fbpx

Kuidas aidata lapsi enesereguleerimisel?

On tõenäoline, et lapsevanamatena tunnistate päeva jooksul üht või suisa mitut jonnihoogu. Jonnihoogusid eeldame kaheaastastelt, aga kui laps jõuab kooli-ikka ja endast väljaminemine ning emotsioonipursked on endiselt sagedased, võib see olla märk sellest, et tal on raskusi emotsionaalse eneseregulatsiooniga. Paljud vanemad lapsed, isegi kui nad on jonnist üle saanud, on jätkuvalt hädas impulsiivse ja sobimatu käitumisega.

Mis on eneseregulatsioon?

Eneseregulatsioon on võime juhtida oma emotsioone ja käitumist vastavalt olukorrale. See hõlmab suutlikkust vastu seista üliemotsionaalsete reaktsioonide ärritavatele stiimulitele, rahuneda ärritumise ajal, kohaneda ootuste muutumisega ja toime tulla pettumusega ilma vihapursketa. See on oskuste kogum, mis võimaldab lastel suunata oma käitumist hoolimata ümbritsevast olukorrast ja tunnetest.

Kuidas emotsionaalne düsregulatsioon välja näeb?

Eneseregulatsiooni probleemid avalduvad lapseti erinevalt. Mõned lapsed reageerivad ärritusele silmapilkselt – neil on suur ja tugev reaktsioon, millel puudub sissejuhatus ja ettevalmistus. Nad ei saa takistada oma kohest käitumisreaktsiooni. Teiste laste jaoks näib stress aegamööda kuhjuvat ja nad suudavad tugevatele emotsioonidele vastu panna ainult mõnda aega. Lõpuks viib see olukord mingi käitumispurskeni. Mõlemat tüüpi laste jaoks on edu võti õppida nende tugevate reaktsioonidega toime tulema ja emotsioonide väljendamiseks viise, mis on tõhusamad (ja vähem häirivad) kui endast välja minemine.

Miks on mõned lapsed eneseregulatsiooniga hädas?

Dr. Rouse Child Mind Intsituudist näeb emotsionaalse enesekontrolli probleeme temperamendi ja õpitud käitumise kombinatsioonina. “Lapse sünnipärane eneseregulatsioonivõime on temperamendil ja isiksusel põhinev,” selgitab ta. „Mõnedel imikutel on probleeme rahunemisega, nad nutavad kõvasti, kui neid proovitakse vannitada või riietada. Need lapsed võivad suurema tõenäosusega kogeda vanemaks saades emotsionaalse eneseregulatsiooni probleeme.“

Suurt rolli mängib ka kasvukeskkond. Kui vanemad annavad näiteks väikelapse jonnile pidevalt järgi ja kulutavad liiga palju aega oma vihaste või halvasti käituvate laste rahustamiseks, on lastel raske enesedistsipliini arendada. Nendes olukordades on vanem väline reguleerija ning lapsel võib sellisest pidevast välisest sekkumisest kujuneda harjumus. ATH või ärevushäirega lastel võib emotsioonide juhtimine olla eriti keeruline ning nad vajavad enesereguleerimise oskuste arendamiseks rohkem abi.

Kuidas õpetada eneseregulatsiooni oskusi?

Läheneme eneseregulatsiooni oskustele samamoodi nagu teistele akadeemilistele või sotsiaalsetele oskustele: sõnastage see oskus ja hakake harjutama. Kui mõelda, et see on oskus, mida tuleb õpetada – mitte lihtsalt halb käitumine – muudab see lastele antava tagasiside tooni ja sisu. Eneseregulatsiooni oskuste õppimise võti ei ole raskete olukordade vältimine, vaid peaksime pakkuma lapsele toetavat raamistikku ning õpetama sobivat käitumist läbi piiride seadmise. Lapsi tuleb julgustada, kuniks nad suudavad nende väljakutsetega ise hakkama saada.

  • Kujutage ette näiteks last masendavat matemaatika koduse ülesande lahendamist. Kui vanem sekkub liiga palju, riskib ta regulatsioonirolli ülevõtmisega. Selle asemel, et lapsed mõistaksid, et töö ongi stressitekitav ja nuputaksid, kuidas sellega hakkama saada, tunnevad nad sageli, et vanem tekitab lisastressi, sundides neid seda ülesannet lahendama. Turvaliste piiride seadmine selles olukorras võib aidata lapsel probleemi lahendada. Näiteks kui laps tunneb ebaõnnestumist või pettumust, võib ta tõusta ja midagi juua. Lapsi võib õpetada kasutama taimerit, et endale aeg-ajalt puhkust lubada. Vanem kontrollib lapsi mõne aja tagant ning kiidab neid pingutuste eest.
  • „Tühjalt jalutamine“ on veel üks viis eneseregulatsiooni turvaliste piiride harjutamiseks. Näiteks kui teil on olnud probleeme lapse impulsiivse reageerimisega või jonnimisega poodides, tehke poodi lühike visiit siis, kui teil pole vaja suuri oste teha. Lase lastel harjutada poes kõndimist ilma midagi haaramata või ostmata. Kui nad on poeskäigul edukad, võiksid nad saada näiteks punkte mõne kokkulepitud eesmärgi jaoks.
  • Kui hommikune uksest väljumine põhjustab endast väljaminemist, võtke eesmärgiks üks samm korraga. Kõigepealt näiteks see, et laps peab riides olema kell 7:15. Kui laps on sellest aru saanud, määrake hommikusöögi aeg. Ahela jaotamine väikesteks osadeks võimaldab lastel ehitada eneseregulatsioonioskusi sammudega, millega nad saavad hakkama.

Sageli kaotavad vanemad julguse, kui oskuste arendamise esimesel proovimisel ei lähe kõik hästi, kuid oluline on järjekindlus ja alustamine lapsele sobival tasemel. Selle asemel, et loobuda, proovige tegevust kärpida nii, et see on teostatavam, ja andke oma lapsele aeglaselt üha rohkem iseseisvust. Näiteks kui hammaste pesemine on teie lapse jaoks probleem, võiksite kõigepealt keskenduda hambapasta harjale panemisele ning reageerida positiivselt ja premeerides, kui laps seda teeb. Kui ta on seda paar korda harjutanud, lisage ahela järgmine samm.

Aidake lastel end peegeldada

Kui vanemad või õpetajad lähenevad impulsiivsele sobimatule käitumisele rahulikult ja annavad neile aega, saavad lapsed õppida sellele olukorrale paremini reageerima. Lapsed vajavad tagasisidet, mis pole hinnanguline ega emotsionaalne: neile tuleb anda märku, mis ja miks valesti läks ning kuidas nad järgmisel korral seda parandada saavad. Kui lapsed õpivad analüüsima ja peegeldama, saavad nad õppida paremaid valikuid tegema. Päeva lõpuks ei saa miski asendada vanemate tööd. Soe ja sõbralik perekeskkond, kus õpetatakse läbi peegaldamise ja analüüsimise, on lapse edu kõige olulisem osa.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid: Unsplash / Annie Spratt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel.

Vaata lähemalt aprillis toimuvat koolitust: ”Eneseregulatsioonioskuste kujundamine lasteaias”

Miks on oluline rääkida lastega rahulikult?

Vahel võib küll olla raske hoida end endast välja minemast, kuid vähem karjumist tähendab paremat suhtlemist. Rahulikud hääled – rahulikumad lapsed.

Ilma lasteta inimesed on enne lapsevanemaks saamist mitmeid kordi pealt näinud, kuidas ärritunud emad ja isad poes enesevalitsuse kaotavad ja on seda pealt vaadates ise muhedalt mõelnud, et nemad ei hakka iial oma laste peale karjuma. Siis aga loovad nad ise perekonnad ja tegelik elu koputab uksele. Ajal, kui nende lapsukesed jõuavad väga oodatud arengu verstapostideni, omandavad nad ka mõned vähem ihaldusväärsed oskused. Nii võib näiteks 2-aastane, kes “spontaanselt kritseldab”, oma uut oskust välja näidata värskelt värvitud seintel ja hinnalistel mööbliesemetel. Samal ajal arenev keelekasutus võimaldab tal aga ikka ja jälle korrata teatud valitud sõnu, sealhulgas ajatult populaarset sõna “Ei!”

Vanemad teavad, et kaose keskel on rahulikus jäämine (ehk mitte karjumine) kuldne reegel, aga kui pole just kivist närvidega, on päevast päeva lastega tegeledes üsna raske kontrollitud hääletooni säilitada. Karjumist väärivaid olukordi on tegelikult väga vähe. See on õigustatud näiteks siis, kui laps teeb midagi ohtlikku või pahatahtlikku. Keegi ei usu, et oleks olemas mõni vanem, kes ei ole mitte kunagi karjunud. Kui vanemad karjuvad, on nad enamasti vihast või pettumusest üle koormatud. Miks siis on nii oluline olla kindlameelne, kuid seda ilma häält tõstmata?

Miks on karjumine halb?

  • Tõstad hääletaset, kaotad sõnumi: enamjaolt ei aita karjumine oma seisukohta edasi anda, kuna sõnum võib emotsioonide varju jääda. Samuti teeb see tõenäoliselt olukorra veel tõsisemaks ja suurendab lapse vaenulikku suhtumist, olgu see siis verbaalne või füüsiline.
  • Kui täiskasvanud kogu aeg karjuvad, võivad lapsed kas endasse sulguda või karjumist ignoreerida, sest see pole midagi uut. Mõnikord on vaikselt sosistatud sõnum: „ma olen sinu tegudes väga pettunud“ lapsele palju mõjusam kui karjumine.
  • Karjumine mõjub rängalt enesehinnangule: on teada, et karjumine ja karmid kasvatusmeetodid on seotud laste madalama enesehinnanguga ja võivad mõjutada nende tulemusi koolis. Lastel, kes on langenud verbaalse agressiooni ohvriks, on oht kalduda agressiivse või häiriva käitumise poole. Kui ema või isa karjub, võivad lapsed tunda, et vanem “ei armasta neid ja laps isegi ei meeldi neile” ning oskab neid ainult kritiseerida.
  • Positiivsest ilma jäämine: kui karjumine on tavapärane suhtlemisviis, jäävad nii lapsed kui vanemad ilma võimalusest luua positiivseid, südamlikke suhteid. Ärevuse ja depressiooni suhtes eelsoodumusega laste jaoks võivad need negatiivsed koosmõjude olla murdumispunktiks.
  • Ka Sina tunned end halvasti: plahvatuslike olukordade möödudes võivad vanemad tunda suurt süüd, pettumust ja teotahte langust. Täiskasvanutel, kes väljendavad oma viha negatiivsel viisil, suureneb krooniline stress, mis aitab kaasa terviseprobleemide tekkimisele.

Miks on rahulik parem?

Ebasobiva käitumisega rahulikult tegelemine võimaldab Sul keskenduda esmalt sellele, et õpetada lapsele, mis tema käitumises probleemset on, ning seejärel saab reageerida tagajärgedega.

  • Käitumise modelleerimine on peamine: kui vanemate endi eneseregulatsioon on sobilik, aitab see ka lastel õppida, kuidas ennast kontrolli all hoida. Suure tõenäosusega reageerib teismeline paremini ja karjub vähem, kui vanem oma hääletugevust kõvasti vähendab.
  • Lapsed tunnevad end turvalisemalt: parim vanemlusstiil on väga julgustav ja kindel, kuid lahke. Kuigi lapsed ja teismelised võivad käituda nii, nagu nad tahaksid kõva kontrolli, pakuvad neile tegelikult turvatunnet hoopis järjekindlad ja õiglased autoriteetsed isikud.

Kui töötad konkreetsete strateegiate kallal, mis aitavad Sul end rahulikumana tunda, saad aidata ka oma lastel end paremini kontrollida.

 

Näpunäited vanematele

  • Probleemsete suhluskohtade tuvastamine: määrake täpselt ära korduvad probleemid, mis teid ja teie lapsi sageli tülli ajavad. Kui hommikul kooli minekuks kodust õigel ajal väljumine on korduv probleem, võib lahendus peituda eelmisel õhtul riiete valmis panemises või õhtul duši all käimises. Lisaks võite kaaluda ka seda, et kõik ärkavad natuke varem. Proovige see probleem jaotada väiksemateks sammudeks, millega saate siis rahulikult tegeleda.
  • Järjepidevuse tekitamine: nooremate laste puhul on suur abi sellest, kui loote tavapärase rutiini koos lihtsate, üheastmeliste juhistega, mis võivad sisaldada ka visuaalseid abivahendeid, rääkimata rohketest sildistatud kiitustest ja preemiatest.
  •  „Käivitajatega“ arvestamine: käitumisega seotud konteksti teadvustamine võimaldab sellele rahulikumalt reageerida. Kui mõistame, et laps on pahur, sest ta jäi suupistest ilma või kuna ta on üleväsinud, on tegelikult kergem meie enda viimase piiri peale aetud emotsioone rahustada.
  • Mõistmine = kannatlikkus: on oluline, et vanemad oleksid tuttavad oma laste võimetega ja mõistaksid neid, kuna see võib aidata muutuda kannatlikumaks. Võite muutuda rahulikumaks, kui aktsepteerite oma lapsi sellistena, nagu nad on, armastate neid sellistena, nagu nad on, ja tunnistate, et pool probleemist on see, kuidas teie ise reageerite.
  • Ajajuhtimine: see, kui üritate liiga palju teha, põhjustab stressi. Enamasti kaotab vanem enesevalitsuse just siis, kui teeb liiga paljusid asju korraga. Kui lapsed laua taga joonistavad, siis ei ole just sobivaim hetk maksta arveid.  Vanemad, kes proovivad korraga täita mitut ülesannet, suurendavad sellega riski, et lapsed hakkavad valesti käituma. Ole lihtsalt oma lastega koos. Nii on vähem tõenäoline, et nad viskavad oma hommikusöögi põrandale.
  • Kümneni lugemine: tehke paus ja hingake. On oluline teada, millal te enesevalitsuse kaotate, et saaksite end olukorrast eemaldada. Kui saate seda ohutult teha, võiks selleks isegi ruumist väljuda. Ema, kes ütleb oma lapsele selgelt välja, et ta võtab aja maha, õpetab lapsele ennastrahustavat käitumist. Pettumus või ärritumine võib põhjustada kehatemperatuuri ja vererõhu tõusu ning sel juhul on vanemal vaja oskust oma keha kuulata ning sügavalt sisse-välja hingata.
  • Olukorrast eemaldumine: veel üks strateegia, mis aitab peatada vanemate karjumist, on probleemse käitumise aktiivne ignoreerimine. Kui  eemaldute olukorrast, kuniks teie meelerahu on taastunud, ei viska te õli tulle (eemalduda ei saa siis, kui laps on agressiivne või lõhub midagi). Aktiivne ignoreerimine seisneb selles, et vanemad vastavad positiivselt ainult soovitud käitumisele, ja väljendavad seeläbi seda, millist käitumist nad näha tahavad ja millist mitte. Lisaks võimaldab selline käitumine lastel iseseisvalt, ilma vanemate ergutamiseta, harjutada enda “maha jahutamist”  ja pettumustundega toime tulemist.
  • Lahti laskmise ja asjade üle naermise õppimine: ignoreerimisega kaasneb ka enda lõdvaks laskmine. Kui võileib maandub põrandale,  siis selle asemel, et lapse peale vihastada, ütle: „Oh ei, sa korraldasid segaduse, koristame selle koos ära.“
  • Toe otsimine: suurt abi on ka sellest, kui teil on olemas sõprade ja sugulaste turvavõrk – eriti halbadel päevadel, kui tunnete, et ei suuda end maha rahustada ja vajate abiväge. Blogid, tugirühmad, teised vanemad ja tugispetsialistid saavad kõik aidata, kinnitades vanematele, et nad pole üksi.
  • Oma tunnete tunnistamine: sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest võivad vanemad pärast probleemse situatsiooni möödumist oma lastele näidata, kuidas tunnetest rääkida. Võite neile öelda, et te tunnete, et teist ei peeta lugu või tunnete, et teid ignoreeritakse. Püüdke neile seletada, miks karjumine aset leidis. Vältige sildistamist – asi ei olnud selles, et nad oleksid halvad lapsed, vaid selles, et tegu oli vale ja vanem kaotas enesevalitsuse. Ebasoodsad olukorrad ja nende lahendamine ei tohiks kahjustada lapse usaldust ega turvatunnet.

 

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jelleke Vanooteghem

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

8 olulist teaduslikult tõestatud mõtet, mida lapse arengu osas meeles pidada

Harvardi Ülikooli Lapse Arengu Keskus on tegelenud üle poole sajandi erinevate andmebaaside loomise ja teadustööga. 2016. aastal avaldatud raport toob välja olulise loendi aspektidest, mis mõjutavad lapse arengut.

1. See, kui perekond ja neid hooldav keskkond kannatab võimalike märkimisväärsete stressitekitajate all, mõjutab ebasoodsalt isegi imikuid ja väikelapsi.

Loote- ja varases lapseeas läbielatud ebasoodsad kogemused võivad põhjustada ajus füüsilisi ja keemilisi häireid, mis võivad kesta kogu elu. Nende kogemustega seotud bioloogilised muutused võivad mõjutada paljusid elundisüsteeme ja suurendada mitte ainult tulevasi õppimise ja käitumise häireid, vaid põhjustada ka halba füüsilist ja vaimset tervist.

2. Arenemine on väga interaktiivne protsess ja inimese elu kulgu ei määra ainuüksi geenid.

Keskkond, milles inimene enne ja peatselt pärast sündi areneb, pakub võimsaid kogemusi. Ehkki geneetilised tegurid mõjutavad inimese arengut tugevalt, on keskkonnateguritel võime suguvõsa poolt kaasa antud pärandit muuta. Näiteks sünnivad lapsed võimega oma impulsse kontrollida, tähelepanu koondada ja mällu teavet säilitada, kuid kogemused, mida nad esimesel eluaastal läbi elavad, panevad aluse nende ja teiste täidesaatvate funktsioonide arendamiseks.

3. Kuigi soe suhtlus vanematega on esmajoones vajalik, saavad väikelapsed märkimisväärset kasu ka suhetest teiste osavõtlike hooldajatega nii pereringis kui väljaspool.

Lähedased suhted teiste hoolivate täiskasvanutega ei sega lapse esmaste suhete tugevust tema vanematega. Tegelikult võib erinevate hooldajate olemasolu väikelaste sotsiaalset ja emotsionaalset arengut hoopis edendada. Samas sagedased muutused igapäevastes rutiinides – ühel päeval lapsehoidja, teisel vanavanemad, kolmandal lasteaed erinevate täiskasvanutega vmt suur vahelduvus – ning näiteks ka ebameeldivad lasteaia- või hoiukogemused võivad anda negatiivset mõju. Pidev vaheldumine ja keskkonna muutumine võib tekitada lapses ebakindlust ning kahtlusi selles, kas ja kuidas tema vajadusi rahuldatakse.

4. Suur osa aju talitlusest kujuneb välja esimese kolme eluaasta jooksul, kuid areng ei lakka toimumast täpselt lapse kolmandal sünnipäeval.

Aju talitluse põhiaspektid, näiteks võime tõhusalt näha ja kuulda, sõltuvad kriitiliselt väga varastest kogemustest. Sama kehtib ka mõnede emotsionaalse arengu aspektide kohta. Kuigi kõrgema järgu funktsioonidele pühendatud ajupiirkondi, mis hõlmavad suuremat osa sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset võimekust, sealhulgas eneseregulatsiooni paljusid aspekte, mõjutab tugevalt ka varases lapseeas kogetu, arenevad need piirkonnad hästi edasi ka noorukieas ja isegi varajases täiskasvanueas. Ehkki üldiselt kehtib aluspõhimõte, et „varem on parem“, õpime me veel täiskasvanueaski leidma viise, kuidas tulla toime mõjutajatega, millega puutusime kokku varasemas elus.

5. Tõsine hooletusse jätmine näib tervisele ja arengule olevat vähemalt sama suur oht kui füüsiline väärkohtlemine – võib-olla isegi suurem.

Võrreldes lastega, kes on langenud ilmse füüsilise väärkohtlemise ohvriks, ilmnevad pikaajalise hooletusse jätmise all kannatanud väikelastel tõsisemad kognitiivsed häired, tähelepanuhäired, puudulik kõne, akadeemilised raskused, endassetõmbunud käitumine ning vanemaks saades suurenevad neil probleemid ka eakaaslastega suhtlemisel. Kuigi sellele pööratakse sageli vähem tähelepanu, võivad varajases lapseeas läbielatud pidevalt puudulikud suhted olla kahjulikumad kui füüsilised traumad.

Iga USA osariik määratleb oma põhiseaduses ja poliitikas laste väärkohtlemise ja hooletussejätmise liigid, juhindudes riigiülestest standarditest, ning kehtestab väärkohtlemisaruande põhjendamiseks vajaliku tõendite taseme. Ülaltoodud Ameerika riikliku laste väärkohtlemise ja tähelepanuta jätmise andmete süsteemi (NCANDS) andmed kajastavad ohvrite (defineeritud kui laps, kelle kohta riik leidis, et vähemalt üks väärkohtlemise teatis on õigustatud või tõestatud) koguarvu kõigi 50 osariigi, Columbia ringkonna ja Puerto Rico kohta 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010. “Muu” hõlmab mahajätmist, vigastamisega ähvardamist ja narkomaaniat.

6. Väikestel lastel, kes on kokku puutunud hooletusse jätmise või vägivallaga, ei teki alati stressist põhjustatud häireid ning nad ei kasva alati vägivaldseteks täiskasvanuteks.

Ehkki lastel, kes on sellised kogemused läbi elanud, on suurem oht agressiivselt käituda,  saab neid märkimisväärselt aidata, kui loome neile võimalikult kiiresti usaldusväärsed ja hoolitsevad suhted toetavate hooldajatega.

7. Lapse ohtlikust keskkonnast eemaldamine ei pööra sellest kogemusest saadud negatiivseid mõjusid automaatselt ümber.

Pole kahtlust, et ohus olevad lapsed tuleks ohtlikest olukordadest viivitamatult eemaldada ja neile peaks pakkuma võimalikult kiiresti sobilikku hoolitsust. Traumeeritud lapsed peavad viibima keskkonnas, mis taastab nende turvatunde ja usu, et nad võivad edasi tulevikku vaadata. Tavaliselt vajavad nad taastumise hõlbustamiseks terapeutilist ja toetavat ravi.

8. Vastupanuvõime nõuab toetavaid suhteid.

Võime vaatamata ebaõnnele kohaneda ja edukaks muutuda areneb välja toetavate suhete, bioloogiliste süsteemide ja geenide väljendumise vastastikmõju kaudu. Tänapäeva teadus ütleb meile, et selleks, et tugevdada võimet tulla toime ebaõnnestumistega, on vaja olulisi alustalasid, milleks on vähemalt ühe toetava suhte olemasolu ja võimalus efektiivsete toimetulekuoskuste arendamiseks.

 

Autor Liina Lokko, refereeritud allikas: Center on the Developing Child at Harvard University (2016). 8 Things to Remember about Child Development, www.developingchild.harvard.edu. Pilt: Unsplash / David Straight

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks on lapsed kodus ja koolis erinevad?

Osad lapsed hoiavad end koolis vaos, ent hiljem kodus kaotavad enesevalitsuse, teised lähevad endast välja klassiruumis.

See, et lapse käitumine erinevates situatsioonides erineb, on tavaline. Näiteks võib eeldada, et laps käitub sõbra sünnipäeval ühtmoodi ja vanavanemate pool külas olles teisiti, kuid mõnede laste käitumine võib eriti kodu ja kooli lõikes erineda väga palju. Seda on hästi näha just ärevuse, õpiraskuste, aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häiretega laste puhul. Käitumise erinevus võib tekitada vanemates hämmingut ja isegi nördimust ning panna neid muretsema, et nad teevad midagi valesti.

Võtame näiteks 15-aastase poisi. Ta on andekas, kuid tal on diagnoositud ka autismispektri häire, ATH ja õpiraskused.  Koolis kogetud väljakutsed viisid lapse kodus lausa plahvatusliku käitumiseni. Vanema sõnul tegi poiss koolis tõesti kõvasti tööd, et end kontrolli all hoida, sest ta üritas seal õpetajatele meeldida ja eakaaslastega suhelda. Kui ta koju jõudis, tundis ema sageli, et laps otsib lihtsalt viisi, kuidas kogu tekkinud pinge endast välja lasta. Sellega kaasnesid 30-minutilised raevuhood kodutööde tegemise või tegelikult ükskõik mille üle. Hoogudega käis kaasas karjumine, asjade loopimine, mõnikord ka peksmine ja peaga löömine. Hiljem, kui poiss oli rahunenud, tundis ta kohutavat häbi ja süüd.

Mõne lapse jaoks aga on just kool kohaks, kus raskused esile tulevad. Näiteks 8-aastane tüdruk, kes kannatab valikulise mutismi (kõneleb vaid üksikute väljavalitud isikutega, enamasti kõnelist kontakti teiste inimestega ei võta) ja sotsiaalse ärevuse all, on ema sõnul kodus lõbus, rõõmsameelne, jutukas ja energiline, kuid kooli jõudes lülitub justkui välja. Ta pole kunagi oma õpetajate ega klassikaaslastega rääkinud, kuid võtab koolielust osa kõigis valdkondades, mis ei eelda suulist osalemist. Ta ei küsi luba tualetti minemiseks, vaid ootab, kuni jõuab koju.

Miks siis käituvad lapsed erinevates situatsioonides nii erinevalt? Miks saab mõni laps koolis paremini hakkama?

Mõned lapsed võivad koolis hästi hakkama saada ja kõigi ootustele vastata, kuid nad näevad selle nimel nii palju vaeva, et hiljem kodus peab lõivu maksma. „ATH, ärevuse, autismispektrihäirete ja õpiraskuste all kannatavad lapsed võivad suure osa oma ressurssidest ära kasutada selleks, et klassiruumis juhiseid järgida või nendega toime tulla,“ ütleb Stephanie Lee, USA Child Mind instituudi kliiniline psühholoog. Kui sellised lapsed koju jõuavad, on neil keeruline toimetulekuks veel sama palju ressursse leida. Samas lisab ta, et paljud, sealhulgas autismispektriga lapsed, saavad kasu koolikeskkonnaga kaasnevast järjepidevusest, struktuurist, sealsete olukordade etteaimatavusest ja rutiinist – kodus ei saa sageli sama pakkuda.

Koolis järgnevad tegudele tõenäoliselt järjepidevalt õpetajate tagasisided ja tagajärjed ning see on miski, mida vanematel võib olla kodus keerukas järele teha. Samuti võib koolis toimuv sotsiaalne mudeldamine aidata lastel sõna otseses mõttes või piltlikult öeldes mööda joont käia. Sageli ei ole õpetajatel mahti aega viita: kui laps esimesel või teisel korral juhiseid ei järgi, on sel tõenäoliselt lapse jaoks ebasobiv tagajärg. Vanemad aga võivad lõpuks lubada oma lapsel mõnda toimingut vältida või edasi lükata, kuna nad veedavad palju aega asjast rääkides.

Sümptomite mahasurumine koolis

Kliiniline psühholoog Jerry Bubrick mainib, et mõnede häiretega lapsed on väga mures selle pärast, millisena teised inimesed neid tajuvad. Seetõttu proovivad nad oma seisundit varjata. „ Tavaliselt esineb koolis vähem sümptomeid, kuna nad üritavad ülal hoida teiste sotsiaalset taju selle kohta, et nendega on kõik korras. Tihti tunnevad nad oma sümptomite tõttu palju piinlikkust ja häbi.” Mure on eriti suur põhikooli- ja gümnaasiumieas.

Veel üks oluline põhjus, miks lastel läheb koolis paremini kui kodus: kodus tunnevad nad end turvaliselt olemaks „halvim võimalik variant endast“, kuna nad on kindlad, et vanemad armastavad ja toetavad neid sellele vaatamata.

„Arvan, et mõnikord tulevad lapsed koju ja tunnevad sarnast kergendustunnet, nagu meie tunneme siis, kui võtame jalanõud jalast,“ selgitab dr Bubrick, „nad tunnevad, et võivad olla nemad ise.” Laste puhul, kes on koolis oma sümptomite mahasurumisega väga hästi hakkama saanud, võib kodus, kus nad tunnevad, et keegi ei anna neile hinnanguid ega mõista hukka, esineda „sümptomite plahvatuslik tõus”.

Miks saab mõni laps kodus paremini hakkama?

Paljude laste jaoks on koolis kehtivad akadeemilised ja sotsiaalsed nõudmised kõrgemad kui need, mida neile kodus seatakse. See võib põhjustada käitumises probleeme, mida nende perekond kodus mitte kunagi ei näe.

Lastel, kellel on probleemid nagu ATH ja liigne ärevus, on sageli väga madal pettumustaluvus: see, kui neil palutakse koolis kannatlik või püsiv olla, võib osutuda väga suureks stressitekitajaks. Samuti ei pruugi kodus käitumisprobleeme olla neil sotsiaalse ärevusega lastel, kellel on mure selle pärast, kuidas teised neid tajuvad, või lastel, kellel on esinemisprobleemid. Koolis aga võivad nad stressi tekitavate olukordade, näiteks valjusti ette lugemise vältimiseks sobimatult käituda.

Mis puutub autismispektri häiretega lastesse, siis neile võidakse kodus lubada väga rituaalset või enesele suunatud käitumist, näiteks ekraaniaega või Legodega mängimist. Kui nad jõuavad kooli, kus neil ei lubata eelmainitud asju teha, või kui nad peavad ootama tegevusi, millele neil on kodus alati vaba juurdepääs, siis see võib nende jaoks keeruline olla ning viia ka väga probleemse käitumiseni.

Kuidas lapsi aidata?

Üks peamisi ettepanekuid on kodu ja kooli vahelise koostöö ja suhtluse soodustamine. Kui on olemas strateegiaid või tehnikaid, millest lapsele kodus või koolis tõesti kasu on, siis tuleks kaaluda, kas neid oleks võimalik jagada ja kohandada, et pakkuda lapsele tuge mõlemas keskkonnas. Kui lapsele on koolis kasu visuaalse ajakava nägemisest, siis peaks mõtlema sellele, kas sellise ajakava saaks luua ka kodus. Kui me teame, et lapsel on kodus kasu sellest, kui talle öeldakse „kui…, siis…“ tingimuslauseid (näiteks „kui sa teed seda, siis juhtub see“), siis peaks seda teadmist jagama ka õpetajaga. Parim viis kodu ja kooli vahelise koostöösuhte loomiseks on õpetajale oma lapse kohta teabe andmine ning lisaks tema kiitmine ja tema tehtud töö väärtustamine.

Dr Lee Child Mind instituudist sõnul võib neile lastele, kelle probleemkäitumine ilmneb kodus, olla kasu sellest, kui neil on peale koolist tulekut võimalus stressi maandada: „On täiesti okei, et teie laps vajab sel hetkel väikest pausi ning te esitate talle siis leebemaid nõudmisi. Siiski on oluline, et lapsed mõistaks, et ka koduseid reegleid tuleb järgida.”

Ülioluline on tähele panna, et laps oleks hästi söönud ja puhanud. Peale rasket päeva näljasena näljasena koju tulemine on suurepärane retsept pärastlõunaseks koduseks katastroofiks. Lapsel peaks olema peale koolipäeva kodus võimalik süüa ja puhata – see võimaldab lapsel end taas koguda ja õhtule tervislik start anda.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Kodune Montessori: kuidas peletada suvist igavust?

Meie eripedagoog Kadri osales eelmisel aastal Eesti esimesel Montessori pedagoogikast lähtuval assistendikursusel. Kursusel jäi kõlama mõte ettevalmistatud keskkonnast.

„Ettevalmistatud keskkonnal on lapse igakülgseks arenguks väga suur roll. Montessori keskkonna loomisel on minu arvates kaks suurepärast mõju: see suurendab lapse iseseisvust ja annab hiljem tänu eelnevale ettevalmistusele lapsevanemale rohkem vabadust. Pärast erinevate kohandatud alade ette näitamist ja vahendite kasutamise õpetamist on lapsel täpselt teada, mida ta konkreetsel alal teha saab. Laps saab meelt lahutada ja tegevusi sooritada algusest lõpuni iseseisvalt, mis annabki omakorda lapsevanemale aega keskenduda oma tegevustele.”

Kodune Montessori: kuidas peletada suvist igavust?

Suvi on parim aeg oma lapsega mängimiseks ja tegelemiseks. Kui luua kodus mõned sellised alad, kus laps saab iseseisvalt mängida, saab tema omapäi tegutseda ning lapsevanemad end samal ajal laadida.

Igavuse peletamiseks on palju loomingulisi võimalusi, kuid Montessori pedagoogika läheneb suvisele igavusele pisut teisiti. Montessori suvevaheajal ei ole täiskasvanu rolliks lapse meelt lahutada, vaid valmistada ette keskkond, mis on täidetud lihtsuse, ilu ja huvitavate asjadega – julgustamaks iseseisvat mängimist ja õppimist.

Kuidas last iseseisvaks mänguks Montessori stiilis ette valmistada?

Aitamaks lapsel edukalt ise enda meelt lahutada, loo selleks sobiv keskkond. Montessori keskkonnad on lihtsad, korrapärased ning võimaldavad lapsele ligipääsu tegevustele, mida ta soovib algusest lõpuni iseseisvalt sooritada.

Et sobivat keskkonda kodus luua, vaata lapse toas ringi. Leia midagi, millega ta ei ole viimase kahe nädala jooksul mänginud ning pane see kappi ära. Võta mänguasi uuesti välja mõne kuu pärast –  lapsele näib see siis uuena. Võib tunduda arusaamatu, et lapsed kurdavad igavust, kui neil on nii palju mänguasju, ent mõnikord on valikuvõimaluste üleküllus või segadus lapse jaoks lihtsalt hoomamatu. Väiksem kogus mänguasju võib sageli olla kaasahaaravam.

Järgmiseks vaata üle toa paigutus. Kas laps ulatub ise oma mänguasjade ja raamatuteni või on need liiga kõrgel riiulil? Kas asjad on paigutatud loogiliselt? Kas igal asjal on oma koht? Need küsimused võivad tunduda tähtsusetud, kuid paljudel lastel on tugev korratunnetus ning neil võib olla raske keskenduda või tõeliselt mängu süüvida, kui asjad on liialt segamini.

Abi võib olla ka sellest, kui lapse tuba on korrastatud kategooriate järgi. Iga Montessori klassiruum on kujundatud nii, et kogu keeleõpe on ühes kohas, matemaatika teises kohas jne. Kodus näeksid kategooriad välja teistsugused: näiteks proovi panna kõik pusled ühele riiulile, kunstitarbed ühte topsi.

Kuidas luua lapse tuppa Montessori-sõbralikud alad, et toetada suvist iseseisvat mängimist?

Kunst

Tee väike riiul või nurk lapse kunstialaks. Noorema lapse jaoks võib olla abiks, kui iga tegevuse jaoks on oma kandik. Teil võib olla näiteks kandik õlipastellide ja musta paberiga, kandik, kus on kaks-kolm värvi maalimiseks, paberit, pintsel, veetops ja põll riiete kaitseks. Lisaks võib olla kandik kausitäie paberijääkidega, lisaks pisut liimi ning paberit. Kui on märgata lapse huvi kadumist, võib suve jooksul kunstitarbeid välja vahetada.

Esimesel korral, kui laps tegevuse valib, õpeta teda. Näita iga samm ette, kaasa arvatud see, kuidas koristada ning kuhu panna pilt, kui see on valmis. Seejärel peaks ta olema võimeline ise tegevust valima ning seda valitud ajal iseseisvalt tegema. Pisut vanemale lapsele võid loomingulist ruumi ette valmistada juba rohkemate vahenditega.

Toidu ettevalmistamine

Paljud lapsed armastavad toidutegemist. Selle juures on väga palju tegevusi, mida saavad iseseisvalt teha nii nooremad kui vanemad lapsed.

Sea köögis sisse väike riiul või sahtel lapse oma köögiriistadega, et laps saaks valida, mida ta teha tahab. Noorematele lastele on alustuseks sobiv näiteks puuviljade koorimine. Kõik, mida vaja, on väike kandik kahe kausiga – üks koorte ja teine puuvilja viilude jaoks. Lihtsad ja kaasahaaravad tegevused võivad olla näiteks porgandi või kurgi tükeldamine lainelise lõikuriga, muna või banaani koorimine ja tükeldamine ning kirsikivide eemaldamine.

Vanemad lapsed saavad teha näiteks määrdevõid või rösteris leiba küpsetada. Kui näitad lapsele, kuidas töövahendeid ohutult kasutada ning kuidas enda järelt koristada, on tal võimalik kõiki neid asju iseseisvalt teha.

Teadus ja loodus

Loo koju ala, millest saab teaduse ja looduse keskus. Selleks võib olla vaid väike laud lapse toas. Pane sinna raamatuid taimede, loomade, kodumaa ja muu sarnase kohta, millest laps huvitub.

Leia väike karp või korv looduskoguks, kuhu panna kõik need pisikesed kivikesed ja suled, mida laps õuest leidnud on. Kui karp saab täis, on aeg osad asjad loodusele tagasi anda. Boonuseks lisa näiteks suurendusklaas, et laps saaks kõike lähemalt uurida. Lisada võib muudki põnevat –  huvitavate putukate näidiseid, erineva kujuga magneteid (näiteks tähti, numbreid või erinevaid kujundeid, mida laps omavahel kombineerida saab) või muid esemeid, mida avastada.

Jutuaeg ja keel

Hästivarustatud ja hubane raamatunurk on lapsele ajaveetmiseks alati imeline koht.

Noorematele lastele võid sõnavara arendamiseks hankida huvitavaid pildikaarte. Ära kasuta neid küsimuskaartidena oma lapse testimiseks, vaid rääkige piltidest koos. Vanemale lapsele paku kirjutuspaberit ja värvilisi pliiatseid, julgustamaks teda kirjutama ka omi lugusid.

Muud alad, mida saab kodus luua, on näiteks rollimängude alad ja ehitusalad erinevate ehitus- ja Lego klotsidega. Tegelikult saad kujundada väikese ala ükskõik mille jaoks, mille vastu laps huvi tunneb.

 

Allikas: Christina Clemer, Motherly; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; eessõna Kadri Markvart, Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog, Rahvusvahelise Montessori Assotsiatsiooni assistent; pildid Unsplash / Paige Cody

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Näpunäiteid „suvise tagasilanguse“ vältimiseks – kuidas lapsi suvel lugemas hoida?

Suvi tähendab laste jaoks väga vajalikku pausi, kuid ühtlasi võib see tähendada pausi õppimisest. Paljudel juhtudel käib sellega kaasas ka kahetsusväärne langus vastarenenud lugemisoskuste vallas.

See nii-öelda “suvine tagasilangus” on eriti suur probleem nende laste seas, kes on niigi lugemisega hädas. Kui Sa ei soovi riskida sellega, et laps kaotab suve jooksul oma alusoskused, on oluline veenduda, et tal on võimalusi oma areneva lugemisoskusega tegelemiseks. Suvi ei pea tingimata Sinu lapse arengut pidurdama. Vastupidi – see võib olla isegi võimalus lugemisoskuse ja sellega seonduva entusiasmi kasvatamiseks.

Leia head lugemismaterjali

Esimene asi, mida lapsed suvel lugemisega jätkamiseks vajavad, on lihtne juurdepääs raamatutele. Enamik kooliaasta jooksul loetud raamatutest on õppetöö osana kindlaks määratud teosed. Suvi annab Sulle võimaluse asju veidi vürtsitada ja tutvustada lapsele lõbusamaid ja tema huvidega kokku käivaid lugemisvõimalusi. Üks hea koht, kust lasteraamatuid otsida, on alati raamatukogu. Paljudes raamatukogudes on Sulle väikeseks juhatuseks olemas nimekirjad headest raamatutest, mis on lugemistaseme järgi ära jaotatud. Samuti soovitavad lugemisasjatundjad raamatute valimisel järgida “viie sõrme reeglit”: lase lapsel raamat lahti teha ja lugeda läbi esimene lehekülg. Iga sõna kohta, mida ta ei tea, lase tal üles tõsta üks sõrm. Kui ta on lehe lõppu jõudes üles tõstnud üle viie sõrme, on raamat tema jaoks tõenäoliselt liiga keeruline.

Raamatute valimine muutub laste vanemaks saades järjest keerukamaks, kuna neil kujunevad välja kindlamad eelistused. Sealhulgas kujuneb mõnel lapsel välja üleüldine vastumeelsus lugemise suhtes. Raamatukoguhoidjate soovitused võivad ikkagi ka siinkohal abiks olla, kuna nemad näevad palju erinevaid lapsi ja tunnevad hästi kõiki raamatukogu pakutavaid ressursse. Nende ettepanekud võivad olla üllatavad – näiteks laps, kellele meeldib sport, võib olla huvitatud kuulsate sportlaste elulooraamatutest. Pea meeles, et traditsioonilised lugusid jutustavad raamatud ei ole igale lapsele atraktiivsed. Mõnikord haarab lapse tähelepanu hoopis raamat arvutite, loomade või teaduse kohta.

Ära piirdu ainult raamatutega. Lastele meeldib kirju saada ja nende nimele selliste lasteajakirjade nagu Täheke või National Geographic tellimine pakub iga kuu lugemiseks palju uut. Paljud lapsed, kes väldivad traditsioonilisi raamatuid, naudivad koomiksite lugemist. Need võivad olla pisut hõlpsamini kättesaadavad ja pakuvad siiski kindlat lugemismaterjali. Lastele mõeldud graafilised romaanid, näiteks tohutult populaarne sari „Ühe äpardi päevik“, on muutnud paljud lapsed entusiastlikeks lugejateks.

Õigel tasemel lugemine

Suvel loetavad raamatud ei tohiks olla nii lihtsad, et need oleks igavad, kuid ei tohiks olla ka nii keerulised, et valmistaksid lapsele pettumust. Lastele on oluline kogeda õnnestunud lugemiselamusega kaasas käivat enesekindluse kasvu. Parim osa suvise lugemise juures on see, et see annab lastele võimaluse saada positiivseid kogemusi – lugemine ei pea alati olema töö.

Veel üks suurepärane allikas, kust raamatusoovitusi saada, on kooliaasta jooksul teie lapsega tööd tegevad õpetajad ja juhendajad. Nad on rohkem kursis raamatutega, mis on sobilikud just Sinu lapse isiklikule tasemele – raamatutega, mida laps saab mugavalt ise lugeda. Lisaks oskavad nad soovitada raamatuid, mis on pisut raskemad ehk nii-öelda edasiarenemise tasemel. Tegelikult on lastel vaja mõlemat.

Loe lastele valjusti ette

Suurepärane viis lastele nende jaoks veidi liiga raskete raamatute tutvustamiseks on nende ette lugemine. Üldiselt on lastel hea lugeda raamatuid, mis on vastavuses nende isikliku tasemega ja kuulata kõrgemal, edasiarenemise tasemel olevaid raamatuid. Viimane aitab suurendada sõnavara ja muudab kuulaja tegelikult ka paremaks lugejaks. USA õppe- ja haridusspetsialist Susan Schwartz ütleb, et valjuhäälne ette lugemine on tegelikult üks parimaid viise, kuidas vanemad saavad lapse lugemisoskust parandada. “Ärge kunagi lõpetage oma lastele lugemist,” ütleb Schwartz. „Sa peaksid oma lastele lugema iga päev, eriti suvel. See pole lapsele mitte ainult lõbus ja kaasahaarav, vaid ka õpetav kogemus.”

Ka audioraamatud on hea viis lastele raskemate raamatute poole tee sillutamiseks. Need sobivad ideaalselt autosõitude või õhtusöögi valmistamise ajal kuulamiseks. Võite isegi kogu perega televiisori välja lülitada ja koos meelelahutuseks hoopis audioraamatuid kuulata.

Kui vähegi võimalik, on hea mõte muuta lugemine interaktiivseks. Lugemine on üldiselt omaette tehtav tegevus ja kui olete koolis sellega rasket vaeva näinud, siis on see tõenäoliselt üpris üksildane ettevõtmine, kuid see ei ole alati nii. „Enamik lapsi saavad oma esimese lugemiskogemuse koos ema või isaga istudes ja nende ettelugemist kuulates. Sel juhul on nad armastusest ümbritsetud,” märgib Matt Cruger, Child Mind Institute’i direktor, “Seda esimest positiivset kogemust peaks edasi kandma.” See on osa põhjusest, miks on nii oluline lastele iga päev valjusti ette lugeda. Aga laps peaks ka ise valjusti lugema. Kui lapse lähikondlaste seas on mõni veel noorem laps, on hea mõte lasta tal harjutada noorematele juturaamatute lugemist. Võite ka lapsega lehekülje kaupa kordamööda lugeda.

Kui laps loeb iseseisvalt, on hea temaga loetut arutada. Lastele meeldib vanemate huvi ja samas on see ka hea viis kontrollida, kas laps mõistab loetut. Räägi lapsega loo tegelastest ja probleemidest, millega nad silmitsi seisavad, ning julgusta oma last küsimusi esitama ja raskeid osasid üheskoos uuesti lugema. Vestluse parema edenemise huvides oleks väga hea, kui loeksid ise raamatut lapsega samal ajal.

Võimalus oskusi omandada

Mõni laps vajab lugemisoskuse hoidmiseks täiendavat abi. Küsi oma lapse õpetajalt või eripedagoogilt, kas nad soovitavad suve jooksul tegeleda mõne konkreetse oskuse arendamisega. Suvi annab lastele suurema võimaluse keskenduda. Samas tasub meeles pidada, et suvi on ikkagi aeg, mil peaks proovima asju muretult võtta. Schwartz leiab, et lapse kaks korda nädalas kahekümne minuti jooksul õpetamine on palju tõhusam kui ühe korra nädalas 60-minutilise tunni tegemine. Nii suudavad lapsed paremini keskenduda ja lühemate tundidega kaasneb väiksem tõenäosus, et nad ärrituvad.

Nii vanemate kui nooremate lastega on hea mõte keeruline raamat enne selle lugema asumist läbi arutada. Dr Cruger ütleb, et lapsed võivad keerulise raamatu lahti mõtestamisega nii ametis olla, et jäävad tegelikult kokkuvõttes loost ilma. Lugu on lihtsam jälgida siis, kui nad juba teavad, mida oodata, ja nii on tõenäolisem, et sellest on ka mingit kasu.

Ükskõik, kas otsustate kodus õppida, proovida eraõpetajat või liituda lihtsalt mõne raamatukogu lugemisväljakutsega, on suvise lugemise kõige olulisem reegel see, et see oleks innustav. Aita lapsel kogeda lõbusaid, positiivseid lugemiselamusi ja näed, et nii tema meisterlikkus kui enesekindlus kasvavad.

 

Allikas: Rachel Ehmke, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Ben White

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Kuidas lapsi õnnelikumaks muuta?

Teaduslikult tõestatud: mänguasjade asemel kogemuste võimaldamine suurendab lapse intelligentsust ja õnne.

See on fakt: jõuluhommikul ei mõõdeta õnne puu all olevate kingituste arvu järgi, isegi kui Sinu kodus on väikseid põnne, kellel on pikk soovide nimekiri. Uuringutest on selgunud, et kui annad oma lapsele liiga palju mänguasju, võib see soovitud tulemusele vastupidiselt mõjuda ning teda tegelikult õnnetumaks teha.

Laste arengu uurija ja vanemluse spetsialist Clair Lerner on oma uurimuses tõdenud, et kui lastele kingitakse ohtralt lelusid ja mänge, siis nad mängivad vähem. Liiga palju mänguasju võib lastele mõjuda segavalt ja ülestimuleerivalt, mille tõttu kaob mängudest õppimiseks vajalik keskendumine.

Lerneri järeldusi kinnitas Michael Malone, Cincinnati Ülikooli alushariduse professor. Tema uuringutulemused näitasid, et kui lastel on vähem ja paremaid mänguasju, suureneb jagamissoov ja koostöövalmidus, mis on mõlemad väärtuslikud eluoskused. Lisaks, liiga palju mänguasju soodustab rohkem omaette mängimist, põhjustades ebaproduktiivse ülekoormuse tunnet.

Mida see siis tähendab? Pole vaja muretseda kõikide nende soovitud asjade hankimise pärast. Lastega koos aja veetmine on palju väärtuslikum.

Oxfordi Ülikooli uuringus, kus osales 3000 3-5-aastast last, leiti, et laste õppeedukus sõltus rohkem nende kodukeskkonnast ja lapsevanema kaasamisest kui mänguasjadest või lastele antud elektroonikaseadmetest. Need, kellel oli vähem mänguasju ja mitte ühtegi elektroonikaseadet, kuid kellel olid vanemad, kes veetsid nendega rohkem aega, said paremini hakkama koolis ning paljudes sotsiaalse ja emotsionaalse arengu valdkondades. See näitab, et vanemate tähelepanu on parem kui mis tahes mänguasi või ekraan.

Ja kui meil on vaja mänguasja kinkimisest loobumiseks veel ühte põhjust, siis on teadlased avastanud, et kogemuste pakkumine esemete andmise asemel suurendab tänu- ja suuremeelsustunnet. Thomas Gilovich, Cornelli Ülikooli psühholoogiaprofessor, viis paljude aastakümnete jooksul läbi mitmeid uuringuid ja leidis, et inimesed on õnnelikumad tänu kogemustele, mitte asjadele.

Kokkuvõtteks: lapsepõlvekogemusest tulenev õnn on palju olulisem kui põgus põnevus jõulupuu all asetsevatest mänguasjadest. Koos veedetud ajast saadud elamused tekitavad suuremat ja kestvamat rõõmu kui mänguasjade kinkimine.

Ära muretse mänguasjade hulga pärast – keskendu jäävate mälestuste loomisele.

 

 

Allikas: Anne-Marie Gambelin, Motherly; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Juliane Liebermann

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Eriolukorrajärgsed suvised tegevused õpiraskustega lastele – kuidas hoida lapsi aktiivsena ja leida neile tegevust?

Seekord tuleb suvi teisiti, sest lapsed ei ole pikalt koolis käinud. Juba praegu on aeg mõelda, kuidas saavad lapsed õppida, kasvada ja sügiseseks kooliks valmistuda. Õpiraskustega ja aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed on eriti vastuvõtlikud õpioskuste tagasilangusele. See juhtub paljudel lastel suvekuude jooksul lugemises ja eriti matemaatikas. Koroonaviiruse kriisi ja klassiruumist pika eemalviibimise tõttu on veelgi olulisem aidata lastel oma oskusi suve jooksul säilitada ja arendada.

Suvi on kindlasti aeg lõõgastumiseks, kuid siiski võiks kasutada mõnda järgnevatest strateegiatest, et aidata lastel emotsionaalselt ja sotsiaalselt ning ka õppeedukusega järjel püsida.

1. Püüdke säilitada õpitut ja tehke suvine kodune õppetöö mitmekesiseks

Selle suve tegevused erinevad eelnevatest sõltuvalt lapse vanusest, tema oskuste tasemest ja isikupärast. Nooremate laste puhul on heaks lähtepunktiks planeerida enamikel nädalapäevadest umbes 15 kuni 20 minutit lugemist ja matemaatikaharjutusi. Vanematele põhikooliõpilastele võib paremini sobida 20- kuni 30-minutine lugemis-, matemaatika- ja kirjutamispraktika. See ei tähenda, et laps peab tingimata kogu aja töövihikuga laua taga istuma – eesmärgiks on, et oskuste harjutamine ja säilitamine oleksid ühel või teisel moel lapse igapäevarutiini sisse põimitud.

Et saada aimu, mis lapsele kõige paremini sobib, konsulteerige oma lapse õpetajate ja tugispetsialistidega, selgitamaks, mida saate suve jooksul lapse oskuste tugevdamiseks teha. Võite küsida:

• Kas oskate soovitada konkreetseid õppematerjale?
• Kas Teil on soovitusliku kirjanduse nimekirja, mida saaksime kasutada?
• Millised veebipõhised tegevused vastavad sellele, mida mu laps koolis õpib?
• Kas on mingeid konkreetseid oskusi, millele minu laps peaks suve jooksul rohkem rõhku panema?

2. Hoidke rutiini

Eriti tähelepanu- ja õpiraskustega laste õppeedukuses on tähtis osa järjepidevatel rutiinidel. Lisaks annab rutiin lastele teada, mida iga päev oodata, ja vähendab nende ärevust. Praegu, kui lapsed seisavad silmitsi mitmete muutuste ja ebakindlusega, on see eriti oluline. Struktuur ja etteaimatavus võimaldavad lastel end teatud määral turvaliselt, stabiilsena ja kontrolli all hoida.

Suvised rutiinid võivad olla koolirutiinidest erinevad. Sõltuvalt lapse vanusest on sageli kasulik teda rutiini paika panemisse ja päevakava koostamisse kaasata. Lapsed peavad suurema tõenäosusega kinni ajakavast, mille koostamisel nad on ise abiks olnud, kuna neil on olnud rohkem sõnaõigust ja kuna nad kipuvad valima asju, mis neile meeldivad. Proovige koostada lõbusate tegevuste loend ja laske neil valida, mida ja mis järjekorras nad teha tahavad. Samuti on oluline hoida võimalikult järjepidevana magamaminekuaegu ja söögikordi, et laste päevadel oleks selge struktuur.

Suvi võib olla suurepärane aeg ka uute traditsioonide loomiseks. Näiteks võib pühapäeva hommik saada kogu suveks pannkoogihommikuks ja pere saab teha pärast hommikusööki pika jalutuskäigu või rattamatka. Etteaimatavus ei ole ainuke eesmärk – see annab lastele ka ootamisrõõmu, millest võib puudu olla, kui organiseeritud suvised tegevused ära jäävad.

3. Tähtsustage õues olemise aega

Lastele on õues aja veetmine nii füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt väga oluline. On palju võimalusi, kuidas seda perega koos teha, järgides samal ajal sotsiaalse distantseerimise reegleid. Väljas aja veetmine on lastele suurepärane viis õppida tundma ümbritsevat maailma ning arendada lõbusal ja aktiivsel viisil oma õpioskusi.

Iga pere tegevused sõltuvad muidugi sellest, millistele õuealadele on juurdepääs, kuid mõned võimalikud variandid on:

• aardejahid ja takistusrajad hoovis;
• perekondlikud jalutuskäigud, matkad, jalg- või tõukerattasõidud;
• aiandus, mis sobib hästi ka matemaatikaoskuste harjutamiseks (nt mitu seemet istutame, kui kaugel peaksid need üksteisest olema);
• veetke aega randades või veekogude ääres, järgides sotsiaalseid distantseerimisreegleid. Võite oma hoovis üles seada täispuhutava basseini või vihmutid;
• vaadelge oma kodu lähedal olevaid taimi ja loomi, soetage lindude söögimaja või julgustage oma last jalutuskäikudel taimi määrama.

Kui teie laps on harjunud sporti tegema, saate aidata tal kodus trenni teha. Näiteks, kui  teie laps mängib jalgpalli, pange pange aeda või hoovi üles värav, isegi kui mängimiseks sobiv maa-ala on väike. Ehk saab laps kasutada treening-grupist eemaloleku aega, õppides ja harjutades uusi oskusi või asendeid, treenides vastupidavust, jõudu või painduvust. Ükskõik, mida laps valib, eesmärkide seadmine ja nende nimel töötamine võib aidata tal koolist eemal viibides tegevust leida ja keskenduda.

4. Olge ekraaniaja lubamisega kaval

Enamik lapsi on viimase paari kuu jooksul olnud tavapärasest palju rohkem ekraani ees. See võib mingil määral jätkuda ka tänavusel suvel – eriti kui töötate, võib lapsele ekraaniaja lubamine olla ainus viis, kuidas ise vajalikeks toiminguteks aega leida.

Kavalus seisneb ekraaniaja loovas kasutamises ja alternatiivide leidmises. Sõltuvalt sellest, mis teie perel parasjagu võimalik teha on, võiksite suve alguses proovida ette võtta rohkem ekraanivabu tegevusi. Lisaks väljas viibimisele kaaluge:

• loovtegevusi. Võib-olla on teie laps huvitatud käsitöö õppimisest või näiteks maja ümber leiduvatest materjalidest kollaaži või skulptuuri valmistamisest;
• keerulisemaid projekte. Näiteks kui teie lapsele meeldib LEGO klotsidega ehitamine, võiksite ärgitada teda ehitama iga päev midagi uut ja sellest ka pilti tegema, et laps saaks suve lõpus oma edusamme meenutada;
• majapidamistoiminguid. Toiduvalmistamine, pesu pesemine, kappide koristamine – kõik need on oskused, mida lapsed saavad õppida. Sageli naudivad nad nende tegemistega kaasnevat aitamisrõõmu. Lisaks võib mõõtmise ja juhiste järgimise harjutamine arendada õpioskusi ning tänu lapse uutele oskustele võite teiegi saada rohkem vaba aega enda jaoks!

Teatav ekraaniaeg on muidugi vältimatu, kuid ekraanidel on palju muid võimalusi peale videomängude ja sotsiaalmeedia. Leidub mitmeid kvaliteetseid virtuaalseid allikaid, millega lapsed saavad tutvuda. Huvitavat eestikeelset materjali leiab näiteks saidilt www.lasteekraan.ee. Taoliste võimaluste abil saate oma lapse päeva luua pisut rohkem struktuuri ning tuua nendeni õppematerjale, seadmata ekraani ees viibimisele rangeid piiranguid.

5. Hoidke ühendust

Valitsevast olukorrast tingitud ebakindlus selle suhtes, mis on ohutu ja mis mitte, võib tekitada peres kõhklusi – kas minna välja ja suhelda teistega? Hoolimata sellest, milliseid reegleid teie pere otsustab järgida, on oluline, et lapsel säiliks side sõprade või perega, olgu siis virtuaalselt või vahetult kohtudes.

Võite kavandada ühised mänge veebis, kutsuda külla usaldusväärseid sõpru, et sotsiaalse distantseerumise reegleid järgides aias mängida, või minna autoga sõpradele ja perekonnale tere ütlema. Kui elate ranna, pargi või muu avaliku ruumi lähedal, võiksite kaaluda ka väiksema grupiga kohtumist vabas õhus.

Oluline on silmas pidada ohutust, andes samas lapsele võimalusi sotsiaalsete oskuste harjutamiseks ja lähedastega suhtlemiseks, et ta tunneks end sügisel kooli minnes (kuidas see ka välja ei näeks!) turvaliselt ja enesekindlalt.

 

Allikas: kliiniline psühholoog Laura Phillips, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused); pilt Unsplash / Ashton Bingham

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel.

10. septembril toimub taas populaarne koolitus “Kas paneme “paha lapse” nurka?” – oled oodatud!

Kuidas rakendada positiivset tähelepanu, et laps käituks paremini?

Kui lapsed käituvad halvasti, on loomulik, et lapsevanemad ja õpetajad püüavad neid kasvatada, öeldes lastele — sealjuures sugugi mitte alati rahulikuks jäädes — mida nad valesti tegid. Olgugi, et see tundub täiesti mõistliku tegevusena, võib see tegelikkuses viia hoopis vastupidiste tulemusteni.

Asjatundjad on leidnud, et positiivne tähelepanu mõjutab laste käitumist hoopis tõhusamalt kui negatiivne. Vastavate uurimuste põhjal on selgunud, et kiitus hea käitumise eest annab palju paremaid tulemusi kui halva käitumise eest laitmine või keelamine.

Mida me siis positiivse tähelepanu all täpsemalt silmas peame? Ning kuidas keskenduda negatiivse asemel positiivsele, mis ei tähenda sugugi seda, et peaksime halva käitumise tähelepanuta jätma ja nii-öelda „kõrvale vaatama“, lastes lastel käituda nii nagu nad parajasti heaks arvavad?

Mis on positiivne tähelepanu?

Väga lihtne on reageerida ägedalt, kui lapsed käituvad nii nagu ei tohiks, ja vastupidi — üldse mitte reageerida siis, kui lapsed käituvad nii nagu neilt oodatakse. Positiivse tähelepanu rakendamine nõuab vaatenurga muutmist selliselt, et hakkaksime lapsi tunnustama hea käitumise eest ning ignoreerima (vähemalt toimumise hetkel) käitumist, mida me õigeks ei pea.

Tegelikult on vanemate tähelepanu laste jaoks niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, millele me vaid tähelepanu pöörame, isegi juhul kui meie reaktsioon on negatiivne, st laitev või keelav.

Positiivse tähelepanu põhimõte seisneb selles, et selle asemel, et last väära käitumise pärast nahutada, pöörame tähelepanu hoopis heale käitumisele. Iseenesest on see lihtne muudatus, kuid olles vastuolus aastasadu kehtinud kasvatusnormidega, nõuab positiivse tähelepanu rakendamine pisut harjutamist, enne kui see muutub meie igapäevaelu loomulikuks osaks.

Kuidas rakendada positiivse tähelepanu meetodit?

Kuidas see asi siis praktikas toimib? Positiivne tähelepanu võib avalduda mitmel erineval moel, sealhulgas verbaalse kiituse, kallistuste, muside, patsulöömise või väikeste preemiate näol. Loomulikult avaldavad kolmeaastastele mõju teistsugused tunnustusviisid kui teismelistele, kuid põhimõte jääb samaks.

Child Mind Institute`i kliiniline lastepsühholoog, psühholoogiadoktor Lindsay Gerberi selgitab, et kiituse avaldamise juures on kõige olulisem sõnastada see võimalikult kirjeldavalt ja konkreetselt, et lapsed teaksid täpselt, millist käitumist neilt oodatakse. Mõnel juhul nimetavad käitumisteaduse eksperdid seda ka “sildistatud hinnangu” andmiseks.

Selle asemel, et öelda “tubli” või “hästi tehtud”, püüdke võimalikult täpselt sõnastada seda, mida laps parasjagu hästi on teinud. Näiteks võite lausuda: “Küll on kena, et sa värvikriite õe/vennaga jagad” või “nii tore, et sa kodutööd valmis tegid, enne kui tahvelarvutiga tegelemiseks luba küsisid”. Olenemata laste east tekitab kiitmine hea enesetunde ning kui nad täpsemalt teada saavad, mille eest nad kiita said, käituvad nad tõenäoliselt üha paremini ka edaspidi.

Kuid mida teha halva käitumise puhul?

Siinkohal ilmnevadki kõige keerulisemad olukorrad. Kui laps käitub ennast või teisi kahjustavalt, tuleb täiskasvanutel loomulikult kohe sekkuda. Muudel juhtudel tuleks anda endast parim, et halba käitumist ignoreerida kuni see lõpeb. Laste käitumise eksperdid nimetavad seda “aktiivseks ignoreerimiseks”. Lapsele mitte tähelepanu pöörates edastate sõnumi, et taoline käitumine ei anna neile soovitud tulemust. Kinnitate seda sõnumit veelgi, pöörates lapsele uuesti tähelepanu niipea kui näete, et laps on rahunenud või kuulab sõna.

Hetkekäitumise ignoreerimine ei tähenda sugugi seda, et peaksite lapse käitumise hoopis tähelepanuta jätma või annaksite lapse tahtmistele järele, pigem vastupidi. “Sel hetkel kui laps käitub teie ootustele vastupidiselt, püüdke temaga mitte suhelda,” ütleb dr Gerber. “Siinkohal tuleb sügavalt sisse hingata, olukorda teadvustada ning võib-olla katsuda lapse tähelepanu mujale suunata või tema käitumist aktiivselt ignoreerida.”

Tähelepanu mujale suunamine võib tähendada mistahes teemavahetust — näiteks võib lapselt küsida, kas ta soovib suupistet või juhtida tähelepanu perekonnakalendris mõnele toredale saabuvale sündmusele.  Pisut hiljem võib rahulikumaks muutunud õhkkonnas toimunu uuesti jutuks võtta.

Positiivse tähelepanu kasutamine praktikas

Kuidas toimib positiivse tähelepanu meetod keerulises olukorras? Võtame näiteks olukorra, mida iga lapsevanem on mingil hetkel pidanud kogema: teie last tabab toidupoe kassajärjekorras tõeline jonnihoog, kuna ta tahab saada maiustust. Kui järele anda ja talle maiust lubada, lõpeb jonn ilmselt kiiresti, kuid sel juhul kordub taoline käitumine kindlasti ka edaspidi. Läbirääkimiskatsed (kui koju jõuame, saad küpsist) annavad tõenäoliselt sama tulemuse.

Paljud lapsevanemad tunnevad sellisel hetkel avalikus ruumis viibides endal hukkamõistvaid pilke ning  arvavad, et oma väärikuse säilitamiseks tuleb hoida kindlat joont ning last häält tõstes või ultimaatumeid esitades keelata. Selline reaktsioon ei tekita tõenäoliselt häid tundeid ei teis endis ega ka lapses, samuti ei aita see ära hoida taolise käitumise kordumist edaspidi, kuna häält tõstes olete tahtmatult toitnud lapse tähelepanuvajadust.

Kui kasutate positiivse tähelepanu meetodit, tuleks jonnihoogu ignoreerida kuni see möödub (mida on muidugi lihtsam öelda kui teha). Niipea kui laps hakkab rahunema, on õige aeg pöörata talle positiivset tähelepanu ja teda kiita. “Olen sinu üle tõesti uhke, et sa rahunesid, sügavalt sisse hingasid ja mõistsid, et sel hetkel jääb nii nagu mina ütlesin.”

Kui olete koju tagasi jõudnud ning rahunenud, võite lapsega jonnihoo teemal arutleda. Dr Gerber rõhutab, et sellise olukorra puhul tuleks lapsega rääkides kasutada võimalikult palju kinnitamist. Näiteks võite lausuda: “Ma sain toidupoes aru küll kui raske sul oli, kui ma ütlesin, et sa ei saa maiustust. Kui ma ütlen millegi kohta ei, tähendab see, et me ei saa seda kohe praegu. Nii et mis sa arvad, kuidas me võiksime käituda, kui selline asi järgmine kord juhtub? Mis sa arvad, kuidas me järgmisel korral võiksime paremini toime tulla?”

„Sel moel“, ütleb dr Gerber, “olete lapse emotsionaalse kogemuse ning tema hetkevajadused ja -soovid teatavaks võtnud ning talle selle kohta ka tagasisidet andnud, kuid samas teete lapsevanemana teatavaks ka oma ootused ja eelistused ning tuletate meelde paikapandud piire.” Samuti aitab selline suhtlus dr Gerberi sõnul õpetada lapsele probleemide lahendamist mudeldamise teel ning võimaldab lapsel oma teguviisi ja käitumist paremini kontrollida.

On oluline märkida, et näiteks jonnihoo ignoreerimine ei tee sellele kohe lõppu. Dr Gerber hoiatab lapsevanemaid lausa “lõpueelse kulminatsiooni” eest. Teisisõnu – kõigepealt läheb asi hullemaks ja alles siis paremaks. See tähendab, et näiteks jonnihood võivad enne täielikku möödumist intensiivistuda, samuti on mõnikord vaja jonnihoogusid või muid negatiivse käitumise mustreid korduvalt ignoreerida, enne kui need lakkavad.

Mida teha, kui halb käitumine jätkub?

Kui ebasoovitav käitumine kipub kõigest hoolimata korduma, soovitab dr Gerber pöörduda lastepsühholoogi poole, et koostada endale ja oma lapsele individuaalne tegevusplaan.  Näiteks käitumispäevik võib osutuda väga tõhusaks abivahendiks, eriti juhul, kui tunnustus seisneb positiivse tähelepanu avaldamises. Kui lõppeesmärk tundub lapsele esialgu liiga raskesti saavutatav, võite selle lahutada mitmeks väiksemaks, lihtsamini saavutatavaks eesmärgiks, mille abil sillutada teed soovitud lõpptulemuse poole.

Mõnikord ei ole teismelise lapse käitumise muutmiseks vaja muud kui veidike tunnustust. Teismelised on küllaltki enesekesksed, kuid see ei tähenda, et nad ei hooliks teie tunnetest. Kui soovite perekeskis lõunatada, ilma et teist keegi sel ajal telefoni kasutaks, sõnastage see lihtsalt nii: „Minu jaoks on väga oluline, et sa ei kasutaks ühise lõunasöögi ajal telefoni. Mind rõõmustas väga, kui me ühel õhtul kõik koos söögilauas istusime ja mitte keegi sel ajal telefoni ei kasutanud. Ükski kõrvaline asi ei seganud meie vestlust ja see tekitas minus meeldiva tunde, et me saame tõepoolest üksteist kuulata.”

Tugevama sideme loomine

Positiivsele tähelepanule üleminek nõuab lapsevanemalt kannatlikkust ja harjutamist. Võib juhtuda, et  kaotate hetkeks enesevalitsuse, kuid seegi on normaalne. Oleme siiski inimesed. Kui see juhtub, võite olukorrast luua väikese õppetunni ka iseendale, vabandades, sõnastades, miks te ärritunud olite ja arutledes, mida te ise võiksite järgmisel korral teistmoodi teha. Dr Gerberi sõnul võib ka siinkohal koostöö lastepsühholoogiga suureks abiks olla.

Veel üks asi, millest võib väga palju abi olla, on see, kui iga lapsevanem püüaks iga päev mingil kindlal ajal leida kasvõi kümme minutit, et lapsega rahulikus keskkonnas omavahel viibida. Selle aja jooksul saab lapsevanem anda lapsele jagamatut tähelepanu mingi talle meeldiva tegevuse käigus, olgu selleks kaardimäng, piltmõistatuse lahendamine, LEGOdega ehitamine või maalimine-meisterdamine. “Soovime, et sellisest positiivse tähelepanu jagamise ajast saaks pere igapäevarutiini kindel osa,” ütleb dr Gerber. “Kui lapsed ei saa meilt soovitud tähelepanu, hakkavad nad seda otsima mõnel muul viisil.“

Kokkuvõtteks — kui rakendate positiivset tähelepanu selle asemel, et laita või etteheiteid teha, loote enda  ja oma lapse vahel märksa tugevama sideme. “Nii palju kui me laste vaimse tervise kohta teame,” lisab dr Gerber, “on selge see, et lapsel peaks olema positiivne suhe kasvõi ühe usaldusväärse täiskasvanuga — olgu see lapsevanem, vanavanem, hooldaja või kogukonnaliige — just see on parim abinõu mistahes vaimse tervise häirete või sümptomite ennetamiseks.”

 

Allikas: Katherine Martinelli, Child Mind Institute; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Thiago Cerqueira

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal, samuti on müügil visuaalsed abivahendid!

Miks mõned lapsed jonnivad? Kas see võib olla õpitud käitumine?

Kui lapsel esineb sageli äkilisi tundepurskeid, võib see viidata sellele, et ta ei oska veel pettumuse, ärevuse, viha ja teiste sarnaste emotsioonidega toime tulla. Tugevate emotsioonide oskuslikuks ohjamiseks on vaja mitmesuguseid oskusi, sealhulgas:

  • impulsside kontrollimine
  • emotsionaalne eneseregulatsioon
  • probleemilahendusoskus
  • kokkulepete sõlmimine
  • täiskasvanutele oma soovide ja vajaduste väljendamine
  • teadvustamine, missugune käitumine on antud olukorras sobiv või soovitud.

Võib tunduda, et lastel, kellel need oskused ei ole veel välja kujunenud, on keerulisem kehtestatud piire ja reegleid järgida. Nad võivad olla sõnakuulmatud, eirata juhiseid või üritada eemale põigelda asjadest, mis pole neile meeldivad valikud. Võid märgata teatud kellaaegadel esinevaid käitumismustreid (nt enne magamaminekut) teatud ülesannete (nt kodutööde) ajal või teatud inimestega. Samuti võid märgata, et Sinu laps käitub halvasti just kodus olles, kuid mitte koolis, või vastupidi.

Jonnihood ja muud samalaadi käitumisprobleemid on sageli normaalne ja isegi tervislik osa lapsepõlvest. Need käitumised on märk sellest, et laps muutub iseseisvamaks, näidates, et ta katsetab piire, arendab oskusi ja arvamusi ning uurib ümbritsevat maailma. Kuid kui lapse käitumine on väga tihti probleemne, võib see vanema ja lapse vahelises suhtes pingeid tekitada, tuues kaasa igapäevast pettumust ja pahameelt, mis omakorda tekitab peresiseseid pingeid. Kui lapse eneseregulatsiooni ja piiride tundmaõppimine on varases staadiumis või kui teie pere on keerulises olukorras abi otsimas, aitab see artikkel ehk tuua selgust, kuidas lapsed õpivad oma käitumist kontrollima ja mida vanemad saavad protsessile kaasa aitamiseks ette võtta ning kuidas vajadusel täiendavalt abi saada.

Jonnihood võivad osutuda õpitud käitumiseks

Mõnikord tunnevad vanemad, et jonnimine ja muu probleemne käitumine on tahtlik või manipuleeriva loomuga. Laste käitumise uurimisele keskendunud kliinilised spetsialistid on jõudnud järeldusele, et lapse jonnihoog ei ole üldiselt vabatahtlik käitumine, vaid see võib olla nn õpitud käitumine. See tähendab, et lapsed õpivad, et jonnipuhang annab neile soovitud tulemuse.

Teisisõnu – kuigi laps, kellel on raske oma emotsioone kontrolli all hoida, ei pruugi oma jonnihooge teadlikult kasutada, pole ta paremaid probleemide lahenduse või teatavaks tegemise viise õppinud. Heatahtlikud vanemad reageerivad jonnihoogudele sageli nii, et püüavad lahendada kõik, mis probleemi põhjustas – last lohutades või andes talle seda, mida ta nõuab. Kahjuks suurendab see jonnihoogude kordumise tõenäosust ja vähendab tunnete ohjamiseks tõhusamate viiside arendamise tõenäosust.

Probleemkäitumisele reageerimine

Kui lapsed käituvad tujukalt, tunnevad vanemad end tihti abituna. Võib-olla oled piiride kehtestamiseks proovinud erinevaid nippe, kuid pigem edutult. Tegelikult võib mõnikord murekohaks osutuda probleemse käitumise kontrollimiseks liiga paljude erinevate mooduste proovimine, kuna lapsed reageerivad paremini kindlatele piiridele, mida pidevalt rõhutatakse. Kui Sa pole varem edusamme täheldanud, siis ära lase end heidutada, sest vanematel on laste vastuhaku korral rohkem võimu, kui nad arvavad. Kasutades lastepsühholoogide välja töötatud käitumise juhtimisele spetsialiseerunud strateegiaid, saab parendada laste käitumist ning isegi vanema ja lapse vahelisi suhteid.

Millest võib abi olla vanematele, kes tahavad paremini mõista, miks lapsed halvasti käituvad? Kuidas suhtuda konkreetsesse käitumisse, mida soovitakse muuta?

Näpunäited koheseks reageerimiseks:

  • Ära anna alla. Proovi mitte anda lapsele jonni peatamiseks seda, mida ta soovib. Järeleandmine õpetab talle, et jonnihood toimivad.
  • Jää rahulikuks. Järsud või emotsionaalsed reageeringud annavad pigem lapse halvale käitumisele hoogu juurde. Rahulikuks jäädes kujundad oma lapses sellist käitumist, mida soovid temas näha.
  • Ignoreeri negatiivset käitumist ja kiida positiivset käitumist. Ignoreeri väiksemat väärkäitumist, sest negatiivne tähelepanu, näiteks noomimine või käsk lõpetada, võib tema tegevusele hoogu juurde anda. Selle asemel kiida teda suuliselt käitumise eest, mida soovid julgustada (ära ütle lihtsalt “Tubli!”, vaid “Tubli, et maha rahunesid. See teeb mind rõõmsaks.”)
  • Ole tagajärgedes järjekindel. Sinu laps peab teadma, millised on negatiivse käitumise tagajärjed (nt aja maha võtmine) ning positiivse käitumise hüved (nt iPadi kasutamise aeg). Pead talle näitama, et rakendad iga kord samu tagajärgi.
  • Aja maha võtmise meetod ei sobi psüühikahäirega ja/või kiindumushäirega lapsele! Ära jäta last üksi, kui ta ei oska oma tunnetega toime tulla.
  • Oota rääkimisega, kuni jonnipuhang on läbi. Ära proovi ärritunud lapsele „mõistust pähe panna“. Eesmärgiks on julgustada last olukorda analüüsima ja juhtunut läbi rääkima siis, kui olete mõlemad ärritusest üle saanud.

 

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; foto Unsplash / Hunter Johnson

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!