Vahel võib küll olla raske hoida end endast välja minemast, kuid vähem karjumist tähendab paremat suhtlemist. Rahulikud hääled – rahulikumad lapsed.

Ilma lasteta inimesed on enne lapsevanemaks saamist mitmeid kordi pealt näinud, kuidas ärritunud emad ja isad poes enesevalitsuse kaotavad ja on seda pealt vaadates ise muhedalt mõelnud, et nemad ei hakka iial oma laste peale karjuma. Siis aga loovad nad ise perekonnad ja tegelik elu koputab uksele. Ajal, kui nende lapsukesed jõuavad väga oodatud arengu verstapostideni, omandavad nad ka mõned vähem ihaldusväärsed oskused. Nii võib näiteks 2-aastane, kes “spontaanselt kritseldab”, oma uut oskust välja näidata värskelt värvitud seintel ja hinnalistel mööbliesemetel. Samal ajal arenev keelekasutus võimaldab tal aga ikka ja jälle korrata teatud valitud sõnu, sealhulgas ajatult populaarset sõna “Ei!”

Vanemad teavad, et kaose keskel on rahulikus jäämine (ehk mitte karjumine) kuldne reegel, aga kui pole just kivist närvidega, on päevast päeva lastega tegeledes üsna raske kontrollitud hääletooni säilitada. Karjumist väärivaid olukordi on tegelikult väga vähe. See on õigustatud näiteks siis, kui laps teeb midagi ohtlikku või pahatahtlikku. Keegi ei usu, et oleks olemas mõni vanem, kes ei ole mitte kunagi karjunud. Kui vanemad karjuvad, on nad enamasti vihast või pettumusest üle koormatud. Miks siis on nii oluline olla kindlameelne, kuid seda ilma häält tõstmata?

Miks on karjumine halb?

• Tõstad hääletaset, kaotad sõnumi: enamjaolt ei aita karjumine oma seisukohta edasi anda, kuna sõnum võib emotsioonide varju jääda. Samuti teeb see tõenäoliselt olukorra veel tõsisemaks ja suurendab lapse vaenulikku suhtumist, olgu see siis verbaalne või füüsiline.
• Kui täiskasvanud kogu aeg karjuvad, võivad lapsed kas endasse sulguda või karjumist ignoreerida, sest see pole midagi uut. Mõnikord on vaikselt sosistatud sõnum: „ma olen sinu tegudes väga pettunud“ lapsele palju mõjusam kui karjumine.
• Karjumine mõjub rängalt enesehinnangule: on teada, et karjumine ja karmid kasvatusmeetodid on seotud laste madalama enesehinnanguga ja võivad mõjutada nende tulemusi koolis. Lastel, kes on langenud verbaalse agressiooni ohvriks, on oht kalduda agressiivse või häiriva käitumise poole. Kui ema või isa karjub, võivad lapsed tunda, et vanem “ei armasta neid ja laps isegi ei meeldi neile” ning oskab neid ainult kritiseerida.
• Positiivsest ilma jäämine: kui karjumine on tavapärane suhtlemisviis, jäävad nii lapsed kui vanemad ilma võimalusest luua positiivseid, südamlikke suhteid. Ärevuse ja depressiooni suhtes eelsoodumusega laste jaoks võivad need negatiivsed koosmõjude olla murdumispunktiks.
• Ka Sina tunned end halvasti: plahvatuslike olukordade möödudes võivad vanemad tunda suurt süüd, pettumust ja teotahte langust. Täiskasvanutel, kes väljendavad oma viha negatiivsel viisil, suureneb krooniline stress, mis aitab kaasa terviseprobleemide tekkimisele.

Miks on rahulik parem?

Ebasobiva käitumisega rahulikult tegelemine võimaldab Sul keskenduda esmalt sellele, et õpetada lapsele, mis tema käitumises probleemset on, ning seejärel saab reageerida tagajärgedega.

• Käitumise modelleerimine on peamine: kui vanemate endi eneseregulatsioon on sobilik, aitab see ka lastel õppida, kuidas ennast kontrolli all hoida. Suure tõenäosusega reageerib teismeline paremini ja karjub vähem, kui vanem oma hääletugevust kõvasti vähendab.
• Lapsed tunnevad end turvalisemalt: parim vanemlusstiil on väga julgustav ja kindel, kuid lahke. Kuigi lapsed ja teismelised võivad käituda nii, nagu nad tahaksid kõva kontrolli, pakuvad neile tegelikult turvatunnet hoopis järjekindlad ja õiglased autoriteetsed isikud.

Kui töötad konkreetsete strateegiate kallal, mis aitavad Sul end rahulikumana tunda, saad aidata ka oma lastel end paremini kontrollida.

Näpunäited vanematele

• Probleemsete suhluskohtade tuvastamine: määrake täpselt ära korduvad probleemid, mis teid ja teie lapsi sageli tülli ajavad. Kui hommikul kooli minekuks kodust õigel ajal väljumine on korduv probleem, võib lahendus peituda eelmisel õhtul riiete valmis panemises või õhtul duši all käimises. Lisaks võite kaaluda ka seda, et kõik ärkavad natuke varem. Proovige see probleem jaotada väiksemateks sammudeks, millega saate siis rahulikult tegeleda.
• Järjepidevuse tekitamine: nooremate laste puhul on suur abi sellest, kui loote tavapärase rutiini koos lihtsate, üheastmeliste juhistega, mis võivad sisaldada ka visuaalseid abivahendeid, rääkimata rohketest sildistatud kiitustest ja preemiatest.
•  „Käivitajatega“ arvestamine: käitumisega seotud konteksti teadvustamine võimaldab sellele rahulikumalt reageerida. Kui mõistame, et laps on pahur, sest ta jäi suupistest ilma või kuna ta on üleväsinud, on tegelikult kergem meie enda viimase piiri peale aetud emotsioone rahustada.
• Mõistmine = kannatlikkus: on oluline, et vanemad oleksid tuttavad oma laste võimetega ja mõistaksid neid, kuna see võib aidata muutuda kannatlikumaks. Võite muutuda rahulikumaks, kui aktsepteerite oma lapsi sellistena, nagu nad on, armastate neid sellistena, nagu nad on, ja tunnistate, et pool probleemist on see, kuidas teie ise reageerite.
• Ajajuhtimine: see, kui üritate liiga palju teha, põhjustab stressi. Enamasti kaotab vanem enesevalitsuse just siis, kui teeb liiga paljusid asju korraga. Kui lapsed laua taga joonistavad, siis ei ole just sobivaim hetk maksta arveid.  Vanemad, kes proovivad korraga täita mitut ülesannet, suurendavad sellega riski, et lapsed hakkavad valesti käituma. Ole lihtsalt oma lastega koos. Nii on vähem tõenäoline, et nad viskavad oma hommikusöögi põrandale.
• Kümneni lugemine: tehke paus ja hingake. On oluline teada, millal te enesevalitsuse kaotate, et saaksite end olukorrast eemaldada. Kui saate seda ohutult teha, võiks selleks isegi ruumist väljuda. Ema, kes ütleb oma lapsele selgelt välja, et ta võtab aja maha, õpetab lapsele ennastrahustavat käitumist. Pettumus või ärritumine võib põhjustada kehatemperatuuri ja vererõhu tõusu ning sel juhul on vanemal vaja oskust oma keha kuulata ning sügavalt sisse-välja hingata.
• Olukorrast eemaldumine: veel üks strateegia, mis aitab peatada vanemate karjumist, on probleemse käitumise aktiivne ignoreerimine. Kui  eemaldute olukorrast, kuniks teie meelerahu on taastunud, ei viska te õli tulle (eemalduda ei saa siis, kui laps on agressiivne või lõhub midagi). Aktiivne ignoreerimine seisneb selles, et vanemad vastavad positiivselt ainult soovitud käitumisele, ja väljendavad seeläbi seda, millist käitumist nad näha tahavad ja millist mitte. Lisaks võimaldab selline käitumine lastel iseseisvalt, ilma vanemate ergutamiseta, harjutada enda “maha jahutamist”  ja pettumustundega toime tulemist.
• Lahti laskmise ja asjade üle naermise õppimine: ignoreerimisega kaasneb ka enda lõdvaks laskmine. Kui võileib maandub põrandale,  siis selle asemel, et lapse peale vihastada, ütle: „Oh ei, sa korraldasid segaduse, koristame selle koos ära.“
• Toe otsimine: suurt abi on ka sellest, kui teil on olemas sõprade ja sugulaste turvavõrk – eriti halbadel päevadel, kui tunnete, et ei suuda end maha rahustada ja vajate abiväge. Blogid, tugirühmad, teised vanemad ja tugispetsialistid saavad kõik aidata, kinnitades vanematele, et nad pole üksi.
• Oma tunnete tunnistamine: sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest võivad vanemad pärast probleemse situatsiooni möödumist oma lastele näidata, kuidas tunnetest rääkida. Võite neile öelda, et te tunnete, et teist ei peeta lugu või tunnete, et teid ignoreeritakse. Püüdke neile seletada, miks karjumine aset leidis. Vältige sildistamist – asi ei olnud selles, et nad oleksid halvad lapsed, vaid selles, et tegu oli vale ja vanem kaotas enesevalitsuse. Ebasoodsad olukorrad ja nende lahendamine ei tohiks kahjustada lapse usaldust ega turvatunnet.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jelleke Vanooteghem

Osad lapsed hoiavad end koolis vaos, ent hiljem kodus kaotavad enesevalitsuse, teised lähevad endast välja klassiruumis.

See, et lapse käitumine erinevates situatsioonides erineb, on tavaline. Näiteks võib eeldada, et laps käitub sõbra sünnipäeval ühtmoodi ja vanavanemate pool külas olles teisiti, kuid mõnede laste käitumine võib eriti kodu ja kooli lõikes erineda väga palju. Seda on hästi näha just ärevuse, õpiraskuste, aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häiretega laste puhul. Käitumise erinevus võib tekitada vanemates hämmingut ja isegi nördimust ning panna neid muretsema, et nad teevad midagi valesti.

