fbpx

Kuidas aidata lastel sõpru leida: 12 tõenduspõhist näpunäidet 

Kuidas saame lapsevanematena aidata lastel sõpru leida?

Kuigi sõprussuhted on isiklikud, mängib lapse sotsiaalsete oskuste, nagu emotsionaalne intelligentsus ja eneseregulatsioon, arendamisel vanemate toetus olulist rolli. 

Paljud lapsed tunnevad end sõprade otsimisel häbelikult või ärevalt. Lihtsate ja turvaliste suhtlusvõimaluste pakkumine aitab neil luua tugevaid sotsiaalseid sidemeid. Samuti võib impulsiivne käitumine või sobimatu suhtlemine takistada sõprussuhete teket. Nende oskuste arendamine vanemate poolt võib oluliselt parandada laste sõprussuhete loomise võimalusi. 

Iga laps vajab juhendamist ja praktikat sotsiaalsete oskuste arendamisel, mis on ülemaailmselt eduka sõpruse aluseks. Edu saavutamiseks on oluline, et lapsed õpiksid: 

  • oma negatiivseid emotsioone juhtima; 
  • teiste emotsioone mõistma; 
  • üles näitama kaastunnet ja olema abivalmis; 
  • tundma turvalisust ja usaldust; 
  • alustama ja osalema vestlustes; 
  • tegema koostööd, läbirääkimisi ja jõudma kompromissideni; 
  • vabandama ja parandama tehtud vigu; 
  • olema mõistvad ja andestavad teiste eksimuste suhtes. 

Need oskused nõuavad aega, vaeva ja praktikat, kuid vanemate ja õpetajate toel on võimalik neid edukalt arendada. Sõprade leidmine on õpiprotsess, milles saame oma lastele olulist tuge pakkuda. 

sõprus

Alljärgnevalt on välja toodud 12 tõenduspõhist viisi, kuidas saame aidata lastel sõpru leida.  

1.Vanemate soojus ja austus kui sõprussuhete alus

Näidake lapsele soojust ja austust, vältides kontrolli ähvarduste, karistuste või emotsionaalse manipulatsiooni kaudu. Vanemate käitumine mõjutab otseselt laste emotsionaalset arengut ja sotsiaalset käitumist, mis on oluline heade suhete loomisel eakaaslastega. Autoritaarne vanemlus, mis põhineb kuulekusel ja negatiivsetel distsiplineerimismeetoditel, on sageli seotud käitumisprobleemidega, mis võivad raskendada sõprussuhete loomist. Uuringud rõhutavad, et positiivse distsipliini strateegiad, nagu lastega arutlemine ja reeglite selgitamine, edendavad laste prosotsiaalset käitumist, muutes nad kaastundlikumaks, toetavamaks ja iseseisvamaks.

2. Lapse emotsionaalse arengu juhendamine

Olge lapse “emotsioonide treener”, aidates tal mõista ja reguleerida negatiivseid emotsioone ja impulsse. See ei tähenda, et negatiivsed tunded takistaksid sõprussuhete loomist, vaid pigem, kuidas neid tundeid kontrolli all hoida on oluline. Lapsed, kes kasvavad keskkonnas, kus vanemad neid raskete tunnetega konstruktiivselt ja kaastundlikult aitavad, arendavad tugevamaid eneseregulatsioonioskusi. Need oskused on olulised positiivsete suhete kujunemisel eakaaslastega. 

Uuringud näitavad, et vanemate karistav või tõrjuv reaktsioon laste negatiivsetele emotsioonidele (“Sa oled lihtsalt rumal!” või “Mine oma tuppa!”) võib nõrgestada laste eneseregulatsioonioskusi. Seega on oluline pakkuda mõistmist ja juhendada lapsi, kuidas negatiivsete tunnetega tervislikult toime tulla, eriti ärrituse korral.

3. Lapse empaatiavõime toetamine

Toetage oma lapse võimet mõista ja tunda kaasa teistele. Kuigi võib tunduda, et empaatia peaks olema loomupärane, ei arene see siiski ilma julgustuse ja toetuseta automaatselt. Vanematel ja õpetajatel on võimalik teha konkreetseid samme, et aidata lastel arendada tundlikkust teiste emotsioonide ja vaatenurkade suhtes. 

Empaatia arendamine eeldab rohkem kui enda tundete reguleerimist; see hõlmab ka teiste tundete ja perspektiivide mõistmist. Selle võime tugevdamine lastes ei ole mitte ainult vajalik sõbralike suhete loomiseks, vaid ka üldiseks sotsiaalseks toimetulekuks. Vanemad ja õpetajad saavad seda soodustada, näidates eeskuju, rääkides lastega teiste inimeste tunnetest ning julgustades lapsi vaatlema ja arutlema erinevate perspektiivide üle. 

4. Tagage sotsiaalselt ärevatele lastele turvaline keskkond

Kui teie laps tunneb sotsiaalsetes olukordades ärevust, on oluline luua turvaline keskkond, mis toetab nende sotsiaalset arengut. Tundlik ja reageeriv vanemlus on selle saavutamisel võtmetähtsusega, aidates lastel kujundada turvalisi kiindumussuhteid, mis omakorda suurendavad enesekindlust ja iseseisvust. 

Lapsed, kes kogevad ärevust, võivad maailma tajuda eriti ähvardavana, mis võib takistada nende sotsiaalsete oskuste arengut ja muuta sõprade leidmise keeruliseks. Kui ärevus on kõrge, on oluline pöörduda professionaalse abi poole. Lastepsühholoogid pakuvad tõhusaid ärevuse ravimeetodeid, sealhulgas kognitiivset käitumisteraapiat, mis aitab korrigeerida lapse väärarusaamu ja emotsionaalseid reaktsioone.

5. Tegelege oma lapse agressiivsete või häirivate käitumisprobleemidega

Agressiivsus ja häiriv käitumine võivad sõprade leidmisel olla suureks takistuseks. Varajane sekkumine, kasutades tõenduspõhiseid lähenemisi, on võtmetähtsusega. Positiivne tugevdamine, mis premeerib soovitud käitumist, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaalse intelligentsuse arendamine ning vajadusel pereteraapia on tõhusad strateegiad käitumisprobleemide lahendamiseks. Need meetodid õpetavad lastele tõhusat suhtlemist, konfliktide lahendamist, empaatia üles näitamist ja emotsioonide juhtimist, aidates neil arendada positiivseid sotsiaalseid oskusi ja luua kestvaid sõprussuhteid. Oluline on rakendada neid strateegiaid järjepidevalt ja vajadusel otsida professionaalset abi, et tagada lapse sotsiaalne heaolu ja areng.

6. Vestlusoskuste arendamine lastel

Olulised vestlusoskused, nagu enda tutvustamine, sobivate teemade leidmine, kuulamine ja vestlusliku tagasiside andmine, on uute sõprade leidmisel kriitilise tähtsusega. Nende oskuste arendamiseks võib vanemate eeskuju kodus olla märkimisväärselt mõjus.  

Lastele tuleks õpetada aktiivse kuulamise tehnikaid ja vestlusstrateegiaid, nagu oma huvide jagamine, enda kohta informatsiooni andmine ning küsimustele vastates ka teisele osapoolele sõna andmine.  

Spetsialistid soovitavad pakkuda lastele konkreetseid näpunäiteid ja harjutada vestlusi läbi rollimängude, mis võimaldavad lastel harjutada ja parendada oma suhtlusoskusi turvalises keskkonnas. Sellised tegevused ei aita mitte ainult parandada laste vestlusoskusi, vaid ka suurendada nende enesekindlust suhtlussituatsioonides, avades uksi uutele sõprustele.

7. Koostööd soosivate tegevuste korraldamine

Laste omavahelise koostöö edendamine võib olla tõhus viis aidata neil arendada paremaid sotsiaalseid oskusi. Uuringud kinnitavad, et ühistegevused, kus eesmärk on saavutada ühiselt midagi, mitte võistelda teineteise vastu, soodustavad laste vahelist läbisaamist. Seega, kui lapsel on sotsiaalsete oskustega raskusi, võib olla kasulik suunata ta konkurentsivälistele mängudele. 

Kodus võiks vältida mänguasju ja mänge, mis võivad tekitada konflikte või konkurentsi, kuni laps on arendanud piisavad sotsiaalsed oskused nendega toimetulekuks. Kui ootate kodus külalisi ja teate, et teie lapsel on raskusi mõne mänguasja või eseme jagamisega, on mõistlik see külaliste viibimise ajaks eemaldada, et vältida võimalikke konflikte. Sellised lähenemised mitte ainult ei toeta lapse sotsiaalset arengut, vaid aitavad ka luua keskkonda, kus koostöö ja üksteisemõistmine on esikohal.

8. Ebamugavate sotsiaalsete olukordadega toimetulek

On oluline õpetada lastele, kuidas ebamugavates sotsiaalsetes olukordades toime tulla ja kuidas sobivalt teiste laste mängudega liituda. Selleks tuleks lastele anda konkreetsed näpunäited ja strateegiad, mis aitavad neil mõista, kuidas uutes olukordades käituda. Mõned soovitused: 

  • Enne mänguga liitumist jälgi, mida teised lapsed teevad, et mõista, kuidas end sobitada. 
  • Liitu mänguga asjakohase tegevusega – näiteks kui lapsed mängivad restoranimängu, uuri, kas võiksid olla uus klient. 
  • Ära ole häiriv ega kriitiline ja proovi mängu muuta.  
  • Kui mänguga liitumine ei õnnestu, leia alternatiivne tegevus, ja ära suru end mängu. 

Selliste olukordadega toimetuleku oskused on lastele kasulikud, kuna need aitavad neil arendada sotsiaalset paindlikkust ja empaatiat.

9. Kompromisside ja läbirääkimiste õpetamine lastele

Positiivsete suhete loomiseks eakaaslastega on oluline, et lapsed õpiksid konflikte rahumeelselt lahendama, mõistes teiste vajadusi ja soove ning nähes ette oma tegude tagajärgi. Kuigi lapsed, kes kasvavad üles koos õdede-vendadega, võivad saada rohkem võimalusi läbirääkimisoskuste arendamiseks, on oluline mõista, et kõik lapsed, sõltumata perekonna koosseisust, on võimelised õppima ja arendama head sotsiaalset suhtlemisoskust. 

Uuringud kinnitavad, et läbirääkimisoskuste ja kompromisside leidmise võimet saab edukalt arendada läbi rollimängude ja tegevuste, mis simuleerivad sotsiaalseid kokkupõrkeid ja nõuavad lahenduste leidmist. Vanemad ja õpetajad saavad oluliselt kaasa aidata laste oskuste arendamisele, juhendades neid aktiivselt läbi lahenduste otsimise protsessi. 

Kui teie laps satub konflikti, kasutage seda hetke õpetamisvõimalusena. Arutlege lapsega konflikti üle ja aidake tal välja töötada lahendused, mis oleksid mõlemale poolele vastuvõetavad.

10. Vabandamine ja paranduste tegemise õpetamine lastele

Kõik teevad vigu, kuid oluline on õppida, kuidas neid tunnistada ja parandada. Oluline on mõista erinevust süütunde ja häbi vahel. Süütunne innustab mõtisklema oma tegude mõjust teistele ja võtma vastutust, samas kui häbi keskendub negatiivsetele emotsioonidele. 

Uuringud näitavad, et isegi 4-aastased lapsed on valmis andestama, kui näevad, et teine laps kahetseb ja vabandab. Vanemad lapsed otsivad kahetsuse märke ja on valmis andestama ka ilma otsese vabanduseta, kui näevad, et teine laps tunneb tõeliselt kahetsust. 

Tõeliseks suhete parandamiseks on siiski vaja enamat kui vabandust. Näiteks kui laps kogemata teise lapse ehitise lõhub, on andestus kiirem, kui lõhkuja aitab aktiivselt kahju heastada, näiteks ehitist uuesti üles ehitada. 

Õpetades lapsi oma vigu tunnistama, südamest vabandama ja aktiivselt parandusi tegema, juhendame neid suhteid ja negatiivseid emotsioone konstruktiivselt parandama. Sellised oskused on olulised tugevate ja kestvate sõprussuhete loomisel ning aitavad kujundada vastutustundlikke ja empaatilisi isiksusi.

11. Teiste vigade mõistmise ja andestamise julgustamine lastes

Andestamine on oluline oskus, mis võib vajada õpetamist ja julgustamist, eriti laste puhul, kes kipuvad olema kättemaksuhimulised või näevad teisi vaenulikult. Vanemad saavad aidata lastel arendada empaatiat ja mõistmist, õpetades neid nägema olukordi teise inimese vaatepunktist. Selgitage lapsele, et vahel võivad inimesed käituda halvasti hooletusest, stressist, väsimusest või lihtsalt halva päeva tõttu, mitte tahtlikust soovist haiget teha. 

Oluline on õpetada lastele, et andestamine ja teiste mõistmine ei tähenda, et nad peaksid end ohvrina nägema või alati teisi õigustama. Tasakaalustatud lähenemine, kus laps õpib mõistma ja andestama, kuid samas ka oma tundeid ja piire austama, on võti tervislike suhete arendamiseks.

12. Lapse sotsiaalse elu jälgimine ilma liigse kontrollita

On oluline olla teadlik oma lapse sotsiaalsest elust, mida nimetatakse “vanemlikuks jälgimiseks”. See hõlmab juhendamist, abistamist sõprade leidmisel, suhtlemist laste sõpradega ja julgustamist lastel jagada oma vaba aja tegevusi. Samas on tähtis säilitada tasakaal, et mitte muutuda liiga kontrollivaks, mis võib lapsi eemale peletada ja nende autonoomiatunnet kahjustada. 

Vanemad võiksid seada mõistlikud piirid ja oodata teatud informatsiooni jagamist, nagu õhtul väljas käimise detailid, kuid see peaks toimuma lugupidaval ja mõistlikul moel. Liigne sekkumine või kontroll võib lapsi isoleerida ja takistada neil tervislikke sotsiaalseid suhteid arendamast. Seega on võtmetähtsusega leida tasakaal vanemliku juhendamise ja lapse vajaduse vahel olla iseseisev, edendades usalduslikku ja avatud suhtlust. 

sõprus

Allikas: parentingscience.com. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Rutiinide olulisus lapse elus ja kuidas alustada päevakavaga

Elu koos väikeste lastega võib mõnikord tunduda tegevuste ja emotsioonide keeristormina. Selle kaose keskel võib struktureeritud igapäevane rutiin olla nii vanematele kui lastele päästjaks. Kuid igapäevase rutiini rakendamine pole lihtsalt “tegevuste nimekirja” koostamine. See on teaduslik lähenemine teie pere tasakaalustatud elu loomisele. Kuidas saate luua visuaalse igapäevase rutiini, mis toob teie koju rahu ja korra?

Rutiinide tähtsus

Rutiinide olemasolu on kasulik mitmel põhjusel. Esiteks vähendab see võimuvõitlust ja stressi, kuna vanema soovid ja keelud ei tule lapse jaoks üllatusena. Laps teab ette, millal on aeg hambaid pesta või mänguasju koristada. See õpetab lapsele ka kannatlikkust. Kui laps teab, millal on aeg minna mänguväljakule, suudab ta oodata, sest see on osa tema päevakavast. Samuti suurendab kindel rutiin lapse iseseisvust. Lapsed on uhked, et teavad, mida nad peaksid tegema, ja nad teevad seda ise. Nad ei oota vanema juhist, vaid võtavad ise vastutuse ja liiguvad järgmise tegevuse juurde. Päevakava aitab ka tagada sujuvat üleminekut ühelt tegevuselt teisele. Kui tegevused ja ajad on lapsele teada, toimub üleminek suure tõenäosusega ilma vastupanuta. Lisaks loob regulaarne rutiin lapsele sisemise kella, mis teeb uinumise ja ärkamise lihtsamaks. Paigas päevakava mõjutab positiivselt ka vanemaid, aidates neil oma aega paremini planeerida ja end rahulikumalt tunda.

lapse päevakava

 

Miks visuaalid?

Päevakava loomine lapsele on kõige lihtsam visuaalsete abivahendite abil ja need pole lihtsalt ilusad pildid. On teaduslikult tõestatud, et visuaalsed tegevuste pildid aitavad parandada mõistmist ja teabe meeldejätmist. Lapsed, eriti nooremad, on peamiselt visuaalsed õppijad. Visuaalsete abivahendite kasutamine võib muuta rutiinid teie lapse jaoks atraktiivsemaks ja lihtsamini järgitavaks.

Miks kasutada visuaalseid abivahendeid?

  • Erinevalt sõnadest, mis “kaovad” peale nende väljaütlemist, püsivad visuaalid ajas ja ruumis.
  • Visuaalsed elemendid köidavad ja hoiavad tähelepanu paremini kui sõnaline info.
  • Visuaalid annavad rohkem aega informatsiooni mõistmiseks.
  • Visuaalid toetavad mälu ja aitavad olulist infot meelde jätta.
  • Kasutades samu sõnu iga kord, kui visuaali näidatakse, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Praktilised sammud päevakavaga alustamiseks

Lihtsaim viis lapse päevakava loomiseks on leida igale tegevusele oma pilt, mis seda illustreerib. Eraldiseisvate pildikaartidega on võimalik päevakava vajadusel ringi tõsta ja seda erinevate jadadena lapsele õpetada.

Mõned nipid alustajale:

  • Alusta väikeselt: Ära proovi kohe kogu lapse päeva struktureerida. Oluline on kaardid lapsele vähevhaaval selgeks teha. Alusta ühe või kahe võtmetegevusega, nagu söögiaeg või magamaminek, ja ehita sellest edasi.
  • Järjepidevus on võti: Püsi rutiinis nii palju kui võimalik. Järjepidevus aitab rutiini tugevdada, muutes selle teie lapse päeva loomulikuks osaks.
  • Kaasa oma laps: Lase oma lapsel osaleda oma päeva planeerimises. See suurendab nende iseseisvust ja nad on tõenäolisemalt valmis sellest päevakavast kinni pidama.
  • Ole paindlik: Elu on ettearvamatu. Kuigi on oluline rutiinist kinni pidada, olge valmis muudatusi sisse viima. Tähtis on siinkohal lapsele muudatusi selgitada.
  • Positiivne tunnustamine: Tunnusta oma lapse edusamme, ükskõik kui väikesed need on. See motiveerib neid rutiini järgima hakkama.
  • Ülevaade ja kohandamine: Mõne nädala pärast võtke aega, et vaadata üle senised sammud ning tehke vajalikud kohandused, et tagada rutiini efektiivne toimimine.

Lõpetuseks

Visuaalsed meeldetuletused aitavad lapsel olla iseseisev, oma tegevusi planeerida ja korrastada. Täiskasvanutena kasutame me igapäevaselt erinevaid visuaalseid abivahendeid, nagu kalendrid, päevakavad ja toidupoe nimekirjad. Väikelapse jaoks on tegevust illustreeriv pilt sageli palju mõjusam kui sõnad, mis seda kirjeldavad.

 

Meie usume visuaalide jõusse ja oleme selle põhimõtte järgi loonud Pille ja Kalle tegelaste abil eestikeelsed pildiseeriad. Need on mõeldud nii koduseks kasutamiseks lapsevanematele kui ka lasteaiakasvatajatele.

Uuri lähemalt meie tooteid e-poest.

 

   

Kuidas aidata negatiivse mõtteviisiga kimpus olevaid lapsi?

Lapsed, nagu täiskasvanudki, on sageli altid negatiivsele mõtlemisele. See võib viia vältimiskäitumise, emotsionaalse tasakaalutuse, tülide ja negatiivsete tegudeni. Mõtlemise tähendus on laste jaoks natuke abstraktne, mistõttu seda on neil raskem mõista kui emotsioonide või käitumise tähendust.  

Selleks, et lapsed saaksid muuta oma mõtlemist, tuleb neile õpetada, kuidas muuta negatiivsed mõtted positiivseks ja realistlikeks mõteteks. Selleks, et see oskus kinnistuks, peab seda palju harjutama. 

 

Kuidas lastele seda õpetada?

1) Andke negatiivsele mõttele nimi 

Kõigepealt tuleb lapsel aidata aru saada, millised mõtted on negatiivsed ja millised positiivsed. Parim viis seda teha on läbi sorteerimismängu: 

  • Kirjutage sedelile negatiivsed ja positiivsed mõtted, mida laps kõige enam kasutab.  
  • Võtke kaks paberkotikest või karbikest, milledest ühele kirjutage peale “Negatiivne mõte”, teisele “Positiivne mõte”. 
  • Võtke lapsega kordamööda sedel ja otsustage koos, kas sellele on kirjutatud negatiivne või positiivne mõte ning pistke see sedel vastavasse kotikesse. 

Kui laps oskab eristada negatiivseid ja positiivseid mõtteid, siis saate harjutada mõttele nimetuse andmist. See on eriti abiks olukorras, kus lapse negatiivsed mõtted kipuvad olema sarnast tüüpi. Näiteks, kui laps sageli mõtleb: “Kindlasti kõik läheb väga halvasti.” või “Ma parem ei tee seda, niikuinii ei õnnestu.” jmt. Leidke nendele mõtetele koos lapsega nimed – näiteks nagu Murelik Ilmaennustaja, Hirm Suur-Silm vmt lapse jaoks tabavat. Kui edaspidi laps väljendab seda tüüpi negatiivset mõtet, siis saate öelda “See kõlab nagu Mureliku Ilmaennustaja mõte.”.  

 

2)  Seadke negatiivsed mõtted kahtluse alla 

Läbi selle, et negatiivne mõte sai endale nime, eristasite te selle lapsest. Kui laps taas väljendab negatiivset mõtet võite öelda “ See kõlab nagu Hirm Suursilm, me ei pea tema mõtteid kuulama. Me võime Hirm Suursilmale öelda, et need mõtted on valed.”.  Lisaks võite lapsele õpetada, et ta küsiks Hirm Suursilmalt, et mis tõendid tal on selliste negatiivsete mõtete kohta.  

 

3) Kujundage negatiivne mõte ümber 

Kui olete last õpetanud negatiivset mõtet märkama, kahtluse alla seadma ja selle nö lapsest eraldanud, on aeg negatiivset mõtet muuta. Selleks sõnastage lapse negatiivsed mõtted ümber nii, et leiate nendes midagi head.  

Näide 1 

“Jälle vihma sajab ja ma ei saa minna õue mängima.”  

“Aga tore on see, et ma saan oma lemmikmultifilmi toas vaadata.” 

Näide 2 

“Ma kindlasti ei saa hakkama selle raamatu ettekandega klassi ees.”  

           “Aga ma saan võimaluse harjutada esinemisoskust.”  

 

4) Asendage negatiivne mõte positiivsega 

Viimaseks sammuks on negatiivse mõtte asendamine positiivse ja realistliku mõttega. Selleks õpetage lapsele positiivset enesesisendust. Oletame, et lapsel on negatiivsed mõtted seoses loetud raamatu ettekandmisega klassi ees. Positiivne enesesisendus oleks “Ma saan hakkama, kui ma valmistun selleks esinemiseks”. 

Allikas: Social Emotional Workshop, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Koolihommikud ilma stressita

Kuidas saada oma laps üles ja uksest välja võimalikult vähese stressiga? 

 

Koolihommikud on paljudele lapsevanematele ja ka lastele tõeliseks väljakutseks, olenemata sellest, kas lapsel esineb vaimse tervise raskusi või mitte. 

Laste jaoks, kellel on vaimse tervise mured või õppimisraskused, võivad koolihommikud olla aga eriliselt keerulised. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire või käitumisprobleemidega lastel võib esineda raskusi juhiste järgimisel või tegevusele keskendumisel. Ärevuse või depressiooniga lastel võib olla raske hommikul voodist tõusta või esineda trotslikust kooli suhtes. Autismispektrihäirega lastel võivad väikesed muudatused rutiinis põhjustada konflikti. 

Paljudel lastel raskusi ühelt tegevuselt teisele üleminekutega, olenemata sellest, kas neil on tähelepanu-ja keskendumisraskused või mitte. Koolihommikud aga nõuavad paratamatult kiireid ja raskeid üleminekuid ühelt tegevuselt teisele, sest aeg on piiratud ja palju peab tehtud saama. 

Vaatamata sellele, kas lapsel on vaimse tervise mure või mitte, on viise kooli hommikute lihtsustamiseks ja konfliktide vältimiseks. 

Child Mind Institute’i kliiniline psühholoog David Anderson, PhD on järgnevalt välja toonud mõned nipid, kuidas kõik pereliikmed koolihommikuti võimalikult vähese stressiga uksest õigel ajal välja saaksid. 

Planeeri ette

Esiteks, sõltumata lapse vanusest, mõelge sellele, millised tegevused saab teha ära juba eelmisel õhtul, näiteks snäkkide valmispanek, duši all käimine, seljakoti pakkimine ja riiete valimine. 

Rääkige oma lastega asjadest, mis tuleks hommikul ära teha.  “Hea on selliseid arutelusid pidada, kui oleme rahulikud ja suudame päriselt ka keskenduda niisuguste lahenduste välja mõtlemisele, mis võimaldaksid meil hommikuti tõhusamalt vajalikud toimetused ära teha,” sõnab dr Anderson. 

Nooremate laste vanemad peaksid keskenduma sellele, et nad väljendaksid lapsele selgelt, mida on hommikul vaja ära teha. Konkreetsed ülesanded aitavad kaasa sellele, et lapsel saaks hakata koolihommikute osas hea harjumus kujunema. Seda on võimalik saavutada, kui märkame lapse on edu ja kiidame teda selgesõnaliselt selle eest, mida ta tegi hästi. Samuti võib abiks olla suuremate ülesannete jagamine väikesemateks sammudeks ja lapse tunnustamine selle eest, kui ta proovib neid pisikesi samme täita. 

Lapsevanemad, kellel on juba vanemad lapsed võiks aidata oma lastel koostada organiseerimise plaani – nimekiri, mida lapsed saaksid vaadata, veendumaks, et neil on iga vajalik samm suurema ülesande edukaks täitmiseks tehtud.  

“Me oleme kõik tõhusamad, kui teeme endale hästi selgeks, millised sammud me ülesande täitmiseks peame ette võtma, ja oleme realistlikud selle suhtes, mida me tegelikult jõuame ära teha,” ütleb Dr Anderson. 

Esmatähtsad sammud kõigepealt

Oleks kasulik, kui lapsevanemad seaks prioriteediks esmatähtsad sammud ehk sammud, mis peavad saama koolihommikuti kindlasti tehtud, jättes seejuures vähemalt esialgu kõrvale need  sammud, mis võiksid saada tehtud.  

Mis on siis esmatähtis? Tegelikult on tavaliselt kõige olulisem see, et lapsel oleks vähemalt kõik riided seljas, tal oleks midagi kõhus, tal oleks hamba pestud ning kooliasjad kaasas. Kui me saame need asjad kuidagi tehtud, kas enne lapse kodust lahkumist või teel kooli, ja tunnustame last tema edusammude eest, siis saame hakata neid harjumusi tugevdama ning tasapisi ka täiendama. 

Kui esmatähtsad sammud muutuvad harjumuseks, saavad vanemad keskenduda nendele sammudele, mis võiksid veel tehtud saada. Need sammud võivad olla näiteks voodi tegemine või patsi punumine. 

Kasuta visuaalseid juhiseid

Dr Anderson ütleb, et eriti nooremate laste puhul, kes on autismispektrihäirega või kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire, peaksid hommikused tegevused olema mudeldatud ka visuaalselt, et lapsed suudaksid paremini neid tegevusi meeles pidada ja aja jooksul neid iseseisvalt tegema hakata. Visuaalseteks juhisteks võivad olla näiteks seinale kleebitud ajakavad ja soovitud käitumise pildid. Näiteks pilt lastest, kes harjavad hambaid kraanikausi juures. 

Kasutatud Pille ja Kalle “Aita mul mõista” päevakava pildiseeria kaarte.

Tüüpiliselt arenevatel lastel ja teismelistel varieerub vajadus visuaalsete juhiste järgi: “On lapsi, kellele piisab sellest, kui vanemad annavad juhised suuliselt ja nad suudavad kuuldut meelde jätta ja järgida. Mõned lapsed vajavad aga kas rohkem meeldetuletusi või aega harjumuste kujunemiseks,” märgib dr Anderson.

Loo motivaatoreid

Hommikute paremaks muutmiseks on ka preemiad võtmetähtsusega. Need võivad olla kas lühiajalised, hõlmates mingit kohest preemiat, või aja puuduse tõttu teenitud privileegid, mida saab hiljem nautida. 

Järgnevalt üks näide lühiajalisest preemiast, mis hõlmab teismelist ja tema ema: 

Ema ja tütar leppisid esmalt kokku, millistele konkreetsetele käitumistele nad keskenduvad. Eesmärgiks oli, et tütar ärkab kokkulepitud ajal, paneb kõik oma asjad kokku ja läheb hommikul kindlal ajal uksest välja. Kui need kolm asja juhtuvad ilma, et ema peaks pidevalt tütart tagant utsitama, siis nad peatuvad hommikusöögi võtmiseks tütre lemmikkohvikus. 

Nooremaid lapsi võib aga aidata motiveerida selge käitumisplaan ja tähendusrikkad preemiad.   

Näide neljanda klassi õpilasest: kui ta tõuseb ilma vaidlemata, sööb hommikusööki mõne tervisliku valiku hulgast, riietub kiiresti ja peseb hambad ilma, et vanemad peaksid talle palju märkusi tegema, teenib ta iga käitumise eest punkti. Need punktid muutuvad õhtul näiteks 30-minutiliseks koos mängimise ajaks. 

Jää rahulikuks

Kui vanemad satuvad silmitsi protesti või jonnihoogudega peavad nad mõtlema viisidele, kuidas saaks pingelise olukorra taas rahulikumaks muuta. Kuna vaidlemine on kurnav ja võib kahjustada vanemate suhet oma lastega ning aeglustada asjade kulgu veelgi, siis vaidlemisel pole mõtet. 

Vanemad saavad proovida pingelise olukorra olukorra deeskaleerimiseks hoopis mitmeid teisi viise, näiteks: 

  • rääkimine rahulikul häälel;
  • ootuste selgitamine;
  • jätkuv kiitus isegi väikeste pingutuste eest, mitte keskendumine sellele, mida laps võib-olla ei tee ;
  • keskendumine järgmisele sammule protsessis;
  • proovida keskenduda positiivsele lõpptulemusele, nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. 

Samuti aitab kaasa aktsepteerimine, et lühikeses perspektiivis ei pruugi asjad minna täiuslikult, kuid käitumisstrateegiatest kinni pidamise abil saavad need muutuda paremaks. 

Kui kõik muu ebaõnnestub, siis otsi professionaalset abi

Olukordades, kus lastel on isegi voodist tõusmisega raskusi või kus igal hommikul algavad suured ja valjud tülid, mille tagajärjel pereelu on häiritud või tundub, et lapse või vanema vaimne tervis kannatab, soovitame otsida professionaalset abi. Psühholoogi nõustamine või ka näiteks käitumusliku suunitlusega vanemakoolitused, kus lapsevanemad õpivad efektiivseid käitumise juhtimise strateegiaid. Vanema ja lapse vahelise efektiivsema suhtluse õppimine või individuaalne töö lapsega kognitiivse käitumisteraapia raames arendab stressiga toimetuleku oskusi ja emotsioonide reguleerimist. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus 

 

Ka meie speptsialistid Varajase Kaasamise Keskuses on valmis teid mure korral aitama. Uuri lähemalt meie kodulehelt: Nõustamised lastele ja peredel.

Kuidas rääkida lapsega kooli tagasimineku muredest?

Praktilised nõuanded vanemale

 

Kooli tagasi minemine võib laste jaoks taas päevakorda tuua kooliga seotud mured, kuid nendest muredest lapsega rääkimine viisil, mille käigus laps tajub, et tugi on olemas, aitab lapsel efektiivsemalt nende muredega toime tulla. 

 Siin on mõned näpunäited, kuidas muuta kooliaasta alguse vestlused produktiivsemaks ja vähem stressitekitavamaks nii vanema kui lapse jaoks. 

Ole realistlik lapse väljakutsete mõistmisel

Lapsed, kes on juba eelnevalt raskustega rinda pistnud, eriti need, kellel on õppimise, vaimse tervise või sotsiaalsete suhetega probleeme, tunnevad sageli rohkem ärevust kui elevust kooli tagasi mineku ees. Tihti on vanematel kiusatus keskenduda uue kooliaasta alguses positiivsele. Kuid oma lapse muredest üle libisemine võib jätta talle tunde, nagu tema mured poleks olulised ja teda ei võeta kuulda. See võib olla aga käest lastud võimalus rääkida sellest, mis lapsele tegelikult muret tekitab.  

Näiteks võivad last kurnata sellised mõtted nagu: 

Mis saab, kui vahetunnil keegi minuga jälle mängida ei taha?

Mis saab, kui ma ei saa koolis hakkama?

Mis saab, kui pean klassi ees rääkima? 

Selle asemel, et oma lapse muresid eirata, tunnista oma lapse raskusi ja ole otsekohene – ning strateegiline. Mõtle sellele, mis on sinu lapse jaoks eelnevalt (koolis) raskusi valmistunud: Sotsiaalsed suhted? Testiärevus? Raskused klassireeglite järgimisel?  

Varasemalt ilmnenud probleemid võivad anda mõtteid, selleks kuidas võiks eesootaval kooliaastal lapsele edukalt toeks olla.  Anna oma lapsele võimalus arutada kõigi oma  murede üle, ja tööta võimalusel lapsega koos välja lahendusi. Abiks võib olla ka koos lapsega  lahendustele keskenduva ajurünnaku tegemine. 

Mõned näited võimalikest probleemidest ja lahendustest: 

Lapsele võimaluse andmine rääkida sellest, mis talle muret teeb, võib aidata sinul mõista lapse raskusi ja aidata lapsel seista oma vajaduste eest. 

Võta lapse muresid tõsiselt

Pea meeles, et asjad, mis võivad sulle tühisena tunduda, võivad olla sinu lapse jaoks väga tõsised. Mure, et tal pole ühtegi tundi sõpradega, tõdemus, et tal on jälle tund õpetajaga, kes “vihkab” teda või teadmine, et ta peab jälle nägema ebameeldivat koolikaaslast koridoris, võivad kõik olla lapse jaoks tõsised stressiallikad. 

Selle asemel, et muresid pisendada, pööra tähelepanu oma lapse tunnetele ja anna talle võimalus rääkida sellest, mis teda vaevab. Avatud küsimuste esitamine, mis ei sisalda hinnanguid, võib aidata lapsel avaneda ja muuta tema jaoks oma murede jagamise lihtsamaks. 

Mõned näited avatud, küsimustest: “Ma ei suuda uskuda, et alustad sel aastal X .klassi. Kuidas sina ennast koolimineku suhtes tunned?” Mida Sina kooliminekust arvad? 

Räägi headest asjadest, mis koolis ees ootavad 

Ärevus võib takistada lapsel meenutamast häid kooliga seotud mälestusi ja eelseisvale kooliaastale tumeda varjundi heita. Kuid suured tühjad julgustused (“Ma arvan, et sulle hakkab kindlasti koolis meeldima!”) ei pruugi lapsele abiks olla. Selle asemel proovi lapselt küsida konkreetsete asjade kohta, mida ta eelnevalt koolis nautinud on. 

Aidates oma lapsel meenutada kooliga seonduvaid häid asju – tegevusi või tunde, mis talle meeldisid, lemmikõpetajaid, sõprade taasnägemine – aitad tal võidelda negatiivsete mõtetega ja leevendada kooliga seonduvat stressi.  

Proovi julgustada oma last arutama näiteks selliste  teemade üle (mõtete kirjapanemine võib abiks olla): 

Mida ta suvevaheajal ajal igatses? Koolisõpru? Huviringis käimist? Lemmik koolitoitu? 

Mida ta ootab? Uue aine alustamist? Klassikaaslaste nägemist? Kapi kaunistamist?  

Mis iganes see positiivne kooliga seonduv mõte ka poleks, veendu, et ka see oleks osa teie kooliaasta alguse vestlustest.  

Pea meeles, eesmärk pole korraldada “etendust” selle kohta, kui imeline eelseisev kooliaasta saab olema. Eesmärk on aidata lapsel rohkem keskenduda sellele, mida ta eelnevalt kooliga seoses on nautinud ja vähem sellele, mis võiks koolis valesti minna. 

Ära suru 

 Mõnikord lapsed lihtsalt ei taha rääkida. Me kõik soovime, et meie lapsed tunneksid end toetatuna ja saavutaksid häid tulemusi, kuid mõnikord on õige samm tagasi astuda. Eesmärk peaks olema, et laps teab, et sa mõistad, et kooli algus võib olla tema jaoks stressirohke aeg ja oled olemas, kui ta soovib sellest rääkida rääkida. 

Vajadus pidevalt kontrollida, kas kõik on hästi, isegi siis kui laps ei vasta, võib olla rohkem seotud sinu enda ärevusega, kui sinu lapse vajadustega. Kui su laps pole veel valmis rääkima või ei tundu vestlusesse kaasatud olevat, siis see on okei. Sul on terve aasta jooksul veel palju võimalusi vestlusteks. Praegu piisab sellest, kui sinu laps teab, et oled olemas ning armastad ja toetad teda. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus 

Tagasi kooli – mida teha ja mida mitte

Suvi hakkab lõppema ja vanemad võivad tunda ärevust algava kooliaasta ees. Eduka kooliaasta eelduseks on struktureerimine ja võimalike raskuste ettenägemine. Eriti, kui laps tunneb algava kooliaasta suhtes hirmu või ärevust. Seda silmas pidades jagame mõningaid soovitusi, mis aitavad uut kooliaastat võimalikult stressivabalt alustada. 

MIDA TEHA

Taastage rutiinid

Suvi ja koolivaheaeg on enamasti tore aeg – saab rohkelt põnevaid asju ette võtta ja perega koos olla. Kuid suvine rütm on õppeaasta rütmist erinev, mistõttu vaheajalt uude kooliaastasse üleminek võib tekitada raskusi. Seetõttu on soovitav alustada ülemineku ja kohanemisega vähehaaval juba suve lõpus.  

  1. Unerütm ja rutiinid. Enne kooli algust, kasvõi paar päeva varem, võiks uneaeg liikuda tagasi varasemaks. Laps võiks hakata üles ärkama samal kellaajal, kui ta seda teeb koolipäevadel ning alustada päeva hommikusöögi, hambapesu ja riietumisega. 
  2. Ekraaniaeg. Soovitame vähendada ekraaniaega ning veenduda, et vähemalt tund enne uinumist oleks nutiseade välja lülitatud. Lastel võib mõnikord olla raske virtuaalmaailmast välja tulla ja ülemäärane nutiseadmete kasutamine või televiisori vaatamine võib tekitada raskusi uinumisel.
  3. Toitumine. Suvevaheajal võib juhtuda, et päevakava on kaootilisem, söögikorrad ei pruugi olla korrapärased või tuleb ette hiliseid õhtusööke jmt. Sättige taas hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiajad nendele kellaaegadele nagu need on koolipäevadel. 

Mitmekülgselt ja regulaarselt toituval ning väljapuhanud lapsel on koolis lihtsam õpitut omandada kui magamata ja näljatundes lapsel. 

Rääkige lapsega sõprussuhetest

Suvel kohtutakse klassikaaslastega harvemini, mistõttu võib sel teemal jutuajamine osutuda vajalikuks. Mõnikord võib juhtuda, et klassikaaslane, kellega eelmisel kooliaastal palju suheldi, jääb pisut võõramaks või ta sõbrustab rohkem mõne teise klassikaaslasega. Lapse sõprussuhteid reguleerida vanemad ei pruugi saada ja seda lapsed ei vajagi. Lapse jaoks on oluline, et ta saab enda pettumust ja kurbust kellegagi jagada. Sellistest asjadest rääkimine ja lapse südamega ärakuulamine aitab tal muutustega paremini toime tulla. Sageli on vaja lihtsalt mõistmist ja tunnete peegeldamist: “Sa oled kurb. Ma tean, et see on raske.”.  

Ärevamate laste puhul harjutage kooliga juba varem

Kui laps ei taha või kardab kooli minna, siis võib abiks olla see, kui harjutate kooliminekut veidi enne õppeaasta algust. Näiteks algklassilastega võib õppida või meelde tuletada kooliteed. Kui laps käib kooli bussiga, võiks seda teekonda koos läbi teha ja käia võimalusel kooli mängu- või spordiväljakul mängimas, sportimas jmt. See võib aidata lapsel häälestuda kooliminekule. 

MIDA MITTE TEHA

Ärge jagage lapsega enda ärevust

Lapsevanematel võib olla seoses algava kooliaastaga palju muretsemist ja ärevust, sest nad soovivad, et nende lapsed oleksid õnnelikud ja et neil oleks häid sõpru. Näiteks võib lapsevanem peale koolipäeva pahaaimamatult küsida “Kas sa täna sõpru ka leidsid?”. Kuid see võib häbelike või tagasihoidlike laste puhul tekitada ebamugavustunnet. Paremad küsimused oleksid: “Kuidas su päev läks?” või “Mis oli tänases koolipäevas kõige toredam?” Neutraalsed küsimused on paremad kui sellised, mille puhul laps võib tõlgendada “Kui ma ei leidnud sõpru, siis ema/isa on minus pettunud.”. 

Ärge kartke tagasilööke

Kui teie lapsel oli eelmisel õppeaastal vaimse tervise muresid – näiteks meeleolu- või ärevushäired ja suvel läks lapse enesetunne paremaks, siis võib tekkida ootus, et kooli naasmine läheb sujuvalt. Kuid olge kannatlikud – kooli algus ei pruugi olla nii sujuv kui te eeldate. Lapsel võib tekkida õppeaasta alguses tagasilööke, sest paranemine ei toimu sirgjooneliselt, vaid vajab kannatlikkust, tuge ja tähelepanelikkust. Seda aktsepteerides toetate lapse enesekindlust ja ta oskab paremini toime tulla tagasilöökidega. 

Ärge ignoreerige probleeme

Loodetavasti teie laps käib suurepärases koolis, kus on hoolivad ja pühendunud õpetajad. Kuid alati ei pruugi õpetajad märgata iga lapse sügavamaid muresid või raskusi. Seetõttu olge lapsevanematena aktiivne ja hoidke head kooli-kodu koostööd. Kui märkate, et teie laps on murelik või et talle valmistab mõni õppeaine raskusi, siis vajadusel arutage seda klassijuhataja või aineõpetajaga ning leidke ühiselt lahendusi.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kuidas seada tervislikke ekraaniajapiiranguid?

Raskused ekraaniajaga seonduvate piirangute kehtestamisel on lihtsad tulema – kui palju ekraani taga veedetud aega on ikkagi liiga palju? Kuidas luua tasakaalu vanema ootuste ning lapse soovide vahel?  

Järgnevalt on välja toodud mõned aspektid, mida piiranguid seades võib olla kasulik silmas pidada. 

Lapse heaolu

Ekraani taga veedetud tundide lugemisest võib olla rohkem mõistlikum hoopis lapse ajaveetmise viise suuremas pildis vaadelda. Kuigi alla 2aastaste laste puhul soovitatakse ekraane üldse vältida, siis vanemate laste puhul on eelkõige oluline, et nad osaleksid nutiseadmete kõrvalt ka tegevustes, mis toetavad nende üldist heaolu ning arenguliste eesmärkide täitmist. Abiks võib olla järgnevate küsimuste küsimine: 

  • Kas laps magab piisavalt?
  • Kas laps sööb piisavalt ning mitmekülgselt?
  • Kas ta on füüsiliselt aktiivne?
  • Veedab ta kvaliteetaega nii perega kui enda sõpradega?
  • Kas laps on kaasatud kooliellu, osaleb ta piisaval määral ka õppetöös?
  • On tal võimalus tegeleda hobidega, mis talle endale siirast huvi pakuvad?

Murekoht ei ole nutimaailmas veedetud tundide arv, vaid see, kuidas nutiharjumused lapse tervislikku eluviisi takistama hakkavad. Kui laps aga kogu aja enda toas nutiseadmetes on ning tervisliku eluviisi põhimõtteid unustama kipub, siis viitab see sekkumisvajadusele. Sealjuures on oluline meeles pidada, et taolise käitumise põhjuseks ei pruugi tingimata olla nutisõltuvus, vaid muuhulgas ka näiteks meeleoluhäired.  

Piirangute mõistlikkus

Kasulikud reeglid ei pea tingimata olema rigiidsed või ekstreemsed. Tehnikaid konfliktide vältimiseks reeglite loomisel on mitmeid: 

  • Lähene kaastundlikult. Ekraaniaeg võib talle pakkuda nii meelelahutust kui ka turvatunnet, võta seda arvesse ning valideeri lapse tundeid (näiteks: „Mõistan, et sul on hetkel pausi vaja ning soovid lõõgastuda“). See aitab lapsel tunda, et mõistad tema nutiharjumuste funktsiooni. 
  • Kasuta nutiaega preemiana. Lisanduva nutiaja kasutamine hea käitumise kinnitamiseks võib olla vägagi mõjus. Sealjuures on väga oluline lapsele konkreetselt selgitada, millisele käitumisele see preemia järgneb (näiteks: „Kui sa täna õigel ajal magama lähed, siis saad homme 10 minutit lisanduvat telefoniaega“).  
  • Kaardistage alternatiivsed vaba aja veetmise moodused. Eesmärk on koostöös lapsega kaardistada tegevused, mida ta saaks teha nutiseadmetes olemise asemel (näiteks lugemine, meisterdamine jne). See lihtsustab tema jaoks muude tegevuste valimist, vähendades käesolevas hetkes pinget uue tegevuse väljamõtlemise osas. 
  • Pane paika regulaarsus. Määra kindlad ajad, mil lapsele nutiaeg ette on nähtud (näiteks pool tundi enne õhtusööki). See aitab tal luua parema arusaama sellest, millal tal on nutiaega oodata ning vähendab sellega seotud teadmatust. 
  • Ole eeskujuks. Järgides ise samu või sarnaseid reegleid, mida lapsele loonud oled, siis lihtsustab see nende järgimist ka nende jaoks. 

Koostööd reeglite juurutamisel aitavad lisaks soodustada:

  • Vali õige aeg. Uute reeglitega leppimine võib laste jaoks kergem olla näiteks uuel nädalal vahetult peale koolivaheaega, võrreldes kiire ja tegusa päevaga nädala keskel.  
  • Loo kompromisse. Vanemate laste puhul võib olla kasuks nende enda arvamuse kuuldavõtmine. Kui teismeline soovib nutiaega õhtul, enne magamaminekut ning ütleb, et tema und see ei sega. Sel juhul võib seda varianti kaaluda ja anda talle nädala-kaks selle harjumuse testimiseks. Vanem saab jälgida, kas laps tuleb sellise kasutamisharjumusega toime või hakkab see siiski tema und segama. Viimasel juhul tasub lapsega koostöös reeglites siiski mõningaid muudatusi sisse viia. Peamine on lapse arusaamine, et nutiseadmete kasutamine on võimalik ka nii, et nende muud vajadused ja eesmärgid saavad täidetud.  

Uute reeglite juurutamisel on kriitilise tähtsusega järjepidevuse säilitamine – erandite tegemist tasuks esimese nädala-kahe jooksul vältida. Kuigi lapsed võivad nutiseadmete piirangute loomisele esmalt negatiivselt reageerida, siis on selle reaktsiooni eesmärgiks sageli uusi piire testida. Ajapikku lapsed harjuvad uute reeglitega ning need muutuvad osaks nende rutiinist ja kujunevad harjumuseks. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Parimad strateegiad emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks lastel

Emotsionaalne intelligentsus on võime ära tunda, hinnata ja juhtida iseenda ja teiste emotsioone. See mängib suurt rolli suhtlemises ja suhetes, võimaldades meil ümbritsevat keskkonda mõista, tõlgendada ja sellele sobivalt reageerida. 

Mõned võtmeaspektid emotsionaalses intelligentsuses on: 

  • teadlikkus enda emotsioonidest ja oskus nendega toime tulla;  
  • teiste inimeste tunnete äratundmine, mõistmine ja empaatia; 
  • käitumise reguleerimine erinevates sotsiaalsetes kontekstides;
  • tugevate suhete loomine teistega;
  • olukorrast lähtuvalt ratsionaalsete otsuste tegemine.

Laste emotsionaalne intelligentsus

Laste emotsionaalne intelligentsus koosneb mitmest komponendist, mis võimaldavad neil tuvastada, mõista ja hallata nii enda kui ka teiste inimeste emotsioone.

Eneseteadlikkus aitab lastel märgata oma emotsionaalseid seisundeid. See ei tähenda ainult oma tunde mõistmist, vaid ka sellest aru saamist, miks nad nii tunnevad. Selleks peavad lapsed olema võimelised erinevates olukordades oma emotsioone ära tundma ja nimetama. 

Emotsionaalne reguleerimine on oluline oskus, mida lapsed juba varases eas õpivad, kuid mida nad ei valda enne, kui on palju vanemad. Emotsioonide reguleerimine tähendab võimet ära tunda ja toime tulla keeruliste tunnetega nagu viha, kurbus, frustratsioon või piinlikkus enne, kui need kontrolli alt väljuvad. Emotsionaalne reguleerimine on ka võime viivitada rahuldustundega ja mõelda enne impulsiivset käitumist. 

Empaatia tähendab võimet panna ennast kellegi teise olukorda, kujutleda, kuidas nad võivad end tunda, ja vastavalt käituda. 

Sotsiaalsed oskused aitavad lastel edukalt suhelda enda ümber olevate inimestega. Selleks on vaja mõista ja harjutada erinevaid suhtlemistehnikaid (verbaalsed ja mitteverbaalsed, alternatiivsed suhtlusseadmed jne) ning arendada konfliktide lahendamise oskusi. Need oskused aitavad lastel luua tugevaid suhteid, mis omakorda aitavad neil tunda end õnnelikumalt, turvalisemalt ja elu väljakutsetega toimetulemiseks paremini varustatult. 

Emotsionaalne intelligentsus ja sensoorne töötlemine

Sensoorne töötlemine ja emotsionaalne intelligents on tihedalt seotud. Sensoorne töötlemine on protsess, mille käigus me võtame vastu tajuteavet ümbritsevast maailmast (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus ja liikumine) ning reageerime vastavalt sellele. Üks sensoorse töötlemise valdkond mõjutab otseselt ka emotsionaalset intelligentsust: interotseptsioon. 

See on võime tajuda ja tõlgendada signaale, mida me oma kehalt saame, nagu näiteks näljatunne, väsimus, temperatuur, valu, südame löögisagedus ja hingamine. Introspektsioon mängib emotsionaalses intelligentsuses olulist rolli, kuna see võimaldab meil oma tundeid ja nende tekkimist täpsemalt määratleda. Oma kehalt tulevate vihjete mõistmise abil saame oma emotsioone ja käitumist paremini juhtida. Näiteks kui mõistame, et meie südame löögisagedus suureneb stressi või ärevuse tõttu, saame harjutada sügavat hingamist või võtta paar minutit teadliku meditatsiooni jaoks, et aidata kehal ja vaimul lõdvestuda. 

Märgid, mis viitavad raskustele: 

  • Emotsioonide reguleerimise on keeruline ning see viib impulsiivse käitumise ning vihapurseteni. Lapse jaoks on märkimisväärne väljakutse rahulikku olekusse tagasi jõuda. 
  • Raskused teiste inimeste emotsioonide ära tundmise ja neile reageerimisega. See omakorda takistab suhete loomist ja sõprade leidmist.  
  • Abstraktsete kontseptsioonide (nt empaatia) mõistmine võib olla raskendatud. Seda võib märgata erinevates sotsiaalsetes olukordades, näiteks mänguväljakul, spordis, sünnipäevapidudel. 
  • Puudub enesekindlus oma tundeid juhtida või oma tegude eest vastutust võtta. 
  • Ei suuda toime tulla koolis ette tulevate olukordadega, näiteks halva hinde saamine või õpetaja nõue ülesanne teisiti lahendada/uuesti teha. 
  • Suurem tõenäosus ärevuseks või depressiooniks.  

emotsionaalne intelligentsus

 

Kuidas emotsionaalset intelligentsust arendada

Siin on mõned näpunäited emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks, mida on võimalik oma igapäevasesse rutiini sisse viia. Neid saab kasutada nii kodus, teraapias kui ka koolis. 

Emotsioonide tuvastamine

Enne kui laps suudab mõista oma emotsioone, peab ta teadma sõnu, millega erinevaid emotsioone nimetada. Alustage päeva jooksul kogetud emotsioonide tuvastamisest – see hõlmab nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone ning aitab kõiki tundeid normaliseerida. Rääkige erinevatest viisidest, kuidas mittesõnaline suhtlemine näitab, mida inimene tunneb. Küsige oma lapselt küsimusi nagu: “Kas sa nägid, kuidas ma selle multifilmi peale naersin? Mis sa arvad, miks ma naersin? Mis sa arvad, mis tunnet ma tundsin?” 

Proovige vältida lapsele ta enda tundeid ise ette ütlemast; selle asemel andke talle valikuid ja küsige näiteks: “Sa naeratasid kiikudes, kas see oli sellepärast, et sa tundsid end õnneliku või kurvana?” 

Erinevate emotsioonide ära tundmine vajab harjutamist ja järjepidevust. Lisage see võimalikult paljudesse vestlustesse. Rääkige ka teiste inimeste tunnetest, keda ringi liikudes näete. Võite küsida lapselt, kuidas näoilmete järgi otsustades keegi end tunda võib. Seda saab teha ka koos raamatuid lugedes ja televiisorit vaadates. 

Strateegiate ja empaatia mudeldamine 

Lapsed õpivad meid vaadates rohkem kui sellest, mida me neile räägime. Kui suudate ise oma emotsioone tõhusalt juhtida, on tõenäolisem, et ka laps tuleb sellega paremini toime. Kui aga sageli enesevalitust kaotate, järgib laps ilmselt ka selles osas lapsevanema eeskuju. 

See tähendab, et peate esmalt tuvastama oma isiklikud strateegiad olukordadeks, mil olete pettunud või ülestimuleeritud. Seejärel veenduge, et hetkeolukorrast ka räägite. Näiteks kui tunnete end liigsest mürast ülekoormatuna ja abistavaks strateegiaks on mürasummutavate kõrvaklappide kasutamine, rääkige ka lapsega olukorrast. “Tunnen end nii suure müra tõttu ärevana/väsinuna/ülekoormatuna, seega panen kõrvaklapid pähe, et end rahulikumana tunda.” 

Lapsele kaasa elamine õpetab talle, kuidas ka teistele kaasa elada. Selle asemel, et öelda lapsele: “Kõik on korras, pole hullu!”, kui üks ta mänguasjadest katki läheb ja ta nutma hakkab, proovige pigem: “Näen, et sinu mänguasi läks katki ja sa nutad, tundub, et see tegi sind kurvaks.” Siis veenduge, et pakute talle tuge, näiteks kallistades või aidates mänguasja parandada. Mida rohkem suudate oma lapse tundeid kinnitada ja talle tuge pakkuda, seda tõenäolisem on, et ta teeb seda ka ise. 

Avatud vestlused emotsioonidest

Lisaks emotsioonide tuvastamisele on oluline lapsele selgitada, et tunded ei jagune heaks ja halvaks. Oluline on see, mida me tundega teeme – mõned tunded võivad meid panna teatud viisil käituma ja sellel võivad olla tagajärjed. Näiteks, kui laps on oma õe või venna peale pahane ja teda lööb, siis sellel on mitmeid negatiivseid tagajärgi (nt suhete rikkumine, tõsiste vigastuste tekitamine jne). 

Oluline on rahulikul hetkel rääkida lapsega sellest, mida ta ärritudes teha saab. Tunda end pahase või vihasena pole halb asi; me kõik tunneme end mõnikord nii. Kui aga vihahoos kedagi lööme, siis on sellel halvad tagajärjed, seega peame oma vihaga teisiti hakkama saama. Võimaldage oma lapsele turvaline koht, kus ta saab kõigist päeva jooksul kogetud emotsioonidest rääkida. 

Järjepidevad piirid

Lapsed saavad järjepidevatest piiridest hästi aru – nad teavad, mida oodata. Samuti aitavad piirid neil mõista, millised tagajärjed teatud tegevustega seotud on. Kui piirang, et nad ei tohi enda peale vihastades teisi lüüa, on järjepidev, siis teavad lapsed täpselt, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja ikkagi teisi löövad. Samamoodi teavad nad ka, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja kasutavad hoopis mõnda rahunemisstrateegiat (vajadusel teie abiga). 

Esitage piirangud ja tagajärjed neutraalsel viisil. “Kui me kedagi lööme, siis tagajärg on selline.” Püüdke vältida häbi tekitamist (“See juhtus, sest sa olid halb.”) ja hoidke sõnum lihtne ja selge. 

Primitiivsed refleksid 

Säilinud primitiivsed refleksid (kaasasündinud liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult ning mis aitavad imikul areneda ja uusi oskusi omandada) võivad mõjutada negatiivselt sensoorset töötlust ja emotsionaalset intelligentsust. Kui algrefleksid jäävad säilima (ehk jäävad kehasse kinni), töötab aju madalamal tasemel, aju ja keha on sageli võitlus- või põgenemisrežiimis. See takistab lapsel emotsioonide juhtimist – puudub piisav kognitiivne võimekus peatuda ja enne tegutsemist mõelda.  

Üldine tervislik olukord 

On oluline üle vaadata ka lapse üldine tervislik seisund, sealhulgas unerutiin ja -kvaliteet, võimalikud ainepuudused ja põletikud. Kui midagi lapse rutiinis või kehas on “paigast ära”, võib see mõjutada ka ta võimet oma emotsioone hallata. Mõelge viimasele korrale, kui te ise öösel magada ei saanud – kui hästi suutsite järgmisel päeval oma emotsioone kontrollida ja juhtida? 

Laste igapäevane tegevus

Jälgige oma laste füüsilist aktiivsust ja seda, kui sageli nad õues käivad. Kokkupuude loodusliku valgusega mõjutab positiivselt nii meeleolu kui und.  

Oluline on ka lapse ekraaniaeg, sotsiaalne keskkond, huvitegevused ja igasugused loovad väljundid. Tehnoloogia ei saa olla ainus abivahend lapse sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamisel, sest inimlikku õppimist saab õpetada ainult inimestevahelises suhtluses ja reaalsetes elusituatsioonides. 

Kokkuvõte

Soovime, et lapsed kasvaksid üles tervete ja õnnelikena. Emotsionaalne intelligentsus mängib selles võtmerolli. Igapäevaelus on vaja nii oskust oma emotsioone mõista ja strateegiaid, mida kasutada enda rahustamiseks, kui ka oskust luua ja hoida positiivseid suhteid. 

Proovige mõnda selles artiklis toodud strateegiat – alustage väikeste sammudega ja püsige järjekindel! 

Allikas: www.harkla.co, autor Jessica Hill, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

Kuidas aidata lapsi, kes on enda vastu liiga karmid?

Enesekriitiliste ja ennast halvustama kippuvate laste toetamine 

 

Kuuleme pidevalt, kuidas lapsed ütlevad enda kohta midagi negatiivset: “Ma olen nii loll.” “Ma ei meeldi mitte kellelegi.” Ja muidugi “Ma olen paks”. Mõnikord on tegu lihtsalt ühekordsete märkustega või komplimentide õngitsemisega. Need võivad olla kahjutud. Selline mõtlemisviis, mida eksperdid nimetavad negatiivseks sisekõneks, võib peegeldada laste ebatervislikku kalduvust mõelda endast halvimat ja selline harjumus võib viia millegi tõsisemani või olla ohumärk selle kohta.  

Mis on sisekõne? 

Sisekõne on põhimõtteliselt meie sisemonoloog. See võib olla viis, kuidas teadvustate mõtetega endale te ümber toimuvat, harjutate keelt ja suunate end kohustusi täitma.  

Sisekõne on tihti konstruktiivne, kuid selle mõju võib olla ka vastupidine. Me kõik käitume vahel enesekriitiliselt ja see ei ole otsene põhjus muretsemiseks. Samas on kasulik mõelda, miks teie laps ennast halvustab ja millal võib see probleemile viidata. 

Üldistav mõtlemine

Lapsed teevad sageli enda kohta väiteid, mis peegeldavad “kõik või mitte midagi” mõtlemist. Näiteks kui lapsel ei lähe ühes jalgpallimängus hästi, hüüab ta: “Ma olen jalgpallis noob” (Eesti laste väljend). Kui selline üldistav mõtlemine jätkub igas eluaspektis, võib see mõjutada seda, kuidas lapsed üldiselt mõtlevad ja end tunnevad. 

Perfektsionism

Lapsed, kes seavad endale võimatult kõrged nõuded, on altid negatiivsele sisekõnele. Perfektsionistid võivad enda vastu nii karmid olla, et nad muutuvad eesmärke saavutada püüdes iseenda suurimaks vaenlaseks.  

Kooli jaoks liiga lahe

Kui ennast halvustav laps ütleb: “Ma saan selle kontrolltöö eest kindlasti kahe.” või “Ma olen nii paks.” võib see mõnel juhul olla sotsiaalse kaitse meetod. Eelkõige teismeeas laste jaoks muutub sotsiaalsfäär väga tähtsaks. Teatud suhtlusringkondades ei peeta tarkust lahedaks ja välimusele keskendumine võib viidata püüdlustele populaarsete lastega sobituda.  

Tähelepanu otsimine

Lapsed võivad mõnikord hakata valjuhäälselt endast negatiivselt rääkima, et teistega manipuleerida või endale tähelepanu tõmmata. Näiteks võib laps proovida vanemates süütunnet tekitada, rääkides sellest, kui kohutav laps ta on ja kuidas ta karistamist väärib. 

Vastupidavuse puudumine

Mõnel juhul võib enesekriitiline mõtlemine viidata vastupidavuse puudumisele või madalale talumisvõime piirile. Kui lapsed reageerivad igale väiksemale pettumusele regulaarselt negatiivse sisekõnega, võib see viia teatud kogemuste vältimiseni ja motivatsiooni puudumiseni suurte raskustega silmitsi seistes. 

Kiusamine

Kui last sageli mõnitatakse, võib ta kergesti solvangud omaks võtta ja neid uskuma hakata. Negatiivne sisekõne võib saada alguse teiste eakaaslaste kiusamise eesmärgil tehtud kommentaaridest. Mõne aja pärast võib laps uskuma jääda kõike halba, mida tema kohta räägitakse. See muutub osaks tema sisekõnest ja arvamuseks iseendast. Vanemal on siin kindlasti raske vaadata, kuidas tema laps nende deemonitega võitleb. Negatiivne sisekõne võib viia depressioonini või käitumist ühest äärmusest teise, näiteks: kõigepealt ei hooli ta oma välimusest, siis langeb laps teise äärmusesse, kus ta hoolib ainult oma välimusest.  

Millal peaksite muret tundma?

Vahel harva endast negatiivselt rääkimine on loomulik ja selle pärast ei pea muretsema. Enesekriitika võib aga viidata madalale enesehinnangule, õpiraskustele, ärevusele või depressioonile. Pööra tähelepanu järgmistele märkidele:  

  • Negatiivne enesekriitika on pidev ja ulatuslik. 
  • See ei põhine reaalsusel. Näiteks teised lapsed kutsuvad teie lapse endaga mängima, kuid ta kardab, et ta ei meeldi mitte kellelegi või ta õpib korralikult ja saab alati koolis häid hindeid, aga kardab, et saab järgmisel korral kahe. 
  • See mõjutab lapse suhteid või koolitöid. 
  • Teie lapse söömis- ja/või magamisharjumused on muutunud. 
  • Ta ütleb pidevalt ebamääraselt “Ma ei tunne end hästi”, aga füüsilised haiguse sümptomid puuduvad. 

Kuidas saavad vanemad oma last aidata?

Siin on mõned viisid, kuidas vabastada lapsed negatiivsest mõtlemisest ja juhtida nad eemale hävitavast sisekõnest: 

  • Kuulake ja toetage. Võib tunduda ahvatlev seda ignoreerida, kui teie laps on esimest korda enesekriitiline, Selliseid kommentaare ei ole soovitav lihtsalt tähelepanuta jätta, isegi kui need kõlavad rumalalt või ei põhine reaalsusel. Selle asemel pakkuge oma lapsele turvaline koht, kus ta saab oma muresid kurta ja püüdke aru saada, mis ta sisemaailmas toimub. 
  • Realistlik lähenemisviis. Kriitilise sisekõnega pole mõtet võidelda liiga optimistliku “positiivse mõtlemisega”, soovituslik on realistlikum lähenemine. Nii et kui laps ütleb, et ta on kindel, et keegi ei räägi temaga tema esimesel päeval uues koolis, ei tohiks te öelda: “Su esimene koolipäev läheb suurepäraselt ja sa saad miljon sõpra.”. Selle asemel võiksite öelda: “Esimene koolipäev võib olla natuke hirmutav, kuid pärast sisseelamist leiad tõenäoliselt sõpru ja uus kool hakkab sulle meeldima.” 
  • Vaadelge enesekriitikat kontekstis. Täiskasvanud saavad lapsi aidata, rääkides nendega viisil, mis on seotud konkreetse olukorraga. Aidake lastel aru saada, mis neid konkreetselt häiris või ajendas neid enesekriitiliselt rääkima, ja kinnitage, et üks halb kogemus või väike eksimus ei tähenda seda, et nad on milleski halvad.  
  • Ergutage realistlikku ja positiivset sisekõnet. Proovige lõpetada ka iseenda kohta negatiivsete asjade ütlemine. Ärge keskenduge oma vigadele ega muretsege valjuhäälselt oma kaalu pärast. Me soovime oma lastele positiivse enesehinnanguga eeskuju anda. Soovituslik on rääkida ka lugusid enda elust, millega te laps saab samastuda. Olgu see siis ilustatud näide või täielikult tõsielu sündmustel põhinev, peamine on see, et te õpetate last ärevusevabalt elus toime tulema ja realistlikku sisekõnet pidama. 
  • Parandage ennast. Kui te panete tähele, et räägite iseendast negatiivselt, võib see luua väärtusliku õpetusliku momendi. Kujutame ette, et te kõrvetate toidu põhja ja karjute ärritunult: “Ma olen kohutav kokk!”. Jätkake vestlust oma lapse ees sarnaste sõnadega: “tegelikult olen ma enamasti päris hea kokk, lihtsalt see üks roog ebaõnnestus, kuid ma ei lase sellel end häirida ja jätkan tulevikus enesekindlalt söögitegemist.” 
  • Hoia ühendust kooliga. Kui teie laps käib koolis, uurige tema õpetajatelt, mida ta räägib väljaspool kodu. Nende perspektiivi kuulmine aitab teil näha terviklikumat pilti. Selline teave võib olla kasulik ka hiljem, kui teil peaks vaja minema professionaalset hinnangut lapse kohta. 
  • Otsige professionaalset abi. Kui enesekriitiline mõtlemine on püsiv ja mõjutab teie lapse elu negatiivselt või kui see on seotud muude murettekitavate meeleolu ja käitumise muutustega, võib olla aeg pöörduda spetsialisti poole, kes aitab kindlaks teha, mis probleemi põhjustab ja kuidas seda ravida.

Allikas: autor Katherine Martinelli, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

Vaikne aeg on laste aju jaoks hädavajalik

Eksperdid ütlevad, et lapsed vajavad vaikset aega sama palju kui nad vajavad mängimist. 

Vaikne aeg – see fraas võib tuua ettekujutuse vaiksest kodust, puhkavast lapsest ja mõneminutilisest rahust vanematele. Miks see vajalik on ja miks seda aega lapse päeva looma peaks? 

Vaiksel ajal on väikese lapse päevas oluline osa ja mitte ainult sellepärast, et see annab väikestele kehadele puhkust. Perepraktika terapeudid soovitavad planeerida lastele igapäevaselt vaikset aeg, see aitab neil end emotsionaalselt taastada ja laadida, mis on vajalik, et aidata neil oma emotsioonidega hakkama saada ja pettumustega toime tulla. Vaikne aeg aitab lastel tegusatel päevadel püsida piisavalt energilised ja tulla toime intensiivse lapseliku uudishimuga. Regulaarne puhkus on ka keha kasvamiseks hädavajalik.  

Vaikne aeg on kõigi väikelaste jaoks ülioluline, olenemata sellest, kas nad magavad veel või mitte. See puhkeaeg rahustab vaimu ja keha, andes teie lapsele võimaluse pidevast stimulatsioonist lahti saada.  

Miks on vaikne aeg kasulik?  

Lõõgastumine. Väikelapseiga on täidetud sensoorsete ülekoormuse hetkedega. Selles vanuses võtab väikelaps omaks kõike, mida ta näeb, kuuleb, maitseb, nuusutab ja puudutab, ning tema aju töötab ülikiiresti, et seda kõike mõtestada. Sensoorsed häired, mis väljenduvad enesekontrolli kaotamises, on selles vanuses tavalised, eriti kui väikelastel pole aega enne nende tekkimist eemalduda, lõõgastuda ja end laadida. 

Iseseisvumine. Kui lastel on aega iseendale, saavad nad õppida, mida neile meeldib teha, ja keskenduda oma tegevusse. Puuduvad segajad ja teised inimesed, kelle pärast muretseda. 

Kujutlusvõime ja loovuse areng. Vaikne aeg pakub puhkust loominguliseks mõtlemiseks. Vähem segavaid tegureid jätab lapsele rohkem võimalusi oma päeva üle järele mõelda, raamatusse sukelduda või midagi meisterdada. 

Keskendumisvõime areng. Vaikses keskkonnas, kus segajaid on vähe või üldse mitte, saab teie väikelaps keskenduda ainult sellele, mida ta teeb. Võite avastada, et just vaiksel ajal on teie laps vähem vinguv, suudab paremini istuda ja üksi kasvõi terve raamatu läbi vaadata. 

Enesega rahulolu. Uuringud näitavad, et lapsed ja noorukid, kes veedavad regulaarselt aega üksi, suhtuvad üksi olemisse positiivsemalt. Üksi olles kontrollivad nad oma tundeid, mõtisklevad oma mõtete ja tegude üle, rahustavad oma ärevust ja teevad produktiivseid ülesandeid. Väikelapse jaoks järjepideva vaikse aja andmisega võib aidata tal õppida vanemaks saades üksi olemise aega targalt kasutama ja tunda end rahulolevana omaette olemisega. 

Vaikne aeg võimaldab muidugi ka lapsevanemal hinge tõmmata ja ennast laadida.  

vaikne aeg

Kuidas planeerida lapse päevakava nii, et see hõlmaks vaikset aega?

Kuigi võite olla panustanud igapäevaselt vaikse aja loomisse, võib laste kaasamine olla hoopis teine teema. Üleminekud on lastele rasked ja õues ringi jooksmiselt vaiksele ajale tulek võib olla keeruline. Eduka vaikse aja rakendamise nipp on oma päeva struktureerimine.  

Kasutage visuaalseid pilte. Koostage lapsele päevakava, mis kasutab visuaalset esitust igast suuremast tegevusest, sealhulgas vaiksest ajast (nt hommikusöök, riietumine, õues mängimine, vaikne aeg, kunstiaeg jne). Lapsed võtavad visuaalsed pildid üldjuhul hästi vastu. Visuaalne päevakava näitab lastele, mida päevast oodata. Kui lapsed teavad, et vaikne aeg on tulemas, aitab see neil valmistuda ja ühelt tegevuselt teisele paremini üle minna.  

Veenduge, et tegevusel enne vaikset aega oleks kindel ja selge lõpp-punkt. Kui lapsed mängivad õues, võivad nad olla ärritunud, kui palute neil tuppa tulla. Kasutada võib suupisteid või koos mängimist vahetult enne vaikset aega. Tegevused, mis selgelt lõppevad (mäng lõpeb, suupisted on kõik söödud), teevad üleminekud lihtsamaks kui avatud mänguaeg. 

Kasutage vaikseks ajaks taimerit. Veendu, et lastel on selge kaua vaikne aeg kestab ja selleks sobib hästi taimer või liivakell. Pidage meeles, et peate olema vaikse aja rakendamisel järjekindel. Kui lapsel on võimalus vaiksest ajast välja vinguda või kokkulepitust varem lõpetada, proovivad nad vaikset aega vältida iga päev.  

vaikne aeg

Mõned vaikse aja tegevused lastele

Kui olete valmis vaikset aega proovima pidage meeles, et kuigi multifilmi vaatamine võib tunduda suurepärane viis aidata lastel lõõgastuda, siis reaalsuses pole ekraaniaeg parim viis vaikse aja veetmiseks. Lapsed saavad palju rohkem kasu lõõgastavatest ja kaasahaaravatest tegevustest, mis võimaldavad neil oma meelt ja keha laadida ning täita samal ajal rahustavat ülesannet. 

Raamatud. Raamatud on ideaalne vaikse aja tegevus, isegi lastele, kes veel lugeda ei oska. Raamatute lugemine ja vaatamine vähendab stressi ning arendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Samuti aitab kaasa lugemis- ja kirjutamisoskuse arengule. Kui lapsed loevad sama raamatut ikka ja jälle, õpivad nad etteaimatavust ja rutiini. Samuti arendavad raamatud kujutlusvõimet. Asetage raamatud lapsele kättesaadavale kõrgusele ja laske lapsel ise valida, millist raamatut nad soovivad vaadata või lugeda.

Ehitamismängud. Legod ja muud ehitusmänguasjad võimaldavad lastel vaikselt aega veeta. Millegi ehitamine arendab laste loovust ja peenmotoorikat. Tehke kokkulepe, et lapsed võivad teile vaikse aja lõpus näidata oma loomingut.  

Joonistamine/värvimine. Vaikse aja veetmiseks sobib nii joonistamine kui värviraamatu värvimine. Joonistamine on intellektuaalse teekonna algus, mis sisaldab keelelisi, loogilisi, matemaatilisi ja musikaalseid aspekte. Lisaks võimaldab joonistamine väljendada, mida laps teab ja tunneb. See on eriti oluline lastele, kelle suuline või kirjalik sõnavara on piiratud. Joonistamine parandab eneseväljendusoskust, suurendab enesekindlust ning avardab loovust. Pildi loomisel toimub pidev mõtlemine, mis aitab kaasa vaimsele arengule. Kriipsude, joonte ja kujundite valmimine harjutab käelist tegevust ja loob aluse kirjutamis- ning lugemisoskusele. 

Pusled. Pusled on head lõõgastusmängud, mis sobivad ideaalselt vaikse aja veetmiseks. See on tegevus, mis võimaldab keskenduda pildile, käsilolevale ülesandele – see arendab lapse tähelepanuoskust ja loogilist mõtlemist. Pusled aitavad lapsi vaiksel ajal hoida tegevuses ja hõivatud.  

Vaikne muusika. Rahustav muusika võib aidata teie lapse meeleolu seada. Sõltumata sellest, milliseid vaikse aja tegevusi teete, kaaluge kindlasti lõõgastava taustamuusika lisamist.  

 

Vaikse aja jaoks on mitmeid võimalusi. Valmistage laps vaikseks ajaks ette kasutades visuaalset päevakava. Proovige vältida ekraane ja valida rahustavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, mis aitavad lastel ennast nii vaimselt kui füüsiliselt laadida.  

 

Allikas: www.mother.ly, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.