fbpx

Kuidas õpetada väikelapsele suhtlemisoskust – 15 sammu eduni

Suhtlemisoskused on lapse õnne jaoks olulisemad kui akadeemiline või majanduslik edu. Emotsionaalne intelligentsus ehk oskus valitseda oma emotsioone ja teistega hästi samastuda on väga tähtis oskus terve tema elu jooksul, olles arvatavasti tähtsam kui IQ.

Kuidas õpetada väikelapsele suhtlemisoskust?

1. Ole alati empaatiline.

Need lapsed, kelle tunnetele vastavad täiskasvanud empaatiaga, on esimesed, kellel kujuneb välja empaatiavõime teiste vastu, ning uuringud on näidanud, et empaatiavõime on edukate suhete alustala.

2. Püsi läheduses, kui lapsed koos mängivad.

Paljud lapsed löövad teisi sotsiaalsetes olukordades, sest see on nende jaoks emotsionaalselt liiga keeruline ja nad ei tea, mida muud teha. Kui oled lähedal, saad öelda „Jah, Kalle võttis su ämbri. Kas sul on midagi selle vastu? Kui see on nii, siis võid Sa öelda „See on minu ämber.““ Kui Sinu laps teab, et oled talle toeks, ei kujune löömisest harjumus.

3. Ära sunni väikelapsi jagama.

See lükkab tegelikult edasi jagamisoskuse väljakujunemist. Lapsed peavad end tundma oma omandi üle kindlalt, enne kui nad suudavad jagada. Tutvusta neile hoopis kordamööda kasutamise mõistet.

„Praegu on Kati kord ämbrit kasutada. Pärast seda on Sinu kord. Ma aitan Sul oodata.“

4. Lase lapsel otsustada, kui kaua tema kord kestab.

Kui lapsed kogevad, et täiskasvanud haaravad neilt mänguasja käest ära siis, kui täiskasvanu juhuslik arusaam piisavalt pikast ajast läbi saab, demonstreerib see neile krabamist ning laps muutub tavaliselt omandihimulisemaks. Kui laps saab kasutada mänguasja nii kaua, kui ta ise tahab, saab ta seda täielikult nautida ja selle avatud südamega ära anda. Kui laps ei ole valmis mänguasja ka pika aja pärast ära andma, kasuta kokkuleppe sõlmimiseks kella või taimerit.

Las laps pakub välja oma mõtte, mitut minutit ta mänguasjaga tegelemiseks vajab. Kui üks laps kasutab sama mänguasja iga kord, on see arvatavasti laste lemmik, mistõttu võiks osta veel ühe samasuguse või lasta ühel korral sellega mängida ühel lapsel ja järgmisel korral teisel lapsel.

5. Aita oma lapsel oodata.

Kui Sinu laps reageerib väga emotsionaalselt, on see märk sellest, et tal on vaja välja elada suuri tundeid ja ta kasutab selleks just praegust soodsat juhust. Lapsed on tihti omandi suhtes kangekaelsed, proovides kindlustada oma õrna tasakaalu – just nagu täiskasvanud!

Ole empaatiline, öeldes „Oodata on raske. Sa soovid, et saaksid praegu ämbrit kasutada,“ ja hoia teda näiteks süles kuni ta nutab. Enda hämmastuseks näed, kuidas pärast allasurutud tunnete väljendamist teda tõenäoliselt isegi ei huvita mänguasi, mille tõttu ta nuttis, ja ta liigub rõõmuga edasi.

6. Sekku sagedasse krabamisse.

Kui lapsed krabavad asju, on teisel lapsel sellest mõnikord ükskõik. Ära rutta sekkumisega, vaid vaatle. Võib-olla on see nende mängu osa. Enamasti ei pea sekkuma, välja arvatud juhul, kui keegi lastest on õnnetu.

Kuid kui üks laps krabab pidevalt, peab arvatavasti sekkuma. Sageli võtavad lapsed ükskõik millise asja teiselt lapselt, siis jätavad selle maha ja liiguvad järgmise juurde, et vältida iseenda õnnetuid tundeid. Neil on nende tunnetega abi vaja. Seega võta kokku kogu oma kaastunne, pane oma käsi vaidluse all oleva mänguasja peale ja ütle lapsele, kellelt mänguasi ära võeti: „Kas Sa tahad seda autot?“. Seejärel vaata otsa lapsele, kes seda parasjagu kasutab ja küsi temalt: „Kas Sa oled sellega nõus?“ Kui jah – suurepärane. Te ei pea olema õigluse üle otsustaja.

Kui laps pole nõus, ütle: „Mart kasutab veel seda autot. Mart, kas Sa annad auto Tiidule, kui Sa sellega enam ei mängi? Väga hea, aitäh! Tiit, otsime senikauaks mõne muu tegevuse. Kas Sa tahad kasutada lumesahka, et autole tee valmistada?“ Tiit võib kaotada enesevalitsemise, eriti juhul, kui ta krabas mänguasja selleks, et oma tundeid vaos hoida. Toeta teda tema emotsionaalses seisus. Piisava harjutamisega tunneb ta end hiljem palju paremini ja ei tunne vajadust midagi krabada.

7. Õpeta enesekehtestamist.

Kui Sinu laps laseb tihti teistel lastel oma asju ära võtta ja tundub seejärel õnnetu, julgustage teda ja öelge: „Kui Sa pole valmis seda ära andma, võid sõbrale öelda „Ma veel mängin sellega.““ Mängige seda olukorda temaga kodus läbi, kasutades kaisukarusid. Kuni tal areneb vajalik keeleoskus, pead Sina olema tema „hääl“, kui ta teistega mängib.

8. Abstraktselt jagamise eest kiitmise asemel aita tal avastada, mis selle juures tore on.

Uuringud näitavad, et kui me kiidame jagamise eest, teevad lapsed seda rohkem – aga ainult siis, kui neile teadlikku tähelepanu pöörame! Kui me neid ei vaata, teevad nad seda tegelikult vähem, sest meie kiitus ei anna neile jagamiseks muud põhjust kui hetk meie tähelepanu. Julgusta teda hoopis, et ta teeks valiku jagada ka tulevikus, aidates tal näha valiku mõju: „Vaata, kui rõõmus Mikk on, kui ta saab oma korra ajal Su rongiga mängida“.

Kui otsustad lasta lastel ise määrata oma korra pikkuse, annavad nad ihaldatud asja oma korra lõppedes rõõmuga teisele lapsele. Nad kogevad, kui tore on jagamise tunne. Seega on parim viis jagamise ja lahke käitumise õppimiseks anda lastele võim oma korra üle otsustada.

9. Enne kui sõbrad külla tulevad, peaks väikelapsel olema võimalus panna ära oma kõige armsamad mänguasjad …

… kui nad ei taha, et keegi teine nendega mängiks. Kasuta seda tegevust selgitamaks, et loomulikult tahab sõber tema mänguasjadega mängida, just nagu tema mängib sõbral külas olles sõbra mänguasjadega.

10. Sea füüsilisele vägivallale selge piir.

Mõtle, kuidas Sa saad sõnadega oma last toetada. Lastel on õigus oma tunnetele ning tunded on sama loomulik osa inimestest kui meie käed ja jalad. Kuid kõik inimesed, ka pisikesed, vastutavad selle eest, mida nad oma käte, jalgade ja tunnetega teevad. Meie töö vanematena on õpetada neile tervislikke eneseregulatsioonioskuseid ilma karistamiseta, sest see muudab lapsi alati füüsilisemalt vägivaldsemaks.

„Sa saad meile öelda ja näidata, kui vihane Sa oled, ilma haiget tegemata. Tule, ütleme Henryle, kui vihane Sa oled ja ma aitan sind.“

„Sa või öelda „ei“ ja trampida jalgu nii kõvasti, kui tahad. Sa võid hüüda „Emme!“ ja ma aitan Sind alati.“

11. Kunagi pole liiga vara õpetada lastele sõnavara oma tunnete kohta.

Emotsioonile sildi lisamine on esimene samm, mis aitab ajul neid lahendada verbaalselt, mitte füüsiliselt.

„Selle suure koera haukumine on hirmus, aga siin pool aeda on Sul turvaline olla ja ma ei laseks tal kunagi Sulle haiget teha. Sa ei pea kartma.“

„See on ärritav, kui Sa näed oma torniga palju vaeva ja see kukub kokku. Muidugi oled Sa vihane.“

Erand on olukord, kus lapsed on tugeva emotsiooni küüsis ning liiga palju sõnu takistab neil käitumast südame järgi ning paneb nad üle mõtlema. Nendel juhtudel lihtsalt kinnita talle, et tal on turvaline olla, vajadusel paku lapsele füüsilist lähedust ja jäta sõnad hilisemaks ajaks.

12. Pea meeles, et viha taga on tavaliselt valu või hirm.

Nende tunnete olemasolu tunnistamine on alati viha maandamise jaoks tõhusam kui lihtsalt viha sildistamine, mis tundub seda ainult suurendavat. „Ma saan aru, et Sa oled Pille peale väga vihane. Kas Sa oled kurb selle pärast, et ta tahab praegu kellegi teisega mängida?“

See on eriti tähtis siis, kui lapsed ütlevad „Ma vihkan teda!“, sest vihkamine pole tunne – see on hoiak.

„Sa oled praegu oma venna peale nii vihane, et Sa tunned, et Sa ei taha temaga kunagi ära leppida. See on see, mida sõna „viha“ tähendab. Vahel, kui oleme vihased, väga vihased, tunneme seda isegi nende inimeste vastu, keda armastame. Me oleme perekond ja me leiame alati muredele lahenduse. Lähme ütleme Su vennale, kui kurb Sa oled, et ta Su kiigelt maha lükkas ja kui suurt viha see Sinus tekitab.“

13. Aita tal teiste inimeste tundeid märkama hakata nii vara kui võimalik.

„Vaata Marti. Ta nutab. Ma arvan, et Sa tegid ta tunnetele haiget.“

„See väike tüdruk on päris vihane. Huvitav, miks?“

„Sven tegi endale haiget. Huvitav, kas me saaksime tal enesetunde kuidagi paremaks teha?“

14. Jää rahulikuks.

Uuringud näitavad, et üks olulisemaid asju, mida vanemad saavad teha, et aidata lastel õppida emotsioonide valitsemist, on jääda ise rahulikuks. Lapsed peavad tajuma oma vanemaid kui vastupidavat keskkonda – pelgupaika keset oma tormakaid tundeid. Kui suudad ise rahulikuks jääda ja last rahustada, õpib ta lõpuks iseennast rahustama, mis on esimene samm oma tunnete valdamise poole.

15. Pea meeles, et nad on lapsed.

Kui Sten hammustab mängukaaslast, ei tähenda see veel, et temast saab kirvemõrvar. Oluline on mitte lubada teiste inimestega halvasti käituda, kuid see ei tähenda, et Sa ei peaks temasse mõistvalt suhtuma või kahtlema, et Sinu laps suudab teistsugust käitumist õppida. „Kõik lapsed saavad vahepeal oma sõprade peale vihaseks. Kui Sa saad vanemaks, on Sul lihtsam ennast vihaseks saades kontrollida, et mured ära lahendada.“ Lapsed peavad Sinu käest kuulma, et nad pole halvad inimesed.

 

Autor Dr L. Markham, Mother.ly;  Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskus; pilt Stocksnap / Josh Willink

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel.

Järgmised koolitused “Kas paneme paha lapse nurka?” ja “Kas mu laps ajab mind meelega hulluks?” toimuvad 18. juunil ja 19. augustil – oled oodatud!

 

Varajase Kaasamise Keskus Otepääl

Aadress: Pühajärve tee 1, Otepää

Varajase Kaasamise Kabinet Tartus

Aadress: Riia 22b-5, Tartu

E-mail: info@vkkeskus.ee
Telefon: (+372) 53 338 395

© 2019 Varajase Kaasamise Keskus OÜ