fbpx

Kuidas toetada last, kellel puudub kõne?

Tänapäeval arvatakse sageli, et teleka vaatamine või arvutist lapsele videote näitamine arendab tema kõnet ja suhtlemisoskust. See ei ole õige! Järgnevad seitse mõtet aitavad Sul paremini mõista, kuidas Sa saad oma lapse kõne arengut toetada, ilma et peaks last ekraani ette suunama.

1. Julgusta lapse mängu ja sotsiaalset suhtlemist. Lapsed õpivad mängu kaudu ja see hõlmab ka keele õppimist. Omavaheline mäng pakub Sulle ja Sinu lapsele häid võimalusi suhtlemiseks. Proovi erinevaid mängulisi tegevusi, mis soodustavad sotsiaalset suhtlemist, näiteks laulmine, riimide ette lugemine. Kui Sa lapsega suhtled, proovi olla tema ees nii, et teie silmad oleksid samal kõrgusel. Nii on tal lihtsam Sind näha ja kuulda.

2. Jäljenda oma last. Tehes järgi lapselt tulevaid helisid (häälitsusi) ja jäljendades tema mängu, julgustad teda rohkem häälitsema ja suhtlema. Samuti julgustab selline käitumine Sinu last järele tegema Sinu tegevusi. Last jäljendada võid seni, kuni tema mäng/käitumine on positiivne. Näiteks kui Sinu laps veeretab autot, siis Sina veeretad autot, kui ta teeb autoga avarii, tee ka Sina avarii. Kuid ära jäljenda auto viskamist!

3. Keskendu mitteverbaalsele suhtlusele. Žestid ja silmside soodustavad sõnavara tekkimist. Võimenda oma žeste! Kasuta suhtlemisel nii enda keha kui ka häält. Näiteks, siruta enda käsi ette sirgelt, samal ajal öeldes „vaata“. Kui Sa ütled „jah“, nooguta samal ajal enda pead. Kasuta žeste, mida oleks Sinu lapsel kerge järele teha. Reageeri lapse žestidele: kui ta vaatab või osutab mänguasjale, ulata see talle ning ütle „Soovid Sa sellega mängida?“ Osuta soovitud mänguasjale enne kui selle kätte võtad.

 4. Anna lapsele võimalus ja aeg rääkimiseks. On loomulik, et tunned vajadust täita need vaikusehetked, mil laps Sulle koheselt ei vasta. On tähtis, et annaksid lapsele võimaluse suhelda, isegi kui ta ei räägi. Kui Sa esitad küsimuse või näed, et Sinu laps soovib midagi, tee mõneks sekundiks paus, vaadates teda ootusärevalt. Jälgi lapse häälitsemist ja keha liikumist ning reageeri kiiresti. Mida kiiremini Sa reageerid, seda paremini tunnetab laps suhtlemise olulisust.

 5. Lihtsusta enda kõnet. Lihtsam sõnavara aitab Sinu lapsel öeldut paremini jälgida, omaks võtta. See toetab ka Sinu kõne jäljendamist lapse poolt. Kui Sinu laps ei kõnele veel, proovi rääkida üksikute sõnadega (kui ta mängib palliga, ütle „pall“ või „veereta“). Kui ta räägib üksikute sõnadega, moodusta Sina lause kahest sõnast „veereta palli“ või „viska palli“. Järgi reeglit „alati üks rohkem“, kus kasutad alati ühe sõna rohkem kui Sinu laps iseseisvalt kasutab.

6. Ole teadlik oma lapse huvidest. Selle asemel, et lapse tähelepanu katkestada, kommenteeri seda sõnadega. Kasuta reeglit „alati üks rohkem“ ning räägi, mida Sinu laps teeb. Kui ta mängib „küpsise tünniga“ (igal kujundil on oma õige koht, kust see sisse mahub) ning proovib asetada kujundeid tünni, ütle „sisse“. Võid öelda käes hoitava kujundi nimetuse „kolmnurk“ ning „sisse“ kui laps asetab kujundi pesasse. Rääkides sellest, mis Sinu lapsele huvi pakub, aitad tal omandada sellega seotud sõnavara.

 7. Mõelge abivahendite ja visuaalsete materjalide kasutamisele. Abivahendid ei asenda kõnet, vaid soodustavad selle tekkimist. Võimalik on kasutada elektroonilisi vahendeid, visuaalseid pilte või piltide gruppe (Pcs, Pecs), mille abil saab Sinu laps enda mõtteid väljendada ja soove avaldada, arendades nii eneseväljendusoskust.

Soovitatav on pöörduda spetsialisti poole (logopeed, eripedagoog), kes aitab välja valida ning õpetab kasutama just Sinu lapsele sobivaid strateegiaid, mis toetavad tema kõne arengut. Maini spetsialistile lisaks raskustele ka lapse edusamme. Ennetustööga tegelevate spetsialistide abiga aitad leida lapsel oma „hääle“!

 

Allikas: Gery Dawson ja Lauren Elder, Autism Speaks; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; visuaalid Varajase Kaasamise Keskus

 

Varajase Kaasamise Keskuse uues e-poes on nüüd saadaval populaarsete veebikoolituste salvestised – kuula koolitusi endale sobival ajal!

 

Kuidas kasutada erinevaid visuaalseid tahvleid?

Jätk artiklile “Miks on kasulik kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?”

„Enne/ pärast” tahvlid

  • Õpetatavad sündmuste loogilist järjekorda (nt „Enne korista tuba, siis pärast saad välja minna“).
  • Need on visuaalselt selged samm-sammulised juhised.
  • Abistavad lapsel õppida oskuseid, mis on vähem eelistatud, sest nad teavad, et nendele järgnevad meelistegevused.

Kuidas kasutada “enne/ pärast” tahvleid?

  • „Enne” pilt on alati tegevus, mida soovite, et laps harjutaks või õpiks tegema, näiteks ülemineku või oskuste õppimise tegevus.
  • „Pärast” pilt annab lapsele motivatsiooni “enne” tegevuse tegemiseks, sest see on tegevus või asi, mida laps tõeliselt naudib.
  • Näidake „Enne/ pärast” tahvlit oma lapsele ja nimetage ning osutage piltidel olevatele tegevustele.
  • Juhendage last järjestuse täide viimisel.

Valikutahvlid

  • Annavad teavet, millised võimalused on saadaval.
  • Saab kasutada lapse mänguhuvide laiendamiseks.
  • Suunavad last tegema otsust või valikut.
  • Selgitavad kõnekeelt.

Kuidas kasutada valikutahvleid?

  • Kui soovite kasutada valikutahvlit, et lapse mänguhuve laiendada, siis valige mõned pildid tegevustest, mida tema ise tavaliselt ei valiks.
  • Kui proovite oma last julgustada iseseisvalt valikuid tegema, siis asetage pildid tegevustest või mänguasjadest, mis talle juba meeldivad ning pildid mitte-eelistatud tegevustest – nii saate olla kindel, et ta teeb iseseisvalt valiku.
  • Alustage kahe pildi lisamisest alusele, mida teie laps võiks valida, ning järk-järgult võite lisada pilte juurde.
  • Teie laps võib oma valikut väljendada häälitsedes, verbaalselt või žestikuleerides.
  • Andke oma lapsele näidatud valik (nt tegevus, ese, toit), et koheselt tugevdada valikute tegemist.

Klassiruumis on kahte erinevat tüüpi tegevuste valikutabelid:

Kõigile – see koosneb tavaliselt alusest, kus on tegevuste taskud, kuhu iga laps saab panna oma nimekaardi just selle tegevuse juurde, mida ta teha sooviks. Sellel on tegelikult palju erinevaid võimalusi. Alusel peaks olema nii palju takjas-tüüpi kinnitusi, kui palju lapsi igas klassiruumi osas mängida saab. Võimalus on ka näiteks see, et igal lapsel on omanimeline tasku, kuhu sisse saab panna hoopis tegevuste kaarte. Mõned õpetajad kasutavad sellist metoodikat, et iga laps valib tegevuse hommikuringi lõpus. Teised õpetajad aga lasevad lastel terve päeva jooksul liigutada oma nimekaarti siis, kui muutub nende tegevus.

Individuaalne – tahvlil on näha mõned võimalikud tegevused. Valikud tehakse selle järgi, et oleks võimalik laiendada lapse mängurepertuaari (sellepärast on välja toodud mõned sellised tegevused, mida tavaliselt ei valita) või juhtida tähelepanu olemasolevatele valikuvõimalustele (seetõttu valitakse tegevusi, mis talle ka meeldivad). Kui laps õpib alles valikut tegema, siis võiks valikute tegemisel olla esindatud ka mitte-eelistatud tegevused, et olla kindel tema valiku tegemisel. Laps võib oma valikut väljendada häälega, verbaalselt või žestikuleerides. Et kinnistada valiku tegemist, peaks laps saama kohe oma valitud tegevust teha.

Hommikuringi laulutahvlid

  • Pakuvad võimaluse teha valik iseseisvalt.
  • Aitavad hoida tähelepanu.
  • On tervikliku ja korduva keelekasutusega.
  • Arendavad lapse võimet mõista ning kasutada keelt.

Kuidas kasutada lauluvaliku tahvleid?

  • Leidke ese või pildid, mis vastavad mõnele lapse lemmiklaulule.
  • Tehke tahvel, millele saaks kinnitada teibi või takjapaelaga esemeid ja/või pilte.
  • Nimetage tahvlil olevad laulud ning küsige, millist ta soovib: „Kas soovid „Mutionu pidu” või hoopis „Kes aias”?”
  • Kui laps ei räägi, saab ta valiku teha silmapilgutuse, näitamise või žestikuleerimise abil.
  • Kui laps räägib, saab ta valiku teha, öeldes laulu nime.
  • Eemaldage ese või pilt tahvlilt ning hoidke seda üleval, kui laps laulab.
  • Keerake see tagurpidi või pange ära, kui laul on lõppenud.

 

Proovige mõnda nendest visuaalsetest abivahenditest kasutada kodus või klassiruumis, et aidata lapsel paremini mõista ning suhelda teistega.

 

Allikas: Hogdon, L. (1995). Visual Strategies for Improving Communication. Quirk Roberts Publishing; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog Kati Helmeste-Riet; visuaalid Varajase Kaasamise Keskus, ARASAAC (https://www.arasaac.org)

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid. Lisainfo ja registreerimine meie uues e-poes!

 

Miks ja kuidas kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?

Täiskasvanutena toetume visuaalsetele abivahenditele iga päev. Me kasutame kalendreid, ajakavasid, tänavasilte, toidupoe nimekirju, kaarte ja nii edasi. Visuaalsete meeldetuletuste kasutamine meie keskkonnas võimaldab planeerida, korrastada ja ennekõike olla iseseisev. Visuaal on lastele sama tähtis, sest nad alles hakkavad õppima, kuidas maailmas asjad käivad.

Miks aga muudavad visuaalsed abivahendid mõistmise ja suhtlemise lihtsamaks?

  • Sõnad “kaovad” kohe pärast nende ütlemist, visuaalid jäävad aga ajas ja ruumis kestma.
  • Visuaalid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu.
  • Visuaalid võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks.
  • Visuaalid aitavad meenutada.
  • Kasutades samu sõnu iga kord, kui visuaali näidatakse, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Kõik, mida me näeme silmadega, aitab meid suhtlemisel, olles seejuures meile visuaalne tugi. Milline visuaali tüüp sobib kõige paremini igale lapsele, sõltub sellest, mis on tema jaoks oluline. Kõige laialdasemalt soovitatakse visuaale, mis annavad lastele teavet.

Näiteks aitavad kodus või klassiruumis asetatud sildid teavitada teie last, kust leida ja kuhu panna materjale. Reeglid annavad teie lapsele selged ootused. Muud tüüpi visuaalid, mis annavad teavet loogilises, struktureeritud ja järjestikuses vormis, koosnevad ajakavadest, lühiajakavadest ja “kõigepealt / siis” tahvlitest. Tegevuste valikutabelid võimaldavad teie lapsel oma mängu ajal valikuid teha.

Eelpool nimetatud visuaale saab tutvustada mitmetes formaatides, sõltuvalt teie lapse mõistmise tasemest. Võimalikud visuaalid, alustades kõige konkreetsemast ja lõpetades abstraktsemani, on järgmised:

  • Esemed – neid peetakse visuaalsete esitusviiside esimeseks tasemeks ja need sisaldavad reaalseid asju/on reaalsed asjad (näiteks mõne lapse jaoks võileiva nägemine vanema või õpetaja käes tähendab, et on aeg lõunat süüa).
  • Värvilised fotod – need koosnevad värvilistest konkreetsete esemete fotodest (näiteks kui näidata bussi fotot, siis mõne lapse jaoks võib see tähendada, et “me läheme lasteaeda” või “me läheme koju”).
  • Must-valged fotod – siin tasemel on samad fotod nagu eelmisel, kuid need on must-valged.
  • Värvilised joonistused – need on sümbolitega pildid, mida kasutatakse lastega, kes saavad aru abstraktsetest joonistustest/abstraktsioonidest.
  • Must-valged joonistused – need on samuti sümbolitega pildid ning täidavad värviliste joonistusega sama eesmärki.
  • Miniatuursed esemed – need on esemete väiksemad versioonid.

Lastele, kes alles õpivad pilte esemetega seostama, tuleks näidata suuremaid pilte. Väiksemaid pilte saab hakata kasutama siis, kui lastele on juba pildid tuttavad ning nad saavad aru, mis on nendel kujutatud. Piltide seostamise abil saab aidata lastel liikuda üha abstraktsemale mõistmise tasemele. Näiteks võib bussi foto alumisse nurka kleepida väikese bussi pildisümboli, et näidata kahe pildi sama tähendust.

Kui järjestikku on kaks või enam pilti, soovitab enamik logopeede need paigutada vertikaalselt (ülevalt alla) laste jaoks, kes alles õpivad järjestust jälgima, ja horisontaalselt (vasakult paremale) laste jaoks, kellel soovitakse kujundada lugemiseelseid oskuseid.

Nõuanne: pidage meeles asetada visuaalid lapse silmade kõrgusele.

Siin on täpsemini tutvustatud, kuidas saate visuaale kasutada.

Sildid kodus ja klassiruumis

  • Annavad teavet, kust asju leida.
  • Näitavad, kuhu asjad tuleb panna.
  • Võimaldavad rohkem iseseisvust materjalide juurde pääsemiseks.
  • Muudavad paremaks lapse arusaamist esemete visualiseerimisest.

Kuidas kasutada silte kodus ja klassiruumis?

  • Erinevate ruumide (nt magamistuba) või alade (nt riidehoid) sildistamiseks kasutage ühte visuaali vormingut.
  • Asetage pildid lapse silmade kõrgusele.
  • Alati laske pildile printida ka selle nimetus.
  • Sildistage mänguasjad ja nende riiulid esemete piltidega.
  • Mänguasjade kapid – eraldi kastid sildistada samamoodi nagu riiulid, kuhu need kastid käivad.

Reeglid

  • Anda selge ja terviklik kirjeldus ootustest.
  • Kui asetada need nähtavale kohale, siis on võimalik igal ajal neile osutada. Näiteks siis, kui näib, et laps ei saa päris täpselt aru, mida temalt oodatakse.

Kuidas reegleid kasutada?

  • Otsustage koos enda lapse ja teistega arutades, millised on peamised reeglid.
  • Kasutage positiivse alatooniga sõnu, kuidas sinu laps peaks käituma (nt “Kõnni” on parem kui “Ära jookse”).
  • Aseta need nähtavalt lapse silmade kõrgusele.
  • Kui laps ei käitu sobivalt, siis suunake teda reegleid vaatama.

Päevakavad

  • Aitavad leevendada lapse ärevust.
  • Parandavad lapse mõistmisvõimet ja koostööd
  • Annavad lapsele teavet:
    • Millised regulaarsed tegevused sellel päeval toimuvad?
    • Millises järjekorras sündmused aset leiavad?
    • Millised uued tegevused toimuvad?
    • Mida ei toimu?
    • Millal on aeg lõpetada üks tegevus ja alustada uuega?

Milliseid visuaale kasutada?

  • Kasutage järjestikku maksimaalselt kuut või seitset visuaali.
  • Eristage arusaadavalt päevategevused üksteisest (nt kui asukoht või tegevus muutub).
  • Valige sümbolid, mis on piisavalt üldised, et nendega saaks väljendada erinevaid tegevusi (nt pigem “Lõunaaeg” kui eriline toit).
  • Sildistage pildid samade sõnadega, mida kasutatakse kindla tegevuse juures.

Kuhu panna päevakava?

  • Paigaldage see nähtavale ning hästi viidatavale kohale (nt klassiruumis lapse lauale, kodus lapse magamistuppa).
  • Sättige see nii, et lapsel oleks võimalik sellele juurde pääseda ning osutada sellele ka iseseisvalt.

Kuidas kasutada päevakava?

  • Valige kindel aeg/kindlad ajad päevas, mil saate koos päevakava pildid üle vaadata ning need nimetada just tegevuste järjekorras.
  • Eemaldage kõik pildid, kui tegevus on lõpetatud (nt vahepala on söödud).
  • Näidake eelseisva tegevuse pilti, eriti kui laps ei soovi tegevusi vahetada (nt koristame ja pärast seda saame välja minna).
  • Näidake rutiinseid muutuseid, muutes piltide ja kirjelduste asukohti (nt täna ei ole lasteaeda, täna oleme kodus).

Tegevuste juhendid

  • Need täiendavad päevakava.
  • Tegevustel on kindlad valikud või järjekord.
  • Sageli on need üksikasjalikumad kui lihtsalt ajakavad ning seetõttu saab nendega õpetada kindlaid oskuseid.

Kuidas kasutada tegevuste juhendeid?

  • Asetage tegevuste juhendid/suhtlustahvlid kodus kohtadesse, kus lisainformatsioon on vajalik (nt “pese käsi” juhend/tahvel kraanikausi juurde, “pesuruumi” juhend/tahvel tualeti lähedale).
  • Esitage ülesande peamised sammud piltidena (nt pane vesi voolama, võta seep, pese käsi, pane vesi kinni, kuivata käed).
  • Tutvustage tegevuse ajal juhendit/tahvlit, milles on kirjeldatud kindlaid etappe.
  • Osutage igale pildile ja öelge samas järjekorras nende juurde käivad sõnad.
  • Kasutage terviklikku kõnet, rõhutage põhisõnu (nt võta seep).

 

Kätepesu juhend

 

Allikas: Hogdon, L. (1995). Visual Strategies for Improving Communication. Quirk Roberts Publishing; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog Kati Helmeste-Riet; visuaalid ja juhendid Varajase Kaasamise Keskus

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid. Lisainfo ja registreerimine meie uues e-poes!

 

Milliseid vigu teevad vanemad lapsega rääkides?

Sõnad saavad muuta Sinu lapse ajutegevust. Õpi kasutama õigeid sõnu.

Vanemaks olemine on üks kõige keerulisemaid, kuid samas olulisemaid eluülesandeid. Kahjuks võivad levinud soovitused ja väärarusaamad, kuidas kasvatada lapsest vastutustundlikku inimest, viia ebaefektiivse suhtlemisviisi ja võimuvõitluseni. On vanemaid, kes lubavad lastele kõike, mis aga ei õpeta neile enesekontrolli ega kehtesta piire. Uuringud näitavad, et mõlemad äärmused võivad mõjutada lapse võimet luua tulevikus täiskasvanuna tervislikke suhteid ning reguleerida enda emotsioone.

Parimad lapsevanemad on need, kes on õiglased, samas paindlikud, lugupidavad laste suhtes ning kelle eesmärgiks on pigem last õpetada kui alistuma sundida. Kuulamine ja laste tunnete austamine, valikuvõimaluste andmine, ent samas vastuvõetamatule käitumisele piiri seadmine on see, mille poole peaksime püüdlema me kõik.

See artikkel õpetab vältima ebaefektiivseid suhtlemisviise, mis toovad kaasa lapse enesehinnangut kahjustavaid võimuvõitlusi ja erinevaid rikkumisi, ning toob näiteid efektiivsetest lahendustest.

 

1. Sa kasutad rääkimisel liiga palju sõnu

Kui lapsevanemad pidevalt liiga palju räägivad, võivad lapsed nad n-ö „välja lülitada“. Teadlased on välja toonud, et inimese aju suudab lühiajalises (aktiivses) mälus hoida nelja erinevat informatsioonikildu või ideed korraga. See tähendab umbes 30 sekundit rääkimist.

Ebaefektiivne näide

„Ma pole kindel, mida peaksime tegema seoses võimlemise ja jalgpalliga sellel semestril. Sa tead, et tõenäoliselt Sa ei saa teha mõlemat, kuna jalgpall on teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16.00, kuid siis Sa pead vahetama riided ja korda tegema enda juuksed. Seega, Sul ei ole piisavalt aega, juhul kui Sa ei paki võimlemise asju ära esmaspäeva õhtul, mis tähendab, et need tuleb ära pesta pühapäeval…“

Selles vestluses on nii palju erinevaid ideid, mis võivad ajada lapse segadusse. Sõnumil on üldine negatiivne, ärev toon, mis võib ka lapse ärevaks muuta. Lapsele ei pea andma kogu teavet korraga. Mõistlik on jagada informatsioon etappideks, et laps seda paremini vastu võtaks. Enne kui Sa tood välja kõik takistused, lase lapsel väljendada enda arvamust antud teema kohta.

Efektiivne näide

„Kui Sa soovid sellel semestril osaleda nii võimlemis- kui jalgpallitrennis, pead Sa mõnel õhtul minema otse ühest trennist teise. Istume maha ja mõtleme koos välja, kas see on mõistlik nii Sinu kui minu jaoks.“

Selles näites moodustub edasiantav sõnum kahest lausest, mida lapsel on kergem vastu võtta. Samuti on selgesti esitatud üldine eesmärk (mõlema jaoks toimiv) ning ka järgnevad sammud, mida peaks tegema (istume maha ja arutame). Lapsevanem annab märku, et on koostöövalmis ning arvestab nii lapse kui enda vajadustega.

 

2. Lapse kallal „näägutamine“ ning mitmete hoiatuste andmine

Lapsevanemad on tuttavad hommikuse kiirustamisega, et õigel ajal koos kõikide vajalike asjadega uksest välja saada. Laps, kelle tähelepanu hajub ning kes ei ole motiveeritud ennast õigel ajal valmis saama, on lapsevanemate suurim väljakutse.

Kui vanemad tunnevad, et nad ei kontrolli enam olukorda, hakkavad nad meeleheitlikult näägutades või last kritiseerides püüdma kontrolli tagasi saada. Näägutamisega treenid lapsi Sind eirama – nad teavad, et Sa jääd näägutama ning neile asju pidevalt meelde tuletama. Ehkki väga väikesed lapsed vajavad tegelikult palju abi ja juhendamist, tuleb vanematel võimaldada lastel võtta üha rohkem vastutust.

Ebaefektiivne näide

„Äratasin Sind tund aega varem üles, sest Sa ei ole kunagi õigeks ajaks valmis. Pead kohe riidesse panema! Kas Sul on kaasas kodutöö, millele ma pean alla kirjutama?“

Kümme minutit hiljem…

„Ma ju ütlesin Sulle, et pane ennast valmis, ja Sina ikka veel lollitad. Sinu pärast jääme me kõik hiljaks. Mine pese hambad ja pane riided selga.“

Kümme minutit hiljem…

„Kus on Sinu kodutöö? Ma palusin, et Sa tooksid selle mulle allkirjastamiseks! Ja Sa ei ole ikka veel riietunud. Me jääme hiljaks.“

Ja nii edasi…

See lapsevanem võtab liigselt vastutust ja suhtleb lapsega kaudselt, mitte usaldades teda olukorda juhtima ilma juhiste ja sekkumiseta. See niinimetatud „helikopteri kasvatusviis“ võib mõjuda lapse enesehinnangule ja muuta ta vanematest väga sõltuvaks. Kui kõnelemise toon on negatiivne ja pealetükkiv, võib see tõenäoliselt tekitada lapses pahameelt ja vastupanu või ka passiivset agressiooni.

Efektiivne näide

Lähme kodust välja 45 minuti pärast. Kui Sul ei ole kõik vajalik kaasas, on Sinu ülesanne seda oma õpetajale selgitada.

Need juhised on lühikesed ja annavad lapsele selge ootuse, milline on nende mittetäitmise tagajärg. Lapsed ei pea tundma ärevust, saama pidevaid hinnanguid ega tundma pidevat kontrolli. Lapsevanem lubab lapsel õppida tema käitumise loomulikest tagajärgedest.

 

3. Süü- ja häbitunde tekitamine

Üks suuremaid õppetunde, mida lapsevanem kogeb, on see, et väikestel lastel on raske Sinu vajadustega arvestada. Laste empaatiavõime areneb aeglaselt, kogedes vanemate empaatiat nende suhtes. Seetõttu ei pruugi olla mõistlik ootus, et lapsed käituvad nii nagu Sina soovid ja näevad asju Sinu vaatenurgast. Kui nad seda ei tee, ei tähenda see, et nad on halvad või hoolimatud. Nad on kõigest lapsed, kes on keskendunud mängimisele ja lõbutsemisele, testides Sinu piire ning õppides läbi selle, milline käitumine on lubatud, milline mitte.

Paljud vanemad tunnevad stressi, kuna on endale võtnud liiga palju ülesandeid ja unustanud sageli enda eest hoolitsemise. See, kui laps ei tee koostööd, võib vanemates tekitada pahameelt. On oluline võtta aeg maha, et mõista tekkinud tundeid ning proovida ennast rahustada, kasutades sügavalt sisse hingamist.

Ebaefektiivne näide

„Ma olen palunud korduvalt Sul oma mänguasjad korda teha ja siin nad on, igal pool põrandal laiali. Kas Sa üldse ei hooli? Kas Sa ei näe, et olen terve päeva jalul olnud ja hoolitsenud kõikide eest? Nüüd pean ma Sinu mänguasjad üle vaatama ja raiskama oma aega nende puhastamiseks. Mis Sul viga on? Sa oled nii isekas!“

See vanem loob palju negatiivset energiat. Kuigi tunneme kaasa tema pettumusele, on siiski tema suhtumine süüdistav ja lugupidamatu. Lapse nimetamine isekaks või vihjamine, et temaga on midagi valesti, on last kahjustav. Lapsed võtavad need „sildid“ omaks ja hakkavadki ennast nägema kui „mitte piisavalt head“. Lapse alandamine või häbistamine mõjutab lapse aju arengut. Laps peab teadma, et tema tegu on vastuvõetamatu, kuid ta peab ka tundma, et tema ise on armastusväärne.

Efektiivne näide

„Näen, et Sa ei ole veel mänguasju kokku korjanud. See muudab mind pahaseks. Minu jaoks on oluline, et maja oleks korras ja saaksime siin kõik koos tegutseda. Kõik vedelevad mänguasjad peavad jõudma garaaži. Saad need tagasi siis, kui Sa ka homme ise mänguasjad ära koristad.“

Lapsevanem suudab kontrollida enda tundeid ja väljendab oma vajadusi ilma viha ja süüdistamiseta. Ta rakendab käitumisele selget (mitte karistavat) tagajärge ning annab lapsele võimaluse järgmisel päeval uuesti proovida ja õnnestuda. Ta ei sildista ega alanda last negatiivse motiveerimisega.

4. Mitte kuulamine

Me kõik soovime õpetada oma last teisi inimesi austama. Parim viis selleks on ise vastavalt käituda. See aitab lastel õppida lugupidamise ja empaatia olulisust ning õpetab neile efektiivse käitumise oskusi.

Sageli on aktiivne kuulamine lapsevanema jaoks väga raske, kuna lapsed segavad enda jutuga vahele või on meie mõtted hõivatud tegemist ootavate toimingutega. Sellisel juhul võib öelda: „Mul on hetkel raske Sind kuulata, sest ma teen süüa, aga saan sinule keskenduda 10 minuti pärast.“ Parem on varuda suhtlemiseks aega, selle asemel et kuulata last, suutmata temale keskenduda. Pea meeles, et lastel on raske väga pikalt oodata, et neid lõpuks kuulataks.

Ebaefektiivne näide

Vanema vastus lapsele, kes ütles, et nad lõid jalgpallis värava:

(Ilma silmsidet loomata) „Oh, see on tore, kallis. Minge nüüd õue mängima. Hmm…mis temperatuuril ma nüüd kana küpsetan?“

Sellise käitumisega näitab vanem, et lapse tegemised ei ole tema jaoks olulised. See võib panna lapse tundma end üksiku ja ebavajalikuna. Aktiivne kuulamine hõlmab kõiki mitteverbaalseid tegevusi, näiteks silmsideme hoidmist, emotsioonide väljanäitamist näos ja hääles, samas ka sõnade kasutamist, et kinnistada eelnevat.

Efektiivne näide

Lapsevanem: „Kas lõite värava? Suurepärane! Ma näen, et tunned tõesti uhkust selle üle, kuidas Sa mängisid. Tahan kuulda, kuidas see täpsemalt juhtus.“

Vanem näitab üles huvi ja entusiasmi, paludes lapsel põhjalikumalt rääkida ja kirjeldada. Vanem peegeldab lapse tundeid, aidates lapsel saada teadlikuks enda reaktsioonidest. Selline vastus tekitab lapses tunde, et ta on oluline ja väärt vanema tähelepanu. Empaatiline reageerimine aitab lapsel paremini mõista enda tegude ja emotsioonide seoseid.

 

Lapsevanemaks olemine on keeruline töö ning me kõik eksime vahel. Lapsega suhtlemine võtab aega ja energiat. Oluline on teadvustada oma tundeid ja automaatseid reaktsioone ning leida võimalus vajadusel endale aega anda, et olla „kohal“. Tagajärgede rakendamine õpetab lastele piiride tundmist, laste kuulamine ja iseseisvumisele suunamine õpetab austust.

Hoolitse kindlasti piisavalt ka enda eest, et Sul oleks oma lastega tegelemise jaoks energiat. See võib tähendada oma prioriteetide uuesti läbi mõtlemist ning mingitest asjadest loobumist (lahti laskmist). Lapsed, kellel on lugupidavad, kaasatud ja järjekindlad vanemad, õpivad oma emotsioone paremini reguleerima, tunnevad ennast hästi ning suudavad täiskasvanuna luua rohkem armastavaid suhteid.

 

Allikas: Melanie Greenberg (PhD), Psychology Today; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; pilt Unsplash / Charles Deluvio

 

Nippe ja mõtteid sellest, kuidas lastega suhelda, keerulist käitumist ennetada ja lahendusi leida, jagame ka veebikoolitustel.  Populaarne Kas paneme paha lapse” nurka?” tuleb taas 28. jaanuaril õhtul – oled oodatud!

 

Miks on väikelapse suhtlemisoskus oluline ning kuidas selle arengut toetada?

Miks on kõne ja suhtlemisoskus nii tähtis?

Kommunikatsioon ehk suhtlemine teise osapoolega on toetavate suhete ja üksteisest arusaamise alustala. Kui me tahame ennetada lapse ebasobivat käitumist, siis peame väga sihikindlalt tegelema tema kõne ja suhtlemisoskuse arendamisega. Kuidas õpetada last, kes kasutab oma vajaduste teatavakstegemiseks või väljendamiseks käsi, jalgu või hammustamist? Edu võti on mäng – koos vanemaga mänguoskuste treenimine õpetab lapsele eneseväljendust.

Kuidas õpetada mängu? Ikka koos täiskasvanuga. Sa ei vaja kalleid mänguasju, et oma väikelast lõbustada. See ei aita, kui saadate lapse oma tuppa ja annate talle kuhjaga mänguasju kaasa või ostate iga poeskäigu ajal uue lelu. Selle asemel püüa talle näidata, et maailm on täis sõnu, pilte, lugusid ja teadmisi. Täiskasvanu on lapsele tõlgiks. Püüa igal hetkel mõelda, et lapsed ei ole sündinud teadmisega, mida pildid, sõnad või teod tähendavad. Meie ülesanne on neile kõike näidata ja lapse töö on vaadata. Väikelapsed õpivad kõike läbi jäljendamise.

Oskus suhelda on võtmeoskus kogu eluks. Miks väikelapse kommunikatsioon on oluline?

Suhtlus lapsega algab juba enne seda, kui laps ise rääkima hakkab. Alguses ei oska laps öelda, mida ta soovib, ega tea, kuidas väljendada oma tundeid või vajadusi – mõni võib muutuda kurvaks ja nutta, mõni saab kurjaks või ärevaks ning kasutada täiesti ebasobivaid võtteid, et endast teada anda. Käitumine on lapse viis ennast väljendada ning sageli puuduvad lapsel sobiliku käitumise oskused. Täiskasvanu töö on õpetada lapsele sõnade abil suhtlemise oskuseid, et laps ei peaks oma vajadusi väljendama läbi jonnihoogude.

Õpeta suhtlemist kõigis nendes hetkedes, mida te koos veedate. Kuidas saad last õpetada?  
Sünnist ühe aastani:

  • Vasta oma lapsele. Vaata tema poole, kui ta teeb häält, räägi temaga, jäljenda hääli, mida laps teeb, kasuta kõrgendatud hääletooni (suhtle emotsionaalselt, et lapse tähelepanu võita). Oota ja anna lapsele aega vastamiseks!
  • Naera kaasa, kui tema naerab, imiteeri tema näoilmeid.
  • Õpeta last kordamööda jäljendama – tehke kätega peitusemängu, plaksutage, harjutage õhumusi, lehvitage hüvastijätuks. See õpetab last mõistma, et asjad käivad järgemööda. Kui ta rääkima hakkab, siis tuleb ju samuti oma korda oodata.
  • Räägi lapsele, mida te teete, kuhu lähete, kellega kohtute. Ütle näiteks: „Lähme vanaema juurde. Vanaemal on koer. Teeme kutsule pai.”, „Emme peseb su juukseid.”, „Paneme toidu lauale.”, „Mahl on magus.” jms.
  • Õpeta lapsele loomade hääli ja mängulisi häälitsusi. Näiteks: Lehm teeb muu.”, „Mis häält teeb lehm?”, „Jänku hüppab hopp-hopp.”, „Kuidas jänku hüppab?”, „Auto sõidab prrrrr.”, „Mis häält auto teeb?”
  • Loe ja laula oma lapsele iga päev. Lastele pakuvad huvi erinevad liisusalmid (nt patsu-patsu kooki, kuts läks karja).
  • Vaadake koos pildiraamatuid, räägi lapsele, keda te seal näete: „See on kana. Kana teeb ka-ka-ka.”

1-2 aastane:

  • Püüa lapsega rääkides olla tema silmade kõrgusel või taotle silmast-silma kontakti.
  • Räägi oma lapsega, kui teete erinevaid tegevusi või käite erinevates kohtades: „Võtame jope ära. Kuhu me jope paneme? Paneme jope kappi. Jope on kapis.”  Näiteks kui jalutate, näita sõrmega erinevatele asjadele ja ütle, mis need on: „Seal on koer. Koer teeb auh-auh. See on suur koer. Koer on pruuni värvi.”
  • Kasuta lühikesi sõnu ja väljendeid, mida lapsel oleks kerge imiteerida. Kasuta ise hästi selget hääldust, grammatiliselt korrektseid lauseid, aeglasemat kõnetempot ning sagedasi kordusi.
  • Räägi lapsele helidest, mida kuulete. Kuulates koos kella tiksumist, ütle „tik-tak-tik-tak”. Tee auto- ja rongihääli nagu „viu-viu, põrr-põrr, tsuh-tsuh” jne.
  • Tee erinevaid häälitsusi vanniskäigu ajal. Kirjelda talle häälitsustega, mis hääli teevad seebimullid või kuidas prääksuvad vannipardid. Häälitsusi saad õpetada ka laulukestega, näiteks „mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad”.
  • Laienda lapse väljendeid. Näiteks kui laps ütleb „auto”, täienda teda: „Jah, see on auto, suur auto. Auto on punane. Auto sõidab.”
  • Loe oma lapsele iga päev. Püüa leida suurte piltidega raamatud, kus on igal leheküljel vähe objekte. Räägi lapsele kõigist piltidest.
  • Lase lapsel näpuga näidata piltidele, mida nimetad. Märgake terviku osi, näiteks otsige pildilt üles looma või inimese näo-ja kehaosad. Tehke seda ka teineteise või nuku peal.
  • Palu, et laps ise nimetab pildi kohta käiva sõna. Võib-olla ta alguses ei vasta, aga ühel päeval ta üllatab sind sellega, et ütleb ise, mida ta pildil näeb.
  • Ära sunni last sõnu kordama! Selle asemel, et öelda „Ütle kass!”, küsi lapselt „Kes see on?”
  • Kui lapse sõnavaras on juba piisavalt sõnu, siis suuna teda kahte sõna koos kasutama: „Anna pall!”, „Emme tudub.”, „Issi auto.”, „Punane sokk.”
  • Kõne arengu soodustamiseks mängige koos loto- ja memoriinimänge (kahe samasuguse pildi leidmine, üksteise peale/kõrvale asetamine) ning tehke erinevaid käelisi tegevusi (joonistamine, rebimine, plastiliinist tükikeste tõmbamine jms).

Meie roll on oma lapsi kasvatada ja õpetada. Mida varem selle õpetamisprotsessiga alustame, seda kergemalt tulevad tulemused. Naudi iga hetke oma väikelapsega ja ole rõõmus iga väikese edusammu üle.

 

Autorid: Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja Liina Lokko ning eripedagoog/logopeed Jette Numa; kasutatud materjal: ASHA, One to Two Years, https://www.asha.org/public/speech/development/12; pilt: Unsplash / Stephen Andrews

 

Hoia end Varajase Kaasamise Keskuse tegemistega kursis, meil on Sulle peagi üllatus!

Tegeleme hetkel väga aktiivselt kõnet toetavate metoodiliste materjalide arendamisega ja veebruaris saame neid juba kõigi huvilistega jagada.
 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks on vajalik lastele kombeid õpetada?

Sündides ei ole lapsele kaasa antud viisakat käitumist, seda peab õppima! Sinul on kohustus õpetada oma väikesele lapsele, kuidas on ühiskonnas viisakas käituda. Järgnev on Sulle juhtnööriks, kuidas kasvatada viisakat ja sõbralikku last, kes tunneb ennast koduselt igas sotsiaalses situatsioonis.

Selleks, et mõista erinevate kommete vajalikkust, tuleb mõista teiste inimeste tundeid. Umbes 1,5-aastaselt hakkab laps mõistma, et teistel inimestel on temaga sarnased tunded. See on õige aeg lapsele õpetada, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Seda on lihtsam öelda kui teha!

Viisakas käitumine toetab Sinu lapse sotsiaalset arengut. Eksperdid ütlevad, et lapsed, kellele ei ole õpetatud varakult vajalikke kombeid, ei tule alati toime ka erinevates sotsiaalsetes situatsioonides. Mängukaaslane, kes jätab ütlemata „vabandust“, ei solva tõenäoliselt sellega teist last, kuid ta ei meeldi teistele siis, kui ei suuda jagada ega kordamööda mängida.

Kommete õppimine on elukestev haridus. See ei juhtu üleöö, Sa pead võtma rahulikult. Kaheaastasele lapsele on eakohane ühe sotsiaalse oskuse tutvustamine kuus. Näiteks õpeta laps ütlema „tere“ inimesele, kes tema poole pöördub. Kui laps seda teeb, premeeri teda kiitusega – see muudab protsessi kõigi jaoks meeldivaks. Samal ajal on oluline hoida oma ootused reaalsed.

Sinu käitumine on oluline! See tähendab, et kui Sa palud kellelgi endale soola ulatada, ütle ka „palun“ ja „aitäh“. Ka lastega koos autos sõites proovi jälgida enda tegevusi ja emotsioone, mis liiklus võib Sinus esile tuua.

 

Mida lapsele õpetada?

Lauakombed

Mida oodata: 3-aastane laps on võimeline sööma kahvli ja lusikaga, istuma laua ääres püsivalt 15-20 minutit ning pühkima suud salvrätiga.

Mida teha: Väikelapseeas paku lapsele toitu väikeselt, mitte-purunevalt taldrikult, julgusta teda kasutama söögiriistu. Ära luba lapsel toitu visata, öeldes talle: „Me ei viska toitu põrandale. Kui Sa enam ei soovi, palun ütle, et Sa ei soovi.“

Palun ja aitäh!

Mida oodata: 1,5-aastane laps võib „palun“ ja „aitäh“ öelda, kuid ei pruugi nende sõnade reaalsest tähendusest alati aru saada. Umbes 2,5-aastaselt õpivad lapsed neid sõnu situatsiooniga siduma.

Mida teha: Kui Sinu laps ei ole harjunud nende sõnade ütlemisega, suuna last vaikselt, öeldes: „Mida me ütleme, kui keegi meile midagi kingib?“ või „Mida me ütleme, kui keegi meile magusat pakub?“

Jagamine

Mida oodata: Umbes 2-aastaselt hakkab laps mõistma jagamise ja kordamööda mängimise mõistet, mis aga ei pruugi talle meele järgi olla.

Mida teha: Julgusta oma last mänguasju jagama. Näiteks anna talle kaks sarnast mänguasja ning soovita tal teist oma sõbrale pakkuda.

Vabandamine

Mida oodata: Kuigi 1,5-aastasel väikelapsel on arusaamad empaatiavõimest olemas, ei mõista ta täpsemalt, miks peab kellegi käest vabandust paluma. Umbes 2,5-aastaselt mõistavad lapsed selle vajadust, kuid nad võivad olla oma tegevustest liiga haaratud, et vabandamisega ise hakkama saada.

Mida teha: Kui Sinu laps võtab mängukaaslaselt ära mänguasja, ütle, et see tegevus ei ole õige, ning rõhu tema empaatiale. Ütle: „Me ei löö, löömine on valus.“ Seejärel palu tal vabandust paluda: „Kui me kellelegi haiget teeme, ütleme vabandust.“

Rääkimine

Näpunäited viisaka vestluse põhireeglite õpetamiseks:

  • Vaata inimesele, kellega Sa vestled, silma.

Soovitus: Ütle oma lapsele, et ta prooviks aru saada, mis värvi on temaga vestleva inimese silmad.

  • Vasta, kui Sinult küsitakse küsimusi.

Soovitus: Vihja vaikselt lapsele, et ta räägiks. Anna talle teada, et võib vastata ka „ma ei tea“.

  • Ära räägi enne, kui teine inimene on rääkimise lõpetanud.

Soovitus: Julgusta olema kannatlik, paludes lapsel enne rääkima hakkamist viieni lugeda.

  • Ära sega vahele, kui see ei ole hädavajalik. Kui pead seda siiski tegema, ütle „vabandust“.

Soovitus: Mõelge välja mingi signaal (näiteks nimetissõrme tõstmine), mida Sinu laps saab kasutada, et näidata Sulle, kui ta Sind vajab.

 

Kas ja kuidas reageerida ebasobivatele tegevustele või sõnadele?

Kui Sinu 2,5-aastane laps nokib tihti nina, siis see on eakohane. Kui Sa näed, et ta hakkab nina nokkima, paku talle salvrätti. Ära tee sellest suurt numbrit. Väikelapsed katsetavad piire, proovides aru saada, millest nad pääsevad puhtalt ning millest mitte. Pettumuse väljanäitamine võib tekitada Sinu lapses suuremat soovi sobimatut tegevust jätkata.

Kui Sinu laps õpib alles potil käima, on sellega seotud ebaviisakad sõnad kerged tulema. Võid lapselt asjalikult küsida, kas ta soovib potile minna. Kui vastus on eitav, jätka oma tegevustega. Kui Sa ei reageeri lapse sõnadele väga tugevalt, ei saa laps Sinult piisavalt tähelepanu ning lõpetab nende ütlemise.

 

Järjepidevus on oluline. Heade kommete omandamine nõuab palju harjutamist ja kinnistamist. Veendu, et Sina ja Sinu partner julgustaksite sama käitumist ning kutsuksite mittesoovitud käitumise puhul last korrale. Kui Sinu partner laseb lapsel söömise ajal toiduga mängida (näiteks seda visata), aga Sina ei lase, ajab see lapse segadusse ning ta ei ole kindel, mida temalt oodatakse.

Head kombed on head harjumused. Viisakas käitumine on eluviis ning ei loe vaid see, kuidas Sa käitud väljaspool kodu. Oluline on alustada nii vara kui võimalik, et head kombed muutuksid millekski, mida laps teeb automaatselt. Kõik algab kodust!

 

Allikas: Isadora Fox, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Pexels / Anastasia Shuraeva

Kuidas väikelapsele kombeid õpetada?

Iga vanem soovib kasvatada viisakalt käituvat last, kuid see võib tunduda võimatu unistusena. Kahe- ja kolmeaastased lapsed trambivad jalgu, kui nad midagi ei saa, poevad õhtusöögi ajal laua alla või võtavad eakaaslastelt mänguasju ära. Sul võib tekkida kiusatus lapsele kommete õpetamist edasi lükata, kuni see vanuseetapp lõppeb, kuid just siis on parim aeg alustamiseks.

Kui Sa alustad varakult, mõistavad lapsed, et viisakas olemine ja teistega arvestamine käib igapäevaelu juurde. Õnneks saab Sinu väikelaps nüüd järgida lihtsaid juhiseid, soovides just Sulle meele järele olla. Selles vanuses hakkavad lapsed välja töötama harjumusi ja käitumismustreid, mis jäävad kogu eluks. Ära oota täiuslikkust enne, kui Sinu laps mõistab viisakas olemise põhjuseid. Ta vajab õppimisel palju kordamist ja tuge.

Väikelastele kommete õpetamine võib olla väga väljakutsuv. Alusta nendest lihtsatest asjadest:

  • Õpeta oma lapsele ühesilbiline sõna, näiteks „palun“ või „aita“. Oma soovi väljendamiseks hakkab laps karjumise asemel hakkab laps pigem neid sõnu kasutama.
  • Harjuta jagamist. Õpeta oma lapsele, et ei tohi teistelt asju ära võtta. Õpeta talle, kuidas mängida ühe konkreetse mänguasjaga teise lapsega vaheldumisi.
  • Õpeta lapsele lauakombeid. Veendu, et Sinu laps istuks oma toolis laua ääres. Nii tihti kui võimalik, istu ka ise lapse kõrvale ja söö samal ajal. Oluline on saavutada rutiin.

Võlusõnad

Laste verbaalsed oskused arenevad kiiresti, seega on üsna tõenäoline, et Sinu laps oskab öelda „aitäh“ ja „palun“. See sõltub Sinust. Väikelapseeas on olulisel kohal teiste jäljendamine. Sinu laps jälgib Sind tähelepanelikult ning matkib Sinu tegevusi. Jälgi enda käitumist ning palu ise asju viisakalt, kasutades „palun“ ja „aitäh“. Kui laps karjub „anna“, palu tal viisakalt öelda „palun“, enne kui Sa talle midagi annad. Harjuta tihti neid „võlusõnu“, ulatades teineteisele mänguasju. Et soovitud käitumine kinnistuks, on soovitatav on last nende sõnade kasutamise eest kiita.

Jagamine

Nüüd, kui Sinu laps on piisavalt vana, et mängida teistega, on oluline talle õpetada, kuidas seda teha. Kuigi lapsed on loomupäraselt enesekesksed ja suure omandiõigusega, teevad nad vahet „hea“ ja „mitte hea“ käitumise vahel (teiselt mänguasja ära võtmine). Lapsed võivad muutuda agressiivseks, kui nad ei oska ennast väljendada. Seega, kui Sinu laps lööb teist, eemalda ta olukorrast ja selgita talle, et kui ta midagi soovib, peab kasutama sõnu. Selgita, miks tema käitumine on vale ning palu tal teiselt vabandust paluda.

Et Sinu laps hakkaks rohkem asju jagama, alusta mänguasjaga kordamööda mängimist. Kui tema aeg on läbi, palu last viisakalt mänguasi Sinule anda ning korda sama, kui Sinu aeg on läbi (laps peab paluma Sinul mänguasi talle anda). Pane paika reeglid, kui laps mängib koos teise lapsega. Võid öelda: „Sa võid paar minutit kiikuda, kuid siis on sõbra kord.“ Vajadusel määra kindel aeg ning kaasa ka teine mänguasi või tegevus, et lapsel oleks lihtsam lahti lasta. Hea abivahend aja määramiseks on taimer. Ära kasuta telefonis olevat taimerit, sest see viib tähelepanu planeeritud tegevuselt eemale. Õpeta last abivahendit jälgima.

Lauakombed

Sinu laps võib eelistada süüa kartuliputru kätega. See tegevus on vajalik peenmotoorika arenguks, et laps võiks seejärel hakata sööma söögiriistadega ning käsi salvrätikuga pühkima. Näita lapsele, kuidas on õigem süüa. Ütle: „Vaata, kuidas mina kahvlit käes hoian. Näita, kuidas Sina seda proovid teha.“ Tee abistavaid ettepanekuid ja tuleta talle meelde, kui ta unustab: „Sööme suu tühjaks, enne kui rääkima hakkame“ või „Kui Sa krooksud, palu vabandust.“

Väikelapseeas närib enamik lapsi toitu kinnise suuga ning suudab istuda laua taga umbes 15 minutit järjest. Räägi toidust ja selle söömisest, et aidata lapsel keskenduda söömisele, ning eemalda last ümbritsevad segavad faktorid. Sa võid oma lapsele öelda, et kui ta otsustab lauast lahkuda, ei saa ta enam laua juurde tagasi tulla. Siinkohal pead Sa endale kindlaks jääma, õpetades lapsele, et söömise ajal süüakse, mitte ei tehta muid tegevusi.

Tere ja head aega

Kui võõras inimene ütleb väikelapsele „tere“, võib laps tarduda ning jääda inimest vaatama. Võid talle vaikselt meelde tuletada, et ta ütleks „tere“ vastu, kuid kui laps on liiga arg, ära survesta teda. Kui ütled ise „tere“ ja ulatad kellelegi teretamiseks käe, mõistab lapski millalgi, et see tegevus on vajalik. Kui laps tervitab kedagi ise, ilma et talle seda meelde tuletataks, kiida teda noogutusega. Hea käitumise kinnistamine on tõhusam kui sundimine.

Allikas: Pamela Kramer, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Pexels / cottonbro

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!

Kuidas valida lastele mänguasju?

Kui Sa oled kunagi jälginud keskendunud last, kes üritab mahutada ruudukujulist klotsi ruudukujulisse auku või püüda õhust kinni palli, tead täpselt, et mänguaeg ei tähenda vaid lõbu. Mängimine on tõsine töö ning mänguasjad nagu tööriistad.

Järgnev on juhend sellest, kuidas lapsed erinevas vanuses mängivad ning millised on need mänguasjad, mis laste meelt lahutavad, aidates samal ajal paremini maailma mõista, sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi õppida ning arenevat aju stimuleerida.

Kuidas imikud mängivad?

Mängimine on esimesel eluaastal seotud uurimisega. Imikud kasutavad enda viit meelt, et õppida tundma ümbritsevat uut ja huvitavat maailma. Kas mingi ese tundub kõva või pehme? Kleepuv või kare? Mida see teeb, kui ma selle maha viskan või endale suhu pistan? Enamik imiku mängu koosneb esemete „maitsmisest“, raputamisest, viskamisest või erinevate helide tekitamisest.

Kui imik omandab mõne uue liigutusliku oskuse, muutub mäng koordineeritumaks ning keerulisemaks. Näiteks:

  • Umbes 4 kuu vanuselt hakkavad lapsed esemete poole sirutama ja neid haarama. Lastele pakuvad huvi esemed, mis teevad heli, näiteks kõristid.
  • Umbes 6-7 kuu vanuselt oskavad nad selle kõristi ühest käest teise anda.
  • Umbes 9-kuuselt on haaramine juba hästi arenenud, lapsed hakkavad sõrmede abil üles võtma ka väiksemaid asju.

Imikud mängivad tavaliselt pigem üksinda, kuid kõrvuti teise lapsega. Aastaselt juba jäljendatakse teiste tegevusi.

Imikueas lapsele oled Sina lemmik mängukaaslane. Oled Sa kunagi mänginud lapse ees mänguasjaga vaid selleks, et ta haaraks sellest kinni? Või on Sinu laps kunagi rõõmust kiljatanud, kui tema poole kiirustad ütled: „Ma saan su kätte!“?

Vastastikune suhtlus aitab lapsel õppida rääkima, mõistma sotsiaalseid suhteid ning põhjus-tagajärg seoseid. Kui imikud hakkavad mõistma, kuidas asjad toimivad ning omavahel seotud on (lõhn, maitse, kõla, tunnetustegevus), on nad valmis järgmiseks arenguetapiks, mil nad hakkavad välja selgitama, kuidas asjad töötavad.

Asjalikud mänguasjad imikutele

Voodikarussell. Voodis lamades enda pea kohal liikuvate esemete vaatamine aitab ergutada lapse nägemist ning arendab tähelepanu.

Peegel. Esialgu on Sinu laps peeglisse vaadates muutuvatest näoilmetest väga huvitatud. Aja jooksul saab ta aru, et see, kes sealt vastu vaatab, on tema enda peegeldus. Kui see juhtub, saavad nad endast teadlikumaks ning õpivad tundma oma kehaosi ja nende asukohti.

Rõngastest torn. Esmalt naudivad imikud nende rõngaste hoidmist ning suuga tunnetamist. Hiljem arendab rõngaste koonusele paigaldamine lapse peenmotoorikat. Väikelastele saab selle abil ka numbreid ja värve õpetada, ladudes neid torni, samal ajal loendades ja värve nimetades.

Mänguasjad, mida saab lükata ja tõmmata. Sellised mänguasjad toetavad lastel parema tasakaalu tekkimist ning suurte lihaste arengut. Mida rohkem lapsed midagi lükkavad ja tõmbavad, seda rohkem töötavad nende lihased, mis on vajalikud, et lastest saaksid osavad jooksjad ja ronijad.

 

Kuidas väikelapsed mängivad?

Väikelapsed saavad teadlikuks asjade funktsioonidest (mida millegagi teha saab). Neile meeldib klotsidest torni laduda, mängutelefoniga kellelegi helistada või juua „suure lapse“ tassist. Algavad tegevuste imiteerimised, näiteks nuku magama panemine või rongiga mängides häälitsuste tegemine (tsuhh-tsuhh). Sellised tegevused panevad aluse koolieelsele mängule ning tähendavad, et Sinu lapses kasvab arusaam, et iga ese täidab mingit eesmärki.

Sinu laps hakkab selles arenguetapis ka värve ja kujundeid eristama. Soovitatav on valida mänguasjad, mis on pigem eredad, värvilised ja lõbusad. Teiseks eluaastaks oskab enamik väikelapsi palli lüüa, värvipliiatsitega kritseldada ja ehitada nelja või enama klotsiga torni. Kolmandaks eluaastaks panevad lapsed puslesid kokku ning sõidavad abiratastega jalgrattaga. Ole valmis nägema laste tegevuses väga palju kordusi, kuna just nii omandavad nad uusi oskusi ja õpivad, et neil on teatud määral kontroll ümbritseva maailma üle.

Asjalikud mänguasjad väikelastele

Pallid. Sõltumata sellest, kas seda põrgatatakse, veeretatakse, püütakse või visatakse, arendab see lapse motoorikat, käe- ja silma koostööd ning üldist osavust.

Kuju järgi sorteerimise mänguasjad. Käe- ja silma koostööd ja probleemilahendusoskusi toetavad näiteks üksteise sisse mahutatavad kausid, millest saab ka torni ehitada. Samuti on arendavad õpetuse järgi nupukestest pildi tegemine ning kujundite õigesse kohta paigutamine.

Tegeluskeskused. Tegeluskeskused ja -kastid ning muud nuppude, lülitite ja kangidega interaktiivsed mänguasjad arendavad peenmotoorikat, probleemilahendusoskusi ning põhjus-tagajärg seoste loomist.

Rollimängude jaoks mõeldud mänguasjad. Mänguköögid ja arstikohvrid aitavad lapsel õppida maailma paremini tundma läbi Sinu ja teiste täiskasvanute tegevuste imiteerimise. Nukud ja karvased mänguasjad julgustavad lapsi imiteerima reaalse elu tegevusi (näiteks tee joomine koos kaisukarudega). Sellised mängud toetavad sotsiaalset ja emotsionaalset arengut, õpetades väikelastele emotsioonide väljendamist.

 

Kuidas mängivad koolieelikud?

Imikud kasutavad viit meelt, et uurida ümbritsevat maailma. Väikelapsed hakkavad mõtlema, kuidas asjad töötavad. Eelkooliealised kasutavad mänguasju ja muid esemeid eesmärgipäraselt, kuid samas rakendavad nad tihti ka kujutlusvõimet, et nendele esemetele uusi funktsioone luua. Söögilaua kohale visatud tekist saab salajane kohtumispaik. Plastiliinist valmistatakse pitsapirukaid, mida palutakse Sinulgi „maitsta“.

Koolieeliku jaoks muutub maailm maagiliseks piirideta kohaks. Paljud lapsed arvavad selles vanuses, et neil on võlujõud, millega nad suudavad võidelda „koletistega“ või muutuda printsessiks või haldjaks. Sageli ootab Sinu koolieelikust laps, et ka Sina suudaksid tulla kaasa tema fantaasiatega. See on aeg, mil lastel võivad tekkida kujuteldavad sõbrad. Sellised fantaasiamängud on laste arengus väga olulised, kuna need aitavad toime tulla hirmude, ärevuse, lootuste ja unistustega.

Maailm on lastele kui lava, nii et ole valmis kuulma palju „Emme, issi, vaata mind!“  Kui koolieelik õpib ühe uue triki teise järel, ootab ta just Sinu heakskiitu ja toetust uute saavutusteni jõudmiseks. Selles vanuses õpivad lapsed koostöömängu ja jagamist ning neil tekib soov suhelda ja omada sõpru.

Laste teadmised maailmast on arenenumad, nii et ära imesta kui Sinu eelkooliealine laps teab täpselt, kuidas töötavad erinevad elektroonilised vidinad või kuidas panna tööle elektrilisi mänguasju. Mäng ise muutub füüsilisemaks. Miks vaid kõndida, kui saab ka hüpata, karata või keksida?

Asjalikud mänguasjad eelkooliealistele

Kunst ja käsitöö. Peenmotoorikat arendavad tegevused, näiteks kriitidega perepildi joonistamine ning kääridega lõikamine ja kleepimine, parandavad ka koordinatsiooni, suurendavad loovust ja tõstavad enesehinnangut.

Klotsid ja ehituskomplektid. Torni ehitamine (ning nuputamine, kuidas selle ümberminekut takistada) arendab käe ja silma koostööd ning koordinatsiooni. Koolieelikud loovad oma kujutlusvõimet kasutades lihtsatest ehituskomplektidest hooneid, sõidukeid, loomi ning muudki põnevat.

Pusled. Pusled toetavad koordinatsiooni ja osavuse arengut ning õpetavad lastele ruumisuhteid ja loogilist mõtlemist.

 

Kuidas mängivad suuremad lapsed?

Algkoolis käivate laste saavutused on nende jaoks enneolematud. Nad mõistavad paremini ümbritsevat maailma ja omandavad oskusi, mis neile varem raskusi valmistasid, näiteks oskavad nad nüüd jalgpalli mängida või sõbrannale patsi punuda.

See on ka aeg, kus kinnistuvad huvid. Kui 4-aastasele meeldis kuulata lugusid, võib ta hakata nautima lugemist. Kui 5-aastasele meeldis kuulata muusikat, võib ta soovida hakata mängima klaverit.

Lapsed saavutavad vilumuse jalgrattaga sõitmisel ning õpivad liuglema ruladel. Kunsti- ja käsitööprojektid muutuvad keerukamateks ning laps võib tundide kaupa kududa sõprusevõrusid või joonistada pilte.

Suhted eakaaslastega omandavad suurema tähtsuse ning Sinu laps võib olla huvitatud rohkem klassikaaslastega kui Sinuga mängimisest. Kuid proovi meeles pidada, et isegi kui Sinu laps kasvab, on vanemad tema jaoks endiselt kõige olulisemad mängukaaslased. Proovi leida aega, et lapsega üks ühele aega veeta. Hea võimalus midagi kogu perega koos tegemiseks on lauamängude mängimine.

Nüüd on lastel õige aeg proovida uusi seiklusi, näiteks maastikurattaga sõitmist, mis on jäänud nooremana tegemata, ent on nüüd lapsevanema järelevalvel ohutu.

Asjalikud mänguasjad suurtele lastele

Hüppenöör. Hüppenööriga hüppamine nõuab head koordinatsiooni, soodustades motoorsete oskuste arengut ja probleemilahendusoskusi.

Laua- ja kaardimängud. Kaardimängud nagu „Linnade põletamine“ või „Uno“ ja lauamängud nagu kabe või male õpetavad lastele erinevaid strateegiaid, oma järjekorra ootamist, reeglite kokkuleppimist ning nendest kinni pidamist. Julgusta lapsi koostööd tegema ning õpeta neid nii võitmise kui kaotamisega kaasnevaid emotsioone juhtima.

Muusikariistad. Klaveri, viiuli, kitarri või mõne muu pilli õppimine soodustab kuulamisoskust, tähelepanuoskusi ning peenmotoorikat.

Teadusega seotud mänguasjad. Keemiakomplektid, binoklid ja teleskoobid soodustavad probleemide lahendamist, toetavad matemaatika ja loodusteaduste aineteks vajalikke oskusi ning arendavad ka fantaasiat.

 

Parim mänguasi: SINA

Telefoni vaatav beebi, klotse virna panev väikelaps, vesivärvidega maaliv koolieelik – kõik need lapsed saavad tegutseda iseseisvalt.

Ära alahinda enda rolli. Lõppude lõpuks olid Sina see, kes tutvustas lapsele telefoni, pani selle käima ja julgustas last seda vaatama. Sina näitasid esimesena oma beebile, kuidas neid klotse virna seada. Kui Sa istud oma laste kõrval, kui nad maalivad, värvivad või raamatut loevad, siis annad neile tähelepanu, mida nad vajavad, et tõsta enesehinnangut ning tunda end turvaliselt ja armastatult.

Mänguasjad on vaid vahendid, mis aitavad lastel areneda, kuid lapsevanemad on need, kes seda arengut toetavad.

 

Allikas: Elana Pearl Ben-Jospeh, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Varajase Kaasamise Keskus ning Unsplash / Tai’s Captures, Markus Spiske

Miks õed ja vennad rivaalitsevad ning kuidas aidata neil omavahel läbi saada?

Kuigi paljud õed ja vennad on omavahel parimad sõbrad, on nendevaheline tülitsemine tavaline. Sageli algab rivaalitsemine juba enne teise lapse sündi ning jätkub ka siis, kui lapsed kasvavad. Nad võivad võistelda nii mänguasjade kui ka lapsevanemate tähelepanu üle. Jõudes erinevatesse arenguetappidesse oma elus, muutuvad nende vajadused, mis omakorda mõjutavad laste omavahelist läbisaamist.

Võib olla ärritav ja häiriv vaadata/kuulda, kuidas Sinu lapsed omavahel kaklevad. Konfliktid koduses keskkonnas on ebameeldivust tekitavad. Sageli on raske mõista, kuidas õdede-vendade vahelisi kaklusi peatada või kas üldse peaks neisse sekkuma. Siiski on Sul võimalik teha rahu saavutamiseks erinevaid samme, mis aitavad Sinu lastel omavahel paremini läbi saada.

Miks lapsed kaklevad?

Leidub palju erinevaid põhjuseid, miks Sinu lapsed omavahel kaklevad. Enim õdesid ja vendi kogevad mingil määral armukadedust või tunnetavad võistlusmomenti, mis viib konfliktideni. Kuid on ka teisi tegureid, mis määravad ära selle, kui tihti lapsed tülitsevad ning kui suureulatuslikuks tüli muutub.

Muutuvad vajadused

On loomulik, et laste omavahelisi suhteid mõjutavad ajas muutuvad vajadused, ärevus ning nende identiteet. Näiteks tunnevad väikelapsed vajadust kaitsta enda mänguasju ning seda tehes õpivad nad ennast maksma panema. Kui väike õde või vend võtab enda vanemalt õelt või vennalt ära temale kuuluva mänguasja, võib sellele järgneda agressiivne käitumine. Kooliealistel lastel on sageli väga tugev võrdsus-ja õiglustunne, mistõttu ei pruugi nad mõista, miks noorematele õdedele-vendadele antakse suuremaid õigusi. Teismelistel seevastu on tekkimas ka individuaalsuse ja iseseisvumise tunne. Seetõttu ei pruugi nad mõista, miks on nendel kohustus teha majapidamistöid või hoolitseda nooremate õdede-vendade eest. Vahel on neil ka raske mõista, miks nad peavad perega koos aega veetma. Kõik need erinevused õdede-vendade vahel võivad mõjutada laste omavahelist läbisaamist.

Iga inimese temperament on erinev

Sinu laste temperament, sealhulgas meeleolu, kohanemisvõime ja iseloom, on erinev ning mõjutab laste omavahelist läbisaamist. Näiteks kui üks lastest on rahumeelne ning teine kergesti ärrituv, on tülid kerged tulema. Laps, kes on eriliselt klammerduv ning vajab väga palju vanemate tähelepanu, võib sattuda õe või venna pahameele alla, kuna tema jääb tähelepanust ilma.

Erivajadusega lapsed

Mõnikord võivad lapsed haigusest või vaimsetest probleemidest tulenevalt vajada rohkem vanemate aega ja tähelepanu. Õed-vennad võivad sellele reageerida mitmel erineval viisil, näiteks tunda hirmu või proovida hoopis ise tähelepanu võita.

Eeskujud

See, kuidas vanemad lahendavad erimeelsusi ja probleeme, on lastele tugevaks eeskujuks. Näiteks kui Sina ja abikaasa tegelete konfliktide lahendamisega lugupidavalt, mitte agressiivsel viisil, suureneb tõenäosus, et teie lapsed võtavad need taktikad kasutusele ka enda probleemide lahendamiseks. Kui lapsed näevad, et karjuvad vanemad pidevalt, paugutavad uksi ja vaidlevad valju häälega, võtavad nad väga suure tõenäosusega needki mustrid üle.

Mida teha, kui lapsed hakkavad omavahel tülitsema?

Kuigi see on üsna tavaline, et õed ja vennad omavahel tülitsevad, on see siiski väga ebameeldiv kõigile. Mida Sa saaksid teha, kui lapsed kaklema hakkavad?

Kui võimalik, ära sekku konflikti. Sekku vaid siis, kui on oht füüsilise kahju tekkimisele. Pideva sekkumisega riskid uute probleemide loomisega. Lapsed võivad hakata lootma Sinu pidevale abile, selle asemel, et ise probleemide lahendamist õppida. Samuti on oht, et paned ühe lastest tahtmatult tundma, et teine laps saab pidevalt õiguse ning on „kaitstud“. See omakorda tekitab suuremat pahameelt. Samamoodi võivad „kaitstud“ lapsed tunda, et neil on õigus jätkata enda tegemisi, kuna vanem toetab neid alati.

Kui Sind häirib, et lapsed kasutavad ebaviisakaid sõnu (ropendavad) ning annavad üksteisele nimesid, on mõistlik neid „treenida“ ennast väljendama, mida nad sellel hetkel tunnevad. See erineb otsesest sekkumisest ja laste üksteisest eraldamisest. Julgusta neid ise omavahelisi konflikte lahendama. Juhul kui astud vahele, proovi probleeme lahendada koos lastega, mitte nende eest.

Mida teha juhul, kui oled sekkunud?

  • Eralda lapsed, kuni nad on rahunenud. Mõnikord on kõige parem anda neile veidikene aega, et mitte kohe uuesti konflikti sattuda. Kui Sa soovid, et lapsed õpiksid sellest konfliktist, siis oota, kuni emotsioonid on vaibunud.
  • Ära pööra liigselt tähelepanu sellele, kes on antud situatsioonis süüdi. Tüli tekkimiseks on alati vaja mitut inimest ning igaüks on mingil määral konfliktiga seotud.
  • Järgmiseks proovige luua olukord, kus võidaksid kõik ning iga laps saaks sellest enda jaoks midagi väärtuslikku. Näiteks kui mõlemad lapsed soovivad sama mänguasja, paku välja hoopis mingi muu mäng, mida nad saaksid koos mängida.
  • Pea meeles, et kui lapsed tulevad toime vaidlustega, õpivad nad samal ajal olulisi eluks vajalikke oskusi: kuidas panna ennast teise inimese olukorda, kuidas teha kompromisse, kuidas kontrollida agressiivseid impulsse.

Mida teha, et aidata lastel omavahel läbi saada?

  • Pane paika reeglid, mis toetavad soovitud käitumise kordumist. Ütle lastele, et keelatud on vandumine, sildistamine, karjumine, löömine ning uste paugutamine. Palu, et ka nemad panustaksid reeglite koostamisele ning tagajärgede väljamõtlemisele. See õpetab lapsi, et nad vastutavad ise oma tegude eest, olenemata olukorrast. Ei ole oluline, et neid provotseeriti selleks ning ei oma tähtsust, kes oli süüdi.
  • Ära lase lastel ennast mõjutada, et alati peab olema kõik „õiglane“ ja „võrdne“, vahel vajabki üks laps rohkem kui teine.
  • Pane ennetavalt tähele, millist üks ühele aega Sinu laps vajab: näiteks kui ühele lapsele meeldib käia väljas jalutamas ning teisele pigem kodus raamatut lugeda, proovi leida mõlemale individuaalset aega.
  • Veendu, et lastel oleks oma ruum ja aeg, et teha asju, mis neile meeldivad: näiteks mängida mänguasjadega täiesti üksinda, mängida sõpradega ilma õe-venna juuresolekuta või nautida tegevust, ilma et peaks seda õe-vennaga jagama.
  • Näita ja ütle oma lastele, et Sinu jaoks ei ole armastusel piire.
  • Anna neile teada, et nad on armastatud, turvaliselt hoitud ja väga olulised ning et võimaluse korral nende vajadused/soovid rahuldatakse.
  • Lõbutsege koos perega. Ükskõik, kas vaatate filmi, mängite palli või lauamängu – looge oma lastele rahulik keskkond, kuna see toetab ja aitab leevendada omavahelisi pingeid ning hoiab ka vanemaid laste tegemistesse kaasatuna. Kuna vanemate tähelepanu on asi, mille pärast paljud lapsed võistlevad, aitavad lõbusad perega koostegemised konflikte vähendada.
  • Kui Sinu lapsed tülitsevad tihti samade asjade pärast (videomängud, telekapult), siis pange paika ajakava, mis näitab, kes teatud ajahetkel antud tegevuse üle otsustada võib (aga kui nad ikka võitlevad selle üle, võtke „boonus“ üldse ära).
  • Kui tülid Sinu kooliealiste laste vahel on sagedased, korraldage iganädalasi perekonnakohtumisi, kus kordate üle konfliktide korral käitumise reeglid ning varasemad õnnestumised konfliktide vähendamisel. Kaaluge, kas oleksite valmis ka looma süsteemi, kus lapsed teenivad tülide lõpetamiseks koostööd tehes punkte, mida on võimalik kasutada perekesksetele tegevustele.
  • Tunnista endale ka seda, kui Sinu lapsed vajavad lihtsalt aega üksteisest ning ka perekonnast eraldi olemiseks. Proovige korraldada aeg-ajalt igale lapsele eraldi olemise aeg (sõbra juures, vanavanemate juures). Samal ajal kui üks laps on kodust ära, on Sinul võimalus veeta kvaliteetaega teise lapsega.

Pidage meeles, et vahel tülitsevad lapsed tülitsevad selleks, et saada vanemate tähelepanu. Sellisel puhul mõelge ise aja maha võtmisele. Kui Sina eemaldud olukorrast, kus lapsed on konfliktis, võib neil kaklemise stiimul hoopis kaduda. Juhul kui Sinu enda kannatus hakkab katkema, võid anda ohjad üle teisele lapsevanemale, kes olukorraga paremini toime tulla suudab.

Otsi professionaalset abi

Väikesel osal perekondadest on õdede ja vendade vaheline tülitsemine nii tõsine, et see häirib igapäevaeluga toimetulemist ning mõjutab lapsi emotsionaalselt ja psühholoogiliselt. Sellisel juhul on vajalik pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Otsige abi õdede-vendade konflikti korral, kui see:

  • on nii tõsine, et toob kaasa abielu- või kooseluprobleeme,
  • tekitab reaalset füüsilist vägivalda,
  • kahjustab mõne pereliikme enesehinnangut või vaimset tervist,
  • võib olla seotud muude oluliste probleemidega, näiteks depressiooniga.

Kui Sul on küsimusi laste konfliktide kohta, räägi mõne endale sobiva spetsialistiga – see võib olla lasteaiaõpetaja, õpetaja koolis, pereõde või keegi teine, kellega Sul on hea kontakt ja usaldussuhe.

Allikas: Jennifer Shroff Pendley, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!

 

14 tõestatud tehnikat, mis aitavad Sinu lapsel viha kontrollida

Enamikule meile ei ole eraldi õpetatud sotsiaalseid oskusi. Oleme neid õppinud, jälgides enda vanemaid ja eelkõige seda, kuidas nad teineteisega suhtlevad. Meie laste sotsiaalsed oskused arenevad, kui õpetame neid oma emotsioone erinevates situatsioonides õigesti väljendama.

Juba väga varajases eas öeldakse meile „ära ole vihane“ või „ära ole kurb“. See ainult surub tundeid alla. Me võime küll olla mures, kui meie laps käitub agressiivselt, kuid see on inimese loomulik reaktsioon vihale. Me ei saa ära hoida viha, kuid võime õpetada lastele erinevaid võimalusi, kuidas seda väljendada kedagi teist kahjustamata.

Mõnikord on vajalik ajutiselt enda viha maha suruda. Samas võib väljendamata viha pöörduda sissepoole, põhjustades vaimseid või isegi füüsilisi probleeme nagu kõrge vererõhk, depressioon, ärevus ning une ja seedimisega seotud mured. Samuti võib see viia vägivaldse või passiiv-agressiivse käitumiseni ning hakata takistama inimestevahelisi suhteid.

Viha iseenesest ei ole probleem, kuid nagu teisedki intensiivsed emotsioonid, võib see mõjutada otsustamisvõimet. Kui oleme vihased, kogeme füüsilisi muutusi: südametöö kiirenemist, vererõhu ja adrenaliini tõusu. Samuti võime kogeda pingeid lihastes ning muutusi oma hääles, ilma et me sellest teadlikud oleksime.

Mõnel juhul võib viha varjata teisi, keerulisemaid emotsioone. Kergem on tunda viha kui näiteks haavatavat kurbust või jõuetust. Halvasti juhitud emotsioonid, nagu viha, võivad põhjustada vägivalda.

Õpetades oma lastele, kuidas ära tunda ja toime tulla tekkinud vihaga, on võimalik ennetada negatiivseid mõjusid enne nende tekkimist. Lapsed peavad õppima, kuidas end agressiivsuseta kehtestada ning ennast väljendada, muutumata seejuures liiga emotsionaalseks või kaitsvaks. Õnneks on olemas tõestatud tehnikad, mida, nagu teisigi oskusi, tuleb harjutada.

1. Kasuta oma sõnu

Ajal, mil meie lapsed on veel väikesed, peaksime panema tunnetele nimetused. Kui on olemas sõna, millega saab oma emotsiooni väljendada, on võimalik vastava emotsiooniga tegeleda. Frustratsioon, pettumus, häbi ja viha võivad tihti sarnased tunduda, kuid inimesed reageerivad neile erinevalt. Kui pettumusele on vastuseks üldjuhul kaastunne, siis emotsioonile „viha“ reageeritakse halvustavalt.

Andes emotsioonidele nimetused, on võimalik julgustada lapsi „kasutama oma sõnu“ ning aidata neil enda tunnetega paremini toime tulla. On normaalne tunda viha, kuid ei ole normaalne reageerida agressiivselt.

Ära ainult ütle lapsele, et ta sõnu kasutaks, vaid näita oma käitumisega eeskuju. Proovi sõnastada ka oma tundeid. See võib tunduda veider, kuid aitab lapsel protsessi mõista. Tihtipeale võib see aidata ka Sinul endal vähem pettumust või viha tunda.

2. Proovi ennast teise inimese olukorras ette kujutada

Selgita lapsele, et kõik inimesed on erinevad. Nende ootused ja elukogemused ei ole samad ega üheti mõistetavad. Inimestel on erinevad kombed ning teistele võivad tunduda Sinu tavad võõrad, vahest isegi ebaviisakad. Erineva vanuse ja võimetega laste emotsionaalne küpsusaste on erinev. Nad ei pea Sinuga alati ühel arvamusel olema.

3. Küsi endalt „miks?“

Pane kahtluse alla tegevus, mis tundus olevat haavav. Näiteks – kas klassikaaslane häbistas nimelt Sinu last või mõistis Sinu laps kahjutut kommentaari valesti? Sinu poeg lehvitas sõbrale ja sõber ei lehvitanud vastu. Kas sõber võis olla vihane või olid tema mõtted sellel hetkel lihtsalt eemal? Kui Sinu teismelist last ei võeta grupivestlusesse, on see siis tahtlik tegevus või lihtsalt möödarääkimine? Mõnikord ei ole meie arusaamad tegelikkusega kooskõlas ning seda on vajalik ka lastele seletada.

4. Harjuta rahunemise tehnikaid

Kuigi see tundub lihtne, ei ole võimalik olla samal ajal vihane ning lõdvestunud. Lõõgastumist saab õpetada mitmel viisil. Keerulistes olukordades on soovitatav endale meelde tuletada isiklikke vihjeid, näiteks sõnu, lauseid, või kujutleda mingeid pilte, mis toetaksid rahunemist.

Noorematel lastel on soovitatav mõelda nende lemmikule laulule või jutule. Kui Sinu laps saab vanemaks, võib talle õpetada teisi tehnikaid nagu hingamine, meditatsioon või visualiseerimine. Lastele võib õpetada hingama „naba kaudu“ või harjutada „lifti hingamist“. Palu neil silmad sulgeda ning minna kohta, kus nad tunnevad ennast õnnelikuna. Palu neil aeglaselt korrata rahustavat sõna ning samal ajal sügavalt sisse ja välja hingata.

5. Kasuta kognitiivset restruktureerimist

Kognitiivne teraapia töötab, aidates inimestel näha asju uues valguses. Selle asemel, et öelda, et kõik on väga halvasti, mõtle, et kõik on suurepärane (võib proovida seda ka oma peas laulda). Sõnasta ümber olukorrad: see ei ole „maailma lõpp“, vaid kõigest „ebameeldiv olukord“. Sinu õpetaja ei soovi Sulle „kätte maksta“, te olete lihtsalt eriarvamusel.

6.Planeeri/harjuta erinevaid võimalusi, kuidas olukordadega toime tulla

Keskendudes probleemile, proovi mõista, et alati ei olegi võimalik kohe lahendust leida. Julgusta oma last enne tegutsemist mõtlema.

Proovige koos lahendusi leida. Rääkige lapsega, kuidas oleks võinud teistmoodi reageerida ning mida laps võiks järgmises sarnases olukorras teistmoodi teha. Kui on tekkinud konflikt teise inimesega, mõtle, kas on võimalik jõuda kompromissile. Soovita lapsel teise ees vabandada, kui see on vajalik. Vabandamise harjutamine aitab vähendada ärevust.

7. Õpeta lapsele suhtlemisoskusi

Ära kiirusta järelduste tegemisega. Õpi oma soove sobivalt väljendama. Peatu ja kuula, mida teised räägivad. Õpi teisi aktiivselt kuulama (kasuta peegeldamist) ja mõtle, enne kui Sa midagi ütled. Väldi kaitsva hoiaku tekkimist. Küsi küsimusi, et paremini mõista, mida teine Sulle öelda proovib. Väldi sildistamist.

Räägi lapsega viha tekkimise põhjustest. Frustratsioon ja pettumus võivad tihti lastes vihapurskeid esile tuua. Proovi leida esmane põhjus – selleks võivad olla ka raskused koolis või mingi oskus, mida laps ei ole veel omandanud. Lapsel võib olla probleeme enesehinnanguga või eakaaslastega läbisaamisel. Kui probleem on kaardistatud, on võimalik lapsele seoses koolis toimuvaga abi pakkuda, õpetades talle sotsiaalseid oskusi.

8. Võta aeg maha

Eemalda laps keerulisest olukorrast. Kasuta „aeg maha“ võtet, kuid mitte karistusena, vaid võimalusena eemaldada laps situatsioonist, et pakkuda talle aega mõtisklemiseks. See võimaldab tal maha rahuneda ning ennast koguda, et saavutada kontroll oma emotsioonide üle. „Aeg maha“ meetodit on võimalik kasutada ka lapsel endal. Nii toimides proovib laps ise tekkinud olukorra üle kontrolli haarata, et tal oleks väiksem tõenäosus tunda ennast lõksus olevat.

Vanemaid lapsi õpeta teadlikult pingutama, et mitte reageerida emotsiooni ajel, vaid et nad suudaksid olukorrast eemalduda ning maha rahuneda. Soovita lapsel veidi oodata, selle asemel et kohe vihane meil või sõnum saata. Soovita minna jalutama, kui laps tunneb, et keegi temaga tüli norib. Eemaldumine annab võimaluse mõelda ja otsustada, mis võiks olla järgmine samm.

Kui Sinu laps on haige, väsinud või stressis, on viha kui emotsioon lihtsamini esile kerkiv. Õpeta last neid muutusi märkama. Lapsed, kes on emotsionaalselt kurnatud seisundis, võivad reageerida äärmuslikult.

9. Julgusta teistele kaasa tundma

Julgusta oma last olukordi teise nurga alt vaatama. Ka nooremad lapsed märkavad, kui keegi teine tunneb ennast kurva või vihasena. Kui laps ei soovi rääkida oma tunnetest, proovige lisada vestlusesse tema lemmiktegelane mõnest raamatust. Esita lapsele küsimusi, et ta näeks ja mõistaks probleemi teist külge ning oskaks seda seostada antud olukorraga. Küsi lapselt, kuidas tema lemmiktegelased antud olukorras tunneksid, reageeriksid. Tuleta lapsele meelde, et ta andestaks endale ja ka teistele. Lapsed peavad uskuma, et neid ei mõisteta nende tegude pärast igavesti hukka.

10. Kasuta huumorit

Sageli on erimeelsused tekkinud veidrate asjade pärast. Kui osutada nendele veidratele asjadele rahulikult, võib see hajutada pingeid ja aidata kiiremini lahendusteni jõuda. Vihaallikas võib ununeda ning vestlus uues suunas liikuda.

11. Jaga heldelt kallistusi ja kiitust

Füüsiline kontakt võib aidata ebameeldivat olukorda vähendada. Hästi ajastatud kallistus või õrn puudutus võib ära hoida armukadeduse või pettumuse tunde. Kiida last ka katsetamise, mitte ainult saavutuste eest. Ka ebaõnnestumistest on võimalik õppida. Tuleta lapsele meelde tema tugevaid külgi ning seda, mida nad on seni suutnud saavutada. Tunnista ka oma ebaõnnestumisi – see aitab lastel mõista, et ka neil on võimalik edasi liikuda ning uuesti proovida.

12. Julgusta last trenni tegema

Trenni tegemine on efektiivne viis töötada läbi negatiivseid emotsioone või lihtsalt „ennast välja elada“. Regulaarne füüsiline trenn võib vähendada stressi ja sagedast viha vallandumist. Trenni tegemine tõstab endorfiinide taset organismis ning mida kõrgem on see tase, seda positiivsem on inimese meeleolu.

13. Enesepeegeldus, sõna otseses mõttes

Julgusta oma last vaatama peeglisse just sel hetkel kui ta on vihane. Suure tõenäosusega talle ei meeldi see, mida ta seal näeb. Viha ei ole meeldiv emotsioon. Väidetavalt aitab see, kui vaadata videot olukorrast, kus laps on olnud vihane, tal paremini antud emotsiooni mõista.

14. Ole heaks eeskujuks

Märka ka enda emotsioone. Uurimused näitavad, et vanemate emotsioonid mõjutavad nende lapsi. Kui arvad, et Sa ei ole tihti vihane, pane tähele, mitu korda Sa karjud või kuidagi teistmoodi oma viha välja näitad. Soovitatav oleks üles kirjutada, mis Sind ärritas ning kuidas Sa sellele reageerisid.

Kuigi viha on normaalne osa elust,  viitab see mõnikord tõsisematele probleemidele. Kui vihapursked on liiga sagedased ning see mõjutab lapse ja pere elu, on aeg otsida – emotsionaalseid puhanguid võivad põhjustada erinevad arengu- ja vaimse tervise probleemid. Professionaalne hinnang aitab diagnoosida ning leida Sinu lapsele parima lähenemisviisi.

 

Allikas: Kimberly Yavorski, Motherly; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Eddie Kopp

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!