Kuidas rakendada positiivset tähelepanu, et laps käituks paremini?

Kui lapsed käituvad halvasti, on loomulik, et lapsevanemad ja õpetajad püüavad neid kasvatada, öeldes lastele — sealjuures sugugi mitte alati rahulikuks jäädes — mida nad valesti tegid. Olgugi, et see tundub täiesti mõistliku tegevusena, võib see tegelikkuses viia hoopis vastupidiste tulemusteni.

Asjatundjad on leidnud, et positiivne tähelepanu mõjutab laste käitumist hoopis tõhusamalt kui negatiivne. Vastavate uurimuste põhjal on selgunud, et kiitus hea käitumise eest annab palju paremaid tulemusi kui halva käitumise eest laitmine või keelamine.

Mida me siis positiivse tähelepanu all täpsemalt silmas peame? Ning kuidas keskenduda negatiivse asemel positiivsele, mis ei tähenda sugugi seda, et peaksime halva käitumise tähelepanuta jätma ja nii-öelda „kõrvale vaatama“, lastes lastel käituda nii nagu nad parajasti heaks arvavad?

Mis on positiivne tähelepanu?

Väga lihtne on reageerida ägedalt, kui lapsed käituvad nii nagu ei tohiks, ja vastupidi — üldse mitte reageerida siis, kui lapsed käituvad nii nagu neilt oodatakse. Positiivse tähelepanu rakendamine nõuab vaatenurga muutmist selliselt, et hakkaksime lapsi tunnustama hea käitumise eest ning ignoreerima (vähemalt toimumise hetkel) käitumist, mida me õigeks ei pea.

Tegelikult on vanemate tähelepanu laste jaoks niivõrd oluline, et muudab intensiivsemaks mistahes käitumisviisi, millele me vaid tähelepanu pöörame, isegi juhul kui meie reaktsioon on negatiivne, st laitev või keelav.

Positiivse tähelepanu põhimõte seisneb selles, et selle asemel, et last väära käitumise pärast nahutada, pöörame tähelepanu hoopis heale käitumisele. Iseenesest on see lihtne muudatus, kuid olles vastuolus aastasadu kehtinud kasvatusnormidega, nõuab positiivse tähelepanu rakendamine pisut harjutamist, enne kui see muutub meie igapäevaelu loomulikuks osaks.

Kuidas rakendada positiivse tähelepanu meetodit?

Kuidas see asi siis praktikas toimib? Positiivne tähelepanu võib avalduda mitmel erineval moel, sealhulgas verbaalse kiituse, kallistuste, muside, patsulöömise või väikeste preemiate näol. Loomulikult avaldavad kolmeaastastele mõju teistsugused tunnustusviisid kui teismelistele, kuid põhimõte jääb samaks.

Child Mind Institute`i kliiniline lastepsühholoog, psühholoogiadoktor Lindsay Gerberi selgitab, et kiituse avaldamise juures on kõige olulisem sõnastada see võimalikult kirjeldavalt ja konkreetselt, et lapsed teaksid täpselt, millist käitumist neilt oodatakse. Mõnel juhul nimetavad käitumisteaduse eksperdid seda ka “sildistatud hinnangu” andmiseks.

Selle asemel, et öelda “tubli” või “hästi tehtud”, püüdke võimalikult täpselt sõnastada seda, mida laps parasjagu hästi on teinud. Näiteks võite lausuda: “Küll on kena, et sa värvikriite õe/vennaga jagad” või “nii tore, et sa kodutööd valmis tegid, enne kui tahvelarvutiga tegelemiseks luba küsisid”. Olenemata laste east tekitab kiitmine hea enesetunde ning kui nad täpsemalt teada saavad, mille eest nad kiita said, käituvad nad tõenäoliselt üha paremini ka edaspidi.

Kuid mida teha halva käitumise puhul?

Siinkohal ilmnevadki kõige keerulisemad olukorrad. Kui laps käitub ennast või teisi kahjustavalt, tuleb täiskasvanutel loomulikult kohe sekkuda. Muudel juhtudel tuleks anda endast parim, et halba käitumist ignoreerida kuni see lõpeb. Laste käitumise eksperdid nimetavad seda “aktiivseks ignoreerimiseks”. Lapsele mitte tähelepanu pöörates edastate sõnumi, et taoline käitumine ei anna neile soovitud tulemust. Kinnitate seda sõnumit veelgi, pöörates lapsele uuesti tähelepanu niipea kui näete, et laps on rahunenud või kuulab sõna.

Hetkekäitumise ignoreerimine ei tähenda sugugi seda, et peaksite lapse käitumise hoopis tähelepanuta jätma või annaksite lapse tahtmistele järele, pigem vastupidi. “Sel hetkel kui laps käitub teie ootustele vastupidiselt, püüdke temaga mitte suhelda,” ütleb dr Gerber. “Siinkohal tuleb sügavalt sisse hingata, olukorda teadvustada ning võib-olla katsuda lapse tähelepanu mujale suunata või tema käitumist aktiivselt ignoreerida.”

Tähelepanu mujale suunamine võib tähendada mistahes teemavahetust — näiteks võib lapselt küsida, kas ta soovib suupistet või juhtida tähelepanu perekonnakalendris mõnele toredale saabuvale sündmusele.  Pisut hiljem võib rahulikumaks muutunud õhkkonnas toimunu uuesti jutuks võtta.

Positiivse tähelepanu kasutamine praktikas

Kuidas toimib positiivse tähelepanu meetod keerulises olukorras? Võtame näiteks olukorra, mida iga lapsevanem on mingil hetkel pidanud kogema: teie last tabab toidupoe kassajärjekorras tõeline jonnihoog, kuna ta tahab saada maiustust. Kui järele anda ja talle maiust lubada, lõpeb jonn ilmselt kiiresti, kuid sel juhul kordub taoline käitumine kindlasti ka edaspidi. Läbirääkimiskatsed (kui koju jõuame, saad küpsist) annavad tõenäoliselt sama tulemuse.

Paljud lapsevanemad tunnevad sellisel hetkel avalikus ruumis viibides endal hukkamõistvaid pilke ning  arvavad, et oma väärikuse säilitamiseks tuleb hoida kindlat joont ning last häält tõstes või ultimaatumeid esitades keelata. Selline reaktsioon ei tekita tõenäoliselt häid tundeid ei teis endis ega ka lapses, samuti ei aita see ära hoida taolise käitumise kordumist edaspidi, kuna häält tõstes olete tahtmatult toitnud lapse tähelepanuvajadust.

Kui kasutate positiivse tähelepanu meetodit, tuleks jonnihoogu ignoreerida kuni see möödub (mida on muidugi lihtsam öelda kui teha). Niipea kui laps hakkab rahunema, on õige aeg pöörata talle positiivset tähelepanu ja teda kiita. “Olen sinu üle tõesti uhke, et sa rahunesid, sügavalt sisse hingasid ja mõistsid, et sel hetkel jääb nii nagu mina ütlesin.”

Kui olete koju tagasi jõudnud ning rahunenud, võite lapsega jonnihoo teemal arutleda. Dr Gerber rõhutab, et sellise olukorra puhul tuleks lapsega rääkides kasutada võimalikult palju kinnitamist. Näiteks võite lausuda: “Ma sain toidupoes aru küll kui raske sul oli, kui ma ütlesin, et sa ei saa maiustust. Kui ma ütlen millegi kohta ei, tähendab see, et me ei saa seda kohe praegu. Nii et mis sa arvad, kuidas me võiksime käituda, kui selline asi järgmine kord juhtub? Mis sa arvad, kuidas me järgmisel korral võiksime paremini toime tulla?”

„Sel moel“, ütleb dr Gerber, “olete lapse emotsionaalse kogemuse ning tema hetkevajadused ja -soovid teatavaks võtnud ning talle selle kohta ka tagasisidet andnud, kuid samas teete lapsevanemana teatavaks ka oma ootused ja eelistused ning tuletate meelde paikapandud piire.” Samuti aitab selline suhtlus dr Gerberi sõnul õpetada lapsele probleemide lahendamist mudeldamise teel ning võimaldab lapsel oma teguviisi ja käitumist paremini kontrollida.

On oluline märkida, et näiteks jonnihoo ignoreerimine ei tee sellele kohe lõppu. Dr Gerber hoiatab lapsevanemaid lausa “lõpueelse kulminatsiooni” eest. Teisisõnu – kõigepealt läheb asi hullemaks ja alles siis paremaks. See tähendab, et näiteks jonnihood võivad enne täielikku möödumist intensiivistuda, samuti on mõnikord vaja jonnihoogusid või muid negatiivse käitumise mustreid korduvalt ignoreerida, enne kui need lakkavad.

Mida teha, kui halb käitumine jätkub?

Kui ebasoovitav käitumine kipub kõigest hoolimata korduma, soovitab dr Gerber pöörduda lastepsühholoogi poole, et koostada endale ja oma lapsele individuaalne tegevusplaan.  Näiteks käitumispäevik võib osutuda väga tõhusaks abivahendiks, eriti juhul, kui tunnustus seisneb positiivse tähelepanu avaldamises. Kui lõppeesmärk tundub lapsele esialgu liiga raskesti saavutatav, võite selle lahutada mitmeks väiksemaks, lihtsamini saavutatavaks eesmärgiks, mille abil sillutada teed soovitud lõpptulemuse poole.

Mõnikord ei ole teismelise lapse käitumise muutmiseks vaja muud kui veidike tunnustust. Teismelised on küllaltki enesekesksed, kuid see ei tähenda, et nad ei hooliks teie tunnetest. Kui soovite perekeskis lõunatada, ilma et teist keegi sel ajal telefoni kasutaks, sõnastage see lihtsalt nii: „Minu jaoks on väga oluline, et sa ei kasutaks ühise lõunasöögi ajal telefoni. Mind rõõmustas väga, kui me ühel õhtul kõik koos söögilauas istusime ja mitte keegi sel ajal telefoni ei kasutanud. Ükski kõrvaline asi ei seganud meie vestlust ja see tekitas minus meeldiva tunde, et me saame tõepoolest üksteist kuulata.”

Tugevama sideme loomine

Positiivsele tähelepanule üleminek nõuab lapsevanemalt kannatlikkust ja harjutamist. Võib juhtuda, et  kaotate hetkeks enesevalitsuse, kuid seegi on normaalne. Oleme siiski inimesed. Kui see juhtub, võite olukorrast luua väikese õppetunni ka iseendale, vabandades, sõnastades, miks te ärritunud olite ja arutledes, mida te ise võiksite järgmisel korral teistmoodi teha. Dr Gerberi sõnul võib ka siinkohal koostöö lastepsühholoogiga suureks abiks olla.

Veel üks asi, millest võib väga palju abi olla, on see, kui iga lapsevanem püüaks iga päev mingil kindlal ajal leida kasvõi kümme minutit, et lapsega rahulikus keskkonnas omavahel viibida. Selle aja jooksul saab lapsevanem anda lapsele jagamatut tähelepanu mingi talle meeldiva tegevuse käigus, olgu selleks kaardimäng, piltmõistatuse lahendamine, LEGOdega ehitamine või maalimine-meisterdamine. “Soovime, et sellisest positiivse tähelepanu jagamise ajast saaks pere igapäevarutiini kindel osa,” ütleb dr Gerber. “Kui lapsed ei saa meilt soovitud tähelepanu, hakkavad nad seda otsima mõnel muul viisil.“

Kokkuvõtteks — kui rakendate positiivset tähelepanu selle asemel, et laita või etteheiteid teha, loote enda  ja oma lapse vahel märksa tugevama sideme. “Nii palju kui me laste vaimse tervise kohta teame,” lisab dr Gerber, “on selge see, et lapsel peaks olema positiivne suhe kasvõi ühe usaldusväärse täiskasvanuga — olgu see lapsevanem, vanavanem, hooldaja või kogukonnaliige — just see on parim abinõu mistahes vaimse tervise häirete või sümptomite ennetamiseks.”

Allikas: Katherine Martinelli, Child Mind Institute; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Thiago Cerqueira