fbpx

Juhised vanematele väikelaste arengueesmärkide jälgimiseks

Sinu lapse areng on ainulaadne teekond, millel võivad olla erinevad kiirused ja verstapostid ning samuti on seda lapsevanemate kogemused. Ekspertidel on siiski selge arusaam normaalsest arengust sünnist kuni 5-aastaseks saamiseni – ja märgid, mis võivad viidata murekohtadele.

Allpool leiate arenguperioodide kaupa korraldatud verstapostid ja näpunäited selle kohta, millal pöörduda spetsialisti poole oma muredega. Ära unusta, et oma kasvava lapse eest muretsemine ei ole karistatav ja mida varem probleem avastatakse seda rohkem on võimalik lapse heaks veel ära teha. 

lapse areng

 

 

Arengutase 1 kuu vanuselt

Arengutase 3 kuu vanuselt

Arengutase 7 kuu vanuselt

Arengutase 1-aastaselt

Arengutase 2-aastaselt

Arengutase 4-aastaselt

Arengutase 5-aastaselt

Iga laps areneb omas tempos ning on võimatu öelda, millal sinu laps teatud oskuse täielikult omandab. Loetletud arenguetapid annavad üldise ettekujutuse oodatavatest muutustest, kuid ära muretsege, kui enda lapse areng võtab veidi erineva suuna. See on täiesti normaalne ega pea tekitama kohest muret. Oluline on märgata ja tähistada iga saavutust, hoides silmas, et individuaalne variatsioon on arengu loomulik osa. Mure korral tasub kõrvalekaldeid ja tähelepanekuid arutada oma perearsti, lastearsti või vastava valdkonna spetsialistiga.

On ka meie keskuse eesmärk, et lapse arengu varajane märkamine on toimunud õigeaegselt ning meie saame aidata last, peret ja teisi seotud osapooli kaasamise protsessis.

Kui tunned, et vajad esmalt nõustamist spetsialisti poolt, et oma murekohad üle vaadata, võta meiega julgelt ühendust ja leiame aja nõustamisele.

 

Allikas: childmind.org, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

Kuidas aidata lastel sõpru leida: 12 tõenduspõhist näpunäidet 

Kuidas saame lapsevanematena aidata lastel sõpru leida?

Kuigi sõprussuhted on isiklikud, mängib lapse sotsiaalsete oskuste, nagu emotsionaalne intelligentsus ja eneseregulatsioon, arendamisel vanemate toetus olulist rolli. 

Paljud lapsed tunnevad end sõprade otsimisel häbelikult või ärevalt. Lihtsate ja turvaliste suhtlusvõimaluste pakkumine aitab neil luua tugevaid sotsiaalseid sidemeid. Samuti võib impulsiivne käitumine või sobimatu suhtlemine takistada sõprussuhete teket. Nende oskuste arendamine vanemate poolt võib oluliselt parandada laste sõprussuhete loomise võimalusi. 

Iga laps vajab juhendamist ja praktikat sotsiaalsete oskuste arendamisel, mis on ülemaailmselt eduka sõpruse aluseks. Edu saavutamiseks on oluline, et lapsed õpiksid: 

  • oma negatiivseid emotsioone juhtima; 
  • teiste emotsioone mõistma; 
  • üles näitama kaastunnet ja olema abivalmis; 
  • tundma turvalisust ja usaldust; 
  • alustama ja osalema vestlustes; 
  • tegema koostööd, läbirääkimisi ja jõudma kompromissideni; 
  • vabandama ja parandama tehtud vigu; 
  • olema mõistvad ja andestavad teiste eksimuste suhtes. 

Need oskused nõuavad aega, vaeva ja praktikat, kuid vanemate ja õpetajate toel on võimalik neid edukalt arendada. Sõprade leidmine on õpiprotsess, milles saame oma lastele olulist tuge pakkuda. 

sõprus

Alljärgnevalt on välja toodud 12 tõenduspõhist viisi, kuidas saame aidata lastel sõpru leida.  

1.Vanemate soojus ja austus kui sõprussuhete alus

Näidake lapsele soojust ja austust, vältides kontrolli ähvarduste, karistuste või emotsionaalse manipulatsiooni kaudu. Vanemate käitumine mõjutab otseselt laste emotsionaalset arengut ja sotsiaalset käitumist, mis on oluline heade suhete loomisel eakaaslastega. Autoritaarne vanemlus, mis põhineb kuulekusel ja negatiivsetel distsiplineerimismeetoditel, on sageli seotud käitumisprobleemidega, mis võivad raskendada sõprussuhete loomist. Uuringud rõhutavad, et positiivse distsipliini strateegiad, nagu lastega arutlemine ja reeglite selgitamine, edendavad laste prosotsiaalset käitumist, muutes nad kaastundlikumaks, toetavamaks ja iseseisvamaks.

2. Lapse emotsionaalse arengu juhendamine

Olge lapse “emotsioonide treener”, aidates tal mõista ja reguleerida negatiivseid emotsioone ja impulsse. See ei tähenda, et negatiivsed tunded takistaksid sõprussuhete loomist, vaid pigem, kuidas neid tundeid kontrolli all hoida on oluline. Lapsed, kes kasvavad keskkonnas, kus vanemad neid raskete tunnetega konstruktiivselt ja kaastundlikult aitavad, arendavad tugevamaid eneseregulatsioonioskusi. Need oskused on olulised positiivsete suhete kujunemisel eakaaslastega. 

Uuringud näitavad, et vanemate karistav või tõrjuv reaktsioon laste negatiivsetele emotsioonidele (“Sa oled lihtsalt rumal!” või “Mine oma tuppa!”) võib nõrgestada laste eneseregulatsioonioskusi. Seega on oluline pakkuda mõistmist ja juhendada lapsi, kuidas negatiivsete tunnetega tervislikult toime tulla, eriti ärrituse korral.

3. Lapse empaatiavõime toetamine

Toetage oma lapse võimet mõista ja tunda kaasa teistele. Kuigi võib tunduda, et empaatia peaks olema loomupärane, ei arene see siiski ilma julgustuse ja toetuseta automaatselt. Vanematel ja õpetajatel on võimalik teha konkreetseid samme, et aidata lastel arendada tundlikkust teiste emotsioonide ja vaatenurkade suhtes. 

Empaatia arendamine eeldab rohkem kui enda tundete reguleerimist; see hõlmab ka teiste tundete ja perspektiivide mõistmist. Selle võime tugevdamine lastes ei ole mitte ainult vajalik sõbralike suhete loomiseks, vaid ka üldiseks sotsiaalseks toimetulekuks. Vanemad ja õpetajad saavad seda soodustada, näidates eeskuju, rääkides lastega teiste inimeste tunnetest ning julgustades lapsi vaatlema ja arutlema erinevate perspektiivide üle. 

4. Tagage sotsiaalselt ärevatele lastele turvaline keskkond

Kui teie laps tunneb sotsiaalsetes olukordades ärevust, on oluline luua turvaline keskkond, mis toetab nende sotsiaalset arengut. Tundlik ja reageeriv vanemlus on selle saavutamisel võtmetähtsusega, aidates lastel kujundada turvalisi kiindumussuhteid, mis omakorda suurendavad enesekindlust ja iseseisvust. 

Lapsed, kes kogevad ärevust, võivad maailma tajuda eriti ähvardavana, mis võib takistada nende sotsiaalsete oskuste arengut ja muuta sõprade leidmise keeruliseks. Kui ärevus on kõrge, on oluline pöörduda professionaalse abi poole. Lastepsühholoogid pakuvad tõhusaid ärevuse ravimeetodeid, sealhulgas kognitiivset käitumisteraapiat, mis aitab korrigeerida lapse väärarusaamu ja emotsionaalseid reaktsioone.

5. Tegelege oma lapse agressiivsete või häirivate käitumisprobleemidega

Agressiivsus ja häiriv käitumine võivad sõprade leidmisel olla suureks takistuseks. Varajane sekkumine, kasutades tõenduspõhiseid lähenemisi, on võtmetähtsusega. Positiivne tugevdamine, mis premeerib soovitud käitumist, sotsiaalsete oskuste ja emotsionaalse intelligentsuse arendamine ning vajadusel pereteraapia on tõhusad strateegiad käitumisprobleemide lahendamiseks. Need meetodid õpetavad lastele tõhusat suhtlemist, konfliktide lahendamist, empaatia üles näitamist ja emotsioonide juhtimist, aidates neil arendada positiivseid sotsiaalseid oskusi ja luua kestvaid sõprussuhteid. Oluline on rakendada neid strateegiaid järjepidevalt ja vajadusel otsida professionaalset abi, et tagada lapse sotsiaalne heaolu ja areng.

6. Vestlusoskuste arendamine lastel

Olulised vestlusoskused, nagu enda tutvustamine, sobivate teemade leidmine, kuulamine ja vestlusliku tagasiside andmine, on uute sõprade leidmisel kriitilise tähtsusega. Nende oskuste arendamiseks võib vanemate eeskuju kodus olla märkimisväärselt mõjus.  

Lastele tuleks õpetada aktiivse kuulamise tehnikaid ja vestlusstrateegiaid, nagu oma huvide jagamine, enda kohta informatsiooni andmine ning küsimustele vastates ka teisele osapoolele sõna andmine.  

Spetsialistid soovitavad pakkuda lastele konkreetseid näpunäiteid ja harjutada vestlusi läbi rollimängude, mis võimaldavad lastel harjutada ja parendada oma suhtlusoskusi turvalises keskkonnas. Sellised tegevused ei aita mitte ainult parandada laste vestlusoskusi, vaid ka suurendada nende enesekindlust suhtlussituatsioonides, avades uksi uutele sõprustele.

7. Koostööd soosivate tegevuste korraldamine

Laste omavahelise koostöö edendamine võib olla tõhus viis aidata neil arendada paremaid sotsiaalseid oskusi. Uuringud kinnitavad, et ühistegevused, kus eesmärk on saavutada ühiselt midagi, mitte võistelda teineteise vastu, soodustavad laste vahelist läbisaamist. Seega, kui lapsel on sotsiaalsete oskustega raskusi, võib olla kasulik suunata ta konkurentsivälistele mängudele. 

Kodus võiks vältida mänguasju ja mänge, mis võivad tekitada konflikte või konkurentsi, kuni laps on arendanud piisavad sotsiaalsed oskused nendega toimetulekuks. Kui ootate kodus külalisi ja teate, et teie lapsel on raskusi mõne mänguasja või eseme jagamisega, on mõistlik see külaliste viibimise ajaks eemaldada, et vältida võimalikke konflikte. Sellised lähenemised mitte ainult ei toeta lapse sotsiaalset arengut, vaid aitavad ka luua keskkonda, kus koostöö ja üksteisemõistmine on esikohal.

8. Ebamugavate sotsiaalsete olukordadega toimetulek

On oluline õpetada lastele, kuidas ebamugavates sotsiaalsetes olukordades toime tulla ja kuidas sobivalt teiste laste mängudega liituda. Selleks tuleks lastele anda konkreetsed näpunäited ja strateegiad, mis aitavad neil mõista, kuidas uutes olukordades käituda. Mõned soovitused: 

  • Enne mänguga liitumist jälgi, mida teised lapsed teevad, et mõista, kuidas end sobitada. 
  • Liitu mänguga asjakohase tegevusega – näiteks kui lapsed mängivad restoranimängu, uuri, kas võiksid olla uus klient. 
  • Ära ole häiriv ega kriitiline ja proovi mängu muuta.  
  • Kui mänguga liitumine ei õnnestu, leia alternatiivne tegevus, ja ära suru end mängu. 

Selliste olukordadega toimetuleku oskused on lastele kasulikud, kuna need aitavad neil arendada sotsiaalset paindlikkust ja empaatiat.

9. Kompromisside ja läbirääkimiste õpetamine lastele

Positiivsete suhete loomiseks eakaaslastega on oluline, et lapsed õpiksid konflikte rahumeelselt lahendama, mõistes teiste vajadusi ja soove ning nähes ette oma tegude tagajärgi. Kuigi lapsed, kes kasvavad üles koos õdede-vendadega, võivad saada rohkem võimalusi läbirääkimisoskuste arendamiseks, on oluline mõista, et kõik lapsed, sõltumata perekonna koosseisust, on võimelised õppima ja arendama head sotsiaalset suhtlemisoskust. 

Uuringud kinnitavad, et läbirääkimisoskuste ja kompromisside leidmise võimet saab edukalt arendada läbi rollimängude ja tegevuste, mis simuleerivad sotsiaalseid kokkupõrkeid ja nõuavad lahenduste leidmist. Vanemad ja õpetajad saavad oluliselt kaasa aidata laste oskuste arendamisele, juhendades neid aktiivselt läbi lahenduste otsimise protsessi. 

Kui teie laps satub konflikti, kasutage seda hetke õpetamisvõimalusena. Arutlege lapsega konflikti üle ja aidake tal välja töötada lahendused, mis oleksid mõlemale poolele vastuvõetavad.

10. Vabandamine ja paranduste tegemise õpetamine lastele

Kõik teevad vigu, kuid oluline on õppida, kuidas neid tunnistada ja parandada. Oluline on mõista erinevust süütunde ja häbi vahel. Süütunne innustab mõtisklema oma tegude mõjust teistele ja võtma vastutust, samas kui häbi keskendub negatiivsetele emotsioonidele. 

Uuringud näitavad, et isegi 4-aastased lapsed on valmis andestama, kui näevad, et teine laps kahetseb ja vabandab. Vanemad lapsed otsivad kahetsuse märke ja on valmis andestama ka ilma otsese vabanduseta, kui näevad, et teine laps tunneb tõeliselt kahetsust. 

Tõeliseks suhete parandamiseks on siiski vaja enamat kui vabandust. Näiteks kui laps kogemata teise lapse ehitise lõhub, on andestus kiirem, kui lõhkuja aitab aktiivselt kahju heastada, näiteks ehitist uuesti üles ehitada. 

Õpetades lapsi oma vigu tunnistama, südamest vabandama ja aktiivselt parandusi tegema, juhendame neid suhteid ja negatiivseid emotsioone konstruktiivselt parandama. Sellised oskused on olulised tugevate ja kestvate sõprussuhete loomisel ning aitavad kujundada vastutustundlikke ja empaatilisi isiksusi.

11. Teiste vigade mõistmise ja andestamise julgustamine lastes

Andestamine on oluline oskus, mis võib vajada õpetamist ja julgustamist, eriti laste puhul, kes kipuvad olema kättemaksuhimulised või näevad teisi vaenulikult. Vanemad saavad aidata lastel arendada empaatiat ja mõistmist, õpetades neid nägema olukordi teise inimese vaatepunktist. Selgitage lapsele, et vahel võivad inimesed käituda halvasti hooletusest, stressist, väsimusest või lihtsalt halva päeva tõttu, mitte tahtlikust soovist haiget teha. 

Oluline on õpetada lastele, et andestamine ja teiste mõistmine ei tähenda, et nad peaksid end ohvrina nägema või alati teisi õigustama. Tasakaalustatud lähenemine, kus laps õpib mõistma ja andestama, kuid samas ka oma tundeid ja piire austama, on võti tervislike suhete arendamiseks.

12. Lapse sotsiaalse elu jälgimine ilma liigse kontrollita

On oluline olla teadlik oma lapse sotsiaalsest elust, mida nimetatakse “vanemlikuks jälgimiseks”. See hõlmab juhendamist, abistamist sõprade leidmisel, suhtlemist laste sõpradega ja julgustamist lastel jagada oma vaba aja tegevusi. Samas on tähtis säilitada tasakaal, et mitte muutuda liiga kontrollivaks, mis võib lapsi eemale peletada ja nende autonoomiatunnet kahjustada. 

Vanemad võiksid seada mõistlikud piirid ja oodata teatud informatsiooni jagamist, nagu õhtul väljas käimise detailid, kuid see peaks toimuma lugupidaval ja mõistlikul moel. Liigne sekkumine või kontroll võib lapsi isoleerida ja takistada neil tervislikke sotsiaalseid suhteid arendamast. Seega on võtmetähtsusega leida tasakaal vanemliku juhendamise ja lapse vajaduse vahel olla iseseisev, edendades usalduslikku ja avatud suhtlust. 

sõprus

Allikas: parentingscience.com. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Miks on lastel keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele?

Inimesed on sageli oma harjumustes kinni. Isegi kui me soovime midagi muuta, võib see vajada väga palju energiat. Ei ole üllatav, et lastel on tihti keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele.  Kui paluda lapsel üks tegevus lõpetada ja teist alustada, võib käivituda probleemne käitumine (eriti nende laste puhul, kellel on emotsionaalseid või arenguga seotud probleeme). Üks põhjus, miks üleminekud võivad olla rasked on see, et tihti peame minema eelistatud meeldivalt tegevuselt üle tegevusele, mida me peame tegema (mis on meie kohustus).

Milliseid probleeme esineb üleminekutel?

Üleminekutega ühelt tegevuselt teisele võivad lastel esineda raskused, mis võivad ilmneda erinevatel viisidel, olenevalt lapsest ja keskkonnast. See võib esineda vastupanu väljendamise, vältimise, tähelepanu hajutamise, läbirääkimiste või täieliku kokkuvarisemise vormis. Mõned nendest reaktsioonidest on tingitud sellest, et lapsed on oma emotsioonidest ülekoormatud. Oskused, mida lapsed on sageli omandanud, toimivad hästi üleminekute edukaks edasilükkamiseks või vältimiseks.

Laps, kellele on öeldud, et on aeg mänguväljakult lahkuda, võib alguses sattuda raevu, sest ta ei suuda oma viha ja frustratsiooniga toime tulla. Olles avastanud, et selline käitumine aitab tal pargist lahkumist edasi lükata, teeb ta seda tõenäoliselt uuesti. See sõltub täiskasvanute reageeringust varasemates olukordades. Kõik lapsed ei pruugi jonnida, nad võivad kasutada virisemist, tähelepanu hajutamist või läbirääkimisi, et saavutada oma tahtmist.

Mis on ühelt tegevuselt teisele üle minemise probleemide taga?

Ühelt tegevuselt teisele minemine on paljude laste jaoks keeruline ning enamus lapsevanemaid on tundnud lapse vastupanu kui tal palutakse videomäng lõpetada ja õhtusöögile tulla. Selline tegevus on eriti raske lastele, kellel on emotsionaalsed- ja/või arenguprobleemid. Kuigi käitumine võib olla lastel sarnane, arvavad eksperdid, et lapse käitumise põhjused on erinevate väljakutsete puhul erinevad. Järgnevalt vaatleme, miks on aktiivsus-ja tähelepanuhäire, ärevuse, autismispektrihäire ja sensoorse töötlemise probleemidega lastel üleminekud ühelt tegevuselt teisele eriti keerulised.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste jaoks taandub kõik sellele, mida nemad peavad rahuldust pakkuvaks. Kuigi seda häiret kirjeldatakse kui tähelepanupuudulikkust, võib ekspertide sõnul olla kasulikum mõelda ATH’le kui raskusele reguleerida oma tähelepanu. Neil on väga raske suunata oma tähelepanu millelegi, mida neilt oodatakse, mitte millelegi, mis on rahuldust pakkuv.

ATH-ga lastel on üldiselt vähem neuroneid (närvirakk) või ei ole neuronid nii aktiivsed, et tegevused oleksid lastele kogu päeva jooksul rahuldust pakkuvad. Kui ATH-ga lapsed leiavad midagi rahuldust pakkuvat, keskenduvad nad sellele liigselt palju. See omakorda seletab, miks laps on püsimatu ja pidevalt uue tegevuse otsinguil (otsides rahuldust pakkuvaid tegevusi), kuid samas suudavad tunde mängida videomänge. Paludes neil teha midagi vähem rahuldust pakkuvat (nt. legod ära panna), võivad nad osutada vastupanu.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel on raskem oma emotsioone juhtida kui teistel. Uuringud on näidanud, et ATH-ga lastel on aju piirkond, mis aitab emotsioone kontrollida, vähem arenenud ning neil on suurem emotsionaalne väljendus võrreldes lastega, kellel ei ole ATH.

Autsim

Kuigi üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad autistlike laste jaoks olla samasugused väljakutsed, võivad nende reaktsioonid olla äärmuslikumad. Autismispektrihäirega laste jaoks on maailm uskumatult segane ja üle jõu käiv koht, mistõttu on nende jaoks väga oluline rutiin ja etteaimatavus. ATH-ga laste jaoks ei ole tegevuste muutmine häiriv, kuid autismispektrihäirega lapsel võib iga kõrvalekaldumine rutiinist tunduda nagu tõmmatakse tal vaip jalge alt ära. Selline paindumatus selgitab, miks nendel lastel on erilised huvid ja nad eelistavad teha samu asju samas järjekorras. Autismispektrihäirega lapse jaoks on kõik ootamatud muutused või üleminekud ühelt tegevuselt teisele väga häirivad.

Väljakutsed sensoorses töötlemises

Sensoorse töötlemise häire puhul esineb üle- ja alatundlikkust või sensoorikal põhinevaid motoorseid raskusi. Ületundlikkuse puhul märkab laps erinevaid sensoorseid stiimuleid (nt helid, lõhnad, maitsed, puudutused, liigutamine) liiga kergesti ning stiimulid, mis teistel inimestel võivad märkamatuks jääda, tekitavad ületundlikul lapsel juba reaktsiooni. Alatundlikkuse puhul jäävad erinevad sensoorsed stiimulid lapsel märkamata, mistõttu näiteks laps ei pane tähele, kui hüütakse tema nime või komistab uksepakul, kuna see jäi märkamata. Sensoorikaga seotud motoorsete raskuste puhul on lapsel keeruline erinevaid motoorseid ülesandeid läbi viia.

Kuigi sensoorne töötlemine ei ole diagnostiline termin nagu ATH või autism, võib häirega või häireta lastel esineda probleeme sensoorses töötlemises. See omakorda põhjustab probleeme üleminekutel ühelt tegevuselt teisele. Laste jaoks, kes on kergesti erutuvad, tundub maailm segane ja liiga kiiresti liikuv. Nad vajavad korda, mis aitab neil tunda end rahulikult. Kui Sa muudad tema jaoks asju liiga kiirelt, võid näha vastupanu või probleemset käitumist.

Sensoorsete probleemidega lapsed võivad dramaatiliselt kokku variseda, väljendades suuri emotsionaalseid puhanguid, mida nad ei suuda kontrollida kui puutuvad kokku ootamatute muutustega.

Ärevus

Lastel, kes kannatavad ärevuse all, võivad üleminekuprobleemid tuleneda hirmust. See võib olla hirm tundmatuse ees või hirm selle ees, mis juhtub siis kui nad satuvad uude olukorda. Tavaliselt on probleemiks mingid stiimulid, mis on seotud üleminekuga, mitte üleminekuprotsess ise. Kui lapsel on olnud häiriv kogemus, võib neid ajada ärevusse juba mõte sellest, et peab minema samasse asukohta tagasi. Kui laps kardab koeri, võib tal vallanduda raevuhoog, ta võib hakata karjuma juba teades, et peab minema keskkonda, kus on koer. Mõnedel lastel, kellel on ärevushäired (eriti neil, kellel on obsessiiv- kompulsiivne häire), esineb tugev vajadus teha asju täiuslikult. Kui neid lapsi katkestada enne kui nad suudavad midagi täpselt õigesti teha ning seda ka lõpetada (kirjutada tähti täiuslikult, pannes asju ritta või tehes midagi ettenähtud järjekorras), võivad nad saada väga vihaseks, jättes lapsevanema teadmatusse, miks selline käitumine esineb.

Selleks, et aru saada, miks lapsed ja täiskasvanud reageerivad mingil viisil, on vaja mõista nende käitumist käivitavaid tegureid, mis panevad nad üleminekul ühelt tegevuselt teisele ärrituma.

 

Allikas: ChildMind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash

 

Vaata ka jätkuartiklit nõuannetega: “Kuidas aidata lapsel minna üle ühelt tegevuselt teisele?”

Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

Traumaatilise sündmuse järel võib Sinu toetus ja kindlustunne panna lapsed ennast turvaliselt tundma, aidata neil oma hirmudega ja/või leinaga toime tulla ning taastuda. Järgneva juhendi koostasid psühhiaatrid, psühholoogid ja vaimse tervisega seotud eksperdid, kes on spetsialiseerunud erinevatele kriisiolukordadele. Juhend pakub lihtsaid näpunäiteid selle kohta, mida oodata, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Kui Sina või Sinu lapsed vajavad vaimse tervise spetsialisti abi, küsi kindlasti arstilt või mõnelt teiselt tervishoiuteenuse osutajalt soovitusi, kelle poole pöörduda.

trauma

Soovitused laste abistamiseks pärast kokkupuudet traumaga

Paku lapsele turvatunnet. Kõik lapsed, väikelapsest kuni teismelisteni, vajavad positiivset füüsilist kontakti (kaisutamine, kallistamine või lihtsalt rahustav õlapatsutus) turvalise inimesega. See annab neile turvatunde, mis on hirmutava või häiriva sündmuse järel väga oluline. Täpsema info selle kohta, mida teha ja öelda, leiad vanusepõhisest juhendist.

