fbpx

Millised on igavuse head küljed?

Et väga palju tegevusi ja laagreid tühistatakse, on paljude laste mantraks saanud: „Mul on nii igav.“ Ülesanne, kuidas oma lapsi lõbustada, teeb raske aasta lapsevanematele veelgi keerukamaks. Tegelikult on see, kui lapsed tunnevad igavust, normaalne.

„Igavus aitab lastel väärtuslikke oskusi arendada,“ ütleb psühholoogiadoktor Stephanie Lee, Child Mind Institute’i hüperaktiivsus- ja käitumishäirete keskuse direktor. Esiteks aitab see lastel taluda ideaalsest kehvamaid kogemusi. „Igavus ei pruugi olla väga häiriv,“ selgitab ta, „kuid see pole ka lõbus. Elu nõuab meilt pettumustega hakkamasaamist ja emotsioonide reguleerimist, kui asjad ei lähe nii, nagu meie soovime, ja igavus on suurepärane viis nende oskuste õpetamiseks.“

„Igavus aitab lastel arendada planeerimisstrateegiaid, probleemide lahendamise oskusi, paindlikkust ja organiseerimisoskusi – olulisi võimeid, mida ei pruugi olla lastel, kelle elu on tavaliselt väga struktureeritud,“ lisab Child Mind Institute’i haridusspetsialist Jodi Musoff.

Lastel ei aita neid oskusi omandada igavus ise, vaid see, mida nad oma igavusega peale hakkavad. „Tavaliselt ei planeeri lapsed oma päevi, ent kui nad töötavad ise oma vaba aja sisustamisega, peavad nad koostama plaani, organiseerima materjale ja lahendama probleeme,“ selgitab ta. „Nende oskuste arendamine aitab lastel paremini toime tulla mitmesuguste akadeemiliste ülesannetega, nagu pikaajaliste kohustuste täitmise planeerimine, ning arendada paindlikkust rühmaprojektide ja sotsiaalsete oskuste kallal töötades.“

Lisaks soodustab igavus loovust, enesehinnangu tõusu ja originaalset mõtlemist. „Peaasi on aidata lastel õppida oma igavust juhtima, et nad saaksid arendada iseseisvust ja tunda, et neil on kontroll oma õnne ja heaolu üle,“ soovitab dr Lee.

Kuidas saaksid vanemad igavuse positiivsele mõjule kaasa aidata?

Tegele igavusega ennetavalt

Kui laps ütleb: „Mul on igav,“ võib see olla tingitud paljudest erinevatest põhjustest. Ta võib olla näljane, otsida tähelepanu, olla huvitatud sellest, mida Sa teed, või otsida midagi, mis tema aega sisustaks. Kuigi on oluline kaaluda, mille üle ta tegelikult kurdab (ja anda talle süüa, kui tal on nälg!), ole oma kohese reaktsiooniga ettevaatlik. Kui loobud oma tegemistest sellepärast, et laps vajab tähelepanu, ei õpi ta ise oma meelt lahutama. Või kui hakkad mõtlema, mis tegevusi lapsele pakkuda, iga kord, kui ta küsib, pole tal võimalust oma värskete ideedega välja tulla. Laste valikutega seoses on parem olla proaktiivne kui reaktiivne.

Loo tegevustest nimekiri ja tabel

Et lapse kaeblemist vältida, soovitab dr Lee varuda oma lapse jaoks veidi aega, et koostada nimekiri talle meelepärastest tegevustest, lõbusatest ülesannetest või pikemaajalistest projektidest. Ideaalis on see segu Sinu ja Sinu lapse ideedest – alustuseks võite arutada, mis on lapsele varem meeldinud, vestelda uutest asjadest, mida ta sooviks õppida, ja võimalustest, kuidas juba kodus olevaid asju kasutada. Selle nimekirja abil saate luua tegevuste tabeli (noorematele lastele piltidega), mille poole laps saab igavust tundes pöörduda, selle asemel et Sinu juurde tulla.

„Kasutage seda tabelit kooskõlas päevakavaga,“ soovitab Musoff. „Planeerimata aeg on paljudele lastele ebamugav, seega andke neile teada, mis päeva jooksul toimub, ja sellest, kui kaua nad peaksid mõne oma tegevuse juures olema. See kinnitab neile, et nad pole lõputult omapead, aitab ülesande juures püsida ja pakub näite sellest, kuidas oma aega struktureerida, et nad oskaksid seda viimaks ka iseseisvalt teha.“

Väiksematele lastele võiks tegevuste tabel sisaldada näiteks järgmist:

  • hommikusöök või piknik kaisukaruga;
  • putukate või muude looduses leiduvate esemete jaht;
  • ehita kindlus ja mängi selles;
  • Legod või muud ehitusmänguasjad;
  • pusled;
  • värvimis- või käsitööprojekt;
  • tee sugulasega (video-)kõne.

Suurematele lastele või teismelistele:

  • lauamängud;
  • joonistus- või muu kunstiprojekt;
  • lemmiksarja raamatu lugemine;
  • alusta aia- või mõnd muud väliprojekti;
  • loo podcast või veebisait;
  • õpi mõni TikToki tants selgeks;
  • tööta mõne sportliku oskuse kallal.

„Kui lapsed kurdavad, et neil on igav, suunake nad tegevuste tabeli juurde,“ ütleb dr Lee. „Aja jooksul saate ennast protsessist eemaldada ning hakata oma lapsi premeerima ja kiitma, kui nad leiavad, mida iseseisvalt teha.“

Tunne ära tähelepanu otsimise vajadus

Sageli, kui lapsed keelduvad igast ideest, ei ole põhjus see, et neile ei meeldiks need valikud, vaid see, et nad tahavad Sinu tähelepanu. Mida kauem suudavad nad kaasata Sind arutelusse sellest, mida teha, seda kauem saavad nad tähelepanu. Lapsele tähelepanu pööramine toimib sageli tasuna. Seega vastupidi sellele, mida Sa ootad, ei julgusta pikk arutelu last oma igavusega tegelema.

Kui Sinu laps ei soovi iseseisvalt tegevust valida, pead võib-olla kulutama natuke rohkem aega tema ümbersuunamiseks. Siiski hoia vestlus lühike ja konkreetne. „Anna lastele kaks varianti ja palu neil üks välja valida,“ soovitab dr Lee. „Ja kui kumbki neist ei meeldi, palu neil endal valida midagi muud. Kui nad järgmise viie minuti jooksul midagi muud ei leia, vali midagi ise. Seejärel täpsusta, millal saad olla kättesaadav, et neile tähelepanu pöörata, ja ära reageeri nende soovile lõputult valikuid pakkuda.“

Julgusta lapses loovust

Loovalt mõtlemine on igavuse peletamise võti, kuid mõnikord takistab seda võimetus planeerida ja pihta hakata. Näiteks kui pappkarp võib inspireerida loovust igas vanuses, siis Musoffi sõnul ei pruugi mõned lapsed isegi teada, kust alustada. Sel juhul pead õpetama neile iga sammu kavandamist ja aitama neis arendada probleemide lahendamise oskust. Küsi neilt, mida nad kõigepealt teevad, milliseid materjale vajavad ja milliseid samme astuvad. Teised lapsed võivad vajada ainult väikest tõuget, et hakata „kastist väljapoole“ mõtlema.

Väikeste laste jaoks, kes mängivad oma leludega alati ühtemoodi, võid võtta aega ja näidata, kuidas teisiti mõelda. Et laps kogu aeg sama torni ei ehitaks, võiksid võtta välja loomakujud ja paluda ehitada loomaaed, kus oleks koht eraldi igale loomale. Kas mõni loom vajab suuremat pinda? Kas teatud loomad saaksid koos elada? Sama saab teha ka käsitöötarvete või nukuriietega. Nende asjade kokku sobitamine, mis tavaliselt kokku ei käi, on sageli suurepärane viis loova mõtlemise käivitamiseks.

Vanematele lastele anna vabal teemal ülesandeid (projekte, mida saab teha mitmel viisil ja millel on mitu võimalikku tulemust), mis aitavad neis arendada probleemide lahendamise oskust. Näiteks hõlmab aardejaht teema väljamõtlemist, marsruudi planeerimist, esemete peitmist, vihjete kirjutamist ja auhinna määramist. Tehnoloogiahuvilised lapsed saavad uurida oma veebisaidi või podcast’i loomise paljusid erinevaid samme. Või ulata neile kast, mis on täis vanu rõivaid või katkist elektroonikat. Andke neile ülesanne koostada nende esemetega üks lugu, ehitada midagi kasulikku, otsida igale esemele uus otstarve vmt. Nad võivad leida uue kire või tõsta oma enesehinnangut, lahendades võimatuna näivaid probleeme.

Jää realistlikuks

Ükskõik kui proaktiivne Sa ka poleks, ei täida tegevuste nimekiri kogu lapse kogu päeva. Et välja mõelda, kui kaua Sinu arvates laps iseseisvalt mängib, mõtle tema tavalisele aktiivsustasemele ja sellele, kui kaua ta suudab klassis paigal istuda. Ühiste tegevuste aeg eelkoolis on umbes 15 minutit järjest, kuid tund põhikoolis 50 minutit. Väga aktiivsed lapsed võivad vajada iga 20 minuti tagant pausi õues ringi jooksmiseks, samas kui teistel pole probleemi kaks tundi ühe koha peal istuda.

„Hüperaktiivseid lapsi on raskem pikka aega hõivatuna hoida, sest nende tähelepanu ja keskendumine on häiritud,“ selgitab dr Lee. „Lisaks kaotavad tegevused uudsuse kiiresti, nii et nende entusiasm tegevuste suhtes ei kesta eriti kaua.“

Viimaks saad teada, kui kaua on Sinu laps võimeline ise enda aega sisustama. Enne tegutsemisaja lõppu kontrolli teda ja premeeri tema head käitumist, et ta tunneks uhkust, et suudab midagi ise teha. Preemiaks võib olla kiitus, ühiste lõbusate tegevuste jaoks punktide teenimine, veepüssivõitlus või isegi aeg elektroonika seltsis.

Tegele läbikukkumisega

Sa pead aitama oma lapsel ka ebaõnnestumisega leppida – see on veel üks igavuse hea külg. Võib juhtuda, et kui projekt ei kulge plaani järgi, vaid kukub läbi, on teistsugune lähenemine äärmiselt oluline. „Ebaõnnestumine kasvatab pettumuste talumist, visadust ja teravust,“ ütleb Musoff. „Peame aitama lapsel mõista, et ebaõnn polegi nii hirmus.“

Sa saad ebaõnnestumise positiivset külge rõhutada, küsides lapselt, mis töötas ja mis mitte. Kui Sinu laps peab õppima, kuidas millegi juures püsida, julgusta teda jätkama. Kui lapsel on vaja õppida, kuidas olla paindlikum, aita tal luua oma materjalidega teine projekt.

Reageeri igavusele põnevusega

Kui aidata lapsel vaadata igavust kui võimalust midagi teha, on see kasulik nii talle kui Sulle. Lapsed proovivad uusi tegevusi, õpivad pettumist taluma, õpivad võtma initsiatiivi ja enda meelt lahutama, omandavad planeerimisstrateegiaid ja probleemide lahendamise oskusi, suurendavad visadust ja enesekindlust ning õpivad ennast paremini tundma. Lisaks kuuled vähem kaeblemist ja saad rohkem aega iseendale. Järgmine kord, kui Sinu laps ütleb: „Mul on igav,“ vasta: „See on ju super! Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida Sa tegema hakkad!

 

Allikas: Gia Miller, Child Mind Institute; tõlkinud ja toimetanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Kelly Sikkema

Mida teha (ja mida mitte) kui laps tunneb ärevust

Kui laps on tihti ärev, võivad isegi kõige paremad lapsevanemad sattuda negatiivsesse ringi, kus nad küll ei taha, et nende laps kannataks, kuid pahaaimamatult nad siiski süvendavad lapse ärevust. See juhtub, kui lapsevanemad ennetavad kõiki lapse hirme, proovides lapsi nende eest kaitsta.  

Järgnevalt anname näpunäiteid, mis aitavad lastel ärevuse tsüklist põgeneda.  

1. Eesmärk ei ole ärevusest lahti saada, vaid aidata lapsel sellega hakkama saada. 

Mitte keegi meist ei taha, et laps oleks õnnetu, kuid parim viis aidata lapsel ärevusest üle saada ei ole ärevust vallandavate stiimulite eemaldamine. Lapsevanematena saame last toetada, kui aitame lapsel oma ärevust aktsepteerida ja käituda nii tavapäraselt kui võimalik – isegi kui nad on ärevad. Kaasuv nähtus on see, et ärevuse tase hakkab ajapikku langema või kaob sootuks.  

2. Ära väldi tegevusi ega asju lihtsalt sellepärast, et see muudab lapse ärevaks. 

Kui aitame kaasa ärevate olukordade vältimisele, muudame laste olukorra paremaks ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis lapse ärevus ainult süveneb. Kui laps läheb ebamugavas situatsioonis endast välja (nt. hakkab nutma – mitte manipulatiivselt, vaid ta tõepoolest näitab seda, mida ta tunneb) ja vanemad eemaldavad lapse ärevust tekitavast olukorrast, võib hakata laps ebamugavaid olukordi ka edaspidi vältima. Nii ta ei õpi, kuidas nendes olukordades toime tulla. 

3. Väljenda positiivseid aga realistlikke ootusi. 

Sa ei saa lapsele öelda, et tema hirmud on ebareaalsed –  näiteks et ta ei kuku eksamilt läbi, tal on lõbus kui ta uisutama läheb, teised lapsed ei naera tema üle kui ta klassi ees vastab. Sa saad väljendada oma kindlustunnet sellega, kui ütled, et laps suudab juhtida olukordi ajal, mil ta oma hirmudega silmitsi seisab ning sellisel juhul hakkab aja jooksul ärevuse tase langema. See annab lapsele kindlustunde, et sinu ootused on realistlikud ja sa ei soovi, et ta teeks midagi, millega ta päriselt hakkama ei saaks.  

4. Austa lapse tundeid, aga ära õigusta neid.

Väga oluline on mõista, et tunnete aktsepteerimine ei tähenda alati kokkulepet. Kui laps kardab arsti juurde minna seetõttu, et ta on kunagi süsti saanud, ei ole õige alahinnata tema hirmu, kuid samas ei ole vaja seda emotsiooni ka võimendada. Vanematena saame oma last kuulata ja olla empaatilised. Saame aidata lapsel mõista, mis teda ärevaks teeb ja julgustada, et ta suudab oma hirmudega toime tulla. Sõnum, mille peaks lapsele andma on “Ma tean, et sa oled hirmunud ja see on okei. Ma olen siin ja aitan sul sellega toime tulla.”

5. Ära küsi suunavaid küsimusi, mis julgustab vastama soovitud vastusega 

Julgusta last rääkima oma tunnetest aga püüa mitte küsida suunatud küsimusi: „Kas sa oled testi pärast ärevil? Kas sa muretsed teadusefestivali pärast?“ Selleks, et mitte toita ärevust, küsi avatud küsimusi: „ Kuidas sa tunned end teadusfestivali eel?“ 

6. Ära kinnita lapse hirmutunnet.

Lapsevanemana püüa vältida olukorda, kus sa oma arvamuse, hääletooni või kehakeelega annad aluse hirmuks: „Võib-olla on see midagi sellist, mida sa peaksid kartma.“. Kui lapsel on olnud näiteks negatiivne kogemus koertega võib vanem olla ise ärevil, kuidas laps järgmisel korral koeraga kohtudes reageerib. Sellega võib vanem saata sõnumi, et laps tõepoolest peaks sellistes olukordades muretsema.

7. Julgusta last oma ärevust aktsepteerima.

Anna lapsele teada, et hindad seda tööd mida laps on teinud oma ärevusega toime tulekuks. See julgustab teda elus osalema ja võtma ärevust kui elu loomulikku osa. Seda võib nimetada harjumiskõveraks  – see väheneb aja jooksul, kui laps pidevalt stiimulitega kokku puutub. Ärevus ei pruugi ära kaduda ega langeda nii kiiresti kui me soovime, aga aja jooksul see väheneb. 

8. Püüa ennetav periood hoida võimalikult lühike.

Kui me midagi kardame, on kõige raskem aeg täpselt enne seda konkreetset tegevust. Järgmine reegel lapsevanema jaoks on vähendada ennetav periood võimalikult lühikeseks. Kui laps on ärevil arsti juurde minemise pärast, siis ära hakka sellest kaks nädalat varem rääkima, sest see võib veel rohkem hirmu sisestada. Proovige lühendada ajavahemikku minimaalseks.  

9. Mõelge asjad läbi koos lapsega.

Mõnikord aitab olukordade läbi mängimine/rääkimine – mis juhtuks kui lapse hirm saaks tõeks, kuidas ta sellega toime tuleks? Laps, kelle muudab ärevaks näiteks oma vanematest lahusolemine, võib muutuda ärevaks mõttest, et mis juhtub kui vanem ei jõua talle kokkulepitud ajal huviringi järele. Rääkige sellest olukorrast:

“Kui ema ei ole kohe pärast huviringi järel, mida sa saad teha?”

“Ma ütlen treenerile, et ema ei ole veel.“

“Mis sa arvad, mis treener saab siis teha?”

„Ta võiks sulle helistada või oodata koos minuga.“  

10. Proovi näidata positiivset eeskuju, kuidas ärevusega toime tulla.

On mitmeid viise, kuidas aidata last tema ärevusega toimetulemisel – näita kuidas sa ise sellega toime tuled. Lastel on hea taju ja nad võtavad väga hästi omaks, kui sa näiteks telefoni teel sõbrale kurdad, kuidas sa ei saa stressi või ärevusega hakkama. Sa ei peaksid teesklema, et sul ei ole üldse stressi või ärevust, lase lapsel näha ja kuulda, et sa tolereerid ja toimetad sellega rahulikult ning tunned end väga hästi, kui sellega hakkama saad.  

 

 Allikas: autor Clark Goldstein, PhD. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Empaatia arendamine lastes: õpetame neid teisi väärtustama

Empaatia on üks omadustest, mida peaaegu kõik tahavad, kuid vähesed teavad, kuidas seda tõeliselt anda või vastu võtta. Tänapäeval räägitakse palju, kui oluline on enesega rahulolu ja kuidas seda saavutada, kuid empaatia teiste vastu jääb tahaplaanile. Järgnevalt on välja toodud mõned näited, kuidas õpetada lastele, mida tähendab empaatia ümbritsevate inimeste suhtes.

Mis on empaatia?

Paljud inimesed ajavad segamini kaastunde ja empaatia, kuid need on kaks erinevat väärtust. Kaastundes vaatleme inimest oma vaatenurgast, empaatias proovime vaadata end teise inimese olukorras. Empaatia pole mitte ainult võime ära tunda, kuidas keegi tunneb, vaid see väärtustab ja ka austab teise inimese tundeid. See tähendab teiste kohtlemist lahkuse, väärikuse ja mõistmisega.

Lapsed peavad nägema, kuidas täiskasvanud empaatiat välja näitavad

Kuigi mõned lapsed on juba loomult lahke südamega, peavad lapsed enamasti nägema empaatiat, mida modelleerivad neid ümbritsevad täiskasvanud. See algab sellest kuidas vanemad oma lastega suhestuvad. Vanemad, kes näitavad üles huvi asjade vastu, mis on nende lastele olulised, ja reageerivad emotsioonidele positiivselt ja hoolivalt, õpetavad empaatiaoskust.

Vastake emotsionaalsetele vajadustele

Kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud juhtub kaks asja. Esiteks õpivad lapsed, kuidas märgata ja aktsepteerida teiste emotsionaalseid vajadusi. Teiseks, kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, tunnevad nad ennast piisavalt turvaliselt, et pakkuda seda ka teistele. Lapsevanemate ülesanne on rahuldada lapse emotsionaalsed vajadused enne, kui ootame seda laste käest vastu. Tühi kann ei saa tassi täita.

Rääkige lastega emotsionaalsetest vajadustest

Paljudel täiskasvanutel on raske rääkida emotsionaalsetest vajadustest või millestki, mis on seotud emotsioonidega. Sageli need täiskasvanud ei tea, kuidas teiste emotsioonidega toime tulla ja tunnevad ennast ebamugavalt igas olukorras, mis nõuab emotsionaalset reaktsiooni. Mõnikord nad isegi kardavad oma emotsioone, sest nad pole kunagi õppinud emotsionaalsete vajadustega toime tulema.

Hea mõte on rääkida lastega emotsioonidest ja sellest, kuidas teised inimesed neid kogevad. Andke emotsioonidele nimed (näiteks armukadedus, viha ja armastus) ja õpetage lastele, et kõik emotsioonid on normaalsed. Rääkige lastele, kuidas emotsioonidega positiivselt toime tulla ja juhtige tähelepanu olukordadele, kus teised inimesed kogevad emotsioone. Õpetage lastele teiste emotsioonide austamist ja näidake ise välja kuidas tegutseda olukorras, kus on vaja võtta vastutust.

Otsige empaatia harjutamiseks reaalseid olukordi

Pole midagi paremat reaalse elu näidetest, et modelleerida seda, mida parasjagu õpetate. Otsige olukordi, mis mõjutavad teist inimest ja rääkige lastega sellest, mida see konkreetne olukord tähendab kaasatud inimestele ja kuidas nad võivad end tunda. Näiteks, kui näete kiirabi vilkuritega möödumas, rääkige lapsele sellest, kuidas haige pereliikmed võivad end tunda.

Mängige mänge

Eriti nooremad lapsed armastavad teeselda, et nad on keegi või midagi muud. Neid lõbusaid aegu saate kasutada empaatia õpetamiseks. Pange oma lapsed mängima teise inimese rolli. See võib olla tegelane raamatust või televiisorist või isegi keegi, keda tunnete, kes on viimasel ajal läbi elanud märkimisväärse kogemuse. Võite loo koos etendada ja paluda oma lastel peatuda ja ette kujutada, kuidas nende tegelane võis end igal hetkel tunda. See suunab nende tähelepanu emotsioonidele, mida teine inimene võib selles olukorras kogeda. Võite paluda lastel teha emotsioone peegeldavaid nägusid.

Arendage laste sisemist moraalset kompassi

Õpetades oma lastel juba noores eas tegema vahet õigel ja valel, annab see neile tugeva sisemise moraalse kompassi, mis suunab lapsi tegema paremaid valikuid. Olukordades, mis nõuavad otsust, aidake neil näha, kuidas meie valikud ja käitumine teisi mõjutavad. Rääkige lastega sellest, kuidas väärtegu teisi kahjustab ja milliseid emotsioone see teistele põhjustab. Alustage väikestest asjadest nagu näiteks õe-venna nimetamine ebasõbralike nimedega, mis teeb õe või venna tunnetele haiget; keeldumine vennaga mängimast, kui sõbrad on külas. Tugeva moraalse aluse ehitamisel alustage põhitõdedest.

Empaatilised lapsed: andjad, mitte võtjad

Maailmas, kus pannakse suurt rõhku oma huvide eest seismisele, on andjad inimesed liigagi haruldased. Kuid nemad on need, kes naudivad elust suurimat rahulolu, elavad kõige tähendusrikkamat elu ja naudivad rahuldustpakkuvamaid suhteid. Lastele empaatia õpetamine on väärt investeering nende endi tulevikku ja maailma, kus nad elavad.

Allikas: Parenting Today. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Juhised vanematele väikelaste arengueesmärkide jälgimiseks

Sinu lapse areng on ainulaadne teekond, millel võivad olla erinevad kiirused ja verstapostid ning samuti on seda lapsevanemate kogemused. Ekspertidel on siiski selge arusaam normaalsest arengust sünnist kuni 5-aastaseks saamiseni – ja märgid, mis võivad viidata murekohtadele.

Allpool leiate arenguperioodide kaupa korraldatud verstapostid ja näpunäited selle kohta, millal pöörduda spetsialisti poole oma muredega. Ära unusta, et oma kasvava lapse eest muretsemine ei ole karistatav ja mida varem probleem avastatakse seda rohkem on võimalik lapse heaks veel ära teha. 

lapse areng

 

 

Arengutase 1 kuu vanuselt

Arengutase 3 kuu vanuselt

Arengutase 7 kuu vanuselt

Arengutase 1-aastaselt

Arengutase 2-aastaselt

Arengutase 4-aastaselt

Arengutase 5-aastaselt

Iga laps areneb omas tempos ning on võimatu öelda, millal sinu laps teatud oskuse täielikult omandab. Loetletud arenguetapid annavad üldise ettekujutuse oodatavatest muutustest, kuid ära muretsege, kui enda lapse areng võtab veidi erineva suuna. See on täiesti normaalne ega pea tekitama kohest muret. Oluline on märgata ja tähistada iga saavutust, hoides silmas, et individuaalne variatsioon on arengu loomulik osa. Mure korral tasub kõrvalekaldeid ja tähelepanekuid arutada oma perearsti, lastearsti või vastava valdkonna spetsialistiga.

On ka meie keskuse eesmärk, et lapse arengu varajane märkamine on toimunud õigeaegselt ning meie saame aidata last, peret ja teisi seotud osapooli kaasamise protsessis.

Kui tunned, et vajad esmalt nõustamist spetsialisti poolt, et oma murekohad üle vaadata, võta meiega julgelt ühendust ja leiame aja nõustamisele.

 

Allikas: childmind.org, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Kuidas aidata lastel sõpru leida: 12 tõenduspõhist näpunäidet 

Kuidas saame lapsevanematena aidata lastel sõpru leida?

Kuigi sõprussuhted on isiklikud, mängib lapse sotsiaalsete oskuste, nagu emotsionaalne intelligentsus ja eneseregulatsioon, arendamisel vanemate toetus olulist rolli. 

Paljud lapsed tunnevad end sõprade otsimisel häbelikult või ärevalt. Lihtsate ja turvaliste suhtlusvõimaluste pakkumine aitab neil luua tugevaid sotsiaalseid sidemeid. Samuti võib impulsiivne käitumine või sobimatu suhtlemine takistada sõprussuhete teket. Nende oskuste arendamine vanemate poolt võib oluliselt parandada laste sõprussuhete loomise võimalusi. 

Iga laps vajab juhendamist ja praktikat sotsiaalsete oskuste arendamisel, mis on ülemaailmselt eduka sõpruse aluseks. Edu saavutamiseks on oluline, et lapsed õpiksid: 

  • oma negatiivseid emotsioone juhtima; 
  • teiste emotsioone mõistma; 
  • üles näitama kaastunnet ja olema abivalmis; 
  • tundma turvalisust ja usaldust; 
  • alustama ja osalema vestlustes; 
  • tegema koostööd, läbirääkimisi ja jõudma kompromissideni; 
  • vabandama ja parandama tehtud vigu; 
  • olema mõistvad ja andestavad teiste eksimuste suhtes. 

Need oskused nõuavad aega, vaeva ja praktikat, kuid vanemate ja õpetajate toel on võimalik neid edukalt arendada. Sõprade leidmine on õpiprotsess, milles saame oma lastele olulist tuge pakkuda. 

sõprus

Alljärgnevalt on välja toodud 12 tõenduspõhist viisi, kuidas saame aidata lastel sõpru leida.  

1.Vanemate soojus ja austus kui sõprussuhete alus

Näidake lapsele soojust ja austust, vältides kontrolli ähvarduste, karistuste või emotsionaalse manipulatsiooni kaudu. Vanemate käitumine mõjutab otseselt laste emotsionaalset arengut ja sotsiaalset käitumist, mis on oluline heade suhete loomisel eakaaslastega. Autoritaarne vanemlus, mis põhineb kuulekusel ja negatiivsetel distsiplineerimismeetoditel, on sageli seotud käitumisprobleemidega, mis võivad raskendada sõprussuhete loomist. Uuringud rõhutavad, et positiivse distsipliini strateegiad, nagu lastega arutlemine ja reeglite selgitamine, edendavad laste prosotsiaalset käitumist, muutes nad kaastundlikumaks, toetavamaks ja iseseisvamaks.

2. Lapse emotsionaalse arengu juhendamine

Olge lapse “emotsioonide treener”, aidates tal mõista ja reguleerida negatiivseid emotsioone ja impulsse. See ei tähenda, et negatiivsed tunded takistaksid sõprussuhete loomist, vaid pigem, kuidas neid tundeid kontrolli all hoida on oluline. Lapsed, kes kasvavad keskkonnas, kus vanemad neid raskete tunnetega konstruktiivselt ja kaastundlikult aitavad, arendavad tugevamaid eneseregulatsioonioskusi. Need oskused on olulised positiivsete suhete kujunemisel eakaaslastega. 

Uuringud näitavad, et vanemate karistav või tõrjuv reaktsioon laste negatiivsetele emotsioonidele (“Sa oled lihtsalt rumal!” või “Mine oma tuppa!”) võib nõrgestada laste eneseregulatsioonioskusi. Seega on oluline pakkuda mõistmist ja juhendada lapsi, kuidas negatiivsete tunnetega tervislikult toime tulla, eriti ärrituse korral.

3. Lapse empaatiavõime toetamine

Toetage oma lapse võimet mõista ja tunda kaasa teistele. Kuigi võib tunduda, et empaatia peaks olema loomupärane, ei arene see siiski ilma julgustuse ja toetuseta automaatselt. Vanematel ja õpetajatel on võimalik teha konkreetseid samme, et aidata lastel arendada tundlikkust teiste emotsioonide ja vaatenurkade suhtes. 

Empaatia arendamine eeldab rohkem kui enda tundete reguleerimist; see hõlmab ka teiste tundete ja perspektiivide mõistmist. Selle võime tugevdamine lastes ei ole mitte ainult vajalik sõbralike suhete loomiseks, vaid ka üldiseks sotsiaalseks toimetulekuks. Vanemad ja õpetajad saavad seda soodustada, näidates eeskuju, rääkides lastega teiste inimeste tunnetest ning julgustades lapsi vaatlema ja arutlema erinevate perspektiivide üle. 

4. Tagage sotsiaalselt ärevatele lastele turvaline keskkond

Kui teie laps tunneb sotsiaalsetes olukordades ärevust, on oluline luua turvaline keskkond, mis toetab nende sotsiaalset arengut. Tundlik ja reageeriv vanemlus on selle saavutamisel võtmetähtsusega, aidates lastel kujundada turvalisi kiindumussuhteid, mis omakorda suurendavad enesekindlust ja iseseisvust. 

Lapsed, kes kogevad ärevust, võivad maailma tajuda eriti ähvardavana, mis võib takistada nende sotsiaalsete oskuste arengut ja muuta sõprade leidmise keeruliseks. Kui ärevus on kõrge, on oluline pöörduda professionaalse abi poole. Lastepsühholoogid pakuvad tõhusaid ärevuse ravimeetodeid, sealhulgas kognitiivset käitumisteraapiat, mis aitab korrigeerida lapse väärarusaamu ja emotsionaalseid reaktsioone.

5. Tegelege oma lapse agressiivsete või häirivate käitumisprobleemidega

Agressiivsus ja häiriv käitumine võivad sõprade leidmisel olla suureks takistuseks. Varajane sekkumine, kasutades tõenduspõhiseid lähenemisi, on võtmetähtsusega. Positiivne tugevdamine, mis premeerib soovitud käitumist, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaalse intelligentsuse arendamine ning vajadusel pereteraapia on tõhusad strateegiad käitumisprobleemide lahendamiseks. Need meetodid õpetavad lastele tõhusat suhtlemist, konfliktide lahendamist, empaatia üles näitamist ja emotsioonide juhtimist, aidates neil arendada positiivseid sotsiaalseid oskusi ja luua kestvaid sõprussuhteid. Oluline on rakendada neid strateegiaid järjepidevalt ja vajadusel otsida professionaalset abi, et tagada lapse sotsiaalne heaolu ja areng.

6. Vestlusoskuste arendamine lastel

Olulised vestlusoskused, nagu enda tutvustamine, sobivate teemade leidmine, kuulamine ja vestlusliku tagasiside andmine, on uute sõprade leidmisel kriitilise tähtsusega. Nende oskuste arendamiseks võib vanemate eeskuju kodus olla märkimisväärselt mõjus.  

Lastele tuleks õpetada aktiivse kuulamise tehnikaid ja vestlusstrateegiaid, nagu oma huvide jagamine, enda kohta informatsiooni andmine ning küsimustele vastates ka teisele osapoolele sõna andmine.  

Spetsialistid soovitavad pakkuda lastele konkreetseid näpunäiteid ja harjutada vestlusi läbi rollimängude, mis võimaldavad lastel harjutada ja parendada oma suhtlusoskusi turvalises keskkonnas. Sellised tegevused ei aita mitte ainult parandada laste vestlusoskusi, vaid ka suurendada nende enesekindlust suhtlussituatsioonides, avades uksi uutele sõprustele.

7. Koostööd soosivate tegevuste korraldamine

Laste omavahelise koostöö edendamine võib olla tõhus viis aidata neil arendada paremaid sotsiaalseid oskusi. Uuringud kinnitavad, et ühistegevused, kus eesmärk on saavutada ühiselt midagi, mitte võistelda teineteise vastu, soodustavad laste vahelist läbisaamist. Seega, kui lapsel on sotsiaalsete oskustega raskusi, võib olla kasulik suunata ta konkurentsivälistele mängudele. 

Kodus võiks vältida mänguasju ja mänge, mis võivad tekitada konflikte või konkurentsi, kuni laps on arendanud piisavad sotsiaalsed oskused nendega toimetulekuks. Kui ootate kodus külalisi ja teate, et teie lapsel on raskusi mõne mänguasja või eseme jagamisega, on mõistlik see külaliste viibimise ajaks eemaldada, et vältida võimalikke konflikte. Sellised lähenemised mitte ainult ei toeta lapse sotsiaalset arengut, vaid aitavad ka luua keskkonda, kus koostöö ja üksteisemõistmine on esikohal.