Võtame näiteks 15-aastase poisi. Ta on andekas, kuid tal on diagnoositud ka autismispektri häire, ATH ja õpiraskused.  Koolis kogetud väljakutsed viisid lapse kodus lausa plahvatusliku käitumiseni. Vanema sõnul tegi poiss koolis tõesti kõvasti tööd, et end kontrolli all hoida, sest ta üritas seal õpetajatele meeldida ja eakaaslastega suhelda. Kui ta koju jõudis, tundis ema sageli, et laps otsib lihtsalt viisi, kuidas kogu tekkinud pinge endast välja lasta. Sellega kaasnesid 30-minutilised raevuhood kodutööde tegemise või tegelikult ükskõik mille üle. Hoogudega käis kaasas karjumine, asjade loopimine, mõnikord ka peksmine ja peaga löömine. Hiljem, kui poiss oli rahunenud, tundis ta kohutavat häbi ja süüd.

Mõne lapse jaoks aga on just kool kohaks, kus raskused esile tulevad. Näiteks 8-aastane tüdruk, kes kannatab valikulise mutismi (kõneleb vaid üksikute väljavalitud isikutega, enamasti kõnelist kontakti teiste inimestega ei võta) ja sotsiaalse ärevuse all, on ema sõnul kodus lõbus, rõõmsameelne, jutukas ja energiline, kuid kooli jõudes lülitub justkui välja. Ta pole kunagi oma õpetajate ega klassikaaslastega rääkinud, kuid võtab koolielust osa kõigis valdkondades, mis ei eelda suulist osalemist. Ta ei küsi luba tualetti minemiseks, vaid ootab, kuni jõuab koju.

Miks siis käituvad lapsed erinevates situatsioonides nii erinevalt? Miks saab mõni laps koolis paremini hakkama?

Mõned lapsed võivad koolis hästi hakkama saada ja kõigi ootustele vastata, kuid nad näevad selle nimel nii palju vaeva, et hiljem kodus peab lõivu maksma. „ATH, ärevuse, autismispektrihäirete ja õpiraskuste all kannatavad lapsed võivad suure osa oma ressurssidest ära kasutada selleks, et klassiruumis juhiseid järgida või nendega toime tulla,“ ütleb Stephanie Lee, USA Child Mind instituudi kliiniline psühholoog. Kui sellised lapsed koju jõuavad, on neil keeruline toimetulekuks veel sama palju ressursse leida. Samas lisab ta, et paljud, sealhulgas autismispektriga lapsed, saavad kasu koolikeskkonnaga kaasnevast järjepidevusest, struktuurist, sealsete olukordade etteaimatavusest ja rutiinist – kodus ei saa sageli sama pakkuda.

Koolis järgnevad tegudele tõenäoliselt järjepidevalt õpetajate tagasisided ja tagajärjed ning see on miski, mida vanematel võib olla kodus keerukas järele teha. Samuti võib koolis toimuv sotsiaalne mudeldamine aidata lastel sõna otseses mõttes või piltlikult öeldes mööda joont käia. Sageli ei ole õpetajatel mahti aega viita: kui laps esimesel või teisel korral juhiseid ei järgi, on sel tõenäoliselt lapse jaoks ebasobiv tagajärg. Vanemad aga võivad lõpuks lubada oma lapsel mõnda toimingut vältida või edasi lükata, kuna nad veedavad palju aega asjast rääkides.

Sümptomite mahasurumine koolis

Kliiniline psühholoog Jerry Bubrick mainib, et mõnede häiretega lapsed on väga mures selle pärast, millisena teised inimesed neid tajuvad. Seetõttu proovivad nad oma seisundit varjata. „ Tavaliselt esineb koolis vähem sümptomeid, kuna nad üritavad ülal hoida teiste sotsiaalset taju selle kohta, et nendega on kõik korras. Tihti tunnevad nad oma sümptomite tõttu palju piinlikkust ja häbi.” Mure on eriti suur põhikooli- ja gümnaasiumieas.

Veel üks oluline põhjus, miks lastel läheb koolis paremini kui kodus: kodus tunnevad nad end turvaliselt olemaks „halvim võimalik variant endast“, kuna nad on kindlad, et vanemad armastavad ja toetavad neid sellele vaatamata.

„Arvan, et mõnikord tulevad lapsed koju ja tunnevad sarnast kergendustunnet, nagu meie tunneme siis, kui võtame jalanõud jalast,“ selgitab dr Bubrick, „nad tunnevad, et võivad olla nemad ise.” Laste puhul, kes on koolis oma sümptomite mahasurumisega väga hästi hakkama saanud, võib kodus, kus nad tunnevad, et keegi ei anna neile hinnanguid ega mõista hukka, esineda „sümptomite plahvatuslik tõus”.

Miks saab mõni laps kodus paremini hakkama?

Paljude laste jaoks on koolis kehtivad akadeemilised ja sotsiaalsed nõudmised kõrgemad kui need, mida neile kodus seatakse. See võib põhjustada käitumises probleeme, mida nende perekond kodus mitte kunagi ei näe.

Lastel, kellel on probleemid nagu ATH ja liigne ärevus, on sageli väga madal pettumustaluvus: see, kui neil palutakse koolis kannatlik või püsiv olla, võib osutuda väga suureks stressitekitajaks. Samuti ei pruugi kodus käitumisprobleeme olla neil sotsiaalse ärevusega lastel, kellel on mure selle pärast, kuidas teised neid tajuvad, või lastel, kellel on esinemisprobleemid. Koolis aga võivad nad stressi tekitavate olukordade, näiteks valjusti ette lugemise vältimiseks sobimatult käituda.

Mis puutub autismispektri häiretega lastesse, siis neile võidakse kodus lubada väga rituaalset või enesele suunatud käitumist, näiteks ekraaniaega või Legodega mängimist. Kui nad jõuavad kooli, kus neil ei lubata eelmainitud asju teha, või kui nad peavad ootama tegevusi, millele neil on kodus alati vaba juurdepääs, siis see võib nende jaoks keeruline olla ning viia ka väga probleemse käitumiseni.

Kuidas lapsi aidata?

Üks peamisi ettepanekuid on kodu ja kooli vahelise koostöö ja suhtluse soodustamine. Kui on olemas strateegiaid või tehnikaid, millest lapsele kodus või koolis tõesti kasu on, siis tuleks kaaluda, kas neid oleks võimalik jagada ja kohandada, et pakkuda lapsele tuge mõlemas keskkonnas. Kui lapsele on koolis kasu visuaalse ajakava nägemisest, siis peaks mõtlema sellele, kas sellise ajakava saaks luua ka kodus. Kui me teame, et lapsel on kodus kasu sellest, kui talle öeldakse „kui…, siis…“ tingimuslauseid (näiteks „kui sa teed seda, siis juhtub see“), siis peaks seda teadmist jagama ka õpetajaga. Parim viis kodu ja kooli vahelise koostöösuhte loomiseks on õpetajale oma lapse kohta teabe andmine ning lisaks tema kiitmine ja tema tehtud töö väärtustamine.

Dr Lee Child Mind instituudist sõnul võib neile lastele, kelle probleemkäitumine ilmneb kodus, olla kasu sellest, kui neil on peale koolist tulekut võimalus stressi maandada: „On täiesti okei, et teie laps vajab sel hetkel väikest pausi ning te esitate talle siis leebemaid nõudmisi. Siiski on oluline, et lapsed mõistaks, et ka koduseid reegleid tuleb järgida.”

Ülioluline on tähele panna, et laps oleks hästi söönud ja puhanud. Peale rasket päeva näljasena näljasena koju tulemine on suurepärane retsept pärastlõunaseks koduseks katastroofiks. Lapsel peaks olema peale koolipäeva kodus võimalik süüa ja puhata – see võimaldab lapsel end taas koguda ja õhtule tervislik start anda.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

Suvi tähendab laste jaoks väga vajalikku pausi, kuid ühtlasi võib see tähendada pausi õppimisest. Paljudel juhtudel käib sellega kaasas ka kahetsusväärne langus vastarenenud lugemisoskuste vallas.

See nii-öelda “suvine tagasilangus” on eriti suur probleem nende laste seas, kes on niigi lugemisega hädas. Kui Sa ei soovi riskida sellega, et laps kaotab suve jooksul oma alusoskused, on oluline veenduda, et tal on võimalusi oma areneva lugemisoskusega tegelemiseks. Suvi ei pea tingimata Sinu lapse arengut pidurdama. Vastupidi – see võib olla isegi võimalus lugemisoskuse ja sellega seonduva entusiasmi kasvatamiseks.

Leia head lugemismaterjali

Esimene asi, mida lapsed suvel lugemisega jätkamiseks vajavad, on lihtne juurdepääs raamatutele. Enamik kooliaasta jooksul loetud raamatutest on õppetöö osana kindlaks määratud teosed. Suvi annab Sulle võimaluse asju veidi vürtsitada ja tutvustada lapsele lõbusamaid ja tema huvidega kokku käivaid lugemisvõimalusi. Üks hea koht, kust lasteraamatuid otsida, on alati raamatukogu. Paljudes raamatukogudes on Sulle väikeseks juhatuseks olemas nimekirjad headest raamatutest, mis on lugemistaseme järgi ära jaotatud. Samuti soovitavad lugemisasjatundjad raamatute valimisel järgida “viie sõrme reeglit”: lase lapsel raamat lahti teha ja lugeda läbi esimene lehekülg. Iga sõna kohta, mida ta ei tea, lase tal üles tõsta üks sõrm. Kui ta on lehe lõppu jõudes üles tõstnud üle viie sõrme, on raamat tema jaoks tõenäoliselt liiga keeruline.

Raamatute valimine muutub laste vanemaks saades järjest keerukamaks, kuna neil kujunevad välja kindlamad eelistused. Sealhulgas kujuneb mõnel lapsel välja üleüldine vastumeelsus lugemise suhtes. Raamatukoguhoidjate soovitused võivad ikkagi ka siinkohal abiks olla, kuna nemad näevad palju erinevaid lapsi ja tunnevad hästi kõiki raamatukogu pakutavaid ressursse. Nende ettepanekud võivad olla üllatavad – näiteks laps, kellele meeldib sport, võib olla huvitatud kuulsate sportlaste elulooraamatutest. Pea meeles, et traditsioonilised lugusid jutustavad raamatud ei ole igale lapsele atraktiivsed. Mõnikord haarab lapse tähelepanu hoopis raamat arvutite, loomade või teaduse kohta.

Ära piirdu ainult raamatutega. Lastele meeldib kirju saada ja nende nimele selliste lasteajakirjade nagu Täheke või National Geographic tellimine pakub iga kuu lugemiseks palju uut. Paljud lapsed, kes väldivad traditsioonilisi raamatuid, naudivad koomiksite lugemist. Need võivad olla pisut hõlpsamini kättesaadavad ja pakuvad siiski kindlat lugemismaterjali. Lastele mõeldud graafilised romaanid, näiteks tohutult populaarne sari „Ühe äpardi päevik“, on muutnud paljud lapsed entusiastlikeks lugejateks.

Õigel tasemel lugemine

Suvel loetavad raamatud ei tohiks olla nii lihtsad, et need oleks igavad, kuid ei tohiks olla ka nii keerulised, et valmistaksid lapsele pettumust. Lastele on oluline kogeda õnnestunud lugemiselamusega kaasas käivat enesekindluse kasvu. Parim osa suvise lugemise juures on see, et see annab lastele võimaluse saada positiivseid kogemusi – lugemine ei pea alati olema töö.

Veel üks suurepärane allikas, kust raamatusoovitusi saada, on kooliaasta jooksul teie lapsega tööd tegevad õpetajad ja juhendajad. Nad on rohkem kursis raamatutega, mis on sobilikud just Sinu lapse isiklikule tasemele – raamatutega, mida laps saab mugavalt ise lugeda. Lisaks oskavad nad soovitada raamatuid, mis on pisut raskemad ehk nii-öelda edasiarenemise tasemel. Tegelikult on lastel vaja mõlemat.

Loe lastele valjusti ette

Suurepärane viis lastele nende jaoks veidi liiga raskete raamatute tutvustamiseks on nende ette lugemine. Üldiselt on lastel hea lugeda raamatuid, mis on vastavuses nende isikliku tasemega ja kuulata kõrgemal, edasiarenemise tasemel olevaid raamatuid. Viimane aitab suurendada sõnavara ja muudab kuulaja tegelikult ka paremaks lugejaks. USA õppe- ja haridusspetsialist Susan Schwartz ütleb, et valjuhäälne ette lugemine on tegelikult üks parimaid viise, kuidas vanemad saavad lapse lugemisoskust parandada. “Ärge kunagi lõpetage oma lastele lugemist,” ütleb Schwartz. „Sa peaksid oma lastele lugema iga päev, eriti suvel. See pole lapsele mitte ainult lõbus ja kaasahaarav, vaid ka õpetav kogemus.”

Ka audioraamatud on hea viis lastele raskemate raamatute poole tee sillutamiseks. Need sobivad ideaalselt autosõitude või õhtusöögi valmistamise ajal kuulamiseks. Võite isegi kogu perega televiisori välja lülitada ja koos meelelahutuseks hoopis audioraamatuid kuulata.

Kui vähegi võimalik, on hea mõte muuta lugemine interaktiivseks. Lugemine on üldiselt omaette tehtav tegevus ja kui olete koolis sellega rasket vaeva näinud, siis on see tõenäoliselt üpris üksildane ettevõtmine, kuid see ei ole alati nii. „Enamik lapsi saavad oma esimese lugemiskogemuse koos ema või isaga istudes ja nende ettelugemist kuulates. Sel juhul on nad armastusest ümbritsetud,” märgib Matt Cruger, Child Mind Institute’i direktor, “Seda esimest positiivset kogemust peaks edasi kandma.” See on osa põhjusest, miks on nii oluline lastele iga päev valjusti ette lugeda. Aga laps peaks ka ise valjusti lugema. Kui lapse lähikondlaste seas on mõni veel noorem laps, on hea mõte lasta tal harjutada noorematele juturaamatute lugemist. Võite ka lapsega lehekülje kaupa kordamööda lugeda.

Kui laps loeb iseseisvalt, on hea temaga loetut arutada. Lastele meeldib vanemate huvi ja samas on see ka hea viis kontrollida, kas laps mõistab loetut. Räägi lapsega loo tegelastest ja probleemidest, millega nad silmitsi seisavad, ning julgusta oma last küsimusi esitama ja raskeid osasid üheskoos uuesti lugema. Vestluse parema edenemise huvides oleks väga hea, kui loeksid ise raamatut lapsega samal ajal.

Võimalus oskusi omandada

Mõni laps vajab lugemisoskuse hoidmiseks täiendavat abi. Küsi oma lapse õpetajalt või eripedagoogilt, kas nad soovitavad suve jooksul tegeleda mõne konkreetse oskuse arendamisega. Suvi annab lastele suurema võimaluse keskenduda. Samas tasub meeles pidada, et suvi on ikkagi aeg, mil peaks proovima asju muretult võtta. Schwartz leiab, et lapse kaks korda nädalas kahekümne minuti jooksul õpetamine on palju tõhusam kui ühe korra nädalas 60-minutilise tunni tegemine. Nii suudavad lapsed paremini keskenduda ja lühemate tundidega kaasneb väiksem tõenäosus, et nad ärrituvad.

Nii vanemate kui nooremate lastega on hea mõte keeruline raamat enne selle lugema asumist läbi arutada. Dr Cruger ütleb, et lapsed võivad keerulise raamatu lahti mõtestamisega nii ametis olla, et jäävad tegelikult kokkuvõttes loost ilma. Lugu on lihtsam jälgida siis, kui nad juba teavad, mida oodata, ja nii on tõenäolisem, et sellest on ka mingit kasu.

Ükskõik, kas otsustate kodus õppida, proovida eraõpetajat või liituda lihtsalt mõne raamatukogu lugemisväljakutsega, on suvise lugemise kõige olulisem reegel see, et see oleks innustav. Aita lapsel kogeda lõbusaid, positiivseid lugemiselamusi ja näed, et nii tema meisterlikkus kui enesekindlus kasvavad.

Allikas: Rachel Ehmke, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Ben White

Seekord tuleb suvi teisiti, sest lapsed ei ole pikalt koolis käinud. Juba praegu on aeg mõelda, kuidas saavad lapsed õppida, kasvada ja sügiseseks kooliks valmistuda. Õpiraskustega ja aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed on eriti vastuvõtlikud õpioskuste tagasilangusele. See juhtub paljudel lastel suvekuude jooksul lugemises ja eriti matemaatikas. Koroonaviiruse kriisi ja klassiruumist pika eemalviibimise tõttu on veelgi olulisem aidata lastel oma oskusi suve jooksul säilitada ja arendada.

Suvi on kindlasti aeg lõõgastumiseks, kuid siiski võiks kasutada mõnda järgnevatest strateegiatest, et aidata lastel emotsionaalselt ja sotsiaalselt ning ka õppeedukusega järjel püsida.

1. Püüdke säilitada õpitut ja tehke suvine kodune õppetöö mitmekesiseks

Selle suve tegevused erinevad eelnevatest sõltuvalt lapse vanusest, tema oskuste tasemest ja isikupärast. Nooremate laste puhul on heaks lähtepunktiks planeerida enamikel nädalapäevadest umbes 15 kuni 20 minutit lugemist ja matemaatikaharjutusi. Vanematele põhikooliõpilastele võib paremini sobida 20- kuni 30-minutine lugemis-, matemaatika- ja kirjutamispraktika. See ei tähenda, et laps peab tingimata kogu aja töövihikuga laua taga istuma – eesmärgiks on, et oskuste harjutamine ja säilitamine oleksid ühel või teisel moel lapse igapäevarutiini sisse põimitud.

Et saada aimu, mis lapsele kõige paremini sobib, konsulteerige oma lapse õpetajate ja tugispetsialistidega, selgitamaks, mida saate suve jooksul lapse oskuste tugevdamiseks teha. Võite küsida:

• Kas oskate soovitada konkreetseid õppematerjale?
• Kas Teil on soovitusliku kirjanduse nimekirja, mida saaksime kasutada?
• Millised veebipõhised tegevused vastavad sellele, mida mu laps koolis õpib?
• Kas on mingeid konkreetseid oskusi, millele minu laps peaks suve jooksul rohkem rõhku panema?

2. Hoidke rutiini

Eriti tähelepanu- ja õpiraskustega laste õppeedukuses on tähtis osa järjepidevatel rutiinidel. Lisaks annab rutiin lastele teada, mida iga päev oodata, ja vähendab nende ärevust. Praegu, kui lapsed seisavad silmitsi mitmete muutuste ja ebakindlusega, on see eriti oluline. Struktuur ja etteaimatavus võimaldavad lastel end teatud määral turvaliselt, stabiilsena ja kontrolli all hoida.

Suvised rutiinid võivad olla koolirutiinidest erinevad. Sõltuvalt lapse vanusest on sageli kasulik teda rutiini paika panemisse ja päevakava koostamisse kaasata. Lapsed peavad suurema tõenäosusega kinni ajakavast, mille koostamisel nad on ise abiks olnud, kuna neil on olnud rohkem sõnaõigust ja kuna nad kipuvad valima asju, mis neile meeldivad. Proovige koostada lõbusate tegevuste loend ja laske neil valida, mida ja mis järjekorras nad teha tahavad. Samuti on oluline hoida võimalikult järjepidevana magamaminekuaegu ja söögikordi, et laste päevadel oleks selge struktuur.

Suvi võib olla suurepärane aeg ka uute traditsioonide loomiseks. Näiteks võib pühapäeva hommik saada kogu suveks pannkoogihommikuks ja pere saab teha pärast hommikusööki pika jalutuskäigu või rattamatka. Etteaimatavus ei ole ainuke eesmärk – see annab lastele ka ootamisrõõmu, millest võib puudu olla, kui organiseeritud suvised tegevused ära jäävad.

3. Tähtsustage õues olemise aega

Lastele on õues aja veetmine nii füüsilise kui ka vaimse tervise seisukohalt väga oluline. On palju võimalusi, kuidas seda perega koos teha, järgides samal ajal sotsiaalse distantseerimise reegleid. Väljas aja veetmine on lastele suurepärane viis õppida tundma ümbritsevat maailma ning arendada lõbusal ja aktiivsel viisil oma õpioskusi.

Iga pere tegevused sõltuvad muidugi sellest, millistele õuealadele on juurdepääs, kuid mõned võimalikud variandid on:

• aardejahid ja takistusrajad hoovis;
• perekondlikud jalutuskäigud, matkad, jalg- või tõukerattasõidud;
• aiandus, mis sobib hästi ka matemaatikaoskuste harjutamiseks (nt mitu seemet istutame, kui kaugel peaksid need üksteisest olema);
• veetke aega randades või veekogude ääres, järgides sotsiaalseid distantseerimisreegleid. Võite oma hoovis üles seada täispuhutava basseini või vihmutid;
• vaadelge oma kodu lähedal olevaid taimi ja loomi, soetage lindude söögimaja või julgustage oma last jalutuskäikudel taimi määrama.

Kui teie laps on harjunud sporti tegema, saate aidata tal kodus trenni teha. Näiteks, kui  teie laps mängib jalgpalli, pange pange aeda või hoovi üles värav, isegi kui mängimiseks sobiv maa-ala on väike. Ehk saab laps kasutada treening-grupist eemaloleku aega, õppides ja harjutades uusi oskusi või asendeid, treenides vastupidavust, jõudu või painduvust. Ükskõik, mida laps valib, eesmärkide seadmine ja nende nimel töötamine võib aidata tal koolist eemal viibides tegevust leida ja keskenduda.

4. Olge ekraaniaja lubamisega kaval

Enamik lapsi on viimase paari kuu jooksul olnud tavapärasest palju rohkem ekraani ees. See võib mingil määral jätkuda ka tänavusel suvel – eriti kui töötate, võib lapsele ekraaniaja lubamine olla ainus viis, kuidas ise vajalikeks toiminguteks aega leida.

Kavalus seisneb ekraaniaja loovas kasutamises ja alternatiivide leidmises. Sõltuvalt sellest, mis teie perel parasjagu võimalik teha on, võiksite suve alguses proovida ette võtta rohkem ekraanivabu tegevusi. Lisaks väljas viibimisele kaaluge:

• loovtegevusi. Võib-olla on teie laps huvitatud käsitöö õppimisest või näiteks maja ümber leiduvatest materjalidest kollaaži või skulptuuri valmistamisest;
• keerulisemaid projekte. Näiteks kui teie lapsele meeldib LEGO klotsidega ehitamine, võiksite ärgitada teda ehitama iga päev midagi uut ja sellest ka pilti tegema, et laps saaks suve lõpus oma edusamme meenutada;
• majapidamistoiminguid. Toiduvalmistamine, pesu pesemine, kappide koristamine – kõik need on oskused, mida lapsed saavad õppida. Sageli naudivad nad nende tegemistega kaasnevat aitamisrõõmu. Lisaks võib mõõtmise ja juhiste järgimise harjutamine arendada õpioskusi ning tänu lapse uutele oskustele võite teiegi saada rohkem vaba aega enda jaoks!

Teatav ekraaniaeg on muidugi vältimatu, kuid ekraanidel on palju muid võimalusi peale videomängude ja sotsiaalmeedia. Leidub mitmeid kvaliteetseid virtuaalseid allikaid, millega lapsed saavad tutvuda. Huvitavat eestikeelset materjali leiab näiteks saidilt www.lasteekraan.ee. Taoliste võimaluste abil saate oma lapse päeva luua pisut rohkem struktuuri ning tuua nendeni õppematerjale, seadmata ekraani ees viibimisele rangeid piiranguid.

5. Hoidke ühendust

Valitsevast olukorrast tingitud ebakindlus selle suhtes, mis on ohutu ja mis mitte, võib tekitada peres kõhklusi – kas minna välja ja suhelda teistega? Hoolimata sellest, milliseid reegleid teie pere otsustab järgida, on oluline, et lapsel säiliks side sõprade või perega, olgu siis virtuaalselt või vahetult kohtudes.

Võite kavandada ühised mänge veebis, kutsuda külla usaldusväärseid sõpru, et sotsiaalse distantseerumise reegleid järgides aias mängida, või minna autoga sõpradele ja perekonnale tere ütlema. Kui elate ranna, pargi või muu avaliku ruumi lähedal, võiksite kaaluda ka väiksema grupiga kohtumist vabas õhus.

Oluline on silmas pidada ohutust, andes samas lapsele võimalusi sotsiaalsete oskuste harjutamiseks ja lähedastega suhtlemiseks, et ta tunneks end sügisel kooli minnes (kuidas see ka välja ei näeks!) turvaliselt ja enesekindlalt.

Allikas: kliiniline psühholoog Laura Phillips, Child Mind Institute; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused); pilt Unsplash / Ashton Bingham

Kui lapsel esineb sageli äkilisi tundepurskeid, võib see viidata sellele, et ta ei oska veel pettumuse, ärevuse, viha ja teiste sarnaste emotsioonidega toime tulla. Tugevate emotsioonide oskuslikuks ohjamiseks on vaja mitmesuguseid oskusi, sealhulgas:

• impulsside kontrollimine
• emotsionaalne eneseregulatsioon
• probleemilahendusoskus
• kokkulepete sõlmimine
• täiskasvanutele oma soovide ja vajaduste väljendamine
• teadvustamine, missugune käitumine on antud olukorras sobiv või soovitud.

