Kas lapsel on ATH või traumajärgne stressihäire?

Kui lapsel ilmnevad käitumis- ja tähelepanuprobleemid, arvatakse sageli, et tegemist on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH). Samas võib ka kokkupuude traumaga põhjustada sümptomeid, mis näevad välja nagu ATH. Kui lapsel on ATH valesti diagnoositud, võib jääda trauma tahaplaanile ning ravimata.
ATH diagnoosiga lapsed võivad olla motoorselt rahutud, hajameelsed ja koolitundi segada. Lapsed, kellel on olnud traumaatiline kogemus, korduv kokkupuude vägivallaga või väärkohtlemisega, võivad käituda sarnaselt lastele, kellel on diagnoositud ATH.
Osadel lastel, kes on kokku puutunud vägivallaga või muu häiriva kogemusega, võib välja areneda post-traumajärgne stressihäire (PTSH). On lapsi, kes kogevad kodus või väljaspool kodu korduvaid traumaatilisi sündmusi. Lastel võib olla korraga nii ATH kui ka traumajärgne stressihäire.

Sümptomid, mida tihtipeale aetakse segamini seoses ATH ja PTSH-ga on järgmised:

Ülierutatus. Trauma läbielanud või korduva traumaga kokku puutunud lapsed on ebatavaliselt tundlikud ohu- või ohumärkide suhtes. Kui laps on ohu suhtes valvel, on stressihormoonid tema kehas „liikvel“, mistõttu on tal raske keskenduda ning paigal istuda. Seetõttu võib lapse käitumine tunduda impulsiivse ja hüperaktiivsena.
Traumaatiliste sündmuste uuesti läbi elamine. Lapsed, kes on kokku puutunud traumaga, võivad traumaatilisi sündmusi uuesti vaimselt kogeda ning see võib neid muuta hajameelseks. Hajameelsus, tähelepanematus on teatud tüüpi ATH sümptomiteks. Kui lapsel on pidevad pealetükkivad mõtted seoses traumaatilise sündmusega mis on läbi elatud, on tal raske olla hetkes „kohal“.
Negatiivne suhtumine teistesse inimestesse. Lastel, kes on kogenud traumaatilist sündmust, on kalduvus tajuda inimesi vaenulikena. Nad võivad eeldada, et teistel on nende suhtes negatiivsed kavatsused. See võib panna lapsed käituma impulsiivselt (ATH) või vastandlikult (areneb välja lastel, kellel on diagnoositud ATH). Traumat kogenud lastel võib aktiveeruda „võitle-või-põgene“ süsteem isegi siis kui reaalset ohtu ei ole.
Raskused täidesaatvate funktsioonidega. Nagu ka lastel, kellel on diagnoositud aktiivsus- tähelepanuhäire, esinevad trauma läbi elanud lastel tavaliselt probleemid täidesaatvate funktsioonidega (keskendumine, ülesannete täitmise planeerimine, emotsioonide juhtimine või analüüsimine enne tegutsemist).

Kuidas teha kindlaks, kas lapsel on aktiivsus- tähelepanuhäire või traumajärgne stressihäire?

Esimese sammuna tuleb välja selgitada, kas laps on kogenud traumat ning mõista, kas sümptomid ilmnesid enne või peale seda. Samuti on kasulik teada saada, kas perekonnas on kellelgi varasemalt diagnoositud ATH.
Spetsialist, kes arvestab lapse kõiki sümptomeid, suudab tuvastada ATH-le iseloomuliku käitumise, mis eristab seda traumajärgsest stressihäirest ning vastupidi.
PTSH-ga lastel on sümptomid, mis ei ole ATH-ga kooskõlas. Näiteks kogevad nad häirivaid, pealetükkivaid mõtteid, mis ei ole ATH sümptomid.
Teine PTSH sümptom on traumaatilist kogemust meenutavate asjade vältimine. Näiteks, kas laps väldib kojuminekut, autosse istumist, kooli minemist jne? Eriti kui on teada, millise traumaga laps on kokku puutunud, tuleb kaaluda, kas mõnel käitumismustril esineb mingi komponent, mis laps on endale loonud, et säilitada turvalisus. Selline vältiv käitumine ei tulene ATH-st.

Lastel võivad esineda nii ATH kui ka PTSH korraga, mis raskendab diagnoosimist.

On leitud tõendeid selle kohta, et aktiivsus-tähelepanuhäirega lastel, kellel on mingi häiriv kogemus, on neli korda suurem tõenäosus traumaatilise stressihäire tekkimiseks kui neil, kellel seda ei ole. Neil on tõenäolisemalt ka raskemad trauma sümptomid kui aktiivsus-tähelepanuhäireta lastel.
Uuringud on näidanud, et nii ATH kui ka PTSH on seotud sarnaste ebakorrapärasustega ajutegevuses, mis omakorda võib seletada suurenenud riski. See kõrgenenud risk tähendab, et aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed vajavad traumaatilise kogemuse korral täiendavat tuge ja tähelepanu ning neid tuleks uurida kindlasti ka PTSH suhtes. Ja ka vastupidi, lapsed, kellel on diagnoositud PTSH, tuleks kontrollida ATH suhtes.

Miks on oluline välistada traumajärgne stressihäire?

Kui traumajärgne stressihäire jääb diagnoosimata ning lapsel ravitakse tähelepanu-aktiivsushäiret stimuleerivate ravimitega, võib ravim suurendada traumaga seotud ärevust, mis omakorda muudab lapsed ülivalvsaks. Kui on teada, et lapsel on nii ATH kui PTSH ning stimulantravi muudab ta ärevamaks, otsustab psühhiaater tõenäoliselt minna üle mittestimuleerivale ravimile.
Eriti oluline on see, et kui traumajärgse stressihäire tunnuseid on valesti mõistetud ning diagnoosiks pandud ATH, ei saa lapsed tuge, mida nad vajavad, et tulle toime kõige tervislikumal viisil toimunud traumaga. Kui lapsed ei saa PTSH-le suunatud ravi, milleks on traumale keskenduv kognitiiv-käitumuslik teraapia, ei parane nende sümptomid. ATH ravi ei aita neil traumat töödelda. See ei aita nende suhteid teistega, kuidas nad näevad maailma, kuidas nad näevad ennast tulevikus. Neil on endiselt raskusi nende mõtete ja tunnetega, mis kaasnevad trauma läbi elamisega.
Lisaks võivad lastel, kellel ei ole tuvastatud traumajärgset stressihäiret, tekkida ka käitumisprobleemid. Kui koolis töötavad spetsialistid ei mõista käitumisprobleemide tõelist põhjust, ei toeta koolikeskkond traumat kogenud lapse paranemist (viskavad tunnist välja, saadavad direktori juurde, helistavad politseisse jne).

Miks jäetakse trauma sageli tähelepanuta?

Kui lapsel on koolis probleeme, võib psühhiaater koostada kiire sümptomite listi ning järeldada, et probleemid on tingitud diagnoosimata tähelepanu- keskendumishäirest. Kui tugineda vaid ATH kontrollnimekirjadele, ilma, et vaataks üldpilti, võib see põhjustada vale diagnoosi. Lapsevanemad ei pruugi näha seost lapse käitumise ja võimaliku trauma vahel- või ei tunne nad ennast mugavalt, rääkides lapse häirivatest kogemustest. Nad ei pruugi anda vabatahtlikult psühhiaatrile teavet kui neilt just otse ei küsita. Spetsialistil võib olla vastumeelne küsida trauma kohta, milleks võib olla koduvägivald, väärkohtlemine ja/või hooletusse jätmine.

Kes on kõige rohkem ohus?

Eriti tähelepanelik tuleb olla valediagnoosimise võimaluse suhtes kogukondades, kus on kõrge vägivalla tase. Kui lapsed puutuvad kokku kogukonna vägivallaga, on ATH diagnoosimise määr kõrgem. Võimalik, et mõnedel neist diagnoosidest puuduvad traumaga seotud tunnused. Lapsed on suuremas ohus ka seal, kus valitseb vaesus, olgu see siis linnas või maal. Seal, kus on vaesust rohkem, esineb ka traumasid sagedamini ning seal on tavapärasest vähem haridusressursse ja õpetajaid. Lapsed sageli ka varjavad traumaatilisi sündmusi, neil puudub verbaalne võimekus nende selgitamiseks või nad ei mõista olukorda sellisena, nagu see on.
Trauma võib juhtuda kõikjal, ükskõik kellega ning tihtipeale kõrvalseisjad seda ei märka. „Sa ei tea, kas kellegi kodus kasutatakse koduvägivalda, sa ei tea, kas laps on sattunud kohutuavasse autoõnnetusse!“ Inimesed peaksid alati mõtlema sellele, mis lapsega juhtus ning mis võis põhjustada tema sellise käitumise. Spetsialistid on arvamusel, et küsimused traumaatiliste sündmuste kohta peaksid olema osa igast vaimse tervise hindamise küsimustikust. Traumaga seotud küsimuste esitamine peaks olema üks osa mistahes diagnostilisest hindamisest. Vaadates depressiooni sümptomeid või ärevuse sümptomeid, kattuvad need ka traumajärgse stressihäire sümptomitega.

Allikas: Caroline Miller, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus.