fbpx

4 viisi laste enesekindluse suurendamiseks

Laste enesekindlus suureneb nende endi saavutuste läbi, mitte sellepärast, et pere ja sõbrad neid kiidavad. Paljud lapsed muutuvad enesekindlamaks, kui nad õpivad ja täidavad uusi ülesandeid ja eesmärke.

On loomulik, et vanemad soovivad lapse enesekindluse kasvule kaasa aidata. Enesekindlad lapsed usuvad endasse ja seisavad uute väljakutsetega silmitsi ilma hirmu tundmata – see on oluline õnnelikuks ja täisväärtuslikuks eluks tulevikus.

Kuigi iga laps on erinev, on mõned üldised punktid mida jälgida, et laste enesekindlust suurendada.

Võtke aega mängimiseks

Mänguaeg on üks parimaid investeeringuid millesse panustada. Lastega mängimise aeg näitab neile, et see on väärtuslik ja teie aega väärt.

Keskenduge mängimisel ajal vaid oma lapsele. Lapsed on läbinägelikud ja teavad ning saavad aru, kui vanema mõtted on mujal. Pühendage kogu enda tähelepanu mängule, mida te parajasti mängite. Selline ühine toimetamine muudab sideme lapsega tugevamaks ja annab lapsele signaali, et te olete olemas ja kuulate.

Pakkuge lapsele väikeseid tööülesandeid ja vastutust

Lapsed vajavad võimalusi oma oskuste näitamiseks – nad tunnevad seejuures, et nende panust hinnatakse. Koduses keskkonnas paluge neil aidata majapidamistöödes, näiteks:

  • mänguasjade korrastamine
  • laua katmine
  • tolmu pühkimine
  • tolmuimejaga tolmu võtmine
  • abistamine toiduvalmistamisel
  • pesu sorteerimine või voltimine jne.

Mõelge oma lapse huvidele ja andke talle ülesanne, mis võimaldab tal tunda end kasuliku ja edukana. Näiteks, kui laps on uhke oma organiseerimisvõime üle, paluge tal mänguasju sorteerida ja määratud kohta ära panna. Kui laps täidab teie poolt antud ülesande, tunneb ta end enesekindlalt.

Kui ülesanded hakkavad kaotama oma lõbusat atraktiivsust, selgitage lapsele, et mõnikord tuleb kohustuse täitmine enne mängimist.

Pöörake lastele tähelepanu

Ei ole võimalik piisavalt rõhutada, kui tähtis on leida aega, et oma lapsele täit tähelepanu pöörata. Sarnaselt mänguajale suurendab see lapse eneseväärikust, saates sõnumi, et teie arvates on tema mõtted ja teod olulised.

Siin on mõned lihtsad näpunäited läbi tähelepanu pööramise usalduse suurendamiseks:

  • hoidke silmsidet, et lapsele oleks selge, et te tõesti kuulate, mida ta räägib;
  • kui laps räägib, peatuge ja kuulake, mis tal öelda on. Lapsed peavad teadma, et nende mõtted, tunded ja arvamused on olulised;
  • aidake neil oma emotsioonidega end mugavalt tunda, aktsepteerides neid ilma hinnanguteta;
  • jagage oma tundeid. See näitab lastele, et tunnete väljendamine on lubatud ja aitab lastel emotsioone enesekindlamalt väljendada.

Pakkuge sageli julgustust

Meenutage viimast korda, kui keegi tunnustas teid teie raske töö eest ja ütles, et ta usub teisse. Sellist laadi julgustus ei anna ainult täiskasvanutele enesekindlust, vaid on parimaks viisiks, kuidas lastes enesekindlust tekitada.

Ärge ajage omavahel segamini julgustust ja kiitust – siin on suur vahe. Üks premeerib inimest, samas kui teine premeerib ülesannet. Kiitus võib panna lapse tundma, et ta on seda väärt ainult siis, kui teeb midagi veatult. Julgustamine seevastu tunnustab jõupingutusi.

Näiteks: “See liivaloss on hämmastav!” vs. “Sa töötasid selle liivalossi kallal nii kõvasti! Suurepärane töö.”

Liiga palju kiitust võib tekitada lapses pinget sooritada kõik ülesanded heakskiidu nimel veatult. Selle asemel on parem anda oma lapsele sõnum, et pingutused ja millegi lõpuni tegemine on tõeliselt olulised.

Aidates lastel kogeda edukuse tunnet, julgustades neid heldelt ja veetes koos kvaliteetaega, aitate neil kasvada enesekindlateks maailmakodanikeks.

 

Allikas: Liz Greene, Child Mind Insitute, tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash/M.Langevin, R.Talebi ja K.Lapp

Kolm põhjust, miks mitte ignoreerida lapse vihahoogusid

Kas Sulle on kunagi soovitatud lapse vihahoogusid ignoreerida? Alljärgnevalt on välja toodud ekspertide arvamused, kuidas leida paremaid viise lapse vihahoogudega toime tulemiseks.

Osad lapsevanemad ja täiskasvanud on arvamusel, et väikelapse negatiivne käitumine on kõigest viis, kuidas endale „tähelepanu saada“. Mitmed neist on veendunud, et kõige õigem on sellisel juhul lapsi lihtsalt ignoreerida, siis see lõppeb iseenesest.

Sellel nõuandel on mõned puudused. Laps võib mõista lapsevanema või täiskasvanu ignoreerimist valesti. Mis juhtub kui ignoreerid sellist käitumist ning mida Sa saad teha selle asemel?

Tavaliselt kirjeldatakse „tähelepanu otsimiseks“ seda, kui laps teeb asju, mida ta teab, et teha ei tohi (piiride nihutamine, virisemine, nutmine või mittesobivalt käitumine).

Kas nad tõesti otsivad tähelepanu? Kasulik on meeles pidada, et kui laps soovib rohkem tähelepanu, olenemata, kuidas ta seda teeb, siis ihaldab ta lähedust usaldusväärse täiskasvanuga- tähelepanu otsimine on läheduse otsimine. See on lapse arengus täiesti normaalne. Tähelepanu otsib laps siis, kui tal on raske luua positiivset kontakti lapsevanemaga või kui ta tunneb ärevust, on lihtsalt segaduses, või tunnetab mingeid muudatusi. Sellistel hetkedel haaravad väikelapsed kinni võimalusest saavutada seda ükskõik millisel viisil. Negatiivne tähelepanu on ka tähelepanu.

Selline käitumine ei peegelda muidugi kui „hea“ või kui „halb“ laps on. Pigem peegeldab see käitumist, mida nende aju on võimeline sellel hetkel avaldama. Laps, kes vanemate sõnul „vingub“ või käitub halvasti, ei ole „halb laps“- ta soovib vaid, et teda tähele pandaks. Lapse ignoreerimine, kes ei saa oma vanematelt piisavalt tähelepanu, vaid süvendab probleemi.

Mis juhtub kui Sa ignoreerid last, kes otsib Sinu tähelepanu? Mida Sa peaksid siis tegema?

Lapse ignoreerimine saadab lapsele signaali, et Sinu armastus tema vastu on tingimuslik.

Näiteks kui üks lapsevanem kasutab teise vanema peal „vaikivat karistamist“, tekitab see ka täiskasvanul segadust. Veelgi raskem on seda mõista lapsel, kui tema vanem ei reageeri tema käitumisele. Laps näeb seda järgnevalt: „Minu ema/isa ei näe mind. Ma olen nende maailmast kadunud.“ See arusaam võib tekitada eraldatuse tunde. Kuigi lapse ignoreerimine võib mõnes mõttes „töötada“ (nad võivad lõpetada ebasobiva käitumise), võib see mõjutada lapse enesehinnangu kujunemist.

Mida selle asemel teha: looge lapsega kontakt enne, kui hakkate tema käitumist parandama.

Sageli ei ole laps vaimselt võimeline kuulama juhiseid kui ta on vihane. Aju osa, mis tegeleb emotsioonide kontrollimisega, on sellel hetkel välja lülitatud. Vanemate jaoks tähendab see, et nad peaksid ootama, kuni laps on rahunenud. Ole oma lapse jaoks kohal nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Kui laps lubab, hoia tal käest kinni, võta ta sülle või leia talle muu tegevus, mis aitaks tal kiiremini rahuneda (et aju ratsionaalne osa lülituks uuesti „sisse“). On normaalne, et see võib võtta aega. Lase lapsel tunda emotsioone nii palju kui ta vajab, ilma, et sa tema tundeid või kogemusi „maha teeksid“.

Kui laps on maha rahunenud, kirjelda talle, mida Sa nägid:  „Sulle ei meeldinud kui ma ütlesin, et on aeg ära panna mänguasjad ning Sa viskasid need kõik põrandale.“ Too välja vaid faktid, ära anna hinnanguid. Pea meeles, et see ei ole olukord, kus on eraldi täiskasvanu ja laps – te töötate koos. Laps ei ole probleem, tema käitumine on. Sa võid öelda: „me peame hoidma põranda puhtana, muidu keegi võib kukkuda ja haiget saada. Sõidame autodega tagasi nende parkimiskohta, siis on kõigil turvaline.“

Kui Sinu laps on emotsionaalselt raskes olukorras, võib lapse mänguline kaasamine sellel hetkel teie omavahelist suhet tugevdada. See paneb last tundma, et teda nähakse ja ta on taas osa perekonnast. Selline lähenemine näitab tähelepanu otsivale lapsele, et Sinu armastus on tingimusteta.

Me jätame kasutamata võimaluse aidata laste ajudel areneda.

Kasutades soovitust ignoreerida lapse negatiivset käitumist, on tihtipeale keeruline mõista, millises vanuses seda enam ei peaks tegema. Täiskasvanul on aju täielikult arenenud, mis võimaldab tal enda vajadustest teistele teada anda. Lastel areneb täielikult välja prefrontaalne ajukoor alles enne 20. eluaastat (see on aju osa, mis reguleerib ratsionaalset mõtlemist). Lastel ei ole olnud võimalust harjutada oskusi, mis peegeldavad emotsionaalset intelligentsust sama palju nagu täiskasvanutel. Neil puudub vaimne „tööriistakomplekt“, mida nad vajavad, et oma emotsioone kontrollida.

Mida see tähendab? Kui vanem või täiskasvanu ignoreerib emotsionaalselt või füüsiliselt raskustes olevat last, ei teki lapsel eeskuju, kuidas kõige sellega paremini toime tulla, mida ta kogeb. Uuringud näitavad, et negatiivset käitumist väljendava lapse ignoreerimine tekitab lumepalliefekti: laps, kes käitub ebasobivalt, jätkab pigem ebasobivalt käitumist kui õpib alternatiivset ja positiivsemat käitumisviisi.

Mida teha: arenda lapse eneseregulatsioonioskusi

Selle asemel, et võrrelda lapse käitumist enda omaga või jätta laps omaette „mõtlema“, võid lapsele teada anda, et on hea kui on tunded ning me väljendame neid. Sa saad aidata lapsel mõista seda hetke kui nad käituvad ebasobivalt ning anda talle mõista, et ta võib pöörduda täiskasvanu poole toetuse saamiseks, mitte oodata karistust või täiskasvanu „kadumist“.

Kui lapsed õpivad usaldama täiskasvanut, leides meis emotsionaalse turvapaiga, hakkavad nad meist järjekindlamalt sõltuma ning tulema meie juurde juba ennetavalt. Seda tehes pakud oma lapsele võimaluse õppida ja areneda emotsionaalsel tasandil.

Pea meeles, et Sa peaksid seadma lapsele turvalised, selgelt määratletud piirid selle kohta, milline käitumine on vastuvõetav ja milline mitte. Lapse jaoks on oluline teada, kuidas ta tohib käituda, mitte seda, kuidas ta ei tohi käituda. Kui Sa tuletad lapsele järjekindlalt meelde, milline on parem lahendus, võib see teadmine nende ajus luua uusi ühendusi.

Me ei tegele põhivajadusega.

Eksperdid on arvamusel, et iga käitumine on suhtlemine. Isegi kui Sulle ei meeldi see viis, kuidas laps väljendab oma vajadusi, ei ole mõistlik seda ignoreerida – lapse põhivajadused ei kao sellega ära. Võibolla on laps näljane, väsinud või üle/alastimuleeritud. Või väljendavad nad niimoodi üksindust, kuna Sa oled liiga kaua olnud telefonis. Või otsivad nad lihtsalt Sinu lähedust. Laps võibolla ise ei mõistagi, miks ta antud hetkel nii käitub, kuid sellel hetkel otsivad nad siiski täiskasvanut, kellega nad tunnevad ennast turvaliselt.

Mida teha: pea meeles, et vajadused on vajadused.

Kui lapsevanemad suudavad peatada tähelepanu otsimisega tekkinud käitumise kallistusega, on see tavaliselt lihtne lahendus. Väike suupiste? See on teostatav, kuid ole ettevaatlik, et lapsel ei tekiks harjumust süüa iga kord kui on vajalik toime tulla ebasobiva käitumisega. Võibolla mõni ühine mäng? Miks mitte! Vajalik on leida algpõhjus, siis on selle lahendamine palju tõhusam kui teesklemine, et ebasobivat käitumist ei ole olemas.

Mõned emad mäletavad „beebide kontrollnimekirja“. Kui laps nutab, on see tavaliselt tingitud sellest, et nad on näljased, väsinud või märjad. Selline kontrollnimekiri võib kasulik olla ka väikelastele ja koolieelikutele: kas minu lapsel on liiga kuum? Liiga külm? Kas ta on näljane? Väsinud? Haige? Kas tal on igav? Kas ta vajab füüsilist lähedust? Kas tema jaoks on keskkond liiga lärmakas?

Tähelepanu nõudva käitumise ilmnemisel mõtle nooremate laste vihastumise levinumatele põhjustele ning selgita välja lapse vajadus, mitte ära keskendu tema käitumisele.

Sina tunned oma last kõige paremini. Teadmiste ja armastuse abil on Sinul võimalik ümber kujundada lapse käitumine. Muidugi vajavad nad meie tähelepanu, nad on ju lapsed. Kõige enam soovivad nad, et me neid aktsepteeriksime, armastaksime tingimusteta ja oleksime nende jaoks alati olemas.

 

Allikas: Sarah R. Moore (Motherly), tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash/J.Rowland ja B.Wedemeyer

Kuidas toetada last kooli minemisel

Paljude perede jaoks on saabuval sügisel lausa kaks olulist sündmust: laps/lapsed lähevad kooli ning vanemaid oodatakse vähemalt osalise tööajaga tagasi kontoritesse. Paljude jaoks on see pöördumine tavapärase juurde, kuid kaugtöö ja koduõppega kohanenud perede jaoks võib see olla keeruline. See toob kaasa uusi rutiine, ootusi, tegevusi ja uusi pingeid.

Ärevus asjade tasakaalus hoidmise ees

Pärast pikalt kestnud koduõpet tekitab lapsevanemates ärevust, kuidas saada kõik perekonnaliikmed õigel ajal koduuksest välja. Peredes on pikalt olnud murekohaks töö- ja pereelu ühildamine: kuidas toime tulla töötamise ja laste õppimisega. Nüüd on see vastupidi: kuidas me tuleme toime omavahelise suhtlemise ja erinevate ajakavadega.

Kooliaasta algus on alati kohanemise aeg, mil tõuseb ärevustase nii lastel kui ka lastevanematel. Lapsed ei ole harjunud õppima koolis pikki päevi, kuna on varasemalt olnud lühemad päevad ning kergemad nõudmised. Soovitatakse mitte teha kõiki muudatusi korraga, vaid olla pigem paindlikud.

Lapsi, kellele tekitab vanematest lahus olemine ärevust, võiks harjutada enne kooli minemist vanematest eraldi olema. See aitab neil mõista, et vanemad lähevad ja tulevad tagasi. Lastele tuleb anda aega, et nad jõuaksid kohaneda.

Sotsiaalne ärevus

Üks ärevust suurendav allikas võib olla suhtlemine kaaslastega, viibimine suures klassiruumis. Nendel lastel, kellel oli enne pandeemiat sotsiaalne ärevus, oli viimane aasta pigem puhkus stressist. Võib juhtuda, et sotsiaalselt ärevad lapsed lausa keelduvad kooli minemast. See nõuab lapsevanematelt ette planeerimist, olgu see siis kooli külastamine või koolitöötajatega vestlemine.

Suureks väljakutseks on kaasata neid lapsi, kellel olid negatiivsed kogemused seoses kodus õppimisega ning kes ei ole kooli suhtes positiivselt meelestatud. On vaja keskenduda suhete taastamisele ja suhtlemisvõrgustiku ülesehitamisele, et nad tunneksid, et on taas osa oma koolist. On vajalik aidata neil luua üks ühele suhteid õpetajatega, et nad tunneksid ennast osana koolikogukonnast.

Suhtlemine õpetajate ja eakaaslastega „hoiab lapsi koolis“. Kui lastel ei ole võimalik eakaaslastega suhelda, võib tekkida tunne, et koolis käimine on nagu töö. Seda nägime me õppeaasta lõpus kui väsinud ja läbipõlenud võivad lapsed olla. Ja kuigi nad lootsid, et uuel õppeaastal on kõik teisiti, kerkis üles ikkagi mure „kas neile üldse enam meeldib koolis käia“.

Kooliga paremini kohaneda aitab muudest tegevustest osa võtmine, mis ei ole seotud kooliga (huviringid jm). Laste jaoks on oluline kuuluda kusagile gruppi või teha midagi, mis on organiseeritud juhendaja poolt. Sa võid oma last ka harjutada mänguväljakul mängima koos teiste lastega. See annab lapsele aimu, mis teda koolis oodata võib.

ljakutsed laste käitumises

Tavaliselt peavad õpetajad esimest koolikuud kohanemiseperioodiks, kus lapsed õpivad klassiruumis toimuvaid rutiine, mida peab edaspidi järgima. Nad saavad uuesti teadlikuks sellest, milline käitumine on oodatud/aktsepteeritud. Sellel aastal võib koolilaste kohanemisperiood kauem aega võtta kui tavaliselt.

Lapsel, kellel varasemalt esinesid koolis käitumisprobleemid, võis minna koduõppe ajal paremini. See võib tuleneda sellest, et nad käisid vähem koolis ja neile esitati vähem nõudmisi. Koduõppel olles, ei pidanud lapsed vahetama klassiruume – mis on tihtipeale käitumisprobleemide vallandaja. Vähem lapsi tähendab üldjuhul vähem tähelepanu hajumist ja müra.

Kui lapsevanemad ja õpetajad annavad lastele käitumise osas selgesõnalisi signaale, on lastel lihtsam klassiruumis kohaneda.

Sea lapsele realistlikud eesmärgid

Eksperdid on rõhutanud, et lapsele seatud ootusi tuleks kohandada nii, et need kajastaksid tegelikku hetkeolukorda, mitte seda, kus nad võiksid olla. Ei tohi lastele seada liiga kõrgeid ootusi, muidu võivad nad hakata tundma ennast halvasti ning koolis käimine võib muutuda vastumeelseks. Laps peab koolis tundma eduelamust, et tekiks motivatsioon seal käia ja tunnis kaasa teha.

Õppimises mahajäämine on lapsevanemate jaoks suur murekoht. Meeles tuleb pidada, et Sinu laps ei ole ainukene, kes on õppimises maha jäänud. Esmatähtis on siiski, et paar esimest koolikuud peaksid olema keskendunud pigem lapse heaolule.

Suhtle lapse õpetajatega

Anna ka õpetajale tagasisidet, kuidas Sinu lapsel läheb ning ka nemad annavad Sulle teada, kuidas laps koolis toime tuleb. Praegu on palju muutusi koolikeskkonnas ning Sa soovid teada õpetajate ootusi. Mida rohkem informatsiooni on Sinul, seda rohkem saad aidata oma lapsel paremini kooliga kohaneda.

Ära ignoreeri probleeme

Üks hea põhjus miks õpetajatega suhelda, on võimalike probleemide vältimine. Info kiire vahetamine aitab ennetada probleemide süvenemist. Õpetajad soovivad, et tahaplaanile ei jääks ka lapsed, kes võiksid suures klassiruumis vajada rohkem individuaalset tähelepanu või kellel tekivad õpiraskused. Lapsevanemana võiksid  Sa toetada oma last nii palju kui võimalik, suheldes ka õpetajatega.

Kui Sinu lapsel tekivad käitumisprobleemid või ärevusetunne, siis on lapsele vaja tagada eritugi, isegi kui Sa arvad, et see kõik on tingitud muutustest. Ärevuse või probleemse käitumise tekkides tuleb mõista, et mida kauem peab laps sellega üksinda toime tulema, seda raskem on hiljem sellest lahti saada. Otsi varakult lapsele tuge!

Lapsevanemate stress

Eksperdid märgivad, et ka lapsevanemad võivad tunda sügisel ärevusetunnet, kuna nooremaid lapsi ei vaktsineerita ning hirm laste haigestumise üle on suur. Isegi külmetushaigused võivad tekitada vanemates stressi.

Parim asi, mida lapsevanem saab teha, on enda vaimse tervise eest hoolt kanda. Tuleb märgata oma ärevustaseme tõusu ja stressiilminguid ning sellele õigeaegselt reageerida. Vanemad, kes on mures seoses „uuesti kooli minemisega“, võiksid endale meelde tuletada, et praegu on olnud suvevaheaeg ja see on tavapärane, et lapsed sügisel kooli lähevad.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash

Tulevikuks ettevalmistatud vastupidavate laste kasvatamine

Miks kohanemisvõime, ebaõnnestumisega hakkamasaamine ja teised nö. „pehmed väärtused“ on edu saavutamiseks olulised?

Paljud vanemad on ärevad ja nõutud teemal, kuidas aidata oma lastel edu saavutada maailmas, mis ei sarnane enam maailmaga milles nad ise üles kasvasid.  Ebamäärasusega silmitsi seismine võib tekitada meis ärevust ning selle ärevuse anname me edasi oma lastele.

Ma kaitseme ja suuname oma lapsi liigselt ning muudame nad seeläbi riskikartlikeks reeglite järgijateks. Ometi on see täpselt vastupidine mõtteviisile, mida nad vajavad, sest erinevate valdkondade ekspertide sõnul on tulevikuks tarvilikud ellujäämisoskused kohanemisvõime, uudishimu, riskivõtmine ja paindlikkus.

Me premeerime noori õigete vastuste meelde jätmise eest, kuid kiirelt arenevas maailmas on olulisem küsida teravaid küsimusi. Miks? Sest info/teadmised on kättesaadavad sõrmeviipega. Oluliseks saab mida selle infoga/teadmisega teha, kuidas sellele hinnangut anda ning kuidas seda uudsel ja märkimisväärsel viisil teiste teadmistega siduda.

Üliõpilasi julgustatakse omavahel võistlema auhindade, trofeede ja väheste kohtade eest tippülikoolides, kuid lähiaastatel muutub halastamatust konkurentsiharjumusest oluliselt väärtuslikumaks koostööoskus. Ikka ja jälle võib näha kuidas heatahtlikud vanemad oma lapsi refleksiivselt mõõdetava edu poole suunavad, seeläbi tahtmatult uudishimu, loomingulisust ja paindlikkust lämmatades.

Vastupidavuse kasvatamine aja jooksul

Kui mõtleme, kuidas saaksime oma lastes vähem ärevust tekitada, tasub endale meelde tuletada, et vanemlusel on pikk trajektoor.

Me kipume arvama, et iga hetk, otsus, edu ja läbikukkumine on kriitilise tähtsusega, kuid aja jooksul saab olulisemaks, et meie lastest kasvaksid ustavad sõbrad, head partnerid, ausad ja usaldusväärsed töötajad, et neil oleks tugev moraalne kese ja nad arendaksid teisi väärtuslikke omadusi. Meie eesmärk lapsevanematena on olla piisavalt julge, et pakkuda oma lastele aega ja võimalusi, et nad eelnimetatud omadusi endas arendada ja näidata saaksid.

Vanematena peame leppima, et meie laste saavutustunne ja eneseväärikus kasvavad ja kahanevad vastavalt õnnestumistele. Inimese õppimiskõver on täis langusi ja tõuse. Me teeme oma lastele teene kui seda neile aeg-ajalt meenutame.

Mõelge oma lapse üleskasvamisest nagu filmist, mitte fotost. See, mis ühel hetkel tundub kriitiline, muutub aja jooksul sageli juhuslikuks. Armastus, toetus, uudishimu, õige valiku tegemise olulise rõhutamine ja võime taluda oma laste eksimusi on kõige olulisemad.

Kui me kaitseme oma lapsi ebaõnnestumiste eest või organiseerime asju nii, et kõik nende ettevõtmised õnnestuksid, moonutame me nende kogemusi, mida nad arenguks vajavad.

Näidake lastele, et usaldate neid

On mitmeid äärmuslike näiteid noortest, kes läbivad ülikooliaastad ilma loengutes käimata või iseseisvalt ühtegi kirjalikku tööd esitamata. Eraõpetaja teeb seda nende eest. Kuidas see võimalik on? Selliste noorte vanematel on mõtteviis, et nad ei lase ühelgi hindel oma lapse edu takistada.

See ei tähenda, et eraõpetajatel pole hariduslikule maastikule asja. Nad võivad juhendada õpilasi õppeainete eriti keerukate tahkute juures või ainetes, mis on erakordselt rasked, kuid õppekava vältimatu osa. Eraõpetaja palkamine näitab lastele, et abi vajamine ei ole häbiväärne; teadmine kuna abi küsida, on oluline. Kui lapsel või teismelisel on õpiraskusi, siis eraõpetajad saavad tutvustada neile võimalusi, kuidas tõhusamalt õppida. Kuid eraõpetaja palkamine võib saata ka sõnumi, et ma kardan, et sa pole piisavalt tark.

Kartlik perekond on selline, kus lapsevanemad ei usalda oma laste intelligentsust, pädevust ega tervet mõistust. Nad ei usu, et ümbritsev maailm pakub eeliseid, mis on ellujäämiseks vajalikud. Nad ei usalda õpetajaid ega süsteemi; nad peavad kaalukaussi enda kasuks kallutama, sest nad kardavad, et seda, mida nende lapselt nõutakse, pole lapsel pakkuda. See on hävitav umbusalduse märguanne.

Kui palju iganes raha ja vaeva selline laste edu manipulatsioon ka ei võtaks, me teeme seda, sest see pakub meile kontrolliillusiooni. On palju raskem anda kontrolli laste endi kätte.

Mida suuremad on meie sisemised varud, seda vastupidavamad oleme me ärevuse allikate suhtes oma ja oma laste eludes ning seda efektiivsemalt suudame me hakkama saada ja juhtida eluviisi, mida juhivad läbimõtestatud valikud.

Kui me oleme oma lastega, on arusaadav, et reageerime nende ärevusele ärevusega. Arusaadav, aga mitte kasulik. Lapsed muretsevad paljude asjade pärast: kas mul on keegi, kellega koos lõunat süüa? Kas Kerli on ka täna minu sõber? Kas Mati vastab mu sõnumitele? Kas mind valitakse meeskonda? Need mured peegeldavad sotsiaalse arengu normaalseid faase ja pole põhjus muretsemiseks. Et hoida õhkkonda meie laste ja meie endi jaoks rahulikuna, saame ärevust tekitavad olukorrad ümber mõtestada võimalusteks:

“Mind ei pruugita meeskonda valida!”

“Ma tean, et sulle meeldiks kui sind meeskonda valitaks, aga kui ei valita, siis on sul rohkem vaba aega. Mida sa selle ajaga ette võtta sooviksid?”

Või:

“Ma mõistan, et sa tunneksid end halvasti kui sind ei valita, aga sa saad sellega hakkama.”

Need sõnad — Sa võid tunda end halvasti, aga sa saad hakkama — annavad lisaks meie usule lapse võimetesse märku ka sellest, et me saame hakkama ka siis, kui ta end halvasti tunneb.

Miks pehmed väärtused ei ole „pehmed“

Kui suhtume tõsiselt oma laste edukasse ettevalmistamisse väga ebakindla ja kiirendatud tuleviku jaoks, siis ainus oskus, mida me kindlalt teame, et neil vaja läheb, on kohanemisvõime. Elukestev õpe saab olema võtmetähtsusega edu tagamiseks. Lisaks professionaalsetele oskustele konkreetses valdkonnas – näiteks bioloogia, majandus või juura – hõlmab elukestev õpe oskusi nagu näiteks paindlikkus, uudishimu, ebaõnnestumistega hakkama saamine ja koostööoskus. Need oskused on kriitilise tähtsusega, nõuavad pingutust ja intelligentsi, on õpetatavad ning sama rasked meisterlikult omandada kui professionaalsed oskused. Igatahes on „pehme“ nende oskuste kohta vale nimetus.

Me teeme oma lastele karuteene, kui nõuame neilt veel üht edasijõudnute kursust selle asemel, et julgustada neid töötama loomade varjupaigas. Meie laste tuleviku edu tarbeks olulisi oskusi saab arendada peaaegu igas kontekstis, kuid oskused salvestuvad paremini, kui tegu on kontekstiga, mida laps naudib.

Kui suudame teha mida meie ajastu nõuab ning uskuda pimesi ja pühendada vähem tähelepanu CV-de täitmisele, saame aidata oma lastel arendada oskusi nagu leidlikkus, ebaõnnestumistega hakkama saamine, riskivõtmine, koostöö ja vaprus.

Üks isa oli sügavalt mures, et tema poeg veedab suure osa ajast kitarri mängides. Leidus mitmeid vanemaid, kelle soovitused olid: võta kitarr paariks nädalaks ära,  limiteeri harjutamiseks kuluvat aega, võimalda ligipääsu kitarrile võttes aluseks hiljutisi hindeid.

Aga mis oleks, kui isa oleks soovitanud poisil hoopis bändi tegemisega alustada? Poiss oleks saanud bändi moodustades ja seal mängides arendada hulga väärtuslikke oskusi: loovust, visadust, koostööd, riskide võtmist ja võibolla ka ettevõtlikke oskusi. Kõike seda läbi tegevuse, mida ta tõeliselt armastas, mis teda motiveeris ja mis teda haaras.

On tavapärane rääkida kastis ja kastist välja mõtlemisest, kuid vahel tasub kasti üldse mitte omada.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash/Dom Hou

13 näpunäidet, et vähendada laste suvelaagri eelset ärevust ning suurendada positiivse kogemuse tekkimist

Suvelaagrite pildid näitavad päikesepruune lapsi, kes teevad sporti, ujuvad ja on tedretähtedega. Piltidel pole aga märke ärevusest, loomulikust reaktsioonist uuele seiklusele ja nädalatepikkusele lahusolekule. Kõik lapsed kogevad suvelaagrisse mineku eel nii elevust kui ka närvilisust. Enamikul trumpab elevus närvilisuse üle, kuid mõnel lapsel tekib tugev ärevus, mis võib takistada lapsel saada positiivseid kogemusi.

Suvelaagrites on lastel võimalus omandada mitmeid oskusi, mis on edaspidiseks edu saavutamiseks kasulikud. Laagrikogemused – viibimine eakaaslaste hulgas kodust eemal – aitavad lastel arendada sotsiaalseid oskusi, olla vanematest lahus positiivsel moel ja kasvatada iseseisvust. Laagritegevused võivad neil aidata luua enesekindlust osavuse näitamise kaudu. Lapsed on sageli valmis viibima ööbimistega laagris vanuses 10 kuni 12, ehkki valmidus oleneb vanusest, kogemustest ja temperamendist.

 

Nõuanded ärevuse kontrolli all hoidmiseks

Peamine, mis aitab teie lapsel laagrieelsest närvilisusest üle saada, on arvestada tema tunnetega ja anda talle nõuandeid ärevuse kontrolli all hoidmiseks.

1) Laske lapsel jõuda kogemuste ülevõtmise tundeni. Kaasake ta suvelaagri valimisse, tutvustage talle laagri keskkonda ja arutlege laagritegevuste üle, et tal saaksid kujuneda ootused.

2) Aidake lapsel laagrist elevusse sattuda: võtke ta kaasa ostma laagrisse vajaminevaid asju ja juhtige tähelepanu laagri lõbusatele asjadele, mis teda ees ootavad.

3) Vältige keskendumist sellele, mis tekitab lastes ärevust. Ärge esitage suunavaid küsimusi, nagu: “Kas oled ratsutamise pärast närvis?”, vaid hoopis avatud küsimusi, nagu: “Mida sa hobustest arvad?”

4) Ärge pisendage tema muresid ega pakkuge õõnsaid julgustusi. Väljaütlemised nagu “Pole vaja millegi pärast muretseda!” või “Kõik ju armastavad laagrit!” võivad last heidutada. Näidake hoopis oma empaatiavõimet ja tunnistage tema muresid.

5) Keskenduge konkreetsetele üksikasjadele vestlustes, mis toimuvad suvelaagri eel ja ajal. Vältige abstraktseid küsimusi, näiteks kuidas on kodust eemal olla, vaid küsige telkmajade üksikasjade, roogade või lõkketraditsioonide kohta.

6) Mõelge oma kujundavatele kogemustele kodust eemal ja jagage nende positiivseid külgi oma lapsega. Näidake, et olete valmis rääkima uutest, teda ees ootavatest asjadest, olgu see siis uue toidu söömine, magamine naril, telkmaja kaaslastega läbisaamine või kooseksisteerimine putukatega.

7) Korraldage “peaproove”. Lühiajaline ööbimine / öö veetmine vanaema juures muudab lapsele kodust eemaloleku lihtsamaks.

8) Ärge viivitage lahkuminekul. Hüvasti jätke lühidalt, sest viivitused tekitavad lihtsalt segaseid tundeid.

9) Muutke suhtlemine lihtsaks ja kättesaadavaks: visandage telefonikõnede või e-kirjade ajakava, kui need on osa laagri igapäevaelust, ja veenduge, et teie laps mõistaks, kui lihtne see kõik on.

10) Määrake iga vestluse eesmärgid, et laps keskenduks pigem sellele, kuidas ta kohaneb, mitte sellele, kui palju ta koju tahab tulla.

11) Püüdke mitte väljendada enda ärevust ; teie laps suudab teie tundeid tabada isegi siis, kui te neid ei sõnasta. Te ju soovite jagada oma usaldust lapse vastu ja suviseid kogemusi.

12) Aidake oma lapsel sõnastada realistlikud ja eesmärgipärased plaanid sõprade leidmiseks või ideaalse vahukommi röstimiseks või ujumiskatse sooritamiseks. Nende plaanide elluviimise elamus võib panna last end edukana tundma ja viia ta mõtted ärevuselt eemale.

13) Kui teie lapsel on vaimseid või õppimisprobleeme, ärge hoidke neid saladuses. Veenduge, et personal ja kasvatajad teaksid kõike vajalikku teie lapse eripäradest. Kas ta märgab voodit? Kas on ärevil vee pärast? Ja andke oma lapsele teada, et kasvatajad on tema toetamiseks, olgu tal siis lihtne küsimus või mõni suurem probleem.

 

Kas olete valmis oma last laagrisse saatma?

Vanemad, kes on ärevil laste suvelaagrisse saatmise pärast, pidage meeles, et hea laager tähendab palju rohkemat kui kunsti ja käsitööd; see hõlmab spetsialistide ja kasvatajate meeskonda, kes on pühendunud teie lapse sotsiaalse õppimise edendamisele.

Suvelaager on kordumatu olukord, kus laps suhtleb suure eakaaslaste kogukonnaga ja õpib, kuidas sotsiaalselt lävida koolist vähem struktureeritud keskkonnas. See on aeg, kui ta saab ise aktiivselt otsuseid langetada ja iseseisvuse tunnet arendada. Ehkki võite olla mures ja soovite sekkuda, annab teie toetus lapsele ruumi kogemused ise üle võtta.

Millal peaksite muret tundma, et lapse laagrieelne ärevus on kuidagi probleemne? Võiksite olla mures, kui ta näitab hirmu füüsilisi sümptomeid: külmad või kleepuvad käed, kõhuhädad, nõrkus, peavalu või iiveldus. Pisaraterohkus ja peitupugemine on ka märgid sellest, et miski pole nii nagu tavaliselt. Lapsel võivad olla õudusunenäod lahusoleku kohta või ta võib küsida küsimusi nagu “Mis siis saab, kui juhtub midagi minuga või sinuga, kui ma ära olen?”. Kui lapse reaktsioon on nii äge, et see häirib normaalset tegutsemist, tuleks nõu küsida ja nendel teemadel arutleda spetsialistiga.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash/Janko Ferlic ja Artem Knoaz

Lapse kõne areng esimesel viiel eluaastal

Laps hakkab suhtlema juba ammu enne seda, kui ta ütleb oma esimese sõna, kuid kõik lapsed ei arene ühtemoodi ning ühesuguses tempos. Käesolevast artiklist saad rohkem teada sellest, mida laps peaks olema omandanud esimesel viiel eluaastal ning kuidas on võimalik lapse kõne arengut toetada.

Laps peaks olema omandatud loetletud oskused iga kirjeldatud vanuseperioodi lõpuks. Ühe oskuse puudumine kindlas vanusevahemikus ei tähenda, et tal oleks koheselt probleem. Spetsialisti poole peaksite abi saamiseks pöörduma siis, kui Teie lapsel puudub enamik loetletud oskustest.

Leia oma lapse vanus ning vaata, mida peaks laps selles vanuses omandama ning kuidas Sina saad teda toetada.

Sünnist kuni esimese eluaastani

Esimesest kuni teise eluaastani

Teisest kuni kolmanda eluaastani

Kolmandast kuni neljanda eluaastani

Neljandast kuni viienda eluaastani

 

 

Esimesel kolmel eluaastal luuakse alus kogu kõne arengule. Kõne-, keele- või kuulmisprobleemid võivad põhjustada pikaajalisi ja püsivaid probleeme edasises lapse elus. Vajadusel leidke abi varakult!

 

Allikas: American Speech-language-hearing association; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse logopeed Carina Aria ja eripedagoog Kati-Helmeste Riet; kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt: unsplash/Marisa Howenstine

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal!

Kuidas kiire elutempo juures perega kvaliteetaega veeta?

Lapsega kvaliteetaja veetmine tähendab igapäevaseid koostegemisi. Sinu lapse arenguks ja tulevikusuhete loomiseks on hädavajalikud lihtsad ja sisukad vestlused, näiteks perega koos õhtusöögilauas või unejuttude lugemise ajal.

Lapsevanemana valmistad Sa oma last ette hariduse omandamiseks ja edasise karjääri valikuks. Samuti aitad Sina tal luua mustreid, mis tekivad täiskasvanueas sõprus- ja romantilistes suhetes. Isegi kui Sa tunned, et Sul ei ole piisavalt aega erinevate kohustuste jaotamiseks kodus ja/või töökohal, võid Sa üllatuda, kui palju võimalusi on lisada oma ellu kvaliteetaega lapsega. Alusta nendest praktilistest ideedest.

Lapsega kvaliteetaega veetes pea meeles:

  1. Ole autentne. Kas Sa tunned ennast süüdi, kui näed Facebooki postitusi lapsevanematelt, kes viivad oma lapsi eksootilistele puhkustele või võimaldavad lastele kulukaid hobisid? Võrdlemise asemel on konstruktiivsem keskenduda tegevustele, mis sobivad Sinu pere eelarve ja elustiiliga. Lapsed naudivad ja hindavad koos perega tehtavaid tegevusi, mis on lihtsad ning ei ole üle pingutatud.
  2. Pööra tähelepanu. Anna oma lapsele teada, kui palju Sa temast hoolid. Kuula tähelepanelikult, mida tal öelda on. Kui te veedate koos aega, proovi olla täielikult kohal, selle asemel, et vaadata oma telefoni või mõelda, mida Sinul järgmiseks vaja teha on. Sinu laps kasvab väga kiiresti!
  3. Tunnusta last. Kiida oma last ning anna talle positiivset tagasisidet. Tunnusta teda, kui ta saab hea hinde tema jaoks raskes õppeaines. Täna oma last selle eest, et ta oli kannalik oma noorema õe või vennaga mängides või kattis laua ilma küsimata.
  4. Avasta, mille vastu Sinu laps huvi tunneb. Uuri, mida Sinu lapsele meeldib teha, et ka Sina saaksid selles osaleda. Teile mõlemale võib meeldida mängida videomänge või kuulata klassikalist rokki. Ole avatud proovima koos lapsega midagi uut, mis võib teile meeldida.
  5. Vajadusel tee uuendusi. Sinu lapse vajadused muutuvad aja jooksul. Kui nad kasvavad väikelapsest teismeliseks, soovivad nad saavutada suuremat iseseisvust, kuid tõenäoliselt võtavad nad vastu kutse koos autosõitu harjutada või koos telekast lemmikspordiala vaadata.
  6. Jää kättesaadavaks. Kvaliteetaeg võib olla igal pool ja igal ajal. Pead leidma võimalusi, kuidas muuta ennast lapsele kättesaadavaks ja ligipääsetavaks.

Kvaliteetaja veetmise näited:

  1. Sööge koos perega ühise laua taga. Einestage perega koos nii tihti kui võimalik. Kui teil on raske argipäeva õhtuti koos einestada, proovige süüa koos hommikusööki või einestada koos nädalavahetustel.
  2. Jaga kodutöid. Palu lastel endaga liituda, kui teed süüa või koristad garaaži. Tegevuse ajal on teil võimalik omavahel vestelda, läbi mille õpivad lapsed väärtuslikke elutarkusi.
  3. Planeeri individuaalaega. Korralda nii, et Sa veedaksid oma lapsega aega üks-ühele. Sa saad lapse kohta rohkem teada ja avastad, et naudid neid sisukaid vestlusi, millest Sa muidu võid ilma jääda.
  4. Reisige koos. Olgu see siis perepuhkus või sõitmine jalgpallitreeningule, mõlemal juhul on teel sihtkohta võimalik vestelda. Rääkige omavahel ning laske vestlusel loomulikult kulgeda.
  5. Tehke perega koos vabatahtlikku tööd. Teiste aitamine võib Sind oma lapsele lähemale viia. Selgita välja, mis teile mõlemale hingelähedane on ning uurige internetist, millised on teie võimalused (näiteks loomade varjupaiga külastamine, „Teeme ära“ talgud jne).
  6. Tehke pilte. Näost näkku suhtlemine on kõige olulisem, kuid üksteisele naljakate või liikuvate piltide saatmine aitab teil sidet hoida. Tehke seda päeva jooksul, andes üksteisele teada, millega päeva jooksul kokku puutute. Tehke koos album, mida saate hiljem koos vaadata.
  7. Olge iga päev ühenduses. Isegi kui Sa töötad väljaspool kodu ja näed oma last vaid paar tundi päevas, tasub kvaliteetaeg ära seni, kuni Sa oled järjekindel. Võiksid leida iga päev aega vestelda lapsega 15 minutit järjest.

Kasuta kvaliteetaega, et luua lapsega positiivne suhe, mis annab aluse tema tulevikule, saamaks õnnelikuks ja tegusaks täiskasvanuks. Naudi koosveedetud hetki ja loo mälestusi, mida te mõlemad hindate.

Allikas: Monika Foley, Child Development Institute; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Mathilde Langevin

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal!

Kuidas õpetada lapsele koduses keskkonnas sotsiaalseid oskusi?

Kui mõnel lapsel oli enne koroonaviiruse levikut eakaaslastega suhtlemisel raskusi, siis on neil praegu võib-olla hoopis lihtsam suhelda sõpradega distantsilt, teistele aga on kaugelt kontakti loomine keerulisem. Sõltumata sellest, kas laps on sotsiaalne või mitte, võid Sa tunda muret lapse sotsiaalses suhtluses tekkivate tagasilöökide pärast. Kui olete sunnitud kodus püsima, kuidas siis ikkagi aidata lapsel säilitada ja arendada eakaaslastega suhtlemiseks – olgu see kontaktselt või virtuaalselt – vajalikke sotsiaalseid oskusi?

Lastele sotsiaalsete oskuste õpetamine võib lapsevanematele keeruliseks osutuda seepärast, et neid oskusi õpivad inimesed üldjuhul iseseisvalt. Kliinilise psühholoogi Stephanie Lee (Child Mind Institute) sõnul me tavaliselt isegi ei tea, kuidas neid õppisime. Erivajadustega laste vanemad peavad tihti meeles pidama, et isegi kui midagi tundub ilmne, ei pruugi see olla nii lihtne nende laste jaoks. Näiteks märgib S. Lee: „Ma ei usu, et keegi oleks mulle kunagi öelnud, et kui inimene, kellega ma vestlen, hakkab ukse poole kõndima või kella vaatama, tähendab see, et ta annab märku, et on aeg lõpetada. See on lihtsalt asi, millest ma aru sain.“

Hea uudis on see, et on olemas erinevaid võimalusi, kuidas Sina saad koduses keskkonnas oma lapsel arendada olulisi oskusi, isegi kui tema kontakt eakaaslastega toimub vaid virtuaalselt.

Kasuta modelleerimist, et keskenduda sotsiaalsetele oskustele

Proovi teadlikult modelleerida mõnda olulist sotsiaalset oskust, mis muidu tekivad koostöö tegemisel loomulikult.

  • Järjekorra ootamine, kordamööda rääkimine. Kannatlikult oma järjekorra ootamine, et saaks kõneleda, on paljude laste jaoks tavapärase suhtlemise ajal keeruline ning videovestluse ajal veelgi keerulisem. Võiksite kodus harjutada kordamööda rääkimist. Väiksemate lastega võid teha kordamööda otsuseid, kes valib, mida ehitate, kuidas mängite nukkudega. Vanemate lastega võite kordamööda otsustada, kes valib lauamängu, mida mängida või millistel teemadel hakkate vestlema.
  • Asjade nägemine teise inimese vaatenurgast. Räägi lapsele, kuidas Sa päeva jooksul erinevaid otsuseid langetasid ning mis motiveeris Sind valikuid tegema, et laps saaks harjutada Sinu vaatenurgast asjade nägemist. Võimaluse korral selgita lapsele, kuidas Sina proovisid mõista kellegi teise vaatenurka, pannes ennast tema asemele. Näiteks selle asemel, et öelda: „Mul oli täna hea päev“, selgita, kuidas märkasid, et kolleeg tundis ennast halvasti. Ütle lapsele, et proovisid vaadata töötaja vaatenurgast ning mõtlesid, kui raske tal võib olla töötada kodus koos kolme lapsega. Räägi, et Sa vestlesid töötajaga ning otsustasid, et muudad tema töötunde.
  • Paindlik olemine. On soovitatav oma valikud ja tegevused lapsega läbi rääkida, et aidata tal mõista, kuidas oma tundeid kontrollida ning paindlik olla. Näiteks võite öelda: „Olen täna olnud väga vihane ja stressis ning arvan, et need uudised viisid mind rohkem endast välja. Ma ei kavatse rohkem uudiseid lugeda ega vaadata. Selle asemel mängin või loen head raamatut, et oma tähelepanu hajutada.“

Proovige ühendada filmiõhtud sotsiaalsete oskuste arendamisega

Väikeste laste või teismeliste jaoks, kellel on raske mõista ühiskondlikke norme, kasutage sotsiaalsete situatsioonide mõistmise parandamiseks multikate või filmide vaatamist. Laps võib vajada Sinult seletusi, et mõista kellegi käitumist või tegusid. Sõpradega samade multikate või filmide vaatamine aitab neil paremini eakaaslastega kontakti luua.

Vaadake komöödiat. Oskus mõista sõnastamata sotsiaalseid reegleid ning seda, miks asjad on naljakad, aitab lastel oma eakaaslastega paremini suhelda. Lastel, kellel on vähesed sotsiaalsed oskused, on raske mõista sarkasmi ning sotsiaalset ebamugavust. Nad ei pruugi mõista multika või filmi sisu, kuna ei tea piisavalt tegelaskujudest, või on raske mõista, milline on õige käitumisviis konkreetses situatsioonis. Sinu ülesanne on lapsele selgitada, mis on antud situatsioonis oluline ning miks see on naljakas.

Mõtestage stseen. Enne uue multika või filmi vaatamist rääkige lapsele tegelastest ning nende ümbrusest ja olukorrast. Mida laps nendest tegelastest teab? Kuidas ta seda teab? Mida ta arvab, et hakkab juhtuma? Läbi vestluse saad Sa aidata lapsel luua seoseid, mis on talle vajalikud, et mõista tegevust.

Hoidke telekapult käepärast. Tihtipeale on kasulik multika või filmi peatamine ning nähtu koos analüüsimine. Vajadusel kerige tagasi, et aidata lapsel toimunut paremini mõista. Võib ka kindlas kohas pausile panna, et näidata lapsele, mida märkate kellegi kehakeele või näoilme kohta.

Julgusta ühenduse võtmist 

Kuigi Sinu laps ei näe oma eakaaslasi, võid julgustada teda videovestluse, tekstsõnumi või läbi interneti mängitavate mängude kaudu sõprade ja pereliikmetega ühendust võtma. See on soovitatav eriti siis, kui Sinu laps kogeb sotsiaalset ärevust, kuna regulaarne teistega kontakti loomise harjutamine võib teda selles valdkonnas toetada.

Pärast seda, kui laps on kellegagi internetis suhelnud, vestle temaga. Kuidas suhtlus sujus? Mis talle meeldis? Mis oli lapse jaoks pingutust nõudev? Mida võiks järgmisel korral teisiti teha? Ära muretse, kui Sinul ja Sinu perel ei ole praegu sellisteks harjutusteks palju aega või energiat – lapse jaoks võib isegi kiire vestlus olla hea ja õpetlik kogemus.

 

 

Allikas: Gia Miller, Child Mind Institute, tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Alexander Dummer

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal!

Kuidas mõjuvad lapsevanemate tülid lapse vaimsele tervisele?

Lahkarvamusi esineb igas paarisuhtes. Vestlemine omavahel rahulikult, ilma „sildistamata“, näitab lapsele, kuidas toime tulla erimeelsustega. Tõsisem konflikt lapsevanemate vahel võib mõjuda lapse vaimsele tervisele halvasti. Vanematevahelised füüsilised tülid ja solvangud ning erinevate karistusmeetodite kasutamine (näiteks vaikimine) on vaid mõned näited ebatervislikust suhtlemisest, mis pikas perspektiivis tekitavad tõenäoliselt lapsele emotsionaalset kahju.

Miks on lapsevanemate omavaheline tülitsemine probleem?

Uuringud on näidanud, et lapsevanemate omavaheline tülitsemine võib mõjutada negatiivselt juba kuue kuu vanust last. Mitte ainult väikesed lapsed ei ole mõjutatud pidevast tülitsemisest. Uuringute põhjal on kuni 19-aastased noored oma vanemate konfliktide suhtes tundlikud. See näitab, et igas vanuses lapsi (imikueast kuni varase täiskasvanueani) mõjutab see, kuidas nende vanemad otsustavad oma erimeelsustega toime tulla. Teadlased usuvad, et suured konfliktid peres mõjutavad lapse vaimset tervist. Siin on mõned viisid, kuidas tülitsemine lastele mõjub.

  • Vanemate omavaheline tülitsemine võib põhjustada lapses ebakindlust. Tülitsemine vähendab laste turvatunnet pere stabiilsuse suhtes. Lapsed võivad hakata muretsema lahutuse/lahkumineku pärast. Kuna tülid võivad olla ettearvamatud, võib see mõjuda lapsele raskelt.
  • Lapsevanemate omavaheline tülitsemine võib mõjutada vanema ja lapse omavahelist suhet. Suured konfliktid tekitavad stressi ka vanematele. Stressis lapsevanematel ei õnnestu oma lastele piisavalt tähelepanu pöörata ning neil võib olla keeruline näidata neile üles soojust ja kiindumust, kuna nad on teise vanema peale vihased.
  • Tülitsemine võib luua stressirohke keskkonna. Kui lapsed kuulevad tihti vanemate tülitsemist, tekitab see nendes stressi, millel on suur mõju lapse füüsilisele ja psühholoogilisele arengule.

Tülitsemise pikaajalised mõjud laste vaimsele tervisele

Vähenenud kognitiivne võimekus

2013. aastal avaldatud uuring näitas, et pidevas konfliktses keskkonnas elamisega kaasnev stress võib kahjustada lapse kognitiivseid võimeid. Nendel lastel oli raskem koondada tähelepanu ja reguleerida oma emotsioone. Ka nende võime kiiresti lahendada erinevaid probleeme ning näha seoseid uues informatsioonis oli vähenenud. On leitud seoseid konfliktses keskkonnas elamise ning halbade hinnete ja keskkoolist välja langemise vahel.

Probleemid suhetes

Elades konfliktses keskkonnas, suureneb võimalus, et ka lapsed ise hakkavad teisi inimesi kohtlema vaenulikult. Lapsed kasutavad õdede-vendade tülide lahendamisel samu taktikaid, millele nad on olnud koduses keskkonnas tunnistajateks. Lastel võib tulevikus olla keeruline hoida tervislikke suhteid ning usaldada inimesi väljaspool kodukeskkonda.

Käitumisprobleemid

Vanemate omavaheliste konfliktide esinemist on seostatud laste suurenenud agressiivsuse, kuritegevuse ja käitumisprobleemidega. Lisaks on lastel sagedamini sotsiaalseid probleeme ning raskusi kooliga kohanemisel.

Söömishäired ja füüsilised probleemid

Mitmed uuringud on näidanud seoseid söömishäirete, nagu anoreksia ja buliimia, ja lapsevanemate pideva tülitsemise vahel. Samuti võivad tekkida erinevad füüsilised probleemid nagu unehäired, kõhuvalud või peavalud.

Mõnuainete kasutamine

Teadlased on leidnud, et pidevas konfliktses keskkonnas elamine suurendab suitsetamise, joomise ja kanepi tarvitamise tõenäosust, võrreldes keskkonnaga, kus ei esine pidevaid konflikte vanemate vahel.

Negatiivsed tulevikuvaated

Lastel, kes kasvavad kodus, kus esineb tihti konflikte vanemate vahel, on tõenäoliselt negatiivne suhtumine peresuhetesse. Samuti võivad nad suhtuda endasse negatiivselt. Uurimused on näidanud, et lastel, kes puutuvad pidevalt kokku konfliktidega koduses keskkonnas, on madal enesehinnang.

Kui konfliktid muutuvad problemaatiliseks

Sõltumata lapse vanusest või sellest, kas teie tülidel on tagajärjed, pane tähele, kuidas te omavahel vaidlete. See, et lapsevanemate omavahelised tülid ei muutu füüsiliseks, ei tähenda, et need ei kahjustaks teie lapsi. Lapsevanemad kasutavad erinevaid suhtlemisviise, millele võiks tähelepanu pöörata.

Hävitavad taktikad, mida tülitsedes kasutatakse:

  • Halvasti ütlemine, sildistamine
  • Solvamine
  • Ähvardamine maha jätta (lahutus)
  • Igasugune füüsiline agressioon (sealhulgas asjade viskamine)
  • Vaidluse ajal minema kõndimine
  • Alistumine (teisele vanemale)

Kui Sa arvad, et keset vaidlust minema kõndimine ning teise vanema karistamine kolme päeva pikkuse vaikimisega ei ole suur asi, on see tegelikult suur murekoht teie laste jaoks. Lapsed näevad, kuidas te elukaaslasega omavaheliste erimeelsustega toime tulete. Nad õpivad teilt probleemilahendusoskusi, emotsioonide reguleerimist ning konfliktilahendusoskusi.

Samuti on oluline mõelda sõnumile, mida te saadate oma lastele armastavas suhtes olemise kohta. Kui Sina ja Sinu elukaaslane kohtlete teineteist lugupidamatult, kasvavad teie lapsed suureks, arvates, et on õige lasta ennast halvasti kohelda.

Kuidas vähendada tülitsemise mõju?

Mõnikord ütleb üks vanem teisele midagi, mida ta ei mõtle, ning sellest tõuseb suur tüli. Kui lapsed seda pealt kuulevad, ei tähenda, et olete oma lastele pöördumatult kahju tekitanud. Siiski võiksite paar sammu tagasi astuda ja proovida mõista tülitsemise mõju lastele. Kui tülitsemised muutuvad lugupidamatuks, võiksite olukorra lahendamiseks proovida järgnevaid samme:

  • Vestelge tekkinud konfliktist. Te ei pea laskuma konkreetsetesse detailidesse, milles Sina ja Sinu elukaaslane olite eriarvamusel, kuid võite öelda midagi sellist: „Meil tekkis isaga tüli. Me olime eriarvamusel, kuid oli vale, et me seetõttu tülitsesime.“
  • Rahustage lapsi. Kinnitage, et see oli kõigest erimeelsus teie vahel ning ei viita suurematele probleemidele. Kinnitage lastele, et te armastate teineteist ega kavatse lahku minna (eeldusel, et see on tõsi).
  • Võtke juhtunu kokku. Veenduge, et teie lapsed mõistaksid, et olete endiselt tugev ja kokkuhoidev perekond. Selgitage, et mõnikord juhtub vaidlusi ning et inimestel võib esineda raskusi enda emotsioonide kontrollimisega. Oluline on kinnitada, et te kõik armastate üksteist, isegi kui aeg-ajalt tekivad erimeelsused.

Kui arvad, et Sinu ja elukaaslase vahelised tülid võivad kahjustada laste vaimset heaolu, pöördu psühholoogi poole. Psühholoog aitab kindlaks teha, kas kellelgi teist võiks olla kasu individuaalteraapiast, et õppida reguleerima oma emotsioone, või on soovituslik jätkata pereteraapias.

Kas lastel on alati parem kahe vanemaga perekonnas?

Üldjuhul saavad lapsed kõige paremini hakkama peres, kus on kaks lapsevanemat. Siiski on väga oluline, et need kaks lapsevanemat saaksid omavahel läbi. Kui peres tülitsetakse palju, on vahest mõistlikum, kui vanemad lahku lähevad. Paljud lapsevanemad mõtlevad, kas neil on parem laste pärast koos püsida või ikkagi lahku minna. On selge, et lahutus võib lastele psühholoogiliselt mõju avaldada, lisaks võivad üksikvanematega kasvavad lapsed võivad kogeda mitmeid raskusi, sealhulgas näiteks majanduslikke probleeme. Ka uuesti abiellumine ja/või kärgperre elama asumine on lastele keerukas ning nad vajavad kohanemiseks aega.

Konfliktses keskkonnas elamine on laste jaoks aga tõenäoliselt sama pingeline või isegi pingelisem kui see, et nende vanemad lahutaksid. Kui vanemad lahutuse ajal ja peale seda omavahel hästi läbi saavad, ei koge lapsed tavaliselt pikaajalisi emotsionaalseid kahjustusi. Seega, kui leiate end konfliktsest suhtest, ei pruugi laste nimel kokku jäämine neile sugugi head teha. Konflikti vähendamiseks või suhete muutmiseks on oluline otsida abi, et teie lapsed saaksid kasvada terveteks ja rõõmsateks inimesteks.

 

 

Allikas: Amy Morin, Verywell Family; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jonathan Borba, Mathilde Langevin

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Miks lapsed hammustavad?

Väikelapsed võivad käituda väga armsalt, näiteks ootamatult kallistada, naerdes  kiljatada või pugeda Sulle kaissu. Kuid, nagu iga lapsevanem teab, teevad väikelapsed ka mõningaid mitte nii meeldivaid asju, näiteks laps hammustab, lööb või karjub.

Väikelapseeas on hammustamine üsna tavaline, kuid alati see ei lohuta lapsevanemat. Keegi ei soovi, et tema last kardetaks. Lapsel, kellele on pandud silt „hammustaja“, on ka oht, et teda soovitakse lasteaiarühmast eemaldada (lapsele kutsutakse pidevalt vanem järgi).

Võid eeldada, et hammustamine on vaid üks mööduv faas, mille Sa pead lihtsalt üle elama, kuid alati ei pruugi see nii olla. On erinevaid võimalusi, kuidas seda harjumust muuta saab. Järgnev aitab Sul mõista, kuidas on võimalik sellist käitumist ohjeldada.

Miks lapsed hammustavad?

Väikeste laste seas on hammustamine väga levinud ning sellel võib olla mitmeid põhjuseid: näiteks hammaste tulek või uue mänguasja, eseme avastamine suuga. Kui lapsed hakkavad mõistma põhjus-tagajärg seoseid, võivad nad tahtlikult inimest hammustada, et näha, kas sellele järgneb mingi reaktsioon.

Samuti võib olla hammustamine väikelapse viis saada tähelepanu või enda emotsioone väljendada. Pettumus, viha ja hirm on tugevad emotsioonid. Sellises vanuses lastel puuduvad oskused, et anda märku, mida nad hetkel tunnevad. Kui nad ei leia vajalikke sõnu piisavalt kiiresti  või ei oska öelda, kuidas nad ennast tunnevad, võivad nad hammustada. Sellega nad väljendavad „Pööra mulle tähelepanu!“ või „See ei meeldi mulle!“

Hammustamine on poistel levinum kui tüdrukutel ning üldjuhul on see sagedasem esimese ja teise eluaasta vahel. Kui lapse kõne areneb, siis hammustamine väheneb.

Mida Sina saad teha, et hammustamine väheneks?

Kui laps on kedagi hammustanud, on vajalik sellega kohe tegeleda. Järgmine kord, kui Sinu laps kedagi hammustab, proovi järgnevaid samme:

  1. Jää rahulikuks ja kindlaks. Pöördu lapse poole kindlate sõnadega „Hammustada ei tohi!“ või „Hammustamine on valus!“ Lapse jaoks on vajalik öelda seda lihtsate sõnadega (lühike lause), et ta mõistaks enda tegu. Tee lapsele selgeks, et hammustamine on vale, kuid väldi pikki selgitusi, kuni Sinu laps on nende mõistmiseks piisavalt vana. Kui Sa jääd ise rahulikuks, laheneb olukord kiiremini.
  2. Lohuta ohvrit. Suuna enda tähelepanu inimesele, keda on hammustatud, eriti kui see on teine laps.
  3. Kui vaja, lohuta hammustajat. Sageli ei saa väikelapsed aru, et hammustamine teeb haiget. Soovitatav on lohutada ka last, kes tunneb ennast hammustamise pärast halvasti. Vanemad lapsed võivad sellest olukorrast õppida, kui nad näevad, et võib lohutada ka seda, kes teisele haiget tegi (juhul kui ta tunneb ennast selle pärast halvasti). Kui laps hammustab kedagi tähelepanu saamiseks, ära kinnista seda käitumist teda lohutades.
  4. Paku alternatiive. Kui olukord on rahunenud, paku hammustamisele alternatiive. Näiteks palu lapsel kasutada sõnu „ei“, „ära tee“ ja „see on minu“.
  5. Suuna ümber. Tähelepanu mujale viimine mõjub sellises vanuses laste peal väga hästi. Kui emotsioonid ja energiatase on kõrgel või laps tunneb igavust, aita tal tähelepanu suunata positiivsemale tegevusele: näiteks muusika järgi tantsimine, värvimine või mingi mängu mängimine.

Distsipliin ei ole tavaliselt vajalik, kuna enamik lapsi mõistavad, et hammustamine on valus. Mitte kunagi ei tohi last vastu hammustada, kuna antud käitumine vaid kinnistab lapsele, et tegevus on õige.

Kui oled proovinud eelnevaid samme, kuid hammustamine ei vähene, võib mõelda ka „aja maha võtmisele“. Vanemad lapsed võivad vajada rahunemiseks vaid paari minutit (soovitatavalt konkreetne asukoht). Üldine reegel on üks minut ühe aasta kohta (2-aastasel lapsel seega maksimaalselt 2 minutit). Pikemad „aja maha võtmised“ ei ole lapse jaoks kasulikud. Samuti võib see Sinu jõupingutusi õõnestada, kui laps lahkub kohalt enne, kui Sina oled lubanud.

NB! Pane tähele, et viimastel aastatel soovitatakse „aeg maha võtet“ ainult koos täiskasvanuga. Ehk siis – ära saada last üksinda kusagile või ära jäta teda üksinda istuma. Ta vajab Sind enda kõrvale!

Hammustamisvaba keskkonna loomine

Sõltumata sellest, kas Sa tunned, et oled edu saavutanud hammustamise vähendamises või on see jätkuvalt pooleliolev töö, on oluline luua nulltolerants kodus, lasteaias ja mujal.  Siin on mõned võimalused, kuidas Sa saad oma väikelapse õigele rajale suunata.

Ole järjekindel. Korda pidevalt reeglit „hammustada ei tohi“.

Kasuta positiivset tunnustamist. Selle asemel, et tuua esile lapse negatiivseid tegusid, proovi teda kiita, kui ta käitub hästi. Sa võid kasutada selliseid lauseid nagu „Mulle meeldib, kuidas Sa kasutasid oma sõnu.“ või „Mulle meeldib, kui Sa rahulikult mängid.“

Plaani ette. Kui laps hammustab lasteaias teisi lapsi, rääkige temaga enne kui ta lasteaeda läheb, mida võib päev lasteaias tuua. Väikelapsed tunnevad ennast kindlamalt, kui nad teavad, mis on tulemas. Kui Sinu laps käib rühmas, kus on kaootiline keskkond,  võiksid mõelda lapse paigutamisele rühma, kus on vähem lapsi. Igal juhul räägi probleemist lasteaiaõpetajaga ning püüdke koos leida lahendus, et laps saaks vajaliku positiivse tähelepanu!

Leia alternatiive. Kui lapse kõne areneb, saad Sina aidata lapsel leida paremaid viise negatiivsete emotsioonide väljendamiseks. Lapsel aitab rahuneda ka see, kui Sa palud tal ärritudes või pettumust tundes enda emotsioone sõnastada. Kui Sa vajad abi, et õpetada oma lapsele, kuidas juhtida ja väljendada tugevaid emotsioone, võib Sind selles aidata psühholoog. Hammustamine on tavaline imikutel ja väikelastel. Kui see tegevus ei ole lõppenud umbes 3-4 aastaseks saamisel ja olukord muutub pigem hullemaks kui paremaks (lisandub ka mõni teine häiriv käitumine), pidage nõu psühholoogiga. Üheskoos leiate lapse käitumise põhjused ja viisid, kuidas sellega toime tulla.

 

Allikas: Lauren M. O’Donnell, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Jordan Whitt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal!