Määratlemata - Varajase Kaasamise Keskus

8 olulist teaduslikult tõestatud mõtet, mida lapse arengu osas meeles pidada

17.08.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Harvardi Ülikooli Lapse Arengu Keskus on tegelenud üle poole sajandi erinevate andmebaaside loomise ja teadustööga. 2016. aastal avaldatud raport toob välja olulise loendi aspektidest, mis mõjutavad lapse arengut.

1. See, kui perekond ja neid hooldav keskkond kannatab võimalike märkimisväärsete stressitekitajate all, mõjutab ebasoodsalt isegi imikuid ja väikelapsi.

Loote- ja varases lapseeas läbielatud ebasoodsad kogemused võivad põhjustada ajus füüsilisi ja keemilisi häireid, mis võivad kesta kogu elu. Nende kogemustega seotud bioloogilised muutused võivad mõjutada paljusid elundisüsteeme ja suurendada mitte ainult tulevasi õppimise ja käitumise häireid, vaid põhjustada ka halba füüsilist ja vaimset tervist.

2. Arenemine on väga interaktiivne protsess ja inimese elu kulgu ei määra ainuüksi geenid.

Keskkond, milles inimene enne ja peatselt pärast sündi areneb, pakub võimsaid kogemusi. Ehkki geneetilised tegurid mõjutavad inimese arengut tugevalt, on keskkonnateguritel võime suguvõsa poolt kaasa antud pärandit muuta. Näiteks sünnivad lapsed võimega oma impulsse kontrollida, tähelepanu koondada ja mällu teavet säilitada, kuid kogemused, mida nad esimesel eluaastal läbi elavad, panevad aluse nende ja teiste täidesaatvate funktsioonide arendamiseks.

3. Kuigi soe suhtlus vanematega on esmajoones vajalik, saavad väikelapsed märkimisväärset kasu ka suhetest teiste osavõtlike hooldajatega nii pereringis kui väljaspool.

Lähedased suhted teiste hoolivate täiskasvanutega ei sega lapse esmaste suhete tugevust tema vanematega. Tegelikult võib erinevate hooldajate olemasolu väikelaste sotsiaalset ja emotsionaalset arengut hoopis edendada. Samas sagedased muutused igapäevastes rutiinides – ühel päeval lapsehoidja, teisel vanavanemad, kolmandal lasteaed erinevate täiskasvanutega vmt suur vahelduvus – ning näiteks ka ebameeldivad lasteaia- või hoiukogemused võivad anda negatiivset mõju. Pidev vaheldumine ja keskkonna muutumine võib tekitada lapses ebakindlust ning kahtlusi selles, kas ja kuidas tema vajadusi rahuldatakse.

4. Suur osa aju talitlusest kujuneb välja esimese kolme eluaasta jooksul, kuid areng ei lakka toimumast täpselt lapse kolmandal sünnipäeval.

Aju talitluse põhiaspektid, näiteks võime tõhusalt näha ja kuulda, sõltuvad kriitiliselt väga varastest kogemustest. Sama kehtib ka mõnede emotsionaalse arengu aspektide kohta. Kuigi kõrgema järgu funktsioonidele pühendatud ajupiirkondi, mis hõlmavad suuremat osa sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset võimekust, sealhulgas eneseregulatsiooni paljusid aspekte, mõjutab tugevalt ka varases lapseeas kogetu, arenevad need piirkonnad hästi edasi ka noorukieas ja isegi varajases täiskasvanueas. Ehkki üldiselt kehtib aluspõhimõte, et „varem on parem“, õpime me veel täiskasvanueaski leidma viise, kuidas tulla toime mõjutajatega, millega puutusime kokku varasemas elus.

5. Tõsine hooletusse jätmine näib tervisele ja arengule olevat vähemalt sama suur oht kui füüsiline väärkohtlemine – võib-olla isegi suurem.

Võrreldes lastega, kes on langenud ilmse füüsilise väärkohtlemise ohvriks, ilmnevad pikaajalise hooletusse jätmise all kannatanud väikelastel tõsisemad kognitiivsed häired, tähelepanuhäired, puudulik kõne, akadeemilised raskused, endassetõmbunud käitumine ning vanemaks saades suurenevad neil probleemid ka eakaaslastega suhtlemisel. Kuigi sellele pööratakse sageli vähem tähelepanu, võivad varajases lapseeas läbielatud pidevalt puudulikud suhted olla kahjulikumad kui füüsilised traumad.

Iga USA osariik määratleb oma põhiseaduses ja poliitikas laste väärkohtlemise ja hooletussejätmise liigid, juhindudes riigiülestest standarditest, ning kehtestab väärkohtlemisaruande põhjendamiseks vajaliku tõendite taseme. Ülaltoodud Ameerika riikliku laste väärkohtlemise ja tähelepanuta jätmise andmete süsteemi (NCANDS) andmed kajastavad ohvrite (defineeritud kui laps, kelle kohta riik leidis, et vähemalt üks väärkohtlemise teatis on õigustatud või tõestatud) koguarvu kõigi 50 osariigi, Columbia ringkonna ja Puerto Rico kohta 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010. “Muu” hõlmab mahajätmist, vigastamisega ähvardamist ja narkomaaniat.

6. Väikestel lastel, kes on kokku puutunud hooletusse jätmise või vägivallaga, ei teki alati stressist põhjustatud häireid ning nad ei kasva alati vägivaldseteks täiskasvanuteks.

Ehkki lastel, kes on sellised kogemused läbi elanud, on suurem oht agressiivselt käituda, saab neid märkimisväärselt aidata, kui loome neile võimalikult kiiresti usaldusväärsed ja hoolitsevad suhted toetavate hooldajatega.

7. Lapse ohtlikust keskkonnast eemaldamine ei pööra sellest kogemusest saadud negatiivseid mõjusid automaatselt ümber.

Pole kahtlust, et ohus olevad lapsed tuleks ohtlikest olukordadest viivitamatult eemaldada ja neile peaks pakkuma võimalikult kiiresti sobilikku hoolitsust. Traumeeritud lapsed peavad viibima keskkonnas, mis taastab nende turvatunde ja usu, et nad võivad edasi tulevikku vaadata. Tavaliselt vajavad nad taastumise hõlbustamiseks terapeutilist ja toetavat ravi.

8. Vastupanuvõime nõuab toetavaid suhteid.

Võime vaatamata ebaõnnele kohaneda ja edukaks muutuda areneb välja toetavate suhete, bioloogiliste süsteemide ja geenide väljendumise vastastikmõju kaudu. Tänapäeva teadus ütleb meile, et selleks, et tugevdada võimet tulla toime ebaõnnestumistega, on vaja olulisi alustalasid, milleks on vähemalt ühe toetava suhte olemasolu ja võimalus efektiivsete toimetulekuoskuste arendamiseks.

Autor Liina Lokko, refereeritud allikas: Center on the Developing Child at Harvard University (2016). 8 Things to Remember about Child Development, www.developingchild.harvard.edu. Pilt: Unsplash / David Straigh

Miks on lapsed kodus ja koolis erinevad?

10.08.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Osad lapsed hoiavad end koolis vaos, ent hiljem kodus kaotavad enesevalitsuse, teised lähevad endast välja klassiruumis.

See, et lapse käitumine erinevates situatsioonides erineb, on tavaline. Näiteks võib eeldada, et laps käitub sõbra sünnipäeval ühtmoodi ja vanavanemate pool külas olles teisiti, kuid mõnede laste käitumine võib eriti kodu ja kooli lõikes erineda väga palju. Seda on hästi näha just ärevuse, õpiraskuste, aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häiretega laste puhul. Käitumise erinevus võib tekitada vanemates hämmingut ja isegi nördimust ning panna neid muretsema, et nad teevad midagi valesti.

Võtame näiteks 15-aastase poisi. Ta on andekas, kuid tal on diagnoositud ka autismispektri häire, ATH ja õpiraskused. Koolis kogetud väljakutsed viisid lapse kodus lausa plahvatusliku käitumiseni. Vanema sõnul tegi poiss koolis tõesti kõvasti tööd, et end kontrolli all hoida, sest ta üritas seal õpetajatele meeldida ja eakaaslastega suhelda. Kui ta koju jõudis, tundis ema sageli, et laps otsib lihtsalt viisi, kuidas kogu tekkinud pinge endast välja lasta. Sellega kaasnesid 30-minutilised raevuhood kodutööde tegemise või tegelikult ükskõik mille üle. Hoogudega käis kaasas karjumine, asjade loopimine, mõnikord ka peksmine ja peaga löömine. Hiljem, kui poiss oli rahunenud, tundis ta kohutavat häbi ja süüd.

Mõne lapse jaoks aga on just kool kohaks, kus raskused esile tulevad. Näiteks 8-aastane tüdruk, kes kannatab valikulise mutismi (kõneleb vaid üksikute väljavalitud isikutega, enamasti kõnelist kontakti teiste inimestega ei võta) ja sotsiaalse ärevuse all, on ema sõnul kodus lõbus, rõõmsameelne, jutukas ja energiline, kuid kooli jõudes lülitub justkui välja. Ta pole kunagi oma õpetajate ega klassikaaslastega rääkinud, kuid võtab koolielust osa kõigis valdkondades, mis ei eelda suulist osalemist. Ta ei küsi luba tualetti minemiseks, vaid ootab, kuni jõuab koju.

Miks siis käituvad lapsed erinevates situatsioonides nii erinevalt? Miks saab mõni laps koolis paremini hakkama?

Mõned lapsed võivad koolis hästi hakkama saada ja kõigi ootustele vastata, kuid nad näevad selle nimel nii palju vaeva, et hiljem kodus peab lõivu maksma. „ATH, ärevuse, autismispektrihäirete ja õpiraskuste all kannatavad lapsed võivad suure osa oma ressurssidest ära kasutada selleks, et klassiruumis juhiseid järgida või nendega toime tulla,“ ütleb Stephanie Lee, USA Child Mind instituudi kliiniline psühholoog. Kui sellised lapsed koju jõuavad, on neil keeruline toimetulekuks veel sama palju ressursse leida. Samas lisab ta, et paljud, sealhulgas autismispektriga lapsed, saavad kasu koolikeskkonnaga kaasnevast järjepidevusest, struktuurist, sealsete olukordade etteaimatavusest ja rutiinist – kodus ei saa sageli sama pakkuda.

Koolis järgnevad tegudele tõenäoliselt järjepidevalt õpetajate tagasisided ja tagajärjed ning see on miski, mida vanematel võib olla kodus keerukas järele teha. Samuti võib koolis toimuv sotsiaalne mudeldamine aidata lastel sõna otseses mõttes või piltlikult öeldes mööda joont käia. Sageli ei ole õpetajatel mahti aega viita: kui laps esimesel või teisel korral juhiseid ei järgi, on sel tõenäoliselt lapse jaoks ebasobiv tagajärg. Vanemad aga võivad lõpuks lubada oma lapsel mõnda toimingut vältida või edasi lükata, kuna nad veedavad palju aega asjast rääkides.

Sümptomite mahasurumine koolis

Kliiniline psühholoog Jerry Bubrick mainib, et mõnede häiretega lapsed on väga mures selle pärast, millisena teised inimesed neid tajuvad. Seetõttu proovivad nad oma seisundit varjata. „ Tavaliselt esineb koolis vähem sümptomeid, kuna nad üritavad ülal hoida teiste sotsiaalset taju selle kohta, et nendega on kõik korras. Tihti tunnevad nad oma sümptomite tõttu palju piinlikkust ja häbi.” Mure on eriti suur põhikooli- ja gümnaasiumieas.

Veel üks oluline põhjus, miks lastel läheb koolis paremini kui kodus: kodus tunnevad nad end turvaliselt olemaks „halvim võimalik variant endast“, kuna nad on kindlad, et vanemad armastavad ja toetavad neid sellele vaatamata.

„Arvan, et mõnikord tulevad lapsed koju ja tunnevad sarnast kergendustunnet, nagu meie tunneme siis, kui võtame jalanõud jalast,“ selgitab dr Bubrick, „nad tunnevad, et võivad olla nemad ise.” Laste puhul, kes on koolis oma sümptomite mahasurumisega väga hästi hakkama saanud, võib kodus, kus nad tunnevad, et keegi ei anna neile hinnanguid ega mõista hukka, esineda „sümptomite plahvatuslik tõus”.

Miks saab mõni laps kodus paremini hakkama?

Paljude laste jaoks on koolis kehtivad akadeemilised ja sotsiaalsed nõudmised kõrgemad kui need, mida neile kodus seatakse. See võib põhjustada käitumises probleeme, mida nende perekond kodus mitte kunagi ei näe.

Lastel, kellel on probleemid nagu ATH ja liigne ärevus, on sageli väga madal pettumustaluvus: see, kui neil palutakse koolis kannatlik või püsiv olla, võib osutuda väga suureks stressitekitajaks. Samuti ei pruugi kodus käitumisprobleeme olla neil sotsiaalse ärevusega lastel, kellel on mure selle pärast, kuidas teised neid tajuvad, või lastel, kellel on esinemisprobleemid. Koolis aga võivad nad stressi tekitavate olukordade, näiteks valjusti ette lugemise vältimiseks sobimatult käituda.

Mis puutub autismispektri häiretega lastesse, siis neile võidakse kodus lubada väga rituaalset või enesele suunatud käitumist, näiteks ekraaniaega või Legodega mängimist. Kui nad jõuavad kooli, kus neil ei lubata eelmainitud asju teha, või kui nad peavad ootama tegevusi, millele neil on kodus alati vaba juurdepääs, siis see võib nende jaoks keeruline olla ning viia ka väga probleemse käitumiseni.

Kuidas lapsi aidata?

Üks peamisi ettepanekuid on kodu ja kooli vahelise koostöö ja suhtluse soodustamine. Kui on olemas strateegiaid või tehnikaid, millest lapsele kodus või koolis tõesti kasu on, siis tuleks kaaluda, kas neid oleks võimalik jagada ja kohandada, et pakkuda lapsele tuge mõlemas keskkonnas. Kui lapsele on koolis kasu visuaalse ajakava nägemisest, siis peaks mõtlema sellele, kas sellise ajakava saaks luua ka kodus. Kui me teame, et lapsel on kodus kasu sellest, kui talle öeldakse „kui…, siis…“ tingimuslauseid (näiteks „kui sa teed seda, siis juhtub see“), siis peaks seda teadmist jagama ka õpetajaga. Parim viis kodu ja kooli vahelise koostöösuhte loomiseks on õpetajale oma lapse kohta teabe andmine ning lisaks tema kiitmine ja tema tehtud töö väärtustamine.

Dr Lee Child Mind instituudist sõnul võib neile lastele, kelle probleemkäitumine ilmneb kodus, olla kasu sellest, kui neil on peale koolist tulekut võimalus stressi maandada: „On täiesti okei, et teie laps vajab sel hetkel väikest pausi ning te esitate talle siis leebemaid nõudmisi. Siiski on oluline, et lapsed mõistaks, et ka koduseid reegleid tuleb järgida.”

Ülioluline on tähele panna, et laps oleks hästi söönud ja puhanud. Peale rasket päeva näljasena näljasena koju tulemine on suurepärane retsept pärastlõunaseks koduseks katastroofiks. Lapsel peaks olema peale koolipäeva kodus võimalik süüa ja puhata – see võimaldab lapsel end taas koguda ja õhtule tervislik start anda.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Info ja registreerimine

Kodune Montessori: kuidas peletada suvist igavust?

04.08.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Meie eripedagoog Kadri osales eelmisel aastal Eesti esimesel Montessori pedagoogikast lähtuval assistendikursusel. Kursusel jäi kõlama mõte ettevalmistatud keskkonnast.

„Ettevalmistatud keskkonnal on lapse igakülgseks arenguks väga suur roll. Montessori keskkonna loomisel on minu arvates kaks suurepärast mõju: see suurendab lapse iseseisvust ja annab hiljem tänu eelnevale ettevalmistusele lapsevanemale rohkem vabadust. Pärast erinevate kohandatud alade ette näitamist ja vahendite kasutamise õpetamist on lapsel täpselt teada, mida ta konkreetsel alal teha saab. Laps saab meelt lahutada ja tegevusi sooritada algusest lõpuni iseseisvalt, mis annabki omakorda lapsevanemale aega keskenduda oma tegevustele.”

Kodune Montessori: kuidas peletada suvist igavust?

Suvi on parim aeg oma lapsega mängimiseks ja tegelemiseks. Kui luua kodus mõned sellised alad, kus laps saab iseseisvalt mängida, saab tema omapäi tegutseda ning lapsevanemad end samal ajal laadida.

Igavuse peletamiseks on palju loomingulisi võimalusi, kuid Montessori pedagoogika läheneb suvisele igavusele pisut teisiti. Montessori suvevaheajal ei ole täiskasvanu rolliks lapse meelt lahutada, vaid valmistada ette keskkond, mis on täidetud lihtsuse, ilu ja huvitavate asjadega – julgustamaks iseseisvat mängimist ja õppimist.

Kuidas last iseseisvaks mänguks Montessori stiilis ette valmistada?

Aitamaks lapsel edukalt ise enda meelt lahutada, loo selleks sobiv keskkond. Montessori keskkonnad on lihtsad, korrapärased ning võimaldavad lapsele ligipääsu tegevustele, mida ta soovib algusest lõpuni iseseisvalt sooritada.

Et sobivat keskkonda kodus luua, vaata lapse toas ringi. Leia midagi, millega ta ei ole viimase kahe nädala jooksul mänginud ning pane see kappi ära. Võta mänguasi uuesti välja mõne kuu pärast – lapsele näib see siis uuena. Võib tunduda arusaamatu, et lapsed kurdavad igavust, kui neil on nii palju mänguasju, ent mõnikord on valikuvõimaluste üleküllus või segadus lapse jaoks lihtsalt hoomamatu. Väiksem kogus mänguasju võib sageli olla kaasahaaravam.

Järgmiseks vaata üle toa paigutus. Kas laps ulatub ise oma mänguasjade ja raamatuteni või on need liiga kõrgel riiulil? Kas asjad on paigutatud loogiliselt? Kas igal asjal on oma koht? Need küsimused võivad tunduda tähtsusetud, kuid paljudel lastel on tugev korratunnetus ning neil võib olla raske keskenduda või tõeliselt mängu süüvida, kui asjad on liialt segamini.

Abi võib olla ka sellest, kui lapse tuba on korrastatud kategooriate järgi. Iga Montessori klassiruum on kujundatud nii, et kogu keeleõpe on ühes kohas, matemaatika teises kohas jne. Kodus näeksid kategooriad välja teistsugused: näiteks proovi panna kõik pusled ühele riiulile, kunstitarbed ühte topsi.

Kuidas luua lapse tuppa Montessori-sõbralikud alad, et toetada suvist iseseisvat mängimist?

Kunst

Tee väike riiul või nurk lapse kunstialaks. Noorema lapse jaoks võib olla abiks, kui iga tegevuse jaoks on oma kandik. Teil võib olla näiteks kandik õlipastellide ja musta paberiga, kandik, kus on kaks-kolm värvi maalimiseks, paberit, pintsel, veetops ja põll riiete kaitseks. Lisaks võib olla kandik kausitäie paberijääkidega, lisaks pisut liimi ning paberit. Kui on märgata lapse huvi kadumist, võib suve jooksul kunstitarbeid välja vahetada.

Esimesel korral, kui laps tegevuse valib, õpeta teda. Näita iga samm ette, kaasa arvatud see, kuidas koristada ning kuhu panna pilt, kui see on valmis. Seejärel peaks ta olema võimeline ise tegevust valima ning seda valitud ajal iseseisvalt tegema. Pisut vanemale lapsele võid loomingulist ruumi ette valmistada juba rohkemate vahenditega.

Toidu ettevalmistamine

Paljud lapsed armastavad toidutegemist. Selle juures on väga palju tegevusi, mida saavad iseseisvalt teha nii nooremad kui vanemad lapsed.

Sea köögis sisse väike riiul või sahtel lapse oma köögiriistadega, et laps saaks valida, mida ta teha tahab. Noorematele lastele on alustuseks sobiv näiteks puuviljade koorimine. Kõik, mida vaja, on väike kandik kahe kausiga – üks koorte ja teine puuvilja viilude jaoks. Lihtsad ja kaasahaaravad tegevused võivad olla näiteks porgandi või kurgi tükeldamine lainelise lõikuriga, muna või banaani koorimine ja tükeldamine ning kirsikivide eemaldamine.

Vanemad lapsed saavad teha näiteks määrdevõid või rösteris leiba küpsetada. Kui näitad lapsele, kuidas töövahendeid ohutult kasutada ning kuidas enda järelt koristada, on tal võimalik kõiki neid asju iseseisvalt teha.

Teadus ja loodus

Loo koju ala, millest saab teaduse ja looduse keskus. Selleks võib olla vaid väike laud lapse toas. Pane sinna raamatuid taimede, loomade, kodumaa ja muu sarnase kohta, millest laps huvitub.

Leia väike karp või korv looduskoguks, kuhu panna kõik need pisikesed kivikesed ja suled, mida laps õuest leidnud on. Kui karp saab täis, on aeg osad asjad loodusele tagasi anda. Boonuseks lisa näiteks suurendusklaas, et laps saaks kõike lähemalt uurida. Lisada võib muudki põnevat – huvitavate putukate näidiseid, erineva kujuga magneteid (näiteks tähti, numbreid või erinevaid kujundeid, mida laps omavahel kombineerida saab) või muid esemeid, mida avastada.

Jutuaeg ja keel

Hästivarustatud ja hubane raamatunurk on lapsele ajaveetmiseks alati imeline koht.

Noorematele lastele võid sõnavara arendamiseks hankida huvitavaid pildikaarte. Ära kasuta neid küsimuskaartidena oma lapse testimiseks, vaid rääkige piltidest koos. Vanemale lapsele paku kirjutuspaberit ja värvilisi pliiatseid, julgustamaks teda kirjutama ka omi lugusid.

Muud alad, mida saab kodus luua, on näiteks rollimängude alad ja ehitusalad erinevate ehitus- ja Lego klotsidega. Tegelikult saad kujundada väikese ala ükskõik mille jaoks, mille vastu laps huvi tunneb.

Allikas: Christina Clemer, Motherly; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; eessõna Kadri Markvart, Varajase Kaasamise Keskuse eripedagoog, Rahvusvahelise Montessori Assotsiatsiooni assistent; pildid Unsplash / Paige Cody

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Info ja registreerimine

Näpunäiteid „suvise tagasilanguse“ vältimiseks – kuidas lapsi suvel lugemas hoida?

27.07.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Suvi tähendab laste jaoks väga vajalikku pausi, kuid ühtlasi võib see tähendada pausi õppimisest. Paljudel juhtudel käib sellega kaasas ka kahetsusväärne langus vastarenenud lugemisoskuste vallas.

See nii-öelda “suvine tagasilangus” on eriti suur probleem nende laste seas, kes on niigi lugemisega hädas. Kui Sa ei soovi riskida sellega, et laps kaotab suve jooksul oma alusoskused, on oluline veenduda, et tal on võimalusi oma areneva lugemisoskusega tegelemiseks. Suvi ei pea tingimata Sinu lapse arengut pidurdama. Vastupidi – see võib olla isegi võimalus lugemisoskuse ja sellega seonduva entusiasmi kasvatamiseks.

Leia head lugemismaterjali

Esimene asi, mida lapsed suvel lugemisega jätkamiseks vajavad, on lihtne juurdepääs raamatutele. Enamik kooliaasta jooksul loetud raamatutest on õppetöö osana kindlaks määratud teosed. Suvi annab Sulle võimaluse asju veidi vürtsitada ja tutvustada lapsele lõbusamaid ja tema huvidega kokku käivaid lugemisvõimalusi. Üks hea koht, kust lasteraamatuid otsida, on alati raamatukogu. Paljudes raamatukogudes on Sulle väikeseks juhatuseks olemas nimekirjad headest raamatutest, mis on lugemistaseme järgi ära jaotatud. Samuti soovitavad lugemisasjatundjad raamatute valimisel järgida “viie sõrme reeglit”: lase lapsel raamat lahti teha ja lugeda läbi esimene lehekülg. Iga sõna kohta, mida ta ei tea, lase tal üles tõsta üks sõrm. Kui ta on lehe lõppu jõudes üles tõstnud üle viie sõrme, on raamat tema jaoks tõenäoliselt liiga keeruline.

Raamatute valimine muutub laste vanemaks saades järjest keerukamaks, kuna neil kujunevad välja kindlamad eelistused. Sealhulgas kujuneb mõnel lapsel välja üleüldine vastumeelsus lugemise suhtes. Raamatukoguhoidjate soovitused võivad ikkagi ka siinkohal abiks olla, kuna nemad näevad palju erinevaid lapsi ja tunnevad hästi kõiki raamatukogu pakutavaid ressursse. Nende ettepanekud võivad olla üllatavad – näiteks laps, kellele meeldib sport, võib olla huvitatud kuulsate sportlaste elulooraamatutest. Pea meeles, et traditsioonilised lugusid jutustavad raamatud ei ole igale lapsele atraktiivsed. Mõnikord haarab lapse tähelepanu hoopis raamat arvutite, loomade või teaduse kohta.

Ära piirdu ainult raamatutega. Lastele meeldib kirju saada ja nende nimele selliste lasteajakirjade nagu Täheke või National Geographic tellimine pakub iga kuu lugemiseks palju uut. Paljud lapsed, kes väldivad traditsioonilisi raamatuid, naudivad koomiksite lugemist. Need võivad olla pisut hõlpsamini kättesaadavad ja pakuvad siiski kindlat lugemismaterjali. Lastele mõeldud graafilised romaanid, näiteks tohutult populaarne sari „Ühe äpardi päevik“, on muutnud paljud lapsed entusiastlikeks lugejateks.

Õigel tasemel lugemine

Suvel loetavad raamatud ei tohiks olla nii lihtsad, et need oleks igavad, kuid ei tohiks olla ka nii keerulised, et valmistaksid lapsele pettumust. Lastele on oluline kogeda õnnestunud lugemiselamusega kaasas käivat enesekindluse kasvu. Parim osa suvise lugemise juures on see, et see annab lastele võimaluse saada positiivseid kogemusi – lugemine ei pea alati olema töö.

Veel üks suurepärane allikas, kust raamatusoovitusi saada, on kooliaasta jooksul teie lapsega tööd tegevad õpetajad ja juhendajad. Nad on rohkem kursis raamatutega, mis on sobilikud just Sinu lapse isiklikule tasemele – raamatutega, mida laps saab mugavalt ise lugeda. Lisaks oskavad nad soovitada raamatuid, mis on pisut raskemad ehk nii-öelda edasiarenemise tasemel. Tegelikult on lastel vaja mõlemat.

Loe lastele valjusti ette

Suurepärane viis lastele nende jaoks veidi liiga raskete raamatute tutvustamiseks on nende ette lugemine. Üldiselt on lastel hea lugeda raamatuid, mis on vastavuses nende isikliku tasemega ja kuulata kõrgemal, edasiarenemise tasemel olevaid raamatuid. Viimane aitab suurendada sõnavara ja muudab kuulaja tegelikult ka paremaks lugejaks. USA õppe- ja haridusspetsialist Susan Schwartz ütleb, et valjuhäälne ette lugemine on tegelikult üks parimaid viise, kuidas vanemad saavad lapse lugemisoskust parandada. “Ärge kunagi lõpetage oma lastele lugemist,” ütleb Schwartz. „Sa peaksid oma lastele lugema iga päev, eriti suvel. See pole lapsele mitte ainult lõbus ja kaasahaarav, vaid ka õpetav kogemus.”

Ka audioraamatud on hea viis lastele raskemate raamatute poole tee sillutamiseks. Need sobivad ideaalselt autosõitude või õhtusöögi valmistamise ajal kuulamiseks. Võite isegi kogu perega televiisori välja lülitada ja koos meelelahutuseks hoopis audioraamatuid kuulata.

Kui vähegi võimalik, on hea mõte muuta lugemine interaktiivseks. Lugemine on üldiselt omaette tehtav tegevus ja kui olete koolis sellega rasket vaeva näinud, siis on see tõenäoliselt üpris üksildane ettevõtmine, kuid see ei ole alati nii. „Enamik lapsi saavad oma esimese lugemiskogemuse koos ema või isaga istudes ja nende ettelugemist kuulates. Sel juhul on nad armastusest ümbritsetud,” märgib Matt Cruger, Child Mind Institute’i direktor, “Seda esimest positiivset kogemust peaks edasi kandma.” See on osa põhjusest, miks on nii oluline lastele iga päev valjusti ette lugeda. Aga laps peaks ka ise valjusti lugema. Kui lapse lähikondlaste seas on mõni veel noorem laps, on hea mõte lasta tal harjutada noorematele juturaamatute lugemist. Võite ka lapsega lehekülje kaupa kordamööda lugeda.

Kui laps loeb iseseisvalt, on hea temaga loetut arutada. Lastele meeldib vanemate huvi ja samas on see ka hea viis kontrollida, kas laps mõistab loetut. Räägi lapsega loo tegelastest ja probleemidest, millega nad silmitsi seisavad, ning julgusta oma last küsimusi esitama ja raskeid osasid üheskoos uuesti lugema. Vestluse parema edenemise huvides oleks väga hea, kui loeksid ise raamatut lapsega samal ajal.

Võimalus oskusi omandada

Mõni laps vajab lugemisoskuse hoidmiseks täiendavat abi. Küsi oma lapse õpetajalt või eripedagoogilt, kas nad soovitavad suve jooksul tegeleda mõne konkreetse oskuse arendamisega. Suvi annab lastele suurema võimaluse keskenduda. Samas tasub meeles pidada, et suvi on ikkagi aeg, mil peaks proovima asju muretult võtta. Schwartz leiab, et lapse kaks korda nädalas kahekümne minuti jooksul õpetamine on palju tõhusam kui ühe korra nädalas 60-minutilise tunni tegemine. Nii suudavad lapsed paremini keskenduda ja lühemate tundidega kaasneb väiksem tõenäosus, et nad ärrituvad.

Nii vanemate kui nooremate lastega on hea mõte keeruline raamat enne selle lugema asumist läbi arutada. Dr Cruger ütleb, et lapsed võivad keerulise raamatu lahti mõtestamisega nii ametis olla, et jäävad tegelikult kokkuvõttes loost ilma. Lugu on lihtsam jälgida siis, kui nad juba teavad, mida oodata, ja nii on tõenäolisem, et sellest on ka mingit kasu.

Ükskõik, kas otsustate kodus õppida, proovida eraõpetajat või liituda lihtsalt mõne raamatukogu lugemisväljakutsega, on suvise lugemise kõige olulisem reegel see, et see oleks innustav. Aita lapsel kogeda lõbusaid, positiivseid lugemiselamusi ja näed, et nii tema meisterlikkus kui enesekindlus kasvavad.

Allikas: Rachel Ehmke, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Ben White

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Info ja registreerimine

Kuidas lapsi õnnelikumaks muuta?

13.07.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Teaduslikult tõestatud: mänguasjade asemel kogemuste võimaldamine suurendab lapse intelligentsust ja õnne.

See on fakt: jõuluhommikul ei mõõdeta õnne puu all olevate kingituste arvu järgi, isegi kui Sinu kodus on väikseid põnne, kellel on pikk soovide nimekiri. Uuringutest on selgunud, et kui annad oma lapsele liiga palju mänguasju, võib see soovitud tulemusele vastupidiselt mõjuda ning teda tegelikult õnnetumaks teha.

Laste arengu uurija ja vanemluse spetsialist Clair Lerner on oma uurimuses tõdenud, et kui lastele kingitakse ohtralt lelusid ja mänge, siis nad mängivad vähem. Liiga palju mänguasju võib lastele mõjuda segavalt ja ülestimuleerivalt, mille tõttu kaob mängudest õppimiseks vajalik keskendumine.

Lerneri järeldusi kinnitas Michael Malone, Cincinnati Ülikooli alushariduse professor. Tema uuringutulemused näitasid, et kui lastel on vähem ja paremaid mänguasju, suureneb jagamissoov ja koostöövalmidus, mis on mõlemad väärtuslikud eluoskused. Lisaks, liiga palju mänguasju soodustab rohkem omaette mängimist, põhjustades ebaproduktiivse ülekoormuse tunnet.

Mida see siis tähendab? Pole vaja muretseda kõikide nende soovitud asjade hankimise pärast. Lastega koos aja veetmine on palju väärtuslikum.

Oxfordi Ülikooli uuringus, kus osales 3000 3-5-aastast last, leiti, et laste õppeedukus sõltus rohkem nende kodukeskkonnast ja lapsevanema kaasamisest kui mänguasjadest või lastele antud elektroonikaseadmetest. Need, kellel oli vähem mänguasju ja mitte ühtegi elektroonikaseadet, kuid kellel olid vanemad, kes veetsid nendega rohkem aega, said paremini hakkama koolis ning paljudes sotsiaalse ja emotsionaalse arengu valdkondades. See näitab, et vanemate tähelepanu on parem kui mis tahes mänguasi või ekraan.

Ja kui meil on vaja mänguasja kinkimisest loobumiseks veel ühte põhjust, siis on teadlased avastanud, et kogemuste pakkumine esemete andmise asemel suurendab tänu- ja suuremeelsustunnet. Thomas Gilovich, Cornelli Ülikooli psühholoogiaprofessor, viis paljude aastakümnete jooksul läbi mitmeid uuringuid ja leidis, et inimesed on õnnelikumad tänu kogemustele, mitte asjadele.

Kokkuvõtteks: lapsepõlvekogemusest tulenev õnn on palju olulisem kui põgus põnevus jõulupuu all asetsevatest mänguasjadest. Koos veedetud ajast saadud elamused tekitavad suuremat ja kestvamat rõõmu kui mänguasjade kinkimine.

Ära muretse mänguasjade hulga pärast – keskendu jäävate mälestuste loomisele.

Allikas: Anne-Marie Gambelin, Motherly; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Juliane Liebermann

Eriolukorrajärgsed suvised tegevused õpiraskustega lastele – kuidas hoida lapsi aktiivsena ja leida neile tegevust?

06.07.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Seekord tuleb suvi teisiti, sest lapsed ei ole pikalt koolis käinud. Juba praegu on aeg mõelda, kuidas saavad lapsed õppida, kasvada ja sügiseseks kooliks valmistuda. Õpiraskustega ja aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed on eriti vastuvõtlikud õpioskuste tagasilangusele. See juhtub paljudel lastel suvekuude jooksul lugemises ja eriti matemaatikas. Koroonaviiruse kriisi ja klassiruumist pika eemalviibimise tõttu on veelgi olulisem aidata lastel oma oskusi suve jooksul säilitada ja arendada.

Suvi on kindlasti aeg lõõgastumiseks, kuid siiski võiks kasutada mõnda järgnevatest strateegiatest, et aidata lastel emotsionaalselt ja sotsiaalselt ning ka õppeedukusega järjel püsida.

1. Püüdke säilitada õpitut ja tehke suvine kodune õppetöö mitmekesiseks

Selle suve tegevused erinevad eelnevatest sõltuvalt lapse vanusest, tema oskuste tasemest ja isikupärast. Nooremate laste puhul on heaks lähtepunktiks planeerida enamikel nädalapäevadest umbes 15 kuni 20 minutit lugemist ja matemaatikaharjutusi. Vanematele põhikooliõpilastele võib paremini sobida 20- kuni 30-minutine lugemis-, matemaatika- ja kirjutamispraktika. See ei tähenda, et laps peab tingimata kogu aja töövihikuga laua taga istuma – eesmärgiks on, et oskuste harjutamine ja säilitamine oleksid ühel või teisel moel lapse igapäevarutiini sisse põimitud.

Et saada aimu, mis lapsele kõige paremini sobib, konsulteerige oma lapse õpetajate ja tugispetsialistidega, selgitamaks, mida saate suve jooksul lapse oskuste tugevdamiseks teha. Võite küsida:

• Kas oskate soovitada konkreetseid õppematerjale?
• Kas Teil on soovitusliku kirjanduse nimekirja, mida saaksime kasutada?
• Millised veebipõhised tegevused vastavad sellele, mida mu laps koolis õpib?
• Kas on mingeid konkreetseid oskusi, millele minu laps peaks suve jooksul rohkem rõhku panema?

2. Hoidke rutiini

Eriti tähelepanu- ja õpiraskustega laste õppeedukuses on tähtis osa järjepidevatel rutiinidel. Lisaks annab rutiin lastele teada, mida iga päev oodata, ja vähendab nende ärevust. Praegu, kui lapsed seisavad silmitsi mitmete muutuste ja ebakindlusega, on see eriti oluline. Struktuur ja etteaimatavus võimaldavad lastel end teatud määral turvaliselt, stabiilsena ja kontrolli all hoida.

Suvised rutiinid võivad olla koolirutiinidest erinevad. Sõltuvalt lapse vanusest on sageli kasulik teda rutiini paika panemisse ja päevakava koostamisse kaasata. Lapsed peavad suurema tõenäosusega kinni ajakavast, mille koostamisel nad on ise abiks olnud, kuna neil on olnud rohkem sõnaõigust ja kuna nad kipuvad valima asju, mis neile meeldivad. Proovige koostada lõbusate tegevuste loend ja laske neil valida, mida ja mis järjekorras nad teha tahavad. Samuti on oluline hoida võimalikult järjepidevana magamaminekuaegu ja söögikordi, et laste päevadel oleks selge struktuur.

Suvi võib olla suurepärane aeg ka uute traditsioonide loomiseks. Näiteks võib pühapäeva hommik saada kogu suveks pannkoogihommikuks ja pere saab teha pärast hommikusööki pika jalutuskäigu või rattamatka. Etteaimatavus ei ole ainuke eesmärk – see annab lastele ka ootamisrõõmu, millest võib puudu olla, kui organiseeritud suvised tegevused ära jäävad.

3. Tähtsustage õues olemise aega

Lastele on õues aja veetmine nii füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt väga oluline. On palju võimalusi, kuidas seda perega koos teha, järgides samal ajal sotsiaalse distantseerimise reegleid. Väljas aja veetmine on lastele suurepärane viis õppida tundma ümbritsevat maailma ning arendada lõbusal ja aktiivsel viisil oma õpioskusi.

Iga pere tegevused sõltuvad muidugi sellest, millistele õuealadele on juurdepääs, kuid mõned võimalikud variandid on:

• aardejahid ja takistusrajad hoovis;
• perekondlikud jalutuskäigud, matkad, jalg- või tõukerattasõidud;
• aiandus, mis sobib hästi ka matemaatikaoskuste harjutamiseks (nt mitu seemet istutame, kui kaugel peaksid need üksteisest olema);
• veetke aega randades või veekogude ääres, järgides sotsiaalseid distantseerimisreegleid. Võite oma hoovis üles seada täispuhutava basseini või vihmutid;
• vaadelge oma kodu lähedal olevaid taimi ja loomi, soetage lindude söögimaja või julgustage oma last jalutuskäikudel taimi määrama.

Kui teie laps on harjunud sporti tegema, saate aidata tal kodus trenni teha. Näiteks, kui teie laps mängib jalgpalli, pange pange aeda või hoovi üles värav, isegi kui mängimiseks sobiv maa-ala on väike. Ehk saab laps kasutada treening-grupist eemaloleku aega, õppides ja harjutades uusi oskusi või asendeid, treenides vastupidavust, jõudu või painduvust. Ükskõik, mida laps valib, eesmärkide seadmine ja nende nimel töötamine võib aidata tal koolist eemal viibides tegevust leida ja keskenduda.

4. Olge ekraaniaja lubamisega kaval

Enamik lapsi on viimase paari kuu jooksul olnud tavapärasest palju rohkem ekraani ees. See võib mingil määral jätkuda ka tänavusel suvel – eriti kui töötate, võib lapsele ekraaniaja lubamine olla ainus viis, kuidas ise vajalikeks toiminguteks aega leida.

Kavalus seisneb ekraaniaja loovas kasutamises ja alternatiivide leidmises. Sõltuvalt sellest, mis teie perel parasjagu võimalik teha on, võiksite suve alguses proovida ette võtta rohkem ekraanivabu tegevusi. Lisaks väljas viibimisele kaaluge:

• loovtegevusi. Võib-olla on teie laps huvitatud käsitöö õppimisest või näiteks maja ümber leiduvatest materjalidest kollaaži või skulptuuri valmistamisest;
• keerulisemaid projekte. Näiteks kui teie lapsele meeldib LEGO klotsidega ehitamine, võiksite ärgitada teda ehitama iga päev midagi uut ja sellest ka pilti tegema, et laps saaks suve lõpus oma edusamme meenutada;
• majapidamistoiminguid. Toiduvalmistamine, pesu pesemine, kappide koristamine – kõik need on oskused, mida lapsed saavad õppida. Sageli naudivad nad nende tegemistega kaasnevat aitamisrõõmu. Lisaks võib mõõtmise ja juhiste järgimise harjutamine arendada õpioskusi ning tänu lapse uutele oskustele võite teiegi saada rohkem vaba aega enda jaoks!

Teatav ekraaniaeg on muidugi vältimatu, kuid ekraanidel on palju muid võimalusi peale videomängude ja sotsiaalmeedia. Leidub mitmeid kvaliteetseid virtuaalseid allikaid, millega lapsed saavad tutvuda. Huvitavat eestikeelset materjali leiab näiteks saidilt www.lasteekraan.ee. Taoliste võimaluste abil saate oma lapse päeva luua pisut rohkem struktuuri ning tuua nendeni õppematerjale, seadmata ekraani ees viibimisele rangeid piiranguid.

5. Hoidke ühendust

Valitsevast olukorrast tingitud ebakindlus selle suhtes, mis on ohutu ja mis mitte, võib tekitada peres kõhklusi – kas minna välja ja suhelda teistega? Hoolimata sellest, milliseid reegleid teie pere otsustab järgida, on oluline, et lapsel säiliks side sõprade või perega, olgu siis virtuaalselt või vahetult kohtudes.

Võite kavandada ühised mänge veebis, kutsuda külla usaldusväärseid sõpru, et sotsiaalse distantseerumise reegleid järgides aias mängida, või minna autoga sõpradele ja perekonnale tere ütlema. Kui elate ranna, pargi või muu avaliku ruumi lähedal, võiksite kaaluda ka väiksema grupiga kohtumist vabas õhus.

Oluline on silmas pidada ohutust, andes samas lapsele võimalusi sotsiaalsete oskuste harjutamiseks ja lähedastega suhtlemiseks, et ta tunneks end sügisel kooli minnes (kuidas see ka välja ei näeks!) turvaliselt ja enesekindlalt.

Allikas: kliiniline psühholoog Laura Phillips, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused); pilt Unsplash / Ashton Bingham

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel.

10. septembril toimub taas populaarne koolitus “Kas paneme “paha lapse” nurka?” – oled oodatud!

Info ja registreerimine

Kuidas rakendada positiivset tähelepanu, et laps käituks paremini?

29.06.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Kui lapsed käituvad halvasti, on loomulik, et lapsevanemad ja õpetajad püüavad neid kasvatada, öeldes lastele — sealjuures sugugi mitte alati rahulikuks jäädes — mida nad valesti tegid. Olgugi, et see tundub täiesti mõistliku tegevusena, võib see tegelikkuses viia hoopis vastupidiste tulemusteni.

Asjatundjad on leidnud, et positiivne tähelepanu mõjutab laste käitumist hoopis tõhusamalt kui negatiivne. Vastavate uurimuste põhjal on selgunud, et kiitus hea käitumise eest annab palju paremaid tulemusi kui halva käitumise eest laitmine või keelamine.

Mida me siis positiivse tähelepanu all täpsemalt silmas peame? Ning kuidas keskenduda negatiivse asemel positiivsele, mis ei tähenda sugugi seda, et peaksime halva käitumise tähelepanuta jätma ja nii-öelda „kõrvale vaatama“, lastes lastel käituda nii nagu nad parajasti heaks arvavad?

Mis on positiivne tähelepanu?

Väga lihtne on reageerida ägedalt, kui lapsed käituvad nii nagu ei tohiks, ja vastupidi — üldse mitte reageerida siis, kui lapsed käituvad nii nagu neilt oodatakse. Positiivse tähelepanu rakendamine nõuab vaatenurga muutmist selliselt, et hakkaksime lapsi tunnustama hea käitumise eest ning ignoreerima (vähemalt toimumise hetkel) käitumist, mida me õigeks ei pea.

Tegelikult on vanemate tähelepanu laste jaoks niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, millele me vaid tähelepanu pöörame, isegi juhul kui meie reaktsioon on negatiivne, st laitev või keelav.

Positiivse tähelepanu põhimõte seisneb selles, et selle asemel, et last väära käitumise pärast nahutada, pöörame tähelepanu hoopis heale käitumisele. Iseenesest on see lihtne muudatus, kuid olles vastuolus aastasadu kehtinud kasvatusnormidega, nõuab positiivse tähelepanu rakendamine pisut harjutamist, enne kui see muutub meie igapäevaelu loomulikuks osaks.

Kuidas rakendada positiivse tähelepanu meetodit?

Kuidas see asi siis praktikas toimib? Positiivne tähelepanu võib avalduda mitmel erineval moel, sealhulgas verbaalse kiituse, kallistuste, muside, patsulöömise või väikeste preemiate näol. Loomulikult avaldavad kolmeaastastele mõju teistsugused tunnustusviisid kui teismelistele, kuid põhimõte jääb samaks.

Child Mind Institute`i kliiniline lastepsühholoog, psühholoogiadoktor Lindsay Gerberi selgitab, et kiituse avaldamise juures on kõige olulisem sõnastada see võimalikult kirjeldavalt ja konkreetselt, et lapsed teaksid täpselt, millist käitumist neilt oodatakse. Mõnel juhul nimetavad käitumisteaduse eksperdid seda ka “sildistatud hinnangu” andmiseks.

Selle asemel, et öelda “tubli” või “hästi tehtud”, püüdke võimalikult täpselt sõnastada seda, mida laps parasjagu hästi on teinud. Näiteks võite lausuda: “Küll on kena, et sa värvikriite õe/vennaga jagad” või “nii tore, et sa kodutööd valmis tegid, enne kui tahvelarvutiga tegelemiseks luba küsisid”. Olenemata laste east tekitab kiitmine hea enesetunde ning kui nad täpsemalt teada saavad, mille eest nad kiita said, käituvad nad tõenäoliselt üha paremini ka edaspidi.

Kuid mida teha halva käitumise puhul?

Siinkohal ilmnevadki kõige keerulisemad olukorrad. Kui laps käitub ennast või teisi kahjustavalt, tuleb täiskasvanutel loomulikult kohe sekkuda. Muudel juhtudel tuleks anda endast parim, et halba käitumist ignoreerida kuni see lõpeb. Laste käitumise eksperdid nimetavad seda “aktiivseks ignoreerimiseks”. Lapsele mitte tähelepanu pöörates edastate sõnumi, et taoline käitumine ei anna neile soovitud tulemust. Kinnitate seda sõnumit veelgi, pöörates lapsele uuesti tähelepanu niipea kui näete, et laps on rahunenud või kuulab sõna.

Hetkekäitumise ignoreerimine ei tähenda sugugi seda, et peaksite lapse käitumise hoopis tähelepanuta jätma või annaksite lapse tahtmistele järele, pigem vastupidi. “Sel hetkel kui laps käitub teie ootustele vastupidiselt, püüdke temaga mitte suhelda,” ütleb dr Gerber. “Siinkohal tuleb sügavalt sisse hingata, olukorda teadvustada ning võib-olla katsuda lapse tähelepanu mujale suunata või tema käitumist aktiivselt ignoreerida.”

Tähelepanu mujale suunamine võib tähendada mistahes teemavahetust — näiteks võib lapselt küsida, kas ta soovib suupistet või juhtida tähelepanu perekonnakalendris mõnele toredale saabuvale sündmusele. Pisut hiljem võib rahulikumaks muutunud õhkkonnas toimunu uuesti jutuks võtta.

Positiivse tähelepanu kasutamine praktikas

Kuidas toimib positiivse tähelepanu meetod keerulises olukorras? Võtame näiteks olukorra, mida iga lapsevanem on mingil hetkel pidanud kogema: teie last tabab toidupoe kassajärjekorras tõeline jonnihoog, kuna ta tahab saada maiustust. Kui järele anda ja talle maiust lubada, lõpeb jonn ilmselt kiiresti, kuid sel juhul kordub taoline käitumine kindlasti ka edaspidi. Läbirääkimiskatsed (kui koju jõuame, saad küpsist) annavad tõenäoliselt sama tulemuse.

Paljud lapsevanemad tunnevad sellisel hetkel avalikus ruumis viibides endal hukkamõistvaid pilke ning arvavad, et oma väärikuse säilitamiseks tuleb hoida kindlat joont ning last häält tõstes või ultimaatumeid esitades keelata. Selline reaktsioon ei tekita tõenäoliselt häid tundeid ei teis endis ega ka lapses, samuti ei aita see ära hoida taolise käitumise kordumist edaspidi, kuna häält tõstes olete tahtmatult toitnud lapse tähelepanuvajadust.

Kui kasutate positiivse tähelepanu meetodit, tuleks jonnihoogu ignoreerida kuni see möödub (mida on muidugi lihtsam öelda kui teha). Niipea kui laps hakkab rahunema, on õige aeg pöörata talle positiivset tähelepanu ja teda kiita. “Olen sinu üle tõesti uhke, et sa rahunesid, sügavalt sisse hingasid ja mõistsid, et sel hetkel jääb nii nagu mina ütlesin.”

Kui olete koju tagasi jõudnud ning rahunenud, võite lapsega jonnihoo teemal arutleda. Dr Gerber rõhutab, et sellise olukorra puhul tuleks lapsega rääkides kasutada võimalikult palju kinnitamist. Näiteks võite lausuda: “Ma sain toidupoes aru küll kui raske sul oli, kui ma ütlesin, et sa ei saa maiustust. Kui ma ütlen millegi kohta ei, tähendab see, et me ei saa seda kohe praegu. Nii et mis sa arvad, kuidas me võiksime käituda, kui selline asi järgmine kord juhtub? Mis sa arvad, kuidas me järgmisel korral võiksime paremini toime tulla?”

„Sel moel“, ütleb dr Gerber, “olete lapse emotsionaalse kogemuse ning tema hetkevajadused ja -soovid teatavaks võtnud ning talle selle kohta ka tagasisidet andnud, kuid samas teete lapsevanemana teatavaks ka oma ootused ja eelistused ning tuletate meelde paikapandud piire.” Samuti aitab selline suhtlus dr Gerberi sõnul õpetada lapsele probleemide lahendamist mudeldamise teel ning võimaldab lapsel oma teguviisi ja käitumist paremini kontrollida.

On oluline märkida, et näiteks jonnihoo ignoreerimine ei tee sellele kohe lõppu. Dr Gerber hoiatab lapsevanemaid lausa “lõpueelse kulminatsiooni” eest. Teisisõnu – kõigepealt läheb asi hullemaks ja alles siis paremaks. See tähendab, et näiteks jonnihood võivad enne täielikku möödumist intensiivistuda, samuti on mõnikord vaja jonnihoogusid või muid negatiivse käitumise mustreid korduvalt ignoreerida, enne kui need lakkavad.

Mida teha, kui halb käitumine jätkub?

Kui ebasoovitav käitumine kipub kõigest hoolimata korduma, soovitab dr Gerber pöörduda lastepsühholoogi poole, et koostada endale ja oma lapsele individuaalne tegevusplaan. Näiteks käitumispäevik võib osutuda väga tõhusaks abivahendiks, eriti juhul, kui tunnustus seisneb positiivse tähelepanu avaldamises. Kui lõppeesmärk tundub lapsele esialgu liiga raskesti saavutatav, võite selle lahutada mitmeks väiksemaks, lihtsamini saavutatavaks eesmärgiks, mille abil sillutada teed soovitud lõpptulemuse poole.

Mõnikord ei ole teismelise lapse käitumise muutmiseks vaja muud kui veidike tunnustust. Teismelised on küllaltki enesekesksed, kuid see ei tähenda, et nad ei hooliks teie tunnetest. Kui soovite perekeskis lõunatada, ilma et teist keegi sel ajal telefoni kasutaks, sõnastage see lihtsalt nii: „Minu jaoks on väga oluline, et sa ei kasutaks ühise lõunasöögi ajal telefoni. Mind rõõmustas väga, kui me ühel õhtul kõik koos söögilauas istusime ja mitte keegi sel ajal telefoni ei kasutanud. Ükski kõrvaline asi ei seganud meie vestlust ja see tekitas minus meeldiva tunde, et me saame tõepoolest üksteist kuulata.”

Tugevama sideme loomine

Positiivsele tähelepanule üleminek nõuab lapsevanemalt kannatlikkust ja harjutamist. Võib juhtuda, et kaotate hetkeks enesevalitsuse, kuid seegi on normaalne. Oleme siiski inimesed. Kui see juhtub, võite olukorrast luua väikese õppetunni ka iseendale, vabandades, sõnastades, miks te ärritunud olite ja arutledes, mida te ise võiksite järgmisel korral teistmoodi teha. Dr Gerberi sõnul võib ka siinkohal koostöö lastepsühholoogiga suureks abiks olla.

Veel üks asi, millest võib väga palju abi olla, on see, kui iga lapsevanem püüaks iga päev mingil kindlal ajal leida kasvõi kümme minutit, et lapsega rahulikus keskkonnas omavahel viibida. Selle aja jooksul saab lapsevanem anda lapsele jagamatut tähelepanu mingi talle meeldiva tegevuse käigus, olgu selleks kaardimäng, piltmõistatuse lahendamine, LEGOdega ehitamine või maalimine-meisterdamine. “Soovime, et sellisest positiivse tähelepanu jagamise ajast saaks pere igapäevarutiini kindel osa,” ütleb dr Gerber. “Kui lapsed ei saa meilt soovitud tähelepanu, hakkavad nad seda otsima mõnel muul viisil.“

Kokkuvõtteks — kui rakendate positiivset tähelepanu selle asemel, et laita või etteheiteid teha, loote enda ja oma lapse vahel märksa tugevama sideme. “Nii palju kui me laste vaimse tervise kohta teame,” lisab dr Gerber, “on selge see, et lapsel peaks olema positiivne suhe kasvõi ühe usaldusväärse täiskasvanuga — olgu see lapsevanem, vanavanem, hooldaja või kogukonnaliige — just see on parim abinõu mistahes vaimse tervise häirete või sümptomite ennetamiseks.”

Allikas: Katherine Martinelli, Child Mind Institute; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Thiago Cerqueira

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Meie e-poes saad registreeruda tulevatele koolitustele ning soetada populaarsete koolituste salvestisi, et kuulata neid endale sobival ajal, samuti on müügil visuaalsed abivahendid!

Info ja registreerimine

Miks mõned lapsed jonnivad? Kas see võib olla õpitud käitumine?

16.06.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Kui lapsel esineb sageli äkilisi tundepurskeid, võib see viidata sellele, et ta ei oska veel pettumuse, ärevuse, viha ja teiste sarnaste emotsioonidega toime tulla. Tugevate emotsioonide oskuslikuks ohjamiseks on vaja mitmesuguseid oskusi, sealhulgas:

impulsside kontrollimine
emotsionaalne eneseregulatsioon
probleemilahendusoskus
kokkulepete sõlmimine
täiskasvanutele oma soovide ja vajaduste väljendamine
teadvustamine, missugune käitumine on antud olukorras sobiv või soovitud.

Võib tunduda, et lastel, kellel need oskused ei ole veel välja kujunenud, on keerulisem kehtestatud piire ja reegleid järgida. Nad võivad olla sõnakuulmatud, eirata juhiseid või üritada eemale põigelda asjadest, mis pole neile meeldivad valikud. Võid märgata teatud kellaaegadel esinevaid käitumismustreid (nt enne magamaminekut) teatud ülesannete (nt kodutööde) ajal või teatud inimestega. Samuti võid märgata, et Sinu laps käitub halvasti just kodus olles, kuid mitte koolis, või vastupidi.

Jonnihood ja muud samalaadi käitumisprobleemid on sageli normaalne ja isegi tervislik osa lapsepõlvest. Need käitumised on märk sellest, et laps muutub iseseisvamaks, näidates, et ta katsetab piire, arendab oskusi ja arvamusi ning uurib ümbritsevat maailma. Kuid kui lapse käitumine on väga tihti probleemne, võib see vanema ja lapse vahelises suhtes pingeid tekitada, tuues kaasa igapäevast pettumust ja pahameelt, mis omakorda tekitab peresiseseid pingeid. Kui lapse eneseregulatsiooni ja piiride tundmaõppimine on varases staadiumis või kui teie pere on keerulises olukorras abi otsimas, aitab see artikkel ehk tuua selgust, kuidas lapsed õpivad oma käitumist kontrollima ja mida vanemad saavad protsessile kaasa aitamiseks ette võtta ning kuidas vajadusel täiendavalt abi saada.

Jonnihood võivad osutuda õpitud käitumiseks

Mõnikord tunnevad vanemad, et jonnimine ja muu probleemne käitumine on tahtlik või manipuleeriva loomuga. Laste käitumise uurimisele keskendunud kliinilised spetsialistid on jõudnud järeldusele, et lapse jonnihoog ei ole üldiselt vabatahtlik käitumine, vaid see võib olla nn õpitud käitumine. See tähendab, et lapsed õpivad, et jonnipuhang annab neile soovitud tulemuse.

Teisisõnu – kuigi laps, kellel on raske oma emotsioone kontrolli all hoida, ei pruugi oma jonnihooge teadlikult kasutada, pole ta paremaid probleemide lahenduse või teatavaks tegemise viise õppinud. Heatahtlikud vanemad reageerivad jonnihoogudele sageli nii, et püüavad lahendada kõik, mis probleemi põhjustas – last lohutades või andes talle seda, mida ta nõuab. Kahjuks suurendab see jonnihoogude kordumise tõenäosust ja vähendab tunnete ohjamiseks tõhusamate viiside arendamise tõenäosust.

Probleemkäitumisele reageerimine

Kui lapsed käituvad tujukalt, tunnevad vanemad end tihti abituna. Võib-olla oled piiride kehtestamiseks proovinud erinevaid nippe, kuid pigem edutult. Tegelikult võib mõnikord murekohaks osutuda probleemse käitumise kontrollimiseks liiga paljude erinevate mooduste proovimine, kuna lapsed reageerivad paremini kindlatele piiridele, mida pidevalt rõhutatakse. Kui Sa pole varem edusamme täheldanud, siis ära lase end heidutada, sest vanematel on laste vastuhaku korral rohkem võimu, kui nad arvavad. Kasutades lastepsühholoogide välja töötatud käitumise juhtimisele spetsialiseerunud strateegiaid, saab parendada laste käitumist ning isegi vanema ja lapse vahelisi suhteid.

Millest võib abi olla vanematele, kes tahavad paremini mõista, miks lapsed halvasti käituvad? Kuidas suhtuda konkreetsesse käitumisse, mida soovitakse muuta?

Näpunäited koheseks reageerimiseks:

Ära anna alla. Proovi mitte anda lapsele jonni peatamiseks seda, mida ta soovib. Järeleandmine õpetab talle, et jonnihood toimivad.
Jää rahulikuks. Järsud või emotsionaalsed reageeringud annavad pigem lapse halvale käitumisele hoogu juurde. Rahulikuks jäädes kujundad oma lapses sellist käitumist, mida soovid temas näha.
Ignoreeri negatiivset käitumist ja kiida positiivset käitumist. Ignoreeri väiksemat väärkäitumist, sest negatiivne tähelepanu, näiteks noomimine või käsk lõpetada, võib tema tegevusele hoogu juurde anda. Selle asemel kiida teda suuliselt käitumise eest, mida soovid julgustada (ära ütle lihtsalt “Tubli!”, vaid “Tubli, et maha rahunesid. See teeb mind rõõmsaks.”)
Ole tagajärgedes järjekindel. Sinu laps peab teadma, millised on negatiivse käitumise tagajärjed (nt aja maha võtmine) ning positiivse käitumise hüved (nt iPadi kasutamise aeg). Pead talle näitama, et rakendad iga kord samu tagajärgi.
Aja maha võtmise meetod ei sobi psüühikahäirega ja/või kiindumushäirega lapsele! Ära jäta last üksi, kui ta ei oska oma tunnetega toime tulla.
Oota rääkimisega, kuni jonnipuhang on läbi. Ära proovi ärritunud lapsele „mõistust pähe panna“. Eesmärgiks on julgustada last olukorda analüüsima ja juhtunut läbi rääkima siis, kui olete mõlemad ärritusest üle saanud.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; foto Unsplash

Käitumisprobleemidest tuleb juttu ka meie 30. novembril toimuval koolitusel vanematele “Laste kasvukeskkond ja käitumisprobleemid. Kuidas üks mõjutab teist?“. Uuri lähemalt.

11 mõtet – mida öelda, kui lapsed nutavad?

08.06.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Pole saladus, et oma lapse nutt tekitab meis ärevust. Mõelda vaid, milline ärevustunne tekib siis, kui Su lapsel tulevad pisarad silma ilma selge põhjuseta. Teame, et vastsündinu peamine suhtlemisviis on nutt, kuid siiski arvame mõnikord, et see on asi, mida on vaja „parandada”. Kui sellest imikust saab kõndiv, rääkiv väikelaps, eeldame sageli, et ta enam ei nuta, vaid töötleb emotsioone nii nagu meie, täiskasvanud.

Tegelikult on uuringud leidnud, et aju reageerib nutvale lapsele kohe ja kiiresti, muutes meid tähelepanelikumaks ja abivalmimaks. Nuttev imik käivitab ajus “ründa või põgene” reaktsiooni, kiirendades pulssi ja sundides tegutsema… isegi kui see on kellegi teise laps.

Tundub, et peame nutvale väikelapsele reageerima, aga kuidas?

Nuttev laps pole tingimata kurb

Paljude väikelaste jaoks ei ole nutmine kurbuse peegeldus – see on viis mis tahes emotsioonide töötlemiseks. Nad võivad nutta viha, pettumuse, hirmu, põnevuse, segaduse, ärevuse või isegi õnne pärast. Probleem on selles, et neil võib puududa suuline oskus ja eneseteadlikkus, et selgitada, kuidas nad end tunnevad. See tähendab, et küsimus: “Mis Sul viga on?” annab harva asjaliku vastuse.

“Ära nuta!” ütlemine teeb Su elu raskemaks

Võid arvata, et nutmise lõpetamine lõpetab Su lapse ja Su enda südamevalu, kuid kui ütled oma lapsele: “Lõpeta nutmine!” või “Ära nuta!” mõtleb ta kohe, et Sa ei mõista tema tundeid. Seetõttu muutub tema nutuga väljendatav sõnum tõenäoliselt valjemaks ja nõudlikumaks.

Paludes või käskides tal lõpetada, ütled ühtlasi oma lapsele, et tema emotsioonid on põhjendamatud ja ebaolulised. Sõltumata sellest, kui tühine võib põhjus Sulle tunduda, võtab Su suutmatus tema hetkeemotsioone mõista mõlemalt ära võimaluse õppida seda emotsiooni positiivsemal viisil töötlema.

Meie eesmärk lapsevanematena, ükskõik kui keeruline see ka ei tundu, on toetada oma lapse emotsionaalse eneseregulatsiooni arengut, mida saab teha ainult tema vastu empaatiline olles ja teda mõistes.

Nii ahvatlev kui see ka pole, ära juhi tähelepanu kõrvale

Paljud meist näevad tähelepanu kõrvalejuhtimist kui emotsioonide maastiku ülimat parandajat. Arvatakse, et kui suudame oma nutva väikelapse tähelepanu kõrvale juhtida, saame nutmise täielikult peatada. Oleme kõik asetanud lemmikmänguasja pisaratest nõretava näo ette või äärmises meeleheites läbi kokkusurutud hammaste laulujuppi laulnud! Kahjuks võtab tähelepanu kõrvalejuhtimine ära võimaluse oma lapsega kontakti luua ja õpetada talle, kuidas tema emotsioonidega hakkama saada.

Jah, kui ta kakleb teise lapsega mänguasja pärast, on Sinu lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine mõne muu leluga täiesti asjakohane. Kuid kui Sinu laps nutab sellepärast, et aitasid tal jalanõud jalga panna, selle asemel, et lasta tal seda ise teha, paneb tähelepanu kõrvalejuhtimine tõenäoliselt teda vaid enese kuuldavaks tegemiseks valjuhäälsemalt ja tulisemalt reageerima.

On tõsi, et mõnikord võib tähelepanu hajutamine toimida, kuid sageli on see lihtsalt plaastri paigaldamine. See ei aita lapsel õppida, kuidas tulevikus sarnases olukorras või sarnase emotsiooniga positiivsemal moel hakkama saada.

Mida öelda?

Järgmine kord, kui puutud kokku nutva väikelapsega, proovi hetkeks rahulikult hingata, et veenduda, et oleksid ise rahulik. Kui oled vihane, stressis või pettunud, suurendab öeldu Su väikelapse ahastust veelgi. Hinga paar korda sügavalt sisse-välja, teadvusta oma enesetunnet, keskendu sellele, mis Su kehas toimub (süda võib lüüa pisut kiiremini; lõug võib olla kokkusurutud; võid tunda pinget), ja kui oled valmis, räägi tasase häälega ja proovi neid 11 varianti.

“Oleme selles olukorras koos. Ma aitan Sind.” Isegi kui su laps väidab, et ta ei soovi Su abi, tahab ta tunda, et oled talle vajadusel toeks.
“Ma näen, et see on Sinu jaoks raske.” See lihtne fraas annab talle mõista, et Sa kuuled ja näed teda.
“Ma saan aru, et oled kurb/pettunud/hirmul/murelik/õnnelik ja see on normaalne.” Võimenda arusaama, et emotsiooni tundmine teebki meist inimese.
“See oli väga kurb/muserdav/pettumust valmistav.” Lapse nutmise põhjustanud sündmuse teadvustamine aitab ka näha, mis ta emotsiooni vallandas, ja nuputada, mida edasi teha.
“Teeme pausi.” Mõlema eemaldumine olukorrast aitab väikelapsel mõista, et mõnikord on vaja maha rahunemiseks eemale minna. Teie laps võib olla õigustatult väsinud või ärev ning enne tegevusega uuesti alustamist peab ta lihtsalt olema vaikses ja meeli rahustavas kohas.
“Ma armastan Sind. Sa oled kaitstud.” Barjääri loomise asemel tugevdab see Sinu ja lapse vahelist sidet. Võib-olla on tal vaja kallistust, sülle võtmist või käest kinni hoidmist, et tunda, et Sa tõesti aitad teda.
“Kas Sul on vaja abi/pausi/uuesti proovida?” Tihtipeale, kui laps nutab ärritumise pärast, on vaja ühte kolmest asjast: abi ülesande täitmisel, emotsionaalsest olukorrast eemalduda või proovida seda ülesannet uuesti teha, võimalusel kõrvalise abiga. Käskimise asemel küsimine, mida Su laps soovib, annab talle julgustust ning aitab tal ennast tunda tähtsa ja olulisena.
„Kuulen, et Sa nutad, aga ma ei tea, mis Sul vaja on. Kas aitad mul aru saada?” Isegi kui laps ei suuda sõnades mõista anda, miks ta nutab, võib see olla hea võimalus harjutamiseks.
“Ma mäletan, kui Sa…” Meenutades aega, mil ta tundis end õnneliku ja rahulikuna, võib see tunduda tähelepanu hajutamise tehnikana, aga see aitab aju ratsionaalseks mõtteks ette valmistada. Emotsionaalses seisundis oleva väikelapse mõistusele kutsumise üritamine on nagu läbirääkimised pisikese diktaatoriga. Nad ei ole valmis mõistust kuulama, kui nad tunnevad end abituna või vihasena, kurvana või kurnatuna.
“Mõtleme koos lahenduse välja.” Lõppkokkuvõttes tahame aidata oma lastel arendada probleemide lahendamise oskusi. Nende emotsioonide töötlemiseks abiks oleva lahenduse väljamõtlemine õpetab neid olukorda objektiivselt hindama ja võimalikke lahendusi leidma.
Ole vaikselt ja hoia enda ja oma nutva lapse vahel armastavat ruumi. Ole tema jaoks empaatia ja jõu tugipunkt.

Allikas: Renee Jain, GoZen.com; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash /Jordan Whitt

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Info ja registreerimine

Kuidas õpetada väikelapsele suhtlemisoskust – 15 sammu eduni

04.06.2020/in Määratlemata /by Triinu Rooni

Suhtlemisoskused on lapse õnne jaoks olulisemad kui akadeemiline või majanduslik edu. Emotsionaalne intelligentsus ehk oskus valitseda oma emotsioone ja teistega hästi samastuda on väga tähtis oskus terve tema elu jooksul, olles arvatavasti tähtsam kui IQ.

Kuidas õpetada väikelapsele suhtlemisoskust?

1. Ole alati empaatiline.

Need lapsed, kelle tunnetele vastavad täiskasvanud empaatiaga, on esimesed, kellel kujuneb välja empaatiavõime teiste vastu, ning uuringud on näidanud, et empaatiavõime on edukate suhete alustala.

2. Püsi läheduses, kui lapsed koos mängivad.

Paljud lapsed löövad teisi sotsiaalsetes olukordades, sest see on nende jaoks emotsionaalselt liiga keeruline ja nad ei tea, mida muud teha. Kui oled lähedal, saad öelda „Jah, Kalle võttis su ämbri. Kas sul on midagi selle vastu? Kui see on nii, siis võid Sa öelda „See on minu ämber.““ Kui Sinu laps teab, et oled talle toeks, ei kujune löömisest harjumus.

3. Ära sunni väikelapsi jagama.

See lükkab tegelikult edasi jagamisoskuse väljakujunemist. Lapsed peavad end tundma oma omandi üle kindlalt, enne kui nad suudavad jagada. Tutvusta neile hoopis kordamööda kasutamise mõistet.

„Praegu on Kati kord ämbrit kasutada. Pärast seda on Sinu kord. Ma aitan Sul oodata.“

4. Lase lapsel otsustada, kui kaua tema kord kestab.

Kui lapsed kogevad, et täiskasvanud haaravad neilt mänguasja käest ära siis, kui täiskasvanu juhuslik arusaam piisavalt pikast ajast läbi saab, demonstreerib see neile krabamist ning laps muutub tavaliselt omandihimulisemaks. Kui laps saab kasutada mänguasja nii kaua, kui ta ise tahab, saab ta seda täielikult nautida ja selle avatud südamega ära anda. Kui laps ei ole valmis mänguasja ka pika aja pärast ära andma, kasuta kokkuleppe sõlmimiseks kella või taimerit.

Las laps pakub välja oma mõtte, mitut minutit ta mänguasjaga tegelemiseks vajab. Kui üks laps kasutab sama mänguasja iga kord, on see arvatavasti laste lemmik, mistõttu võiks osta veel ühe samasuguse või lasta ühel korral sellega mängida ühel lapsel ja järgmisel korral teisel lapsel.

5. Aita oma lapsel oodata.

Kui Sinu laps reageerib väga emotsionaalselt, on see märk sellest, et tal on vaja välja elada suuri tundeid ja ta kasutab selleks just praegust soodsat juhust. Lapsed on tihti omandi suhtes kangekaelsed, proovides kindlustada oma õrna tasakaalu – just nagu täiskasvanud!

Ole empaatiline, öeldes „Oodata on raske. Sa soovid, et saaksid praegu ämbrit kasutada,“ ja hoia teda näiteks süles kuni ta nutab. Enda hämmastuseks näed, kuidas pärast allasurutud tunnete väljendamist teda tõenäoliselt isegi ei huvita mänguasi, mille tõttu ta nuttis, ja ta liigub rõõmuga edasi.

6. Sekku sagedasse krabamisse.

Kui lapsed krabavad asju, on teisel lapsel sellest mõnikord ükskõik. Ära rutta sekkumisega, vaid vaatle. Võib-olla on see nende mängu osa. Enamasti ei pea sekkuma, välja arvatud juhul, kui keegi lastest on õnnetu.

Kuid kui üks laps krabab pidevalt, peab arvatavasti sekkuma. Sageli võtavad lapsed ükskõik millise asja teiselt lapselt, siis jätavad selle maha ja liiguvad järgmise juurde, et vältida iseenda õnnetuid tundeid. Neil on nende tunnetega abi vaja. Seega võta kokku kogu oma kaastunne, pane oma käsi vaidluse all oleva mänguasja peale ja ütle lapsele, kellelt mänguasi ära võeti: „Kas Sa tahad seda autot?“. Seejärel vaata otsa lapsele, kes seda parasjagu kasutab ja küsi temalt: „Kas Sa oled sellega nõus?“ Kui jah – suurepärane. Te ei pea olema õigluse üle otsustaja.

Kui laps pole nõus, ütle: „Mart kasutab veel seda autot. Mart, kas Sa annad auto Tiidule, kui Sa sellega enam ei mängi? Väga hea, aitäh! Tiit, otsime senikauaks mõne muu tegevuse. Kas Sa tahad kasutada lumesahka, et autole tee valmistada?“ Tiit võib kaotada enesevalitsemise, eriti juhul, kui ta krabas mänguasja selleks, et oma tundeid vaos hoida. Toeta teda tema emotsionaalses seisus. Piisava harjutamisega tunneb ta end hiljem palju paremini ja ei tunne vajadust midagi krabada.

7. Õpeta enesekehtestamist.

Kui Sinu laps laseb tihti teistel lastel oma asju ära võtta ja tundub seejärel õnnetu, julgustage teda ja öelge: „Kui Sa pole valmis seda ära andma, võid sõbrale öelda „Ma veel mängin sellega.““ Mängige seda olukorda temaga kodus läbi, kasutades kaisukarusid. Kuni tal areneb vajalik keeleoskus, pead Sina olema tema „hääl“, kui ta teistega mängib.

8. Abstraktselt jagamise eest kiitmise asemel aita tal avastada, mis selle juures tore on.

Uuringud näitavad, et kui me kiidame jagamise eest, teevad lapsed seda rohkem – aga ainult siis, kui neile teadlikku tähelepanu pöörame! Kui me neid ei vaata, teevad nad seda tegelikult vähem, sest meie kiitus ei anna neile jagamiseks muud põhjust kui hetk meie tähelepanu. Julgusta teda hoopis, et ta teeks valiku jagada ka tulevikus, aidates tal näha valiku mõju: „Vaata, kui rõõmus Mikk on, kui ta saab oma korra ajal Su rongiga mängida“.

Kui otsustad lasta lastel ise määrata oma korra pikkuse, annavad nad ihaldatud asja oma korra lõppedes rõõmuga teisele lapsele. Nad kogevad, kui tore on jagamise tunne. Seega on parim viis jagamise ja lahke käitumise õppimiseks anda lastele võim oma korra üle otsustada.

9. Enne kui sõbrad külla tulevad, peaks väikelapsel olema võimalus panna ära oma kõige armsamad mänguasjad …

… kui nad ei taha, et keegi teine nendega mängiks. Kasuta seda tegevust selgitamaks, et loomulikult tahab sõber tema mänguasjadega mängida, just nagu tema mängib sõbral külas olles sõbra mänguasjadega.

10. Sea füüsilisele vägivallale selge piir.

Mõtle, kuidas Sa saad sõnadega oma last toetada. Lastel on õigus oma tunnetele ning tunded on sama loomulik osa inimestest kui meie käed ja jalad. Kuid kõik inimesed, ka pisikesed, vastutavad selle eest, mida nad oma käte, jalgade ja tunnetega teevad. Meie töö vanematena on õpetada neile tervislikke eneseregulatsioonioskuseid ilma karistamiseta, sest see muudab lapsi alati füüsilisemalt vägivaldsemaks.

„Sa saad meile öelda ja näidata, kui vihane Sa oled, ilma haiget tegemata. Tule, ütleme Henryle, kui vihane Sa oled ja ma aitan sind.“

„Sa või öelda „ei“ ja trampida jalgu nii kõvasti, kui tahad. Sa võid hüüda „Emme!“ ja ma aitan Sind alati.“

11. Kunagi pole liiga vara õpetada lastele sõnavara oma tunnete kohta.

Emotsioonile sildi lisamine on esimene samm, mis aitab ajul neid lahendada verbaalselt, mitte füüsiliselt.

„Selle suure koera haukumine on hirmus, aga siin pool aeda on Sul turvaline olla ja ma ei laseks tal kunagi Sulle haiget teha. Sa ei pea kartma.“

„See on ärritav, kui Sa näed oma torniga palju vaeva ja see kukub kokku. Muidugi oled Sa vihane.“

Erand on olukord, kus lapsed on tugeva emotsiooni küüsis ning liiga palju sõnu takistab neil käitumast südame järgi ning paneb nad üle mõtlema. Nendel juhtudel lihtsalt kinnita talle, et tal on turvaline olla, vajadusel paku lapsele füüsilist lähedust ja jäta sõnad hilisemaks ajaks.

12. Pea meeles, et viha taga on tavaliselt valu või hirm.

Nende tunnete olemasolu tunnistamine on alati viha maandamise jaoks tõhusam kui lihtsalt viha sildistamine, mis tundub seda ainult suurendavat. „Ma saan aru, et Sa oled Pille peale väga vihane. Kas Sa oled kurb selle pärast, et ta tahab praegu kellegi teisega mängida?“

See on eriti tähtis siis, kui lapsed ütlevad „Ma vihkan teda!“, sest vihkamine pole tunne – see on hoiak.

„Sa oled praegu oma venna peale nii vihane, et Sa tunned, et Sa ei taha temaga kunagi ära leppida. See on see, mida sõna „viha“ tähendab. Vahel, kui oleme vihased, väga vihased, tunneme seda isegi nende inimeste vastu, keda armastame. Me oleme perekond ja me leiame alati muredele lahenduse. Lähme ütleme Su vennale, kui kurb Sa oled, et ta Su kiigelt maha lükkas ja kui suurt viha see Sinus tekitab.“

13. Aita tal teiste inimeste tundeid märkama hakata nii vara kui võimalik.

„Vaata Marti. Ta nutab. Ma arvan, et Sa tegid ta tunnetele haiget.“

„See väike tüdruk on päris vihane. Huvitav, miks?“

„Sven tegi endale haiget. Huvitav, kas me saaksime tal enesetunde kuidagi paremaks teha?“

14. Jää rahulikuks.

Uuringud näitavad, et üks olulisemaid asju, mida vanemad saavad teha, et aidata lastel õppida emotsioonide valitsemist, on jääda ise rahulikuks. Lapsed peavad tajuma oma vanemaid kui vastupidavat keskkonda – pelgupaika keset oma tormakaid tundeid. Kui suudad ise rahulikuks jääda ja last rahustada, õpib ta lõpuks iseennast rahustama, mis on esimene samm oma tunnete valdamise poole.

15. Pea meeles, et nad on lapsed.

Kui Sten hammustab mängukaaslast, ei tähenda see veel, et temast saab kirvemõrvar. Oluline on mitte lubada teiste inimestega halvasti käituda, kuid see ei tähenda, et Sa ei peaks temasse mõistvalt suhtuma või kahtlema, et Sinu laps suudab teistsugust käitumist õppida. „Kõik lapsed saavad vahepeal oma sõprade peale vihaseks. Kui Sa saad vanemaks, on Sul lihtsam ennast vihaseks saades kontrollida, et mured ära lahendada.“ Lapsed peavad Sinu käest kuulma, et nad pole halvad inimesed.

Autor Dr L. Markham, Mother.ly; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Marisa Howenstine

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

Info ja registreerimine