fbpx

Tulevikuks ettevalmistatud vastupidavate laste kasvatamine

Miks kohanemisvõime, ebaõnnestumisega hakkamasaamine ja teised nö. „pehmed väärtused“ on edu saavutamiseks olulised?

Paljud vanemad on ärevad ja nõutud teemal, kuidas aidata oma lastel edu saavutada maailmas, mis ei sarnane enam maailmaga milles nad ise üles kasvasid.  Ebamäärasusega silmitsi seismine võib tekitada meis ärevust ning selle ärevuse anname me edasi oma lastele.

Me kaitseme ja suuname oma lapsi liigselt ning muudame nad seeläbi riskikartlikeks reeglite järgijateks. Ometi on see täpselt vastupidine mõtteviisile, mida nad vajavad, sest erinevate valdkondade ekspertide sõnul on tulevikuks tarvilikud ellujäämisoskused kohanemisvõime, uudishimu, riskivõtmine ja paindlikkus.

Me premeerime noori õigete vastuste meelde jätmise eest, kuid kiirelt arenevas maailmas on olulisem küsida teravaid küsimusi. Miks? Sest info/teadmised on kättesaadavad sõrmeviipega. Oluliseks saab mida selle infoga/teadmisega teha, kuidas sellele hinnangut anda ning kuidas seda uudsel ja märkimisväärsel viisil teiste teadmistega siduda.

Üliõpilasi julgustatakse omavahel võistlema auhindade, trofeede ja väheste kohtade eest tippülikoolides, kuid lähiaastatel muutub halastamatust konkurentsiharjumusest oluliselt väärtuslikumaks koostööoskus. Ikka ja jälle võib näha kuidas heatahtlikud vanemad oma lapsi refleksiivselt mõõdetava edu poole suunavad, seeläbi tahtmatult uudishimu, loomingulisust ja paindlikkust lämmatades.

Vastupidavuse kasvatamine aja jooksul

Kui mõtleme, kuidas saaksime oma lastes vähem ärevust tekitada, tasub endale meelde tuletada, et vanemlusel on pikk trajektoor.

Me kipume arvama, et iga hetk, otsus, edu ja läbikukkumine on kriitilise tähtsusega, kuid aja jooksul saab olulisemaks, et meie lastest kasvaksid ustavad sõbrad, head partnerid, ausad ja usaldusväärsed töötajad, et neil oleks tugev moraalne kese ja nad arendaksid teisi väärtuslikke omadusi. Meie eesmärk lapsevanematena on olla piisavalt julge, et pakkuda oma lastele aega ja võimalusi, et nad eelnimetatud omadusi endas arendada ja näidata saaksid.

Vanematena peame leppima, et meie laste saavutustunne ja eneseväärikus kasvavad ja kahanevad vastavalt õnnestumistele. Inimese õppimiskõver on täis langusi ja tõuse. Me teeme oma lastele teene kui seda neile aeg-ajalt meenutame.

Mõelge oma lapse üleskasvamisest nagu filmist, mitte fotost. See, mis ühel hetkel tundub kriitiline, muutub aja jooksul sageli juhuslikuks. Armastus, toetus, uudishimu, õige valiku tegemise olulise rõhutamine ja võime taluda oma laste eksimusi on kõige olulisemad.

Kui me kaitseme oma lapsi ebaõnnestumiste eest või organiseerime asju nii, et kõik nende ettevõtmised õnnestuksid, moonutame me nende kogemusi, mida nad arenguks vajavad.

Näidake lastele, et usaldate neid

On mitmeid äärmuslike näiteid noortest, kes läbivad ülikooliaastad ilma loengutes käimata või iseseisvalt ühtegi kirjalikku tööd esitamata. Eraõpetaja teeb seda nende eest. Kuidas see võimalik on? Selliste noorte vanematel on mõtteviis, et nad ei lase ühelgi hindel oma lapse edu takistada.

See ei tähenda, et eraõpetajatel pole hariduslikule maastikule asja. Nad võivad juhendada õpilasi õppeainete eriti keerukate tahkute juures või ainetes, mis on erakordselt rasked, kuid õppekava vältimatu osa. Eraõpetaja palkamine näitab lastele, et abi vajamine ei ole häbiväärne; teadmine kuna abi küsida, on oluline. Kui lapsel või teismelisel on õpiraskusi, siis eraõpetajad saavad tutvustada neile võimalusi, kuidas tõhusamalt õppida. Kuid eraõpetaja palkamine võib saata ka sõnumi, et ma kardan, et sa pole piisavalt tark.

Kartlik perekond on selline, kus lapsevanemad ei usalda oma laste intelligentsust, pädevust ega tervet mõistust. Nad ei usu, et ümbritsev maailm pakub eeliseid, mis on ellujäämiseks vajalikud. Nad ei usalda õpetajaid ega süsteemi; nad peavad kaalukaussi enda kasuks kallutama, sest nad kardavad, et seda, mida nende lapselt nõutakse, pole lapsel pakkuda. See on hävitav umbusalduse märguanne.

Kui palju iganes raha ja vaeva selline laste edu manipulatsioon ka ei võtaks, me teeme seda, sest see pakub meile kontrolliillusiooni. On palju raskem anda kontrolli laste endi kätte.

Mida suuremad on meie sisemised varud, seda vastupidavamad oleme me ärevuse allikate suhtes oma ja oma laste eludes ning seda efektiivsemalt suudame me hakkama saada ja juhtida eluviisi, mida juhivad läbimõtestatud valikud.

Kui me oleme oma lastega, on arusaadav, et reageerime nende ärevusele ärevusega. Arusaadav, aga mitte kasulik. Lapsed muretsevad paljude asjade pärast: kas mul on keegi, kellega koos lõunat süüa? Kas Kerli on ka täna minu sõber? Kas Mati vastab mu sõnumitele? Kas mind valitakse meeskonda? Need mured peegeldavad sotsiaalse arengu normaalseid faase ja pole põhjus muretsemiseks. Et hoida õhkkonda meie laste ja meie endi jaoks rahulikuna, saame ärevust tekitavad olukorrad ümber mõtestada võimalusteks:

“Mind ei pruugita meeskonda valida!”

“Ma tean, et sulle meeldiks kui sind meeskonda valitaks, aga kui ei valita, siis on sul rohkem vaba aega. Mida sa selle ajaga ette võtta sooviksid?”

Või:

“Ma mõistan, et sa tunneksid end halvasti kui sind ei valita, aga sa saad sellega hakkama.”

Need sõnad — Sa võid tunda end halvasti, aga sa saad hakkama — annavad lisaks meie usule lapse võimetesse märku ka sellest, et me saame hakkama ka siis, kui ta end halvasti tunneb.

Miks pehmed väärtused ei ole „pehmed“

Kui suhtume tõsiselt oma laste edukasse ettevalmistamisse väga ebakindla ja kiirendatud tuleviku jaoks, siis ainus oskus, mida me kindlalt teame, et neil vaja läheb, on kohanemisvõime. Elukestev õpe saab olema võtmetähtsusega edu tagamiseks. Lisaks professionaalsetele oskustele konkreetses valdkonnas – näiteks bioloogia, majandus või juura – hõlmab elukestev õpe oskusi nagu näiteks paindlikkus, uudishimu, ebaõnnestumistega hakkama saamine ja koostööoskus. Need oskused on kriitilise tähtsusega, nõuavad pingutust ja intelligentsi, on õpetatavad ning sama rasked meisterlikult omandada kui professionaalsed oskused. Igatahes on „pehme“ nende oskuste kohta vale nimetus.

Me teeme oma lastele karuteene, kui nõuame neilt veel üht edasijõudnute kursust selle asemel, et julgustada neid töötama loomade varjupaigas. Meie laste tuleviku edu tarbeks olulisi oskusi saab arendada peaaegu igas kontekstis, kuid oskused salvestuvad paremini, kui tegu on kontekstiga, mida laps naudib.

Kui suudame teha mida meie ajastu nõuab ning uskuda pimesi ja pühendada vähem tähelepanu CV-de täitmisele, saame aidata oma lastel arendada oskusi nagu leidlikkus, ebaõnnestumistega hakkama saamine, riskivõtmine, koostöö ja vaprus.

Üks isa oli sügavalt mures, et tema poeg veedab suure osa ajast kitarri mängides. Leidus mitmeid vanemaid, kelle soovitused olid: võta kitarr paariks nädalaks ära,  limiteeri harjutamiseks kuluvat aega, võimalda ligipääsu kitarrile võttes aluseks hiljutisi hindeid.

Aga mis oleks, kui isa oleks soovitanud poisil hoopis bändi tegemisega alustada? Poiss oleks saanud bändi moodustades ja seal mängides arendada hulga väärtuslikke oskusi: loovust, visadust, koostööd, riskide võtmist ja võibolla ka ettevõtlikke oskusi. Kõike seda läbi tegevuse, mida ta tõeliselt armastas, mis teda motiveeris ja mis teda haaras.

On tavapärane rääkida kastis ja kastist välja mõtlemisest, kuid vahel tasub kasti üldse mitte omada.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash/Dom Hou

13 näpunäidet, et vähendada laste suvelaagri eelset ärevust ning suurendada positiivse kogemuse tekkimist

Suvelaagrite pildid näitavad päikesepruune lapsi, kes teevad sporti, ujuvad ja on tedretähtedega. Piltidel pole aga märke ärevusest, loomulikust reaktsioonist uuele seiklusele ja nädalatepikkusele lahusolekule. Kõik lapsed kogevad suvelaagrisse mineku eel nii elevust kui ka närvilisust. Enamikul trumpab elevus närvilisuse üle, kuid mõnel lapsel tekib tugev ärevus, mis võib takistada lapsel saada positiivseid kogemusi.

Suvelaagrites on lastel võimalus omandada mitmeid oskusi, mis on edaspidiseks edu saavutamiseks kasulikud. Laagrikogemused – viibimine eakaaslaste hulgas kodust eemal – aitavad lastel arendada sotsiaalseid oskusi, olla vanematest lahus positiivsel moel ja kasvatada iseseisvust. Laagritegevused võivad neil aidata luua enesekindlust osavuse näitamise kaudu. Lapsed on sageli valmis viibima ööbimistega laagris vanuses 10 kuni 12, ehkki valmidus oleneb vanusest, kogemustest ja temperamendist.

 

Nõuanded ärevuse kontrolli all hoidmiseks

Peamine, mis aitab teie lapsel laagrieelsest närvilisusest üle saada, on arvestada tema tunnetega ja anda talle nõuandeid ärevuse kontrolli all hoidmiseks.

1) Laske lapsel jõuda kogemuste ülevõtmise tundeni. Kaasake ta suvelaagri valimisse, tutvustage talle laagri keskkonda ja arutlege laagritegevuste üle, et tal saaksid kujuneda ootused.

2) Aidake lapsel laagrist elevusse sattuda: võtke ta kaasa ostma laagrisse vajaminevaid asju ja juhtige tähelepanu laagri lõbusatele asjadele, mis teda ees ootavad.

3) Vältige keskendumist sellele, mis tekitab lastes ärevust. Ärge esitage suunavaid küsimusi, nagu: “Kas oled ratsutamise pärast närvis?”, vaid hoopis avatud küsimusi, nagu: “Mida sa hobustest arvad?”

4) Ärge pisendage tema muresid ega pakkuge õõnsaid julgustusi. Väljaütlemised nagu “Pole vaja millegi pärast muretseda!” või “Kõik ju armastavad laagrit!” võivad last heidutada. Näidake hoopis oma empaatiavõimet ja tunnistage tema muresid.

5) Keskenduge konkreetsetele üksikasjadele vestlustes, mis toimuvad suvelaagri eel ja ajal. Vältige abstraktseid küsimusi, näiteks kuidas on kodust eemal olla, vaid küsige telkmajade üksikasjade, roogade või lõkketraditsioonide kohta.

6) Mõelge oma kogemustele kodust eemal ja jagage nende positiivseid külgi oma lapsega. Näidake, et olete valmis rääkima uutest, teda ees ootavatest asjadest, olgu see siis uue toidu söömine, magamine naril, telkmaja kaaslastega läbisaamine või kooseksisteerimine putukatega.

7) Korraldage “peaproove”. Lühiajaline ööbimine / öö veetmine vanaema juures muudab lapsele kodust eemaloleku lihtsamaks.

8) Ärge viivitage lahkuminekul. Hüvasti jätke lühidalt, sest viivitused tekitavad lihtsalt segaseid tundeid.

9) Muutke suhtlemine lihtsaks ja kättesaadavaks: visandage telefonikõnede või e-kirjade ajakava, kui need on osa laagri igapäevaelust, ja veenduge, et teie laps mõistaks, kui lihtne see kõik on.

10) Määrake iga vestluse eesmärgid, et laps keskenduks pigem sellele, kuidas ta kohaneb, mitte sellele, kui palju ta koju tahab tulla.

11) Püüdke mitte väljendada enda ärevust ; teie laps suudab teie tundeid tabada isegi siis, kui te neid ei sõnasta. Te ju soovite jagada oma usaldust lapse vastu ja suviseid kogemusi.

12) Aidake oma lapsel sõnastada realistlikud ja eesmärgipärased plaanid sõprade leidmiseks või ideaalse vahukommi röstimiseks või ujumiskatse sooritamiseks. Nende plaanide elluviimise elamus võib panna last end edukana tundma ja viia ta mõtted ärevuselt eemale.

13) Kui teie lapsel on vaimseid või õppimisprobleeme, ärge hoidke neid saladuses. Veenduge, et personal ja kasvatajad teaksid kõike vajalikku teie lapse eripäradest. Kas ta märgab voodit? Kas on ärevil vee pärast? Ja andke oma lapsele teada, et kasvatajad on tema toetamiseks, olgu tal siis lihtne küsimus või mõni suurem probleem.

 

Kas olete valmis oma last laagrisse saatma?

Vanemad, kes on ärevil laste suvelaagrisse saatmise pärast, pidage meeles, et hea laager tähendab palju rohkemat kui kunsti ja käsitööd; see hõlmab spetsialistide ja kasvatajate meeskonda, kes on pühendunud teie lapse sotsiaalse õppimise edendamisele.

Suvelaager on kordumatu olukord, kus laps suhtleb suure eakaaslaste kogukonnaga ja õpib, kuidas sotsiaalselt lävida koolist vähem struktureeritud keskkonnas. See on aeg, kui ta saab ise aktiivselt otsuseid langetada ja iseseisvuse tunnet arendada. Ehkki võite olla mures ja soovite sekkuda, annab teie toetus lapsele ruumi kogemused ise üle võtta.

Millal peaksite muret tundma, et lapse laagrieelne ärevus on kuidagi probleemne? Võiksite olla mures, kui ta näitab hirmu füüsilisi sümptomeid: külmad või kleepuvad käed, kõhuhädad, nõrkus, peavalu või iiveldus. Pisaraterohkus ja peitupugemine on ka märgid sellest, et miski pole nii nagu tavaliselt. Lapsel võivad olla õudusunenäod lahusoleku kohta või ta võib küsida küsimusi nagu “Mis siis saab, kui juhtub midagi minuga või sinuga, kui ma ära olen?”. Kui lapse reaktsioon on nii äge, et see häirib normaalset tegutsemist, tuleks nõu küsida ja nendel teemadel arutleda spetsialistiga.

 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash/Janko Ferlic ja Artem Knoaz

 

 

Uuri lähemalt ka meie noortelaagreid Otepääl.

Miks lapsed hammustavad?

Väikelapsed võivad käituda väga armsalt, näiteks ootamatult kallistada, naerdes  kiljatada või pugeda Sulle kaissu. Kuid, nagu iga lapsevanem teab, teevad väikelapsed ka mõningaid mitte nii meeldivaid asju, näiteks laps hammustab, lööb või karjub.

Väikelapseeas on hammustamine üsna tavaline, kuid alati see ei lohuta lapsevanemat. Keegi ei soovi, et tema last kardetaks. Lapsel, kellele on pandud silt „hammustaja“, on ka oht, et teda soovitakse lasteaiarühmast eemaldada (lapsele kutsutakse pidevalt vanem järgi).

Võid eeldada, et hammustamine on vaid üks mööduv faas, mille Sa pead lihtsalt üle elama, kuid alati ei pruugi see nii olla. On erinevaid võimalusi, kuidas seda harjumust muuta saab. Järgnev aitab Sul mõista, kuidas on võimalik sellist käitumist ohjeldada.

Miks lapsed hammustavad?

Väikeste laste seas on hammustamine väga levinud ning sellel võib olla mitmeid põhjuseid: näiteks hammaste tulek või uue mänguasja, eseme avastamine suuga. Kui lapsed hakkavad mõistma põhjus-tagajärg seoseid, võivad nad tahtlikult inimest hammustada, et näha, kas sellele järgneb mingi reaktsioon.

Samuti võib olla hammustamine väikelapse viis saada tähelepanu või enda emotsioone väljendada. Pettumus, viha ja hirm on tugevad emotsioonid. Sellises vanuses lastel puuduvad oskused, et anda märku, mida nad hetkel tunnevad. Kui nad ei leia vajalikke sõnu piisavalt kiiresti  või ei oska öelda, kuidas nad ennast tunnevad, võivad nad hammustada. Sellega nad väljendavad „Pööra mulle tähelepanu!“ või „See ei meeldi mulle!“

Hammustamine on poistel levinum kui tüdrukutel ning üldjuhul on see sagedasem esimese ja teise eluaasta vahel. Kui lapse kõne areneb, siis hammustamine väheneb.

Mida Sina saad teha, et hammustamine väheneks?

Kui laps on kedagi hammustanud, on vajalik sellega kohe tegeleda. Järgmine kord, kui Sinu laps kedagi hammustab, proovi järgnevaid samme:

  1. Jää rahulikuks ja kindlaks. Pöördu lapse poole kindlate sõnadega „Hammustada ei tohi!“ või „Hammustamine on valus!“ Lapse jaoks on vajalik öelda seda lihtsate sõnadega (lühike lause), et ta mõistaks enda tegu. Tee lapsele selgeks, et hammustamine on vale, kuid väldi pikki selgitusi, kuni Sinu laps on nende mõistmiseks piisavalt vana. Kui Sa jääd ise rahulikuks, laheneb olukord kiiremini.
  2. Lohuta ohvrit. Suuna enda tähelepanu inimesele, keda on hammustatud, eriti kui see on teine laps.
  3. Kui vaja, lohuta hammustajat. Sageli ei saa väikelapsed aru, et hammustamine teeb haiget. Soovitatav on lohutada ka last, kes tunneb ennast hammustamise pärast halvasti. Vanemad lapsed võivad sellest olukorrast õppida, kui nad näevad, et võib lohutada ka seda, kes teisele haiget tegi (juhul kui ta tunneb ennast selle pärast halvasti). Kui laps hammustab kedagi tähelepanu saamiseks, ära kinnista seda käitumist teda lohutades.
  4. Paku alternatiive. Kui olukord on rahunenud, paku hammustamisele alternatiive. Näiteks palu lapsel kasutada sõnu „ei“, „ära tee“ ja „see on minu“.
  5. Suuna ümber. Tähelepanu mujale viimine mõjub sellises vanuses laste peal väga hästi. Kui emotsioonid ja energiatase on kõrgel või laps tunneb igavust, aita tal tähelepanu suunata positiivsemale tegevusele: näiteks muusika järgi tantsimine, värvimine või mingi mängu mängimine.

Distsipliin ei ole tavaliselt vajalik, kuna enamik lapsi mõistavad, et hammustamine on valus. Mitte kunagi ei tohi last vastu hammustada, kuna antud käitumine vaid kinnistab lapsele, et tegevus on õige.

Kui oled proovinud eelnevaid samme, kuid hammustamine ei vähene, võib mõelda ka „aja maha võtmisele“. Vanemad lapsed võivad vajada rahunemiseks vaid paari minutit (soovitatavalt konkreetne asukoht). Üldine reegel on üks minut ühe aasta kohta (võtet võiks kasutada alates 4. eluaastast ja vastavalt 4 minutit). Pikemad „aja maha võtmised“ ei ole lapse jaoks kasulikud. Samuti võib see Sinu jõupingutusi õõnestada, kui laps lahkub kohalt enne, kui Sina oled lubanud.

NB! Pane tähele, et viimastel aastatel soovitatakse „aeg maha võtet“ ainult koos täiskasvanuga. Ehk siis – ära saada last üksinda kusagile või ära jäta teda üksinda istuma. Ta vajab Sind enda kõrvale!

Hammustamisvaba keskkonna loomine

Sõltumata sellest, kas Sa tunned, et oled edu saavutanud hammustamise vähendamises või on see jätkuvalt pooleliolev töö, on oluline luua nulltolerants kodus, lasteaias ja mujal.  Siin on mõned võimalused, kuidas Sa saad oma väikelapse õigele rajale suunata.

Ole järjekindel. Korda pidevalt reeglit „hammustada ei tohi“.

Kasuta positiivset tunnustamist. Selle asemel, et tuua esile lapse negatiivseid tegusid, proovi teda kiita, kui ta käitub hästi. Sa võid kasutada selliseid lauseid nagu „Mulle meeldib, kuidas Sa kasutasid oma sõnu.“ või „Mulle meeldib, kui Sa rahulikult mängid.“

Plaani ette. Kui laps hammustab lasteaias teisi lapsi, rääkige temaga enne kui ta lasteaeda läheb, mida võib päev lasteaias tuua. Väikelapsed tunnevad ennast kindlamalt, kui nad teavad, mis on tulemas. Kui Sinu laps käib rühmas, kus on kaootiline keskkond,  võiksid mõelda lapse paigutamisele rühma, kus on vähem lapsi. Igal juhul räägi probleemist lasteaiaõpetajaga ning püüdke koos leida lahendus, et laps saaks vajaliku positiivse tähelepanu!

Leia alternatiive. Kui lapse kõne areneb, saad Sina aidata lapsel leida paremaid viise negatiivsete emotsioonide väljendamiseks. Lapsel aitab rahuneda ka see, kui Sa palud tal ärritudes või pettumust tundes enda emotsioone sõnastada. Kui Sa vajad abi, et õpetada oma lapsele, kuidas juhtida ja väljendada tugevaid emotsioone, võib Sind selles aidata psühholoog. Hammustamine on tavaline imikutel ja väikelastel. Kui see tegevus ei ole lõppenud umbes 3-4 aastaseks saamisel ja olukord muutub pigem hullemaks kui paremaks (lisandub ka mõni teine häiriv käitumine), pidage nõu psühholoogiga. Üheskoos leiate lapse käitumise põhjused ja viisid, kuidas sellega toime tulla.

 

Allikas: Lauren M. O’Donnell, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Jordan Whitt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal!

Kuidas toetada last, kellel puudub kõne?

Tänapäeval arvatakse sageli, et teleka vaatamine või arvutist lapsele videote näitamine arendab tema kõnet ja suhtlemisoskust. See ei ole õige! Järgnevad seitse mõtet aitavad Sul paremini mõista, kuidas Sa saad oma lapse kõne arengut toetada, ilma et peaks last ekraani ette suunama.

1. Julgusta lapse mängu ja sotsiaalset suhtlemist. Lapsed õpivad mängu kaudu ja see hõlmab ka keele õppimist. Omavaheline mäng pakub Sulle ja Sinu lapsele häid võimalusi suhtlemiseks. Proovi erinevaid mängulisi tegevusi, mis soodustavad sotsiaalset suhtlemist, näiteks laulmine, riimide ette lugemine. Kui Sa lapsega suhtled, proovi olla tema ees nii, et teie silmad oleksid samal kõrgusel. Nii on tal lihtsam Sind näha ja kuulda.

2. Jäljenda oma last. Tehes järgi lapselt tulevaid helisid (häälitsusi) ja jäljendades tema mängu, julgustad teda rohkem häälitsema ja suhtlema. Samuti julgustab selline käitumine Sinu last järele tegema Sinu tegevusi. Last jäljendada võid seni, kuni tema mäng/käitumine on positiivne. Näiteks kui Sinu laps veeretab autot, siis Sina veeretad autot, kui ta teeb autoga avarii, tee ka Sina avarii. Kuid ära jäljenda auto viskamist!

3. Keskendu mitteverbaalsele suhtlusele. Žestid ja silmside soodustavad sõnavara tekkimist. Võimenda oma žeste! Kasuta suhtlemisel nii enda keha kui ka häält. Näiteks, siruta enda käsi ette sirgelt, samal ajal öeldes „vaata“. Kui Sa ütled „jah“, nooguta samal ajal enda pead. Kasuta žeste, mida oleks Sinu lapsel kerge järele teha. Reageeri lapse žestidele: kui ta vaatab või osutab mänguasjale, ulata see talle ning ütle „Soovid Sa sellega mängida?“ Osuta soovitud mänguasjale enne kui selle kätte võtad.

 4. Anna lapsele võimalus ja aeg rääkimiseks. On loomulik, et tunned vajadust täita need vaikusehetked, mil laps Sulle koheselt ei vasta. On tähtis, et annaksid lapsele võimaluse suhelda, isegi kui ta ei räägi. Kui Sa esitad küsimuse või näed, et Sinu laps soovib midagi, tee mõneks sekundiks paus, vaadates teda ootusärevalt. Jälgi lapse häälitsemist ja keha liikumist ning reageeri kiiresti. Mida kiiremini Sa reageerid, seda paremini tunnetab laps suhtlemise olulisust.

 5. Lihtsusta enda kõnet. Lihtsam sõnavara aitab Sinu lapsel öeldut paremini jälgida, omaks võtta. See toetab ka Sinu kõne jäljendamist lapse poolt. Kui Sinu laps ei kõnele veel, proovi rääkida üksikute sõnadega (kui ta mängib palliga, ütle „pall“ või „veereta“). Kui ta räägib üksikute sõnadega, moodusta Sina lause kahest sõnast „veereta palli“ või „viska palli“. Järgi reeglit „alati üks rohkem“, kus kasutad alati ühe sõna rohkem kui Sinu laps iseseisvalt kasutab.

6. Ole teadlik oma lapse huvidest. Selle asemel, et lapse tähelepanu katkestada, kommenteeri seda sõnadega. Kasuta reeglit „alati üks rohkem“ ning räägi, mida Sinu laps teeb. Kui ta mängib „küpsise tünniga“ (igal kujundil on oma õige koht, kust see sisse mahub) ning proovib asetada kujundeid tünni, ütle „sisse“. Võid öelda käes hoitava kujundi nimetuse „kolmnurk“ ning „sisse“ kui laps asetab kujundi pesasse. Rääkides sellest, mis Sinu lapsele huvi pakub, aitad tal omandada sellega seotud sõnavara.

 7. Mõelge abivahendite ja visuaalsete materjalide kasutamisele. Abivahendid ei asenda kõnet, vaid soodustavad selle tekkimist. Võimalik on kasutada elektroonilisi vahendeid, visuaalseid pilte või piltide gruppe (Pcs, Pecs), mille abil saab Sinu laps enda mõtteid väljendada ja soove avaldada, arendades nii eneseväljendusoskust.

Soovitatav on pöörduda spetsialisti poole (logopeed, eripedagoog), kes aitab välja valida ning õpetab kasutama just Sinu lapsele sobivaid strateegiaid, mis toetavad tema kõne arengut. Maini spetsialistile lisaks raskustele ka lapse edusamme. Ennetustööga tegelevate spetsialistide abiga aitad leida lapsel oma „hääle“!

 

Allikas: Gery Dawson ja Lauren Elder, Autism Speaks; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; visuaalid Varajase Kaasamise Keskus

 

Varajase Kaasamise Keskuse uues e-poes on nüüd saadaval populaarsete veebikoolituste salvestised – kuula koolitusi endale sobival ajal!

 

Kuidas kasutada erinevaid visuaalseid tahvleid?

Jätk artiklile “Miks on kasulik kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?”

„Enne/ pärast” tahvlid

  • Õpetatavad sündmuste loogilist järjekorda (nt „Enne korista tuba, siis pärast saad välja minna“).
  • Need on visuaalselt selged samm-sammulised juhised.
  • Abistavad lapsel õppida oskuseid, mis on vähem eelistatud, sest nad teavad, et nendele järgnevad meelistegevused.

Kuidas kasutada “enne/ pärast” tahvleid?

  • „Enne” pilt on alati tegevus, mida soovite, et laps harjutaks või õpiks tegema, näiteks ülemineku või oskuste õppimise tegevus.
  • „Pärast” pilt annab lapsele motivatsiooni “enne” tegevuse tegemiseks, sest see on tegevus või asi, mida laps tõeliselt naudib.
  • Näidake „Enne/ pärast” tahvlit oma lapsele ja nimetage ning osutage piltidel olevatele tegevustele.
  • Juhendage last järjestuse täide viimisel.

Valikutahvlid

  • Annavad teavet, millised võimalused on saadaval.
  • Saab kasutada lapse mänguhuvide laiendamiseks.
  • Suunavad last tegema otsust või valikut.
  • Selgitavad kõnekeelt.

Kuidas kasutada valikutahvleid?

  • Kui soovite kasutada valikutahvlit, et lapse mänguhuve laiendada, siis valige mõned pildid tegevustest, mida tema ise tavaliselt ei valiks.
  • Kui proovite oma last julgustada iseseisvalt valikuid tegema, siis asetage pildid tegevustest või mänguasjadest, mis talle juba meeldivad ning pildid mitte-eelistatud tegevustest – nii saate olla kindel, et ta teeb iseseisvalt valiku.
  • Alustage kahe pildi lisamisest alusele, mida teie laps võiks valida, ning järk-järgult võite lisada pilte juurde.
  • Teie laps võib oma valikut väljendada häälitsedes, verbaalselt või žestikuleerides.
  • Andke oma lapsele näidatud valik (nt tegevus, ese, toit), et koheselt tugevdada valikute tegemist.

Klassiruumis on kahte erinevat tüüpi tegevuste valikutabelid:

Kõigile – see koosneb tavaliselt alusest, kus on tegevuste taskud, kuhu iga laps saab panna oma nimekaardi just selle tegevuse juurde, mida ta teha sooviks. Sellel on tegelikult palju erinevaid võimalusi. Alusel peaks olema nii palju takjas-tüüpi kinnitusi, kui palju lapsi igas klassiruumi osas mängida saab. Võimalus on ka näiteks see, et igal lapsel on omanimeline tasku, kuhu sisse saab panna hoopis tegevuste kaarte. Mõned õpetajad kasutavad sellist metoodikat, et iga laps valib tegevuse hommikuringi lõpus. Teised õpetajad aga lasevad lastel terve päeva jooksul liigutada oma nimekaarti siis, kui muutub nende tegevus.

Individuaalne – tahvlil on näha mõned võimalikud tegevused. Valikud tehakse selle järgi, et oleks võimalik laiendada lapse mängurepertuaari (sellepärast on välja toodud mõned sellised tegevused, mida tavaliselt ei valita) või juhtida tähelepanu olemasolevatele valikuvõimalustele (seetõttu valitakse tegevusi, mis talle ka meeldivad). Kui laps õpib alles valikut tegema, siis võiks valikute tegemisel olla esindatud ka mitte-eelistatud tegevused, et olla kindel tema valiku tegemisel. Laps võib oma valikut väljendada häälega, verbaalselt või žestikuleerides. Et kinnistada valiku tegemist, peaks laps saama kohe oma valitud tegevust teha.

Hommikuringi laulutahvlid

  • Pakuvad võimaluse teha valik iseseisvalt.
  • Aitavad hoida tähelepanu.
  • On tervikliku ja korduva keelekasutusega.
  • Arendavad lapse võimet mõista ning kasutada keelt.

Kuidas kasutada lauluvaliku tahvleid?

  • Leidke ese või pildid, mis vastavad mõnele lapse lemmiklaulule.
  • Tehke tahvel, millele saaks kinnitada teibi või takjapaelaga esemeid ja/või pilte.
  • Nimetage tahvlil olevad laulud ning küsige, millist ta soovib: „Kas soovid „Mutionu pidu” või hoopis „Kes aias”?”
  • Kui laps ei räägi, saab ta valiku teha silmapilgutuse, näitamise või žestikuleerimise abil.
  • Kui laps räägib, saab ta valiku teha, öeldes laulu nime.
  • Eemaldage ese või pilt tahvlilt ning hoidke seda üleval, kui laps laulab.
  • Keerake see tagurpidi või pange ära, kui laul on lõppenud.

 

Proovige mõnda nendest visuaalsetest abivahenditest kasutada kodus või klassiruumis, et aidata lapsel paremini mõista ning suhelda teistega.

 

Allikas: Hogdon, L. (1995). Visual Strategies for Improving Communication. Quirk Roberts Publishing; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog Kati Helmeste-Riet; visuaalid Varajase Kaasamise Keskus, ARASAAC (https://www.arasaac.org)

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid. Lisainfo ja registreerimine meie uues e-poes!

 

Miks ja kuidas kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?

Täiskasvanutena toetume visuaalsetele abivahenditele iga päev. Me kasutame kalendreid, ajakavasid, tänavasilte, toidupoe nimekirju, kaarte ja nii edasi. Visuaalsete meeldetuletuste kasutamine meie keskkonnas võimaldab planeerida, korrastada ja ennekõike olla iseseisev. Visuaal on lastele sama tähtis, sest nad alles hakkavad õppima, kuidas maailmas asjad käivad.

Miks aga muudavad visuaalsed abivahendid mõistmise ja suhtlemise lihtsamaks?

  • Sõnad “kaovad” kohe pärast nende ütlemist, visuaalid jäävad aga ajas ja ruumis kestma.
  • Visuaalid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu.
  • Visuaalid võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks.
  • Visuaalid aitavad meenutada.
  • Kasutades samu sõnu iga kord, kui visuaali näidatakse, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Kõik, mida me näeme silmadega, aitab meid suhtlemisel, olles seejuures meile visuaalne tugi. Milline visuaali tüüp sobib kõige paremini igale lapsele, sõltub sellest, mis on tema jaoks oluline. Kõige laialdasemalt soovitatakse visuaale, mis annavad lastele teavet.

Näiteks aitavad kodus või klassiruumis asetatud sildid teavitada teie last, kust leida ja kuhu panna materjale. Reeglid annavad teie lapsele selged ootused. Muud tüüpi visuaalid, mis annavad teavet loogilises, struktureeritud ja järjestikuses vormis, koosnevad ajakavadest, lühiajakavadest ja “kõigepealt / siis” tahvlitest. Tegevuste valikutabelid võimaldavad teie lapsel oma mängu ajal valikuid teha.

Eelpool nimetatud visuaale saab tutvustada mitmetes formaatides, sõltuvalt teie lapse mõistmise tasemest. Võimalikud visuaalid, alustades kõige konkreetsemast ja lõpetades abstraktsemani, on järgmised:

  • Esemed – neid peetakse visuaalsete esitusviiside esimeseks tasemeks ja need sisaldavad reaalseid asju/on reaalsed asjad (näiteks mõne lapse jaoks võileiva nägemine vanema või õpetaja käes tähendab, et on aeg lõunat süüa).
  • Värvilised fotod – need koosnevad värvilistest konkreetsete esemete fotodest (näiteks kui näidata bussi fotot, siis mõne lapse jaoks võib see tähendada, et “me läheme lasteaeda” või “me läheme koju”).
  • Must-valged fotod – siin tasemel on samad fotod nagu eelmisel, kuid need on must-valged.
  • Värvilised joonistused – need on sümbolitega pildid, mida kasutatakse lastega, kes saavad aru abstraktsetest joonistustest/abstraktsioonidest.
  • Must-valged joonistused – need on samuti sümbolitega pildid ning täidavad värviliste joonistusega sama eesmärki.
  • Miniatuursed esemed – need on esemete väiksemad versioonid.

Lastele, kes alles õpivad pilte esemetega seostama, tuleks näidata suuremaid pilte. Väiksemaid pilte saab hakata kasutama siis, kui lastele on juba pildid tuttavad ning nad saavad aru, mis on nendel kujutatud. Piltide seostamise abil saab aidata lastel liikuda üha abstraktsemale mõistmise tasemele. Näiteks võib bussi foto alumisse nurka kleepida väikese bussi pildisümboli, et näidata kahe pildi sama tähendust.

Kui järjestikku on kaks või enam pilti, soovitab enamik logopeede need paigutada vertikaalselt (ülevalt alla) laste jaoks, kes alles õpivad järjestust jälgima, ja horisontaalselt (vasakult paremale) laste jaoks, kellel soovitakse kujundada lugemiseelseid oskuseid.

Nõuanne: pidage meeles asetada visuaalid lapse silmade kõrgusele.

Siin on täpsemini tutvustatud, kuidas saate visuaale kasutada.

Sildid kodus ja klassiruumis

  • Annavad teavet, kust asju leida.
  • Näitavad, kuhu asjad tuleb panna.
  • Võimaldavad rohkem iseseisvust materjalide juurde pääsemiseks.
  • Muudavad paremaks lapse arusaamist esemete visualiseerimisest.

Kuidas kasutada silte kodus ja klassiruumis?

  • Erinevate ruumide (nt magamistuba) või alade (nt riidehoid) sildistamiseks kasutage ühte visuaali vormingut.
  • Asetage pildid lapse silmade kõrgusele.
  • Alati laske pildile printida ka selle nimetus.
  • Sildistage mänguasjad ja nende riiulid esemete piltidega.
  • Mänguasjade kapid – eraldi kastid sildistada samamoodi nagu riiulid, kuhu need kastid käivad.

Reeglid

  • Anda selge ja terviklik kirjeldus ootustest.
  • Kui asetada need nähtavale kohale, siis on võimalik igal ajal neile osutada. Näiteks siis, kui näib, et laps ei saa päris täpselt aru, mida temalt oodatakse.

Kuidas reegleid kasutada?

  • Otsustage koos enda lapse ja teistega arutades, millised on peamised reeglid.
  • Kasutage positiivse alatooniga sõnu, kuidas sinu laps peaks käituma (nt “Kõnni” on parem kui “Ära jookse”).
  • Aseta need nähtavalt lapse silmade kõrgusele.
  • Kui laps ei käitu sobivalt, siis suunake teda reegleid vaatama.

Päevakavad

  • Aitavad leevendada lapse ärevust.
  • Parandavad lapse mõistmisvõimet ja koostööd
  • Annavad lapsele teavet:
    • Millised regulaarsed tegevused sellel päeval toimuvad?
    • Millises järjekorras sündmused aset leiavad?
    • Millised uued tegevused toimuvad?
    • Mida ei toimu?
    • Millal on aeg lõpetada üks tegevus ja alustada uuega?

Milliseid visuaale kasutada?

  • Kasutage järjestikku maksimaalselt kuut või seitset visuaali.
  • Eristage arusaadavalt päevategevused üksteisest (nt kui asukoht või tegevus muutub).
  • Valige sümbolid, mis on piisavalt üldised, et nendega saaks väljendada erinevaid tegevusi (nt pigem “Lõunaaeg” kui eriline toit).
  • Sildistage pildid samade sõnadega, mida kasutatakse kindla tegevuse juures.

Kuhu panna päevakava?

  • Paigaldage see nähtavale ning hästi viidatavale kohale (nt klassiruumis lapse lauale, kodus lapse magamistuppa).
  • Sättige see nii, et lapsel oleks võimalik sellele juurde pääseda ning osutada sellele ka iseseisvalt.

Kuidas kasutada päevakava?

  • Valige kindel aeg/kindlad ajad päevas, mil saate koos päevakava pildid üle vaadata ning need nimetada just tegevuste järjekorras.
  • Eemaldage kõik pildid, kui tegevus on lõpetatud (nt vahepala on söödud).
  • Näidake eelseisva tegevuse pilti, eriti kui laps ei soovi tegevusi vahetada (nt koristame ja pärast seda saame välja minna).
  • Näidake rutiinseid muutuseid, muutes piltide ja kirjelduste asukohti (nt täna ei ole lasteaeda, täna oleme kodus).

Tegevuste juhendid

  • Need täiendavad päevakava.
  • Tegevustel on kindlad valikud või järjekord.
  • Sageli on need üksikasjalikumad kui lihtsalt ajakavad ning seetõttu saab nendega õpetada kindlaid oskuseid.

Kuidas kasutada tegevuste juhendeid?

  • Asetage tegevuste juhendid/suhtlustahvlid kodus kohtadesse, kus lisainformatsioon on vajalik (nt “pese käsi” juhend/tahvel kraanikausi juurde, “pesuruumi” juhend/tahvel tualeti lähedale).
  • Esitage ülesande peamised sammud piltidena (nt pane vesi voolama, võta seep, pese käsi, pane vesi kinni, kuivata käed).
  • Tutvustage tegevuse ajal juhendit/tahvlit, milles on kirjeldatud kindlaid etappe.
  • Osutage igale pildile ja öelge samas järjekorras nende juurde käivad sõnad.
  • Kasutage terviklikku kõnet, rõhutage põhisõnu (nt võta seep).

 

Kätepesu juhend

 

Allikas: Hogdon, L. (1995). Visual Strategies for Improving Communication. Quirk Roberts Publishing; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog Kati Helmeste-Riet; visuaalid ja juhendid Varajase Kaasamise Keskus

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid. Lisainfo ja registreerimine meie uues e-poes!

 

Milliseid vigu teevad vanemad lapsega rääkides?

Sõnad saavad muuta Sinu lapse ajutegevust. Õpi kasutama õigeid sõnu.

Vanemaks olemine on üks kõige keerulisemaid, kuid samas olulisemaid eluülesandeid. Kahjuks võivad levinud soovitused ja väärarusaamad, kuidas kasvatada lapsest vastutustundlikku inimest, viia ebaefektiivse suhtlemisviisi ja võimuvõitluseni. On vanemaid, kes lubavad lastele kõike, mis aga ei õpeta neile enesekontrolli ega kehtesta piire. Uuringud näitavad, et mõlemad äärmused võivad mõjutada lapse võimet luua tulevikus täiskasvanuna tervislikke suhteid ning reguleerida enda emotsioone.

Parimad lapsevanemad on need, kes on õiglased, samas paindlikud, lugupidavad laste suhtes ning kelle eesmärgiks on pigem last õpetada kui alistuma sundida. Kuulamine ja laste tunnete austamine, valikuvõimaluste andmine, ent samas vastuvõetamatule käitumisele piiri seadmine on see, mille poole peaksime püüdlema me kõik.

See artikkel õpetab vältima ebaefektiivseid suhtlemisviise, mis toovad kaasa lapse enesehinnangut kahjustavaid võimuvõitlusi ja erinevaid rikkumisi, ning toob näiteid efektiivsetest lahendustest.

 

1. Sa kasutad rääkimisel liiga palju sõnu

Kui lapsevanemad pidevalt liiga palju räägivad, võivad lapsed nad n-ö „välja lülitada“. Teadlased on välja toonud, et inimese aju suudab lühiajalises (aktiivses) mälus hoida nelja erinevat informatsioonikildu või ideed korraga. See tähendab umbes 30 sekundit rääkimist.

Ebaefektiivne näide

„Ma pole kindel, mida peaksime tegema seoses võimlemise ja jalgpalliga sellel semestril. Sa tead, et tõenäoliselt Sa ei saa teha mõlemat, kuna jalgpall on teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16.00, kuid siis Sa pead vahetama riided ja korda tegema enda juuksed. Seega, Sul ei ole piisavalt aega, juhul kui Sa ei paki võimlemise asju ära esmaspäeva õhtul, mis tähendab, et need tuleb ära pesta pühapäeval…“

Selles vestluses on nii palju erinevaid ideid, mis võivad ajada lapse segadusse. Sõnumil on üldine negatiivne, ärev toon, mis võib ka lapse ärevaks muuta. Lapsele ei pea andma kogu teavet korraga. Mõistlik on jagada informatsioon etappideks, et laps seda paremini vastu võtaks. Enne kui Sa tood välja kõik takistused, lase lapsel väljendada enda arvamust antud teema kohta.

Efektiivne näide

„Kui Sa soovid sellel semestril osaleda nii võimlemis- kui jalgpallitrennis, pead Sa mõnel õhtul minema otse ühest trennist teise. Istume maha ja mõtleme koos välja, kas see on mõistlik nii Sinu kui minu jaoks.“

Selles näites moodustub edasiantav sõnum kahest lausest, mida lapsel on kergem vastu võtta. Samuti on selgesti esitatud üldine eesmärk (mõlema jaoks toimiv) ning ka järgnevad sammud, mida peaks tegema (istume maha ja arutame). Lapsevanem annab märku, et on koostöövalmis ning arvestab nii lapse kui enda vajadustega.

 

2. Lapse kallal „näägutamine“ ning mitmete hoiatuste andmine

Lapsevanemad on tuttavad hommikuse kiirustamisega, et õigel ajal koos kõikide vajalike asjadega uksest välja saada. Laps, kelle tähelepanu hajub ning kes ei ole motiveeritud ennast õigel ajal valmis saama, on lapsevanemate suurim väljakutse.

Kui vanemad tunnevad, et nad ei kontrolli enam olukorda, hakkavad nad meeleheitlikult näägutades või last kritiseerides püüdma kontrolli tagasi saada. Näägutamisega treenid lapsi Sind eirama – nad teavad, et Sa jääd näägutama ning neile asju pidevalt meelde tuletama. Ehkki väga väikesed lapsed vajavad tegelikult palju abi ja juhendamist, tuleb vanematel võimaldada lastel võtta üha rohkem vastutust.

Ebaefektiivne näide

„Äratasin Sind tund aega varem üles, sest Sa ei ole kunagi õigeks ajaks valmis. Pead kohe riidesse panema! Kas Sul on kaasas kodutöö, millele ma pean alla kirjutama?“

Kümme minutit hiljem…

„Ma ju ütlesin Sulle, et pane ennast valmis, ja Sina ikka veel lollitad. Sinu pärast jääme me kõik hiljaks. Mine pese hambad ja pane riided selga.“

Kümme minutit hiljem…

„Kus on Sinu kodutöö? Ma palusin, et Sa tooksid selle mulle allkirjastamiseks! Ja Sa ei ole ikka veel riietunud. Me jääme hiljaks.“

Ja nii edasi…

See lapsevanem võtab liigselt vastutust ja suhtleb lapsega kaudselt, mitte usaldades teda olukorda juhtima ilma juhiste ja sekkumiseta. See niinimetatud „helikopteri kasvatusviis“ võib mõjuda lapse enesehinnangule ja muuta ta vanematest väga sõltuvaks. Kui kõnelemise toon on negatiivne ja pealetükkiv, võib see tõenäoliselt tekitada lapses pahameelt ja vastupanu või ka passiivset agressiooni.

Efektiivne näide

Lähme kodust välja 45 minuti pärast. Kui Sul ei ole kõik vajalik kaasas, on Sinu ülesanne seda oma õpetajale selgitada.

Need juhised on lühikesed ja annavad lapsele selge ootuse, milline on nende mittetäitmise tagajärg. Lapsed ei pea tundma ärevust, saama pidevaid hinnanguid ega tundma pidevat kontrolli. Lapsevanem lubab lapsel õppida tema käitumise loomulikest tagajärgedest.

 

3. Süü- ja häbitunde tekitamine

Üks suuremaid õppetunde, mida lapsevanem kogeb, on see, et väikestel lastel on raske Sinu vajadustega arvestada. Laste empaatiavõime areneb aeglaselt, kogedes vanemate empaatiat nende suhtes. Seetõttu ei pruugi olla mõistlik ootus, et lapsed käituvad nii nagu Sina soovid ja näevad asju Sinu vaatenurgast. Kui nad seda ei tee, ei tähenda see, et nad on halvad või hoolimatud. Nad on kõigest lapsed, kes on keskendunud mängimisele ja lõbutsemisele, testides Sinu piire ning õppides läbi selle, milline käitumine on lubatud, milline mitte.

Paljud vanemad tunnevad stressi, kuna on endale võtnud liiga palju ülesandeid ja unustanud sageli enda eest hoolitsemise. See, kui laps ei tee koostööd, võib vanemates tekitada pahameelt. On oluline võtta aeg maha, et mõista tekkinud tundeid ning proovida ennast rahustada, kasutades sügavalt sisse hingamist.

Ebaefektiivne näide

„Ma olen palunud korduvalt Sul oma mänguasjad korda teha ja siin nad on, igal pool põrandal laiali. Kas Sa üldse ei hooli? Kas Sa ei näe, et olen terve päeva jalul olnud ja hoolitsenud kõikide eest? Nüüd pean ma Sinu mänguasjad üle vaatama ja raiskama oma aega nende puhastamiseks. Mis Sul viga on? Sa oled nii isekas!“

See vanem loob palju negatiivset energiat. Kuigi tunneme kaasa tema pettumusele, on siiski tema suhtumine süüdistav ja lugupidamatu. Lapse nimetamine isekaks või vihjamine, et temaga on midagi valesti, on last kahjustav. Lapsed võtavad need „sildid“ omaks ja hakkavadki ennast nägema kui „mitte piisavalt head“. Lapse alandamine või häbistamine mõjutab lapse aju arengut. Laps peab teadma, et tema tegu on vastuvõetamatu, kuid ta peab ka tundma, et tema ise on armastusväärne.

Efektiivne näide

„Näen, et Sa ei ole veel mänguasju kokku korjanud. See muudab mind pahaseks. Minu jaoks on oluline, et maja oleks korras ja saaksime siin kõik koos tegutseda. Kõik vedelevad mänguasjad peavad jõudma garaaži. Saad need tagasi siis, kui Sa ka homme ise mänguasjad ära koristad.“

Lapsevanem suudab kontrollida enda tundeid ja väljendab oma vajadusi ilma viha ja süüdistamiseta. Ta rakendab käitumisele selget (mitte karistavat) tagajärge ning annab lapsele võimaluse järgmisel päeval uuesti proovida ja õnnestuda. Ta ei sildista ega alanda last negatiivse motiveerimisega.

4. Mitte kuulamine

Me kõik soovime õpetada oma last teisi inimesi austama. Parim viis selleks on ise vastavalt käituda. See aitab lastel õppida lugupidamise ja empaatia olulisust ning õpetab neile efektiivse käitumise oskusi.

Sageli on aktiivne kuulamine lapsevanema jaoks väga raske, kuna lapsed segavad enda jutuga vahele või on meie mõtted hõivatud tegemist ootavate toimingutega. Sellisel juhul võib öelda: „Mul on hetkel raske Sind kuulata, sest ma teen süüa, aga saan sinule keskenduda 10 minuti pärast.“ Parem on varuda suhtlemiseks aega, selle asemel et kuulata last, suutmata temale keskenduda. Pea meeles, et lastel on raske väga pikalt oodata, et neid lõpuks kuulataks.

Ebaefektiivne näide

Vanema vastus lapsele, kes ütles, et nad lõid jalgpallis värava:

(Ilma silmsidet loomata) „Oh, see on tore, kallis. Minge nüüd õue mängima. Hmm…mis temperatuuril ma nüüd kana küpsetan?“

Sellise käitumisega näitab vanem, et lapse tegemised ei ole tema jaoks olulised. See võib panna lapse tundma end üksiku ja ebavajalikuna. Aktiivne kuulamine hõlmab kõiki mitteverbaalseid tegevusi, näiteks silmsideme hoidmist, emotsioonide väljanäitamist näos ja hääles, samas ka sõnade kasutamist, et kinnistada eelnevat.

Efektiivne näide

Lapsevanem: „Kas lõite värava? Suurepärane! Ma näen, et tunned tõesti uhkust selle üle, kuidas Sa mängisid. Tahan kuulda, kuidas see täpsemalt juhtus.“

Vanem näitab üles huvi ja entusiasmi, paludes lapsel põhjalikumalt rääkida ja kirjeldada. Vanem peegeldab lapse tundeid, aidates lapsel saada teadlikuks enda reaktsioonidest. Selline vastus tekitab lapses tunde, et ta on oluline ja väärt vanema tähelepanu. Empaatiline reageerimine aitab lapsel paremini mõista enda tegude ja emotsioonide seoseid.

 

Lapsevanemaks olemine on keeruline töö ning me kõik eksime vahel. Lapsega suhtlemine võtab aega ja energiat. Oluline on teadvustada oma tundeid ja automaatseid reaktsioone ning leida võimalus vajadusel endale aega anda, et olla „kohal“. Tagajärgede rakendamine õpetab lastele piiride tundmist, laste kuulamine ja iseseisvumisele suunamine õpetab austust.

Hoolitse kindlasti piisavalt ka enda eest, et Sul oleks oma lastega tegelemise jaoks energiat. See võib tähendada oma prioriteetide uuesti läbi mõtlemist ning mingitest asjadest loobumist (lahti laskmist). Lapsed, kellel on lugupidavad, kaasatud ja järjekindlad vanemad, õpivad oma emotsioone paremini reguleerima, tunnevad ennast hästi ning suudavad täiskasvanuna luua rohkem armastavaid suhteid.

 

Allikas: Melanie Greenberg (PhD), Psychology Today; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; pilt Unsplash / Charles Deluvio

 

Nippe ja mõtteid sellest, kuidas lastega suhelda, keerulist käitumist ennetada ja lahendusi leida, jagame ka veebikoolitustel.  Populaarne Kas paneme paha lapse” nurka?” tuleb taas 28. jaanuaril õhtul – oled oodatud!

 

Miks on väikelapse suhtlemisoskus oluline ning kuidas selle arengut toetada?

Miks on kõne ja suhtlemisoskus nii tähtis?

Kommunikatsioon ehk suhtlemine teise osapoolega on toetavate suhete ja üksteisest arusaamise alustala. Kui me tahame ennetada lapse ebasobivat käitumist, siis peame väga sihikindlalt tegelema tema kõne ja suhtlemisoskuse arendamisega. Kuidas õpetada last, kes kasutab oma vajaduste teatavakstegemiseks või väljendamiseks käsi, jalgu või hammustamist? Edu võti on mäng – koos vanemaga mänguoskuste treenimine õpetab lapsele eneseväljendust.

Kuidas õpetada mängu? Ikka koos täiskasvanuga. Sa ei vaja kalleid mänguasju, et oma väikelast lõbustada. See ei aita, kui saadate lapse oma tuppa ja annate talle kuhjaga mänguasju kaasa või ostate iga poeskäigu ajal uue lelu. Selle asemel püüa talle näidata, et maailm on täis sõnu, pilte, lugusid ja teadmisi. Täiskasvanu on lapsele tõlgiks. Püüa igal hetkel mõelda, et lapsed ei ole sündinud teadmisega, mida pildid, sõnad või teod tähendavad. Meie ülesanne on neile kõike näidata ja lapse töö on vaadata. Väikelapsed õpivad kõike läbi jäljendamise.

Oskus suhelda on võtmeoskus kogu eluks. Miks väikelapse kommunikatsioon on oluline?

Suhtlus lapsega algab juba enne seda, kui laps ise rääkima hakkab. Alguses ei oska laps öelda, mida ta soovib, ega tea, kuidas väljendada oma tundeid või vajadusi – mõni võib muutuda kurvaks ja nutta, mõni saab kurjaks või ärevaks ning kasutada täiesti ebasobivaid võtteid, et endast teada anda. Käitumine on lapse viis ennast väljendada ning sageli puuduvad lapsel sobiliku käitumise oskused. Täiskasvanu töö on õpetada lapsele sõnade abil suhtlemise oskuseid, et laps ei peaks oma vajadusi väljendama läbi jonnihoogude.

Õpeta suhtlemist kõigis nendes hetkedes, mida te koos veedate. Kuidas saad last õpetada?  
Sünnist ühe aastani:

  • Vasta oma lapsele. Vaata tema poole, kui ta teeb häält, räägi temaga, jäljenda hääli, mida laps teeb, kasuta kõrgendatud hääletooni (suhtle emotsionaalselt, et lapse tähelepanu võita). Oota ja anna lapsele aega vastamiseks!
  • Naera kaasa, kui tema naerab, imiteeri tema näoilmeid.
  • Õpeta last kordamööda jäljendama – tehke kätega peitusemängu, plaksutage, harjutage õhumusi, lehvitage hüvastijätuks. See õpetab last mõistma, et asjad käivad järgemööda. Kui ta rääkima hakkab, siis tuleb ju samuti oma korda oodata.
  • Räägi lapsele, mida te teete, kuhu lähete, kellega kohtute. Ütle näiteks: „Lähme vanaema juurde. Vanaemal on koer. Teeme kutsule pai.”, „Emme peseb su juukseid.”, „Paneme toidu lauale.”, „Mahl on magus.” jms.
  • Õpeta lapsele loomade hääli ja mängulisi häälitsusi. Näiteks: Lehm teeb muu.”, „Mis häält teeb lehm?”, „Jänku hüppab hopp-hopp.”, „Kuidas jänku hüppab?”, „Auto sõidab prrrrr.”, „Mis häält auto teeb?”
  • Loe ja laula oma lapsele iga päev. Lastele pakuvad huvi erinevad liisusalmid (nt patsu-patsu kooki, kuts läks karja).
  • Vaadake koos pildiraamatuid, räägi lapsele, keda te seal näete: „See on kana. Kana teeb ka-ka-ka.”

1-2 aastane:

  • Püüa lapsega rääkides olla tema silmade kõrgusel või taotle silmast-silma kontakti.
  • Räägi oma lapsega, kui teete erinevaid tegevusi või käite erinevates kohtades: „Võtame jope ära. Kuhu me jope paneme? Paneme jope kappi. Jope on kapis.”  Näiteks kui jalutate, näita sõrmega erinevatele asjadele ja ütle, mis need on: „Seal on koer. Koer teeb auh-auh. See on suur koer. Koer on pruuni värvi.”
  • Kasuta lühikesi sõnu ja väljendeid, mida lapsel oleks kerge imiteerida. Kasuta ise hästi selget hääldust, grammatiliselt korrektseid lauseid, aeglasemat kõnetempot ning sagedasi kordusi.
  • Räägi lapsele helidest, mida kuulete. Kuulates koos kella tiksumist, ütle „tik-tak-tik-tak”. Tee auto- ja rongihääli nagu „viu-viu, põrr-põrr, tsuh-tsuh” jne.
  • Tee erinevaid häälitsusi vanniskäigu ajal. Kirjelda talle häälitsustega, mis hääli teevad seebimullid või kuidas prääksuvad vannipardid. Häälitsusi saad õpetada ka laulukestega, näiteks „mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad”.
  • Laienda lapse väljendeid. Näiteks kui laps ütleb „auto”, täienda teda: „Jah, see on auto, suur auto. Auto on punane. Auto sõidab.”
  • Loe oma lapsele iga päev. Püüa leida suurte piltidega raamatud, kus on igal leheküljel vähe objekte. Räägi lapsele kõigist piltidest.
  • Lase lapsel näpuga näidata piltidele, mida nimetad. Märgake terviku osi, näiteks otsige pildilt üles looma või inimese näo-ja kehaosad. Tehke seda ka teineteise või nuku peal.
  • Palu, et laps ise nimetab pildi kohta käiva sõna. Võib-olla ta alguses ei vasta, aga ühel päeval ta üllatab sind sellega, et ütleb ise, mida ta pildil näeb.
  • Ära sunni last sõnu kordama! Selle asemel, et öelda „Ütle kass!”, küsi lapselt „Kes see on?”
  • Kui lapse sõnavaras on juba piisavalt sõnu, siis suuna teda kahte sõna koos kasutama: „Anna pall!”, „Emme tudub.”, „Issi auto.”, „Punane sokk.”
  • Kõne arengu soodustamiseks mängige koos loto- ja memoriinimänge (kahe samasuguse pildi leidmine, üksteise peale/kõrvale asetamine) ning tehke erinevaid käelisi tegevusi (joonistamine, rebimine, plastiliinist tükikeste tõmbamine jms).

Meie roll on oma lapsi kasvatada ja õpetada. Mida varem selle õpetamisprotsessiga alustame, seda kergemalt tulevad tulemused. Naudi iga hetke oma väikelapsega ja ole rõõmus iga väikese edusammu üle.

 

Autorid: Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja Liina Lokko ning eripedagoog/logopeed Jette Numa; kasutatud materjal: ASHA, One to Two Years, https://www.asha.org/public/speech/development/12; pilt: Unsplash / Stephen Andrews

 

Hoia end Varajase Kaasamise Keskuse tegemistega kursis, meil on Sulle peagi üllatus!

Tegeleme hetkel väga aktiivselt kõnet toetavate metoodiliste materjalide arendamisega ja veebruaris saame neid juba kõigi huvilistega jagada.
 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Miks on vajalik lastele kombeid õpetada?

Viisakas käitumine ei ole kaasasündinud; see on oskus, mida laps peab õppima. Sinul on kohustus õpetada oma väikesele lapsele, kuidas on ühiskonnas viisakas käituda. Järgnev on sulle juhtnööriks, kuidas kasvatada viisakat ja sõbralikku last, kes tunneb ennast koduselt igas sotsiaalses situatsioonis.

Kommete õppimise aluseks on teiste inimeste tunnete mõistmine. Umbes 1,5-aastaselt hakkab laps mõistma, et teistel inimestel on temaga sarnased tunded. See on õige aeg lapsele õpetada, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Seda on lihtsam öelda kui teha!

Viisakas käitumine toetab su lapse sotsiaalset arengut. Eksperdid ütlevad, et lapsed, kellele ei ole õpetatud varakult vajalikke kombeid, ei tule alati toime ka erinevates sotsiaalsetes situatsioonides. Mängukaaslane, kes jätab ütlemata „vabandust“, ei solva tõenäoliselt sellega teist last, kuid ta ei meeldi teistele siis, kui ei suuda jagada ega kordamööda mängida.

Kommete õppimine on elukestev haridus. See ei juhtu üleöö, sa pead võtma rahulikult. Kaheaastasele lapsele on eakohane ühe sotsiaalse oskuse tutvustamine kuus. Näiteks õpeta laps ütlema „tere“ inimesele, kes tema poole pöördub. Kui laps seda teeb, premeeri teda kiitusega – see muudab protsessi kõigi jaoks meeldivaks. Samal ajal on oluline hoida oma ootused reaalsed.

Sinu käitumine on oluline! See tähendab, et kui sa palud kellelgi endale soola ulatada, ütle ka „palun“ ja „aitäh“. Lastega koos autos sõites proovi jälgida enda tegevusi ja emotsioone, mis liiklus võib sinus esile tuua.

 

Mida lapsele õpetada?

Lauakombed

Mida oodata: 3-aastane laps on võimeline sööma kahvli ja lusikaga, istuma laua ääres püsivalt 15-20 minutit ning pühkima suud salvrätiga.

Mida teha: Väikelapseeas paku lapsele toitu väikeselt, mitte-purunevalt taldrikult, julgusta teda kasutama söögiriistu. Ära luba lapsel toitu visata, öeldes talle: „Me ei viska toitu põrandale. Kui sa enam ei soovi, palun ütle, et sa ei soovi.“

Palun ja aitäh!

Mida oodata: 1,5-aastane laps võib „palun“ ja „aitäh“ öelda, kuid ei pruugi nende sõnade reaalsest tähendusest alati aru saada. Umbes 2,5-aastaselt õpivad lapsed neid sõnu situatsiooniga siduma.

Mida teha: Kui sinu laps ei ole harjunud nende sõnade ütlemisega, suuna last vaikselt, öeldes: „Mida me ütleme, kui keegi meile midagi kingib?“ või „Mida me ütleme, kui keegi meile magusat pakub?“

Jagamine

Mida oodata: Umbes 2-aastaselt hakkab laps mõistma jagamise ja kordamööda mängimise mõistet, mis aga ei pruugi talle meele järgi olla.

Mida teha: Julgusta oma last mänguasju jagama. Näiteks anna talle kaks sarnast mänguasja ning soovita tal teist oma sõbrale pakkuda.

Vabandamine

Mida oodata: Kuigi 1,5-aastasel väikelapsel on arusaamad empaatiavõimest olemas, ei mõista ta täpsemalt, miks peab kellegi käest vabandust paluma. Umbes 2,5-aastaselt mõistavad lapsed selle vajadust, kuid nad võivad olla oma tegevustest liiga haaratud, et vabandamisega ise hakkama saada.

Mida teha: Kui su laps võtab mängukaaslaselt ära mänguasja, ütle, et see tegevus ei ole õige, ning rõhu tema empaatiale. Ütle: „Me ei löö, löömine on valus.“ Seejärel palu tal vabandust paluda: „Kui me kellelegi haiget teeme, ütleme vabandust.“

Rääkimine

Näpunäited viisaka vestluse põhireeglite õpetamiseks:

  • Vaata silma inimesele kellega sa vestled.

Soovitus: Ütle oma lapsele, et ta prooviks aru saada, mis värvi on temaga vestleva inimese silmad.

  • Vasta, kui sinult küsitakse küsimusi.

Soovitus: Vihja vaikselt lapsele, et ta räägiks. Anna talle teada, et võib vastata ka „ma ei tea“.

  • Ära räägi enne, kui teine inimene on rääkimise lõpetanud.

Soovitus: Julgusta olema kannatlik, paludes lapsel enne rääkima hakkamist viieni lugeda.

  • Ära sega vahele, kui see ei ole hädavajalik. Kui pead seda siiski tegema, ütle „vabandust“.

Soovitus: Mõelge välja mingi signaal (näiteks nimetissõrme tõstmine), mida su laps saab kasutada, et näidata sulle, kui ta sind vajab.

 

Kas ja kuidas reageerida ebasobivatele tegevustele või sõnadele?

Kui su 2,5-aastane laps nokib tihti nina, siis see on eakohane. Kui sa näed, et ta hakkab nina nokkima, paku talle salvrätti. Ära tee sellest suurt numbrit. Väikelapsed katsetavad piire, proovides aru saada, millest nad pääsevad puhtalt ning millest mitte. Pettumuse väljanäitamine võib tekitada sinu lapses suuremat soovi sobimatut tegevust jätkata.

Kui su laps õpib alles potil käima, on sellega seotud ebaviisakad sõnad kerged tulema. Võid lapselt asjalikult küsida, kas ta soovib potile minna. Kui vastus on eitav, jätka oma tegevustega. Kui sa ei reageeri lapse sõnadele väga tugevalt, ei saa laps sinult piisavalt tähelepanu ning lõpetab nende ütlemise.

 

Järjepidevus on oluline. Heade kommete omandamine nõuab palju harjutamist ja kinnistamist. Veendu, et sina ja su partner julgustaksite sama käitumist ning kutsuksite mittesoovitud käitumise puhul last korrale. Kui su partner laseb lapsel söömise ajal toiduga mängida (näiteks seda visata), aga sina ei lase, ajab see lapse segadusse ning ta ei ole kindel, mida temalt oodatakse.

Head kombed on head harjumused. Viisakas käitumine on eluviis ning ei loe vaid see, kuidas sa käitud väljaspool kodu. Oluline on alustada nii vara kui võimalik, et head kombed muutuksid millekski, mida laps teeb automaatselt. Kõik algab kodust!

 

Allikas: Isadora Fox, Parents; tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Pexels / Anastasia Shuraeva

Kuidas väikelapsele kombeid õpetada?

Iga vanem soovib kasvatada viisakalt käituvat last, kuid see võib tunduda võimatu unistusena. Kahe- ja kolmeaastased lapsed trambivad jalgu, kui nad midagi ei saa, poevad õhtusöögi ajal laua alla või võtavad eakaaslastelt mänguasju ära. Sul võib tekkida kiusatus lapsele kommete õpetamist edasi lükata, kuni see vanuseetapp lõppeb, kuid just siis on parim aeg alustamiseks.

Kui Sa alustad varakult, mõistavad lapsed, et viisakas olemine ja teistega arvestamine käib igapäevaelu juurde. Õnneks saab Sinu väikelaps nüüd järgida lihtsaid juhiseid, soovides just Sulle meele järele olla. Selles vanuses hakkavad lapsed välja töötama harjumusi ja käitumismustreid, mis jäävad kogu eluks. Ära oota täiuslikkust enne, kui Sinu laps mõistab viisakas olemise põhjuseid. Ta vajab õppimisel palju kordamist ja tuge.

Väikelastele kommete õpetamine võib olla väga väljakutsuv. Alusta nendest lihtsatest asjadest:

  • Õpeta oma lapsele ühesilbiline sõna, näiteks „palun“ või „aita“. Oma soovi väljendamiseks hakkab laps karjumise asemel hakkab laps pigem neid sõnu kasutama.
  • Harjuta jagamist. Õpeta oma lapsele, et ei tohi teistelt asju ära võtta. Õpeta talle, kuidas mängida ühe konkreetse mänguasjaga teise lapsega vaheldumisi.
  • Õpeta lapsele lauakombeid. Veendu, et Sinu laps istuks oma toolis laua ääres. Nii tihti kui võimalik, istu ka ise lapse kõrvale ja söö samal ajal. Oluline on saavutada rutiin.

Võlusõnad

Laste verbaalsed oskused arenevad kiiresti, seega on üsna tõenäoline, et Sinu laps oskab öelda „aitäh“ ja „palun“. See sõltub Sinust. Väikelapseeas on olulisel kohal teiste jäljendamine. Sinu laps jälgib Sind tähelepanelikult ning matkib Sinu tegevusi. Jälgi enda käitumist ning palu ise asju viisakalt, kasutades „palun“ ja „aitäh“. Kui laps karjub „anna“, palu tal viisakalt öelda „palun“, enne kui Sa talle midagi annad. Harjuta tihti neid „võlusõnu“, ulatades teineteisele mänguasju. Et soovitud käitumine kinnistuks, on soovitatav on last nende sõnade kasutamise eest kiita.

Jagamine

Nüüd, kui Sinu laps on piisavalt vana, et mängida teistega, on oluline talle õpetada, kuidas seda teha. Kuigi lapsed on loomupäraselt enesekesksed ja suure omandiõigusega, teevad nad vahet „hea“ ja „mitte hea“ käitumise vahel (teiselt mänguasja ära võtmine). Lapsed võivad muutuda agressiivseks, kui nad ei oska ennast väljendada. Seega, kui Sinu laps lööb teist, eemalda ta olukorrast ja selgita talle, et kui ta midagi soovib, peab kasutama sõnu. Selgita, miks tema käitumine on vale ning palu tal teiselt vabandust paluda.

Et Sinu laps hakkaks rohkem asju jagama, alusta mänguasjaga kordamööda mängimist. Kui tema aeg on läbi, palu last viisakalt mänguasi Sinule anda ning korda sama, kui Sinu aeg on läbi (laps peab paluma Sinul mänguasi talle anda). Pane paika reeglid, kui laps mängib koos teise lapsega. Võid öelda: „Sa võid paar minutit kiikuda, kuid siis on sõbra kord.“ Vajadusel määra kindel aeg ning kaasa ka teine mänguasi või tegevus, et lapsel oleks lihtsam lahti lasta. Hea abivahend aja määramiseks on taimer. Ära kasuta telefonis olevat taimerit, sest see viib tähelepanu planeeritud tegevuselt eemale. Õpeta last abivahendit jälgima.

Lauakombed

Sinu laps võib eelistada süüa kartuliputru kätega. See tegevus on vajalik peenmotoorika arenguks, et laps võiks seejärel hakata sööma söögiriistadega ning käsi salvrätikuga pühkima. Näita lapsele, kuidas on õigem süüa. Ütle: „Vaata, kuidas mina kahvlit käes hoian. Näita, kuidas Sina seda proovid teha.“ Tee abistavaid ettepanekuid ja tuleta talle meelde, kui ta unustab: „Sööme suu tühjaks, enne kui rääkima hakkame“ või „Kui Sa krooksud, palu vabandust.“

Väikelapseeas närib enamik lapsi toitu kinnise suuga ning suudab istuda laua taga umbes 15 minutit järjest. Räägi toidust ja selle söömisest, et aidata lapsel keskenduda söömisele, ning eemalda last ümbritsevad segavad faktorid. Sa võid oma lapsele öelda, et kui ta otsustab lauast lahkuda, ei saa ta enam laua juurde tagasi tulla. Siinkohal pead Sa endale kindlaks jääma, õpetades lapsele, et söömise ajal süüakse, mitte ei tehta muid tegevusi.

Tere ja head aega

Kui võõras inimene ütleb väikelapsele „tere“, võib laps tarduda ning jääda inimest vaatama. Võid talle vaikselt meelde tuletada, et ta ütleks „tere“ vastu, kuid kui laps on liiga arg, ära survesta teda. Kui ütled ise „tere“ ja ulatad kellelegi teretamiseks käe, mõistab lapski millalgi, et see tegevus on vajalik. Kui laps tervitab kedagi ise, ilma et talle seda meelde tuletataks, kiida teda noogutusega. Hea käitumise kinnistamine on tõhusam kui sundimine.

Allikas: Pamela Kramer, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Pexels / cottonbro

 

Pakume tuge, julgustust ja ideid paremaks toimetulekuks nii lastele kui vanematele. Nõustame Tartus ja Otepääl ning veebi teel. Küsi julgesti, koos leiame lahendusi!