Jää rahulikuks. Lapsed pöörduvad peale traumeerivaid sündmusi kindlustunde saamiseks täiskasvanu poole. Ära räägi oma muredest oma lastega või nende läheduses. Ole teadlik oma hääletoonist, kuna lapsed tunnevad ärevuse väga kiiresti ära.

Säilita olemasolev rutiin. Keset muutusi ja kaost kinnitavad rutiinid lastele, et elu saab jälle korda. Proovi regulaarselt süüa ja magada. Kui Sul ei ole kodu või oled ajutiselt kolinud, tekita uued rutiinid. Oluline on kinni pidada samadest perereeglitest, näiteks hea käitumisetavadest.

Aita lapsel ennast nautida. Julgusta last tegema tegevusi ja mängima koos teistega. Tähelepanu hajutamine on lapsele hea ning annab talle tunde, et kõik on hästi.

Jaga lapsega infot juhtunu kohta. Alati on kõige parem kuulda toimunud sündmuse üksikasju turvaliselt ja usaldusväärselt täiskasvanult. Rääkige lühidalt ja ausalt ning lubage lapsel esitada küsimusi. Ära arva, et laps muretseb samade asjade pärast, mis täiskasvanud.

Vali lapsega rääkimiseks õige aeg. Otsi lapsega vestlemiseks võimalikult loomulik keskkond, et ta saaks ennast avada.

Väldi või piira kokkupuudet uudistega. Eriti oluline on see väikelaste ja kooliealiste laste puhul. Häirivate sündmuste nägemine telekast või uudiste kuulamine raadist võib jätta lapsele mulje, et olukord ei lähegi paremaks. Lapsed, kes usuvad, et halvad sündmused on ajutised, saavad neist ka kiiremini taastuda.

Proovi mõista, et lapsed tulevad toime erineval viisil. Mõned lapsed võivad soovida veeta rohkem aega sõprade ja sugulastega, mõned soovivad rohkem aega veeta üksinda. Anna oma lapsele teada, et on normaalne kogeda erinevaid tundeid nagu näiteks viha, süütunne, kurbus ning väljendada neid erineval viisil. Näiteks, võib inimene tunda kurbust, kuid mitte nutta.

Kuula tähelepanelikult. On oluline mõista, kuidas Sinu laps olukorda suhtub ning mis temas segadust või muret tekitab. Ole mõistev! Anna lapsele teada, et tal on õigus igal ajal öelda, kuidas ta ennast tunneb.

Aita lapsel lõõgastuda tehes hingamisharjutusi. Ärevuse tekkides muutub hingamine pinnapealseks, sügav kõhuhingamine võib aidata lapsel rahuneda. Võid hoida oma lapse suu ees sulge või vatitükki ning paluda tal sellele aeglaselt puhuda välja hingates. Võid öelda lapsele: “Hingame aeglaselt koos sisse kuni ma loen kolmeni ning seejärel hingame koos välja kui ma loen kolmeni.“ Pane pehme mänguasi või padi lapse kõhule kui ta lamab ning palu tal aeglaselt sisse ja välja hingata, samal ajal vaadates, kuidas mänguasi või padi tõuseb ja langeb.

Teadvusta endale, mida Sinu laps tunneb. Kui laps väljendab muret, ära vasta talle „Oh, ära muretse“, sest see võib teda panna piinlikust või kriitikat tundma. Lihtsalt kinnita lapsele seda, mida kuuled: „Jah, ma näen, et sa oled mures.“

Sa võid lapsele vastata „ma ei tea“. Laps vajab kedagi, keda ta saab usaldada, kes kuulaks tema esitatud küsimusi, aktsepteeriks tema tundeid ja oleks tema jaoks olemas. Ära muretse selle üle, et kas Sa teed õigesti- lõppudelõpuks ei ole vastust, mis teeks kõik korda.

Näpunäited, kuidas aidata lastel tervislikult taastuda traumast.

Lapse poolt esitatud küsimused võivad püsida. Kuna toimunud katastroofi tagajärjed võivad pidevalt muutuda, võib laps esitada küsimusi mitmeid kordi. Anna lapsele teada, et oled valmis igal ajal rääkima. Lapsed vajavad aega, et mõista vastuste sisu ning seoses sellega võivad antud vastused tekitada uusi küsimusi.

Julgusta perekondlikke arutelusid seoses lähedase surmaga. Kui perekond saab koos rääkida ja oma kurbust väljendada, on tõenäolisem, et ka lapsed jagavad oma tundeid.

Ära pane lapsele liigselt vastutust. On oluline mitte koormata lapsi ülesannetega üle ega anda neile täiskasvanutele mõeldud ülesandeid, kuna see võib neile stressi tekitada. Selle asemel võiksite lähitulevikus vähendada ootusi seoses majapidamiskohustuste ja koolikohustustega.

Toeta erivajadustega last. Erivajadustega lapsed võivad vajada rohkem aega, tuge ja juhendamist kui teised lapsed. Võimalik, et Sa pead nende jaoks lihtsustama informatsiooni ja kordama öeldut mitmeid kordi. Vajalik on teavet kohandada vastavalt lapsele. Näiteks võib keelepuudega laps mõista paremini teavet läbi visuaalsete materjalide või muude suhtlemisvahendite abil, millega olete harjunud.

Jälgige märke, mis võivad viidata traumale. Esimese kuu jooksul peale katastroofi võib laste jaoks mööduda tavapäraselt. Peale seda nende tuimus kaob ning võivad tekkida sümptomid. Seda eriti lastel, kes on näinud vigastusi või surma, kaotanud lähedase pereliikme, kogenud oma elus varasemaid traumasid või kes ei kohane ära uues kodus.

Tunne ära see hetk, millal Sa peaksid abi otsima. Kuigi ärevus ja muud probleemid võivad kesta kuid, pöördu kohe perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole kui need ei taandu või kui Sinu laps hakkab kuulma hääli, nägema asju, mida pole olemas, muutub paranoiliseks, tekivad paanikahood või tekivad mõtted ennast või teisi inimesi kahjustada.

Hoolitse enda eest. Sa saad oma last kõige paremini aidata kui Sa aitad ennast. Räägi oma muredest sõprade või sugulastega, abi võib olla ka tugirühma moodustamisest. Kui Sa kuulud kusagile gruppi või kogudusse, jätka seal osalemist. Proovi toituda õigesti, juua piisavalt vett, järgida treeningrutiine ja magada piisavalt. Sinu füüsiline tervis kaitseb emotsionaalse haavatavuse eest. Stressi vähendamiseks hinga sügavalt. Kui Sul on tõsine tervisehäire, mis segan Sinu tegevusvõimet, pöördu abi saamiseks arsti või vaimse tervise spetsialisti poole. Tunnista oma abivajadust ja leia see. Tee seda oma lapse huvides!

 

Artikkel jätkub uuel nädalal vanusepõhiste soovitustega traumaga tegelemiseks.

 

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

8 kasvatusviga, mida vanemana vältida

Kasvatusvead, mis võivad paar aastat hiljem tabada bumerangina?

Lapsevanemaks olemine on pidev õppimisprotsess, mis ei ole kunagi lihtne. Soovime kasvatada oma lapsest imelise täiskasvanu ja panustame kasvatusse võimalikul parimal moel. Kuid ka lapsevanemad on inimesed ja eksimine on inimlik. Ette võib tulla mitmeid olukordi, kus lapsevanemal jääb tõenäoliselt kasutamata võimalus oma last õigesti suunata. Lõppude lõpuks ei ole meil oma tihedas ajakavas alati aega ega energiat oma laste pidevaks jälgimiseks. Vahest võivad vanemad, ja ka lapsed, teadmatusest käituda ja reageerida viisil, millel on pikas perspektiivis negatiivne mõju. 

Kui teatud käitumismuster on juba harjumuseks kujunenud, on seda raske muuta. Väikelapse iga on kõige sobivam aeg õigete harjumuste ja käitumismustrite kujundamiseks. Väikesed kasvatusvead võivad tulevikus põhjustada suuri probleeme.

Järgnevalt on välja toodud 8 kasvatusviga, mida vältida.

1. Vanem ei ole eeskujuks

Lapsed on nagu käsnad, kes imavad endasse vanemate käitumist ja suhtumist. Kui lapsevanem teeb midagi positiivset või käitub hoopis ebasobivalt, siis lapsed jälgivad ja õpivad. Lapsed vaatavad oma vanematele alt üles ning eeldavad, et see, mida ema või isa teeb või kuidas käitub, on õige (isegi, kui see nii ei ole ja me oma lapsele ebasobivat käitumis- või suhtumisviisi õpetada ei soovi).

eeskuju_kasvatusvead2. Ebasobivale käitumisele mitte reageerimine

Mida Sa vanemana teeksid, kui näeksid oma last teist last kiusamas? Kas reageeriksid ebasobivale käitumisele ja püüaksid lapsele selgitada, et selline käitumine on vastuvõetamatu? Või Sa lihtsalt ei reageeri taolisele olukorrale (võibolla tundub see Sinu jaoks isegi naljakas)? Kui see viimane, siis kasvab laps üles teadmisega, et ebasobiv käitumine on vastuvõetav. On hädavajalik sekkuda ja korrigeerida ebasobivat käitumist. Ainult see aitab lapsel kasvada täiskasvanuks, kes on tähelepanelik ja tundlik teiste tunnete suhtes ning mõistab, et nende nii sobiv kui ka ebasobiv tegevus võib avaldada püsivat mõju.

3. Lapse mõtete ja arvamuse mitte aktsepteerimine

Iga laps on ainulaadne isiksus, kellel on omaenda mõtted ja vaated. Kui lapsel on millegi kohta arvamus, laske tal seda jagada ja julgustage teda seda tegema. Ärge alandage neid ignoreerides seda, mida lastel on öelda, või mitte nõustudes nendega öeldes „Mina olen täiskasvanu, seega mina tean paremini“. Pikemas perspektiivis võib teie lapsest kasvada täiskasvanu, kes hoidub oma mõtete ja arvamuse väljendamisest sellepärast, et ta ei tunne ennast enesekindlalt. 

4. Vanem ei vabanda oma vigade pärast

Oma tegude eest vastutuse võtmine on lapsele hindamatu õppetund. Kui vanem leiab ennast olukorrast, kus ta on teinud lapsele liiga, ei ole häbiasi seda tunnistada ning vabandada. Seda tehes on vanem lapsele eeskujuks ning näitab, et inimesed lähevad vahest üle piiri ning kui seda tehakse, on oluline vabandada.  Kui vanem oma eksimusi lapsele kunagi ei tunnista, kasvab lapsest täiskasvanu, kes keeldub võtmast vastutust oma tegude eest ning katkestab probleemide ilmnemisel suhted enda jaoks oluliste kaaslastega. 

5. Lubadustest mitte kinni pidamine

Teie laps usaldab teid ning peab teie sõnu oluliseks. Kui midagi oma lapsele lubate (ükskõik kui tühisena see lubadus tundub), veenduge, et oma lubaduse täidate. Kui vanemad oma antud lubadusi ei täita, hakkab laps arvama, et see on aktsepteeritud, et lubadusi võib murda. Samuti võivad lapsed tekkida usaldusprobleemid – mitte ainult oma vanematega vaid ka kõikide teiste inimestega, kellega nad elu jooksul kokku puutuvad. 

6. Ei luba lapsel mugavustsoonist välja tulla

Iga vanem armastab oma last ja soovib anda lapsele parimat. Vanematena ei tee me lapsele teenet, kui ei luba neil tulla mugavustsoonist välja. Kui vanem jälgib ja kontrollib igat lapse otsust, ei anna see lapsele võimalust ise õppida ja mõelda. Selline ülemäärane reguleerimine võib viia selleni, et lapsest kasvab täiskasvanu, kes ei ole enesekindel. Laske lastel teha otsuseid ning aidata vaid siis, kui nad seda tegelikult vajavad. Vanematena ei saa me alati olla kohal, et lapsel käest kinni hoida – las lapsed õpivad ise oma lahinguid pidama! 

7. Laste uudishimu ignoreerimine

Uudishimu on teejuhiks kriitilisele mõtlemisele. Kui laste uudishimu pisendada, siis peatub nende kaasasündinud uudishimu ja potentsiaal uusi asju õppida. Lapsed on uudishimulikud – las nad esitavad oma küsimusi. Maailm on nende jaoks põnev ja nad soovivad teada ja näha, mida on sellel nende jaoks pakkuda. Julgustage küsima küsimusi ja õpetage lastele iga päev midagi uut. Veelgi enam, jagage lastega oma uudishimu ja täiendage ka oma teadmisi – õppimisel ja uute asjad omandamisel ei ole vanusepiirangut!

8. Vanemad ei veeda piisavalt aega oma lastega

Elu on kiire ning sageli tundub, et aega kõige jaoks lihtsalt ei jätku. On väga oluline, et vanematel õnnestuks veeta kvaliteetaega oma laste ja perega. Väikesed lapsed eelistavad oma vanemate seltskonda sõprade omale ja selle mittesaamine avaldab negatiivset mõju laste psüühikale. Paljud uuringud on näidanud, et lapsed, kes ei saa vanematega piisavalt kvaliteetaega, kannatavad sageli vaimse tervise probleemide all. Seega, ükskõik kui raske see ka ei tunduks, leidke aega oma lastega koosolemiseks. 

Lapsevanemaks olemine on üks kõige keerulisemaid, kuid samas ka kõige tasuvamaid rolle, mida elus ette võtta. See artikkel ei ole mõeldud kritiseerimiseks, vaid pigem juhendiks, mis aitab teil navigeerida läbi kasvatuse keerdkäikude. Pea meeles, et täiuslikkus pole eesmärk; eesmärk on olla iga päev natuke parem.

 

Autor: Sakshi Wilson, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash

9 põhjust visuaalide kasutamiseks

Kõik, mida me näeme silmadega, aitab meid suhtlemisel, olles seejuures visuaalne tugi. Visuaalide kasutamine on mitmete eelistega. Nimelt on visuaal tähtis lastele, sest nad alles hakkavad õppima, kuidas maailmas asjad käivad ning nende jaoks ütleb pilt enam kui sõna. Pildid on püsivad ja võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks ning on suureks abiks lapse sõnade õppimisel.

Oleme välja toonud 9 põhjust miks on visuaalide kasutamine kasulik.

 

Visuaale saab kasutada mitmel erineval viisil:

  • Sobiva ja mittesobiva käitumise õpetamiseks
  • Päevakava koostamiseks
  • Kodutöödesse kaasamisel ja motiveerimisel
  • Erinevate tegevuste õpetamisel (nt. riidesse panek jm)
  • Emotsioonide äratundmiseks
  • Rutiini saavutamiseks
  • Piiride seadmiseks

Loe pikemalt visuaalide kasulikkusest ja kasutamisest meie varasematest artiklitest:

 

Olles visuaalide usku, oleme välja töötanud Pille ja Kalle tegelaste abil eestikeelsed pildiseeriad nii koduseks kasutamiseks lapsevanematele kui lasteaiakasvatajatele.

Uuri lähemalt meie e-poest tooteid.

 

Miks vajavad lapsed rutiini ja kuidas luua päevakava?

Kõik pered vajavad normaalseks toimimiseks rutiini või kokkulepitud viisi, kuidas asju teha.  Lapsed ei ole nii oskuslikud ajaplaneerijad kui täiskasvanud ja vajavad selleks vanemate suuniseid. Kui lapsel puudub kindel rutiin ja päevakava, näiteks ei ole kindlat magamaminekuaega, võib vanema korraldus magama minna tulla lapse jaoks ootamatult ja tekitada vastupanu. Lapsel on vaja, et ta teaks ette, mis teda päeva jooksul ees ootab.

Lapse arengu juurde kuuluvad tagasilöögid, arenguhüpped, ärevus ja segadus, rääkimata pulbitsevatest emotsioonidest, millega laps ise veel toime ei tule. Kindel päevastruktuur ja järjepidevad tegevus- ja käitumisjärgnevused on rahustavad ja annavad suure osa turvatundest, mida laps hädasti vajab.

Miks on rutiini olemasolu kasulik?

  • Vähendab võimuvõitlust. Rutiinide sisseseadmine vähendab võimuvõitlust ja stressi, sest vanema soovid ja keelud ei tule lapse jaoks üllatusena. Lapsel on ette teada, millal mida tehakse (millal on hammaste pesemise aeg, mänguasjade koristamise aeg jne).
  • Õpetab kannatlikkust. Lapsel võib tekkida äkksoov minna näiteks mänguväljakule ning kaasneda trots ja jonn, kui tema soovi koheselt ei täideta. Kui lapsele on teada, millal mänguväljakule minnakse, suudab ta oodata. See on tema nädala- või päevakava osa ning laps saab olla kindel, et see juhtub kindlasti.
  • Suurendab lapse iseseisvust. Rutiiniga õpib laps aja jooksul, millal on aeg hambaid harjata või pidžaama selga panna. Lapsed on uhked, et teavad, mida nad peaksid tegema – ja teevad seda ise. Selle asemel, et oodata vanema juhist, tunneb laps end kindlalt, et ise vastutus võtta ja järgmise tegevuse juurde liikuda.
  • Aitab üleminekul ühelt tegevuselt teisele. Päevakava olemasolu ja sellele tähelepanu juhtimine annab lapsele aimu, millal on aeg lõpetada üks tegevus ja alustada järgmist. Kui tegevused ja ajad on lapsele teada, möödub suure tõenäosusega üleminek ühelt tegevuselt teisele sujuvalt ja ilma vastupanuta.
  • Loob sisemise kella. Regulaarsed rutiinsed tegevused loovad lapsele sisemise kella. Lapsel on õhtul kergem uinuda, teades, et päevased tegemised on seljataga, ja lihtsam on ka hommikul kindlal kellaajal ärgata, olles teadlik tegevustest, mis ees seisavad.
  • Samuti mõjutab lapsele harjumuspäraste rutiinide loomine vanemaid ja nad tunnevad end rahulikumalt. Lapse kindel päevakava võimaldab ka lapsevanemal oma aega paremini planeerida.

Kuigi rutiini kehtestamisel ja säilitamisel on palju eeliseid, on oluline jääda paindlikuks. Spontaansus ja loovus on lapse elus olulised tegurid. Näiteks võib hommiksöök oodata, kui tagahoovis on põnev loom või toimub linnas mõni huvitav üritus. Kui päevakava muutub liiga reguleerituks või rangeks, vähenevad sellega kaasnevad eelised ja lapsed tunnevad, et päevakava pigem kontrollib nende igapäevatoimimist, mitte ei tee seda lihtsamaks.

lapse päevakava

Kuidas luua lapsele päevakava ja rutiini?

  • Kasutage pilte. Pildid on püsivad ja võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks. Pildid aitavad lastel silmaga näha, mida Sa mõtled. Pildid valmistavad last ette ühelt tegevuselt teisele üleminekuks.
  • Määrake kindlaks olulised ajad. Esmalt pange paika söögiajad, suupisteajad, uinakud ja uneaeg. Kui Teil ei ole praegu kindlat ajakava, liikuge järk-järgult järjepidevale rutiinile. Kõigepealt lisage päevakavva vaid paar tegevust (söögi- ja uneajad), millele saab ajapikku lisada täiendavaid tegevusi (mänguasjade kokku koristamine, hammaste pesemine jne).
  • Harjutage kannatlikkust. Kindla päevakava kasutuselevõtt võib lapse jaoks olla alguses raske, kuid nad harjuvad sellega. Püüdke mitte muutuda kannatamatuks või pettuda, sest rutiini kujunemine võtab aega.
  • Lisage igasse päevakava osasse „kasulikud“ elemendid. Näiteks võite lisada enne uneaega 10-minutilise lugemise aja. See aitab lapsel maha rahuneda ning uneajal kergemini uinuda.
  • Olge järjekindlad, kuid jätke ruumi paindlikkusele. Selleks, et laps harjuks päevakava kasutama, tuleb olla järjekindel. Olge avatud paindlikkusele, eriti pühade ja eriürituste puhul, et näiteks lapse meeleolu ei sõltuks ainult söömisest konkreetsel ajal.
  • Leppige päevakavas kokku ka eriajad. Olgu selleks siis tavapärane vanavanemate külastamise päev/aeg või koos koeraga jalutamine. Lisage päevakavva ka perega ühiselt aja veetmise hetk.
  • Kohanduge vastavalt vajadusele. Nädalate/kuude möödudes saab selgeks, mis teie pere jaoks töötab ja mis mitte. Rutiin ja päevakava on mõeldud pere toimimise abistamiseks, mitte takistamiseks. Veenduge, et rutiin on sobilik kõikidele pereliikmetele.

Miks ja kuidas kasutada päevakava koostamisel pilte?

Täiskasvanutena toetume visuaalsetele abivahenditele iga päev. Me kasutame kalendreid, päevakavasid, tänavasilte, toidupoe nimekirju, kaarte ja nii edasi. Väikelapse jaoks ütleb tegevust illustreeriv pilt rohkem kui sõnad selle taga. Spetsialistid Varajase Kaasamise Keskusest on välja töötanud lastele igapäevaseks kasutamiseks eestikeelse pildiseeriate komplekti (Pille ja Kalle „Aita mul mõista“ pildiseeriad), mille abil on lihtsasti võimalik lastele päevakava koostada. Visuaalsete meeldetuletuste kasutamine võimaldab lapsel oma tegevusi planeerida, korrastada ja ennekõike olla iseseisev.

päevakava koostamine

“Aita mul mõista” pildiseeriate komlpekt

Pildid muudavad mõistmise ja suhtlemise lihtsamaks:

  • Sõnad “kaovad” kohe pärast nende ütlemist, pildid jäävad aga ajas ja ruumis kestma.
  • Pildid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu.
  • Pildid võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks.
  • Pildid aitavad meenutada.
  • Pildi all on tekst selleks, et täiskasvanud kasutaksid alati sama sõnavara. Kasutades samu sõnu iga kord, kui pilti näitate, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Soovitused piltide kasutamisel:

  • Asetage pildid lapse silmade kõrgusele. Sättige päevakava nii, et lapsel oleks võimalik sellele juurde pääseda ning osutada sellele ka iseseisvalt.
  • Valige kindel aeg/kindlad ajad päevas, mil saate koos päevakava pildid üle vaadata ning need nimetada just tegevuste järjekorras.
  • Reastage päevategevused ja pange tegevuse kõrvale kell, mis tähistab tegevuse algust.
  • Eemaldage kõik pildid, kui tegevus on lõpetatud (nt hommikusöök on söödud).
  • Näidake eelseisva tegevuse pilti, eriti kui laps ei soovi tegevusi vahetada (nt koristame ja pärast seda saame välja minna).
  • Näidake rutiinseid muutuseid, muutes piltide ja kirjelduste asukohti (nt täna ei ole lasteaeda, täna oleme kodus).

Allikas/autor: Liina Lokko, Varajase Kaasamise Keskuse juhatuse liige, koolitaja (Kutsepedagoog VI, MSc terviseteadused).

Lapsed vajavad majapidamistöid, et olla edukad

Uuringud näitavad, et lastele igapäevaste tööde andmine tuleb kasuks nii koolis, suhetes kui ka tööelus.

Minnesota ülikooli poolt läbi viidud uuringu kohaselt olid noored täiskasvanud, kes alustasid igapäevaste tööde tegemist 3- või 4 aastaselt, iseseisvamad, omasid häid suhteid pere ja sõpradega ning edukamad nii akadeemilise hariduse omandamisel kui tööelus, võrreldes nendega, kes ei teinud väikelapse eas kodutöid või alustasid nende tegemist teismelisena.

Eraldi uuringus Harvardi haridusteaduskonnast leiti, et igapäevased tööd õpetavad lastele, kuidas olla empaatiline ja arvestada teiste vajadustega. Unustada ei saa ka kõige ilmsemat kasu: majapidamistööd annavad lastele kodu ja majapidamise säilitamiseks vajalikud põhioskused ja teadmised. Selle põhiteadmise puudumine võib olla noorele täiskasvanule häbiallikaks.

Kuidas saavutada edu laste majapidamistöödesse kaasamisel?

Kuigi uuringud on mõjuvad, võib laste kaasamine kodutöödesse ja regulaarsuse saavutamine tunduda keeruline. Kuid väikese eeltööga võib laste kodutööde tegemine muutuda pere igapäeva normaalseks osaks. Järgnevalt leiad mõned soovitused, kuidas alustada laste kaasamist majapidamistöödesse.

  • Ideaalis alustage nooremate lastega (kuid ärge muretsege liialt, kui lapsed on juba vanemad). Lihtsaim aeg alustamiseks on siis, kui lapsed on väikesed ja innukad aitama. Alates kolmandast eluaastast saavad lapsed abistada lihtsate ülesannete täitmisel (rätikute voltimine, põranda pühkimine). Eelkooliealised lapsed saavad aidata lauda katta, musta pesu ära panna. Algkooliealised lapsed saavad panna määrdunud nõud masinasse jne.
  • Leppige kokku majapidamistööde tegemise aeg. Selleks, et aidata nii lastel kui ka vanematel meeles pidada, et majapidamistööd on vaja ära teha, leppige kokku aeg, mis kõigile sobib. Kui lapsed on varahommikused tõusjad, saab kodutööd ära teha enne kooli minekut. Kui hommikud on kiired, sättige kodutööde tegemise aeg enne või pärast õhtusööki. Oluline on, et kõik teavad, millal on kodutööde tegemise aeg.
  • Kasutage visuaalseid meeldetuletusi. Visuaalsete meeldetuletuste olemasolu aitab meeles pidada, et kodutööd on pere igapäevaosa. Asetage kodutööd kohta (külmkapp, teadete tahvel), kust on võimalik jälgida, kes millise kodutöö eest vastutab. Samuti aitab visuaal lastel näha, mitu kodutööd veel on jäänud teha ning kui palju on tehtud. Kaasake lapsi ning lubage neil liigutada „teha“ reast tehtud kodutööd tahvlil „tehtud“ ritta.

  • Keskenduge vähem kodutööde arvule ja rohkem vastutustunde arendamisele. Vanemad mõtlevad sageli, et kui palju majapidamistöid nende laps peaks igapäevaselt tegema. Majapidamistööde arv on pereti erinev ning sõltub ka sellest, kui palju aega jääb muude kohustuste ja huvitegevuste kõrvalt aega. Majapidamistööde eesmärk on arendada lastes vastutustunnet. Kui mõnes peres on majapidamistööd igapäevaseks kohustuseks, võivad teised pered otsustada, et kõige paremini toimib süsteem, kus on suurem koristuspäev kord nädalas/kuus ja igapäevaselt tehakse väiksemaid kodutöid.
  • „Mina“ mõtteviisist eemale saamine. Lisaks oma voodi tegemisele või mänguasjade kokkupanemisele peaksid lapsed tegema ka ülesandeid, mis aitavad perekonda tervikuna. Nende hulka võib kuuluda näiteks prügi välja viimine, põranda pühkimine, lemmiklooma eest hoolitsemine jne.
  • Las lapsed õpivad oma vigadest. Vanemad ei tohiks aidata ja paranda vigu, mida lapsed majapidamistöid tehes teevad. Lapsevanematena tasub mõelda, kas tähtsam on see, et põrand on laitmatult puhas või see, et lapsel areneb kodutöid tehes sihikindlus ja uhkus, sest ta tunneb, et annab väärtusliku panuse pere igapäevaellu.
  • Ole suunanäitaja. Vanemate ülesanne on lapsi läbi selgitustöö suunata. Lapsi tuleb julgustada ja neile selgitada, et nad on võimelised kõiki kodutöid edukalt tegema ja on täiesti „OK“, kui täiuslikkust ei saavutata üleöö.

Allikas: Kerry Flatley, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus

Kas lapsed peaksid tegema vaimse tervise päevi?

„Ma ei taha kooli minna!„ „Palun, kas ma võin lihtsalt koju jääda? Palun.”

Palun-ära-sunni-mind-minema palve on tavapärane lastelt kuuldav refrään. Seega kui lapsed hakkavad paluma koju jäämist või toovad kuuldavale väikese lootustandva köhatuse, võib tunduda ahvatlev pööritada oma silmi, anda lapsele tema seljakott ja suunata ta uksest välja.

Aga kui Su laps soovib koju jääda või palub vaba päeva, võib ta Sulle märku anda, et see, mida ta tegelikult vajab, on vaimse tervise päev.

Mis on vaimse tervise päev?

Füüsiliselt terve lapse koju jätmine, eriti pärast nii paljusid katkestusi ja koolikadu, võib enamikule lapsevanematele tunduda vale. Kuid pandeemia tõttu võitleb enneolematu hulk lapsi ja teismelisi vaimse tervise küsimustega. Laste emotsionaalse heaolu eest hoolitsemine on sama tähtis kui nende tervise eest hoolitsemine.

Vaimse tervise päeva võtmine, ehk aeg kodus puhkamiseks ja taastumiseks, võib olla oluline vahend vaimse tervise kaitsmiseks. Lastele vaimse tervise päeva võimaldamisel (mõistuse piires) võib olla suur kasu.

Lapsevanematel on raske ennustada, millal peaks, ja ei peaks, laskma oma lapsel vaimse tervise päeva võtta, ja kuidas aidata neil sellest kõige rohkem kasu saada. Siit artiklist leiad mõned nõuanded.

Kuidas otsustada, millal on vaimse tervise päev hea mõte?

Kui lapsed paluvad koju jäämist, peaksid vanemad seda kasutama kui võimalust kontrollida ja teha väikest detektiivitööd. Kui räägite läbi lapse puhkuse palumise põhjuse, saate parema ettekujutuse sellest, mida ta parajasti läbi elab. Nii on lihtsam otsustada, kas vaimse tervise päev on parim lahendus.

Näiteks:

  • Kas nad tunnevad end ülekoormatuna?
  • Kas koolis on juhtunud midagi häirivat, näiteks tüli sõbraga või piinlik hetk klassis?
  • Kas nad on oma kodutööde pärast mures?
  • Kas nad on just lõpetanud suure ja raske ülesande. Näiteks pika referaadi või suure testi, mis nõudis palju õppimist?
  • Kas nad tunnevad end ärevalt, kurvalt või stressis?
  • Kas kodus toimub midagi stressi tekitavat, näiteks lähedase inimese haigus või kaotus, lemmiklooma surm, kolimine või abielulahutus?

Kui Sa tead juba rohkem, millised on su lapse vajadused, oskad Sa paremini otsustada, kas vaba päeva võtmine on õige valik.

Millal vaimse tervise päevad pole hea mõte?

Vaimse tervise päevad võivad olla positiivsed igale lapsele, kui neid tehakse nii, et need ei tugevda vältimist või ärevust.

Me tahame lastele õpetada, et meie vaimse tervise tähtsustamine ja enda eest hoolitsemine on oluline. Aga kui lapsed paluvad vaba päeva, sest nad üritavad pääseda millestki, mille pärast nad on ärevuses, võib koju jäämine lõpuks seda ärevust tugevdada. Vanemad peavad olema teadlikud, et lapsed ei kasutaks neid koolitööde vältimiseks. Vaimse tervise päevad ei ole selleks, et saada referaadi tegemiseks pikendust või test vahele jätta – siis on see lihtsalt edasilükkamise päev.

Rääkimata sellest, et testide vahele jätmine, koolitööde vältimine või konfliktide eest varjumine muudab probleemi sageli suuremaks, mitte ei parenda seda. Eesmärk on anda lastele toimetulekuoskused, mida nad vajavad ärevusega toime tulemiseks, ja mõnikord tähendab see, et tuleb pingutada isegi siis, kui see on raske. Samuti võivad lapsed – eriti nooremad ja lapsed, kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire või õpiraskused – tõesti vajada järjepidevust ja tuge, mida pakub koolirutiin. Või võivad nad lõpuks tunda end rohkem ärevana, sest nad on klassis midagi olulist vahele jätnud.

Vaimse tervise päev võib olla sobiv millegi konkreetse, näiteks lahkumineku või pika ja raske nädala järel taastumise jaoks. Kuid kui lastel on pidevaid probleeme, näiteks probleeme sõpradega või kooliga seotud ärevust, siis ei ole aeg-ajalt korraldatav vaba päev lahendus.

Millal on vaimse tervise päevad hea valik?

Kui laps on pingutanud ja end väljakutsetest läbi närinud ning tunneb end kurnatuna, ei ole paus mitte ainult hea mõte, vaid see on vajalik.

Lapsed, kes võitlevad depressiooni, ärevuse või muude vaimse tervise ja õppimisega seotud probleemidega, või isegi lapsed, kellel on lihtsalt olnud raske nädal (näiteks seisnud silmitsi oma hirmuga klassi ees lugemise ees, kooli minemisega, kuigi neil on sõbraga probleeme, või lihtsalt igapäevase kooliärevusega silmitsi seistes) võivad vajada aega, et taastuda ja end laadida.

Vaimse tervise päevast viimase võtmine

Kui te nõustute vaimse tervise päevaga, eriti teismeliste ja noorukite puhul, siis aidake neil seda sisukaks muuta. See tähendab, et nad peaksid tegema asju, mis on kasulikud ja toetaksid nende vaimse tervise hoidmist. Näiteks ei tohiks lapsed kasutada seda päeva selleks, et ära teha seni tegemata kodutöid või vajuda sotsiaalmeediasse.

Mõned vaimse tervise päeva tegevused võiksid olla:

  • väljas jalutamas käimine või looduses viibimine;
  • küpsetamine, joonistamine, maalimine või muu tegevus, mida laps peab rahustavaks;
  • võtke aega, et harjutada hetkes olemist;
  • füüsiline trenn;
  • muusika kuulamine või raamatu lugemine (või audioraamatu kuulamine).

Vanemad saavad aidata lastel kasutada oma vaimse tervise päeva teadlikult selleks, et puhata ja enda eest hoolitseda. See ei tähenda liigset planeerimist ega laste survestamist, et nad oma tunnetest räägiksid. Eesmärk on aidata lapsel õppida, mida ta peab tegema, et oma vaimse heaolu eest hoolitseda.

Piiride kehtestamine

Oluline on lastele mõista anda, et kuigi te toetate vaimse tervise päevade võtmist, ei ole need alati sobivad või võimalikud. Vaimse tervise päevad peaksid olema just see – üks päev. Meil ei ole vaimse tervise kaks päeva või vaimse tervise nädalat. Selgete piiride seadmine aitab vältida palveid “Veel üks päev…”.

Mõned näited piirangute seadmisest võiksid olla:

  • Kokkulepitud kindel arv vaimse tervise päevi aastas/poolaastas (ja sellest arvust kinnipidamine).
  • Töötage koos oma lapsega ja planeerige ette. Näiteks kui te teate, et tal on tulemas suur projekt, leppige kokku, et ta võtab pärast selle lõpetamisel puhkepäeva.
  • Otsustage, millal on puhkepäevad. Näiteks kui esmaspäevad kipuvad olema täis olulist teavet või kui teie lapsel on neljapäeviti tund, milles ta on maha jäänud, siis ei saa neid päevi puhkamiseks kasutada.
  • Kui lapsed vajavad puhkust, kuid terve päeva võtmine tundub liiga palju, pakkuge väiksemaid, sihipäraseid pause, mis aitavad lastel end laadida, ilma et nad maha jääksid. Näiteks andke lapsele võimalus magada või võtta pool päeva. See on vähem katkestav, kuid nad saavad siiski aega puhata.

Mida teha, kui lapsed nõuavad rohkem

Isegi kui on kehtestatud piirangud, võivad mõned lapsed küsida rohkem vabu päevi, kui te olete valmis andma. Kui teie laps palub sageli koju jäämist või teeskleb haigust, kasutage seda võimalusena vestelda, miks ta tunneb end ärevalt või ärritatuna. Me tahame, et lapsed oleksid ausad. Andke oma lapsele mõista, et võtate tema vaimset tervist sama tõsiselt kui tema füüsilist tervist. Ei ole vaja valetada või teeselda.

Kui lapsed valetavad või tõrjuvad, püüdke säilitada oma rahu ja pidage meeles, et tegelikult üritavad nad öelda, et nad on masendunud, ärevuses, ärritunud või stressis. Selle asemel, et vihastuda või ärrituda, kutsuge oma laps endaga rääkima. Nooremate laste puhul võiksite öelda: “Ma tean, et sa ei ole kehaliselt haige, aga ma näen, et sa oled väga ärritunud. Kas me saame pärast kooli kokku leppida aja, et rääkida sellest, mis toimub?”

Loomulikult ei pruugi lapsed soovida oma tundeid jagada või ei pruugi teada, mida öelda, ja see on samuti okei. Küsimuste esitamine ja heade harjumuste modelleerimine, ise oma vaimse tervise eest hoolitsemine aitab lastel mõista, et te võtate nende tundeid tõsiselt ja et uks on alati avatud, kui nad on valmis rääkima.

Millal peaks olema mures?

Vaimse tervise päevad ei asenda ravi ega ole pikaajaline lahendus.

Kui teie laps teeskleb haigust või nutab või palub sageli koju jäämist, ei aita pausid probleemi tuumani jõuda. Koolis võib olla tõsine probleem, näiteks kiusamine või õpivilumuse häire. Või siis võib tegu olla mõne vaimse tervise probleemiga, näiteks depressioon.

Kui probleemid jätkuvad, on aeg pidada maha põhjalikum vestlus. Rääkida oma lapse õpetajaga, võtta ühendust kooli nõustajaga või pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole, kes aitavad teie lapsel saada vajalikku hooldust ja abi.

 

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash/E.Simpson ja D.Lezcano

4 viisi laste enesekindluse suurendamiseks

Laste enesekindlus suureneb nende endi saavutuste läbi, mitte sellepärast, et pere ja sõbrad neid kiidavad. Paljud lapsed muutuvad enesekindlamaks, kui nad õpivad ja täidavad uusi ülesandeid ja eesmärke.

On loomulik, et vanemad soovivad lapse enesekindluse kasvule kaasa aidata. Enesekindlad lapsed usuvad endasse ja seisavad uute väljakutsetega silmitsi ilma hirmu tundmata – see on oluline õnnelikuks ja täisväärtuslikuks eluks tulevikus.

Kuigi iga laps on erinev, on mõned üldised punktid mida jälgida, et laste enesekindlust suurendada.

Võtke aega mängimiseks

Mänguaeg on üks parimaid investeeringuid millesse panustada. Lastega mängimise aeg näitab neile, et see on väärtuslik ja teie aega väärt.

Keskenduge mängimisel ajal vaid oma lapsele. Lapsed on läbinägelikud ja teavad ning saavad aru, kui vanema mõtted on mujal. Pühendage kogu enda tähelepanu mängule, mida te parajasti mängite. Selline ühine toimetamine muudab sideme lapsega tugevamaks ja annab lapsele signaali, et te olete olemas ja kuulate.

Pakkuge lapsele väikeseid tööülesandeid ja vastutust

Lapsed vajavad võimalusi oma oskuste näitamiseks – nad tunnevad seejuures, et nende panust hinnatakse. Koduses keskkonnas paluge neil aidata majapidamistöödes, näiteks:

  • mänguasjade korrastamine
  • laua katmine
  • tolmu pühkimine
  • tolmuimejaga tolmu võtmine
  • abistamine toiduvalmistamisel
  • pesu sorteerimine või voltimine jne.

Mõelge oma lapse huvidele ja andke talle ülesanne, mis võimaldab tal tunda end kasuliku ja edukana. Näiteks, kui laps on uhke oma organiseerimisvõime üle, paluge tal mänguasju sorteerida ja määratud kohta ära panna. Kui laps täidab teie poolt antud ülesande, tunneb ta end enesekindlalt.

Kui ülesanded hakkavad kaotama oma lõbusat atraktiivsust, selgitage lapsele, et mõnikord tuleb kohustuse täitmine enne mängimist.

Pöörake lastele tähelepanu

Ei ole võimalik piisavalt rõhutada, kui tähtis on leida aega, et oma lapsele täit tähelepanu pöörata. Sarnaselt mänguajale suurendab see lapse eneseväärikust, saates sõnumi, et teie arvates on tema mõtted ja teod olulised.

Siin on mõned lihtsad näpunäited läbi tähelepanu pööramise usalduse suurendamiseks:

  • hoidke silmsidet, et lapsele oleks selge, et te tõesti kuulate, mida ta räägib;
  • kui laps räägib, peatuge ja kuulake, mis tal öelda on. Lapsed peavad teadma, et nende mõtted, tunded ja arvamused on olulised;
  • aidake neil oma emotsioonidega end mugavalt tunda, aktsepteerides neid ilma hinnanguteta;
  • jagage oma tundeid. See näitab lastele, et tunnete väljendamine on lubatud ja aitab lastel emotsioone enesekindlamalt väljendada.

Pakkuge sageli julgustust

Meenutage viimast korda, kui keegi tunnustas teid teie raske töö eest ja ütles, et ta usub teisse. Sellist laadi julgustus ei anna ainult täiskasvanutele enesekindlust, vaid on parimaks viisiks, kuidas lastes enesekindlust tekitada.

Ärge ajage omavahel segamini julgustust ja kiitust – siin on suur vahe. Üks premeerib inimest, samas kui teine premeerib ülesannet. Kiitus võib panna lapse tundma, et ta on seda väärt ainult siis, kui teeb midagi veatult. Julgustamine seevastu tunnustab jõupingutusi.

Näiteks: “See liivaloss on hämmastav!” vs. “Sa töötasid selle liivalossi kallal nii kõvasti! Suurepärane töö.”

Liiga palju kiitust võib tekitada lapses pinget sooritada kõik ülesanded heakskiidu nimel veatult. Selle asemel on parem anda oma lapsele sõnum, et pingutused ja millegi lõpuni tegemine on tõeliselt olulised.

Aidates lastel kogeda edukuse tunnet, julgustades neid heldelt ja veetes koos kvaliteetaega, aitate neil kasvada enesekindlateks maailmakodanikeks.

 

Allikas: Liz Greene, Child Mind Insitute, tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash/M.Langevin, R.Talebi ja K.Lapp