Iga vanem soovib kasvatada viisakalt käituvat last, kuid see võib tunduda võimatu unistusena. Kahe- ja kolmeaastased lapsed trambivad jalgu, kui nad midagi ei saa, poevad õhtusöögi ajal laua alla või võtavad eakaaslastelt mänguasju ära. Sul võib tekkida kiusatus lapsele kommete õpetamist edasi lükata, kuni see vanuseetapp lõppeb, kuid just siis on parim aeg alustamiseks.

Kui Sa alustad varakult, mõistavad lapsed, et viisakas olemine ja teistega arvestamine käib igapäevaelu juurde. Õnneks saab Sinu väikelaps nüüd järgida lihtsaid juhiseid, soovides just Sulle meele järele olla. Selles vanuses hakkavad lapsed välja töötama harjumusi ja käitumismustreid, mis jäävad kogu eluks. Ära oota täiuslikkust enne, kui Sinu laps mõistab viisakas olemise põhjuseid. Ta vajab õppimisel palju kordamist ja tuge.

Väikelastele kommete õpetamine võib olla väga väljakutsuv. Alusta nendest lihtsatest asjadest:

• Õpeta oma lapsele ühesilbiline sõna, näiteks „palun“ või „aita“. Oma soovi väljendamiseks hakkab laps karjumise asemel hakkab laps pigem neid sõnu kasutama.
• Harjuta jagamist. Õpeta oma lapsele, et ei tohi teistelt asju ära võtta. Õpeta talle, kuidas mängida ühe konkreetse mänguasjaga teise lapsega vaheldumisi.
• Õpeta lapsele lauakombeid. Veendu, et Sinu laps istuks oma toolis laua ääres. Nii tihti kui võimalik, istu ka ise lapse kõrvale ja söö samal ajal. Oluline on saavutada rutiin.

Võlusõnad

Laste verbaalsed oskused arenevad kiiresti, seega on üsna tõenäoline, et Sinu laps oskab öelda „aitäh“ ja „palun“. See sõltub Sinust. Väikelapseeas on olulisel kohal teiste jäljendamine. Sinu laps jälgib Sind tähelepanelikult ning matkib Sinu tegevusi. Jälgi enda käitumist ning palu ise asju viisakalt, kasutades „palun“ ja „aitäh“. Kui laps karjub „anna“, palu tal viisakalt öelda „palun“, enne kui Sa talle midagi annad. Harjuta tihti neid „võlusõnu“, ulatades teineteisele mänguasju. Et soovitud käitumine kinnistuks, on soovitatav on last nende sõnade kasutamise eest kiita.

Jagamine

Nüüd, kui Sinu laps on piisavalt vana, et mängida teistega, on oluline talle õpetada, kuidas seda teha. Kuigi lapsed on loomupäraselt enesekesksed ja suure omandiõigusega, teevad nad vahet „hea“ ja „mitte hea“ käitumise vahel (teiselt mänguasja ära võtmine). Lapsed võivad muutuda agressiivseks, kui nad ei oska ennast väljendada. Seega, kui Sinu laps lööb teist, eemalda ta olukorrast ja selgita talle, et kui ta midagi soovib, peab kasutama sõnu. Selgita, miks tema käitumine on vale ning palu tal teiselt vabandust paluda.

Et Sinu laps hakkaks rohkem asju jagama, alusta mänguasjaga kordamööda mängimist. Kui tema aeg on läbi, palu last viisakalt mänguasi Sinule anda ning korda sama, kui Sinu aeg on läbi (laps peab paluma Sinul mänguasi talle anda). Pane paika reeglid, kui laps mängib koos teise lapsega. Võid öelda: „Sa võid paar minutit kiikuda, kuid siis on sõbra kord.“ Vajadusel määra kindel aeg ning kaasa ka teine mänguasi või tegevus, et lapsel oleks lihtsam lahti lasta. Hea abivahend aja määramiseks on taimer. Ära kasuta telefonis olevat taimerit, sest see viib tähelepanu planeeritud tegevuselt eemale. Õpeta last abivahendit jälgima.

Lauakombed

Sinu laps võib eelistada süüa kartuliputru kätega. See tegevus on vajalik peenmotoorika arenguks, et laps võiks seejärel hakata sööma söögiriistadega ning käsi salvrätikuga pühkima. Näita lapsele, kuidas on õigem süüa. Ütle: „Vaata, kuidas mina kahvlit käes hoian. Näita, kuidas Sina seda proovid teha.“ Tee abistavaid ettepanekuid ja tuleta talle meelde, kui ta unustab: „Sööme suu tühjaks, enne kui rääkima hakkame“ või „Kui Sa krooksud, palu vabandust.“

Väikelapseeas närib enamik lapsi toitu kinnise suuga ning suudab istuda laua taga umbes 15 minutit järjest. Räägi toidust ja selle söömisest, et aidata lapsel keskenduda söömisele, ning eemalda last ümbritsevad segavad faktorid. Sa võid oma lapsele öelda, et kui ta otsustab lauast lahkuda, ei saa ta enam laua juurde tagasi tulla. Siinkohal pead Sa endale kindlaks jääma, õpetades lapsele, et söömise ajal süüakse, mitte ei tehta muid tegevusi.

Tere ja head aega

Kui võõras inimene ütleb väikelapsele „tere“, võib laps tarduda ning jääda inimest vaatama. Võid talle vaikselt meelde tuletada, et ta ütleks „tere“ vastu, kuid kui laps on liiga arg, ära survesta teda. Kui ütled ise „tere“ ja ulatad kellelegi teretamiseks käe, mõistab lapski millalgi, et see tegevus on vajalik. Kui laps tervitab kedagi ise, ilma et talle seda meelde tuletataks, kiida teda noogutusega. Hea käitumise kinnistamine on tõhusam kui sundimine.

Allikas: Pamela Kramer, Parents; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Pexels / cottonbro

Kuigi paljud õed ja vennad on omavahel parimad sõbrad, on nendevaheline tülitsemine tavaline. Sageli algab rivaalitsemine juba enne teise lapse sündi ning jätkub ka siis, kui lapsed kasvavad. Nad võivad võistelda nii mänguasjade kui ka lapsevanemate tähelepanu üle. Jõudes erinevatesse arenguetappidesse oma elus, muutuvad nende vajadused, mis omakorda mõjutavad laste omavahelist läbisaamist.

Võib olla ärritav ja häiriv vaadata/kuulda, kuidas Sinu lapsed omavahel kaklevad. Konfliktid koduses keskkonnas on ebameeldivust tekitavad. Sageli on raske mõista, kuidas õdede-vendade vahelisi kaklusi peatada või kas üldse peaks neisse sekkuma. Siiski on Sul võimalik teha rahu saavutamiseks erinevaid samme, mis aitavad Sinu lastel omavahel paremini läbi saada.

Miks lapsed kaklevad?

Leidub palju erinevaid põhjuseid, miks Sinu lapsed omavahel kaklevad. Enim õdesid ja vendi kogevad mingil määral armukadedust või tunnetavad võistlusmomenti, mis viib konfliktideni. Kuid on ka teisi tegureid, mis määravad ära selle, kui tihti lapsed tülitsevad ning kui suureulatuslikuks tüli muutub.

Muutuvad vajadused

On loomulik, et laste omavahelisi suhteid mõjutavad ajas muutuvad vajadused, ärevus ning nende identiteet. Näiteks tunnevad väikelapsed vajadust kaitsta enda mänguasju ning seda tehes õpivad nad ennast maksma panema. Kui väike õde või vend võtab enda vanemalt õelt või vennalt ära temale kuuluva mänguasja, võib sellele järgneda agressiivne käitumine. Kooliealistel lastel on sageli väga tugev võrdsus-ja õiglustunne, mistõttu ei pruugi nad mõista, miks noorematele õdedele-vendadele antakse suuremaid õigusi. Teismelistel seevastu on tekkimas ka individuaalsuse ja iseseisvumise tunne. Seetõttu ei pruugi nad mõista, miks on nendel kohustus teha majapidamistöid või hoolitseda nooremate õdede-vendade eest. Vahel on neil ka raske mõista, miks nad peavad perega koos aega veetma. Kõik need erinevused õdede-vendade vahel võivad mõjutada laste omavahelist läbisaamist.

Iga inimese temperament on erinev

Sinu laste temperament, sealhulgas meeleolu, kohanemisvõime ja iseloom, on erinev ning mõjutab laste omavahelist läbisaamist. Näiteks kui üks lastest on rahumeelne ning teine kergesti ärrituv, on tülid kerged tulema. Laps, kes on eriliselt klammerduv ning vajab väga palju vanemate tähelepanu, võib sattuda õe või venna pahameele alla, kuna tema jääb tähelepanust ilma.

Erivajadusega lapsed

Mõnikord võivad lapsed haigusest või vaimsetest probleemidest tulenevalt vajada rohkem vanemate aega ja tähelepanu. Õed-vennad võivad sellele reageerida mitmel erineval viisil, näiteks tunda hirmu või proovida hoopis ise tähelepanu võita.

Eeskujud

See, kuidas vanemad lahendavad erimeelsusi ja probleeme, on lastele tugevaks eeskujuks. Näiteks kui Sina ja abikaasa tegelete konfliktide lahendamisega lugupidavalt, mitte agressiivsel viisil, suureneb tõenäosus, et teie lapsed võtavad need taktikad kasutusele ka enda probleemide lahendamiseks. Kui lapsed näevad, et karjuvad vanemad pidevalt, paugutavad uksi ja vaidlevad valju häälega, võtavad nad väga suure tõenäosusega needki mustrid üle.

Mida teha, kui lapsed hakkavad omavahel tülitsema?

Kuigi see on üsna tavaline, et õed ja vennad omavahel tülitsevad, on see siiski väga ebameeldiv kõigile. Mida Sa saaksid teha, kui lapsed kaklema hakkavad?

Kui võimalik, ära sekku konflikti. Sekku vaid siis, kui on oht füüsilise kahju tekkimisele. Pideva sekkumisega riskid uute probleemide loomisega. Lapsed võivad hakata lootma Sinu pidevale abile, selle asemel, et ise probleemide lahendamist õppida. Samuti on oht, et paned ühe lastest tahtmatult tundma, et teine laps saab pidevalt õiguse ning on „kaitstud“. See omakorda tekitab suuremat pahameelt. Samamoodi võivad „kaitstud“ lapsed tunda, et neil on õigus jätkata enda tegemisi, kuna vanem toetab neid alati.

Kui Sind häirib, et lapsed kasutavad ebaviisakaid sõnu (ropendavad) ning annavad üksteisele nimesid, on mõistlik neid „treenida“ ennast väljendama, mida nad sellel hetkel tunnevad. See erineb otsesest sekkumisest ja laste üksteisest eraldamisest. Julgusta neid ise omavahelisi konflikte lahendama. Juhul kui astud vahele, proovi probleeme lahendada koos lastega, mitte nende eest.

Mida teha juhul, kui oled sekkunud?

• Eralda lapsed, kuni nad on rahunenud. Mõnikord on kõige parem anda neile veidikene aega, et mitte kohe uuesti konflikti sattuda. Kui Sa soovid, et lapsed õpiksid sellest konfliktist, siis oota, kuni emotsioonid on vaibunud.
• Ära pööra liigselt tähelepanu sellele, kes on antud situatsioonis süüdi. Tüli tekkimiseks on alati vaja mitut inimest ning igaüks on mingil määral konfliktiga seotud.
• Järgmiseks proovige luua olukord, kus võidaksid kõik ning iga laps saaks sellest enda jaoks midagi väärtuslikku. Näiteks kui mõlemad lapsed soovivad sama mänguasja, paku välja hoopis mingi muu mäng, mida nad saaksid koos mängida.
• Pea meeles, et kui lapsed tulevad toime vaidlustega, õpivad nad samal ajal olulisi eluks vajalikke oskusi: kuidas panna ennast teise inimese olukorda, kuidas teha kompromisse, kuidas kontrollida agressiivseid impulsse.

Mida teha, et aidata lastel omavahel läbi saada?

• Pane paika reeglid, mis toetavad soovitud käitumise kordumist. Ütle lastele, et keelatud on vandumine, sildistamine, karjumine, löömine ning uste paugutamine. Palu, et ka nemad panustaksid reeglite koostamisele ning tagajärgede väljamõtlemisele. See õpetab lapsi, et nad vastutavad ise oma tegude eest, olenemata olukorrast. Ei ole oluline, et neid provotseeriti selleks ning ei oma tähtsust, kes oli süüdi.
• Ära lase lastel ennast mõjutada, et alati peab olema kõik „õiglane“ ja „võrdne“, vahel vajabki üks laps rohkem kui teine.
• Pane ennetavalt tähele, millist üks ühele aega Sinu laps vajab: näiteks kui ühele lapsele meeldib käia väljas jalutamas ning teisele pigem kodus raamatut lugeda, proovi leida mõlemale individuaalset aega.
• Veendu, et lastel oleks oma ruum ja aeg, et teha asju, mis neile meeldivad: näiteks mängida mänguasjadega täiesti üksinda, mängida sõpradega ilma õe-venna juuresolekuta või nautida tegevust, ilma et peaks seda õe-vennaga jagama.
• Näita ja ütle oma lastele, et Sinu jaoks ei ole armastusel piire.
• Anna neile teada, et nad on armastatud, turvaliselt hoitud ja väga olulised ning et võimaluse korral nende vajadused/soovid rahuldatakse.
• Lõbutsege koos perega. Ükskõik, kas vaatate filmi, mängite palli või lauamängu – looge oma lastele rahulik keskkond, kuna see toetab ja aitab leevendada omavahelisi pingeid ning hoiab ka vanemaid laste tegemistesse kaasatuna. Kuna vanemate tähelepanu on asi, mille pärast paljud lapsed võistlevad, aitavad lõbusad perega koostegemised konflikte vähendada.
• Kui Sinu lapsed tülitsevad tihti samade asjade pärast (videomängud, telekapult), siis pange paika ajakava, mis näitab, kes teatud ajahetkel antud tegevuse üle otsustada võib (aga kui nad ikka võitlevad selle üle, võtke „boonus“ üldse ära).
• Kui tülid Sinu kooliealiste laste vahel on sagedased, korraldage iganädalasi perekonnakohtumisi, kus kordate üle konfliktide korral käitumise reeglid ning varasemad õnnestumised konfliktide vähendamisel. Kaaluge, kas oleksite valmis ka looma süsteemi, kus lapsed teenivad tülide lõpetamiseks koostööd tehes punkte, mida on võimalik kasutada perekesksetele tegevustele.
• Tunnista endale ka seda, kui Sinu lapsed vajavad lihtsalt aega üksteisest ning ka perekonnast eraldi olemiseks. Proovige korraldada aeg-ajalt igale lapsele eraldi olemise aeg (sõbra juures, vanavanemate juures). Samal ajal kui üks laps on kodust ära, on Sinul võimalus veeta kvaliteetaega teise lapsega.

Pidage meeles, et vahel tülitsevad lapsed tülitsevad selleks, et saada vanemate tähelepanu. Sellisel puhul mõelge ise aja maha võtmisele. Kui Sina eemaldud olukorrast, kus lapsed on konfliktis, võib neil kaklemise stiimul hoopis kaduda. Juhul kui Sinu enda kannatus hakkab katkema, võid anda ohjad üle teisele lapsevanemale, kes olukorraga paremini toime tulla suudab.

Otsi professionaalset abi

Väikesel osal perekondadest on õdede ja vendade vaheline tülitsemine nii tõsine, et see häirib igapäevaeluga toimetulemist ning mõjutab lapsi emotsionaalselt ja psühholoogiliselt. Sellisel juhul on vajalik pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Otsige abi õdede-vendade konflikti korral, kui see:

• on nii tõsine, et toob kaasa abielu- või kooseluprobleeme,
• tekitab reaalset füüsilist vägivalda,
• kahjustab mõne pereliikme enesehinnangut või vaimset tervist,
• võib olla seotud muude oluliste probleemidega, näiteks depressiooniga.

Kui Sul on küsimusi laste konfliktide kohta, räägi mõne endale sobiva spetsialistiga – see võib olla lasteaiaõpetaja, õpetaja koolis, pereõde või keegi teine, kellega Sul on hea kontakt ja usaldussuhe.

Allikas: Jennifer Shroff Pendley, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

Avaldatud Eesti Eripedagoogide Liidu kogumikus Eripedagoogika nr 63, oktoober 2020

Laste vaimse tervise häireid esineb järjest rohkem nii terves Euroopas kui ka Eestis. Tervise Arengu Instituudi andmetel on psüühikahäiretega lapsi Eestis 20 000 kuni 40 000 ehk 10 kuni 20 protsenti alaealistest. Sealjuures on sagenenud esmahaigestumine. 2019. aastal sai 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid diagnoositi 1246 juhul (Tervise Arengu Instituut, 2019). Millele me peaksime nende arvude peale vaadates mõtlema, teades, et psühhiaatri vastuvõtule on tegelikult keeruline saada? Kas meil oleks põhjust taas mõelda ja üle korrata, kuidas lapsi võimalikult varakult aidata?

Varajase märkamise tähtsusest on räägitud juba aastakümneid, kuid sellest hoolimata tuleb tihti ette olukordi, kus lasteaeda või suisa kooli tuleb laps, kelle kõne, suhtlemisoskus ja sotsiaalsed oskused on eakohasest arengust märgatavalt maha jäänud. Sageli on lapsevanem seejuures murest murtud, sest abivajadust ei ole talle varem piisavalt selgitatud või ei ole ta osanud oma lapse probleemile küllaldast tähelepanu pöörata.

Viimastel aastatel oleme märganud, et mõnel puhul tegeletakse lapse abistamisega küll varakult, aga vanemale antakse siiski pidevalt eksitavat teavet stiilis „juba tuleb sõnu, küll areneb“ jne. Eriti suur kahju sünnib, kui juba 5–6-aastase lapse vanemale antakse alusetut lootust kiireks kõne arenguks enne kooli. Praeguseks on väga lihtsasti kättesaadavad mitmesugused lapse väljendusoskust toetavad alternatiivkommunikatsiooni võtted ja vahendid, kuid selle õppeprotsessiga ei tohi samuti hiljaks jääda. Lapse arengu mahajäämuse eitamist või vähest oskust vanemat juhendada näeme kahjuks ka rehabilitatsiooniasutustes ja võime vaid oletada, et lapse abistamisel on vajaka jäänud peretööst ja olukorra objektiivse selgitamise oskusest.

Mida tähendab vara ja kui vara on tegelikult vara? Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur koostöös teiste huvirühmadega on selgelt sõnastanud, et varajane märkamine ja sekkumine on imikutele ja väikelastele ning nende peredele mõeldud teenuste ja/või võimaluste kogum, mida pakutakse perede palvel ja mis hõlmab kõiki lapse erivajadusega seotud tegevusi, mis kindlustavad ja tõhustavad lapse arengut, tugevdavad pere pädevusi ning edendavad lapse ja pere sotsiaalset kaasatust (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Varajase sekkumise tegevusi kasutatakse erivajadustega lapse ja/või tema pere toetamisel lapse haridustee võimalikult varajases etapis. Keskendutakse erivajadustega lastele sünnist kuni kõige rohkem kuuenda eluaastani (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Aga näiteks Ameerika Ühendriikides on varajane märkamine piiritletud vanusega sünnist kuni kolmanda eluaastani (Prevention, 2020).

Kes märkab ja sekkub?

Tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteem peaksid jagama vastutust varajase sekkumise eest. See mõttekäik sobib varajase sekkumise teoreetilise taustaga, mis lähtub eri valdkondadest ja teadusharudest. Tervishoid ja sotsiaalteadused on lapse arengu puhul põimunud ning sellega tuleks arvestada, kuid aluseks ei saa võtta üht mudelit – lapsele, perekonnale ja kogukonnale keskenduva ning meditsiinilisest sotsiaalse mudeli poole liikuva varajase sekkumise käsitlust on mõjutanud eri teooriad ja mudelid (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003), aga muutuse planeerimine, mis varem keskendus peamiselt lapsele, on liikunud üha laiema käsitluse suunas, kus tähelepanu keskmes ei ole enam üksnes laps, vaid ka pere ja kogukond (Blackman, 2003). Mõnes Euroopa riigis lõpeb varajane sekkumine koolieaga ning siis võtab haridussüsteem lapse abistamise sotsiaalsüsteemilt üle. Parimate tulemuste saamine põhineb kahel asjaolul – tegevused toimuvad vara ja ülesandeid lahendatakse kompleksselt. Et nende kahe teguriga arvestada, on vaja:

• eri valdkonnaga seotud spetsialistide ühendatud jõupingutusi;
• erinevate sekkumiste läbiviijate omavahelist suhtlust;
• kõigi asjaga seotud asutuste koostööd;
• vanemate (ja teiste pereliikmete) tihedat kaasatust.

Ainult selline kombinatsioon kindlustab imikutele ja väikelastele mõeldud sekkumise tulemuslikkuse (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010).

Kuidas ja mida märgata?

Eesti perearstide ja neuroloogide koostöös on juba 2009. aastal avaldatud alla 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend. Teadmatusest arvatakse ja emotsionaalsemad inimesed ütleksidki välja, et lapse arengu jälgimine on perearsti kohustus, kuid tegelikkuses ei pruugi perearst lapse kohta objektiivset infot saada. Kuna laste probleemide hulk ei ole vähenenud, ajakohastas Eesti Haigekassa 2019. aastal lapse tervise jälgimise juhendit ja lisas sinna kontrollkaardi, et lapse erinevad arenguhäired pereõe või perearsti vastuvõtul märkamata ei jääks. Paljud perearstid on viidanud, et läbivaatuseks mõeldud aeg on napp ja sageli tuleb tugineda vanema ütlustele. Laps ei pruugi perearsti vastuvõtul regulaarselt käia või kui ka käib, aga perearst lapsega jutule ei saa või vanem infot varjab või ei ole osanud probleemi märgata, siis jääbki lapse kõne arengu või üldise arengu mahajäämus märkamata. Näiteks oma esimest last kasvatav vanem võib olla veel ise nii kogenematu, et ei oska lapse arengu hilistumisele tähelepanu pöörata ning seetõttu ei aimagi, et midagi võib valesti olla. Väikelaps sageli ka võõrastab ning piiratud kontakti võtmine võib jääda ajapuudusel või näiteks külmetushaigusele keskendudes vajaliku tähelepanuta. Kui ka vanem ise ei oska lapse arengut objektiivselt hinnata ja abi otsida, siis võibki tegelik olukord jääda pikaks ajaks märkamata. Seega tuleb väga olulise ressursina vaadelda lasteaiaõpetajate rolli lapse abivajaduse varasel märkamisel.

On olemas sadu hindamisvahendeid, kuid meil puudub kokkulepe, millist neist kasutada. Ehk oleks abi sellest, kui õpetaja teab, mida vaatleb perearst ning millistest tähelepanekutest võiks perearsti juurde minnes rääkida pere. Soovitan mõelda viiele lihtsale tähelepanekule, mida sõimes või nooremates aiarühmades töötav lasteaiaõpetaja võiks lapse arengutähistest teada ja märgata.

1. Lapsega peab olema võimalik luua silmkontakti – jätame kõrvale häbelikkuse ja kartlikkuse. Tervisekontrolli juhendi järgi peaks imik looma teadliku silmkontakti kahekuuselt ning naeratama kõnetamisele vastuseks kolmekuuselt. Kui sõimerühma tuleb laps, kellega õpetaja päeva jooksul silmkontakti ei saavuta, siis tasuks vanemalt küsida, kas tema on märganud sama.
2. Kas laps võtab väikeseid esemeid kahe sõrmega? Pintsetihaare peaks olema välja kujunenud 12. elukuuks.
3. Milliseid žeste laps täiskasvanuga vahetab? Lehvitamine, pearaputamine, sülle küsimine on oskused, mis peaksid olema samuti omandatud 12. elukuuks.
4. Koordineeritud kätetegevus peaks olema 18. elukuuks nii palju arenenud, et laps laob iseseisvalt 2–3-osalist torni.
5. Kõne – kaheaastaseks saanud laps peaks moodustama kahesõnalisi lauseid. Kui laps seda ei suuda, on vajalik konsulteerida logopeediga (Eesti Haigekassa, 2019).

Mida saab õpetaja teha, kui tema hinnangul on lapse areng eakohasest hilisem?

Kui õpetaja märkab rühma tuleva lapse puhul suuremat kõrvalekallet loetelus toodud arengutähistest – näiteks kaheaastane ei vaata täiskasvanule silma ja liigub rühmas sihitult ringi ilma teiste lastega kontakti loomata –, siis tegelikult juba kaheaastaste puhul saab pervasiivse arenguhäire varajaseks avastamiseks perearst last esmaselt testida ja testi positiivse tulemuse korral saadetakse laps psühhiaatri konsultatsioonile. Või kui rühma tuleb kolmeaastane laps, kes ütleb kolmesõnaliste lausete asemel vaid üksikuid sõnu, on õpetajal kohustus vanemale oma tähelepanekutest rääkida. Väga tähtis on saada spetsialisti arvamus, kas laps on tõesti hiliskõneleja või viitab vähene kõne hoopis ulatuslikumale probleemile. Eesti lasteaedades on väga palju lapsi, kelle puhul lapsevanem arvab, et lapse probleemiks on kõne hilistumine ja halb logopeedilise abi kättesaadavus, kuid tegelikult on lapsel vaja pidevat eripedagoogilist ja/või psühholoogilist abi nii kommunikatsiooni- kui tunnetusprotsesside mõistmisel ja arenemisel. Õpetajal ei ole mingisugust õigust osutada ühelegi erivajadusele või diagnoosile, küll aga on tal kohustus märgata lapse abivajadust ja sellest lapsevanemale rääkida. Vanemale infot jagades on alati lihtsam ja õigem, kui õpetaja saab toetuda tõenduspõhisele infole, nagu seda on ravijuhend. Ravijuhendile võib viidata ka siis, kui antakse vanemale soovitus perearsti poole pöörduda.

Käitumisprobleemid ja eneseregulatsioonioskused. Mis on eakohane ja mis mitte? Kes nõustab õpetajat?

Probleemset käitumist esineb järjest rohkem nii lasteaias kui ka koolis ning paljud täiskasvanud on jõudnud kurvastava tõdemuseni, et nad ei tea, kuidas lapsi aidata. Sageli keskendutakse tagajärgedele ning kasutatakse lapse käitumise korrigeerimiseks häbistavaid karistusi – nn paha lapse tool, aeg-maha-võtted, käredahäälne pahandamine jne. Väärade tegude või ebasobiva käitumise põhjused jäävad välja uurimata ning tegelikku ja pikaajalist muutust laste käitumises ei saavutata. Laste ebasobiv käitumine hirmutab sageli õpetajaid ning liiga kiiresti hakatakse otsima seoseid psüühikahäiretega. Tegelikult valmistavad paljudele lasteaialastele raskusi hoopis vähesed eneseregulatsioonioskused. Need väljenduvad näiteks nii: enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade pärast, loobib valimatult asju, on rutiinitundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada, jne.

Lapse üldise arengu jälgimiseks sobib perearstide juhend väga hästi, kuid väikelaste psühhosotsiaalse arengu hindamiseks sellest suur abi ei ole. Inglise keeles on selle teema kohta materjali märksa rikkalikumalt. Ameerika Ühendriikide üks suuremaid laste teadus- ja nõustamisasutusi Child Mind Institute on koostanud lihtsad juhised, mille järgi saavad lapsevanemad kognitiivsete oskuste, kõne arengu, käe- ja sõrmeosavuse ning liikumise kõrval hinnata ka lapse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Eesti keelde tõlgituna ja meie oludele kohandatuna on need saadaval Varajase Kaasamise Keskuse kodulehel (www.vkkeskus.ee) (Varajase Kaasamise Keskus, 2020).

Kui mõtleme nelja-aastase lapse sotsiaalsetele oskustele, peaks lapsevanem murelikuks muutuma, kui laps:

• klammerdub või nutab endiselt vanemate lahkudes;
• ei ilmuta huvi interaktiivsete mängude vastu;
• ignoreerib teisi lapsi;
• ei reageeri inimestele, kes ei kuulu perekonda;
• ei tegele fantaasiamängudega;
• olles pahane ja ärritunud, puudub igasugune enesekontroll;
• ei kasuta lauseid, mis koosnevad rohkem kui kolmest sõnast jne.

Kui vanem leiab loetelust kaks või rohkem probleemset käitumist, võiks vanema saata perearsti, eripedagoogi, logopeedi või psühholoogi konsultatsioonile.

Õpetaja ülesanne on vanemale olemasolevat tõenduspõhist materjali tutvustada ning julgustada lapsele abi otsima. Veel on õpetajal kindlasti vaja teada, et 3–10-aastase lapse käitumis- ja/või tähelepanuprobleemide hindamiseks kasutavad perearstid hinnanguskaalat (SNAP IV), et koos lapsevanema ja õpetajaga otsustada, kas laps on vaja saata õppenõustamisele tugispetsialistide juurde sekkumise planeerimiseks (Eesti Haigekassa, 2019).

Õpetaja peab teadma, et vähesed eneseregulatsioonioskused ei ole alati psüühikahäire, aga kui me lapsele eneseregulatsiooni ei õpeta, võib neist keskkonna mõjul psüühikahäire kujuneda. Seega on laste käitumisprobleemide avaldumise korral ülioluline teha võrgustikutööd, otsida abi lasteasutuse tugimeeskonnalt ja vajaduse korral küsida abi väljastpoolt.

Lapse vajaduste hindamine peab olema siinjuures protsessikeskne, mis algab kohe pärast probleemi avastamist ning koostöös perega leitakse sobivad sekkumiste tüübid. Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur soovitab kasutada järgmist lapse vajaduste hindamise mudelit (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010):

Miks sellest mudelist lähtumine võiks olla oluline? Probleemi varajane märkamine ei pruugi tähendada, et õpetajatel oleks teadmisi ja oskusi lapse tegelikku abivajadust hinnata. Parimal juhul algab pärast abivajaduse märkamist lapsest lähtuv koostöö lastekaitsespetsialisti ja haridus- ning sotsiaalvaldkonna tugispetsialistidega. Mõnikord võib ilmneda lapse võimete kliinilise hindamise vajadus ja sel juhul saab lapsevanemale seaduslikuks partneriks olla ainult kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsespetsialist, kes aitab korraldada valdkonnaülese võrgustiku kogunemise. Mõnikord on vaja lapse käitumist hinnata rühma tavapäraste tegevuste jälgimise käigus. Kõigi osaliste koostöös sõnastatakse sekkumiste eesmärgid ja tegevusplaan ning määratakse rollid ja vastutusala. Tänapäeva Eesti õigusruumis võib valmiv dokument olla lapse juhtumiplaan, mille koostab KOV-i lastekaitsespetsialist, või sotsiaalse rehabilitatsiooni plaan, mida saab koostada nii puudega lapsele Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka KOV-i kaudu nendele lastele, kes on kõrgendatud abivajadusega, aga puuet ei vaja. Rehabilitatsioonimeeskond ja lasteasutus jätkavad tihedas koostöös sekkumistega ning tulemusi hinnatakse samuti võimalikult ühiselt. Parimal juhul protsess lõpeb ning lapse abivajadus on saanud lahenduse, kuid paljudel juhtudel on vaja toetada last pikema aja jooksul.

Kokkuvõtteks

Olen praktikuna seda meelt, et iga lapsega töötav täiskasvanu peaks teadma, miks varajane märkamine ja sekkumine on lapse arengu seisukohast ainuõige tegevus. Tagajärgedel on sageli suhteliselt kergesti seletatavad põhjused, peame vaid enda teadlikkust suurendama ja keskenduma lapse võimetekohasele arendamisele. Selleks on õpetajal suurepärane võimalus teha võrgustikutööd – luua sõbralik ja usalduslik koostöösuhe vanemaga, vältida igasugust sildistamist ja süüdistamist ning keskenduda lapse heaolule. Kui koostöö vanemaga on algatatud, siis järgmisena tuleb uurida, kas laps saab veel kusagilt toetavaid teenuseid – kes on tema logopeed, kus laps käib, äkki käib ta rehabilitatsiooniteenustel, või oleks abi võrgustikutööst lapse raviarstiga? Vanemat tagant sundida ei tohi, aga sel hetkel, kui lapsevanem mõistab, et õpetaja soovib siiralt last aidata, asub koostööle ka esmapilgul väga eemalolev lapsevanem.

Hästi toimiv varajane märkamine ja sekkumine eeldab valdkonnaülest meeskonnatööd. Õpetaja ei saa kõiki olukordi ise lahendada, aga tema ülesanne on lapse abivajadust märgata ja teha teiste spetsialistidega võrgustikutööd. Varajase sekkumise läbiva põhimõtte kohaselt tuleb lapsega tegeleda tema loomulikus keskkonnas, eelistatavalt kohalikul tasandil ja perekeskselt ning seda peab tegema multidistsiplinaarne meeskond (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010). Sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskond võiks olla erivajadusega lapse puhul õpetaja esimene ja kõige kiiremini kättesaadav võrgustikupartner haridusasutusele lisateadmiste andmisel, lapse toetamise planeerimisel ja tegevuskeskkonnas abistamisel.

Kui lapse abivajaduse tuvastab esmalt rehabilitatsiooniasutus, siis on sealsel meeskonnal samuti lepinguline kohustus teha võrgustikutööd. Sel juhul saab info kõigepealt KOV-i lastekaitsespetsialist, kes omakorda suurema võrgustiku kokku liidab. See aeg, kus iga spetsialist – õpetaja, arst, logopeed, rehabilitatsioonimeeskond jne – istub oma kabinetis ja püüab last individuaalteenuse raames aidata, võiks olla igaveseks möödas. Aeg on koostööks, mis lähtub eelkõige lapse vajadustest!

Lasteasutuste juhtide kommentaarid

Ülenurme lasteaia Nurmepesa direktor Merle Kõrgesaar:

Ülenurme lasteaed Nurmepesa kaasab valdkonnaülest spetsialisti rehabilitatsiooniasutusest järgmistel põhjustel:

1) teise arvamuse saamiseks – õpetajad ja tugipersonal küll märkavad lapse eripedagoogilisi vajadusi, kuid selleks, et saada oma järeldustele kinnitust, vajavad nad tihtipeale teist arvamust asjatundjalt, kes tegeleb erivajadustega lastega iga päev. Tihtipeale oskab lasteaiaväline spetsialist leida veel muid, nt kliinilisi aspekte või käitumuslikke märkamisi, mida tavaväljaõppega õpetajad märgata ei oskakski.

2) lasteaia õpetajate ja tugipersonali nõustamiseks – õpetajad ja (veel vähekogenud) tugipersonal ei oska sageli leida ning kasutada konkreetse lapse vajadustega sobivat sekkumist ja vajavad selles osas nõustamist ning sekkumiste kasutamise tõhususe vahekokkuvõtteid.

3) lapsevanemate nõustamiseks – jagame lapsevanematega alati õpetajate ja tugipersonali tähelepanekuid, kui märkame lapse arengus kõrvalekaldeid või käitumuslikke erisusi. Samas on paljude lapsevanemate puhul vaja selleks, et nad lapse ja pere situatsiooni paremini teadvustaks, lasteaiavälise spetsialisti kaasamist lapsevanema nõustamisse ja edasise tegevusplaani koostamisse.

4) kodu ja lasteaia parema koostöö nimel – oleme märganud, et enamikul juhtudest hakkab kodu pärast järjepidevaid võrgustikukohtumisi, kuhu on kaasatud ka valdkonnaülesed rehabilitatsioonispetsialistid, kes on lapsega tegelenud või last vaatlemas käinud, lasteaiaga palju paremat koostööd tegema. Tänu võrgustikukohtumistele saavad nii vanemad kui ka lasteaia personal selgemini aru lapse vajadustest ning praktilist nõu, kuidas last tema arengus toetada.

Võrgustikukoostöö on meie lasteaias kindlasti kaasa aidanud erivajadustega laste silmnähtavalt kiiremale arengule paremuse poole. Selline koostöö lasteaedade ja tugiteenuseid pakkuvate organisatsioonide vahel on hädavajalik nii õpetajate kui vanemate oskuslikumaks toimetamiseks erivajadustega ja madalama eneseregulatsioonioskustega laste lõimimiseks rühma ja ühiskonda üldisemalt. Soovitan vägagi.

Soinaste lasteaia Laululind direktor Tiina Trees:

Laululinnu lasteaed on teinud koostööd Varajase Kaasamise Keskusega laste käitumisprobleemide avaldumisel ja/või märkamisel.

Oleme kasutanud välisvaatleja abi, kes vaatleb lapse tegutsemist tema igapäevases keskkonnas ning viib ennast detailselt kurssi konkreetse juhtumiga. Vaatleja neutraalne pilk märkab situatsioone, millele õpetajad või lapsevanem ei ole osanud tähelepanu pöörata.

Lasteaia õpetajate ja tugipersonal on saanud nõustamist ja tänu sellele on tagatud individuaalne, lapsekeskne ning kõiki osalisi ja võimalusi arvestav lähenemismeetod. Vajaduse korral saab rakendada ka lasteaia personali või pere personaalselt nõustamist.

Välisvaatleja ettepanekud ja soovitused lähtuvad konkreetsest probleemist, on selged ja asjakohased. Rühmameeskond on teadlik, miks üks või teine kokkulepitud tegutsemisviis kasulik on ja mis on lõppeesmärk.

Kirjandus

Blackman, J. A. (2003). Early Intervention: An Overview. Early Intervention Practices around the World. Baltimore: Brookes Publishing

Eesti Haigekassa (2019). Lapse Tervise jälgimise juhend. Kontrollkaart vanuse ja tegevuste kaupa, www.ravijuhend.ee

European Agency for Development in Special Needs Education (2003). Varajase märkamise ja sekkumise analüüs, võtmetegurid ja soovitused. Brüssel, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-analysis-of-situations-in-europe-key-aspects-and-recommendations_eci_et.pdf.

European Agency for Development in Special Needs Education (2010). Varajane märkamine ja sekkumine – edusammud ja arengusuunad. Taani: Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-progress-and-developments_et.pdf

Prevention, C. f. (2020). What is “Early Intervention”, https://www.cdc.gov/ncbddd/actearly/parents/states.html

Tervise Arengu Instituut (2015). Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. Külastatud 20.05.2019. TAI andmebaas http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/dialog/varval.asp?ma=PKH1&ti=PKH1%3A+Ps%F Chhiaatri+poolt+ambulatoorselt+konsulteeritud+isikud+diagnoosi%2C+soo+ja+vanusr%FChma+j%E4rgi&path=../Database/Haigestumus/05Psyyhika- %20ja%20kaitumishaired/&search=SOMATOFORMSED+H%C4IRED+&lang=2

Varajase Kaasamise Keskus (2020). Plakatid, https://www.vkkeskus.ee/blogi/plakatid-oige/?fbclid=IwAR2TRdtJ52iTLLuANV186Nlo5p8wmMyHpjw33ilIqzaTYZONHTd42fVzsSU

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja; pilt Unsplash / Anna Kolosyuk

Oled Sa kunagi mõelnud, mis on häbitunde taga? Kuidas mõned suurepärased saavutused lähevad meelest ära, aga häbitunne mingitest olukordadest saadab meid kaua aega? Häbistavaid karistamisi on kasutatud väga kaua. Need tunduvad ka töötavat, sest oleme tulnud ise lapsevanematena ühiskonnast, kus süü- ja häbitunde kasvatamine käis kasvatusmeetodite juurde.

Millal häbi tekib?

Inimesed juhivad sageli tähelepanu ebasobivatele olukordadele, öeldes teistele, et nad peaks häbenema, või manitsedes lapsi – „häbi Sul olgu”. Paljud peavad käitumise muutmiseks häbistamist vastuvõetavamaks kui mõnd muud karistusviisi. Mõnikord kasutavad inimesed häbistamist, et väljendada oma mittenõustumist teise valikute või tegudega. Häbi tundmine tekib siis, kui tajud, et teised Sind või Sinu käitumist taunivad. Häbi on erinev süütundest. Viimane põhineb Sinu enda arvamusel, et mingi Sinu tegu on teisele kahjulik.

Kas häbitunne muudab või pärsib ebasobivat käitumist?

Vastus sellele küsimusele sõltub eesmärgist. Inimeste puhul, kellele on tähtis, kuidas teised neisse suhtuvad, võib häbi takistada käitumist viisil, mis seda häbi tekitas. Karistusena on häbi ebameeldiv emotsioon, mida enamik inimesi püüab vältida. Väline häbi, mida nimetatakse ka stigmateadlikkuseks, hõlmab hirmu kriitika ja sotsiaalse tõrjutuse ees. Hirm äratõukamise ees on võimas vahend käitumise kontrollimiseks, sest sotsiaalne seotus on psühholoogilise ja füüsilise heaolu jaoks hädavajalik.

Milline mõju on häbitundel lastele?

Hiljutised uuringud on näidanud, et võime häbi kogeda areneb juba väikelapseeas. Ühes uuringus väljendasid eelkooliealised lapsed selgelt madala enesehinnanguga seotud väiteid, öeldes “Ma olen nii halb laps.” Selle uuringu järelduste kohaselt saab suurt häbi seostada depressiooni tekkega juba eelkooliealiste hulgas. On lihtne unustada, et täiskasvanute jaoks tähtsusetu juhtum võib olla väikelapse jaoks emotsionaalselt väga võimas. Väikelapsele “häbi Sul olgu“ või „paha laps” ütlemine on nii tavaline, et seda peetakse laiemas kontekstis ebaoluliseks. Lapse maailmas aga annavad sellised avaldused talle teavet selle kohta, kes ta on. Eelkooliealine laps kujundab endast minapildi, kasutades selleks teiste, eriti autoriteetsete ja armastatud inimeste hinnangulist tagasisidet.

Kelle sõnad kõige halvemini mõjuvad?

Uuringud on näidanud, et alandamine on eriti kahjulik, kui seda põhjustab isik, kelle suhtes tuntakse kiindumust – näiteks vanem või mõni teine esmane hooldaja. Eneseväärtuse hindamisel on oluline, et keegi, keda imetleme ja armastame, oleks meie üle uhke. Toetatuna ja hinnatuna tundmine aitab kaasa meie usaldusele ja turvatundele, eemaletõukamise kogemine suurendab ärevust ja üksildustunnet. On leitud, et sisemise häbi ja depressiooniga on seotud rohkem mälestusi olukordadest, milles on häbistajaks olnud lapsevanem.

Nagu ka teiste emotsionaalsete sündmuste puhul, võivad häbistamise tagajärjel tekkida kauakestvad erksad mälestused. Nagu paljudes emotsionaalsetes olukordades, võib häbi enda varju jätta sündmuse põhielemendid ja rikkuda seega olukorra, mida oleks muidu võinud meenutada kui õnnelikku, armastavat või uhkust tekitavat hetke. Näiteks rõõm sportlikust edust või võidust võib olla rikutud, kui treener või lapsevanem noorsportlase sooritust kritiseerib. Häbi võib rikkuda ka tänutunde, kui kingitust halvustatakse või selle väärtust võrdlemisega kahandatakse.

Kuidas siis teisiti?

Selleks, et kellelegi selgeks teha, milline käitumine on vastuvõetav, ei ole vaja teda häbistada. Tegutsemine selge teadmisega, et käitumine on vastuvõetamatu, toob endaga sageli kaasa süütunde. Erinevalt häbist, mis võib olla seotud kogu inimese olemusega, seostatakse süütunnet konkreetse käitumisega. Süütunne üksi ei ole tõenäoliselt seotud hilisemate vaimse tervise häiretega nagu depressioon või posttraumaatiline stressihäire.

Häbistavad karistamised on vähetõhusad.

Nagu ka teiste karistusviiside puhul, on häbitundel põhinevad meetodid üldiselt vähem tõhusad kui positiivsed lähenemisviisid. Olulisem kui soovimatule negatiivselt reageerimine, on soovitava käitumise premeerimine ja kiitmine. Inimeste enesekindluse ja eneseteadlikkuse tunde soodustamine aitab neil endale omistada positiivseid tunnusjooni ja saada imetlust väärivaks inimeseks.

Enne kui reageerid kellelegi, kes on Sind häirinud või solvanud, pea meeles, et konkreetne Sinu pahameelt esile kutsuv juhtum võib mälus oma olulisuse poolest tuhmuda, samas kui häbi, mida teine pool tunneb, võib saada osaks sellest, kelleks ta muutub. Häbi ei ole sobiv meetod õpetada sobivat käitumist, küll aga toetab see endassetõmbumist ja madalat enesehinnangut.

Äkki saame koos aidata kaasa just positiivse enesehinnanguga laste kasvamisele?

Leia 9 nippi artiklist “Kuidas distsiplineerida last teda häbistamata?”

Allikas: Krystine Batcho, Psychology Today; tõlkinud, refereerinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Caleb Woods, Jewel Mitchell

On tõenäoline, et lapsevanamatena tunnistate päeva jooksul üht või suisa mitut jonnihoogu. Jonnihoogusid eeldame kaheaastastelt, aga kui laps jõuab kooli-ikka ja endast väljaminemine ning emotsioonipursked on endiselt sagedased, võib see olla märk sellest, et tal on raskusi emotsionaalse eneseregulatsiooniga. Paljud vanemad lapsed, isegi kui nad on jonnist üle saanud, on jätkuvalt hädas impulsiivse ja sobimatu käitumisega.