8. Ebamugavate sotsiaalsete olukordadega toimetulek

On oluline õpetada lastele, kuidas ebamugavates sotsiaalsetes olukordades toime tulla ja kuidas sobivalt teiste laste mängudega liituda. Selleks tuleks lastele anda konkreetsed näpunäited ja strateegiad, mis aitavad neil mõista, kuidas uutes olukordades käituda. Mõned soovitused: 

  • Enne mänguga liitumist jälgi, mida teised lapsed teevad, et mõista, kuidas end sobitada. 
  • Liitu mänguga asjakohase tegevusega – näiteks kui lapsed mängivad restoranimängu, uuri, kas võiksid olla uus klient. 
  • Ära ole häiriv ega kriitiline ja proovi mängu muuta.  
  • Kui mänguga liitumine ei õnnestu, leia alternatiivne tegevus, ja ära suru end mängu. 

Selliste olukordadega toimetuleku oskused on lastele kasulikud, kuna need aitavad neil arendada sotsiaalset paindlikkust ja empaatiat.

9. Kompromisside ja läbirääkimiste õpetamine lastele

Positiivsete suhete loomiseks eakaaslastega on oluline, et lapsed õpiksid konflikte rahumeelselt lahendama, mõistes teiste vajadusi ja soove ning nähes ette oma tegude tagajärgi. Kuigi lapsed, kes kasvavad üles koos õdede-vendadega, võivad saada rohkem võimalusi läbirääkimisoskuste arendamiseks, on oluline mõista, et kõik lapsed, sõltumata perekonna koosseisust, on võimelised õppima ja arendama head sotsiaalset suhtlemisoskust. 

Uuringud kinnitavad, et läbirääkimisoskuste ja kompromisside leidmise võimet saab edukalt arendada läbi rollimängude ja tegevuste, mis simuleerivad sotsiaalseid kokkupõrkeid ja nõuavad lahenduste leidmist. Vanemad ja õpetajad saavad oluliselt kaasa aidata laste oskuste arendamisele, juhendades neid aktiivselt läbi lahenduste otsimise protsessi. 

Kui teie laps satub konflikti, kasutage seda hetke õpetamisvõimalusena. Arutlege lapsega konflikti üle ja aidake tal välja töötada lahendused, mis oleksid mõlemale poolele vastuvõetavad.

10. Vabandamine ja paranduste tegemise õpetamine lastele

Kõik teevad vigu, kuid oluline on õppida, kuidas neid tunnistada ja parandada. Oluline on mõista erinevust süütunde ja häbi vahel. Süütunne innustab mõtisklema oma tegude mõjust teistele ja võtma vastutust, samas kui häbi keskendub negatiivsetele emotsioonidele. 

Uuringud näitavad, et isegi 4-aastased lapsed on valmis andestama, kui näevad, et teine laps kahetseb ja vabandab. Vanemad lapsed otsivad kahetsuse märke ja on valmis andestama ka ilma otsese vabanduseta, kui näevad, et teine laps tunneb tõeliselt kahetsust. 

Tõeliseks suhete parandamiseks on siiski vaja enamat kui vabandust. Näiteks kui laps kogemata teise lapse ehitise lõhub, on andestus kiirem, kui lõhkuja aitab aktiivselt kahju heastada, näiteks ehitist uuesti üles ehitada. 

Õpetades lapsi oma vigu tunnistama, südamest vabandama ja aktiivselt parandusi tegema, juhendame neid suhteid ja negatiivseid emotsioone konstruktiivselt parandama. Sellised oskused on olulised tugevate ja kestvate sõprussuhete loomisel ning aitavad kujundada vastutustundlikke ja empaatilisi isiksusi.

11. Teiste vigade mõistmise ja andestamise julgustamine lastes

Andestamine on oluline oskus, mis võib vajada õpetamist ja julgustamist, eriti laste puhul, kes kipuvad olema kättemaksuhimulised või näevad teisi vaenulikult. Vanemad saavad aidata lastel arendada empaatiat ja mõistmist, õpetades neid nägema olukordi teise inimese vaatepunktist. Selgitage lapsele, et vahel võivad inimesed käituda halvasti hooletusest, stressist, väsimusest või lihtsalt halva päeva tõttu, mitte tahtlikust soovist haiget teha. 

Oluline on õpetada lastele, et andestamine ja teiste mõistmine ei tähenda, et nad peaksid end ohvrina nägema või alati teisi õigustama. Tasakaalustatud lähenemine, kus laps õpib mõistma ja andestama, kuid samas ka oma tundeid ja piire austama, on võti tervislike suhete arendamiseks.

12. Lapse sotsiaalse elu jälgimine ilma liigse kontrollita

On oluline olla teadlik oma lapse sotsiaalsest elust, mida nimetatakse “vanemlikuks jälgimiseks”. See hõlmab juhendamist, abistamist sõprade leidmisel, suhtlemist laste sõpradega ja julgustamist lastel jagada oma vaba aja tegevusi. Samas on tähtis säilitada tasakaal, et mitte muutuda liiga kontrollivaks, mis võib lapsi eemale peletada ja nende autonoomiatunnet kahjustada. 

Vanemad võiksid seada mõistlikud piirid ja oodata teatud informatsiooni jagamist, nagu õhtul väljas käimise detailid, kuid see peaks toimuma lugupidaval ja mõistlikul moel. Liigne sekkumine või kontroll võib lapsi isoleerida ja takistada neil tervislikke sotsiaalseid suhteid arendamast. Seega on võtmetähtsusega leida tasakaal vanemliku juhendamise ja lapse vajaduse vahel olla iseseisev, edendades usalduslikku ja avatud suhtlust. 

sõprus

Allikas: parentingscience.com. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Rutiinide olulisus lapse elus ja kuidas alustada päevakavaga

Elu koos väikeste lastega võib mõnikord tunduda tegevuste ja emotsioonide keeristormina. Selle kaose keskel võib struktureeritud igapäevane rutiin olla nii vanematele kui lastele päästjaks. Kuid igapäevase rutiini rakendamine pole lihtsalt “tegevuste nimekirja” koostamine. See on teaduslik lähenemine teie pere tasakaalustatud elu loomisele. Kuidas saate luua visuaalse igapäevase rutiini, mis toob teie koju rahu ja korra?

Rutiinide tähtsus

Rutiinide olemasolu on kasulik mitmel põhjusel. Esiteks vähendab see võimuvõitlust ja stressi, kuna vanema soovid ja keelud ei tule lapse jaoks üllatusena. Laps teab ette, millal on aeg hambaid pesta või mänguasju koristada. See õpetab lapsele ka kannatlikkust. Kui laps teab, millal on aeg minna mänguväljakule, suudab ta oodata, sest see on osa tema päevakavast. Samuti suurendab kindel rutiin lapse iseseisvust. Lapsed on uhked, et teavad, mida nad peaksid tegema, ja nad teevad seda ise. Nad ei oota vanema juhist, vaid võtavad ise vastutuse ja liiguvad järgmise tegevuse juurde. Päevakava aitab ka tagada sujuvat üleminekut ühelt tegevuselt teisele. Kui tegevused ja ajad on lapsele teada, toimub üleminek suure tõenäosusega ilma vastupanuta. Lisaks loob regulaarne rutiin lapsele sisemise kella, mis teeb uinumise ja ärkamise lihtsamaks. Paigas päevakava mõjutab positiivselt ka vanemaid, aidates neil oma aega paremini planeerida ja end rahulikumalt tunda.

lapse päevakava

 

Miks visuaalid?

Päevakava loomine lapsele on kõige lihtsam visuaalsete abivahendite abil ja need pole lihtsalt ilusad pildid. On teaduslikult tõestatud, et visuaalsed tegevuste pildid aitavad parandada mõistmist ja teabe meeldejätmist. Lapsed, eriti nooremad, on peamiselt visuaalsed õppijad. Visuaalsete abivahendite kasutamine võib muuta rutiinid teie lapse jaoks atraktiivsemaks ja lihtsamini järgitavaks.

Miks kasutada visuaalseid abivahendeid?

  • Erinevalt sõnadest, mis “kaovad” peale nende väljaütlemist, püsivad visuaalid ajas ja ruumis.
  • Visuaalsed elemendid köidavad ja hoiavad tähelepanu paremini kui sõnaline info.
  • Visuaalid annavad rohkem aega informatsiooni mõistmiseks.
  • Visuaalid toetavad mälu ja aitavad olulist infot meelde jätta.
  • Kasutades samu sõnu iga kord, kui visuaali näidatakse, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Praktilised sammud päevakavaga alustamiseks

Lihtsaim viis lapse päevakava loomiseks on leida igale tegevusele oma pilt, mis seda illustreerib. Eraldiseisvate pildikaartidega on võimalik päevakava vajadusel ringi tõsta ja seda erinevate jadadena lapsele õpetada.

Mõned nipid alustajale:

  • Alusta väikeselt: Ära proovi kohe kogu lapse päeva struktureerida. Oluline on kaardid lapsele vähevhaaval selgeks teha. Alusta ühe või kahe võtmetegevusega, nagu söögiaeg või magamaminek, ja ehita sellest edasi.
  • Järjepidevus on võti: Püsi rutiinis nii palju kui võimalik. Järjepidevus aitab rutiini tugevdada, muutes selle teie lapse päeva loomulikuks osaks.
  • Kaasa oma laps: Lase oma lapsel osaleda oma päeva planeerimises. See suurendab nende iseseisvust ja nad on tõenäolisemalt valmis sellest päevakavast kinni pidama.
  • Ole paindlik: Elu on ettearvamatu. Kuigi on oluline rutiinist kinni pidada, olge valmis muudatusi sisse viima. Tähtis on siinkohal lapsele muudatusi selgitada.
  • Positiivne tunnustamine: Tunnusta oma lapse edusamme, ükskõik kui väikesed need on. See motiveerib neid rutiini järgima hakkama.
  • Ülevaade ja kohandamine: Mõne nädala pärast võtke aega, et vaadata üle senised sammud ning tehke vajalikud kohandused, et tagada rutiini efektiivne toimimine.

Lõpetuseks

Visuaalsed meeldetuletused aitavad lapsel olla iseseisev, oma tegevusi planeerida ja korrastada. Täiskasvanutena kasutame me igapäevaselt erinevaid visuaalseid abivahendeid, nagu kalendrid, päevakavad ja toidupoe nimekirjad. Väikelapse jaoks on tegevust illustreeriv pilt sageli palju mõjusam kui sõnad, mis seda kirjeldavad.

 

Meie usume visuaalide jõusse ja oleme selle põhimõtte järgi loonud Pille ja Kalle tegelaste abil eestikeelsed pildiseeriad. Need on mõeldud nii koduseks kasutamiseks lapsevanematele kui ka lasteaiakasvatajatele.

Uuri lähemalt meie tooteid e-poest.

 

   

Kuidas aidata negatiivse mõtteviisiga kimpus olevaid lapsi?

Lapsed, nagu täiskasvanudki, on sageli altid negatiivsele mõtlemisele. See võib viia vältimiskäitumise, emotsionaalse tasakaalutuse, tülide ja negatiivsete tegudeni. Mõtlemise tähendus on laste jaoks natuke abstraktne, mistõttu seda on neil raskem mõista kui emotsioonide või käitumise tähendust.  

Selleks, et lapsed saaksid muuta oma mõtlemist, tuleb neile õpetada, kuidas muuta negatiivsed mõtted positiivseks ja realistlikeks mõteteks. Selleks, et see oskus kinnistuks, peab seda palju harjutama. 

 

Kuidas lastele seda õpetada?

1) Andke negatiivsele mõttele nimi 

Kõigepealt tuleb lapsel aidata aru saada, millised mõtted on negatiivsed ja millised positiivsed. Parim viis seda teha on läbi sorteerimismängu: 

  • Kirjutage sedelile negatiivsed ja positiivsed mõtted, mida laps kõige enam kasutab.  
  • Võtke kaks paberkotikest või karbikest, milledest ühele kirjutage peale “Negatiivne mõte”, teisele “Positiivne mõte”. 
  • Võtke lapsega kordamööda sedel ja otsustage koos, kas sellele on kirjutatud negatiivne või positiivne mõte ning pistke see sedel vastavasse kotikesse. 

Kui laps oskab eristada negatiivseid ja positiivseid mõtteid, siis saate harjutada mõttele nimetuse andmist. See on eriti abiks olukorras, kus lapse negatiivsed mõtted kipuvad olema sarnast tüüpi. Näiteks, kui laps sageli mõtleb: “Kindlasti kõik läheb väga halvasti.” või “Ma parem ei tee seda, niikuinii ei õnnestu.” jmt. Leidke nendele mõtetele koos lapsega nimed – näiteks nagu Murelik Ilmaennustaja, Hirm Suur-Silm vmt lapse jaoks tabavat. Kui edaspidi laps väljendab seda tüüpi negatiivset mõtet, siis saate öelda “See kõlab nagu Mureliku Ilmaennustaja mõte.”.  

 

2)  Seadke negatiivsed mõtted kahtluse alla 

Läbi selle, et negatiivne mõte sai endale nime, eristasite te selle lapsest. Kui laps taas väljendab negatiivset mõtet võite öelda “ See kõlab nagu Hirm Suursilm, me ei pea tema mõtteid kuulama. Me võime Hirm Suursilmale öelda, et need mõtted on valed.”.  Lisaks võite lapsele õpetada, et ta küsiks Hirm Suursilmalt, et mis tõendid tal on selliste negatiivsete mõtete kohta.  

 

3) Kujundage negatiivne mõte ümber 

Kui olete last õpetanud negatiivset mõtet märkama, kahtluse alla seadma ja selle nö lapsest eraldanud, on aeg negatiivset mõtet muuta. Selleks sõnastage lapse negatiivsed mõtted ümber nii, et leiate nendes midagi head.  

Näide 1 

“Jälle vihma sajab ja ma ei saa minna õue mängima.”  

“Aga tore on see, et ma saan oma lemmikmultifilmi toas vaadata.” 

Näide 2 

“Ma kindlasti ei saa hakkama selle raamatu ettekandega klassi ees.”  

           “Aga ma saan võimaluse harjutada esinemisoskust.”  

 

4) Asendage negatiivne mõte positiivsega 

Viimaseks sammuks on negatiivse mõtte asendamine positiivse ja realistliku mõttega. Selleks õpetage lapsele positiivset enesesisendust. Oletame, et lapsel on negatiivsed mõtted seoses loetud raamatu ettekandmisega klassi ees. Positiivne enesesisendus oleks “Ma saan hakkama, kui ma valmistun selleks esinemiseks”. 

Allikas: Social Emotional Workshop, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Koolihommikud ilma stressita

Kuidas saada oma laps üles ja uksest välja võimalikult vähese stressiga? 

 

Koolihommikud on paljudele lapsevanematele ja ka lastele tõeliseks väljakutseks, olenemata sellest, kas lapsel esineb vaimse tervise raskusi või mitte. 

Laste jaoks, kellel on vaimse tervise mured või õppimisraskused, võivad koolihommikud olla aga eriliselt keerulised. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire või käitumisprobleemidega lastel võib esineda raskusi juhiste järgimisel või tegevusele keskendumisel. Ärevuse või depressiooniga lastel võib olla raske hommikul voodist tõusta või esineda trotslikust kooli suhtes. Autismispektrihäirega lastel võivad väikesed muudatused rutiinis põhjustada konflikti. 

Paljudel lastel raskusi ühelt tegevuselt teisele üleminekutega, olenemata sellest, kas neil on tähelepanu-ja keskendumisraskused või mitte. Koolihommikud aga nõuavad paratamatult kiireid ja raskeid üleminekuid ühelt tegevuselt teisele, sest aeg on piiratud ja palju peab tehtud saama. 

Vaatamata sellele, kas lapsel on vaimse tervise mure või mitte, on viise kooli hommikute lihtsustamiseks ja konfliktide vältimiseks. 

Child Mind Institute’i kliiniline psühholoog David Anderson, PhD on järgnevalt välja toonud mõned nipid, kuidas kõik pereliikmed koolihommikuti võimalikult vähese stressiga uksest õigel ajal välja saaksid. 

Planeeri ette

Esiteks, sõltumata lapse vanusest, mõelge sellele, millised tegevused saab teha ära juba eelmisel õhtul, näiteks snäkkide valmispanek, duši all käimine, seljakoti pakkimine ja riiete valimine. 

Rääkige oma lastega asjadest, mis tuleks hommikul ära teha.  “Hea on selliseid arutelusid pidada, kui oleme rahulikud ja suudame päriselt ka keskenduda niisuguste lahenduste välja mõtlemisele, mis võimaldaksid meil hommikuti tõhusamalt vajalikud toimetused ära teha,” sõnab dr Anderson. 

Nooremate laste vanemad peaksid keskenduma sellele, et nad väljendaksid lapsele selgelt, mida on hommikul vaja ära teha. Konkreetsed ülesanded aitavad kaasa sellele, et lapsel saaks hakata koolihommikute osas hea harjumus kujunema. Seda on võimalik saavutada, kui märkame lapse on edu ja kiidame teda selgesõnaliselt selle eest, mida ta tegi hästi. Samuti võib abiks olla suuremate ülesannete jagamine väikesemateks sammudeks ja lapse tunnustamine selle eest, kui ta proovib neid pisikesi samme täita. 

Lapsevanemad, kellel on juba vanemad lapsed võiks aidata oma lastel koostada organiseerimise plaani – nimekiri, mida lapsed saaksid vaadata, veendumaks, et neil on iga vajalik samm suurema ülesande edukaks täitmiseks tehtud.  

“Me oleme kõik tõhusamad, kui teeme endale hästi selgeks, millised sammud me ülesande täitmiseks peame ette võtma, ja oleme realistlikud selle suhtes, mida me tegelikult jõuame ära teha,” ütleb Dr Anderson. 

Esmatähtsad sammud kõigepealt

Oleks kasulik, kui lapsevanemad seaks prioriteediks esmatähtsad sammud ehk sammud, mis peavad saama koolihommikuti kindlasti tehtud, jättes seejuures vähemalt esialgu kõrvale need  sammud, mis võiksid saada tehtud.  

Mis on siis esmatähtis? Tegelikult on tavaliselt kõige olulisem see, et lapsel oleks vähemalt kõik riided seljas, tal oleks midagi kõhus, tal oleks hamba pestud ning kooliasjad kaasas. Kui me saame need asjad kuidagi tehtud, kas enne lapse kodust lahkumist või teel kooli, ja tunnustame last tema edusammude eest, siis saame hakata neid harjumusi tugevdama ning tasapisi ka täiendama. 

Kui esmatähtsad sammud muutuvad harjumuseks, saavad vanemad keskenduda nendele sammudele, mis võiksid veel tehtud saada. Need sammud võivad olla näiteks voodi tegemine või patsi punumine. 

Kasuta visuaalseid juhiseid

Dr Anderson ütleb, et eriti nooremate laste puhul, kes on autismispektrihäirega või kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire, peaksid hommikused tegevused olema mudeldatud ka visuaalselt, et lapsed suudaksid paremini neid tegevusi meeles pidada ja aja jooksul neid iseseisvalt tegema hakata. Visuaalseteks juhisteks võivad olla näiteks seinale kleebitud ajakavad ja soovitud käitumise pildid. Näiteks pilt lastest, kes harjavad hambaid kraanikausi juures. 

Kasutatud Pille ja Kalle “Aita mul mõista” päevakava pildiseeria kaarte.

Tüüpiliselt arenevatel lastel ja teismelistel varieerub vajadus visuaalsete juhiste järgi: “On lapsi, kellele piisab sellest, kui vanemad annavad juhised suuliselt ja nad suudavad kuuldut meelde jätta ja järgida. Mõned lapsed vajavad aga kas rohkem meeldetuletusi või aega harjumuste kujunemiseks,” märgib dr Anderson.

Loo motivaatoreid

Hommikute paremaks muutmiseks on ka preemiad võtmetähtsusega. Need võivad olla kas lühiajalised, hõlmates mingit kohest preemiat, või aja puuduse tõttu teenitud privileegid, mida saab hiljem nautida. 

Järgnevalt üks näide lühiajalisest preemiast, mis hõlmab teismelist ja tema ema: 

Ema ja tütar leppisid esmalt kokku, millistele konkreetsetele käitumistele nad keskenduvad. Eesmärgiks oli, et tütar ärkab kokkulepitud ajal, paneb kõik oma asjad kokku ja läheb hommikul kindlal ajal uksest välja. Kui need kolm asja juhtuvad ilma, et ema peaks pidevalt tütart tagant utsitama, siis nad peatuvad hommikusöögi võtmiseks tütre lemmikkohvikus. 

Nooremaid lapsi võib aga aidata motiveerida selge käitumisplaan ja tähendusrikkad preemiad.   

Näide neljanda klassi õpilasest: kui ta tõuseb ilma vaidlemata, sööb hommikusööki mõne tervisliku valiku hulgast, riietub kiiresti ja peseb hambad ilma, et vanemad peaksid talle palju märkusi tegema, teenib ta iga käitumise eest punkti. Need punktid muutuvad õhtul näiteks 30-minutiliseks koos mängimise ajaks. 

Jää rahulikuks

Kui vanemad satuvad silmitsi protesti või jonnihoogudega peavad nad mõtlema viisidele, kuidas saaks pingelise olukorra taas rahulikumaks muuta. Kuna vaidlemine on kurnav ja võib kahjustada vanemate suhet oma lastega ning aeglustada asjade kulgu veelgi, siis vaidlemisel pole mõtet. 

Vanemad saavad proovida pingelise olukorra olukorra deeskaleerimiseks hoopis mitmeid teisi viise, näiteks: 

  • rääkimine rahulikul häälel;
  • ootuste selgitamine;
  • jätkuv kiitus isegi väikeste pingutuste eest, mitte keskendumine sellele, mida laps võib-olla ei tee ;
  • keskendumine järgmisele sammule protsessis;
  • proovida keskenduda positiivsele lõpptulemusele, nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. 

Samuti aitab kaasa aktsepteerimine, et lühikeses perspektiivis ei pruugi asjad minna täiuslikult, kuid käitumisstrateegiatest kinni pidamise abil saavad need muutuda paremaks. 

Kui kõik muu ebaõnnestub, siis otsi professionaalset abi

Olukordades, kus lastel on isegi voodist tõusmisega raskusi või kus igal hommikul algavad suured ja valjud tülid, mille tagajärjel pereelu on häiritud või tundub, et lapse või vanema vaimne tervis kannatab, soovitame otsida professionaalset abi. Psühholoogi nõustamine või ka näiteks käitumusliku suunitlusega vanemakoolitused, kus lapsevanemad õpivad efektiivseid käitumise juhtimise strateegiaid. Vanema ja lapse vahelise efektiivsema suhtluse õppimine või individuaalne töö lapsega kognitiivse käitumisteraapia raames arendab stressiga toimetuleku oskusi ja emotsioonide reguleerimist. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Kuidas rääkida lapsega kooli tagasimineku muredest?

Praktilised nõuanded vanemale

 

Kooli tagasi minemine võib laste jaoks taas päevakorda tuua kooliga seotud mured, kuid nendest muredest lapsega rääkimine viisil, mille käigus laps tajub, et tugi on olemas, aitab lapsel efektiivsemalt nende muredega toime tulla. 

 Siin on mõned näpunäited, kuidas muuta kooliaasta alguse vestlused produktiivsemaks ja vähem stressitekitavamaks nii vanema kui lapse jaoks. 

Ole realistlik lapse väljakutsete mõistmisel

Lapsed, kes on juba eelnevalt raskustega rinda pistnud, eriti need, kellel on õppimise, vaimse tervise või sotsiaalsete suhetega probleeme, tunnevad sageli rohkem ärevust kui elevust kooli tagasi mineku ees. Tihti on vanematel kiusatus keskenduda uue kooliaasta alguses positiivsele. Kuid oma lapse muredest üle libisemine võib jätta talle tunde, nagu tema mured poleks olulised ja teda ei võeta kuulda. See võib olla aga käest lastud võimalus rääkida sellest, mis lapsele tegelikult muret tekitab.  

Näiteks võivad last kurnata sellised mõtted nagu: 

Mis saab, kui vahetunnil keegi minuga jälle mängida ei taha?

Mis saab, kui ma ei saa koolis hakkama?

Mis saab, kui pean klassi ees rääkima? 

Selle asemel, et oma lapse muresid eirata, tunnista oma lapse raskusi ja ole otsekohene – ning strateegiline. Mõtle sellele, mis on sinu lapse jaoks eelnevalt (koolis) raskusi valmistunud: Sotsiaalsed suhted? Testiärevus? Raskused klassireeglite järgimisel?  

Varasemalt ilmnenud probleemid võivad anda mõtteid, selleks kuidas võiks eesootaval kooliaastal lapsele edukalt toeks olla.  Anna oma lapsele võimalus arutada kõigi oma  murede üle, ja tööta võimalusel lapsega koos välja lahendusi. Abiks võib olla ka koos lapsega  lahendustele keskenduva ajurünnaku tegemine. 

Mõned näited võimalikest probleemidest ja lahendustest: 

Lapsele võimaluse andmine rääkida sellest, mis talle muret teeb, võib aidata sinul mõista lapse raskusi ja aidata lapsel seista oma vajaduste eest. 

Võta lapse muresid tõsiselt

Pea meeles, et asjad, mis võivad sulle tühisena tunduda, võivad olla sinu lapse jaoks väga tõsised. Mure, et tal pole ühtegi tundi sõpradega, tõdemus, et tal on jälle tund õpetajaga, kes “vihkab” teda või teadmine, et ta peab jälle nägema ebameeldivat koolikaaslast koridoris, võivad kõik olla lapse jaoks tõsised stressiallikad. 

Selle asemel, et muresid pisendada, pööra tähelepanu oma lapse tunnetele ja anna talle võimalus rääkida sellest, mis teda vaevab. Avatud küsimuste esitamine, mis ei sisalda hinnanguid, võib aidata lapsel avaneda ja muuta tema jaoks oma murede jagamise lihtsamaks. 

Mõned näited avatud, küsimustest: “Ma ei suuda uskuda, et alustad sel aastal X .klassi. Kuidas sina ennast koolimineku suhtes tunned?” Mida Sina kooliminekust arvad? 

Räägi headest asjadest, mis koolis ees ootavad 

Ärevus võib takistada lapsel meenutamast häid kooliga seotud mälestusi ja eelseisvale kooliaastale tumeda varjundi heita. Kuid suured tühjad julgustused (“Ma arvan, et sulle hakkab kindlasti koolis meeldima!”) ei pruugi lapsele abiks olla. Selle asemel proovi lapselt küsida konkreetsete asjade kohta, mida ta eelnevalt koolis nautinud on. 

Aidates oma lapsel meenutada kooliga seonduvaid häid asju – tegevusi või tunde, mis talle meeldisid, lemmikõpetajaid, sõprade taasnägemine – aitad tal võidelda negatiivsete mõtetega ja leevendada kooliga seonduvat stressi.  

Proovi julgustada oma last arutama näiteks selliste  teemade üle (mõtete kirjapanemine võib abiks olla): 

Mida ta suvevaheajal ajal igatses? Koolisõpru? Huviringis käimist? Lemmik koolitoitu? 

Mida ta ootab? Uue aine alustamist? Klassikaaslaste nägemist? Kapi kaunistamist?  

Mis iganes see positiivne kooliga seonduv mõte ka poleks, veendu, et ka see oleks osa teie kooliaasta alguse vestlustest.  

Pea meeles, eesmärk pole korraldada “etendust” selle kohta, kui imeline eelseisev kooliaasta saab olema. Eesmärk on aidata lapsel rohkem keskenduda sellele, mida ta eelnevalt kooliga seoses on nautinud ja vähem sellele, mis võiks koolis valesti minna. 

Ära suru 

 Mõnikord lapsed lihtsalt ei taha rääkida. Me kõik soovime, et meie lapsed tunneksid end toetatuna ja saavutaksid häid tulemusi, kuid mõnikord on õige samm tagasi astuda. Eesmärk peaks olema, et laps teab, et sa mõistad, et kooli algus võib olla tema jaoks stressirohke aeg ja oled olemas, kui ta soovib sellest rääkida rääkida. 

Vajadus pidevalt kontrollida, kas kõik on hästi, isegi siis kui laps ei vasta, võib olla rohkem seotud sinu enda ärevusega, kui sinu lapse vajadustega. Kui su laps pole veel valmis rääkima või ei tundu vestlusesse kaasatud olevat, siis see on okei. Sul on terve aasta jooksul veel palju võimalusi vestlusteks. Praegu piisab sellest, kui sinu laps teab, et oled olemas ning armastad ja toetad teda. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Tagasi kooli – mida teha ja mida mitte

Suvi hakkab lõppema ja vanemad võivad tunda ärevust algava kooliaasta ees. Eduka kooliaasta eelduseks on struktureerimine ja võimalike raskuste ettenägemine. Eriti, kui laps tunneb algava kooliaasta suhtes hirmu või ärevust. Seda silmas pidades jagame mõningaid soovitusi, mis aitavad uut kooliaastat võimalikult stressivabalt alustada. 

Mida teha?

Taastage rutiinid

Suvi ja koolivaheaeg on enamasti tore aeg – saab rohkelt põnevaid asju ette võtta ja perega koos olla. Kuid suvine rütm on õppeaasta rütmist erinev, mistõttu vaheajalt uude kooliaastasse üleminek võib tekitada raskusi. Seetõttu on soovitav alustada ülemineku ja kohanemisega vähehaaval juba suve lõpus.  

  1. Unerütm ja rutiinid. Enne kooli algust, kasvõi paar päeva varem, võiks uneaeg liikuda tagasi varasemaks. Laps võiks hakata üles ärkama samal kellaajal, kui ta seda teeb koolipäevadel ning alustada päeva hommikusöögi, hambapesu ja riietumisega. 
  2. Ekraaniaeg. Soovitame vähendada ekraaniaega ning veenduda, et vähemalt tund enne uinumist oleks nutiseade välja lülitatud. Lastel võib mõnikord olla raske virtuaalmaailmast välja tulla ja ülemäärane nutiseadmete kasutamine või televiisori vaatamine võib tekitada raskusi uinumisel.
  3. Toitumine. Suvevaheajal võib juhtuda, et päevakava on kaootilisem, söögikorrad ei pruugi olla korrapärased või tuleb ette hiliseid õhtusööke jmt. Sättige taas hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiajad nendele kellaaegadele nagu need on koolipäevadel. 

Mitmekülgselt ja regulaarselt toituval ning väljapuhanud lapsel on koolis lihtsam õpitut omandada kui magamata ja näljatundes lapsel. 

Rääkige lapsega sõprussuhetest

Suvel kohtutakse klassikaaslastega harvemini, mistõttu võib sel teemal jutuajamine osutuda vajalikuks. Mõnikord võib juhtuda, et klassikaaslane, kellega eelmisel kooliaastal palju suheldi, jääb pisut võõramaks või ta sõbrustab rohkem mõne teise klassikaaslasega. Lapse sõprussuhteid reguleerida vanemad ei pruugi saada ja seda lapsed ei vajagi. Lapse jaoks on oluline, et ta saab enda pettumust ja kurbust kellegagi jagada. Sellistest asjadest rääkimine ja lapse südamega ärakuulamine aitab tal muutustega paremini toime tulla. Sageli on vaja lihtsalt mõistmist ja tunnete peegeldamist: “Sa oled kurb. Ma tean, et see on raske.”.  

Ärevamate laste puhul harjutage kooliga juba varem

Kui laps ei taha või kardab kooli minna, siis võib abiks olla see, kui harjutate kooliminekut veidi enne õppeaasta algust. Näiteks algklassilastega võib õppida või meelde tuletada kooliteed. Kui laps käib kooli bussiga, võiks seda teekonda koos läbi teha ja käia võimalusel kooli mängu- või spordiväljakul mängimas, sportimas jmt. See võib aidata lapsel häälestuda kooliminekule. 

Mida mitte teha?

Ärge jagage lapsega enda ärevust

Lapsevanematel võib olla seoses algava kooliaastaga palju muretsemist ja ärevust, sest nad soovivad, et nende lapsed oleksid õnnelikud ja et neil oleks häid sõpru. Näiteks võib lapsevanem peale koolipäeva pahaaimamatult küsida “Kas sa täna sõpru ka leidsid?”. Kuid see võib häbelike või tagasihoidlike laste puhul tekitada ebamugavustunnet. Paremad küsimused oleksid: “Kuidas su päev läks?” või “Mis oli tänases koolipäevas kõige toredam?” Neutraalsed küsimused on paremad kui sellised, mille puhul laps võib tõlgendada “Kui ma ei leidnud sõpru, siis ema/isa on minus pettunud.”. 

Ärge kartke tagasilööke

Kui teie lapsel oli eelmisel õppeaastal vaimse tervise muresid – näiteks meeleolu- või ärevushäired ja suvel läks lapse enesetunne paremaks, siis võib tekkida ootus, et kooli naasmine läheb sujuvalt. Kuid olge kannatlikud – kooli algus ei pruugi olla nii sujuv kui te eeldate. Lapsel võib tekkida õppeaasta alguses tagasilööke, sest paranemine ei toimu sirgjooneliselt, vaid vajab kannatlikkust, tuge ja tähelepanelikkust. Seda aktsepteerides toetate lapse enesekindlust ja ta oskab paremini toime tulla tagasilöökidega. 

Ärge ignoreerige probleeme

Loodetavasti teie laps käib suurepärases koolis, kus on hoolivad ja pühendunud õpetajad. Kuid alati ei pruugi õpetajad märgata iga lapse sügavamaid muresid või raskusi. Seetõttu olge lapsevanematena aktiivne ja hoidke head kooli-kodu koostööd. Kui märkate, et teie laps on murelik või et talle valmistab mõni õppeaine raskusi, siis vajadusel arutage seda klassijuhataja või aineõpetajaga ning leidke ühiselt lahendusi.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi!