Miks mõned lapsed jonnivad? Kas see võib olla õpitud käitumine?

Kui lapsel esineb sageli äkilisi tundepurskeid, võib see viidata sellele, et ta ei oska veel pettumuse, ärevuse, viha ja teiste sarnaste emotsioonidega toime tulla. Tugevate emotsioonide oskuslikuks ohjamiseks on vaja mitmesuguseid oskusi, sealhulgas:

• impulsside kontrollimine
• emotsionaalne eneseregulatsioon
• probleemilahendusoskus
• kokkulepete sõlmimine
• täiskasvanutele oma soovide ja vajaduste väljendamine
• teadvustamine, missugune käitumine on antud olukorras sobiv või soovitud.

Võib tunduda, et lastel, kellel need oskused ei ole veel välja kujunenud, on keerulisem kehtestatud piire ja reegleid järgida. Nad võivad olla sõnakuulmatud, eirata juhiseid või üritada eemale põigelda asjadest, mis pole neile meeldivad valikud. Võid märgata teatud kellaaegadel esinevaid käitumismustreid (nt enne magamaminekut) teatud ülesannete (nt kodutööde) ajal või teatud inimestega. Samuti võid märgata, et Sinu laps käitub halvasti just kodus olles, kuid mitte koolis, või vastupidi.

Jonnihood ja muud samalaadi käitumisprobleemid on sageli normaalne ja isegi tervislik osa lapsepõlvest. Need käitumised on märk sellest, et laps muutub iseseisvamaks, näidates, et ta katsetab piire, arendab oskusi ja arvamusi ning uurib ümbritsevat maailma. Kuid kui lapse käitumine on väga tihti probleemne, võib see vanema ja lapse vahelises suhtes pingeid tekitada, tuues kaasa igapäevast pettumust ja pahameelt, mis omakorda tekitab peresiseseid pingeid. Kui lapse eneseregulatsiooni ja piiride tundmaõppimine on varases staadiumis või kui teie pere on keerulises olukorras abi otsimas, aitab see artikkel ehk tuua selgust, kuidas lapsed õpivad oma käitumist kontrollima ja mida vanemad saavad protsessile kaasa aitamiseks ette võtta ning kuidas vajadusel täiendavalt abi saada.

Jonnihood võivad osutuda õpitud käitumiseks

Mõnikord tunnevad vanemad, et jonnimine ja muu probleemne käitumine on tahtlik või manipuleeriva loomuga. Laste käitumise uurimisele keskendunud kliinilised spetsialistid on jõudnud järeldusele, et lapse jonnihoog ei ole üldiselt vabatahtlik käitumine, vaid see võib olla nn õpitud käitumine. See tähendab, et lapsed õpivad, et jonnipuhang annab neile soovitud tulemuse.

Teisisõnu – kuigi laps, kellel on raske oma emotsioone kontrolli all hoida, ei pruugi oma jonnihooge teadlikult kasutada, pole ta paremaid probleemide lahenduse või teatavaks tegemise viise õppinud. Heatahtlikud vanemad reageerivad jonnihoogudele sageli nii, et püüavad lahendada kõik, mis probleemi põhjustas – last lohutades või andes talle seda, mida ta nõuab. Kahjuks suurendab see jonnihoogude kordumise tõenäosust ja vähendab tunnete ohjamiseks tõhusamate viiside arendamise tõenäosust.

Probleemkäitumisele reageerimine

Kui lapsed käituvad tujukalt, tunnevad vanemad end tihti abituna. Võib-olla oled piiride kehtestamiseks proovinud erinevaid nippe, kuid pigem edutult. Tegelikult võib mõnikord murekohaks osutuda probleemse käitumise kontrollimiseks liiga paljude erinevate mooduste proovimine, kuna lapsed reageerivad paremini kindlatele piiridele, mida pidevalt rõhutatakse. Kui Sa pole varem edusamme täheldanud, siis ära lase end heidutada, sest vanematel on laste vastuhaku korral rohkem võimu, kui nad arvavad. Kasutades lastepsühholoogide välja töötatud käitumise juhtimisele spetsialiseerunud strateegiaid, saab parendada laste käitumist ning isegi vanema ja lapse vahelisi suhteid.

Millest võib abi olla vanematele, kes tahavad paremini mõista, miks lapsed halvasti käituvad? Kuidas suhtuda konkreetsesse käitumisse, mida soovitakse muuta?

Näpunäited koheseks reageerimiseks:

• Ära anna alla. Proovi mitte anda lapsele jonni peatamiseks seda, mida ta soovib. Järeleandmine õpetab talle, et jonnihood toimivad.
• Jää rahulikuks. Järsud või emotsionaalsed reageeringud annavad pigem lapse halvale käitumisele hoogu juurde. Rahulikuks jäädes kujundad oma lapses sellist käitumist, mida soovid temas näha.
• Ignoreeri negatiivset käitumist ja kiida positiivset käitumist. Ignoreeri väiksemat väärkäitumist, sest negatiivne tähelepanu, näiteks noomimine või käsk lõpetada, võib tema tegevusele hoogu juurde anda. Selle asemel kiida teda suuliselt käitumise eest, mida soovid julgustada (ära ütle lihtsalt “Tubli!”, vaid “Tubli, et maha rahunesid. See teeb mind rõõmsaks.”)
• Ole tagajärgedes järjekindel. Sinu laps peab teadma, millised on negatiivse käitumise tagajärjed (nt aja maha võtmine) ning positiivse käitumise hüved (nt iPadi kasutamise aeg). Pead talle näitama, et rakendad iga kord samu tagajärgi.
• Aja maha võtmise meetod ei sobi psüühikahäirega ja/või kiindumushäirega lapsele! Ära jäta last üksi, kui ta ei oska oma tunnetega toime tulla.
• Oota rääkimisega, kuni jonnipuhang on läbi. Ära proovi ärritunud lapsele „mõistust pähe panna“. Eesmärgiks on julgustada last olukorda analüüsima ja juhtunut läbi rääkima siis, kui olete mõlemad ärritusest üle saanud.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; foto Unsplash

Käitumisprobleemidest tuleb juttu ka meie 30. novembril toimuval koolitusel vanematele “Laste kasvukeskkond ja käitumisprobleemid. Kuidas üks mõjutab teist?“. Uuri lähemalt.