Mis on eneseregulatsioon?

Eneseregulatsioon on oskus juhtida oma emotsioone ja käitumist vastavalt olukorrale. See hõlmab võimet taluda tugevaid emotsionaalseid reaktsioone ärritavatele stiimulitele, säilitada rahu kui tunneme end ärritununa, kohanduda muutuvate ootustega ja toime tulla pettumustega ilma vihapurseteta. See on oskuste kogum, mis aitab lastel oma käitumist suunata sõltumata ümbritsevatest olukordadest ja isiklikest tunnetest.

Kuidas emotsionaalne düsregulatsioon välja näeb?

Eneseregulatsiooni probleemid avalduvad lapseti erinevalt. Mõned lapsed reageerivad ärritusele silmapilkselt – neil on suur ja tugev reaktsioon, millel puudub sissejuhatus ja ettevalmistus. Nad ei saa takistada oma kohest käitumisreaktsiooni. Teiste laste jaoks näib stress aegamööda kuhjuvat ja nad suudavad tugevatele emotsioonidele vastu panna ainult mõnda aega. Lõpuks viib see olukord mingi käitumispurskeni. Mõlemat tüüpi laste jaoks on edu võti õppida nende tugevate reaktsioonidega toime tulema ja emotsioonide väljendamiseks viise, mis on tõhusamad (ja vähem häirivad) kui endast välja minemine.

Miks on mõned lapsed eneseregulatsiooniga hädas?

Dr. Rouse Child Mind Intsituudist näeb emotsionaalse enesekontrolli probleeme temperamendi ja õpitud käitumise kombinatsioonina. “Lapse sünnipärane eneseregulatsioonivõime on temperamendil ja isiksusel põhinev,” selgitab ta. „Mõnedel imikutel on probleeme rahunemisega, nad nutavad kõvasti, kui neid proovitakse vannitada või riietada. Need lapsed võivad suurema tõenäosusega kogeda vanemaks saades emotsionaalse eneseregulatsiooni probleeme.“

Suurt rolli mängib ka kasvukeskkond. Kui vanemad annavad näiteks väikelapse jonnile pidevalt järgi ja kulutavad liiga palju aega oma vihaste või halvasti käituvate laste rahustamiseks, on lastel raske enesedistsipliini arendada. Nendes olukordades on vanem väline reguleerija ning lapsel võib sellisest pidevast välisest sekkumisest kujuneda harjumus. ATH või ärevushäirega lastel võib emotsioonide juhtimine olla eriti keeruline ning nad vajavad enesereguleerimise oskuste arendamiseks rohkem abi.

Kuidas õpetada eneseregulatsiooni oskusi?

Läheneme eneseregulatsiooni oskustele samamoodi nagu teistele akadeemilistele või sotsiaalsetele oskustele: sõnastage see oskus ja hakake harjutama. Mõistmine, et tegu on õpitava oskusega, mitte lihtsalt halva käitumisega, muudab meie antava tagasiside lastele toetavamaks ja ehitavamaks. Eneseregulatsiooni õppimine ei seisne keerukate olukordade vältimises, vaid toetava keskkonna loomises, kus lapsed saavad harjutada ja õppida sobivat käitumist läbi piiride seadmise. Oluline on julgustada lapsi, et nad suudaksid ise väljakutsetega toime tulla.

• Näiteks võib matemaatika kodutöö lahendamine olla stressirohke. Vanemad saavad siin toetada, rakendades taimerit, mis aitab lastel mõista ülesande jaoks ettenähtud aega ning õpetab neile keskendumist ja ülesande jagamist väiksemateks osadeks. Kui laps tunneb ebaõnnestumist, võib talle meelde tuletada hingamisharjutusi, et rahuneda ja keskenduda. Kiitust ja julgustust väärib iga väike edusamm, olgu see siis keerulise ülesande lõpetamine või lihtsalt proovimine ja pingutamine.
• „Tühjalt jalutamine“ on hea viis õpetada lapsi enesekontrolli poes. Enne poodi minekut võiksite arutada, millised on eesmärgid, ja kasutada tunnete tuvastamise tehnikat, et aidata lapsel mõista oma soove ja impulsse. Pärast poeskäiku võib kasutada positiivset tagasisidet, tunnustades last selle eest, kuidas ta oma impulsse kontrollis või kuidas ta probleemi lahenda.
• Kui hommikune uksest väljumine põhjustab endast väljaminemist, võtke eesmärgiks üks samm korraga. Hommikuste rutiinide puhul, kus on vaja mitu erinevat kohustust enne kodust lahkumist ära teha, võib taimeri või kindla kellaaja kasutamine aidata lastel paremini mõista aja möödumist ja vajalikke tegevusi. Alustage ühe lihtsa sammuga, näiteks riidesse panemisega, ning kiitke last, kui ta suudab selle sammu õigeks ajaks sooritada. Sellele järgnevalt võib lisada hommikusöögi aja. Iga sammu edukas sooritamine aitab lapsel enesekindlust ja eneseregulatsiooni oskusi järk-järgult kasvatada.

Sageli kaotavad vanemad julguse, kui oskuste arendamise esimesel proovimisel ei lähe kõik hästi, kuid oluline on järjekindlus ja alustamine lapsele sobival tasemel. Selle asemel, et loobuda, proovige tegevust kärpida nii, et see on teostatavam, ja andke oma lapsele aeglaselt üha rohkem iseseisvust. Näiteks kui hammaste pesemine on teie lapse jaoks probleem, võiksite kõigepealt keskenduda hambapasta harjale panemisele ning reageerida positiivselt ja premeerides, kui laps seda teeb. Kui ta on seda paar korda harjutanud, lisage ahela järgmine samm.

Aidake lastel end peegeldada

Kui vanemad või õpetajad lähenevad impulsiivsele sobimatule käitumisele rahulikult ja annavad neile aega, saavad lapsed õppida sellele olukorrale paremini reageerima. Lapsed vajavad tagasisidet, mis pole hinnanguline ega emotsionaalne: neile tuleb anda märku, mis ja miks läks valesti ning kuidas nad järgmisel korral seda parandada saavad. Kui lapsed õpivad analüüsima ja peegeldama, saavad nad õppida paremaid valikuid tegema. Päeva lõpuks ei saa miski asendada vanemate tööd. Soe ja sõbralik perekeskkond, kus õpetatakse läbi peegaldamise ja analüüsimise, on lapse edu kõige olulisem osa.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid: Unsplash / Annie Spratt

Nippe ja mõtteid laste eneseregulatsiooni teemal jagame ka veebikoolitusel ”Eneseregulatsioonioskuste kujundamine lasteaias”.