fbpx

Miks on lapsed kodus ja koolis erinevad?

Osad lapsed hoiavad end koolis vaos, ent hiljem kodus kaotavad enesevalitsuse, teised lähevad endast välja klassiruumis.

See, et lapsed käituvad erinevates situatsioonides erinevalt, on tavaline. Näiteks võib eeldada, et laps käitub sõbra sünnipäeval ühtmoodi ja vanavanemate pool külas olles teisiti, kuid mõnede laste käitumine võib eriti kodu ja kooli lõikes erineda väga palju. Seda on hästi näha just ärevuse, õpiraskuste, aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häiretega laste puhul. Käitumise erinevus võib tekitada vanemates hämmingut ja isegi nördimust ning panna neid muretsema, et nad teevad midagi valesti.

Võtame näiteks 15-aastase poisi. Ta on andekas, kuid tal on diagnoositud ka autismispektri häire, ATH ja õpiraskused.  Koolis kogetud väljakutsed viisid lapse kodus lausa plahvatusliku käitumiseni. Vanema sõnul tegi poiss koolis tõesti kõvasti tööd, et end kontrolli all hoida, sest ta üritas seal õpetajatele meeldida ja eakaaslastega suhelda. Kui ta koju jõudis, tundis ema sageli, et laps otsib lihtsalt viisi, kuidas kogu tekkinud pinge endast välja lasta. Sellega kaasnesid 30-minutilised raevuhood kodutööde tegemise või tegelikult ükskõik mille üle. Hoogudega käis kaasas karjumine, asjade loopimine, mõnikord ka peksmine ja peaga löömine. Hiljem, kui poiss oli rahunenud, tundis ta kohutavat häbi ja süüd.

Mõne lapse jaoks aga on just kool kohaks, kus raskused esile tulevad. Näiteks 8-aastane tüdruk, kes kannatab valikulise mutismi (kõneleb vaid üksikute väljavalitud isikutega, enamasti kõnelist kontakti teiste inimestega ei võta) ja sotsiaalse ärevuse all, on ema sõnul kodus lõbus, rõõmsameelne, jutukas ja energiline, kuid kooli jõudes lülitub justkui välja. Ta pole kunagi oma õpetajate ega klassikaaslastega rääkinud, kuid võtab koolielust osa kõigis valdkondades, mis ei eelda suulist osalemist. Ta ei küsi luba tualetti minemiseks, vaid ootab, kuni jõuab koju.

Miks siis käituvad lapsed erinevates situatsioonides nii erinevalt? Miks saab mõni laps koolis paremini hakkama?

Mõned lapsed võivad koolis hästi hakkama saada ja kõigi ootustele vastata, kuid nad näevad selle nimel nii palju vaeva, et hiljem kodus peab lõivu maksma. „ATH, ärevuse, autismispektrihäirete ja õpiraskuste all kannatavad lapsed võivad suure osa oma ressurssidest ära kasutada selleks, et klassiruumis juhiseid järgida või nendega toime tulla,“ ütleb Stephanie Lee, USA Child Mind instituudi kliiniline psühholoog. Kui sellised lapsed koju jõuavad, on neil keeruline toimetulekuks veel sama palju ressursse leida. Samas lisab ta, et paljud, sealhulgas autismispektriga lapsed, saavad kasu koolikeskkonnaga kaasnevast järjepidevusest, struktuurist, sealsete olukordade etteaimatavusest ja rutiinist – kodus ei saa sageli sama pakkuda.

Koolis järgnevad tegudele tõenäoliselt järjepidevalt õpetajate tagasisided ja tagajärjed ning see on miski, mida vanematel võib olla kodus keerukas järele teha. Samuti võib koolis toimuv sotsiaalne mudeldamine aidata lastel sõna otseses mõttes või piltlikult öeldes mööda joont käia. Sageli ei ole õpetajatel mahti aega viita: kui laps esimesel või teisel korral juhiseid ei järgi, on sel tõenäoliselt lapse jaoks ebasobiv tagajärg. Vanemad aga võivad lõpuks lubada oma lapsel mõnda toimingut vältida või edasi lükata, kuna nad veedavad palju aega asjast rääkides.

Sümptomite mahasurumine koolis

Kliiniline psühholoog Jerry Bubrick mainib, et mõnede häiretega lapsed on väga mures selle pärast, millisena teised inimesed neid tajuvad. Seetõttu proovivad nad oma seisundit varjata. „ Tavaliselt esineb koolis vähem sümptomeid, kuna nad üritavad ülal hoida teiste sotsiaalset taju selle kohta, et nendega on kõik korras. Tihti tunnevad nad oma sümptomite tõttu palju piinlikkust ja häbi.” Mure on eriti suur põhikooli- ja gümnaasiumieas.

Veel üks oluline põhjus, miks lastel läheb koolis paremini kui kodus: kodus tunnevad nad end turvaliselt olemaks „halvim võimalik variant endast“, kuna nad on kindlad, et vanemad armastavad ja toetavad neid sellele vaatamata.

„Arvan, et mõnikord tulevad lapsed koju ja tunnevad sarnast kergendustunnet, nagu meie tunneme siis, kui võtame jalanõud jalast,“ selgitab dr Bubrick, „nad tunnevad, et võivad olla nemad ise.” Laste puhul, kes on koolis oma sümptomite mahasurumisega väga hästi hakkama saanud, võib kodus, kus nad tunnevad, et keegi ei anna neile hinnanguid ega mõista hukka, esineda „sümptomite plahvatuslik tõus”.

Miks saab mõni laps kodus paremini hakkama?

Paljude laste jaoks on koolis kehtivad akadeemilised ja sotsiaalsed nõudmised kõrgemad kui need, mida neile kodus seatakse. See võib põhjustada käitumises probleeme, mida nende perekond kodus mitte kunagi ei näe.

Lastel, kellel on probleemid nagu ATH ja liigne ärevus, on sageli väga madal pettumustaluvus: see, kui neil palutakse koolis kannatlik või püsiv olla, võib osutuda väga suureks stressitekitajaks. Samuti ei pruugi kodus käitumisprobleeme olla neil sotsiaalse ärevusega lastel, kellel on mure selle pärast, kuidas teised neid tajuvad, või lastel, kellel on esinemisprobleemid. Koolis aga võivad nad stressi tekitavate olukordade, näiteks valjusti ette lugemise vältimiseks sobimatult käituda.

Mis puutub autismispektri häiretega lastesse, siis neile võidakse kodus lubada väga rituaalset või enesele suunatud käitumist, näiteks ekraaniaega või Legodega mängimist. Kui nad jõuavad kooli, kus neil ei lubata eelmainitud asju teha, või kui nad peavad ootama tegevusi, millele neil on kodus alati vaba juurdepääs, siis see võib nende jaoks keeruline olla ning viia ka väga probleemse käitumiseni.

Kuidas lapsi aidata?

Üks peamisi ettepanekuid on kodu ja kooli vahelise koostöö ja suhtluse soodustamine. Kui on olemas strateegiaid või tehnikaid, millest lapsele kodus või koolis tõesti kasu on, siis tuleks kaaluda, kas neid oleks võimalik jagada ja kohandada, et pakkuda lapsele tuge mõlemas keskkonnas. Kui lapsele on koolis kasu visuaalse ajakava nägemisest, siis peaks mõtlema sellele, kas sellise ajakava saaks luua ka kodus. Kui me teame, et lapsel on kodus kasu sellest, kui talle öeldakse „kui…, siis…“ tingimuslauseid (näiteks „kui sa teed seda, siis juhtub see“), siis peaks seda teadmist jagama ka õpetajaga. Parim viis kodu ja kooli vahelise koostöösuhte loomiseks on õpetajale oma lapse kohta teabe andmine ning lisaks tema kiitmine ja tema tehtud töö väärtustamine.

Dr Lee Child Mind instituudist sõnul võib neile lastele, kelle probleemkäitumine ilmneb kodus, olla kasu sellest, kui neil on peale koolist tulekut võimalus stressi maandada: „On täiesti okei, et teie laps vajab sel hetkel väikest pausi ning te esitate talle siis leebemaid nõudmisi. Siiski on oluline, et lapsed mõistaks, et ka koduseid reegleid tuleb järgida.”

Ülioluline on tähele panna, et laps oleks hästi söönud ja puhanud. Peale rasket päeva näljasena näljasena koju tulemine on suurepärane retsept pärastlõunaseks koduseks katastroofiks. Lapsel peaks olema peale koolipäeva kodus võimalik süüa ja puhata – see võimaldab lapsel end taas koguda ja õhtule tervislik start anda.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

 

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Oodatud on nii lapsevanemad kui õpetajad, lapsehoidjad ja kõik teised lastega töötavad spetsialistid!

© 2019 Varajase Kaasamise Keskus OÜ