas sa said mu kirja kätte?“  Püüdke leida väike hetk päevas, et kirjutada oma lapsele sedel või kirjake mõne armastava lause või sõnaga. Jätke see näiteks lasteaia riietusruumi kappi. Kui laps loeb kirja, siis annab see talle selge signaali, et vanem mõtleb tema peale ka siis, kui ollakse üksteisest eemal.   

9. „Mida Sa tahaksid minuga koos teha?“  Proovige lasta lapsel valida, mida võiks koos ette võtta. Isegi kui selleks kulub aega vaid pool tundi, saab laps kindlustunde, et soovite teha just seda, mida tema välja pakub. Isegi kui näitate huvi üles lapse hobide osas, mis teid tegelikult väga ei huvita, on sellest kasu, kuna saate last jälgida temale meeldivates tegevustes ning saada juurde teadmisi tema mõtetest ja tunnetest.  

10. „Ma armastan sind vaatamata kõigele!“  Lapsele on lihtne näidata oma armastust siis, kui ta on rõõmus ja heas tujus. Kuid seda on raskem teha siis, kui laps on näiteks mänguväljakul sattunud probleemidesse või teeb oma õdedele-vendadele haiget. Isegi suuremate jonnihoogude vahel andke talle teada, et armastate teda tingimusteta.  

Lõpetuseks – kõige olulisem on leida just teie jaoks sobivaim viis oma lapsele loomupäraste tunnete näitamiseks. Katsetage erinevate lähenemistega ja saate teada millist lähendust teie laps kõige enam vajab. Võibolla teile meeldib voodis kaisus vedeleda, aga lapsele üldse mitte. Ometigi vajavad nad teie lähedust ja kinnitust selle kohta. Kui olete nende vajadusest teadlikum, oskate ka sobivamaid lähenemisviise välja pakkuda. Armastage oma lapsi tingimusteta ja näidake seda neile iga päev. 

Allikas: www.Mother.ly. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Empaatia: õpetame lapsi teisi väärtustama

Empaatia on üks omadustest, mida peaaegu kõik tahavad, kuid vähesed teavad, kuidas seda tõeliselt anda või vastu võtta. Tänapäeval räägitakse palju, kui oluline on enesega rahulolu ja kuidas seda saavutada, kuid empaatia teiste vastu jääb tahaplaanile. Järgnevalt on välja toodud mõned näited, kuidas õpetada lastele, mida tähendab empaatia ümbritsevate inimeste suhtes.

Mis on empaatia?

Paljud inimesed ajavad segamini kaastunde ja empaatia, kuid need on kaks erinevat väärtust. Kaastundes vaatleme inimest oma vaatenurgast, empaatias proovime vaadata end teise inimese olukorras. Empaatia pole mitte ainult võime ära tunda, kuidas keegi tunneb, vaid see väärtustab ja ka austab teise inimese tundeid. See tähendab teiste kohtlemist lahkuse, väärikuse ja mõistmisega.

Lapsed peavad nägema, kuidas täiskasvanud empaatiat välja näitavad

Kuigi mõned lapsed on juba loomult lahke südamega, peavad lapsed enamasti nägema empaatiat, mida modelleerivad neid ümbritsevad täiskasvanud. See algab sellest kuidas vanemad oma lastega suhestuvad. Vanemad, kes näitavad üles huvi asjade vastu mis on nende lastele olulised ja reageerivad emotsioonidele positiivselt ja hoolivalt, õpetavad empaatiaoskust.

Vastake emotsionaalsetele vajadustele

Kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud juhtub kaks asja. Esiteks õpivad lapsed, kuidas märgata ja aktsepteerida teiste emotsionaalseid vajadusi. Teiseks, kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, tunnevad nad ennast piisavalt turvaliselt, et pakkuda seda ka teistele. Lapsevanemate ülesanne on rahuldada lapse emotsionaalsed vajadused enne, kui ootame seda laste käest vastu. Tühi kann ei saa tassi täita.

Rääkige lastega emotsionaalsetest vajadustest

Paljudel täiskasvanutel on raske rääkida emotsionaalsetest vajadustest või millestki, mis on seotud emotsioonidega. Sageli need täiskasvanud ei tea, kuidas teiste emotsioonidega toime tulla ja tunnevad ennast ebamugavalt igas olukorras, mis nõuab emotsionaalset reaktsiooni. Mõnikord nad isegi kardavad oma emotsioone, sest nad pole kunagi õppinud emotsionaalsete vajadustega toime tulema.

Hea mõte on rääkida lastega emotsioonidest ja sellest, kuidas teised inimesed neid kogevad. Andke emotsioonidele nimed (näiteks armukadedus, viha ja armastus) ja õpetage lastele, et kõik emotsioonid on normaalsed. Rääkige lastele, kuidas emotsioonidega positiivselt toime tulla ja juhtige tähelepanu olukordadele, kus teised inimesed kogevad emotsioone. Õpetage lastele teiste emotsioonide austamist ja näidake ise välja kuidas tegutseda olukorras, kus on vaja võtta vastutust.

Otsige empaatia harjutamiseks reaalseid olukordi

Pole midagi paremat reaalse elu näidetest, et modelleerida seda, mida parasjagu õpetate. Otsige olukordi, mis mõjutavad teist inimest ja rääkige lastega sellest, mida see konkreetne olukord tähendab kaasatud inimestele ja kuidas nad võivad end tunda. Näiteks, kui näete kiirabi vilkuritega möödumas, rääkige lapsele sellest, kuidas haige pereliikmed võivad end tunda.

Mängige mänge

Eriti nooremad lapsed armastavad teeselda, et nad on keegi või midagi muud. Neid lõbusaid aegu saate kasutada empaatia õpetamiseks. Pange oma lapsed mängima teise inimese rolli. See võib olla tegelane raamatust või televiisorist või isegi keegi, keda tunnete, kes on viimasel ajal läbi elanud märkimisväärse kogemuse. Võite loo koos etendada ja paluda oma lastel peatuda ja ette kujutada, kuidas nende tegelane võis end igal hetkel tunda. See suunab nende tähelepanu emotsioonidele, mida teine inimene võib selles olukorras kogeda. Võite paluda lastel teha emotsioone peegeldavaid nägusid.

Arendage laste sisemist moraalset kompassi

Õpetades oma lastel juba noores eas tegema vahet õigel ja valel, annab see neile tugeva sisemise moraalse kompassi, mis suunab lapsi tegema paremaid valikuid. Olukordades, mis nõuavad otsust, aidake neil näha, kuidas meie valikud ja käitumine teisi mõjutavad. Rääkige lastega sellest, kuidas väärtegu teisi kahjustab ja milliseid emotsioone see teistele põhjustab. Alustage väikestest asjadest nagu näiteks õe-venna nimetamine ebasõbralike nimedega, mis teeb õe või venna tunnetele haiget; keeldumine vennaga mängimast, kui sõbrad on külas. Tugeva moraalse aluse ehitamisel alustage põhitõdedest.

Empaatilised lapsed: andjad, mitte võtjad

Maailmas, kus pannakse suurt rõhku oma huvide eest seismisele, on andjad inimesed liigagi haruldased. Kuid nemad on need, kes naudivad elust suurimat rahulolu, elavad kõige tähendusrikkamat elu ja naudivad rahuldustpakkuvamaid suhteid. Lastele empaatia õpetamine on väärt investeering nende endi tulevikku ja maailma, kus nad elavad.

Allikas: Parenting Today. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Mida teha (ja mida mitte) kui lapsed tunnevad ärevust

Kui lapsed on tihti ärevad, võivad isegi kõige paremad lapsevanemad sattuda negatiivsesse ringi, kus nad küll ei taha, et nende laps kannataks, kuid pahaaimamatult nad siiski süvendavad lapse ärevust. See juhtub, kui lapsevanemad ennetavad kõiki lapse hirme, proovides lapsi nende eest kaitsta.  

Järgnevalt anname näpunäiteid, mis aitavad lastel ärevuse tsüklist põgeneda.  

1. Eesmärk ei ole ärevusest lahti saada, vaid aidata lapsel sellega hakkama saada. 

Mitte keegi meist ei taha, et laps oleks õnnetu, kuid parim viis aidata lapsel ärevusest üle saada ei ole ärevust vallandavate stiimulite eemaldamine. Lapsevanematena saame last toetada, kui aitame lapsel oma ärevust aktsepteerida ja käituda nii tavapäraselt kui võimalik – isegi kui nad on ärevad. Kaasuv nähtus on see, et ärevuse tase hakkab ajapikku langema või kaob sootuks.  

2. Ära väldi tegevusi ega asju lihtsalt sellepärast, et see muudab lapse ärevaks. 

Kui aitame kaasa ärevate olukordade vältimisele, muudame laste olukorra paremaks ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis lapse ärevus ainult süveneb. Kui laps läheb ebamugavas situatsioonis endast välja (nt. hakkab nutma – mitte manipulatiivselt, vaid ta tõepoolest näitab seda, mida ta tunneb) ja vanemad eemaldavad lapse ärevust tekitavast olukorrast, võib hakata laps ebamugavaid olukordi ka edaspidi vältima. Nii ta ei õpi, kuidas nendes olukordades toime tulla. 

3. Väljenda positiivseid aga realistlikke ootusi. 

Sa ei saa lapsele öelda, et tema hirmud on ebareaalsed –  näiteks et ta ei kuku eksamilt läbi, tal on lõbus kui ta uisutama läheb, teised lapsed ei naera tema üle kui ta klassi ees vastab. Sa saad väljendada oma kindlustunnet sellega, kui ütled, et laps suudab juhtida olukordi ajal, mil ta oma hirmudega silmitsi seisab ning sellisel juhul hakkab aja jooksul ärevuse tase langema. See annab lapsele kindlustunde, et sinu ootused on realistlikud ja sa ei soovi, et ta teeks midagi, millega ta päriselt hakkama ei saaks.  

4. Austa lapse tundeid, aga ära õigusta neid.

Väga oluline on mõista, et tunnete aktsepteerimine ei tähenda alati kokkulepet. Kui laps kardab arsti juurde minna seetõttu, et ta on kunagi süsti saanud, ei ole õige alahinnata tema hirmu, kuid samas ei ole vaja seda emotsiooni ka võimendada. Vanematena saame oma last kuulata ja olla empaatilised. Saame aidata lapsel mõista, mis teda ärevaks teeb ja julgustada, et ta suudab oma hirmudega toime tulla. Sõnum, mille peaks lapsele andma on “Ma tean, et sa oled hirmunud ja see on okei. Ma olen siin ja aitan sul sellega toime tulla.”

5. Ära küsi suunavaid küsimusi, mis julgustab vastama soovitud vastusega 

Julgusta last rääkima oma tunnetest aga püüa mitte küsida suunatud küsimusi: „Kas sa oled testi pärast ärevil? Kas sa muretsed teadusefestivali pärast?“ Selleks, et mitte toita ärevust, küsi avatud küsimusi: „ Kuidas sa tunned end teadusfestivali eel?“ 

6. Ära kinnita lapse hirmutunnet.

Lapsevanemana püüa vältida olukorda, kus sa oma arvamuse, hääletooni või kehakeelega annad aluse hirmuks: „Võib-olla on see midagi sellist, mida sa peaksid kartma.“. Kui lapsel on olnud näiteks negatiivne kogemus koertega võib vanem olla ise ärevil, kuidas laps järgmisel korral koeraga kohtudes reageerib. Sellega võib vanem saata sõnumi, et laps tõepoolest peaks sellistes olukordades muretsema.

7. Julgusta last oma ärevust aktsepteerima.

Anna lapsele teada, et hindad seda tööd mida laps on teinud oma ärevusega toime tulekuks. See julgustab teda elus osalema ja võtma ärevust kui elu loomulikku osa. Seda võib nimetada harjumiskõveraks  – see väheneb aja jooksul, kui laps pidevalt stiimulitega kokku puutub. Ärevus ei pruugi ära kaduda ega langeda nii kiiresti kui me soovime, aga aja jooksul see väheneb. 

8. Püüa ennetav periood hoida võimalikult lühike.

Kui me midagi kardame, on kõige raskem aeg täpselt enne seda konkreetset tegevust. Järgmine reegel lapsevanema jaoks on vähendada ennetav periood võimalikult lühikeseks. Kui laps on ärevil arsti juurde minemise pärast, siis ära hakka sellest kaks nädalat varem rääkima, sest see võib veel rohkem hirmu sisestada. Proovige lühendada ajavahemikku minimaalseks.  

9. Mõelge asjad läbi koos lapsega.

Mõnikord aitab olukordade läbi mängimine/rääkimine – mis juhtuks kui lapse hirm saaks tõeks, kuidas ta sellega toime tuleks? Laps, kelle muudab ärevaks näiteks oma vanematest lahusolemine, võib muutuda ärevaks mõttest, et mis juhtub kui vanem ei jõua talle kokkulepitud ajal huviringi järele. Rääkige sellest olukorrast:

“Kui ema ei ole kohe pärast huviringi järel, mida sa saad teha?”

“Ma ütlen treenerile, et ema ei ole veel.“

“Mis sa arvad, mis treener saab siis teha?”

„Ta võiks sulle helistada või oodata koos minuga.“  

10. Proovi näidata positiivset eeskuju, kuidas ärevusega toime tulla.

On mitmeid viise, kuidas aidata last tema ärevusega toimetulemisel – näita kuidas sa ise sellega toime tuled. Lastel on hea taju ja nad võtavad väga hästi omaks, kui sa näiteks telefoni teel sõbrale kurdad, kuidas sa ei saa stressi või ärevusega hakkama. Sa ei peaksid teesklema, et sul ei ole üldse stressi või ärevust, lase lapsel näha ja kuulda, et sa tolereerid ja toimetad sellega rahulikult ning tunned end väga hästi, kui sellega hakkama saad.  

 

 Allikas: autor Clark Goldstein, PhD. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

10 lihtsat teadveloleku harjutust toetamaks ATH-ga lapse keskendumisvõimet ja eneseregulatsiooni oskusi

Teadveloleku ehk ka meelerahu harjutused (inglise k mindfulness) aitavad ajul rahuneda, parandada keskendumisvõimet ja vähendada hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse sümptomeid.

Paljudele, eriti aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lastele, võib meelerahu harjutuste tegemine olla vastumeelne. Selleks, et meditatsioonitehnikaid õigesti rakendada, ei ole nad sageli piisavalt teadlikud enda keha aistingutest, tunnetest ja hingamisest. Lapsevanemad, kelle enda kogemused teadveloleku harjutustega on vähesed, võivad tunda, et ei tea kuidas enda lastega nende tegemist alustada, milliseid harjutusi valida ning kuidas toime tulla erinevate takistustega.

Teadveloleku harjutused on võimalikud ja efektiivsed igas vanuses. Edukuse võti on harjutuste kohandamine lähtudes lapse huvidest ja võimekusest. Tasub hoida avatud meelt ja julgustada last kasutama harjutusi just temale sobival ja meeldival viisil.

Millist kasu toovad teadveloleku harjutused lastele?

Uuringud on näidanud, et igapäevane teadveloleku harjutuste praktiseerimine parandab tähelepanu, tõstab enesehinnangut ja aitab lastel paremini enda emotsioone jälgida. On olemas tõendeid selle kohta, et mindfulnessil põhinev harjutuste tegemine toob kaasa püsivad struktuursed muudatused ajus. Harjutuste tegemine tugevdab neid ajupiirkondi, mis vastutavad tähelepanu, emotsioonide regulatsiooni ja probleemilahendusoskuste eest. Mõned uuringud on leidnud, et regulaarselt teadveloleku harjutusi tegevad lapsed on võrreldes eakaaslastega empaatilisemad.

Kuidas alustada?

Parim ja ka lihtsaim viis teadveloleku harjutustega alustamiseks on julgustada last keskenduma enda hingamisele. Allpool on toodud kaks lapsesõbralikku tehnikat, mis on abiks alustamisel.

Kuuma kakao hingamine. Selle harjutuse tegemiseks paluge, et laps hoiaks enda käsi üleval, nagu hoiaks ta enda näo all kruusi kuuma kakaoga. Paluge lapsel ette kujutada, kuidas ta esmalt tunneb kuuma kakao lõhna. Ta hingab seda sügavalt nina kaudu sisse ning seejärel puhub jahutamiseks sujuvalt üle pinna suu kaudu välja. Laske lapsel seda hingamismustrit ja visualiseerimist korrata minut või paar. Ikka nina kaudu lõhnaga sisse ja suu kadu jahutades tagasi välja. Julgustage last leidma hingates endale sobiv rütm: mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.

Sellised harjutused aitavad lastel luua positiivseid seoseid ning paremini mõista enda hingamismustreid. Aeglane tahtlik hingamine on see, mis rahustab keha ja aju. Visualiseerimine aga käivitab frontaalsagara ja aitab ATH-ga lastel märgata enda ekslevat tähelepanu.

7/11 hingamine. See tehnika ongi täpselt niisama lihtne, kui kõlab. Laske lapsel 7 sekundit sisse ja 11 sekundit välja hingata. Pärast paari kordust peaks laps märkama, et tema peas olevad mõtted on vaibunud ja ta võib ka füüsiliselt tunda ennast rahulikumana. Kui kasutada 7/11 hingamist 12-15 kordust, siis toimub 4-6 hingetõmmet minutist. On teaduslikult tõestatud, et see soodustab pikaajalist keskendumist.

Veel 8 lihtsat teadveloleku harjutust lastele

Hingamisharjutused on lihtsad ja mitmekülgsed, samuti on need alati meiega kaasas. Kuid mitte kõik lapsed ei võta neid kohe omaks. Kui lapsele ei meeldi klassikalised sisse- ja väljahingamise harjutused, siis võib proovida ka järgnevaid:

1.Tähelepanelik värvimine. Pakkuge lapsele võimalust valida temale meeldiv joonistusvahend (kriidid, pliiatsid, vildikad vms) ja julgustage teda värvides tähelepanelikult jälgima. Suunake last märkama seda, kuidas joonistusvahend paberil liigub, millise tunde see liikudes tekitab. Joonistamist võib proovida nii istudes, aga ka näiteks tagurpidi olles.

2. Labürint. Minge õue ja joonistage maha kõveraid jooni, ämblikuvõrk või lihtsalt suur keeris. Paluge enda lapsel proovida kõndida mööda joont. Sama harjutust saab proovida ka toas kasutades selleks põrandale maalriteibiga raja markeerimist. Harjutus täidab enda eesmärgi siis, kui laps läbib raja aeglaselt kontrollitult ja on keskendunud. Kujutage ette, et rajalt kõrval on kuum laava, kuhu kukkuda ei tohi.

3. Hingamisnupp. Teadveloleku harjutuste üks alustalasid on suurelt ja sügavalt hingamine. Seda saab harjutada määrates lapsega ühiselt hingamisnupp. Valige kodus koos lapsega ükskõik milline ese (ukselink, mänguasi, või ka paberitükk seinal, millele on kirjutatud „hingamisnupp“) ja leppiga omavahel kokku, et kui laps seda eset puudutab, siis teeb ta suure ja sügava hingamise. Näiteks iga kord, kui kodust lahkute, laske lapsel enda rahustamiseks puudutada ukselinki ja hingata. See aitab lapsel hetkeks peatuda ja mõelda. Nii on võimalik rahustav hingamine integreerida lapse igapäevarutiini. Boonusena saate õpetada ärevat last otsima ja kasutama hingamisnuppu enese rahustamiseks.

4. Mina märkan. Tegemist on mänguga „Mina märkan“ (inglise k „I Spy“), kuid sisaldab erinevaid vastuseid, mis aitavad arendada lapse teadlikkust. Tõenäoliselt leiavad lapsed mängu käigus asju, mida nad varem märganud pole. Näiteks võib püüda leida igas vikerkaare värvitoonis objekte või proovida märgata esemeid erinevates tekstuurides (pehme, kõva, torkiv, läikiv) ja erineva kujuga (ruut, ring, kolmnurk).

5. Jooga. Jooga poosid, mis nõuavad tasakaalu (näiteks puu poos) arendavad keskendumist ja enesekontrolli. Tagurpidi poosid aga rahunemist. Erinevate jooga pooside kohta võib leida palju inspiratsiooni internetist.

6. Kudumine. Kudumine õpetab nii keskendumist, enesekontrolli, koordinatsiooni kui ka matemaatikat. Lisaboonusena hõlmab kudumine ka peenmotoorikat. Kui tavaline kudumine tundub lapsele liiga keeruline, siis võib proovida ka heegeldamist või ainult sõrmedega kudumist.

7. Aiatööd. Aiatööde tegemine võib hästi sobida lastele, kes vajavad palju motoorset liikumist. Lapsed, kellel on raske paigal istuda, saavad sageli suurepärast hakkama kaevamisega. Laske neil aias kaevata, rohida ja istutada.

8. Pausi äpp (inglise k „pause app“). Iga asja jaoks on olemas vastav rakendus. Tehnoloogiast üleujutatud maailmas on olemas rakendus ka aja maha võtmiseks. On olemas rakendusi, mis muudavad hingamise ja aeglase liikumise laste jaoks lõbusaks. Laske lapsel kasutada seda minut või paar korraga, et aidata tal keskenduda ja rahuneda.

Allikas: Experts of ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kuidas trauma ja pikaajaline stress mõjutavad arenevat aju

Probleemid töömälu ja täidesaatvate funktsioonidega, emotsiooniregulatsiooni raskused, riskikäitumine ja õpiraskused on tunnuseks nii aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kui ka traumakogemusega lastele ja teismelistele. Teadus ütleb, et kokkupuude traumaatiliste sündmustega ja pikaajaline stress mõjutavad kahtlemata laste aju, kuid sellele viitavad välised märgid on harva ilmsed või kergesti diagnoositavad.
Trauma ja selle mõju teadvustamine laste aju arengule on kriitilise tähtsusega. See aitab märgata ning annab võimaluse paremini toetada lapsi ja noori, kes on traumaatilise kogemuse juures või on paranemise teekonnal.

Mis on trauma?

Trauma on emotsionaalne šokk, mis järgneb ühele stressirohkele sündmusele või nende sündmuste jadale. Traumat võib liigitada erinevalt lähtuvalt selle kestusest ja kordumisest. Kõik traumeerivad kogemused jagavad aga ühte ühist tunnust: need kahjustavad laste stabiilsus ja turvatunnet.

Traumaatilised kogemused võivad olla järgnevad:

  • koolikiusamine;
  • füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine;
  • hooletusse jätmine;
  • rassism ja diskrimineerimine;
  • vaesus;
  • lähedase pereliikme surm;
  • rasked õnnetused ja vigastused;
  • lahutus, konfliktid vanemate vahel.

Trauma on kompleksne ja mitmetahuline. Kõik, mis tekitab stressi, pole tingimata aga traumeeriv. Mis on traumeeriv ühe lapse või noore jaoks, pole seda teise jaoks. Näiteks võivad ebasoodsad kogemused mõjutada last, kellel on geneetiline eelsoodumus depressioonile teisiti, kui last kellel eelsoodumus puudub.

Trauma ja ATH

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirel on nüansirikas seos traumaga. Näiteks on ATH-ga lastel suurem tõenäosus traumajärgse stressihäire tekkimiseks. Samuti on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv suurem alla vaesuspiiri elavates perekondades ning see omakorda on seotud traumade tekkimise ja kogemise tõenäosusega.

Kuidas trauma muudab arenevat aju

Limbiline süsteem inimese ajus vastutab ellujäämisfunktsioonide (pulss, vererõhk, hingamine jms) eest. Otsmikusagar ehk frontaalsagar aga kõrgemate funktsioonide eest (otsuste tegemine, probleemilahendus, planeerimine). Need süsteemid arenevad välja erineval ajal. Limbiline süsteem on sünnist sisuliselt muutumatu, otsmikusagar aga areneb aja jooksul edasi.
Terves ajus töötavad need süsteemid sujuvalt koos ja saavad funktsioneerimiseks ja arenemiseks piisavalt „kütust.“ Stressi ja traumaga kokkupuutumisel läheb aju nn ellujäämisrežiimile ning „kütus“ suunatakse eemale aju otsmikusagarast limbilisse süsteemi. Areneva aju otsmikusagar ja selle funktsioonid on just seetõttu stressi ja trauma mõjude suhtes eriti tundlik.

Pikaajaline kokkupuude trauma ja stressiga on seotud ka järgnevaga:

  • mõju hipokampusele – aju piirkond, mis on seotud mälu ja õppimisega;
  • hüppeline adrenaliini ja kortisooli kõrge tase, mis ujutab üle aju ja häirib selle pikaajalist arengut;
  • aju hall- ja valgeaine tasakaalu häirumine, mille tagajärjeks on vigased närvirakkude võrgustikud.

Trauma tagajärjed lastele

Pikaajalise stressi ajal on ajus juhtival kohal ellujäämisrežiim. Selle aju osa töö, mis tegeleb mõtlemise ja planeerimisega on häirunud. Lastel, kes kogevad traumat või pidevat stressi, ilmnevad sageli järgnevad käitumise ilmingud ja raskused:

  • ärrituvus;
  • impulsiivsus;
  • tähelepanematus;
  • keskendumisraskused;
  • mitmeosaliste juhiste järgimise raskused;
  • sotsiaalne eemaldumine, raskused suhetes;
  • akadeemiline alasooritus.

Kui lapsed kogevad traumat varajases eas, võib selle mõju aju arengule ilmneda alles aastaid hiljem, kui nõudmised akadeemilisele sooritusele ja sotsiaalsetele oskustele suurenevad ning aju funktsioonid ei tule nende täitmisega toime.
Paljud ülal toodud trauma tunnused on omased ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. ATH-ga lapsed võivad olla traumaatilise stressi mõjude suhtes rohkem tundlikumad.

Laste toetamine pärast stressirohkeid ja traumaatilisi sündmusi

Võimalusi trauma mõjude vähendamiseks ja lapse toimetuleku toetamiseks on mitmeid. Näiteks on üheks võimaluseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) ja ka teadveloleku harjutused.
Traumale reageerimise ja selle mõjude vähendamisel mängivad samuti suurt rolli vanemad ja teised lapsega kokku puutuvad täiskasvanud (vanemad õed ja vennad, õpetajad, treenerid ja teised positiivsed eeskujud).

  • Anna aega ja ruumi. Ärge asuge traumeeriva sündmuse kohta infot küsima. Selle asemel kinnitage lapsele, et olete alati valmis rääkima, kui laps seda soovib. Võite pakkuda alternatiivseid tegevusi nagu filmi vaatamine või ühine jäätise söömine.
  • Rakendage aktiivset kuulamist. Kui laps asub rääkima enda lugu, siis kuulake teda vahele segamata. Kasutage peegeldavat kuulamist („Kas ma sain õigesti aru, et …“ „Ma kuulen, et sa ütled, et …“). Vältige nõu andmist. See võib lapse täielikult sulguda.
  • Rääkige võimalikult lihtsalt. Lühendage enda lauseid ning lihtsustage sõnavara. Vältige pikki keerulisi fraase.
  • Antavad juhised hoidke lühikesed ja lihtsad. Stressis ja ärevatel lastel on keeruline informatsiooni meelde jätta. Tuletage neile leebelt meelde majapidamistöid ja muid kohustusi. Pakkuge enda tuge: „Ma tean, et sul on praegu palju mõtteid, kuid me peame homme kodust lahkuma kell 7.00, et jõuda kooli. Kuidas ma saan sind aidata, et saaksime õigel ajal kodust lahkuda?“
  • Kasutage visuaalseid abivahendeid. Kasutage hommiku- ja õhturutiinide visualiseerimiseks piltloendit. See aitab vähendada koormust niigi stressis ajule.
  • Mudeldage eneseregulatsioonioskusi. Laps õpib iseennast reguleerima siis, kui annate talle eeskuju. Julgustage oma last tegema pause selleks, et ennast rahustada ning taastada kontroll aju üle.
  • Arendage lapse kohanemisvõimet. Aidake lapsel:
    • luua suhteid (perekond, sõbrad, huviringid, noortegrupid jne);
    • leida võimalusi enesearenguks;
    • kujundada positiivset mina-pilti;
    • aktsepteerida seda, et muutused ja ebamugavustunne on osa elust;
    • liikuda enda eesmärkida suunas tagasilöökidest hoolimata.

Allikas: Cheril Chase, PH.D., ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

10 efektiivset tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

Mõnikord võivad tekkida olukorrad, mida on lapsele liiga palju ja see võib nad viia enesekontrolli kaotamiseni ning tekitada nii temas endas kui teistes liigselt stressi. Selleks, et lapsega hea suhe säiliks, tasub teada, kuidas nendes olukordades last edukalt rahustada.

 

Tasub teada, et enesekontrolli kaotamine erineb “tantrumitest,” ehk olukorrast, kus laps ei saa oma tahtmist ja võtab seetõttu üles jonnituurid. Emotsionaalse plahvatuse hulka võivad kuuluda agressiivne käitumine, destruktiivne käitumine, nutt, karjumine ja lugematu arv muid asju.

Võib tunduda, et enesekontrolli kaotamine ilmub ei kusagilt, kuid pöörates tähelepanu sellele eelnenud sündmustele ja hetkedele, võib märgata, et hoiatusmärgid olid siiski olemas.

Emotsionaalsel plahvatusel võib olla erinevaid põhjuseid:

  • sensoorne üleküllus;
  • lapsele korraga liiga paljude nõudmiste esitamine;
  • emotsionaalsed segadused ja -üleelamised;
  • valu.

Enesekontrolli kaotamise protsess lapsel.

