Kuidas aidata lapsi, kes on enda vastu liiga karmid?

Enesekriitiliste ja ennast halvustama kippuvate laste toetamine

Kuuleme pidevalt, kuidas lapsed ütlevad enda kohta midagi negatiivset: “Ma olen nii loll.” “Ma ei meeldi mitte kellelegi.” Ja muidugi “Ma olen paks”. Mõnikord on tegu lihtsalt ühekordsete märkustega või komplimentide õngitsemisega. Need võivad olla kahjutud. Selline mõtlemisviis, mida eksperdid nimetavad negatiivseks sisekõneks, võib peegeldada laste ebatervislikku kalduvust mõelda endast halvimat ja selline harjumus võib viia millegi tõsisemani või olla ohumärk selle kohta.

Mis on sisekõne?

Sisekõne on põhimõtteliselt meie sisemonoloog. See võib olla viis, kuidas teadvustate mõtetega endale te ümber toimuvat, harjutate keelt ja suunate end kohustusi täitma.

Sisekõne on tihti konstruktiivne, kuid selle mõju võib olla ka vastupidine. Me kõik käitume vahel enesekriitiliselt ja see ei ole otsene põhjus muretsemiseks. Samas on kasulik mõelda, miks teie laps ennast halvustab ja millal võib see probleemile viidata.

Üldistav mõtlemine

Lapsed teevad sageli enda kohta väiteid, mis peegeldavad “kõik või mitte midagi” mõtlemist. Näiteks kui lapsel ei lähe ühes jalgpallimängus hästi, hüüab ta: “Ma olen jalgpallis noob” (Eesti laste väljend). Kui selline üldistav mõtlemine jätkub igas eluaspektis, võib see mõjutada seda, kuidas lapsed üldiselt mõtlevad ja end tunnevad.

Perfektsionism

Lapsed, kes seavad endale võimatult kõrged nõuded, on altid negatiivsele sisekõnele. Perfektsionistid võivad enda vastu nii karmid olla, et nad muutuvad eesmärke saavutada püüdes iseenda suurimaks vaenlaseks.

Kooli jaoks liiga lahe

Kui ennast halvustav laps ütleb: “Ma saan selle kontrolltöö eest kindlasti kahe.” või “Ma olen nii paks.” võib see mõnel juhul olla sotsiaalse kaitse meetod. Eelkõige teismeeas laste jaoks muutub sotsiaalsfäär väga tähtsaks. Teatud suhtlusringkondades ei peeta tarkust lahedaks ja välimusele keskendumine võib viidata püüdlustele populaarsete lastega sobituda.

Tähelepanu otsimine

Lapsed võivad mõnikord hakata valjuhäälselt endast negatiivselt rääkima, et teistega manipuleerida või endale tähelepanu tõmmata. Näiteks võib laps proovida vanemates süütunnet tekitada, rääkides sellest, kui kohutav laps ta on ja kuidas ta karistamist väärib.

Vastupidavuse puudumine

Mõnel juhul võib enesekriitiline mõtlemine viidata vastupidavuse puudumisele või madalale talumisvõime piirile. Kui lapsed reageerivad igale väiksemale pettumusele regulaarselt negatiivse sisekõnega, võib see viia teatud kogemuste vältimiseni ja motivatsiooni puudumiseni suurte raskustega silmitsi seistes.

Kiusamine

Kui last sageli mõnitatakse, võib ta kergesti solvangud omaks võtta ja neid uskuma hakata. Negatiivne sisekõne võib saada alguse teiste eakaaslaste kiusamise eesmärgil tehtud kommentaaridest. Mõne aja pärast võib laps uskuma jääda kõike halba, mida tema kohta räägitakse. See muutub osaks tema sisekõnest ja arvamuseks iseendast. Vanemal on siin kindlasti raske vaadata, kuidas tema laps nende deemonitega võitleb. Negatiivne sisekõne võib viia depressioonini või käitumist ühest äärmusest teise, näiteks: kõigepealt ei hooli ta oma välimusest, siis langeb laps teise äärmusesse, kus ta hoolib ainult oma välimusest.

Millal peaksite muret tundma?

Vahel harva endast negatiivselt rääkimine on loomulik ja selle pärast ei pea muretsema. Enesekriitika võib aga viidata madalale enesehinnangule, õpiraskustele, ärevusele või depressioonile. Pööra tähelepanu järgmistele märkidele:

Negatiivne enesekriitika on pidev ja ulatuslik.
See ei põhine reaalsusel. Näiteks teised lapsed kutsuvad teie lapse endaga mängima, kuid ta kardab, et ta ei meeldi mitte kellelegi või ta õpib korralikult ja saab alati koolis häid hindeid, aga kardab, et saab järgmisel korral kahe.
See mõjutab lapse suhteid või koolitöid.
Teie lapse söömis- ja/või magamisharjumused on muutunud.
Ta ütleb pidevalt ebamääraselt “Ma ei tunne end hästi”, aga füüsilised haiguse sümptomid puuduvad.

Kuidas saavad vanemad oma last aidata?

Siin on mõned viisid, kuidas vabastada lapsed negatiivsest mõtlemisest ja juhtida nad eemale hävitavast sisekõnest:

Kuulake ja toetage. Võib tunduda ahvatlev seda ignoreerida, kui teie laps on esimest korda enesekriitiline, Selliseid kommentaare ei ole soovitav lihtsalt tähelepanuta jätta, isegi kui need kõlavad rumalalt või ei põhine reaalsusel. Selle asemel pakkuge oma lapsele turvaline koht, kus ta saab oma muresid kurta ja püüdke aru saada, mis ta sisemaailmas toimub.
Realistlik lähenemisviis. Kriitilise sisekõnega pole mõtet võidelda liiga optimistliku “positiivse mõtlemisega”, soovituslik on realistlikum lähenemine. Nii et kui laps ütleb, et ta on kindel, et keegi ei räägi temaga tema esimesel päeval uues koolis, ei tohiks te öelda: “Su esimene koolipäev läheb suurepäraselt ja sa saad miljon sõpra.”. Selle asemel võiksite öelda: “Esimene koolipäev võib olla natuke hirmutav, kuid pärast sisseelamist leiad tõenäoliselt sõpru ja uus kool hakkab sulle meeldima.”
Vaadelge enesekriitikat kontekstis. Täiskasvanud saavad lapsi aidata, rääkides nendega viisil, mis on seotud konkreetse olukorraga. Aidake lastel aru saada, mis neid konkreetselt häiris või ajendas neid enesekriitiliselt rääkima, ja kinnitage, et üks halb kogemus või väike eksimus ei tähenda seda, et nad on milleski halvad.
Ergutage realistlikku ja positiivset sisekõnet. Proovige lõpetada ka iseenda kohta negatiivsete asjade ütlemine. Ärge keskenduge oma vigadele ega muretsege valjuhäälselt oma kaalu pärast. Me soovime oma lastele positiivse enesehinnanguga eeskuju anda. Soovituslik on rääkida ka lugusid enda elust, millega te laps saab samastuda. Olgu see siis ilustatud näide või täielikult tõsielu sündmustel põhinev, peamine on see, et te õpetate last ärevusevabalt elus toime tulema ja realistlikku sisekõnet pidama.
Parandage ennast. Kui te panete tähele, et räägite iseendast negatiivselt, võib see luua väärtusliku õpetusliku momendi. Kujutame ette, et te kõrvetate toidu põhja ja karjute ärritunult: “Ma olen kohutav kokk!”. Jätkake vestlust oma lapse ees sarnaste sõnadega: “tegelikult olen ma enamasti päris hea kokk, lihtsalt see üks roog ebaõnnestus, kuid ma ei lase sellel end häirida ja jätkan tulevikus enesekindlalt söögitegemist.”
Hoia ühendust kooliga. Kui teie laps käib koolis, uurige tema õpetajatelt, mida ta räägib väljaspool kodu. Nende perspektiivi kuulmine aitab teil näha terviklikumat pilti. Selline teave võib olla kasulik ka hiljem, kui teil peaks vaja minema professionaalset hinnangut lapse kohta.
Otsige professionaalset abi. Kui enesekriitiline mõtlemine on püsiv ja mõjutab teie lapse elu negatiivselt või kui see on seotud muude murettekitavate meeleolu ja käitumise muutustega, võib olla aeg pöörduda spetsialisti poole, kes aitab kindlaks teha, mis probleemi põhjustab ja kuidas seda ravida.

Allikas: autor Katherine Martinelli, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.