Määratlemata - Varajase Kaasamise Keskus

Empaatia: õpetame lapsi teisi väärtustama

17.11.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Empaatia on üks omadustest, mida peaaegu kõik tahavad, kuid vähesed teavad, kuidas seda tõeliselt anda või vastu võtta. Tänapäeval räägitakse palju, kui oluline on enesega rahulolu ja kuidas seda saavutada, kuid empaatia teiste vastu jääb tahaplaanile. Järgnevalt on välja toodud mõned näited, kuidas õpetada lastele, mida tähendab empaatia ümbritsevate inimeste suhtes.

Mis on empaatia?

Paljud inimesed ajavad segamini kaastunde ja empaatia, kuid need on kaks erinevat väärtust. Kaastundes vaatleme inimest oma vaatenurgast, empaatias proovime vaadata end teise inimese olukorras. Empaatia pole mitte ainult võime ära tunda, kuidas keegi tunneb, vaid see väärtustab ja ka austab teise inimese tundeid. See tähendab teiste kohtlemist lahkuse, väärikuse ja mõistmisega.

Lapsed peavad nägema, kuidas täiskasvanud empaatiat välja näitavad

Kuigi mõned lapsed on juba loomult lahke südamega, peavad lapsed enamasti nägema empaatiat, mida modelleerivad neid ümbritsevad täiskasvanud. See algab sellest kuidas vanemad oma lastega suhestuvad. Vanemad, kes näitavad üles huvi asjade vastu mis on nende lastele olulised ja reageerivad emotsioonidele positiivselt ja hoolivalt, õpetavad empaatiaoskust.

Vastake emotsionaalsetele vajadustele

Kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud juhtub kaks asja. Esiteks õpivad lapsed, kuidas märgata ja aktsepteerida teiste emotsionaalseid vajadusi. Teiseks, kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, tunnevad nad ennast piisavalt turvaliselt, et pakkuda seda ka teistele. Lapsevanemate ülesanne on rahuldada lapse emotsionaalsed vajadused enne, kui ootame seda laste käest vastu. Tühi kann ei saa tassi täita.

Rääkige lastega emotsionaalsetest vajadustest

Paljudel täiskasvanutel on raske rääkida emotsionaalsetest vajadustest või millestki, mis on seotud emotsioonidega. Sageli need täiskasvanud ei tea, kuidas teiste emotsioonidega toime tulla ja tunnevad ennast ebamugavalt igas olukorras, mis nõuab emotsionaalset reaktsiooni. Mõnikord nad isegi kardavad oma emotsioone, sest nad pole kunagi õppinud emotsionaalsete vajadustega toime tulema.

Hea mõte on rääkida lastega emotsioonidest ja sellest, kuidas teised inimesed neid kogevad. Andke emotsioonidele nimed (näiteks armukadedus, viha ja armastus) ja õpetage lastele, et kõik emotsioonid on normaalsed. Rääkige lastele, kuidas emotsioonidega positiivselt toime tulla ja juhtige tähelepanu olukordadele, kus teised inimesed kogevad emotsioone. Õpetage lastele teiste emotsioonide austamist ja näidake ise välja kuidas tegutseda olukorras, kus on vaja võtta vastutust.

Otsige empaatia harjutamiseks reaalseid olukordi

Pole midagi paremat reaalse elu näidetest, et modelleerida seda, mida parasjagu õpetate. Otsige olukordi, mis mõjutavad teist inimest ja rääkige lastega sellest, mida see konkreetne olukord tähendab kaasatud inimestele ja kuidas nad võivad end tunda. Näiteks, kui näete kiirabi vilkuritega möödumas, rääkige lapsele sellest, kuidas haige pereliikmed võivad end tunda.

Mängige mänge

Eriti nooremad lapsed armastavad teeselda, et nad on keegi või midagi muud. Neid lõbusaid aegu saate kasutada empaatia õpetamiseks. Pange oma lapsed mängima teise inimese rolli. See võib olla tegelane raamatust või televiisorist või isegi keegi, keda tunnete, kes on viimasel ajal läbi elanud märkimisväärse kogemuse. Võite loo koos etendada ja paluda oma lastel peatuda ja ette kujutada, kuidas nende tegelane võis end igal hetkel tunda. See suunab nende tähelepanu emotsioonidele, mida teine inimene võib selles olukorras kogeda. Võite paluda lastel teha emotsioone peegeldavaid nägusid.

Arendage laste sisemist moraalset kompassi

Õpetades oma lastel juba noores eas tegema vahet õigel ja valel, annab see neile tugeva sisemise moraalse kompassi, mis suunab lapsi tegema paremaid valikuid. Olukordades, mis nõuavad otsust, aidake neil näha, kuidas meie valikud ja käitumine teisi mõjutavad. Rääkige lastega sellest, kuidas väärtegu teisi kahjustab ja milliseid emotsioone see teistele põhjustab. Alustage väikestest asjadest nagu näiteks õe-venna nimetamine ebasõbralike nimedega, mis teeb õe või venna tunnetele haiget; keeldumine vennaga mängimast, kui sõbrad on külas. Tugeva moraalse aluse ehitamisel alustage põhitõdedest.

Empaatilised lapsed: andjad, mitte võtjad

Maailmas, kus pannakse suurt rõhku oma huvide eest seismisele, on andjad inimesed liigagi haruldased. Kuid nemad on need, kes naudivad elust suurimat rahulolu, elavad kõige tähendusrikkamat elu ja naudivad rahuldustpakkuvamaid suhteid. Lastele empaatia õpetamine on väärt investeering nende endi tulevikku ja maailma, kus nad elavad.

Allikas: Parenting Today. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Mida teha (ja mida mitte) kui lapsed tunnevad ärevust

08.11.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Kui lapsed on tihti ärevad, võivad isegi kõige paremad lapsevanemad sattuda negatiivsesse ringi, kus nad küll ei taha, et nende laps kannataks, kuid pahaaimamatult nad siiski süvendavad lapse ärevust. See juhtub, kui lapsevanemad ennetavad kõiki lapse hirme, proovides lapsi nende eest kaitsta.

Järgnevalt anname näpunäiteid, mis aitavad lastel ärevuse tsüklist põgeneda.

1. Eesmärk ei ole ärevusest lahti saada, vaid aidata lapsel sellega hakkama saada.

Mitte keegi meist ei taha, et laps oleks õnnetu, kuid parim viis aidata lapsel ärevusest üle saada ei ole ärevust vallandavate stiimulite eemaldamine. Lapsevanematena saame last toetada, kui aitame lapsel oma ärevust aktsepteerida ja käituda nii tavapäraselt kui võimalik – isegi kui nad on ärevad. Kaasuv nähtus on see, et ärevuse tase hakkab ajapikku langema või kaob sootuks.

2. Ära väldi tegevusi ega asju lihtsalt sellepärast, et see muudab lapse ärevaks.

Kui aitame kaasa ärevate olukordade vältimisele, muudame laste olukorra paremaks ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis lapse ärevus ainult süveneb. Kui laps läheb ebamugavas situatsioonis endast välja (nt. hakkab nutma – mitte manipulatiivselt, vaid ta tõepoolest näitab seda, mida ta tunneb) ja vanemad eemaldavad lapse ärevust tekitavast olukorrast, võib hakata laps ebamugavaid olukordi ka edaspidi vältima. Nii ta ei õpi, kuidas nendes olukordades toime tulla.

3. Väljenda positiivseid aga realistlikke ootusi.

Sa ei saa lapsele öelda, et tema hirmud on ebareaalsed – näiteks et ta ei kuku eksamilt läbi, tal on lõbus kui ta uisutama läheb, teised lapsed ei naera tema üle kui ta klassi ees vastab. Sa saad väljendada oma kindlustunnet sellega, kui ütled, et laps suudab juhtida olukordi ajal, mil ta oma hirmudega silmitsi seisab ning sellisel juhul hakkab aja jooksul ärevuse tase langema. See annab lapsele kindlustunde, et sinu ootused on realistlikud ja sa ei soovi, et ta teeks midagi, millega ta päriselt hakkama ei saaks.

4. Austa lapse tundeid, aga ära õigusta neid.

Väga oluline on mõista, et tunnete aktsepteerimine ei tähenda alati kokkulepet. Kui laps kardab arsti juurde minna seetõttu, et ta on kunagi süsti saanud, ei ole õige alahinnata tema hirmu, kuid samas ei ole vaja seda emotsiooni ka võimendada. Vanematena saame oma last kuulata ja olla empaatilised. Saame aidata lapsel mõista, mis teda ärevaks teeb ja julgustada, et ta suudab oma hirmudega toime tulla. Sõnum, mille peaks lapsele andma on “Ma tean, et sa oled hirmunud ja see on okei. Ma olen siin ja aitan sul sellega toime tulla.”

5. Ära küsi suunavaid küsimusi, mis julgustab vastama soovitud vastusega

Julgusta last rääkima oma tunnetest aga püüa mitte küsida suunatud küsimusi: „Kas sa oled testi pärast ärevil? Kas sa muretsed teadusefestivali pärast?“ Selleks, et mitte toita ärevust, küsi avatud küsimusi: „ Kuidas sa tunned end teadusfestivali eel?“

6. Ära kinnita lapse hirmutunnet.

Lapsevanemana püüa vältida olukorda, kus sa oma arvamuse, hääletooni või kehakeelega annad aluse hirmuks: „Võib-olla on see midagi sellist, mida sa peaksid kartma.“. Kui lapsel on olnud näiteks negatiivne kogemus koertega võib vanem olla ise ärevil, kuidas laps järgmisel korral koeraga kohtudes reageerib. Sellega võib vanem saata sõnumi, et laps tõepoolest peaks sellistes olukordades muretsema.

7. Julgusta last oma ärevust aktsepteerima.

Anna lapsele teada, et hindad seda tööd mida laps on teinud oma ärevusega toime tulekuks. See julgustab teda elus osalema ja võtma ärevust kui elu loomulikku osa. Seda võib nimetada harjumiskõveraks – see väheneb aja jooksul, kui laps pidevalt stiimulitega kokku puutub. Ärevus ei pruugi ära kaduda ega langeda nii kiiresti kui me soovime, aga aja jooksul see väheneb.

8. Püüa ennetav periood hoida võimalikult lühike.

Kui me midagi kardame, on kõige raskem aeg täpselt enne seda konkreetset tegevust. Järgmine reegel lapsevanema jaoks on vähendada ennetav periood võimalikult lühikeseks. Kui laps on ärevil arsti juurde minemise pärast, siis ära hakka sellest kaks nädalat varem rääkima, sest see võib veel rohkem hirmu sisestada. Proovige lühendada ajavahemikku minimaalseks.

9. Mõelge asjad läbi koos lapsega.

Mõnikord aitab olukordade läbi mängimine/rääkimine – mis juhtuks kui lapse hirm saaks tõeks, kuidas ta sellega toime tuleks? Laps, kelle muudab ärevaks näiteks oma vanematest lahusolemine, võib muutuda ärevaks mõttest, et mis juhtub kui vanem ei jõua talle kokkulepitud ajal huviringi järele. Rääkige sellest olukorrast:

“Kui ema ei ole kohe pärast huviringi järel, mida sa saad teha?”

“Ma ütlen treenerile, et ema ei ole veel.“

“Mis sa arvad, mis treener saab siis teha?”

„Ta võiks sulle helistada või oodata koos minuga.“

10. Proovi näidata positiivset eeskuju, kuidas ärevusega toime tulla.

On mitmeid viise, kuidas aidata last tema ärevusega toimetulemisel – näita kuidas sa ise sellega toime tuled. Lastel on hea taju ja nad võtavad väga hästi omaks, kui sa näiteks telefoni teel sõbrale kurdad, kuidas sa ei saa stressi või ärevusega hakkama. Sa ei peaksid teesklema, et sul ei ole üldse stressi või ärevust, lase lapsel näha ja kuulda, et sa tolereerid ja toimetad sellega rahulikult ning tunned end väga hästi, kui sellega hakkama saad.

Allikas: autor Clark Goldstein, PhD. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

10 lihtsat teadveloleku harjutust toetamaks ATH-ga lapse keskendumisvõimet ja eneseregulatsiooni oskusi

27.09.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Teadveloleku ehk ka meelerahu harjutused (inglise k mindfulness) aitavad ajul rahuneda, parandada keskendumisvõimet ja vähendada hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse sümptomeid.

Paljudele, eriti aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lastele, võib meelerahu harjutuste tegemine olla vastumeelne. Selleks, et meditatsioonitehnikaid õigesti rakendada, ei ole nad sageli piisavalt teadlikud enda keha aistingutest, tunnetest ja hingamisest. Lapsevanemad, kelle enda kogemused teadveloleku harjutustega on vähesed, võivad tunda, et ei tea kuidas enda lastega nende tegemist alustada, milliseid harjutusi valida ning kuidas toime tulla erinevate takistustega.

Teadveloleku harjutused on võimalikud ja efektiivsed igas vanuses. Edukuse võti on harjutuste kohandamine lähtudes lapse huvidest ja võimekusest. Tasub hoida avatud meelt ja julgustada last kasutama harjutusi just temale sobival ja meeldival viisil.

Millist kasu toovad teadveloleku harjutused lastele?

Uuringud on näidanud, et igapäevane teadveloleku harjutuste praktiseerimine parandab tähelepanu, tõstab enesehinnangut ja aitab lastel paremini enda emotsioone jälgida. On olemas tõendeid selle kohta, et mindfulnessil põhinev harjutuste tegemine toob kaasa püsivad struktuursed muudatused ajus. Harjutuste tegemine tugevdab neid ajupiirkondi, mis vastutavad tähelepanu, emotsioonide regulatsiooni ja probleemilahendusoskuste eest. Mõned uuringud on leidnud, et regulaarselt teadveloleku harjutusi tegevad lapsed on võrreldes eakaaslastega empaatilisemad.

Kuidas alustada?

Parim ja ka lihtsaim viis teadveloleku harjutustega alustamiseks on julgustada last keskenduma enda hingamisele. Allpool on toodud kaks lapsesõbralikku tehnikat, mis on abiks alustamisel.

Kuuma kakao hingamine. Selle harjutuse tegemiseks paluge, et laps hoiaks enda käsi üleval, nagu hoiaks ta enda näo all kruusi kuuma kakaoga. Paluge lapsel ette kujutada, kuidas ta esmalt tunneb kuuma kakao lõhna. Ta hingab seda sügavalt nina kaudu sisse ning seejärel puhub jahutamiseks sujuvalt üle pinna suu kaudu välja. Laske lapsel seda hingamismustrit ja visualiseerimist korrata minut või paar. Ikka nina kaudu lõhnaga sisse ja suu kadu jahutades tagasi välja. Julgustage last leidma hingates endale sobiv rütm: mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.

Sellised harjutused aitavad lastel luua positiivseid seoseid ning paremini mõista enda hingamismustreid. Aeglane tahtlik hingamine on see, mis rahustab keha ja aju. Visualiseerimine aga käivitab frontaalsagara ja aitab ATH-ga lastel märgata enda ekslevat tähelepanu.

7/11 hingamine. See tehnika ongi täpselt niisama lihtne, kui kõlab. Laske lapsel 7 sekundit sisse ja 11 sekundit välja hingata. Pärast paari kordust peaks laps märkama, et tema peas olevad mõtted on vaibunud ja ta võib ka füüsiliselt tunda ennast rahulikumana. Kui kasutada 7/11 hingamist 12-15 kordust, siis toimub 4-6 hingetõmmet minutist. On teaduslikult tõestatud, et see soodustab pikaajalist keskendumist.

Veel 8 lihtsat teadveloleku harjutust lastele

Hingamisharjutused on lihtsad ja mitmekülgsed, samuti on need alati meiega kaasas. Kuid mitte kõik lapsed ei võta neid kohe omaks. Kui lapsele ei meeldi klassikalised sisse- ja väljahingamise harjutused, siis võib proovida ka järgnevaid:

1.Tähelepanelik värvimine. Pakkuge lapsele võimalust valida temale meeldiv joonistusvahend (kriidid, pliiatsid, vildikad vms) ja julgustage teda värvides tähelepanelikult jälgima. Suunake last märkama seda, kuidas joonistusvahend paberil liigub, millise tunde see liikudes tekitab. Joonistamist võib proovida nii istudes, aga ka näiteks tagurpidi olles.

2. Labürint. Minge õue ja joonistage maha kõveraid jooni, ämblikuvõrk või lihtsalt suur keeris. Paluge enda lapsel proovida kõndida mööda joont. Sama harjutust saab proovida ka toas kasutades selleks põrandale maalriteibiga raja markeerimist. Harjutus täidab enda eesmärgi siis, kui laps läbib raja aeglaselt kontrollitult ja on keskendunud. Kujutage ette, et rajalt kõrval on kuum laava, kuhu kukkuda ei tohi.

3. Hingamisnupp. Teadveloleku harjutuste üks alustalasid on suurelt ja sügavalt hingamine. Seda saab harjutada määrates lapsega ühiselt hingamisnupp. Valige kodus koos lapsega ükskõik milline ese (ukselink, mänguasi, või ka paberitükk seinal, millele on kirjutatud „hingamisnupp“) ja leppiga omavahel kokku, et kui laps seda eset puudutab, siis teeb ta suure ja sügava hingamise. Näiteks iga kord, kui kodust lahkute, laske lapsel enda rahustamiseks puudutada ukselinki ja hingata. See aitab lapsel hetkeks peatuda ja mõelda. Nii on võimalik rahustav hingamine integreerida lapse igapäevarutiini. Boonusena saate õpetada ärevat last otsima ja kasutama hingamisnuppu enese rahustamiseks.

4. Mina märkan. Tegemist on mänguga „Mina märkan“ (inglise k „I Spy“), kuid sisaldab erinevaid vastuseid, mis aitavad arendada lapse teadlikkust. Tõenäoliselt leiavad lapsed mängu käigus asju, mida nad varem märganud pole. Näiteks võib püüda leida igas vikerkaare värvitoonis objekte või proovida märgata esemeid erinevates tekstuurides (pehme, kõva, torkiv, läikiv) ja erineva kujuga (ruut, ring, kolmnurk).

5. Jooga. Jooga poosid, mis nõuavad tasakaalu (näiteks puu poos) arendavad keskendumist ja enesekontrolli. Tagurpidi poosid aga rahunemist. Erinevate jooga pooside kohta võib leida palju inspiratsiooni internetist.

6. Kudumine. Kudumine õpetab nii keskendumist, enesekontrolli, koordinatsiooni kui ka matemaatikat. Lisaboonusena hõlmab kudumine ka peenmotoorikat. Kui tavaline kudumine tundub lapsele liiga keeruline, siis võib proovida ka heegeldamist või ainult sõrmedega kudumist.

7. Aiatööd. Aiatööde tegemine võib hästi sobida lastele, kes vajavad palju motoorset liikumist. Lapsed, kellel on raske paigal istuda, saavad sageli suurepärast hakkama kaevamisega. Laske neil aias kaevata, rohida ja istutada.

8. Pausi äpp (inglise k „pause app“). Iga asja jaoks on olemas vastav rakendus. Tehnoloogiast üleujutatud maailmas on olemas rakendus ka aja maha võtmiseks. On olemas rakendusi, mis muudavad hingamise ja aeglase liikumise laste jaoks lõbusaks. Laske lapsel kasutada seda minut või paar korraga, et aidata tal keskenduda ja rahuneda.

Allikas: Experts of ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kuidas trauma ja pikaajaline stress mõjutavad arenevat aju

15.09.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Probleemid töömälu ja täidesaatvate funktsioonidega, emotsiooniregulatsiooni raskused, riskikäitumine ja õpiraskused on tunnuseks nii aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kui ka traumakogemusega lastele ja teismelistele. Teadus ütleb, et kokkupuude traumaatiliste sündmustega ja pikaajaline stress mõjutavad kahtlemata laste aju, kuid sellele viitavad välised märgid on harva ilmsed või kergesti diagnoositavad.
Trauma ja selle mõju teadvustamine laste aju arengule on kriitilise tähtsusega. See aitab märgata ning annab võimaluse paremini toetada lapsi ja noori, kes on traumaatilise kogemuse juures või on paranemise teekonnal.

Mis on trauma?

Trauma on emotsionaalne šokk, mis järgneb ühele stressirohkele sündmusele või nende sündmuste jadale. Traumat võib liigitada erinevalt lähtuvalt selle kestusest ja kordumisest. Kõik traumeerivad kogemused jagavad aga ühte ühist tunnust: need kahjustavad laste stabiilsus ja turvatunnet.

Traumaatilised kogemused võivad olla järgnevad:

koolikiusamine;
füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine;
hooletusse jätmine;
rassism ja diskrimineerimine;
vaesus;
lähedase pereliikme surm;
rasked õnnetused ja vigastused;
lahutus, konfliktid vanemate vahel.

Trauma on kompleksne ja mitmetahuline. Kõik, mis tekitab stressi, pole tingimata aga traumeeriv. Mis on traumeeriv ühe lapse või noore jaoks, pole seda teise jaoks. Näiteks võivad ebasoodsad kogemused mõjutada last, kellel on geneetiline eelsoodumus depressioonile teisiti, kui last kellel eelsoodumus puudub.

Trauma ja ATH

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirel on nüansirikas seos traumaga. Näiteks on ATH-ga lastel suurem tõenäosus traumajärgse stressihäire tekkimiseks. Samuti on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv suurem alla vaesuspiiri elavates perekondades ning see omakorda on seotud traumade tekkimise ja kogemise tõenäosusega.

Kuidas trauma muudab arenevat aju

Limbiline süsteem inimese ajus vastutab ellujäämisfunktsioonide (pulss, vererõhk, hingamine jms) eest. Otsmikusagar ehk frontaalsagar aga kõrgemate funktsioonide eest (otsuste tegemine, probleemilahendus, planeerimine). Need süsteemid arenevad välja erineval ajal. Limbiline süsteem on sünnist sisuliselt muutumatu, otsmikusagar aga areneb aja jooksul edasi.
Terves ajus töötavad need süsteemid sujuvalt koos ja saavad funktsioneerimiseks ja arenemiseks piisavalt „kütust.“ Stressi ja traumaga kokkupuutumisel läheb aju nn ellujäämisrežiimile ning „kütus“ suunatakse eemale aju otsmikusagarast limbilisse süsteemi. Areneva aju otsmikusagar ja selle funktsioonid on just seetõttu stressi ja trauma mõjude suhtes eriti tundlik.

Pikaajaline kokkupuude trauma ja stressiga on seotud ka järgnevaga:

mõju hipokampusele – aju piirkond, mis on seotud mälu ja õppimisega;
hüppeline adrenaliini ja kortisooli kõrge tase, mis ujutab üle aju ja häirib selle pikaajalist arengut;
aju hall- ja valgeaine tasakaalu häirumine, mille tagajärjeks on vigased närvirakkude võrgustikud.

Trauma tagajärjed lastele

Pikaajalise stressi ajal on ajus juhtival kohal ellujäämisrežiim. Selle aju osa töö, mis tegeleb mõtlemise ja planeerimisega on häirunud. Lastel, kes kogevad traumat või pidevat stressi, ilmnevad sageli järgnevad käitumise ilmingud ja raskused:

ärrituvus;
impulsiivsus;
tähelepanematus;
keskendumisraskused;
mitmeosaliste juhiste järgimise raskused;
sotsiaalne eemaldumine, raskused suhetes;
akadeemiline alasooritus.

Kui lapsed kogevad traumat varajases eas, võib selle mõju aju arengule ilmneda alles aastaid hiljem, kui nõudmised akadeemilisele sooritusele ja sotsiaalsetele oskustele suurenevad ning aju funktsioonid ei tule nende täitmisega toime.
Paljud ülal toodud trauma tunnused on omased ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. ATH-ga lapsed võivad olla traumaatilise stressi mõjude suhtes rohkem tundlikumad.

Laste toetamine pärast stressirohkeid ja traumaatilisi sündmusi

Võimalusi trauma mõjude vähendamiseks ja lapse toimetuleku toetamiseks on mitmeid. Näiteks on üheks võimaluseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) ja ka teadveloleku harjutused.
Traumale reageerimise ja selle mõjude vähendamisel mängivad samuti suurt rolli vanemad ja teised lapsega kokku puutuvad täiskasvanud (vanemad õed ja vennad, õpetajad, treenerid ja teised positiivsed eeskujud).

Anna aega ja ruumi. Ärge asuge traumeeriva sündmuse kohta infot küsima. Selle asemel kinnitage lapsele, et olete alati valmis rääkima, kui laps seda soovib. Võite pakkuda alternatiivseid tegevusi nagu filmi vaatamine või ühine jäätise söömine.
Rakendage aktiivset kuulamist. Kui laps asub rääkima enda lugu, siis kuulake teda vahele segamata. Kasutage peegeldavat kuulamist („Kas ma sain õigesti aru, et …“ „Ma kuulen, et sa ütled, et …“). Vältige nõu andmist. See võib lapse täielikult sulguda.
Rääkige võimalikult lihtsalt. Lühendage enda lauseid ning lihtsustage sõnavara. Vältige pikki keerulisi fraase.
Antavad juhised hoidke lühikesed ja lihtsad. Stressis ja ärevatel lastel on keeruline informatsiooni meelde jätta. Tuletage neile leebelt meelde majapidamistöid ja muid kohustusi. Pakkuge enda tuge: „Ma tean, et sul on praegu palju mõtteid, kuid me peame homme kodust lahkuma kell 7.00, et jõuda kooli. Kuidas ma saan sind aidata, et saaksime õigel ajal kodust lahkuda?“
Kasutage visuaalseid abivahendeid. Kasutage hommiku- ja õhturutiinide visualiseerimiseks piltloendit. See aitab vähendada koormust niigi stressis ajule.
Mudeldage eneseregulatsioonioskusi. Laps õpib iseennast reguleerima siis, kui annate talle eeskuju. Julgustage oma last tegema pause selleks, et ennast rahustada ning taastada kontroll aju üle.
Arendage lapse kohanemisvõimet. Aidake lapsel:
- luua suhteid (perekond, sõbrad, huviringid, noortegrupid jne);
- leida võimalusi enesearenguks;
- kujundada positiivset mina-pilti;
- aktsepteerida seda, et muutused ja ebamugavustunne on osa elust;
- liikuda enda eesmärkida suunas tagasilöökidest hoolimata.

Allikas: Cheril Chase, PH.D., ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

10 efektiivset tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

23.08.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Mõnikord võivad tekkida olukorrad, mida on lapsele liiga palju ja see võib nad viia enesekontrolli kaotamiseni ning tekitada nii temas endas kui teistes liigselt stressi. Selleks, et lapsega hea suhe säiliks, tasub teada, kuidas nendes olukordades last edukalt rahustada.

Tasub teada, et enesekontrolli kaotamine erineb “tantrumitest,” ehk olukorrast, kus laps ei saa oma tahtmist ja võtab seetõttu üles jonnituurid. Emotsionaalse plahvatuse hulka võivad kuuluda agressiivne käitumine, destruktiivne käitumine, nutt, karjumine ja lugematu arv muid asju.

Võib tunduda, et enesekontrolli kaotamine ilmub ei kusagilt, kuid pöörates tähelepanu sellele eelnenud sündmustele ja hetkedele, võib märgata, et hoiatusmärgid olid siiski olemas.

Emotsionaalsel plahvatusel võib olla erinevaid põhjuseid:

sensoorne üleküllus;
lapsele korraga liiga paljude nõudmiste esitamine;
emotsionaalsed segadused ja -üleelamised;
valu.

Enesekontrolli kaotamise protsess lapsel.

Ennetamine

Ennetamine on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Selleks, et õppida lapse emotsionaalseid plahvatusi ennetama, on vaja aega. Oluline on luua lapsega usalduslik suhe ning võimalikult hästi õppida tundma tema käitumismustreid.

Edukaks ennetamiseks on vaja:

märgata ja tuvastada varajased hoiatusmärgid;
märgata keskkonnast tulenevaid võimalikke ärritajaid ja neid võimalusel muuta või vältida;
õpetada last sinuga suhtlema enne, kui plahvatus jõuab tekkida.

Parim aega ennetuseks on aeg, kui laps on rahulikus faasis. See on hea aeg kasutada positiivset kinnitamist ja õpetada lapsele toimetulekuoskusi ja erinevaid käitumisstrateegiaid. Laps suudab õppida siis, kui ta on rahulik.

Emotsiooni regulatsioon

Enesekontrolli kaotamise ajal lülitab aju välja otsmikusagara, mis tegeleb mõtlemise, planeerimise ja impulsside kontrollimisega. Sellel asemel aktiveerub ajus ellujäämismehhanism ning tekib võitle-või-põgene reaktsioon.

Kui lapsel tekib emotsionaalne plahvatus, siis põhjuseks on see, et aju on tuvastanud ohu ning käima on läinud nn häiresüsteem. See, mida laps ohuna tajub, võib olla väga erinev sellest, mida peame ohuks meie. Seda eriti autismiga lastel, kes on igasuguse sensoorse sisendi osas tundlikud. Kui lapse tagumine aju on võtnud võimust ja ta on jõudnud plahvatuseni ning aktiveerunud on võitle-või-põgene reaktsioon, on parim jääda rahulikuks ning tagada lapse ohutus seni, kuni tema otsmikusagar taas tööle hakkab.

10 tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

1. Väldi lapsega arutlemist. Emotsionaalse plahvatuse ajal on lapse eesmine ajuosa (kus toimub mõtlemine ja mis annab võimaluse arutlemiseks) välja lülitatud. Aju on kortisooli (stressihormoon) ja adrenaliiniga üleujutatud, mistõttu pole võimalik ligi pääseda sellele aju osale, mis tegeleb loogilise mõtlemisega. Täiskasvanul võib tekkida kiusatus lapsega arutlema asuda, kuid see muudab olukorra sageli hullemaks. Võite lapsele öelda loogilisi ja õigeid asju, kuid see lihtsalt ei jõua temani. Selle asemel kinnitage lapsele, et tal on turvaline ja tagage talle tema põhivajadused.

2. Eemaldage juba olemasolevad nõudmised ja ärge esitage neid juurde. Kas teate seda tunnet, kui kõike kuhjub korraga liiga palju ja teil on keeruline sellega toime tulla? Ka lapsed tunnevad seda. Kui laps tunneb, et talle esitatakse korraga liiga palju nõudmisi, võib ta kaotada enesekontrolli. Sellistel hetkedel pole abi, kui palute tal lõpetada või teha midagi muud, mis võib olukorra muuta hoopis hullemaks. Pange enda ootused pausile ja keskenduge lapse rahunemise toetamisele.

3. Kinnitage tundeid, kuid mitte tegusid. Isegi kui te ei mõista, miks lapse reaktsioon teatud asjadele või olukordadele on selline, nagu ta on, siis seetõttu lapse häbistamist tema tunnete pärast tasub igal juhul vältida. Kinnitage tema tundeid, aktsepteerige tema mõtteid ning andke talle märku, et olete tema poolel. Sellel hetkel võib lapsele öelda: „On mõistetav, et oled praegu ärritunud“ või „Ka mina tunneksin nii, kui see minuga juhtuks.“ Lapse emotsionaalseks toetamiseks ja suunamiseks võib lisada sõna „sest.“ Näiteks „On mõistetav, et oled ärritunud, sest tahtsid sinist, mitte punast autot ja mõnikord on raske mitte saada seda, mida sa soovid.“

4. Märka kehakeelt ja näoilmeid ning austa lapse isiklikku ruumi. Kui laps on enesekontrolli kaotanud, siis viimane asi, mida soovime on, et laps tajuks meid kui ohtu. Selle vältimiseks on oluline olla teadlik tema isiklikust ruumist, kehakeelest ja näoilmetest. Igal inimesel on enda isikliku ruumi vajadus. Olles kõrgendatud emotsionaalses seisundis, võib laps enese turvaliselt tundmiseks vajada rohkem ruumi kui tavaliselt. Kui püüame last kallistada või teda sülle võtta, võime soovitule tekitada vastupidise efekti ning tekitada hoopis lõksus olemise tunde. Püüdke näida rahulik, hoidke näoilme neutraalne ja kasutage avatud kehakeelt. Ärge kortsutage kulmu ega pange käsi risti või puusa.

5. Ära kunagi karju. Lapse peale karjumine võib koheselt hävitada teie vahelise suhte ja turvatunde. Karjumine muudab teid ähvardavaks ning olukorra lahendamise asemel võib see tekitada veel suurema emotsionaalse plahvatuse. Kui laps karjub või teeb palju lärmi, siis oodake, kuni ta on vaikseks jäänud. Seejärel rääkiga temaga rahulikult ja empaatiliselt.

6. Lasku lapsega ühele tasemele. Kui suhtled väikese lapsega, siis tasub meeles pidada, et olete tema jaoks juba hirmutav, sest füüsiliselt olete palju suurem kui tema. Võimalusel istu koos lapsega või kükita tema tasemele, et teie silmad oleksid ühel kõrgusel.

7. Juhi tähelepanu kõrvale. Olukorra eskaleerumise vältimiseks tasub proovida lapse tähelepanu kõrvale juhtimist. Näiteks anda talle tema lemmikmänguasi, viia ta rahulikku ruumi või juhtida ta tegema rahustavaid tegevusi. Võib tunduda, et selliselt premeerite soovimatut käitumist, kuid tegelikult väldite palju emotsionaalselt kurnavama olukorra tekkimist. Lapse rahunedes on teil võimalik temaga rääkida ja arutleda.

8. Peegelda lapse tundeid ja vajadusi. Mõnikord võib olla keeruline mõista, miks laps enesevalitsuse kaotab. Peegeldamise kasutamine annab lapsele mõista, et te kuulata neid ning võtate nende muresid tõsiselt. Võite näiteks öelda: „Sa ütled, et sa oled vihane, sest sa ei saanud roosat tassi.“

9. Ole hinnanguvaba. Ärge andke lastele hinnanguid nende reaktsioonide pärast. Olenemata olukorrast ja teie mõtetest selle osas, teeb hinnangute andmine olukorra tõenäoliselt hullemaks. Ärge olge lapsega sarkastiline, ärge süüdistage teda tema tunnetes. Ka loengu pidamist tasuks vältida – see ei meeldi kellelegi.

10. Vältige „ei“ ütlemist. „Ei“ on enamiku inimeste jaoks käivitav sõna ning võib juba niigi emotsionaalselt laetud olukorra veelgi keerulisemaks muuta. Muidugi ei tähenda see, et peaksite kõigele „jah“ ütlema, vaid selle asemel pakkuda lahtisemaid vastuseid, nagu „Me saame selleks aja planeerida“ või „Sellest saame rääkida siis, kui kõik on rahulikud.“

Allikas: Olivia Sheppard, The Sunshine Room. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Teismeliste viha – kuidas sellega hakkama saada?

28.06.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Stereotüüpsete silmi pööritavate, uksi paugutavate mässumeelsete noorukitega toimetulemine on lapsevanemate jaoks kõike muud kui naljakas. Emotsionaalsed puhangud, ettearvamatud meeleolumuutused ja sagedased võitlused kõige üle, võivad vanematele jätta tunde, et nad kõnniksid kui munakoortel.

Teismelistel on praegu palju põhjuseid olla vihane. Pandeemia on põhjustanud frustratsiooni kõigis. Ei käidud koolis, ei saadud kokku sõpradega, ära jäid ka peod ja kohtingud. Oli lõputu aeg, mis veedeti koduses keskkonnas perega ja/või ekraanides. Noortes tekitas see palju erinevad hirme ning ebakindlust tuleviku ees.

On normaalne olla vihane

Psühholoogid ütlevad, et viha ei pruugi olla halb. Viha on oluline osa meie emotsionaalsest elust. Samas kui oma emotsioone on keeruline reguleerida (karjumine, kaklemine, ebasõbralik olemine), võivad tagajärjed olla hävitavad ja häirivad.

Vanemad ei tohiks näha teismeliste viha kui midagi, mida peab hajutama või ületama, vaid kui inimeseks olemise normaalset osa. Lapsevanema ülesanne on aidata lapsel mõista, et viha on normaalne. Viha võib olla motiveeriv kui see sunnib püüdlema sotsiaalsete muutuste poole. Vihane olemine ei tähenda, et lapsel on midagi valesti, see tähendab, et ta peab leidma viisi nende tunnetega toimetulemiseks. Eesmärk ei tohi olla takistada teismelisi viha tundmast, vaid aidata neil leida turvalisemaid, vähem kahjulikke, võibolla ka produktiivsemaid viise selle väljendamiseks.

Tervislike viiside leidmine, kuidas väljendada ja töödelda oma viha, võib olla keeruline isegi kõige küpsematele täiskasvanutele. Kuigi välimuse järgi võivad teismelised tunduda kui täiskasvanud (seda ka ise väites), siis nende aju ja keha veel arenevad. Probleemide lahendamise ja impulsside kontrollimisega seotud prefrontaalne ajukoor on aju osa, mis areneb täielikult välja alles kahekümnendate keskpaigas või lõpus. Noorukite keha on täis hormoone nagu östrogeen ja testosteroon, mis võivad oluliselt mõjutada nende meeleolu. Kui teismelised teevad impulsiivselt otsuseid või reageerivad väikestele provokatsioonidele, tasub meeles pidada, et nad on bioloogiliselt vähemvõimelised valdavate tunnetega (nt. viha) hakkama saama kui täiskasvanud.

Viha lahti kodeerimine

Väga oluline on aidata lastel õppida rääkima sellest, mis nende viha põhjustab. Mõned teismeliste „nõmedused“ on nende arengu etapile sobivad, olles eesmärgiga ennast vanematest eraldada (Kas sulle meeldib see? Ma vihkan seda!).

Viha võib tekitada tõsiseid probleeme. Ärrituvus, meeleolukõikumine ja erinevad vihapuhangud võivad olla ärevuse ja/või depressiooni sümptomid. Kui on traumakogemus või mingi muu negatiivne kogemus, võivad ilmneda meeleolukõikumised ja vihapursked. Probleemid koolis, probleemid sõprade ja suhetega, võivad maskeeruda vihaks, eriti kui lastel puuduvad oskused oma tunnete väljendamiseks. Mida siis peaks tegema?

Ulata lapsele käsi

Kui Sa märkad, et Sinu teismeline väljendab tavapärasest rohkem viha või on rohkem ärritunud, ära hoia end eemale. Anna talle teada, et oled märganud, et midagi on valesti ning paku talle võimalust endaga vestelda kui ta on selleks valmis. „Ma näen, et Sa oled ärritunud. Ma tõesti soovin sind aidata. Kas me võiksime omavahel rääkida?“ Kui Sinu laps väljendab vastumeelsust, astu samm tagasi ja anna lapsele aega. Selle asemel ütle lapsele midagi sellist: „Ma näen, et Sa oled praegu vihane ja tundub, et Sa ei soovi minuga hetkel rääkida. Ma olen teises toas kui Sa oled valmis.“

Kinnita ja näita üles austust kui Sinu laps on valmis rääkima. Anna talle teada, et võtad tema tundeid tõsiselt. Meie emotsioonid on suhtlusvahendid. Need annavad teistele teada, mida me tunneme ja aitavad meil oma vajadusi rahuldada. Teismeliste probleemid võivad täiskasvanutele tunduda rumalad või isegi dramaatilised, kuid Sinu lapse jaoks on need tunded tõelised ja valusad. Kui Sinu laps väljendab mingil põhjusel vihatunnet, ole ettevaatlik, et Sa seda ei pisendaks ega tähelepanuta jätaks. Selle asemel teadvusta lapse tunnet- „see tundub nii vihale ajav“- ning anna endast parim, et esitada küsimusi ja kuulata ilma hinnanguid andmata või proovimata probleemi „lahendada“.

Samuti võib Sul olla raske mitte tunda pettumust kui Sinu teismelise viha on suunatud Sinule. Isegi siis kui lapsel on väga raske, loodab ta ikkagi, et Sina oled rahulikum ja annad talle teada, et see, kuidas ta end tunneb, on Sinu jaoks oluline. Kui Sa võtad hetke oma emotsionaalse kogemuse tunnistamiseks, võib see aidata olukorda leevendada. Raske on vihaseks jääda kui keegi tõesti siiralt ütleb:“ Ma saan aru, mida Sa tunned. Olen siin, et aidata.“

Kontrolli ennast

Olgem reaalsed! Raske on olla parim versioon endast kui Sa oled surve all. Kellelegi ei meeldi kui tema peale karjutakse või tema ees uksi paugutatakse. Lapsevanemad on ainult inimesed ning teismelised võivad olla raevukad. On normaalne, et tunned pettumust, segadust või viha. Lapsed ootavad (jah, isegi teismelised) lapsevanematelt vihjeid, kuidas nad peaksid käituma. Lapsevanemaks olemise korral on oluline näidata vihaga toimetulemist oma käitumisega, mitte sõnadega.

Vanematel on sageli raske saavutada kontrolli oma emotsioonide üle, samal ajal kui nad püüavad lapse vihaga toime tulla. See ei tähenda, et lapsevanemad ei saaks või ei tohiks vihastuda. See tähendab, et see, kuidas Sa tuled toime oma emotsioonide kontrollimisega vihastudes, on suur osa Sinu saadetud sõnumist oma lapsele.

Enda käitumise jälgimine on tõhusa reageerimise võtmeks, eriti kui tunned pettumust. Ole teadlik oma kehakeelest ja hääletoonist. See, kuidas Sa asju ütled, võib olla sama oluline kui see, mida Sa ütled. Näiteks „Mul on kahju, et tunned end nii pettunult“ kõlab paberil hästi, kuid kui Sa ütled seda läbi hammaste, ei reageeri Sinu laps sellele hästi. Harjuta kohal olemist, hingates sügavalt sisse lugedes kümneni või minnes jalutama.

Tee paus

Võib tunduda ahvatlev tüli jätkata, kuid seda ei tohiks teha, olles vihane. Selle asemel tee paus, kuni mõlemad olete maha rahunenud. Ütle lapsele selgesõnaliselt, miks Sa otsustasid vestlust mitte jätkata. Näiteks: „Tead, ma tõesti tahan sellest Sinuga rääkida, kuid olen liiga pahane praegu. Võtame mõlemad veidi aja maha ja jätkame vestlust kui tunneme ennast mõlemad rahulikumalt.“

Jätka lapsega vestlust kui te tunnete end mõlemad vähem ärritunult. Sellise käitumisega näitad Sa oma teismelisele, kuidas on õigem toimida.

Millal peaks abi otsima?

Viha, pettumus, ärritunud olek ja isegi raev on kõik inimeseks olemise normaalne osa. Teismelistel on tugevad tunded, kuid kui vihal on nende elule liiga suur ja negatiivne mõju, on aeg otsida abi. Igal korral kui esineb järjepidev vägivald kellegi suunas, mida ei ole teismelisel võimalik kontrollida, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Viha, mis näib tulevat ei kusagilt või on järjepidevalt püsiv, sõltumata sellest, mis toimub, võib olla märk millestki tõsisemast.

Iga inimese lävi on erinev, kuid kui lapse viha mõjutab tema tegevusvõimet või mõjutab olulisel määral perekonna omavahelisi suhteid ja on võimalus, et laps teeb teistele või endale viga, on aeg otsida psühholoogilist abi.

Märka head

Arstid ja teised spetsialistid paluvad lapsevanematel meeles pidada, et möödunud aasta on olnud teismelistele (ja kõigile teistele) ebatavaliselt raske ning inimeste võime tulla toime stressiga on erinev. Peame harjutama aktsepteerimist. On väga oluline, et lapsevanemad mõistaksid, et kuigi see tihtipeale ei paista välja nii, siis meie lapsed üritavad. Kuigi nad võivad plahvatada, on see seotud rohkem nende aju arenguga ja võimega kontrollida enda emotsioone.

Lapsevanematel võib olla lihtne keskenduda halbadele ja ebameeldivatele olukordadele ning unustada häid/ilusaid hetki. Tuleb meeles pidada, et me kõik anname endast parima, arvestades praegust olukorda ning omandatud oskusi.

Kui otsid võimalusi, kuidas anda lapsele ruumi ning säilitada temaga häid suhteid, tunnusta teda ja naudi hetki, mil olete koos. See lähendab teid ning aitab koos ületada ka kõige keerulisemad olukorrad.

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Strateegiad edukaks suvevaheajaks

21.06.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Näpunäited laste eduka suvevaheaja korraldamiseks

Saad teada:

Miks on oluline struktuuri ja rutiini hoidmine ka suvevaheajal?
Mil viisil struktuuri luua ja hoida?
Kuidas toime tulla võimalike käitumisprobleemidega?

Lapsed on kooliaasta lõpus vaimustuses eesootavast suvepuhkusest, laisklemisest ja kaua magamisest. Samal ajal ei pruugi see nende vanematele sama suurt rõõmu valmistada. Lapsevanemad, kelle lastel esineb emotsionaalseid raskusi või arengulisi probleeme, vajavad suvevaheajaga toime tulemisel lisa ressursse.
Kool pakub lastele turvalist keskkonda üsna kindla struktuuri ja rutiiniga. See on oluline kõikidele lastele, aga eriti oluline on see ärevatele, aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja ka autismispektrihäirega lastele. Kool on nendele lastele turvaline tsoon, mis on üsna etteaimatava keskkonnaga. Ilma nende turvaliste elementideta on lapsed vastuvõtlikumad ärevusele, neil võib esineda rohkem käitumisprobleeme ja raevuhooge. Vanematele on sellisel juhul tegemist kõike muud kui puhkusega.

Järgnevalt on välja toodud mõned nipid, kuidas laste toimetulekut suvevaheajal toetada.

Säilitage kindel päevakava

Ehkki kooli struktuuri pole võimalik täies ulatuses säilitada, siis tasub proovida päevakava jälgimist nii palju, kui see on võimalik. Näiteks tasub hoida endiselt kinni kindlatest söögi- ja magamamineku aegadest. Just koolivaheajal võib vanematel tekkida soov lasta lastel kauem üleval olla ning hommikul ka hiljem ärgata. Eriti nädalavahetustel, mil ka vanemad ise seda hea meelega teevad. Tasub aga meeles pidada, et pikas perspektiivis on kindla päevakava ja -rutiinide hoidmine tasuvam, sest see loob lapsele turvatunde.

Kasutage visuaale

Lapsed, sealhulgas autismispektrihäirega lapsed, kellele meeldib etteaimatavus võivad minna endast välja, kui toimuvad nende jaoks ootamatud muutused. Neid ja ka teisi lapsi toetab visuaalse päevakava kasutamine. Päevakava kirjeldab ära kogu päeva jooksul toimuva (7.00 äratus, mine vannituppa, pese nägu.
8.00 hommikusöök).

Päevakava struktuur ja raskusaste sõltub lapse vanusest ja arengutasemest. Päevakava võib koostada ainult piltidega, ainult sõnadega või ka nende kombinatsioonina.

Tehke plaane

Tasub proovida planeerida suviseid tegevusi nii vara kui võimalik ja anda plaanidest teada ka lastele. Planeerimine võib hõlmata nii üksiksündumuseid (vanaemale külla minemine) kui ka igapäevaseid tegevusi (näiteks ujumas ja mänguväljakul käimine). Isegi üks selline kindel tegevus päevas võib anda lapsele nii-öelda keskpunkti, mille ümber ülejäänud päev üles ehitada.

Veetke aega õues

Mõnedele lastele võib kodu muutuda „turvaliseks kookoniks“ ja võivad seetõttu veeta liigset aega ekraanide seltsis. Eriti võib see ohustada sotsiaalse suhtlemise raskuste ja sensoorselt tundlikumaid lapsi. Nutiseadmetes veetmise aega võib aidata vähendada laagrites osalemine. Seal on palju aktiivseid tegevusi ja üsna kindel päevakava. Kui laps suvel mõnest laagris osa ei võta, siis tasub leida aktiivseid tegevusi, mis lapse silmad särama paneb ja ka päriselt neid koos perega teha. Tasub meeles pidada, et füüsiline aktiivsus on kasulik nii kehale kui vaimule. Eriti aga üliaktiivsetele lastele.

Säilitage (või looge) käitumise süsteem

Lapsed, eriti teismelised, tunnevad ennast turvalisemalt, kui nad teavad täpselt, mida neilt oodatakse ja milliseid hüvesid positiivne käitumine neile toob. Ka näiliselt piiritul ja piirideta suvevaheajal on see oluline. Tuleks valida kaks või kolm soovitud käitumist ning kasutada järjepidevat positiivset kinnistamist. Seejuures on oluline püüda nii palju kui võimalik ignoreerida negatiivset käitumist. See õpetab lastele, et positiivne käitumine toob neile rohkem hüvesid kui negatiivne. Viimane ei too neile isegi mitte tähelepanu. Eelkoolieas võib suurepäraselt toimida täidetud ülesannete jälgimise tabel, mida täita näiteks kleepsudega. Väga oluline on seatud kokkulepetest kinni pidada. 30 minutit ekraaniaega on 30 minutit ekraaniaega.

Märgake, mis tekitab lapses ärevust

Suvi võib tuua väga palju muutusi, uusi inimesi ja tegevusi. See kõik võib lapses põhjustada liigset stressi ja ärevust. Tasub proovida analüüsida, mis täpsemalt on lapse ärevuse põhjuseks. Kas lapsel võib olla raskusi vanemast eemaldumisega? Kas stressi tekitab mingisugune konkreetne tegevus või olukord? Selle väljaselgitamiseks võib lapsel küsida avatud küsimusi. Vältima peaks kinnisi küsimusi. Selle asemel, et lapselt küsida, kas ta on mures eesootava laagri pärast võiks hoopis küsida, milliseid tundeid laagrisse minemine lapses tekitab.
Uue kogemuse eel aitab lapse ärevust vähendada järk-järguline uue olukorraga kohanemine. Kui lapsel esineb lahutamiskartust, siis võib proovida vanem olla uues kohas lapsega mõnda aega koos ja enda kohaloleku aega järjest vähendada. Abi võib olla ka sellest, kui anda lapsega kokkupuutuvatele täiskasvanutele lapse murekohtadest teada.

Valmis kõige hullemaks?

Isegi kui olete koostanud parimad plaanid ja päevakavad ning palju vaeva näinud, siis tuleb arvestada, et alati ei ole võimalik kõiki lapse käitumisprobleeme vältida. Tagasilangus on normaalne! Vanemana on oluline püüda hoida enda seisukohti rahulikult, kindlalt ja järjepidevalt. Füüsiline karistamine ja karjumine ainult süvendab lapse negatiivset käitumist, piiridest läbilaskmine aga õpetab, et mida kõvemini ma karjun, seda tõenäoliselt ma soovitu saan.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Sensoorse informatsiooni töötlemise raskused

07.06.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Siit artiklist saad teada:

Mis on sensoorse informatsiooni töötlemise raskused?
Millised käitumisprobleemid võivad olla tulenenud just sensoorsetest häiretest?
Kuidas võivad sensoorse info töötlemise probleemid olla seotud erinevate vaimse tervise probleemidega?

Sensoorse informatsiooni töötlemise häire võib esimest korda lapsevanematele märgatavaks saada siis, kui laps on alles 1-3-aasta vanune. Lastel võib esineda ülitundlikust helide ja valguse suhtes, nad võivad kurta, et nende jalanõud on liiga kitsad või riided neid liialt ärritavad. Ka lapse üld- ja peenmotoorne kohmakus võib olla üks esimestest indikaatoritest.

Suurem mure võib lapsevanematel tekkida siis, kui lapse käitumine muutub äärmuslikumaks:

laps hakkab nutma, kui tema nägu saab märjaks;
riidesse panemisel võib lapsel tekkida ootamatu jonnihoog;
lapse valulävi on ebatavaliselt kõrge või madal;
laps hakkab suhu panema söödamatuid asju (nt kivid, värvid).

Need ja ka muud ebatüüpilised käitumisviisid võivad viidata, et lapsel on raskusi sensoorse info töötlemisega. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus närvisüsteem ei tule toime meeltelt pärineva info tavapärase integreerimisega. Lapse jaoks on see olukord segadust tekitav ning võib päädida väliselt ebasobiva ja täiskasvanu jaoks mõistmatu käitumisega. Tegemist võib olla sensoorse integratsiooni häirega. Tasub tähele panna, et meditsiinilises mõttes ei ole tegemist eraldi diagnoosiga. Esmakordselt tutvustas seda ideed tegevusterapeut A. Jean Ayres 1970ndatel. Tema sõnul ei suuda mõnede inimeste ajud teha seda, mida enamik meist peab iseenesestmõistetavaks. Tekib korrelatsioon informatsiooni töötlemise probleemide ja lapse negatiivse käitumise vahel.

Sensoorse info töötlemise probleeme peetakse peamiselt autismi sümptomiks, sest enamikul autismiga lastel ja täiskasvanutel on sellega raskusi. Küll aga võib neid probleeme esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), obsessiiv-kompulsiivse või ka muude arenguhäiretega inimestel. Sensoorse info töötlemise raskused võivad esineda ka eraldiseisva häirena. Lapsed, noored ja täiskasvanud, kellel esineb probleeme sensoorse info töötlusega võivad olla kas ülitundlikud või alatundlikud. Alatundlikud lapsed vajavad rohkem sensoorseid stimulatsioone. Neile meeldib palju liikuda ning nad võivad olla ka veidi kohmakad. Ülitundlikud lapsed seevastu väldivad tugevaid stimulatsioone.

Ootamatud meeleolumuutused ja jonnihood

Reaktsiooniks keskkonnamuutustele, võib lapsel esineda radikaalne, seletamatu nihe tema käitumises. Näiteks võib esimese klassi õpilane edukalt toimida rahulikus keskkonnas koos rahuliku täiskasvanuga. Kuid kui see sama laps viia visuaalselt ja auditiivselt ülekoormatud keskkonda, näiteks toidupoodi, siis võib see esile kutsuda ootamatu raevuhoo, mis on ehmatuseks nii lapsele endale kui ka tema vanemale. Sellised jonnihood on väga intensiivsed ja pikad ning neid peatada on peaaegu võimatu.

Võitle-või-põgene reaktsioon

Lisaks jonnihoogudele võib laps reageerida ka põgenemisega. Kui olukord on lapse jaoks sensoorselt koormav, siis võib ta ootamatult põgeneda ning seejuures ei paista olevat lapsele reaalset ohtu. Niisamuti võib laps põgeneda hoopis keskkonna suunas, mis tema närvisüsteemile rahustavamalt mõjub. Sensoorse ülekoormuse korral võib laps põgenemise asemel reageerida ka võitlemisega ning muutuda agressiivseks.

Mis on sensoorse info töötlemise raskused?

Lisaks meile tavapärasele viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) on sensoorse integratsiooni teooria rajaja A. Jean Ayres välja toonud veel kaks meelt. Nendest üks on propriotseptiivne (nn süvatundlikus) ja teine vestibulaarne ehk tasakaalu süsteem.

Propriotseptiivne süsteem aitab inimesel tajuda ja juhtida tema keha ning annab ajule märku, kus tema keha teiste objektide suhtes paikneb. Lapsed, kes on alatundlikud ihkavad saada sisendit, nad armastavad hüppamist ja muid aktiivseid tegevusi, neil meeldib surve kehale, nagu näiteks tugevad kallistused. Kui lapsed on ülitundlikud, siis võib neil esineda raskusi enda keha paiknemisel teiste objektide suhtes, nad võivad komistada asjade otsa ning näida kohmakana.

Vestibulaarne süsteem annab ajule infot keha liikumise ja peaasendi kohta. Need on olulised elemendid tasakaalu ja koordinatsiooni toimimiseks. Alatundlikud lapsed on seetõttu pidevas liikumises, nad ihkavad kiiret ja intensiivset liikumist, neile meeldib, kui neid õhku visatakse ning nad naudivad hüppamist mööblil ja batuudil. Ülitundlikud lapsed seevastu võivad karta tegevusi, mis nõuavad tasakaalu, ronimist ja muid aktiivseid tegevusi.

Valesti tõlgendatud käitumine

Teatud aistingute suhtes ülitundlike lapsi võib sageli lahterdada ekslikult erinevate siltidega. Nad võivad näida murelikud, ärevad, isegi vihased või hirmunud. Need lapsed võivad meile näida kohmakad, sest nende aju ei tule toime liigutuste planeerimise ja koordineerimisega, kuid tegelikult ei tule närvisüsteem lihtsalt tema enda kehasiseste stiimulite tõlgendamisega toime. Need lapsed võivad meile tunduda ka liialt impulsiivsed, kuid tegelikult võib neil esineda sensoorse info töötlemise probleem. Nad muutuvad ärevaks, kui nad on ülestimuleeritud, nende täidesaatvad funktsioonid ajus (pidurdusprotsessid) ei toimi ja nad asuvad toimetulekumehhanismina võitlema või põgenema.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Probleemse käitumise juhtimine koduses keskkonnas

18.05.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Suurimad väljakutsed, millega lapsevanemad silmitsi seisavad on lapse trotsliku käitumise juhtimine. Olenemata sellest, kas laps keeldub jalanõusid jalga panemast või esinevad jonnihood, võid avastada, et oled hädas tõhusa reageerimisviisi leidmisel.

Vanemad, kes kasutavad lastega suheldes käitumist reguleerivaid tehnikaid, toetavad last probleemide lahendamisel ning enda käitumise kontrollimisel.

Kuidas toetada lapse käitumist koduses keskkonnas?

Probleemse käitumise mõistmiseks pead mõtleme sellele, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Igal käitumisel on kolm olulist aspekti:

Eelnev olukord: eelnevad tegurid, mis muudavad käitumise esinemise enam-vähem tõenäoliseks. Nende tegurite kohta öeldakse ka „vallandajad“. Õppimine ja nende vallandajatega kokkupuutumise vähendamine on väga hea vahend väärkäitumise ennetamisel.
Käitumine: need on konkreetsed tegevused, mida Sina üritad last julgustades tegema või mitte tegema.
Tagajärjed: tegevus, mis järgneb loomulikult või loogiliselt konkreetsele käitumisviisile. Tagajärjed, kas positiivsed või negatiivsed, mõjutavad käitumise kordumise tõenäosust. Mida vahetum on tagajärg, seda tõenäolisem on käitumise kordumine.

Tee kindlaks käitumismustrid

Esimene samm hea käitumise saavutamiseks on kindlaks teha käitumise algpõhjused. Soovitud käitumine peaks olema konkreetne (kõigil peab olema selge, mida neilt oodatakse), jälgitav ja mõõdetav (kõigil peab olema võimalus kokku leppida, kas käitumine toimus või mitte). Näide halvasti määratletud käitumisest on „olid hea/tubli“ või „käitusid halvasti“. Täpselt määratletud käitumine oleks mööda tuba ringi jooksmine (halb) või õigel ajal kodutööde alustamine (hea).

Olukorrad, mida vältida!

Eeldamine, et ootusi mõistetakse: ära eelda, et lapsed teavad, mida neilt oodatakse. Sõnasta see! Nõudmised muutuvad olenevalt olukorrale ning kui laps ei ole kindel, mida ta peaks tegema, käitub ta tõenäoliselt vastupidiselt Sinu soovitule.

Lapsele eemalt korralduste jagamine: räägi lapsele olulised juhised silmast silma. Kaugusest hõigatud asju mäletatakse ja mõistetakse vähem.

Üleminek ilma hoiatamata: üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad olla lastele rasked, eriti kui nad teevad tegevust, mida nad naudivad. Ette hoiatamine annab lapsele võimaluse leida tema jaoks hea tegevuse peatuspaik ning muudab ülemineku vähem koormavaks.

Kiirküsimuste esitamine või liigsete juhiste jagamine: esitades lapsele liiga palju küsimusi või andes liiga palju juhiseid korraga, väheneb võimalus, et laps Sind kuulab, Sulle vastab või suudab neid juhiseid meelde jätta ja täita.

Järgnevalt on toodud välja mõned meetodid, mis võivad toetada soovitud käitumise esinemist:

Ole olukorrast teadlik: arvesta ja halda keskkonna- ja emotsionaalseid tegureid nagu nälg, väsimus, ärevus või tähelepanu hajumine, kuna need tegurid võivad muuta lapsel oma käitumise kontrollimise raskeks.
Kohanda keskkonda: näiteks kui lapsel on aeg teha kodutööd, eemalda kõik segavad tegurid. Pane ära nutiseadmed ja mänguasjad, loo lapsele organiseeritud töökeskkond ja luba lapsel teha ka kindlasti pause.
Väljenda enda ootusi lapsele: Sa saad lapse paremini endaga koostööd tegema kui nii Sinul kui lapsel on ootused selged. Istu lapsega maha ja esita oma soovid suuliselt ja väikelapse jaoks pildiga. Pane ülesande või tegevuse jaoks pilt lapse silmade kõrgusele. Ole veendunud, et laps Sind sellel hetkel kuulab. Isegi kui ta peaks teadma, mida temalt oodatakse, aitab ootuste selgitamine ülesande alguses ära hoida arusaamatusi.
Kasuta ühelt tegevuselt teisele minemiseks ette teatamist: pane rõhk sellele kui palju on jäänud praeguse tegevuse lõpuni: sul on jäänud 10 minutit, sul on jäänud 5 minutit ja siis 2 minutit (enne viimast aja ütlemist anna lapsele info ka järgmise tegevuse kohta). Väga oluline on, et selline üleminek kindlasti ka toimuks kokkulepitud ajal. Vajadusel kasuta kella või taimerit, mis annab lapsele märku kui on õige aeg tegevus lõpetada, et suurendada lapse iseseisvust (pane koos lapsega telefonile või äratuskellale märguanne).
Lase lapsel teha ise valikuid: kui laps kasvab, on oluline, et ta saaks oma ajakava osas kaasa rääkida. Andes lapsele konkreetsed valikud „kas soovid duši all käia enne või pärast õhtusööki?“- võib see aidata tal tunda end jõulisena ja julgustada teda ennast paremini reguleerima.

Tõhusate tagajärgede loomine

Kõik tagajärjed ei ole võrdsed. Mõni neist pakub suurepärast viisi struktuuri loomiseks ning aitab lapsel mõista erinevusi vastuvõetava ja mitte vastuvõetava käitumise vahel. Samas kui teised tagajärjed võivad teha rohkem kahju kui kasu. Lapsevanem saab toetada lapse positiivse käitumise kujunemist, kui tal on hea arusaam sellest, kuidas tagajärgi arukalt ja järjepidevalt kasutada.

Tagajärjed, mida vältida

Negatiivse tähelapanu jagamine lapsele: lapsed hindavad kõrgelt oma elus oluliste täiskasvanute tähelepanu. Lapse jaoks on igasugune tähelepanu, nii positiivne kui negatiivne, parem kui mitte midagi. Negatiivne tähelepanu, nagu hääle tõstmine või löömine, suurendab aja jooksul lapse ebasobivat käitumist. Reageerides lapse käitumisele teda kritiseerides, mõjutab see negatiivselt tema enesehinnangut.
Hilinenud tagajärjed: kõige tõhusam on tagajärg siis kui see on kohene. Iga minut, mis möödub peale ebasobivat käitumist, on tõenäosus väiksem, et Sinu laps seostab oma käitumist selle tagajärjega. Hilisem tagajärg võib muutuda karistamiseks vaid karistamise pärast ning tõenäoliselt ei muuda tegelikku käitumist.
Liiga „karmid“ tagajärjed: lapsevanemad on aegajalt oma lastes pettunud. Mõnikord võivad nad olla nii pettunud, et reageerivad üle. Liiga karm tagajärg võib olla lapsele laastav ning ta võib loobuda isegi proovimast soovitult käituda.
Positiivsed tagajärjed: kui laps koperdab jalanõude jalga panemisel või klotside korjamisel, väljendades pahameelt, ei tohi Sina seda tema eest siiski ära teha. Lapse eest ära tegemine suurendab tõenäosust, et ka järgmisel korral ta seda ise ei tee.

Tõhusad tagajärjed

Kui soovid julgustada positiivse käitumise kordumist, on kõige tõhusam positiivse tähelepanu jagamine lapsele.

Positiivne tähelepanu positiivsele käitumisele. Kui Sa tunnustad oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Positiivse tähelepanu jagamine lapsele tõstab omavahelise suhte kvaliteeti, lapse enesehinnangut ja mõjub hästi kõikidele asjaosalistele. Lapse tunnustamine tema julge käitumise eest võib aidata tal leevendada ärevusetunnet ja aidata paremini aru saada juhistest ja piirangutest.

Aktiivne ignoreerimine. Seda võib kasutada AINULT väiksemate väärkäitumiste korral, kuid MITTE agressiooni ega häiriva käitumise korral. Aktiivne ignoreerimine hõlmab endas tahtlikult lapsele tähelepanu mitte andmises. Kui laps hakkab ebasobivalt käituma, ootad Sina kuni positiivne käitumine taastub/jätkub. Kui soovitud käitumine jätkub, tuleb koheselt pöörata lapsele positiivselt tähelepanu. Seda tehes õpetad oma lapsele, milline käitumine õige.

Preemiad. Preemia on võimalus anda lapsele positiivset tagasisidet soovitud käitumise kohta. Preemia on midagi, mille laps teenib, saades tunnustust millegi eest, mida ta teeb õigesti. Kui laps saab valida erinevate asjade vahel (lisaaeg iPadis, maiuspala vms), on preemia tema jaoks tõhus motivaator. Andes lapsele valikuvõimalused, ei kaota preemia aja jooksul oma võlu. Preemiad peaksid olema seotud konkreetse käitumisega ning neid tuleks pakkuda järjepidevalt.

„Aeg maha“. „Aeg maha“ meetod on üks tõhusamaid meetodeid, mida lapsevanemana saad kasutada, samas ka üks raskemini teostatavaid tagajärgi. Siin on juhend tõhusate „aeg maha“ strateegiate kohta.

Väljenda end selgelt: tee kindlaks, millise käitumise korral mõjub „aeg maha“ meetod. Kui laps käitub mitte soovitult, veendu, et Sinu reageerimisaeg oleks lühike ja järgneks kohe negatiivsele käitumisele.
Ole järjekindel: suvalisel ajal kasutades „aeg maha“ võtet õõnestad süsteemi, mis muudab tagajärgede mõistmise lapse jaoks keeruliseks.
Pane paika reeglid ning järgi neid: „aeg maha“ võtet kasutades ei tohiks lapsega rääkida enne kui see aeg on läbi. Aeg peaks lõppema vaid siis kui laps on rahunenud, et ta õpiks aja lõppemist soovitud käitumisega seostama.
Ülesande juurde tagasi pöördumine: kui Sa kasutasid „aeg maha“ meetodit ülesande mitte täitmise tõttu, tuleks kindlasti peale selle lõppemist anda lapsele konkreetne juhend algülesanne ära täita. Nii ei hakka lapsed „aeg maha“ meetodit kasutama põgenemisstrateegiana, et ei peaks korraldusi täitma.

Liina Lokko kommentaar: „Aeg maha“ võte võib osutuda väga suureks väljakutsete põhjustajaks kui seda teha teadmatusest valesti. Täiesti iganenud on lähenemine, kus laps jäetakse üksi oma tegude üle järele mõtlema. Juhul kui arvate, et see meetod on teie peres parim lahendus, siis tasub meeles pidada, et aeg maha võttel on oma seos nii vanuse kui ajaga – neljaastasele antakse rahunemiseks maksimaalselt 4, viiesele 5 minutit. Ise peaksite olema lähedal, et vajadusel lapsele toeks olla ja mõnikord ka ise samal ajal rahuneda, igal juhul kasutage aja mõõtmiseks kella. Rahuneda aitab kõva häälega sekundite lugemine, kellaseieri jälgimine, liivakella langemise jälgimine jms.

Erivajadusega või kiindumussuhte häirega lastele ei soovitata aeg maha võtet. Neile tuleb rahunemiseks anda selge ülesanne või tegevus, mis õpetab emotsioone ja keha kontrollima. Selleks sobib hästi liiva, ubade, herneste ja teiste selliste materjalide tõstmine ühest purgist teise, voolava veel all käte pesemine, esemete sorteerimine, legodega ehitamine jne.

Kõigi laste puhul võiks esimene eesmärk olla, et laps õpib märkama, et käitumine ei olnud sobilik ning et ta suudaks ebasobiva tegevuse asendada rahustava tegevusega. Alguses täiskasvanu suunamisel, hiljem teeb ta vastavalt arengutasemele seda juba ise.

Aeg maha võte ei tohiks kunagi muutuda karistuseks.

Kui Sa kasutad koduses keskkonnas käitumise reguleerimiseks kindlaid meetodeid, muutub sealne õhkkond rahulikumaks.

Allikas: Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Laste käitumisprobleemide levinumad põhjused

03.05.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Kui lapsel esinevad sagedased jonnihood ja/või trotslik käitumine, on esimese sammuna vaja välja selgitada, mis on sellise käitumise põhjustanud. Põhjus ei pruugi alati olla ilmne.

Eriti kui lapsed on väikesed, ei pruugi nad Sulle selgelt väljendada, mida nad tunnevad. Nad ei pruugi isegi aru saada, mis neid häirib.

Jonnihood ja emotsionaalsed pursked on tavaliselt märgid sellest, et lapsed võitlevad oma tunnetega, mille juhtimiseks neil puuduvad oskused. Nad võivad olla üle koormatud pettumusest või vihast teadmata, kuidas ennast tõhusalt väljendada või maha rahustada. Nad võivad vajada kõrvalist abi oma käitumise kontrollimiseks, vajalike oskuste arendamisel.

Ärevus

Inimesed kalduvad arvama, et ärevad lapsed on pigem häbelikud, klammerduvad või kartlikud, kuid ärevus võib panna lapsi käituma erinevalt. Kui kõrge ärevustasemega lapsed pannakse olukorda, mis nende ärevust tõstab, võivad nad olukorrast pääsemiseks proovida põgeneda või väljendada oma viha.

Ei ole haruldane kui see juhtub koolis, kus nõudmised ja ootused võivad avaldada lastele survet, tekitades tunde, et nad ei saa hakkama. Näiteks, võib sotsiaalse ärevusega laps tunda teiste poolset kriitikat enda suunas, mis võib panna teda asju loopima, inimesi lööma. Selline käitumine võib õpetajaid ja teisi töötajaid ajada segadusse, kuna nad ei mõista, miks laps ei tule enda tunnetega eakohaselt toime.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoositakse tavaliselt siis kui lapsel on raskusi tähelepanu koondamisega ning keskendumisega. Paljudele lapsevanematele on sellise diagnoosi saamisel probleemiks ka lapse käitumine. Lapsed võivad täiskasvanutelt saadud juhiseid ignoreerida, saada vihaseks, hakata ringi tormama või käituda trotslikult kui neil palutakse teha asju, mida nad ei soovi teha.

Selline käitumine on sageli tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomitest. Laps ei pruugi teha seda, mida talle öeldakse, kuna ta on hajevil või seetõttu, et tal on raske taluda igavaid ja raskeid ülesandeid. Tõenäoliselt käituvad nad mitte soovitult siis, kui neil palutakse lõpetada midagi, mis neile meeldib (nt. videomängu mängimine). Paludes ATH-ga lapsel tulla õhtusöögile, teha kodutöid või minna magama, võib kodune keskkond muutuda lausa lahinguväljaks, mil lapsevanemad võivad tunda jõuetust.

ATH-ga lapsed on impulsiivsemad kui teised lapsed. Nad võivad kedagi lükata ja karjuda teiste peale vaid sellepärast, et nad ei tule toime frustratsiooni ja teiste tugevate tunnetega.

Õppimishäired

Kui laps väljendab korduvalt pahameelt või trotslikku käitumist koolis või kodutööde tegemise ajal, võib see olla õppimishäire tagajärg. Selle asemel, et abi küsida, võib laps hakata vihikuid lõhkuma või teisele lapsele haiget tegema.

Laps, kellele tundub õppimine keeruline, võib olla pettunud ja kaotada sageli enda emotsioonide üle kontrolli. Kui laps ei tea, et tal on õppimishäired, võib ta muretsema hakata, et ta on rumal. Seetõttu proovivad nad tihti varjata oma raskusi, mis on seotud õppimisega. Lapse jaoks võib tunduda pahandustesse sattumine lihtsam kui inimestele teada andmine, et ta ei tule õppimisega toime. Tähelepanu pööramine sellele, millal probleemne käitumine esineb, võib aidata välja selgitada õppimisprobleeme ning leida lapsele vajalik tugi.

Probleemid sensoorses töötlemises

Lastel, kellel esinevad probleemid sensoorse informatsiooni töötlemisega, võivad esineda segadust tekitavat käitumist kui nad on ülekoormatud. Nad võivad karjuda, minna endast väga välja kui on keskkonnas kus on liiga ere valgus, lärmakas või rahvarohke keskkond. Nad võivad keelduda kandmast riideid, mis neile tunduvad ebamugavad või süüa toitu, mis tundub neile suus vale. Sensoorsete probleemidega lapsed võivad olla jäigad seoses muutustega rutiinis ning ärrituda või keelduda nende muutustega kaasa minemast, mis teistele lastele tunduvad tähtsusetud. Nad võivad eemalduda olukorrast kui see tundub nende jaoks liiga keeruline. „Võitle või põgene“ reaktsioon võib lapsel käivituda kui ta tunneb end ülekoormatuna ning tema reaktsioon olukorrale võib ta ohtu seada.

Depressioon

Mõnedel lastel, kellel esinevad tihti jonnihood, on taustal hoopis häiriv meeleoluhäire. Nendel lastel on ägedad jonnihood, millele lisandub ka krooniline vihastumine. Nad kalduvad suhtuma asjadesse ja olukordadesse negatiivselt ning reageerima probleemidesse, mis teistele võivad tunduda tühised, plahvatuslikult.

Autismispektri häire

Autismispektrihäirega lapsed on sageli tundlikumad ning altimad dramaatilistele kokkuvarisemistele. Nad võivad olla jäigad ja sõltuda rutiinist, et tagada oma emotsionaalne mugavus ning kõik ootamatud muutused võivad neile mõjuda laastavalt. Neil võivad puududa keele- ja suhtlemisoskused, et väljendada seda, mida nad soovivad või vajavad. Autismispektrihäirega lastel võivad käitumisprobleemid olla põhjustatud meditsiinilistest probleemidest, mida ei ole osatud seostada, seda eriti laste puhul, kes ei räägi. Nendeks võivad olla kõhukinnisus, refluks, kõrvapõletikud, allergiad ja isegi luumurrud. Enamik lapsi võivad väljendada negatiivset käitumisviisi kui nad ei tunne end hästi. Nad võivad emotsionaalselt plahvatada, sest ei tule toime valuga ega ei tea, kuidas seda väljendada või lõpetada.

Trauma

Lastel, keda on väärkoheldud või kes on kogenud traumat, võivad esineda raskused tugevate emotsioonide juhtimisel. Imikud ja väikelapsed õpivad täiskasvanutelt, kuidas ennast rahustada, kuid seda vaid juhul kui täiskasvanud on neid väiksena rahustanud. Kui lapsel ei ole sellist kogemust olnud ning ta on kogenud hooletusse jätmist, võib tal esineda probleeme vihastumisega ning enda maha rahustamisega. Sellistel hetkedel vajavad nad juhendamist ja harjutamist, et keerulistes olukordades toime tulla.

Lapsed, kes on kogenud traumat, kalduvad tõlgendama teisi inimesi enda suhtes vaenulikena, mistõttu reageerivad nad stiimulile ärritunult. Neil võib tekkida usk ja arvamus, et nad on halvad ning nendega juhtunu on nende süü. Nad võivad arvata, et nad ei meeldi inimestele või, et neisse suhtutakse ja käitutakse halvasti, seega ei ole mõtet isegi proovida käituda hästi.

Allikas: Caroline Miller, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.