 

Ennetamine

Ennetamine on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Selleks, et õppida lapse emotsionaalseid plahvatusi ennetama, on vaja aega. Oluline on luua lapsega usalduslik suhe ning võimalikult hästi õppida tundma tema käitumismustreid.

Edukaks ennetamiseks on vaja:

  • märgata ja tuvastada varajased hoiatusmärgid;
  • märgata keskkonnast tulenevaid võimalikke ärritajaid ja neid võimalusel muuta või vältida;
  • õpetada last sinuga suhtlema enne, kui plahvatus jõuab tekkida.

Parim aega ennetuseks on aeg, kui laps on rahulikus faasis. See on hea aeg kasutada positiivset kinnitamist ja õpetada lapsele toimetulekuoskusi ja erinevaid käitumisstrateegiaid. Laps suudab õppida siis, kui ta on rahulik.

Emotsiooni regulatsioon

Enesekontrolli kaotamise ajal lülitab aju välja otsmikusagara, mis tegeleb mõtlemise, planeerimise ja impulsside kontrollimisega. Sellel asemel aktiveerub ajus ellujäämismehhanism ning tekib võitle-või-põgene reaktsioon.

Kui lapsel tekib emotsionaalne plahvatus, siis põhjuseks on see, et aju on tuvastanud ohu ning käima on läinud nn häiresüsteem. See, mida laps ohuna tajub, võib olla väga erinev sellest, mida peame ohuks meie. Seda eriti autismiga lastel, kes on igasuguse sensoorse sisendi osas tundlikud. Kui lapse tagumine aju on võtnud võimust ja ta on jõudnud plahvatuseni ning aktiveerunud on võitle-või-põgene reaktsioon, on parim jääda rahulikuks ning tagada lapse ohutus seni, kuni tema otsmikusagar taas tööle hakkab.

väikelaste emotsioonid

10 tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

1. Väldi lapsega arutlemist. Emotsionaalse plahvatuse ajal on lapse eesmine ajuosa (kus toimub mõtlemine ja mis annab võimaluse arutlemiseks) välja lülitatud. Aju on kortisooli (stressihormoon) ja adrenaliiniga üleujutatud, mistõttu pole võimalik ligi pääseda sellele aju osale, mis tegeleb loogilise mõtlemisega. Täiskasvanul võib tekkida kiusatus lapsega arutlema asuda, kuid see muudab olukorra sageli hullemaks. Võite lapsele öelda loogilisi ja õigeid asju, kuid see lihtsalt ei jõua temani. Selle asemel kinnitage lapsele, et tal on turvaline ja tagage talle tema põhivajadused.

2. Eemaldage juba olemasolevad nõudmised ja ärge esitage neid juurde. Kas teate seda tunnet, kui kõike kuhjub korraga liiga palju ja teil on keeruline sellega toime tulla? Ka lapsed tunnevad seda. Kui laps tunneb, et talle esitatakse korraga liiga palju nõudmisi, võib ta kaotada enesekontrolli. Sellistel hetkedel pole abi, kui palute tal lõpetada või teha midagi muud, mis võib olukorra muuta hoopis hullemaks. Pange enda ootused pausile ja keskenduge lapse rahunemise toetamisele.

3. Kinnitage tundeid, kuid mitte tegusid. Isegi kui te ei mõista, miks lapse reaktsioon teatud asjadele või olukordadele on selline, nagu ta on, siis seetõttu lapse häbistamist tema tunnete pärast tasub igal juhul vältida. Kinnitage tema tundeid, aktsepteerige tema mõtteid ning andke talle märku, et olete tema poolel. Sellel hetkel võib lapsele öelda: „On mõistetav, et oled praegu ärritunud“ või „Ka mina tunneksin nii, kui see minuga juhtuks.“ Lapse emotsionaalseks toetamiseks ja suunamiseks võib lisada sõna „sest.“ Näiteks „On mõistetav, et oled ärritunud, sest tahtsid sinist, mitte punast autot ja mõnikord on raske mitte saada seda, mida sa soovid.“

4. Märka kehakeelt ja näoilmeid ning austa lapse isiklikku ruumi. Kui laps on enesekontrolli kaotanud, siis viimane asi, mida soovime on, et laps tajuks meid kui ohtu. Selle vältimiseks on oluline olla teadlik tema isiklikust ruumist, kehakeelest ja näoilmetest. Igal inimesel on enda isikliku ruumi vajadus. Olles kõrgendatud emotsionaalses seisundis, võib laps enese turvaliselt tundmiseks vajada rohkem ruumi kui tavaliselt. Kui püüame last kallistada või teda sülle võtta, võime soovitule tekitada vastupidise efekti ning tekitada hoopis lõksus olemise tunde. Püüdke näida rahulik, hoidke näoilme neutraalne ja kasutage avatud kehakeelt. Ärge kortsutage kulmu ega pange käsi risti või puusa.

5. Ära kunagi karju. Lapse peale karjumine võib koheselt hävitada teie vahelise suhte ja turvatunde. Karjumine muudab teid ähvardavaks ning olukorra lahendamise asemel võib see tekitada veel suurema emotsionaalse plahvatuse. Kui laps karjub või teeb palju lärmi, siis oodake, kuni ta on vaikseks jäänud. Seejärel rääkiga temaga rahulikult ja empaatiliselt.

6. Lasku lapsega ühele tasemele. Kui suhtled väikese lapsega, siis tasub meeles pidada, et olete tema jaoks juba hirmutav, sest füüsiliselt olete palju suurem kui tema. Võimalusel istu koos lapsega või kükita tema tasemele, et teie silmad oleksid ühel kõrgusel.

7. Juhi tähelepanu kõrvale. Olukorra eskaleerumise vältimiseks tasub proovida lapse tähelepanu kõrvale juhtimist. Näiteks anda talle tema lemmikmänguasi, viia ta rahulikku ruumi või juhtida ta tegema rahustavaid tegevusi. Võib tunduda, et selliselt premeerite soovimatut käitumist, kuid tegelikult väldite palju emotsionaalselt kurnavama olukorra tekkimist. Lapse rahunedes on teil võimalik temaga rääkida ja arutleda.

8. Peegelda lapse tundeid ja vajadusi. Mõnikord võib olla keeruline mõista, miks laps enesevalitsuse kaotab. Peegeldamise kasutamine annab lapsele mõista, et te kuulata neid ning võtate nende muresid tõsiselt. Võite näiteks öelda: „Sa ütled, et sa oled vihane, sest sa ei saanud roosat tassi.“

9. Ole hinnanguvaba. Ärge andke lastele hinnanguid nende reaktsioonide pärast. Olenemata olukorrast ja teie mõtetest selle osas, teeb hinnangute andmine olukorra tõenäoliselt hullemaks. Ärge olge lapsega sarkastiline, ärge süüdistage teda tema tunnetes. Ka loengu pidamist tasuks vältida – see ei meeldi kellelegi.

10. Vältige „ei“ ütlemist. „Ei“ on enamiku inimeste jaoks käivitav sõna ning võib juba niigi emotsionaalselt laetud olukorra veelgi keerulisemaks muuta. Muidugi ei tähenda see, et peaksite kõigele „jah“ ütlema, vaid selle asemel pakkuda lahtisemaid vastuseid, nagu „Me saame selleks aja planeerida“ või „Sellest saame rääkida siis, kui kõik on rahulikud.“

 

Allikas: Olivia Sheppard, The Sunshine Room. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Teismeliste viha – kuidas sellega hakkama saada?

Stereotüüpsete silmi pööritavate, uksi paugutavate mässumeelsete noorukitega toimetulemine on lapsevanemate jaoks kõike muud kui naljakas. Emotsionaalsed puhangud, ettearvamatud meeleolumuutused ja sagedased võitlused kõige üle, võivad vanematele jätta tunde, et nad kõnniksid kui munakoortel.

Teismelistel on praegu palju põhjuseid olla vihane. Pandeemia on põhjustanud frustratsiooni kõigis. Ei käidud koolis, ei saadud kokku sõpradega, ära jäid ka peod ja kohtingud. Oli lõputu aeg, mis veedeti koduses keskkonnas perega ja/või ekraanides. Noortes tekitas see palju erinevad hirme ning ebakindlust tuleviku ees.

On normaalne olla vihane

Psühholoogid ütlevad, et viha ei pruugi olla halb. Viha on oluline osa meie emotsionaalsest elust. Samas kui oma emotsioone on keeruline reguleerida (karjumine, kaklemine, ebasõbralik olemine), võivad tagajärjed olla hävitavad ja häirivad.

Vanemad ei tohiks näha teismeliste viha kui midagi, mida peab hajutama või ületama, vaid kui inimeseks olemise normaalset osa. Lapsevanema ülesanne on aidata lapsel mõista, et viha on normaalne. Viha võib olla motiveeriv kui see sunnib püüdlema sotsiaalsete muutuste poole. Vihane olemine ei tähenda, et lapsel on midagi valesti, see tähendab, et ta peab leidma viisi nende tunnetega toimetulemiseks. Eesmärk ei tohi olla takistada teismelisi viha tundmast, vaid aidata neil leida turvalisemaid, vähem kahjulikke, võibolla ka produktiivsemaid viise selle väljendamiseks.

Tervislike viiside leidmine, kuidas väljendada ja töödelda oma viha, võib olla keeruline isegi kõige küpsematele täiskasvanutele. Kuigi välimuse järgi võivad teismelised tunduda kui täiskasvanud (seda ka ise väites), siis nende aju ja keha veel arenevad. Probleemide lahendamise ja impulsside kontrollimisega seotud prefrontaalne ajukoor on aju osa, mis areneb täielikult välja alles kahekümnendate keskpaigas või lõpus. Noorukite keha on täis hormoone nagu östrogeen ja testosteroon, mis võivad oluliselt mõjutada nende meeleolu. Kui teismelised teevad impulsiivselt otsuseid või reageerivad väikestele provokatsioonidele, tasub meeles pidada, et nad on bioloogiliselt vähemvõimelised valdavate tunnetega (nt. viha) hakkama saama kui täiskasvanud.

Viha lahti kodeerimine

Väga oluline on aidata lastel õppida rääkima sellest, mis nende viha põhjustab. Mõned teismeliste „nõmedused“ on nende arengu etapile sobivad, olles eesmärgiga ennast vanematest eraldada (Kas sulle meeldib see? Ma vihkan seda!).

Viha võib tekitada tõsiseid probleeme. Ärrituvus, meeleolukõikumine ja erinevad vihapuhangud võivad olla ärevuse ja/või depressiooni sümptomid. Kui on traumakogemus või mingi muu negatiivne kogemus, võivad ilmneda meeleolukõikumised ja vihapursked. Probleemid  koolis, probleemid sõprade ja suhetega, võivad maskeeruda vihaks, eriti kui lastel puuduvad oskused oma tunnete väljendamiseks. Mida siis peaks tegema?

Ulata lapsele käsi

Kui Sa märkad, et Sinu teismeline väljendab tavapärasest rohkem viha või on rohkem ärritunud, ära hoia end eemale. Anna talle teada, et oled märganud, et midagi on valesti ning paku talle võimalust endaga vestelda kui ta on selleks valmis. „Ma näen, et Sa oled ärritunud. Ma tõesti soovin sind aidata. Kas me võiksime omavahel rääkida?“ Kui Sinu laps väljendab vastumeelsust, astu samm tagasi ja anna lapsele aega. Selle asemel ütle lapsele midagi sellist: „Ma näen, et Sa oled praegu vihane ja tundub, et Sa ei soovi minuga hetkel rääkida. Ma olen teises toas kui Sa oled valmis.“

Kinnita ja näita üles austust kui Sinu laps on valmis rääkima. Anna talle teada, et võtad tema tundeid tõsiselt. Meie emotsioonid on suhtlusvahendid. Need annavad teistele teada, mida me tunneme ja aitavad meil oma vajadusi rahuldada. Teismeliste probleemid võivad täiskasvanutele tunduda rumalad või isegi dramaatilised, kuid Sinu lapse jaoks on need tunded tõelised ja valusad. Kui Sinu laps väljendab mingil põhjusel vihatunnet, ole ettevaatlik, et Sa seda ei pisendaks ega tähelepanuta jätaks. Selle asemel teadvusta lapse tunnet- „see tundub nii vihale ajav“- ning anna endast parim, et esitada küsimusi ja kuulata ilma hinnanguid andmata või proovimata probleemi „lahendada“.

Samuti võib Sul olla raske mitte tunda pettumust kui Sinu teismelise viha on suunatud Sinule. Isegi siis kui lapsel on väga raske, loodab ta ikkagi, et Sina oled rahulikum ja annad talle teada, et see, kuidas ta end tunneb, on Sinu jaoks oluline. Kui Sa võtad hetke oma emotsionaalse kogemuse tunnistamiseks, võib see aidata olukorda leevendada. Raske on vihaseks jääda kui keegi tõesti siiralt ütleb:“ Ma saan aru, mida Sa tunned. Olen siin, et aidata.“

Kontrolli ennast

Olgem reaalsed! Raske on olla parim versioon endast kui Sa oled surve all. Kellelegi ei meeldi kui tema peale karjutakse või tema ees uksi paugutatakse. Lapsevanemad on ainult inimesed ning teismelised võivad olla raevukad. On normaalne, et tunned pettumust, segadust või viha. Lapsed ootavad (jah, isegi teismelised) lapsevanematelt vihjeid, kuidas nad peaksid käituma. Lapsevanemaks olemise korral on oluline näidata vihaga toimetulemist oma käitumisega, mitte sõnadega.

Vanematel on sageli raske saavutada kontrolli oma emotsioonide üle, samal ajal kui nad püüavad lapse vihaga toime tulla. See ei tähenda, et lapsevanemad ei saaks või ei tohiks vihastuda. See tähendab, et see, kuidas Sa tuled toime oma emotsioonide kontrollimisega vihastudes, on suur osa Sinu saadetud sõnumist oma lapsele.

Enda käitumise jälgimine on tõhusa reageerimise võtmeks, eriti kui tunned pettumust. Ole teadlik oma kehakeelest ja hääletoonist. See, kuidas Sa asju ütled, võib olla sama oluline kui see, mida Sa ütled. Näiteks „Mul on kahju, et tunned end nii pettunult“ kõlab paberil hästi, kuid kui Sa ütled seda läbi hammaste, ei reageeri Sinu laps sellele hästi. Harjuta kohal olemist, hingates sügavalt sisse lugedes kümneni või minnes jalutama.

paus

Tee paus

Võib tunduda ahvatlev tüli jätkata, kuid seda ei tohiks teha, olles vihane. Selle asemel tee paus, kuni mõlemad olete maha rahunenud. Ütle lapsele selgesõnaliselt, miks Sa otsustasid vestlust mitte jätkata. Näiteks: „Tead, ma tõesti tahan sellest Sinuga rääkida, kuid olen liiga pahane praegu. Võtame mõlemad veidi aja maha ja jätkame vestlust kui tunneme ennast mõlemad rahulikumalt.“

Jätka lapsega vestlust kui te tunnete end mõlemad vähem ärritunult. Sellise käitumisega näitad Sa oma teismelisele, kuidas on õigem toimida.

Millal peaks abi otsima?

Viha, pettumus, ärritunud olek ja isegi raev on kõik inimeseks olemise normaalne osa. Teismelistel on tugevad tunded, kuid kui vihal on nende elule liiga suur ja negatiivne mõju, on aeg otsida abi. Igal korral kui esineb järjepidev vägivald kellegi suunas, mida ei ole teismelisel võimalik kontrollida, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Viha, mis näib tulevat ei kusagilt või on järjepidevalt püsiv, sõltumata sellest, mis toimub, võib olla märk millestki tõsisemast.

Iga inimese lävi on erinev, kuid kui lapse viha mõjutab tema tegevusvõimet või mõjutab olulisel määral perekonna omavahelisi suhteid ja on võimalus, et laps teeb teistele või endale viga, on aeg otsida psühholoogilist abi.

Märka head

Arstid ja teised spetsialistid paluvad lapsevanematel meeles pidada, et möödunud aasta on olnud teismelistele (ja kõigile teistele) ebatavaliselt raske ning inimeste võime tulla toime stressiga on erinev. Peame harjutama aktsepteerimist. On väga oluline, et lapsevanemad mõistaksid, et kuigi see tihtipeale ei paista välja nii, siis meie lapsed üritavad. Kuigi nad võivad plahvatada, on see seotud rohkem nende aju arenguga ja võimega kontrollida enda emotsioone.

Lapsevanematel võib olla lihtne keskenduda halbadele ja ebameeldivatele olukordadele ning unustada häid/ilusaid hetki. Tuleb meeles pidada, et me kõik anname endast parima, arvestades praegust olukorda ning omandatud oskusi.

Kui otsid võimalusi, kuidas anda lapsele ruumi ning säilitada temaga häid suhteid, tunnusta teda ja naudi hetki, mil olete koos. See lähendab teid ning aitab koos ületada ka kõige keerulisemad olukorrad.

teismelised

 

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Strateegiad edukaks suvevaheajaks

Näpunäited laste eduka suvevaheaja korraldamiseks

Saad teada:

  • Miks on oluline struktuuri ja rutiini hoidmine ka suvevaheajal?
  • Mil viisil struktuuri luua ja hoida?
  • Kuidas toime tulla võimalike käitumisprobleemidega?

Lapsed on kooliaasta lõpus vaimustuses eesootavast suvepuhkusest, laisklemisest ja kaua magamisest. Samal ajal ei pruugi see nende vanematele sama suurt rõõmu valmistada. Lapsevanemad, kelle lastel esineb emotsionaalseid raskusi või arengulisi probleeme, vajavad suvevaheajaga toime tulemisel lisa ressursse.
Kool pakub lastele turvalist keskkonda üsna kindla struktuuri ja rutiiniga. See on oluline kõikidele lastele, aga eriti oluline on see ärevatele, aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja ka autismispektrihäirega lastele. Kool on nendele lastele turvaline tsoon, mis on üsna etteaimatava keskkonnaga. Ilma nende turvaliste elementideta on lapsed vastuvõtlikumad ärevusele, neil võib esineda rohkem käitumisprobleeme ja raevuhooge. Vanematele on sellisel juhul tegemist kõike muud kui puhkusega.

Järgnevalt on välja toodud mõned nipid, kuidas laste toimetulekut suvevaheajal toetada.

Säilitage kindel päevakava

Ehkki kooli struktuuri pole võimalik täies ulatuses säilitada, siis tasub proovida päevakava jälgimist nii palju, kui see on võimalik. Näiteks tasub hoida endiselt kinni kindlatest söögi- ja magamamineku aegadest. Just koolivaheajal võib vanematel tekkida soov lasta lastel kauem üleval olla ning hommikul ka hiljem ärgata. Eriti nädalavahetustel, mil ka vanemad ise seda hea meelega teevad. Tasub aga meeles pidada, et pikas perspektiivis on kindla päevakava ja -rutiinide hoidmine tasuvam, sest see loob lapsele turvatunde.

Kasutage visuaale

Lapsed, sealhulgas autismispektrihäirega lapsed, kellele meeldib etteaimatavus võivad minna endast välja, kui toimuvad nende jaoks ootamatud muutused. Neid ja ka teisi lapsi toetab visuaalse päevakava kasutamine. Päevakava kirjeldab ära kogu päeva jooksul toimuva (7.00 äratus, mine vannituppa, pese nägu.
8.00 hommikusöök).

Päevakava struktuur ja raskusaste sõltub lapse vanusest ja arengutasemest. Päevakava võib koostada ainult piltidega, ainult sõnadega või ka nende kombinatsioonina.

Tehke plaane

Tasub proovida planeerida suviseid tegevusi nii vara kui võimalik ja anda plaanidest teada ka lastele. Planeerimine võib hõlmata nii üksiksündumuseid (vanaemale külla minemine) kui ka igapäevaseid tegevusi (näiteks ujumas ja mänguväljakul käimine). Isegi üks selline kindel tegevus päevas võib anda lapsele nii-öelda keskpunkti, mille ümber ülejäänud päev üles ehitada.

Veetke aega õues

Mõnedele lastele võib kodu muutuda „turvaliseks kookoniks“ ja võivad seetõttu veeta liigset aega ekraanide seltsis. Eriti võib see ohustada sotsiaalse suhtlemise raskuste ja sensoorselt tundlikumaid lapsi. Nutiseadmetes veetmise aega võib aidata vähendada laagrites osalemine. Seal on palju aktiivseid tegevusi ja üsna kindel päevakava. Kui laps suvel mõnest laagris osa ei võta, siis tasub leida aktiivseid tegevusi, mis lapse silmad särama paneb ja ka päriselt neid koos perega teha. Tasub meeles pidada, et füüsiline aktiivsus on kasulik nii kehale kui vaimule. Eriti aga üliaktiivsetele lastele.

Säilitage (või looge) käitumise süsteem

Lapsed, eriti teismelised, tunnevad ennast turvalisemalt, kui nad teavad täpselt, mida neilt oodatakse ja milliseid hüvesid positiivne käitumine neile toob. Ka näiliselt piiritul ja piirideta suvevaheajal on see oluline. Tuleks valida kaks või kolm soovitud käitumist ning kasutada järjepidevat positiivset kinnistamist. Seejuures on oluline püüda nii palju kui võimalik ignoreerida negatiivset käitumist. See õpetab lastele, et positiivne käitumine toob neile rohkem hüvesid kui negatiivne. Viimane ei too neile isegi mitte tähelepanu. Eelkoolieas võib suurepäraselt toimida täidetud ülesannete jälgimise tabel, mida täita näiteks kleepsudega. Väga oluline on seatud kokkulepetest kinni pidada. 30 minutit ekraaniaega on 30 minutit ekraaniaega.

Märgake, mis tekitab lapses ärevust

Suvi võib tuua väga palju muutusi, uusi inimesi ja tegevusi. See kõik võib lapses põhjustada liigset stressi ja ärevust. Tasub proovida analüüsida, mis täpsemalt on lapse ärevuse põhjuseks. Kas lapsel võib olla raskusi vanemast eemaldumisega? Kas stressi tekitab mingisugune konkreetne tegevus või olukord? Selle väljaselgitamiseks võib lapsel küsida avatud küsimusi. Vältima peaks kinnisi küsimusi. Selle asemel, et lapselt küsida, kas ta on mures eesootava laagri pärast võiks hoopis küsida, milliseid tundeid laagrisse minemine lapses tekitab.
Uue kogemuse eel aitab lapse ärevust vähendada järk-järguline uue olukorraga kohanemine. Kui lapsel esineb lahutamiskartust, siis võib proovida vanem olla uues kohas lapsega mõnda aega koos ja enda kohaloleku aega järjest vähendada. Abi võib olla ka sellest, kui anda lapsega kokkupuutuvatele täiskasvanutele lapse murekohtadest teada.

Valmis kõige hullemaks?

Isegi kui olete koostanud parimad plaanid ja päevakavad ning palju vaeva näinud, siis tuleb arvestada, et alati ei ole võimalik kõiki lapse käitumisprobleeme vältida. Tagasilangus on normaalne! Vanemana on oluline püüda hoida enda seisukohti rahulikult, kindlalt ja järjepidevalt. Füüsiline karistamine ja karjumine ainult süvendab lapse negatiivset käitumist, piiridest läbilaskmine aga õpetab, et mida kõvemini ma karjun, seda tõenäoliselt ma soovitu saan.

 

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Sensoorse informatsiooni töötlemise raskused 

Siit artiklist saad teada: 

  • Mis on sensoorse informatsiooni töötlemise raskused? 
  • Millised käitumisprobleemid võivad olla tulenenud just sensoorsetest häiretest? 
  • Kuidas võivad sensoorse info töötlemise probleemid olla seotud erinevate vaimse tervise probleemidega? 

Sensoorse informatsiooni töötlemise häire võib esimest korda lapsevanematele märgatavaks saada siis, kui laps on alles 1-3-aasta vanune. Lastel võib esineda ülitundlikust helide ja valguse suhtes, nad võivad kurta, et nende jalanõud on liiga kitsad või riided neid liialt ärritavad. Ka lapse üld- ja peenmotoorne kohmakus võib olla üks esimestest indikaatoritest.  

Suurem mure võib lapsevanematel tekkida siis, kui lapse käitumine muutub äärmuslikumaks:  

  • laps hakkab nutma, kui tema nägu saab märjaks; 
  • riidesse panemisel võib lapsel tekkida ootamatu jonnihoog; 
  • lapse valulävi on ebatavaliselt kõrge või madal; 
  • laps hakkab suhu panema söödamatuid asju (nt kivid, värvid).  

Need ja ka muud ebatüüpilised käitumisviisid võivad viidata, et lapsel on raskusi sensoorse info töötlemisega. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus närvisüsteem ei tule toime meeltelt pärineva info tavapärase integreerimisega. Lapse jaoks on see olukord segadust tekitav ning võib päädida väliselt ebasobiva ja täiskasvanu jaoks mõistmatu käitumisega. Tegemist võib olla sensoorse integratsiooni häirega. Tasub tähele panna, et meditsiinilises mõttes ei ole tegemist eraldi diagnoosiga. Esmakordselt tutvustas seda ideed tegevusterapeut A. Jean Ayres 1970ndatel. Tema sõnul ei suuda mõnede inimeste ajud teha seda, mida enamik meist peab iseenesestmõistetavaks. Tekib korrelatsioon informatsiooni töötlemise probleemide ja lapse negatiivse käitumise vahel.  

Sensoorse info töötlemise probleeme peetakse peamiselt autismi sümptomiks, sest enamikul autismiga lastel ja täiskasvanutel on sellega raskusi. Küll aga võib neid probleeme esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), obsessiiv-kompulsiivse või ka muude arenguhäiretega inimestel. Sensoorse info töötlemise raskused võivad esineda ka eraldiseisva häirena. Lapsed, noored ja täiskasvanud, kellel esineb probleeme sensoorse info töötlusega võivad olla kas ülitundlikud või alatundlikud. Alatundlikud lapsed vajavad rohkem sensoorseid stimulatsioone. Neile meeldib palju liikuda ning nad võivad olla ka veidi kohmakad. Ülitundlikud lapsed seevastu väldivad tugevaid stimulatsioone.  

Ootamatud meeleolumuutused ja jonnihood

Reaktsiooniks keskkonnamuutustele, võib lapsel esineda radikaalne, seletamatu nihe tema käitumises. Näiteks võib esimese klassi õpilane edukalt toimida rahulikus keskkonnas koos rahuliku täiskasvanuga. Kuid kui see sama laps viia visuaalselt ja auditiivselt ülekoormatud keskkonda, näiteks toidupoodi, siis võib see esile kutsuda ootamatu raevuhoo, mis on ehmatuseks nii lapsele endale kui ka tema vanemale. Sellised jonnihood on väga intensiivsed ja pikad ning neid peatada on peaaegu võimatu.  

Võitle-või-põgene reaktsioon

Lisaks jonnihoogudele võib laps reageerida ka põgenemisega. Kui olukord on lapse jaoks sensoorselt koormav, siis võib ta ootamatult põgeneda ning seejuures ei paista olevat lapsele reaalset ohtu. Niisamuti võib laps põgeneda hoopis keskkonna suunas, mis tema närvisüsteemile rahustavamalt mõjub. Sensoorse ülekoormuse korral võib laps põgenemise asemel reageerida ka võitlemisega ning muutuda agressiivseks.  

Mis on sensoorse info töötlemise raskused?

Lisaks meile tavapärasele viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) on sensoorse integratsiooni teooria rajaja A. Jean Ayres välja toonud veel kaks meelt. Nendest üks on propriotseptiivne (nn süvatundlikus) ja teine vestibulaarne ehk tasakaalu süsteem. 

Propriotseptiivne süsteem aitab inimesel tajuda ja juhtida tema keha ning annab ajule märku, kus tema keha teiste objektide suhtes paikneb. Lapsed, kes on alatundlikud ihkavad saada sisendit, nad armastavad hüppamist ja muid aktiivseid tegevusi, neil meeldib surve kehale, nagu näiteks tugevad kallistused. Kui lapsed on ülitundlikud, siis võib neil esineda raskusi enda keha paiknemisel teiste objektide suhtes, nad võivad komistada asjade otsa ning näida kohmakana.  

Vestibulaarne süsteem annab ajule infot keha liikumise ja peaasendi kohta. Need on olulised elemendid tasakaalu ja koordinatsiooni toimimiseks. Alatundlikud lapsed on seetõttu pidevas liikumises, nad ihkavad kiiret ja intensiivset liikumist, neile meeldib, kui neid õhku visatakse ning nad naudivad hüppamist mööblil ja batuudil. Ülitundlikud lapsed seevastu võivad karta tegevusi, mis nõuavad tasakaalu, ronimist ja muid aktiivseid tegevusi.  

Valesti tõlgendatud käitumine

Teatud aistingute suhtes ülitundlike lapsi võib sageli lahterdada ekslikult erinevate siltidega. Nad võivad näida murelikud, ärevad, isegi vihased või hirmunud. Need lapsed võivad meile näida kohmakad, sest nende aju ei tule toime liigutuste planeerimise ja koordineerimisega, kuid tegelikult ei tule närvisüsteem lihtsalt tema enda kehasiseste stiimulite tõlgendamisega toime. Need lapsed võivad meile tunduda ka liialt impulsiivsed, kuid tegelikult võib neil esineda sensoorse info töötlemise probleem. Nad muutuvad ärevaks, kui nad on ülestimuleeritud, nende täidesaatvad funktsioonid ajus (pidurdusprotsessid) ei toimi ja nad asuvad toimetulekumehhanismina võitlema või põgenema.  

 

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.