fbpx

Kuidas seada tervislikke ekraaniajapiiranguid?

Raskused ekraaniajaga seonduvate piirangute kehtestamisel on lihtsad tulema – kui palju ekraani taga veedetud aega on ikkagi liiga palju? Kuidas luua tasakaalu vanema ootuste ning lapse soovide vahel?  

Järgnevalt on välja toodud mõned aspektid, mida piiranguid seades võib olla kasulik silmas pidada. 

Lapse heaolu

Ekraani taga veedetud tundide lugemisest võib olla rohkem mõistlikum hoopis lapse ajaveetmise viise suuremas pildis vaadelda. Kuigi alla 2aastaste laste puhul soovitatakse ekraane üldse vältida, siis vanemate laste puhul on eelkõige oluline, et nad osaleksid nutiseadmete kõrvalt ka tegevustes, mis toetavad nende üldist heaolu ning arenguliste eesmärkide täitmist. Abiks võib olla järgnevate küsimuste küsimine: 

  • Kas laps magab piisavalt?
  • Kas laps sööb piisavalt ning mitmekülgselt?
  • Kas ta on füüsiliselt aktiivne?
  • Veedab ta kvaliteetaega nii perega kui enda sõpradega?
  • Kas laps on kaasatud kooliellu, osaleb ta piisaval määral ka õppetöös?
  • On tal võimalus tegeleda hobidega, mis talle endale siirast huvi pakuvad?

Murekoht ei ole nutimaailmas veedetud tundide arv, vaid see, kuidas nutiharjumused lapse tervislikku eluviisi takistama hakkavad. Kui laps aga kogu aja enda toas nutiseadmetes on ning tervisliku eluviisi põhimõtteid unustama kipub, siis viitab see sekkumisvajadusele. Sealjuures on oluline meeles pidada, et taolise käitumise põhjuseks ei pruugi tingimata olla nutisõltuvus, vaid muuhulgas ka näiteks meeleoluhäired.  

Piirangute mõistlikkus

Kasulikud reeglid ei pea tingimata olema rigiidsed või ekstreemsed. Tehnikaid konfliktide vältimiseks reeglite loomisel on mitmeid: 

  • Lähene kaastundlikult. Ekraaniaeg võib talle pakkuda nii meelelahutust kui ka turvatunnet, võta seda arvesse ning valideeri lapse tundeid (näiteks: „Mõistan, et sul on hetkel pausi vaja ning soovid lõõgastuda“). See aitab lapsel tunda, et mõistad tema nutiharjumuste funktsiooni. 
  • Kasuta nutiaega preemiana. Lisanduva nutiaja kasutamine hea käitumise kinnitamiseks võib olla vägagi mõjus. Sealjuures on väga oluline lapsele konkreetselt selgitada, millisele käitumisele see preemia järgneb (näiteks: „Kui sa täna õigel ajal magama lähed, siis saad homme 10 minutit lisanduvat telefoniaega“).  
  • Kaardistage alternatiivsed vaba aja veetmise moodused. Eesmärk on koostöös lapsega kaardistada tegevused, mida ta saaks teha nutiseadmetes olemise asemel (näiteks lugemine, meisterdamine jne). See lihtsustab tema jaoks muude tegevuste valimist, vähendades käesolevas hetkes pinget uue tegevuse väljamõtlemise osas. 
  • Pane paika regulaarsus. Määra kindlad ajad, mil lapsele nutiaeg ette on nähtud (näiteks pool tundi enne õhtusööki). See aitab tal luua parema arusaama sellest, millal tal on nutiaega oodata ning vähendab sellega seotud teadmatust. 
  • Ole eeskujuks. Järgides ise samu või sarnaseid reegleid, mida lapsele loonud oled, siis lihtsustab see nende järgimist ka nende jaoks. 

Koostööd reeglite juurutamisel aitavad lisaks soodustada:

  • Vali õige aeg. Uute reeglitega leppimine võib laste jaoks kergem olla näiteks uuel nädalal vahetult peale koolivaheaega, võrreldes kiire ja tegusa päevaga nädala keskel.  
  • Loo kompromisse. Vanemate laste puhul võib olla kasuks nende enda arvamuse kuuldavõtmine. Kui teismeline soovib nutiaega õhtul, enne magamaminekut ning ütleb, et tema und see ei sega. Sel juhul võib seda varianti kaaluda ja anda talle nädala-kaks selle harjumuse testimiseks. Vanem saab jälgida, kas laps tuleb sellise kasutamisharjumusega toime või hakkab see siiski tema und segama. Viimasel juhul tasub lapsega koostöös reeglites siiski mõningaid muudatusi sisse viia. Peamine on lapse arusaamine, et nutiseadmete kasutamine on võimalik ka nii, et nende muud vajadused ja eesmärgid saavad täidetud.  

Uute reeglite juurutamisel on kriitilise tähtsusega järjepidevuse säilitamine – erandite tegemist tasuks esimese nädala-kahe jooksul vältida. Kuigi lapsed võivad nutiseadmete piirangute loomisele esmalt negatiivselt reageerida, siis on selle reaktsiooni eesmärgiks sageli uusi piire testida. Ajapikku lapsed harjuvad uute reeglitega ning need muutuvad osaks nende rutiinist ja kujunevad harjumuseks. 

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Parimad strateegiad emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks lastel

Emotsionaalne intelligentsus on võime ära tunda, hinnata ja juhtida iseenda ja teiste emotsioone. See mängib suurt rolli suhtlemises ja suhetes, võimaldades meil ümbritsevat keskkonda mõista, tõlgendada ja sellele sobivalt reageerida. 

Mõned võtmeaspektid emotsionaalses intelligentsuses on: 

  • teadlikkus enda emotsioonidest ja oskus nendega toime tulla;  
  • teiste inimeste tunnete äratundmine, mõistmine ja empaatia; 
  • käitumise reguleerimine erinevates sotsiaalsetes kontekstides;
  • tugevate suhete loomine teistega;
  • olukorrast lähtuvalt ratsionaalsete otsuste tegemine.

Laste emotsionaalne intelligentsus

Laste emotsionaalne intelligentsus koosneb mitmest komponendist, mis võimaldavad neil tuvastada, mõista ja hallata nii enda kui ka teiste inimeste emotsioone.

Eneseteadlikkus aitab lastel märgata oma emotsionaalseid seisundeid. See ei tähenda ainult oma tunde mõistmist, vaid ka sellest aru saamist, miks nad nii tunnevad. Selleks peavad lapsed olema võimelised erinevates olukordades oma emotsioone ära tundma ja nimetama. 

Emotsionaalne reguleerimine on oluline oskus, mida lapsed juba varases eas õpivad, kuid mida nad ei valda enne, kui on palju vanemad. Emotsioonide reguleerimine tähendab võimet ära tunda ja toime tulla keeruliste tunnetega nagu viha, kurbus, frustratsioon või piinlikkus enne, kui need kontrolli alt väljuvad. Emotsionaalne reguleerimine on ka võime viivitada rahuldustundega ja mõelda enne impulsiivset käitumist. 

Empaatia tähendab võimet panna ennast kellegi teise olukorda, kujutleda, kuidas nad võivad end tunda, ja vastavalt käituda. 

Sotsiaalsed oskused aitavad lastel edukalt suhelda enda ümber olevate inimestega. Selleks on vaja mõista ja harjutada erinevaid suhtlemistehnikaid (verbaalsed ja mitteverbaalsed, alternatiivsed suhtlusseadmed jne) ning arendada konfliktide lahendamise oskusi. Need oskused aitavad lastel luua tugevaid suhteid, mis omakorda aitavad neil tunda end õnnelikumalt, turvalisemalt ja elu väljakutsetega toimetulemiseks paremini varustatult. 

Emotsionaalne intelligentsus ja sensoorne töötlemine

Sensoorne töötlemine ja emotsionaalne intelligents on tihedalt seotud. Sensoorne töötlemine on protsess, mille käigus me võtame vastu tajuteavet ümbritsevast maailmast (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus ja liikumine) ning reageerime vastavalt sellele. Üks sensoorse töötlemise valdkond mõjutab otseselt ka emotsionaalset intelligentsust: interotseptsioon. 

See on võime tajuda ja tõlgendada signaale, mida me oma kehalt saame, nagu näiteks näljatunne, väsimus, temperatuur, valu, südame löögisagedus ja hingamine. Introspektsioon mängib emotsionaalses intelligentsuses olulist rolli, kuna see võimaldab meil oma tundeid ja nende tekkimist täpsemalt määratleda. Oma kehalt tulevate vihjete mõistmise abil saame oma emotsioone ja käitumist paremini juhtida. Näiteks kui mõistame, et meie südame löögisagedus suureneb stressi või ärevuse tõttu, saame harjutada sügavat hingamist või võtta paar minutit teadliku meditatsiooni jaoks, et aidata kehal ja vaimul lõdvestuda. 

Märgid, mis viitavad raskustele: 

  • Emotsioonide reguleerimise on keeruline ning see viib impulsiivse käitumise ning vihapurseteni. Lapse jaoks on märkimisväärne väljakutse rahulikku olekusse tagasi jõuda. 
  • Raskused teiste inimeste emotsioonide ära tundmise ja neile reageerimisega. See omakorda takistab suhete loomist ja sõprade leidmist.  
  • Abstraktsete kontseptsioonide (nt empaatia) mõistmine võib olla raskendatud. Seda võib märgata erinevates sotsiaalsetes olukordades, näiteks mänguväljakul, spordis, sünnipäevapidudel. 
  • Puudub enesekindlus oma tundeid juhtida või oma tegude eest vastutust võtta. 
  • Ei suuda toime tulla koolis ette tulevate olukordadega, näiteks halva hinde saamine või õpetaja nõue ülesanne teisiti lahendada/uuesti teha. 
  • Suurem tõenäosus ärevuseks või depressiooniks.  

emotsionaalne intelligentsus

 

Kuidas emotsionaalset intelligentsust arendada

Siin on mõned näpunäited emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks, mida on võimalik oma igapäevasesse rutiini sisse viia. Neid saab kasutada nii kodus, teraapias kui ka koolis. 

Emotsioonide tuvastamine

Enne kui laps suudab mõista oma emotsioone, peab ta teadma sõnu, millega erinevaid emotsioone nimetada. Alustage päeva jooksul kogetud emotsioonide tuvastamisest – see hõlmab nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone ning aitab kõiki tundeid normaliseerida. Rääkige erinevatest viisidest, kuidas mittesõnaline suhtlemine näitab, mida inimene tunneb. Küsige oma lapselt küsimusi nagu: “Kas sa nägid, kuidas ma selle multifilmi peale naersin? Mis sa arvad, miks ma naersin? Mis sa arvad, mis tunnet ma tundsin?” 

Proovige vältida lapsele ta enda tundeid ise ette ütlemast; selle asemel andke talle valikuid ja küsige näiteks: “Sa naeratasid kiikudes, kas see oli sellepärast, et sa tundsid end õnneliku või kurvana?” 

Erinevate emotsioonide ära tundmine vajab harjutamist ja järjepidevust. Lisage see võimalikult paljudesse vestlustesse. Rääkige ka teiste inimeste tunnetest, keda ringi liikudes näete. Võite küsida lapselt, kuidas näoilmete järgi otsustades keegi end tunda võib. Seda saab teha ka koos raamatuid lugedes ja televiisorit vaadates. 

Strateegiate ja empaatia mudeldamine 

Lapsed õpivad meid vaadates rohkem kui sellest, mida me neile räägime. Kui suudate ise oma emotsioone tõhusalt juhtida, on tõenäolisem, et ka laps tuleb sellega paremini toime. Kui aga sageli enesevalitust kaotate, järgib laps ilmselt ka selles osas lapsevanema eeskuju. 

See tähendab, et peate esmalt tuvastama oma isiklikud strateegiad olukordadeks, mil olete pettunud või ülestimuleeritud. Seejärel veenduge, et hetkeolukorrast ka räägite. Näiteks kui tunnete end liigsest mürast ülekoormatuna ja abistavaks strateegiaks on mürasummutavate kõrvaklappide kasutamine, rääkige ka lapsega olukorrast. “Tunnen end nii suure müra tõttu ärevana/väsinuna/ülekoormatuna, seega panen kõrvaklapid pähe, et end rahulikumana tunda.” 

Lapsele kaasa elamine õpetab talle, kuidas ka teistele kaasa elada. Selle asemel, et öelda lapsele: “Kõik on korras, pole hullu!”, kui üks ta mänguasjadest katki läheb ja ta nutma hakkab, proovige pigem: “Näen, et sinu mänguasi läks katki ja sa nutad, tundub, et see tegi sind kurvaks.” Siis veenduge, et pakute talle tuge, näiteks kallistades või aidates mänguasja parandada. Mida rohkem suudate oma lapse tundeid kinnitada ja talle tuge pakkuda, seda tõenäolisem on, et ta teeb seda ka ise. 

Avatud vestlused emotsioonidest

Lisaks emotsioonide tuvastamisele on oluline lapsele selgitada, et tunded ei jagune heaks ja halvaks. Oluline on see, mida me tundega teeme – mõned tunded võivad meid panna teatud viisil käituma ja sellel võivad olla tagajärjed. Näiteks, kui laps on oma õe või venna peale pahane ja teda lööb, siis sellel on mitmeid negatiivseid tagajärgi (nt suhete rikkumine, tõsiste vigastuste tekitamine jne). 

Oluline on rahulikul hetkel rääkida lapsega sellest, mida ta ärritudes teha saab. Tunda end pahase või vihasena pole halb asi; me kõik tunneme end mõnikord nii. Kui aga vihahoos kedagi lööme, siis on sellel halvad tagajärjed, seega peame oma vihaga teisiti hakkama saama. Võimaldage oma lapsele turvaline koht, kus ta saab kõigist päeva jooksul kogetud emotsioonidest rääkida. 

Järjepidevad piirid

Lapsed saavad järjepidevatest piiridest hästi aru – nad teavad, mida oodata. Samuti aitavad piirid neil mõista, millised tagajärjed teatud tegevustega seotud on. Kui piirang, et nad ei tohi enda peale vihastades teisi lüüa, on järjepidev, siis teavad lapsed täpselt, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja ikkagi teisi löövad. Samamoodi teavad nad ka, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja kasutavad hoopis mõnda rahunemisstrateegiat (vajadusel teie abiga). 

Esitage piirangud ja tagajärjed neutraalsel viisil. “Kui me kedagi lööme, siis tagajärg on selline.” Püüdke vältida häbi tekitamist (“See juhtus, sest sa olid halb.”) ja hoidke sõnum lihtne ja selge. 

Primitiivsed refleksid 

Säilinud primitiivsed refleksid (kaasasündinud liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult ning mis aitavad imikul areneda ja uusi oskusi omandada) võivad mõjutada negatiivselt sensoorset töötlust ja emotsionaalset intelligentsust. Kui algrefleksid jäävad säilima (ehk jäävad kehasse kinni), töötab aju madalamal tasemel, aju ja keha on sageli võitlus- või põgenemisrežiimis. See takistab lapsel emotsioonide juhtimist – puudub piisav kognitiivne võimekus peatuda ja enne tegutsemist mõelda.  

Üldine tervislik olukord 

On oluline üle vaadata ka lapse üldine tervislik seisund, sealhulgas unerutiin ja -kvaliteet, võimalikud ainepuudused ja põletikud. Kui midagi lapse rutiinis või kehas on “paigast ära”, võib see mõjutada ka ta võimet oma emotsioone hallata. Mõelge viimasele korrale, kui te ise öösel magada ei saanud – kui hästi suutsite järgmisel päeval oma emotsioone kontrollida ja juhtida? 

Laste igapäevane tegevus

Jälgige oma laste füüsilist aktiivsust ja seda, kui sageli nad õues käivad. Kokkupuude loodusliku valgusega mõjutab positiivselt nii meeleolu kui und.  

Oluline on ka lapse ekraaniaeg, sotsiaalne keskkond, huvitegevused ja igasugused loovad väljundid. Tehnoloogia ei saa olla ainus abivahend lapse sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamisel, sest inimlikku õppimist saab õpetada ainult inimestevahelises suhtluses ja reaalsetes elusituatsioonides. 

Kokkuvõte

Soovime, et lapsed kasvaksid üles tervete ja õnnelikena. Emotsionaalne intelligentsus mängib selles võtmerolli. Igapäevaelus on vaja nii oskust oma emotsioone mõista ja strateegiaid, mida kasutada enda rahustamiseks, kui ka oskust luua ja hoida positiivseid suhteid. 

Proovige mõnda selles artiklis toodud strateegiat – alustage väikeste sammudega ja püsige järjekindel! 

Allikas: www.harkla.co, autor Jessica Hill, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Kuidas aidata lapsi, kes on enda vastu liiga karmid?

Enesekriitiliste ja ennast halvustama kippuvate laste toetamine 

 

Kuuleme pidevalt, kuidas lapsed ütlevad enda kohta midagi negatiivset: “Ma olen nii loll.” “Ma ei meeldi mitte kellelegi.” Ja muidugi “Ma olen paks”. Mõnikord on tegu lihtsalt ühekordsete märkustega või komplimentide õngitsemisega. Need võivad olla kahjutud. Selline mõtlemisviis, mida eksperdid nimetavad negatiivseks sisekõneks, võib peegeldada laste ebatervislikku kalduvust mõelda endast halvimat ja selline harjumus võib viia millegi tõsisemani või olla ohumärk selle kohta.  

Mis on sisekõne? 

Sisekõne on põhimõtteliselt meie sisemonoloog. See võib olla viis, kuidas teadvustate mõtetega endale te ümber toimuvat, harjutate keelt ja suunate end kohustusi täitma.  

Sisekõne on tihti konstruktiivne, kuid selle mõju võib olla ka vastupidine. Me kõik käitume vahel enesekriitiliselt ja see ei ole otsene põhjus muretsemiseks. Samas on kasulik mõelda, miks teie laps ennast halvustab ja millal võib see probleemile viidata. 

Üldistav mõtlemine

Lapsed teevad sageli enda kohta väiteid, mis peegeldavad “kõik või mitte midagi” mõtlemist. Näiteks kui lapsel ei lähe ühes jalgpallimängus hästi, hüüab ta: “Ma olen jalgpallis noob” (Eesti laste väljend). Kui selline üldistav mõtlemine jätkub igas eluaspektis, võib see mõjutada seda, kuidas lapsed üldiselt mõtlevad ja end tunnevad. 

Perfektsionism

Lapsed, kes seavad endale võimatult kõrged nõuded, on altid negatiivsele sisekõnele. Perfektsionistid võivad enda vastu nii karmid olla, et nad muutuvad eesmärke saavutada püüdes iseenda suurimaks vaenlaseks.  

Kooli jaoks liiga lahe

Kui ennast halvustav laps ütleb: “Ma saan selle kontrolltöö eest kindlasti kahe.” või “Ma olen nii paks.” võib see mõnel juhul olla sotsiaalse kaitse meetod. Eelkõige teismeeas laste jaoks muutub sotsiaalsfäär väga tähtsaks. Teatud suhtlusringkondades ei peeta tarkust lahedaks ja välimusele keskendumine võib viidata püüdlustele populaarsete lastega sobituda.  

Tähelepanu otsimine

Lapsed võivad mõnikord hakata valjuhäälselt endast negatiivselt rääkima, et teistega manipuleerida või endale tähelepanu tõmmata. Näiteks võib laps proovida vanemates süütunnet tekitada, rääkides sellest, kui kohutav laps ta on ja kuidas ta karistamist väärib. 

Vastupidavuse puudumine

Mõnel juhul võib enesekriitiline mõtlemine viidata vastupidavuse puudumisele või madalale talumisvõime piirile. Kui lapsed reageerivad igale väiksemale pettumusele regulaarselt negatiivse sisekõnega, võib see viia teatud kogemuste vältimiseni ja motivatsiooni puudumiseni suurte raskustega silmitsi seistes. 

Kiusamine

Kui last sageli mõnitatakse, võib ta kergesti solvangud omaks võtta ja neid uskuma hakata. Negatiivne sisekõne võib saada alguse teiste eakaaslaste kiusamise eesmärgil tehtud kommentaaridest. Mõne aja pärast võib laps uskuma jääda kõike halba, mida tema kohta räägitakse. See muutub osaks tema sisekõnest ja arvamuseks iseendast. Vanemal on siin kindlasti raske vaadata, kuidas tema laps nende deemonitega võitleb. Negatiivne sisekõne võib viia depressioonini või käitumist ühest äärmusest teise, näiteks: kõigepealt ei hooli ta oma välimusest, siis langeb laps teise äärmusesse, kus ta hoolib ainult oma välimusest.  

Millal peaksite muret tundma?

Vahel harva endast negatiivselt rääkimine on loomulik ja selle pärast ei pea muretsema. Enesekriitika võib aga viidata madalale enesehinnangule, õpiraskustele, ärevusele või depressioonile. Pööra tähelepanu järgmistele märkidele:  

  • Negatiivne enesekriitika on pidev ja ulatuslik. 
  • See ei põhine reaalsusel. Näiteks teised lapsed kutsuvad teie lapse endaga mängima, kuid ta kardab, et ta ei meeldi mitte kellelegi või ta õpib korralikult ja saab alati koolis häid hindeid, aga kardab, et saab järgmisel korral kahe. 
  • See mõjutab lapse suhteid või koolitöid. 
  • Teie lapse söömis- ja/või magamisharjumused on muutunud. 
  • Ta ütleb pidevalt ebamääraselt “Ma ei tunne end hästi”, aga füüsilised haiguse sümptomid puuduvad. 

Kuidas saavad vanemad oma last aidata?

Siin on mõned viisid, kuidas vabastada lapsed negatiivsest mõtlemisest ja juhtida nad eemale hävitavast sisekõnest: 

  • Kuulake ja toetage. Võib tunduda ahvatlev seda ignoreerida, kui teie laps on esimest korda enesekriitiline, Selliseid kommentaare ei ole soovitav lihtsalt tähelepanuta jätta, isegi kui need kõlavad rumalalt või ei põhine reaalsusel. Selle asemel pakkuge oma lapsele turvaline koht, kus ta saab oma muresid kurta ja püüdke aru saada, mis ta sisemaailmas toimub. 
  • Realistlik lähenemisviis. Kriitilise sisekõnega pole mõtet võidelda liiga optimistliku “positiivse mõtlemisega”, soovituslik on realistlikum lähenemine. Nii et kui laps ütleb, et ta on kindel, et keegi ei räägi temaga tema esimesel päeval uues koolis, ei tohiks te öelda: “Su esimene koolipäev läheb suurepäraselt ja sa saad miljon sõpra.”. Selle asemel võiksite öelda: “Esimene koolipäev võib olla natuke hirmutav, kuid pärast sisseelamist leiad tõenäoliselt sõpru ja uus kool hakkab sulle meeldima.” 
  • Vaadelge enesekriitikat kontekstis. Täiskasvanud saavad lapsi aidata, rääkides nendega viisil, mis on seotud konkreetse olukorraga. Aidake lastel aru saada, mis neid konkreetselt häiris või ajendas neid enesekriitiliselt rääkima, ja kinnitage, et üks halb kogemus või väike eksimus ei tähenda seda, et nad on milleski halvad.  
  • Ergutage realistlikku ja positiivset sisekõnet. Proovige lõpetada ka iseenda kohta negatiivsete asjade ütlemine. Ärge keskenduge oma vigadele ega muretsege valjuhäälselt oma kaalu pärast. Me soovime oma lastele positiivse enesehinnanguga eeskuju anda. Soovituslik on rääkida ka lugusid enda elust, millega te laps saab samastuda. Olgu see siis ilustatud näide või täielikult tõsielu sündmustel põhinev, peamine on see, et te õpetate last ärevusevabalt elus toime tulema ja realistlikku sisekõnet pidama. 
  • Parandage ennast. Kui te panete tähele, et räägite iseendast negatiivselt, võib see luua väärtusliku õpetusliku momendi. Kujutame ette, et te kõrvetate toidu põhja ja karjute ärritunult: “Ma olen kohutav kokk!”. Jätkake vestlust oma lapse ees sarnaste sõnadega: “tegelikult olen ma enamasti päris hea kokk, lihtsalt see üks roog ebaõnnestus, kuid ma ei lase sellel end häirida ja jätkan tulevikus enesekindlalt söögitegemist.” 
  • Hoia ühendust kooliga. Kui teie laps käib koolis, uurige tema õpetajatelt, mida ta räägib väljaspool kodu. Nende perspektiivi kuulmine aitab teil näha terviklikumat pilti. Selline teave võib olla kasulik ka hiljem, kui teil peaks vaja minema professionaalset hinnangut lapse kohta. 
  • Otsige professionaalset abi. Kui enesekriitiline mõtlemine on püsiv ja mõjutab teie lapse elu negatiivselt või kui see on seotud muude murettekitavate meeleolu ja käitumise muutustega, võib olla aeg pöörduda spetsialisti poole, kes aitab kindlaks teha, mis probleemi põhjustab ja kuidas seda ravida.

Allikas: autor Katherine Martinelli, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Vaikne aeg on laste aju jaoks hädavajalik

Eksperdid ütlevad, et lapsed vajavad vaikset aega sama palju kui nad vajavad mängimist. 

Vaikne aeg – see fraas võib tuua ettekujutuse vaiksest kodust, puhkavast lapsest ja mõneminutilisest rahust vanematele. Miks see vajalik on ja miks seda aega lapse päeva looma peaks? 

Vaiksel ajal on väikese lapse päevas oluline osa ja mitte ainult sellepärast, et see annab väikestele kehadele puhkust. Perepraktika terapeudid soovitavad planeerida lastele igapäevaselt vaikset aeg, see aitab neil end emotsionaalselt taastada ja laadida, mis on vajalik, et aidata neil oma emotsioonidega hakkama saada ja pettumustega toime tulla. Vaikne aeg aitab lastel tegusatel päevadel püsida piisavalt energilised ja tulla toime intensiivse lapseliku uudishimuga. Regulaarne puhkus on ka keha kasvamiseks hädavajalik.  

Vaikne aeg on kõigi väikelaste jaoks ülioluline, olenemata sellest, kas nad magavad veel või mitte. See puhkeaeg rahustab vaimu ja keha, andes teie lapsele võimaluse pidevast stimulatsioonist lahti saada.  

Miks on vaikne aeg kasulik?  

Lõõgastumine. Väikelapseiga on täidetud sensoorsete ülekoormuse hetkedega. Selles vanuses võtab väikelaps omaks kõike, mida ta näeb, kuuleb, maitseb, nuusutab ja puudutab, ning tema aju töötab ülikiiresti, et seda kõike mõtestada. Sensoorsed häired, mis väljenduvad enesekontrolli kaotamises, on selles vanuses tavalised, eriti kui väikelastel pole aega enne nende tekkimist eemalduda, lõõgastuda ja end laadida. 

Iseseisvumine. Kui lastel on aega iseendale, saavad nad õppida, mida neile meeldib teha, ja keskenduda oma tegevusse. Puuduvad segajad ja teised inimesed, kelle pärast muretseda. 

Kujutlusvõime ja loovuse areng. Vaikne aeg pakub puhkust loominguliseks mõtlemiseks. Vähem segavaid tegureid jätab lapsele rohkem võimalusi oma päeva üle järele mõelda, raamatusse sukelduda või midagi meisterdada. 

Keskendumisvõime areng. Vaikses keskkonnas, kus segajaid on vähe või üldse mitte, saab teie väikelaps keskenduda ainult sellele, mida ta teeb. Võite avastada, et just vaiksel ajal on teie laps vähem vinguv, suudab paremini istuda ja üksi kasvõi terve raamatu läbi vaadata. 

Enesega rahulolu. Uuringud näitavad, et lapsed ja noorukid, kes veedavad regulaarselt aega üksi, suhtuvad üksi olemisse positiivsemalt. Üksi olles kontrollivad nad oma tundeid, mõtisklevad oma mõtete ja tegude üle, rahustavad oma ärevust ja teevad produktiivseid ülesandeid. Väikelapse jaoks järjepideva vaikse aja andmisega võib aidata tal õppida vanemaks saades üksi olemise aega targalt kasutama ja tunda end rahulolevana omaette olemisega. 

Vaikne aeg võimaldab muidugi ka lapsevanemal hinge tõmmata ja ennast laadida.  

vaikne aeg

Kuidas planeerida lapse päevakava nii, et see hõlmaks vaikset aega?

Kuigi võite olla panustanud igapäevaselt vaikse aja loomisse, võib laste kaasamine olla hoopis teine teema. Üleminekud on lastele rasked ja õues ringi jooksmiselt vaiksele ajale tulek võib olla keeruline. Eduka vaikse aja rakendamise nipp on oma päeva struktureerimine.  

Kasutage visuaalseid pilte. Koostage lapsele päevakava, mis kasutab visuaalset esitust igast suuremast tegevusest, sealhulgas vaiksest ajast (nt hommikusöök, riietumine, õues mängimine, vaikne aeg, kunstiaeg jne). Lapsed võtavad visuaalsed pildid üldjuhul hästi vastu. Visuaalne päevakava näitab lastele, mida päevast oodata. Kui lapsed teavad, et vaikne aeg on tulemas, aitab see neil valmistuda ja ühelt tegevuselt teisele paremini üle minna.  

Veenduge, et tegevusel enne vaikset aega oleks kindel ja selge lõpp-punkt. Kui lapsed mängivad õues, võivad nad olla ärritunud, kui palute neil tuppa tulla. Kasutada võib suupisteid või koos mängimist vahetult enne vaikset aega. Tegevused, mis selgelt lõppevad (mäng lõpeb, suupisted on kõik söödud), teevad üleminekud lihtsamaks kui avatud mänguaeg. 

Kasutage vaikseks ajaks taimerit. Veendu, et lastel on selge kaua vaikne aeg kestab ja selleks sobib hästi taimer või liivakell. Pidage meeles, et peate olema vaikse aja rakendamisel järjekindel. Kui lapsel on võimalus vaiksest ajast välja vinguda või kokkulepitust varem lõpetada, proovivad nad vaikset aega vältida iga päev.  

vaikne aeg

Mõned vaikse aja tegevused lastele

Kui olete valmis vaikset aega proovima pidage meeles, et kuigi multifilmi vaatamine võib tunduda suurepärane viis aidata lastel lõõgastuda, siis reaalsuses pole ekraaniaeg parim viis vaikse aja veetmiseks. Lapsed saavad palju rohkem kasu lõõgastavatest ja kaasahaaravatest tegevustest, mis võimaldavad neil oma meelt ja keha laadida ning täita samal ajal rahustavat ülesannet. 

Raamatud. Raamatud on ideaalne vaikse aja tegevus, isegi lastele, kes veel lugeda ei oska. Raamatute lugemine ja vaatamine vähendab stressi ning arendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Samuti aitab kaasa lugemis- ja kirjutamisoskuse arengule. Kui lapsed loevad sama raamatut ikka ja jälle, õpivad nad etteaimatavust ja rutiini. Samuti arendavad raamatud kujutlusvõimet. Asetage raamatud lapsele kättesaadavale kõrgusele ja laske lapsel ise valida, millist raamatut nad soovivad vaadata või lugeda.

Ehitamismängud. Legod ja muud ehitusmänguasjad võimaldavad lastel vaikselt aega veeta. Millegi ehitamine arendab laste loovust ja peenmotoorikat. Tehke kokkulepe, et lapsed võivad teile vaikse aja lõpus näidata oma loomingut.  

Joonistamine/värvimine. Vaikse aja veetmiseks sobib nii joonistamine kui värviraamatu värvimine. Joonistamine on intellektuaalse teekonna algus, mis sisaldab keelelisi, loogilisi, matemaatilisi ja musikaalseid aspekte. Lisaks võimaldab joonistamine väljendada, mida laps teab ja tunneb. See on eriti oluline lastele, kelle suuline või kirjalik sõnavara on piiratud. Joonistamine parandab eneseväljendusoskust, suurendab enesekindlust ning avardab loovust. Pildi loomisel toimub pidev mõtlemine, mis aitab kaasa vaimsele arengule. Kriipsude, joonte ja kujundite valmimine harjutab käelist tegevust ja loob aluse kirjutamis- ning lugemisoskusele. 

Pusled. Pusled on head lõõgastusmängud, mis sobivad ideaalselt vaikse aja veetmiseks. See on tegevus, mis võimaldab keskenduda pildile, käsilolevale ülesandele – see arendab lapse tähelepanuoskust ja loogilist mõtlemist. Pusled aitavad lapsi vaiksel ajal hoida tegevuses ja hõivatud.  

Vaikne muusika. Rahustav muusika võib aidata teie lapse meeleolu seada. Sõltumata sellest, milliseid vaikse aja tegevusi teete, kaaluge kindlasti lõõgastava taustamuusika lisamist.  

 

Vaikse aja jaoks on mitmeid võimalusi. Valmistage laps vaikseks ajaks ette kasutades visuaalset päevakava. Proovige vältida ekraane ja valida rahustavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, mis aitavad lastel ennast nii vaimselt kui füüsiliselt laadida.  

 

Allikas: www.mother.ly, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

10 Montessori pedagoogikast inspireeritud fraasi, et väljendada oma lastele kiindumust

Montessori pedagoogika keskendub lapsele kui tervikule ja hoiab tähelepanu all nii füüsilist kui ka emotsionaalset heaolu. Montessori koolitusel pannakse suurt rõhku lapsega kontakti saavutamisele. Kui laps tuleb rühma või klassiruumi, siis soovitatakse laskuda tema silmade kõrgusele, suruda tal kätt ja öelda midagi sellist: „ Ma olen nii õnnelik, et sa täna siin oled.“   

Siinkohal mõned mõtted, kuidas ka kiirel ajal lapsele piisavalt oma kiindumust näidata ja kindlad olla, et nad tunnetavad meie armastust ja toetavat suhtumist. 

Proovi kasutada neid fraase, et tugevdada sidet lapsega ning anda talle teada oma siirast huvist ja soovist olla tema jaoks olemas: 

1. „Olen rõõmus sind nähes!“  Tee see oma hommikurutiiniks. Võib olla väga raske alustada päeva positiivse noodiga, kui väikelapsed peavad ärkama vara. Siiski on neile oluline teada, et meil on hea meel nendega koos olla ja hoolitseda nende eest iga päev.  

2. „Tule kaissu.“  Võite seada äratuse iga päev viis minutit varasemaks ja võimaldada lapsele enne lasteaeda minekut väikese kaisus vedelemise aja. Kui see mõte ei tundu hea, siis ehk saate sisse viia rutiinse laupäevahommikuse kaisus vedelemise aja. Leidke oma perele sobiv viis koos lõõgastumiseks ka siis, kui lapsed suuremaks saavad. Mõned lapsed vajavad füüsilist lähedust rohkem kui teised, jälgige seejuures alati lapse soove.  

3. „Mulle meeldib, et sa oled nii lahke.“  Montessori pedagoogika koolitustel rõhutatakse vajadust tunnustada suuremeelsust. See võib olla tõhus meetod nende laste puhul, kes tavaliselt otsivad negatiivset tähelepanu. Märgake, kui nad teevad midagi hästi ja kiitke neid. Võite kiitmisega ka veidi liialdada, sest see õpetab last otsima positiivset tähelepanu. Näiteks kui su laps krabab alati väiksema õe või venna mänguasja endale, samas aegajalt märkad neid rahulikult koos näiteks raamatut lugemas, siis anna teadlik positiivne tagasiside jagamise osas: „Mulle meeldib väga, et sa oled õega raamatut jagades nii lahke.“ Selline tunnustamine annab lapsele teada, et me näeme neid kui häid inimesi ja laseb kujuneda positiivsel enesehinnangul. Püüa leida sarnaseid hetki, et teha lapsele komplimente ja anda positiivset tagasisidet. 

4. „Kas sa soovid teada, mis mulle sinu juures eriti meeldib?“  Kasuta neid väljendeid ja mõtteid eriti siis, kui sul on rohkem lapsi. See annab lapsele teadmise, et ta on sinu jaoks ainulaadne ja oluline. Mida erilisem on personaalne tähelepanu, seda rohkem kasu sellest on. „Sa oled hea poiss!“ ei tähenda lapse jaoks eriti midagi, aga kui sa ütled: „Mulle meeldib väga, et sa oma asjade eest hoolt kannad.“, on see piisavalt konkreetne ning lapsele lihtsasti mõistetav.   

5 „Tule, istu minu juurde!“  Mõnikord on läheduseks vaja suurt karukallistust ja lahkeid sõnu, teinekord on vaja lihtsalt koos veedetud vaikset hetke. Väikelaste puhul ei ole alati selge, missugune on nende armastuse keel, kuid koos veedetud kvaliteetaeg on lapse jaoks alati oluline. Mõnikord panevad vanemad endale liiga suure surve, arvates, et kvaliteetaeg on mingi väga eriline sündmus ebatavalises kohas, aga tegelikult võib see olla hoopis midagi väga lihtsat, näiteks mõni minut üksteise kaisus diivanil. 

6. „Kas sa tahaksid millestki rääkida?“  Küsi seda oma väikelapselt, kui ta peale unejuttu korduvalt sind oma voodi juurde tagasi kutsub. Enamasti konkreetset vastust ei saa, aga samas laps teab, et oled tema jaoks olemas ja valmis teda kuulama. See annab lapsele teadmise ka edaspidiseks, et vanem on valmis teda kuulama.  

7. „Sinu kallistused on kõige paremad!“  Andke oma lapsele teada, et kallistate neid sellepärast, et soovite olla nende lähedal ja väärtustate nende kiindumust ja lähedust.  

8. „Kas sa said mu kirja kätte?“  Püüdke leida väike hetk päevas, et kirjutada oma lapsele sedel või kirjake mõne armastava lause või sõnaga. Jätke see näiteks lasteaia riietusruumi kappi. Kui laps loeb kirja, siis annab see talle selge signaali, et vanem mõtleb tema peale ka siis, kui ollakse üksteisest eemal.   

9. „Mida Sa tahaksid minuga koos teha?“  Proovige lasta lapsel valida, mida võiks koos ette võtta. Isegi kui selleks kulub aega vaid pool tundi, saab laps kindlustunde, et soovite teha just seda, mida tema välja pakub. Isegi kui näitate huvi üles lapse hobide osas, mis teid tegelikult väga ei huvita, on sellest kasu, kuna saate last jälgida temale meeldivates tegevustes ning saada juurde teadmisi tema mõtetest ja tunnetest.  

10. „Ma armastan sind vaatamata kõigele!“  Lapsele on lihtne näidata oma armastust siis, kui ta on rõõmus ja heas tujus. Kuid seda on raskem teha siis, kui laps on näiteks mänguväljakul sattunud probleemidesse või teeb oma õdedele-vendadele haiget. Isegi suuremate jonnihoogude vahel andke talle teada, et armastate teda tingimusteta.  

Lõpetuseks – kõige olulisem on leida just teie jaoks sobivaim viis oma lapsele loomupäraste tunnete näitamiseks. Katsetage erinevate lähenemistega ja saate teada millist lähendust teie laps kõige enam vajab. Võibolla teile meeldib voodis kaisus vedeleda, aga lapsele üldse mitte. Ometigi vajavad nad teie lähedust ja kinnitust selle kohta. Kui olete nende vajadusest teadlikum, oskate ka sobivamaid lähenemisviise välja pakkuda. Armastage oma lapsi tingimusteta ja näidake seda neile iga päev. 

Allikas: www.Mother.ly. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

10 lihtsat teadveloleku harjutust toetamaks ATH-ga lapse keskendumisvõimet ja eneseregulatsiooni oskusi

Teadveloleku ehk ka meelerahu harjutused (inglise k mindfulness) aitavad ajul rahuneda, parandada keskendumisvõimet ja vähendada hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse sümptomeid.

Paljudele, eriti aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lastele, võib meelerahu harjutuste tegemine olla vastumeelne. Selleks, et meditatsioonitehnikaid õigesti rakendada, ei ole nad sageli piisavalt teadlikud enda keha aistingutest, tunnetest ja hingamisest. Lapsevanemad, kelle enda kogemused teadveloleku harjutustega on vähesed, võivad tunda, et ei tea kuidas enda lastega nende tegemist alustada, milliseid harjutusi valida ning kuidas toime tulla erinevate takistustega.

Teadveloleku harjutused on võimalikud ja efektiivsed igas vanuses. Edukuse võti on harjutuste kohandamine lähtudes lapse huvidest ja võimekusest. Tasub hoida avatud meelt ja julgustada last kasutama harjutusi just temale sobival ja meeldival viisil.

Millist kasu toovad teadveloleku harjutused lastele?

Uuringud on näidanud, et igapäevane teadveloleku harjutuste praktiseerimine parandab tähelepanu, tõstab enesehinnangut ja aitab lastel paremini enda emotsioone jälgida. On olemas tõendeid selle kohta, et mindfulnessil põhinev harjutuste tegemine toob kaasa püsivad struktuursed muudatused ajus. Harjutuste tegemine tugevdab neid ajupiirkondi, mis vastutavad tähelepanu, emotsioonide regulatsiooni ja probleemilahendusoskuste eest. Mõned uuringud on leidnud, et regulaarselt teadveloleku harjutusi tegevad lapsed on võrreldes eakaaslastega empaatilisemad.

Kuidas alustada?

Parim ja ka lihtsaim viis teadveloleku harjutustega alustamiseks on julgustada last keskenduma enda hingamisele. Allpool on toodud kaks lapsesõbralikku tehnikat, mis on abiks alustamisel.

Kuuma kakao hingamine. Selle harjutuse tegemiseks paluge, et laps hoiaks enda käsi üleval, nagu hoiaks ta enda näo all kruusi kuuma kakaoga. Paluge lapsel ette kujutada, kuidas ta esmalt tunneb kuuma kakao lõhna. Ta hingab seda sügavalt nina kaudu sisse ning seejärel puhub jahutamiseks sujuvalt üle pinna suu kaudu välja. Laske lapsel seda hingamismustrit ja visualiseerimist korrata minut või paar. Ikka nina kaudu lõhnaga sisse ja suu kadu jahutades tagasi välja. Julgustage last leidma hingates endale sobiv rütm: mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.

Sellised harjutused aitavad lastel luua positiivseid seoseid ning paremini mõista enda hingamismustreid. Aeglane tahtlik hingamine on see, mis rahustab keha ja aju. Visualiseerimine aga käivitab frontaalsagara ja aitab ATH-ga lastel märgata enda ekslevat tähelepanu.

7/11 hingamine. See tehnika ongi täpselt niisama lihtne, kui kõlab. Laske lapsel 7 sekundit sisse ja 11 sekundit välja hingata. Pärast paari kordust peaks laps märkama, et tema peas olevad mõtted on vaibunud ja ta võib ka füüsiliselt tunda ennast rahulikumana. Kui kasutada 7/11 hingamist 12-15 kordust, siis toimub 4-6 hingetõmmet minutist. On teaduslikult tõestatud, et see soodustab pikaajalist keskendumist.

Veel 8 lihtsat teadveloleku harjutust lastele

Hingamisharjutused on lihtsad ja mitmekülgsed, samuti on need alati meiega kaasas. Kuid mitte kõik lapsed ei võta neid kohe omaks. Kui lapsele ei meeldi klassikalised sisse- ja väljahingamise harjutused, siis võib proovida ka järgnevaid:

1.Tähelepanelik värvimine. Pakkuge lapsele võimalust valida temale meeldiv joonistusvahend (kriidid, pliiatsid, vildikad vms) ja julgustage teda värvides tähelepanelikult jälgima. Suunake last märkama seda, kuidas joonistusvahend paberil liigub, millise tunde see liikudes tekitab. Joonistamist võib proovida nii istudes, aga ka näiteks tagurpidi olles.

2. Labürint. Minge õue ja joonistage maha kõveraid jooni, ämblikuvõrk või lihtsalt suur keeris. Paluge enda lapsel proovida kõndida mööda joont. Sama harjutust saab proovida ka toas kasutades selleks põrandale maalriteibiga raja markeerimist. Harjutus täidab enda eesmärgi siis, kui laps läbib raja aeglaselt kontrollitult ja on keskendunud. Kujutage ette, et rajalt kõrval on kuum laava, kuhu kukkuda ei tohi.

3. Hingamisnupp. Teadveloleku harjutuste üks alustalasid on suurelt ja sügavalt hingamine. Seda saab harjutada määrates lapsega ühiselt hingamisnupp. Valige kodus koos lapsega ükskõik milline ese (ukselink, mänguasi, või ka paberitükk seinal, millele on kirjutatud „hingamisnupp“) ja leppiga omavahel kokku, et kui laps seda eset puudutab, siis teeb ta suure ja sügava hingamise. Näiteks iga kord, kui kodust lahkute, laske lapsel enda rahustamiseks puudutada ukselinki ja hingata. See aitab lapsel hetkeks peatuda ja mõelda. Nii on võimalik rahustav hingamine integreerida lapse igapäevarutiini. Boonusena saate õpetada ärevat last otsima ja kasutama hingamisnuppu enese rahustamiseks.

4. Mina märkan. Tegemist on mänguga „Mina märkan“ (inglise k „I Spy“), kuid sisaldab erinevaid vastuseid, mis aitavad arendada lapse teadlikkust. Tõenäoliselt leiavad lapsed mängu käigus asju, mida nad varem märganud pole. Näiteks võib püüda leida igas vikerkaare värvitoonis objekte või proovida märgata esemeid erinevates tekstuurides (pehme, kõva, torkiv, läikiv) ja erineva kujuga (ruut, ring, kolmnurk).

5. Jooga. Jooga poosid, mis nõuavad tasakaalu (näiteks puu poos) arendavad keskendumist ja enesekontrolli. Tagurpidi poosid aga rahunemist. Erinevate jooga pooside kohta võib leida palju inspiratsiooni internetist.

6. Kudumine. Kudumine õpetab nii keskendumist, enesekontrolli, koordinatsiooni kui ka matemaatikat. Lisaboonusena hõlmab kudumine ka peenmotoorikat. Kui tavaline kudumine tundub lapsele liiga keeruline, siis võib proovida ka heegeldamist või ainult sõrmedega kudumist.

7. Aiatööd. Aiatööde tegemine võib hästi sobida lastele, kes vajavad palju motoorset liikumist. Lapsed, kellel on raske paigal istuda, saavad sageli suurepärast hakkama kaevamisega. Laske neil aias kaevata, rohida ja istutada.

8. Pausi äpp (inglise k „pause app“). Iga asja jaoks on olemas vastav rakendus. Tehnoloogiast üleujutatud maailmas on olemas rakendus ka aja maha võtmiseks. On olemas rakendusi, mis muudavad hingamise ja aeglase liikumise laste jaoks lõbusaks. Laske lapsel kasutada seda minut või paar korraga, et aidata tal keskenduda ja rahuneda.

Allikas: Experts of ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Kuidas trauma ja pikaajaline stress mõjutavad arenevat aju

Probleemid töömälu ja täidesaatvate funktsioonidega, emotsiooniregulatsiooni raskused, riskikäitumine ja õpiraskused on tunnuseks nii aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kui ka traumakogemusega lastele ja teismelistele. Teadus ütleb, et kokkupuude traumaatiliste sündmustega ja pikaajaline stress mõjutavad kahtlemata laste aju, kuid sellele viitavad välised märgid on harva ilmsed või kergesti diagnoositavad.
Trauma ja selle mõju teadvustamine laste aju arengule on kriitilise tähtsusega. See aitab märgata ning annab võimaluse paremini toetada lapsi ja noori, kes on traumaatilise kogemuse juures või on paranemise teekonnal.

Mis on trauma?

Trauma on emotsionaalne šokk, mis järgneb ühele stressirohkele sündmusele või nende sündmuste jadale. Traumat võib liigitada erinevalt lähtuvalt selle kestusest ja kordumisest. Kõik traumeerivad kogemused jagavad aga ühte ühist tunnust: need kahjustavad laste stabiilsus ja turvatunnet.

Traumaatilised kogemused võivad olla järgnevad:

  • koolikiusamine;
  • füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine;
  • hooletusse jätmine;
  • rassism ja diskrimineerimine;
  • vaesus;
  • lähedase pereliikme surm;
  • rasked õnnetused ja vigastused;
  • lahutus, konfliktid vanemate vahel.

Trauma on kompleksne ja mitmetahuline. Kõik, mis tekitab stressi, pole tingimata aga traumeeriv. Mis on traumeeriv ühe lapse või noore jaoks, pole seda teise jaoks. Näiteks võivad ebasoodsad kogemused mõjutada last, kellel on geneetiline eelsoodumus depressioonile teisiti, kui last kellel eelsoodumus puudub.

Trauma ja ATH

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirel on nüansirikas seos traumaga. Näiteks on ATH-ga lastel suurem tõenäosus traumajärgse stressihäire tekkimiseks. Samuti on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv suurem alla vaesuspiiri elavates perekondades ning see omakorda on seotud traumade tekkimise ja kogemise tõenäosusega.

Kuidas trauma muudab arenevat aju

Limbiline süsteem inimese ajus vastutab ellujäämisfunktsioonide (pulss, vererõhk, hingamine jms) eest. Otsmikusagar ehk frontaalsagar aga kõrgemate funktsioonide eest (otsuste tegemine, probleemilahendus, planeerimine). Need süsteemid arenevad välja erineval ajal. Limbiline süsteem on sünnist sisuliselt muutumatu, otsmikusagar aga areneb aja jooksul edasi.
Terves ajus töötavad need süsteemid sujuvalt koos ja saavad funktsioneerimiseks ja arenemiseks piisavalt „kütust.“ Stressi ja traumaga kokkupuutumisel läheb aju nn ellujäämisrežiimile ning „kütus“ suunatakse eemale aju otsmikusagarast limbilisse süsteemi. Areneva aju otsmikusagar ja selle funktsioonid on just seetõttu stressi ja trauma mõjude suhtes eriti tundlik.

Pikaajaline kokkupuude trauma ja stressiga on seotud ka järgnevaga:

  • mõju hipokampusele – aju piirkond, mis on seotud mälu ja õppimisega;
  • hüppeline adrenaliini ja kortisooli kõrge tase, mis ujutab üle aju ja häirib selle pikaajalist arengut;
  • aju hall- ja valgeaine tasakaalu häirumine, mille tagajärjeks on vigased närvirakkude võrgustikud.

Trauma tagajärjed lastele

Pikaajalise stressi ajal on ajus juhtival kohal ellujäämisrežiim. Selle aju osa töö, mis tegeleb mõtlemise ja planeerimisega on häirunud. Lastel, kes kogevad traumat või pidevat stressi, ilmnevad sageli järgnevad käitumise ilmingud ja raskused:

  • ärrituvus;
  • impulsiivsus;
  • tähelepanematus;
  • keskendumisraskused;
  • mitmeosaliste juhiste järgimise raskused;
  • sotsiaalne eemaldumine, raskused suhetes;
  • akadeemiline alasooritus.

Kui lapsed kogevad traumat varajases eas, võib selle mõju aju arengule ilmneda alles aastaid hiljem, kui nõudmised akadeemilisele sooritusele ja sotsiaalsetele oskustele suurenevad ning aju funktsioonid ei tule nende täitmisega toime.
Paljud ülal toodud trauma tunnused on omased ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. ATH-ga lapsed võivad olla traumaatilise stressi mõjude suhtes rohkem tundlikumad.

Laste toetamine pärast stressirohkeid ja traumaatilisi sündmusi

Võimalusi trauma mõjude vähendamiseks ja lapse toimetuleku toetamiseks on mitmeid. Näiteks on üheks võimaluseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) ja ka teadveloleku harjutused.
Traumale reageerimise ja selle mõjude vähendamisel mängivad samuti suurt rolli vanemad ja teised lapsega kokku puutuvad täiskasvanud (vanemad õed ja vennad, õpetajad, treenerid ja teised positiivsed eeskujud).

  • Anna aega ja ruumi. Ärge asuge traumeeriva sündmuse kohta infot küsima. Selle asemel kinnitage lapsele, et olete alati valmis rääkima, kui laps seda soovib. Võite pakkuda alternatiivseid tegevusi nagu filmi vaatamine või ühine jäätise söömine.
  • Rakendage aktiivset kuulamist. Kui laps asub rääkima enda lugu, siis kuulake teda vahele segamata. Kasutage peegeldavat kuulamist („Kas ma sain õigesti aru, et …“ „Ma kuulen, et sa ütled, et …“). Vältige nõu andmist. See võib lapse täielikult sulguda.
  • Rääkige võimalikult lihtsalt. Lühendage enda lauseid ning lihtsustage sõnavara. Vältige pikki keerulisi fraase.
  • Antavad juhised hoidke lühikesed ja lihtsad. Stressis ja ärevatel lastel on keeruline informatsiooni meelde jätta. Tuletage neile leebelt meelde majapidamistöid ja muid kohustusi. Pakkuge enda tuge: „Ma tean, et sul on praegu palju mõtteid, kuid me peame homme kodust lahkuma kell 7.00, et jõuda kooli. Kuidas ma saan sind aidata, et saaksime õigel ajal kodust lahkuda?“
  • Kasutage visuaalseid abivahendeid. Kasutage hommiku- ja õhturutiinide visualiseerimiseks piltloendit. See aitab vähendada koormust niigi stressis ajule.
  • Mudeldage eneseregulatsioonioskusi. Laps õpib iseennast reguleerima siis, kui annate talle eeskuju. Julgustage oma last tegema pause selleks, et ennast rahustada ning taastada kontroll aju üle.
  • Arendage lapse kohanemisvõimet. Aidake lapsel:
    • luua suhteid (perekond, sõbrad, huviringid, noortegrupid jne);
    • leida võimalusi enesearenguks;
    • kujundada positiivset mina-pilti;
    • aktsepteerida seda, et muutused ja ebamugavustunne on osa elust;
    • liikuda enda eesmärkida suunas tagasilöökidest hoolimata.

Allikas: Cheril Chase, PH.D., ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

10 efektiivset tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

Mõnikord võivad tekkida olukorrad, mida on lapsele liiga palju ja see võib nad viia enesekontrolli kaotamiseni ning tekitada nii temas endas kui teistes liigselt stressi. Selleks, et lapsega hea suhe säiliks, tasub teada, kuidas nendes olukordades last edukalt rahustada.

 

Tasub teada, et enesekontrolli kaotamine erineb “tantrumitest,” ehk olukorrast, kus laps ei saa oma tahtmist ja võtab seetõttu üles jonnituurid. Emotsionaalse plahvatuse hulka võivad kuuluda agressiivne käitumine, destruktiivne käitumine, nutt, karjumine ja lugematu arv muid asju.

Võib tunduda, et enesekontrolli kaotamine ilmub ei kusagilt, kuid pöörates tähelepanu sellele eelnenud sündmustele ja hetkedele, võib märgata, et hoiatusmärgid olid siiski olemas.

Emotsionaalsel plahvatusel võib olla erinevaid põhjuseid:

  • sensoorne üleküllus;
  • lapsele korraga liiga paljude nõudmiste esitamine;
  • emotsionaalsed segadused ja -üleelamised;
  • valu.

Enesekontrolli kaotamise protsess lapsel.

 

Ennetamine

Ennetamine on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Selleks, et õppida lapse emotsionaalseid plahvatusi ennetama, on vaja aega. Oluline on luua lapsega usalduslik suhe ning võimalikult hästi õppida tundma tema käitumismustreid.

Edukaks ennetamiseks on vaja:

  • märgata ja tuvastada varajased hoiatusmärgid;
  • märgata keskkonnast tulenevaid võimalikke ärritajaid ja neid võimalusel muuta või vältida;
  • õpetada last sinuga suhtlema enne, kui plahvatus jõuab tekkida.

Parim aega ennetuseks on aeg, kui laps on rahulikus faasis. See on hea aeg kasutada positiivset kinnitamist ja õpetada lapsele toimetulekuoskusi ja erinevaid käitumisstrateegiaid. Laps suudab õppida siis, kui ta on rahulik.

Emotsiooni regulatsioon

Enesekontrolli kaotamise ajal lülitab aju välja otsmikusagara, mis tegeleb mõtlemise, planeerimise ja impulsside kontrollimisega. Sellel asemel aktiveerub ajus ellujäämismehhanism ning tekib võitle-või-põgene reaktsioon.

Kui lapsel tekib emotsionaalne plahvatus, siis põhjuseks on see, et aju on tuvastanud ohu ning käima on läinud nn häiresüsteem. See, mida laps ohuna tajub, võib olla väga erinev sellest, mida peame ohuks meie. Seda eriti autismiga lastel, kes on igasuguse sensoorse sisendi osas tundlikud. Kui lapse tagumine aju on võtnud võimust ja ta on jõudnud plahvatuseni ning aktiveerunud on võitle-või-põgene reaktsioon, on parim jääda rahulikuks ning tagada lapse ohutus seni, kuni tema otsmikusagar taas tööle hakkab.

väikelaste emotsioonid

10 tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

1. Väldi lapsega arutlemist. Emotsionaalse plahvatuse ajal on lapse eesmine ajuosa (kus toimub mõtlemine ja mis annab võimaluse arutlemiseks) välja lülitatud. Aju on kortisooli (stressihormoon) ja adrenaliiniga üleujutatud, mistõttu pole võimalik ligi pääseda sellele aju osale, mis tegeleb loogilise mõtlemisega. Täiskasvanul võib tekkida kiusatus lapsega arutlema asuda, kuid see muudab olukorra sageli hullemaks. Võite lapsele öelda loogilisi ja õigeid asju, kuid see lihtsalt ei jõua temani. Selle asemel kinnitage lapsele, et tal on turvaline ja tagage talle tema põhivajadused.

2. Eemaldage juba olemasolevad nõudmised ja ärge esitage neid juurde. Kas teate seda tunnet, kui kõike kuhjub korraga liiga palju ja teil on keeruline sellega toime tulla? Ka lapsed tunnevad seda. Kui laps tunneb, et talle esitatakse korraga liiga palju nõudmisi, võib ta kaotada enesekontrolli. Sellistel hetkedel pole abi, kui palute tal lõpetada või teha midagi muud, mis võib olukorra muuta hoopis hullemaks. Pange enda ootused pausile ja keskenduge lapse rahunemise toetamisele.

3. Kinnitage tundeid, kuid mitte tegusid. Isegi kui te ei mõista, miks lapse reaktsioon teatud asjadele või olukordadele on selline, nagu ta on, siis seetõttu lapse häbistamist tema tunnete pärast tasub igal juhul vältida. Kinnitage tema tundeid, aktsepteerige tema mõtteid ning andke talle märku, et olete tema poolel. Sellel hetkel võib lapsele öelda: „On mõistetav, et oled praegu ärritunud“ või „Ka mina tunneksin nii, kui see minuga juhtuks.“ Lapse emotsionaalseks toetamiseks ja suunamiseks võib lisada sõna „sest.“ Näiteks „On mõistetav, et oled ärritunud, sest tahtsid sinist, mitte punast autot ja mõnikord on raske mitte saada seda, mida sa soovid.“

4. Märka kehakeelt ja näoilmeid ning austa lapse isiklikku ruumi. Kui laps on enesekontrolli kaotanud, siis viimane asi, mida soovime on, et laps tajuks meid kui ohtu. Selle vältimiseks on oluline olla teadlik tema isiklikust ruumist, kehakeelest ja näoilmetest. Igal inimesel on enda isikliku ruumi vajadus. Olles kõrgendatud emotsionaalses seisundis, võib laps enese turvaliselt tundmiseks vajada rohkem ruumi kui tavaliselt. Kui püüame last kallistada või teda sülle võtta, võime soovitule tekitada vastupidise efekti ning tekitada hoopis lõksus olemise tunde. Püüdke näida rahulik, hoidke näoilme neutraalne ja kasutage avatud kehakeelt. Ärge kortsutage kulmu ega pange käsi risti või puusa.

5. Ära kunagi karju. Lapse peale karjumine võib koheselt hävitada teie vahelise suhte ja turvatunde. Karjumine muudab teid ähvardavaks ning olukorra lahendamise asemel võib see tekitada veel suurema emotsionaalse plahvatuse. Kui laps karjub või teeb palju lärmi, siis oodake, kuni ta on vaikseks jäänud. Seejärel rääkiga temaga rahulikult ja empaatiliselt.

6. Lasku lapsega ühele tasemele. Kui suhtled väikese lapsega, siis tasub meeles pidada, et olete tema jaoks juba hirmutav, sest füüsiliselt olete palju suurem kui tema. Võimalusel istu koos lapsega või kükita tema tasemele, et teie silmad oleksid ühel kõrgusel.

7. Juhi tähelepanu kõrvale. Olukorra eskaleerumise vältimiseks tasub proovida lapse tähelepanu kõrvale juhtimist. Näiteks anda talle tema lemmikmänguasi, viia ta rahulikku ruumi või juhtida ta tegema rahustavaid tegevusi. Võib tunduda, et selliselt premeerite soovimatut käitumist, kuid tegelikult väldite palju emotsionaalselt kurnavama olukorra tekkimist. Lapse rahunedes on teil võimalik temaga rääkida ja arutleda.

8. Peegelda lapse tundeid ja vajadusi. Mõnikord võib olla keeruline mõista, miks laps enesevalitsuse kaotab. Peegeldamise kasutamine annab lapsele mõista, et te kuulata neid ning võtate nende muresid tõsiselt. Võite näiteks öelda: „Sa ütled, et sa oled vihane, sest sa ei saanud roosat tassi.“

9. Ole hinnanguvaba. Ärge andke lastele hinnanguid nende reaktsioonide pärast. Olenemata olukorrast ja teie mõtetest selle osas, teeb hinnangute andmine olukorra tõenäoliselt hullemaks. Ärge olge lapsega sarkastiline, ärge süüdistage teda tema tunnetes. Ka loengu pidamist tasuks vältida – see ei meeldi kellelegi.

10. Vältige „ei“ ütlemist. „Ei“ on enamiku inimeste jaoks käivitav sõna ning võib juba niigi emotsionaalselt laetud olukorra veelgi keerulisemaks muuta. Muidugi ei tähenda see, et peaksite kõigele „jah“ ütlema, vaid selle asemel pakkuda lahtisemaid vastuseid, nagu „Me saame selleks aja planeerida“ või „Sellest saame rääkida siis, kui kõik on rahulikud.“

 

Allikas: Olivia Sheppard, The Sunshine Room. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Teismeliste viha – kuidas sellega hakkama saada?

Stereotüüpsete silmi pööritavate, uksi paugutavate mässumeelsete noorukitega toimetulemine on lapsevanemate jaoks kõike muud kui naljakas. Emotsionaalsed puhangud, ettearvamatud meeleolumuutused ja sagedased võitlused kõige üle, võivad vanematele jätta tunde, et nad kõnniksid kui munakoortel.

Teismelistel on praegu palju põhjuseid olla vihane. Pandeemia on põhjustanud frustratsiooni kõigis. Ei käidud koolis, ei saadud kokku sõpradega, ära jäid ka peod ja kohtingud. Oli lõputu aeg, mis veedeti koduses keskkonnas perega ja/või ekraanides. Noortes tekitas see palju erinevad hirme ning ebakindlust tuleviku ees.

On normaalne olla vihane

Psühholoogid ütlevad, et viha ei pruugi olla halb. Viha on oluline osa meie emotsionaalsest elust. Samas kui oma emotsioone on keeruline reguleerida (karjumine, kaklemine, ebasõbralik olemine), võivad tagajärjed olla hävitavad ja häirivad.

Vanemad ei tohiks näha teismeliste viha kui midagi, mida peab hajutama või ületama, vaid kui inimeseks olemise normaalset osa. Lapsevanema ülesanne on aidata lapsel mõista, et viha on normaalne. Viha võib olla motiveeriv kui see sunnib püüdlema sotsiaalsete muutuste poole. Vihane olemine ei tähenda, et lapsel on midagi valesti, see tähendab, et ta peab leidma viisi nende tunnetega toimetulemiseks. Eesmärk ei tohi olla takistada teismelisi viha tundmast, vaid aidata neil leida turvalisemaid, vähem kahjulikke, võibolla ka produktiivsemaid viise selle väljendamiseks.

Tervislike viiside leidmine, kuidas väljendada ja töödelda oma viha, võib olla keeruline isegi kõige küpsematele täiskasvanutele. Kuigi välimuse järgi võivad teismelised tunduda kui täiskasvanud (seda ka ise väites), siis nende aju ja keha veel arenevad. Probleemide lahendamise ja impulsside kontrollimisega seotud prefrontaalne ajukoor on aju osa, mis areneb täielikult välja alles kahekümnendate keskpaigas või lõpus. Noorukite keha on täis hormoone nagu östrogeen ja testosteroon, mis võivad oluliselt mõjutada nende meeleolu. Kui teismelised teevad impulsiivselt otsuseid või reageerivad väikestele provokatsioonidele, tasub meeles pidada, et nad on bioloogiliselt vähemvõimelised valdavate tunnetega (nt. viha) hakkama saama kui täiskasvanud.

Viha lahti kodeerimine

Väga oluline on aidata lastel õppida rääkima sellest, mis nende viha põhjustab. Mõned teismeliste „nõmedused“ on nende arengu etapile sobivad, olles eesmärgiga ennast vanematest eraldada (Kas sulle meeldib see? Ma vihkan seda!).

Viha võib tekitada tõsiseid probleeme. Ärrituvus, meeleolukõikumine ja erinevad vihapuhangud võivad olla ärevuse ja/või depressiooni sümptomid. Kui on traumakogemus või mingi muu negatiivne kogemus, võivad ilmneda meeleolukõikumised ja vihapursked. Probleemid  koolis, probleemid sõprade ja suhetega, võivad maskeeruda vihaks, eriti kui lastel puuduvad oskused oma tunnete väljendamiseks. Mida siis peaks tegema?

Ulata lapsele käsi

Kui Sa märkad, et Sinu teismeline väljendab tavapärasest rohkem viha või on rohkem ärritunud, ära hoia end eemale. Anna talle teada, et oled märganud, et midagi on valesti ning paku talle võimalust endaga vestelda kui ta on selleks valmis. „Ma näen, et Sa oled ärritunud. Ma tõesti soovin sind aidata. Kas me võiksime omavahel rääkida?“ Kui Sinu laps väljendab vastumeelsust, astu samm tagasi ja anna lapsele aega. Selle asemel ütle lapsele midagi sellist: „Ma näen, et Sa oled praegu vihane ja tundub, et Sa ei soovi minuga hetkel rääkida. Ma olen teises toas kui Sa oled valmis.“

Kinnita ja näita üles austust kui Sinu laps on valmis rääkima. Anna talle teada, et võtad tema tundeid tõsiselt. Meie emotsioonid on suhtlusvahendid. Need annavad teistele teada, mida me tunneme ja aitavad meil oma vajadusi rahuldada. Teismeliste probleemid võivad täiskasvanutele tunduda rumalad või isegi dramaatilised, kuid Sinu lapse jaoks on need tunded tõelised ja valusad. Kui Sinu laps väljendab mingil põhjusel vihatunnet, ole ettevaatlik, et Sa seda ei pisendaks ega tähelepanuta jätaks. Selle asemel teadvusta lapse tunnet- „see tundub nii vihale ajav“- ning anna endast parim, et esitada küsimusi ja kuulata ilma hinnanguid andmata või proovimata probleemi „lahendada“.

Samuti võib Sul olla raske mitte tunda pettumust kui Sinu teismelise viha on suunatud Sinule. Isegi siis kui lapsel on väga raske, loodab ta ikkagi, et Sina oled rahulikum ja annad talle teada, et see, kuidas ta end tunneb, on Sinu jaoks oluline. Kui Sa võtad hetke oma emotsionaalse kogemuse tunnistamiseks, võib see aidata olukorda leevendada. Raske on vihaseks jääda kui keegi tõesti siiralt ütleb:“ Ma saan aru, mida Sa tunned. Olen siin, et aidata.“

Kontrolli ennast

Olgem reaalsed! Raske on olla parim versioon endast kui Sa oled surve all. Kellelegi ei meeldi kui tema peale karjutakse või tema ees uksi paugutatakse. Lapsevanemad on ainult inimesed ning teismelised võivad olla raevukad. On normaalne, et tunned pettumust, segadust või viha. Lapsed ootavad (jah, isegi teismelised) lapsevanematelt vihjeid, kuidas nad peaksid käituma. Lapsevanemaks olemise korral on oluline näidata vihaga toimetulemist oma käitumisega, mitte sõnadega.

Vanematel on sageli raske saavutada kontrolli oma emotsioonide üle, samal ajal kui nad püüavad lapse vihaga toime tulla. See ei tähenda, et lapsevanemad ei saaks või ei tohiks vihastuda. See tähendab, et see, kuidas Sa tuled toime oma emotsioonide kontrollimisega vihastudes, on suur osa Sinu saadetud sõnumist oma lapsele.

Enda käitumise jälgimine on tõhusa reageerimise võtmeks, eriti kui tunned pettumust. Ole teadlik oma kehakeelest ja hääletoonist. See, kuidas Sa asju ütled, võib olla sama oluline kui see, mida Sa ütled. Näiteks „Mul on kahju, et tunned end nii pettunult“ kõlab paberil hästi, kuid kui Sa ütled seda läbi hammaste, ei reageeri Sinu laps sellele hästi. Harjuta kohal olemist, hingates sügavalt sisse lugedes kümneni või minnes jalutama.

paus

Tee paus

Võib tunduda ahvatlev tüli jätkata, kuid seda ei tohiks teha, olles vihane. Selle asemel tee paus, kuni mõlemad olete maha rahunenud. Ütle lapsele selgesõnaliselt, miks Sa otsustasid vestlust mitte jätkata. Näiteks: „Tead, ma tõesti tahan sellest Sinuga rääkida, kuid olen liiga pahane praegu. Võtame mõlemad veidi aja maha ja jätkame vestlust kui tunneme ennast mõlemad rahulikumalt.“

Jätka lapsega vestlust kui te tunnete end mõlemad vähem ärritunult. Sellise käitumisega näitad Sa oma teismelisele, kuidas on õigem toimida.

Millal peaks abi otsima?

Viha, pettumus, ärritunud olek ja isegi raev on kõik inimeseks olemise normaalne osa. Teismelistel on tugevad tunded, kuid kui vihal on nende elule liiga suur ja negatiivne mõju, on aeg otsida abi. Igal korral kui esineb järjepidev vägivald kellegi suunas, mida ei ole teismelisel võimalik kontrollida, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Viha, mis näib tulevat ei kusagilt või on järjepidevalt püsiv, sõltumata sellest, mis toimub, võib olla märk millestki tõsisemast.

Iga inimese lävi on erinev, kuid kui lapse viha mõjutab tema tegevusvõimet või mõjutab olulisel määral perekonna omavahelisi suhteid ja on võimalus, et laps teeb teistele või endale viga, on aeg otsida psühholoogilist abi.

Märka head

Arstid ja teised spetsialistid paluvad lapsevanematel meeles pidada, et möödunud aasta on olnud teismelistele (ja kõigile teistele) ebatavaliselt raske ning inimeste võime tulla toime stressiga on erinev. Peame harjutama aktsepteerimist. On väga oluline, et lapsevanemad mõistaksid, et kuigi see tihtipeale ei paista välja nii, siis meie lapsed üritavad. Kuigi nad võivad plahvatada, on see seotud rohkem nende aju arenguga ja võimega kontrollida enda emotsioone.

Lapsevanematel võib olla lihtne keskenduda halbadele ja ebameeldivatele olukordadele ning unustada häid/ilusaid hetki. Tuleb meeles pidada, et me kõik anname endast parima, arvestades praegust olukorda ning omandatud oskusi.

Kui otsid võimalusi, kuidas anda lapsele ruumi ning säilitada temaga häid suhteid, tunnusta teda ja naudi hetki, mil olete koos. See lähendab teid ning aitab koos ületada ka kõige keerulisemad olukorrad.

teismelised

 

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi! 

Strateegiad edukaks suvevaheajaks

Näpunäited laste eduka suvevaheaja korraldamiseks

Saad teada:

  • Miks on oluline struktuuri ja rutiini hoidmine ka suvevaheajal?
  • Mil viisil struktuuri luua ja hoida?
  • Kuidas toime tulla võimalike käitumisprobleemidega?

Lapsed on kooliaasta lõpus vaimustuses eesootavast suvepuhkusest, laisklemisest ja kaua magamisest. Samal ajal ei pruugi see nende vanematele sama suurt rõõmu valmistada. Lapsevanemad, kelle lastel esineb emotsionaalseid raskusi või arengulisi probleeme, vajavad suvevaheajaga toime tulemisel lisa ressursse.
Kool pakub lastele turvalist keskkonda üsna kindla struktuuri ja rutiiniga. See on oluline kõikidele lastele, aga eriti oluline on see ärevatele, aktiivsus- ja tähelepanuhäire ja ka autismispektrihäirega lastele. Kool on nendele lastele turvaline tsoon, mis on üsna etteaimatava keskkonnaga. Ilma nende turvaliste elementideta on lapsed vastuvõtlikumad ärevusele, neil võib esineda rohkem käitumisprobleeme ja raevuhooge. Vanematele on sellisel juhul tegemist kõike muud kui puhkusega.

Järgnevalt on välja toodud mõned nipid, kuidas laste toimetulekut suvevaheajal toetada.

Säilitage kindel päevakava

Ehkki kooli struktuuri pole võimalik täies ulatuses säilitada, siis tasub proovida päevakava jälgimist nii palju, kui see on võimalik. Näiteks tasub hoida endiselt kinni kindlatest söögi- ja magamamineku aegadest. Just koolivaheajal võib vanematel tekkida soov lasta lastel kauem üleval olla ning hommikul ka hiljem ärgata. Eriti nädalavahetustel, mil ka vanemad ise seda hea meelega teevad. Tasub aga meeles pidada, et pikas perspektiivis on kindla päevakava ja -rutiinide hoidmine tasuvam, sest see loob lapsele turvatunde.

Kasutage visuaale

Lapsed, sealhulgas autismispektrihäirega lapsed, kellele meeldib etteaimatavus võivad minna endast välja, kui toimuvad nende jaoks ootamatud muutused. Neid ja ka teisi lapsi toetab visuaalse päevakava kasutamine. Päevakava kirjeldab ära kogu päeva jooksul toimuva (7.00 äratus, mine vannituppa, pese nägu.
8.00 hommikusöök).

Päevakava struktuur ja raskusaste sõltub lapse vanusest ja arengutasemest. Päevakava võib koostada ainult piltidega, ainult sõnadega või ka nende kombinatsioonina.

Tehke plaane

Tasub proovida planeerida suviseid tegevusi nii vara kui võimalik ja anda plaanidest teada ka lastele. Planeerimine võib hõlmata nii üksiksündumuseid (vanaemale külla minemine) kui ka igapäevaseid tegevusi (näiteks ujumas ja mänguväljakul käimine). Isegi üks selline kindel tegevus päevas võib anda lapsele nii-öelda keskpunkti, mille ümber ülejäänud päev üles ehitada.

Veetke aega õues

Mõnedele lastele võib kodu muutuda „turvaliseks kookoniks“ ja võivad seetõttu veeta liigset aega ekraanide seltsis. Eriti võib see ohustada sotsiaalse suhtlemise raskuste ja sensoorselt tundlikumaid lapsi. Nutiseadmetes veetmise aega võib aidata vähendada laagrites osalemine. Seal on palju aktiivseid tegevusi ja üsna kindel päevakava. Kui laps suvel mõnest laagris osa ei võta, siis tasub leida aktiivseid tegevusi, mis lapse silmad särama paneb ja ka päriselt neid koos perega teha. Tasub meeles pidada, et füüsiline aktiivsus on kasulik nii kehale kui vaimule. Eriti aga üliaktiivsetele lastele.

Säilitage (või looge) käitumise süsteem

Lapsed, eriti teismelised, tunnevad ennast turvalisemalt, kui nad teavad täpselt, mida neilt oodatakse ja milliseid hüvesid positiivne käitumine neile toob. Ka näiliselt piiritul ja piirideta suvevaheajal on see oluline. Tuleks valida kaks või kolm soovitud käitumist ning kasutada järjepidevat positiivset kinnistamist. Seejuures on oluline püüda nii palju kui võimalik ignoreerida negatiivset käitumist. See õpetab lastele, et positiivne käitumine toob neile rohkem hüvesid kui negatiivne. Viimane ei too neile isegi mitte tähelepanu. Eelkoolieas võib suurepäraselt toimida täidetud ülesannete jälgimise tabel, mida täita näiteks kleepsudega. Väga oluline on seatud kokkulepetest kinni pidada. 30 minutit ekraaniaega on 30 minutit ekraaniaega.

Märgake, mis tekitab lapses ärevust

Suvi võib tuua väga palju muutusi, uusi inimesi ja tegevusi. See kõik võib lapses põhjustada liigset stressi ja ärevust. Tasub proovida analüüsida, mis täpsemalt on lapse ärevuse põhjuseks. Kas lapsel võib olla raskusi vanemast eemaldumisega? Kas stressi tekitab mingisugune konkreetne tegevus või olukord? Selle väljaselgitamiseks võib lapsel küsida avatud küsimusi. Vältima peaks kinnisi küsimusi. Selle asemel, et lapselt küsida, kas ta on mures eesootava laagri pärast võiks hoopis küsida, milliseid tundeid laagrisse minemine lapses tekitab.
Uue kogemuse eel aitab lapse ärevust vähendada järk-järguline uue olukorraga kohanemine. Kui lapsel esineb lahutamiskartust, siis võib proovida vanem olla uues kohas lapsega mõnda aega koos ja enda kohaloleku aega järjest vähendada. Abi võib olla ka sellest, kui anda lapsega kokkupuutuvatele täiskasvanutele lapse murekohtadest teada.

Valmis kõige hullemaks?

Isegi kui olete koostanud parimad plaanid ja päevakavad ning palju vaeva näinud, siis tuleb arvestada, et alati ei ole võimalik kõiki lapse käitumisprobleeme vältida. Tagasilangus on normaalne! Vanemana on oluline püüda hoida enda seisukohti rahulikult, kindlalt ja järjepidevalt. Füüsiline karistamine ja karjumine ainult süvendab lapse negatiivset käitumist, piiridest läbilaskmine aga õpetab, et mida kõvemini ma karjun, seda tõenäoliselt ma soovitu saan.

 

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

 

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistid nõustavad lapsi ja peresid nii Tartus, Otepääl kui veebi teel. Oled oodatud – ära jää oma murega üksi!