Võib tunduda, et lastel, kellel need oskused ei ole veel välja kujunenud, on keerulisem kehtestatud piire ja reegleid järgida. Nad võivad olla sõnakuulmatud, eirata juhiseid või üritada eemale põigelda asjadest, mis pole neile meeldivad valikud. Võid märgata teatud kellaaegadel esinevaid käitumismustreid (nt enne magamaminekut) teatud ülesannete (nt kodutööde) ajal või teatud inimestega. Samuti võid märgata, et Sinu laps käitub halvasti just kodus olles, kuid mitte koolis, või vastupidi.

Jonnihood ja muud samalaadi käitumisprobleemid on sageli normaalne ja isegi tervislik osa lapsepõlvest. Need käitumised on märk sellest, et laps muutub iseseisvamaks, näidates, et ta katsetab piire, arendab oskusi ja arvamusi ning uurib ümbritsevat maailma. Kuid kui lapse käitumine on väga tihti probleemne, võib see vanema ja lapse vahelises suhtes pingeid tekitada, tuues kaasa igapäevast pettumust ja pahameelt, mis omakorda tekitab peresiseseid pingeid. Kui lapse eneseregulatsiooni ja piiride tundmaõppimine on varases staadiumis või kui teie pere on keerulises olukorras abi otsimas, aitab see artikkel ehk tuua selgust, kuidas lapsed õpivad oma käitumist kontrollima ja mida vanemad saavad protsessile kaasa aitamiseks ette võtta ning kuidas vajadusel täiendavalt abi saada.

Jonnihood võivad osutuda õpitud käitumiseks

Mõnikord tunnevad vanemad, et jonnimine ja muu probleemne käitumine on tahtlik või manipuleeriva loomuga. Laste käitumise uurimisele keskendunud kliinilised spetsialistid on jõudnud järeldusele, et lapse jonnihoog ei ole üldiselt vabatahtlik käitumine, vaid see võib olla nn õpitud käitumine. See tähendab, et lapsed õpivad, et jonnipuhang annab neile soovitud tulemuse.

Teisisõnu – kuigi laps, kellel on raske oma emotsioone kontrolli all hoida, ei pruugi oma jonnihooge teadlikult kasutada, pole ta paremaid probleemide lahenduse või teatavaks tegemise viise õppinud. Heatahtlikud vanemad reageerivad jonnihoogudele sageli nii, et püüavad lahendada kõik, mis probleemi põhjustas – last lohutades või andes talle seda, mida ta nõuab. Kahjuks suurendab see jonnihoogude kordumise tõenäosust ja vähendab tunnete ohjamiseks tõhusamate viiside arendamise tõenäosust.

Probleemkäitumisele reageerimine

Kui lapsed käituvad tujukalt, tunnevad vanemad end tihti abituna. Võib-olla oled piiride kehtestamiseks proovinud erinevaid nippe, kuid pigem edutult. Tegelikult võib mõnikord murekohaks osutuda probleemse käitumise kontrollimiseks liiga paljude erinevate mooduste proovimine, kuna lapsed reageerivad paremini kindlatele piiridele, mida pidevalt rõhutatakse. Kui Sa pole varem edusamme täheldanud, siis ära lase end heidutada, sest vanematel on laste vastuhaku korral rohkem võimu, kui nad arvavad. Kasutades lastepsühholoogide välja töötatud käitumise juhtimisele spetsialiseerunud strateegiaid, saab parendada laste käitumist ning isegi vanema ja lapse vahelisi suhteid.

Millest võib abi olla vanematele, kes tahavad paremini mõista, miks lapsed halvasti käituvad? Kuidas suhtuda konkreetsesse käitumisse, mida soovitakse muuta?

Näpunäited koheseks reageerimiseks:

• Ära anna alla. Proovi mitte anda lapsele jonni peatamiseks seda, mida ta soovib. Järeleandmine õpetab talle, et jonnihood toimivad.
• Jää rahulikuks. Järsud või emotsionaalsed reageeringud annavad pigem lapse halvale käitumisele hoogu juurde. Rahulikuks jäädes kujundad oma lapses sellist käitumist, mida soovid temas näha.
• Ignoreeri negatiivset käitumist ja kiida positiivset käitumist. Ignoreeri väiksemat väärkäitumist, sest negatiivne tähelepanu, näiteks noomimine või käsk lõpetada, võib tema tegevusele hoogu juurde anda. Selle asemel kiida teda suuliselt käitumise eest, mida soovid julgustada (ära ütle lihtsalt “Tubli!”, vaid “Tubli, et maha rahunesid. See teeb mind rõõmsaks.”)
• Ole tagajärgedes järjekindel. Sinu laps peab teadma, millised on negatiivse käitumise tagajärjed (nt aja maha võtmine) ning positiivse käitumise hüved (nt iPadi kasutamise aeg). Pead talle näitama, et rakendad iga kord samu tagajärgi.
• Aja maha võtmise meetod ei sobi psüühikahäirega ja/või kiindumushäirega lapsele! Ära jäta last üksi, kui ta ei oska oma tunnetega toime tulla.
• Oota rääkimisega, kuni jonnipuhang on läbi. Ära proovi ärritunud lapsele „mõistust pähe panna“. Eesmärgiks on julgustada last olukorda analüüsima ja juhtunut läbi rääkima siis, kui olete mõlemad ärritusest üle saanud.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; foto Unsplash / Hunter Johnson