Kuidas aidata lapsi enesereguleerimisel?

On tõenäoline, et lapsevanamatena tunnistate päeva jooksul üht või suisa mitut jonnihoogu. Jonnihoogusid eeldame kaheaastastelt, aga kui laps jõuab kooli-ikka ja endast väljaminemine ning emotsioonipursked on endiselt sagedased, võib see olla märk sellest, et tal on raskusi emotsionaalse eneseregulatsiooniga. Paljud vanemad lapsed, isegi kui nad on jonnist üle saanud, on jätkuvalt hädas impulsiivse ja sobimatu käitumisega.

Mis on eneseregulatsioon?

Eneseregulatsioon on võime juhtida oma emotsioone ja käitumist vastavalt olukorrale. See hõlmab suutlikkust vastu seista üliemotsionaalsete reaktsioonide ärritavatele stiimulitele, rahuneda ärritumise ajal, kohaneda ootuste muutumisega ja toime tulla pettumusega ilma vihapursketa. See on oskuste kogum, mis võimaldab lastel suunata oma käitumist hoolimata ümbritsevast olukorrast ja tunnetest.

Kuidas emotsionaalne düsregulatsioon välja näeb?

Eneseregulatsiooni probleemid avalduvad lapseti erinevalt. Mõned lapsed reageerivad ärritusele silmapilkselt – neil on suur ja tugev reaktsioon, millel puudub sissejuhatus ja ettevalmistus. Nad ei saa takistada oma kohest käitumisreaktsiooni. Teiste laste jaoks näib stress aegamööda kuhjuvat ja nad suudavad tugevatele emotsioonidele vastu panna ainult mõnda aega. Lõpuks viib see olukord mingi käitumispurskeni. Mõlemat tüüpi laste jaoks on edu võti õppida nende tugevate reaktsioonidega toime tulema ja emotsioonide väljendamiseks viise, mis on tõhusamad (ja vähem häirivad) kui endast välja minemine.

Miks on mõned lapsed eneseregulatsiooniga hädas?

Dr. Rouse Child Mind Intsituudist näeb emotsionaalse enesekontrolli probleeme temperamendi ja õpitud käitumise kombinatsioonina. “Lapse sünnipärane eneseregulatsioonivõime on temperamendil ja isiksusel põhinev,” selgitab ta. „Mõnedel imikutel on probleeme rahunemisega, nad nutavad kõvasti, kui neid proovitakse vannitada või riietada. Need lapsed võivad suurema tõenäosusega kogeda vanemaks saades emotsionaalse eneseregulatsiooni probleeme.“

Suurt rolli mängib ka kasvukeskkond. Kui vanemad annavad näiteks väikelapse jonnile pidevalt järgi ja kulutavad liiga palju aega oma vihaste või halvasti käituvate laste rahustamiseks, on lastel raske enesedistsipliini arendada. Nendes olukordades on vanem väline reguleerija ning lapsel võib sellisest pidevast välisest sekkumisest kujuneda harjumus. ATH või ärevushäirega lastel võib emotsioonide juhtimine olla eriti keeruline ning nad vajavad enesereguleerimise oskuste arendamiseks rohkem abi.

Kuidas õpetada eneseregulatsiooni oskusi?

Läheneme eneseregulatsiooni oskustele samamoodi nagu teistele akadeemilistele või sotsiaalsetele oskustele: sõnastage see oskus ja hakake harjutama. Kui mõelda, et see on oskus, mida tuleb õpetada – mitte lihtsalt halb käitumine – muudab see lastele antava tagasiside tooni ja sisu. Eneseregulatsiooni oskuste õppimise võti ei ole raskete olukordade vältimine, vaid peaksime pakkuma lapsele toetavat raamistikku ning õpetama sobivat käitumist läbi piiride seadmise. Lapsi tuleb julgustada, kuniks nad suudavad nende väljakutsetega ise hakkama saada.

• Kujutage ette näiteks last masendavat matemaatika koduse ülesande lahendamist. Kui vanem sekkub liiga palju, riskib ta regulatsioonirolli ülevõtmisega. Selle asemel, et lapsed mõistaksid, et töö ongi stressitekitav ja nuputaksid, kuidas sellega hakkama saada, tunnevad nad sageli, et vanem tekitab lisastressi, sundides neid seda ülesannet lahendama. Turvaliste piiride seadmine selles olukorras võib aidata lapsel probleemi lahendada. Näiteks kui laps tunneb ebaõnnestumist või pettumust, võib ta tõusta ja midagi juua. Lapsi võib õpetada kasutama taimerit, et endale aeg-ajalt puhkust lubada. Vanem kontrollib lapsi mõne aja tagant ning kiidab neid pingutuste eest.
• „Tühjalt jalutamine“ on veel üks viis eneseregulatsiooni turvaliste piiride harjutamiseks. Näiteks kui teil on olnud probleeme lapse impulsiivse reageerimisega või jonnimisega poodides, tehke poodi lühike visiit siis, kui teil pole vaja suuri oste teha. Lase lastel harjutada poes kõndimist ilma midagi haaramata või ostmata. Kui nad on poeskäigul edukad, võiksid nad saada näiteks punkte mõne kokkulepitud eesmärgi jaoks.
• Kui hommikune uksest väljumine põhjustab endast väljaminemist, võtke eesmärgiks üks samm korraga. Kõigepealt näiteks see, et laps peab riides olema kell 7:15. Kui laps on sellest aru saanud, määrake hommikusöögi aeg. Ahela jaotamine väikesteks osadeks võimaldab lastel ehitada eneseregulatsioonioskusi sammudega, millega nad saavad hakkama.

Sageli kaotavad vanemad julguse, kui oskuste arendamise esimesel proovimisel ei lähe kõik hästi, kuid oluline on järjekindlus ja alustamine lapsele sobival tasemel. Selle asemel, et loobuda, proovige tegevust kärpida nii, et see on teostatavam, ja andke oma lapsele aeglaselt üha rohkem iseseisvust. Näiteks kui hammaste pesemine on teie lapse jaoks probleem, võiksite kõigepealt keskenduda hambapasta harjale panemisele ning reageerida positiivselt ja premeerides, kui laps seda teeb. Kui ta on seda paar korda harjutanud, lisage ahela järgmine samm.

Aidake lastel end peegeldada

Kui vanemad või õpetajad lähenevad impulsiivsele sobimatule käitumisele rahulikult ja annavad neile aega, saavad lapsed õppida sellele olukorrale paremini reageerima. Lapsed vajavad tagasisidet, mis pole hinnanguline ega emotsionaalne: neile tuleb anda märku, mis ja miks valesti läks ning kuidas nad järgmisel korral seda parandada saavad. Kui lapsed õpivad analüüsima ja peegeldama, saavad nad õppida paremaid valikuid tegema. Päeva lõpuks ei saa miski asendada vanemate tööd. Soe ja sõbralik perekeskkond, kus õpetatakse läbi peegaldamise ja analüüsimise, on lapse edu kõige olulisem osa.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid: Unsplash / Annie Spratt

Nippe ja mõtteid laste kasvamisest ja kasvatamisest jagame ka veebikoolitustel. Vaata lähemalt e-poes olevaid koolitus.