Milliseid vigu teevad vanemad lapsega rääkides?

Sõnad saavad muuta Sinu lapse ajutegevust. Õpi kasutama õigeid sõnu.

Vanemaks olemine on üks kõige keerulisemaid, kuid samas olulisemaid eluülesandeid. Kahjuks võivad levinud soovitused ja väärarusaamad, kuidas kasvatada lapsest vastutustundlikku inimest, viia ebaefektiivse suhtlemisviisi ja võimuvõitluseni. On vanemaid, kes lubavad lastele kõike, mis aga ei õpeta neile enesekontrolli ega kehtesta piire. Uuringud näitavad, et mõlemad äärmused võivad mõjutada lapse võimet luua tulevikus täiskasvanuna tervislikke suhteid ning reguleerida enda emotsioone.

Parimad lapsevanemad on need, kes on õiglased, samas paindlikud, lugupidavad laste suhtes ning kelle eesmärgiks on pigem last õpetada kui alistuma sundida. Kuulamine ja laste tunnete austamine, valikuvõimaluste andmine, ent samas vastuvõetamatule käitumisele piiri seadmine on see, mille poole peaksime püüdlema me kõik.

See artikkel õpetab vältima ebaefektiivseid suhtlemisviise, mis toovad kaasa lapse enesehinnangut kahjustavaid võimuvõitlusi ja erinevaid rikkumisi, ning toob näiteid efektiivsetest lahendustest.

1. Sa kasutad rääkimisel liiga palju sõnu

Kui lapsevanemad pidevalt liiga palju räägivad, võivad lapsed nad n-ö „välja lülitada“. Teadlased on välja toonud, et inimese aju suudab lühiajalises (aktiivses) mälus hoida nelja erinevat informatsioonikildu või ideed korraga. See tähendab umbes 30 sekundit rääkimist.

Ebaefektiivne näide

„Ma pole kindel, mida peaksime tegema seoses võimlemise ja jalgpalliga sellel semestril. Sa tead, et tõenäoliselt Sa ei saa teha mõlemat, kuna jalgpall on teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16.00, kuid siis Sa pead vahetama riided ja korda tegema enda juuksed. Seega, Sul ei ole piisavalt aega, juhul kui Sa ei paki võimlemise asju ära esmaspäeva õhtul, mis tähendab, et need tuleb ära pesta pühapäeval…“

Selles vestluses on nii palju erinevaid ideid, mis võivad ajada lapse segadusse. Sõnumil on üldine negatiivne, ärev toon, mis võib ka lapse ärevaks muuta. Lapsele ei pea andma kogu teavet korraga. Mõistlik on jagada informatsioon etappideks, et laps seda paremini vastu võtaks. Enne kui Sa tood välja kõik takistused, lase lapsel väljendada enda arvamust antud teema kohta.

Efektiivne näide

„Kui Sa soovid sellel semestril osaleda nii võimlemis- kui jalgpallitrennis, pead Sa mõnel õhtul minema otse ühest trennist teise. Istume maha ja mõtleme koos välja, kas see on mõistlik nii Sinu kui minu jaoks.“

Selles näites moodustub edasiantav sõnum kahest lausest, mida lapsel on kergem vastu võtta. Samuti on selgesti esitatud üldine eesmärk (mõlema jaoks toimiv) ning ka järgnevad sammud, mida peaks tegema (istume maha ja arutame). Lapsevanem annab märku, et on koostöövalmis ning arvestab nii lapse kui enda vajadustega.

2. Lapse kallal „näägutamine“ ning mitmete hoiatuste andmine

Lapsevanemad on tuttavad hommikuse kiirustamisega, et õigel ajal koos kõikide vajalike asjadega uksest välja saada. Laps, kelle tähelepanu hajub ning kes ei ole motiveeritud ennast õigel ajal valmis saama, on lapsevanemate suurim väljakutse.

Kui vanemad tunnevad, et nad ei kontrolli enam olukorda, hakkavad nad meeleheitlikult näägutades või last kritiseerides püüdma kontrolli tagasi saada. Näägutamisega treenid lapsi Sind eirama – nad teavad, et Sa jääd näägutama ning neile asju pidevalt meelde tuletama. Ehkki väga väikesed lapsed vajavad tegelikult palju abi ja juhendamist, tuleb vanematel võimaldada lastel võtta üha rohkem vastutust.

Ebaefektiivne näide

„Äratasin Sind tund aega varem üles, sest Sa ei ole kunagi õigeks ajaks valmis. Pead kohe riidesse panema! Kas Sul on kaasas kodutöö, millele ma pean alla kirjutama?“

Kümme minutit hiljem…

„Ma ju ütlesin Sulle, et pane ennast valmis, ja Sina ikka veel lollitad. Sinu pärast jääme me kõik hiljaks. Mine pese hambad ja pane riided selga.“

Kümme minutit hiljem…

„Kus on Sinu kodutöö? Ma palusin, et Sa tooksid selle mulle allkirjastamiseks! Ja Sa ei ole ikka veel riietunud. Me jääme hiljaks.“

Ja nii edasi…

See lapsevanem võtab liigselt vastutust ja suhtleb lapsega kaudselt, mitte usaldades teda olukorda juhtima ilma juhiste ja sekkumiseta. See niinimetatud „helikopteri kasvatusviis“ võib mõjuda lapse enesehinnangule ja muuta ta vanematest väga sõltuvaks. Kui kõnelemise toon on negatiivne ja pealetükkiv, võib see tõenäoliselt tekitada lapses pahameelt ja vastupanu või ka passiivset agressiooni.

Efektiivne näide

Lähme kodust välja 45 minuti pärast. Kui Sul ei ole kõik vajalik kaasas, on Sinu ülesanne seda oma õpetajale selgitada.

Need juhised on lühikesed ja annavad lapsele selge ootuse, milline on nende mittetäitmise tagajärg. Lapsed ei pea tundma ärevust, saama pidevaid hinnanguid ega tundma pidevat kontrolli. Lapsevanem lubab lapsel õppida tema käitumise loomulikest tagajärgedest.

3. Süü- ja häbitunde tekitamine

Üks suuremaid õppetunde, mida lapsevanem kogeb, on see, et väikestel lastel on raske Sinu vajadustega arvestada. Laste empaatiavõime areneb aeglaselt, kogedes vanemate empaatiat nende suhtes. Seetõttu ei pruugi olla mõistlik ootus, et lapsed käituvad nii nagu Sina soovid ja näevad asju Sinu vaatenurgast. Kui nad seda ei tee, ei tähenda see, et nad on halvad või hoolimatud. Nad on kõigest lapsed, kes on keskendunud mängimisele ja lõbutsemisele, testides Sinu piire ning õppides läbi selle, milline käitumine on lubatud, milline mitte.

Paljud vanemad tunnevad stressi, kuna on endale võtnud liiga palju ülesandeid ja unustanud sageli enda eest hoolitsemise. See, kui laps ei tee koostööd, võib vanemates tekitada pahameelt. On oluline võtta aeg maha, et mõista tekkinud tundeid ning proovida ennast rahustada, kasutades sügavalt sisse hingamist.

Ebaefektiivne näide

„Ma olen palunud korduvalt Sul oma mänguasjad korda teha ja siin nad on, igal pool põrandal laiali. Kas Sa üldse ei hooli? Kas Sa ei näe, et olen terve päeva jalul olnud ja hoolitsenud kõikide eest? Nüüd pean ma Sinu mänguasjad üle vaatama ja raiskama oma aega nende puhastamiseks. Mis Sul viga on? Sa oled nii isekas!“

See vanem loob palju negatiivset energiat. Kuigi tunneme kaasa tema pettumusele, on siiski tema suhtumine süüdistav ja lugupidamatu. Lapse nimetamine isekaks või vihjamine, et temaga on midagi valesti, on last kahjustav. Lapsed võtavad need „sildid“ omaks ja hakkavadki ennast nägema kui „mitte piisavalt head“. Lapse alandamine või häbistamine mõjutab lapse aju arengut. Laps peab teadma, et tema tegu on vastuvõetamatu, kuid ta peab ka tundma, et tema ise on armastusväärne.

Efektiivne näide

„Näen, et Sa ei ole veel mänguasju kokku korjanud. See muudab mind pahaseks. Minu jaoks on oluline, et maja oleks korras ja saaksime siin kõik koos tegutseda. Kõik vedelevad mänguasjad peavad jõudma garaaži. Saad need tagasi siis, kui Sa ka homme ise mänguasjad ära koristad.“

Lapsevanem suudab kontrollida enda tundeid ja väljendab oma vajadusi ilma viha ja süüdistamiseta. Ta rakendab käitumisele selget (mitte karistavat) tagajärge ning annab lapsele võimaluse järgmisel päeval uuesti proovida ja õnnestuda. Ta ei sildista ega alanda last negatiivse motiveerimisega.

4. Mitte kuulamine

Me kõik soovime õpetada oma last teisi inimesi austama. Parim viis selleks on ise vastavalt käituda. See aitab lastel õppida lugupidamise ja empaatia olulisust ning õpetab neile efektiivse käitumise oskusi.

Sageli on aktiivne kuulamine lapsevanema jaoks väga raske, kuna lapsed segavad enda jutuga vahele või on meie mõtted hõivatud tegemist ootavate toimingutega. Sellisel juhul võib öelda: „Mul on hetkel raske Sind kuulata, sest ma teen süüa, aga saan sinule keskenduda 10 minuti pärast.“ Parem on varuda suhtlemiseks aega, selle asemel et kuulata last, suutmata temale keskenduda. Pea meeles, et lastel on raske väga pikalt oodata, et neid lõpuks kuulataks.

Ebaefektiivne näide

Vanema vastus lapsele, kes ütles, et nad lõid jalgpallis värava:

(Ilma silmsidet loomata) „Oh, see on tore, kallis. Minge nüüd õue mängima. Hmm…mis temperatuuril ma nüüd kana küpsetan?“

Sellise käitumisega näitab vanem, et lapse tegemised ei ole tema jaoks olulised. See võib panna lapse tundma end üksiku ja ebavajalikuna. Aktiivne kuulamine hõlmab kõiki mitteverbaalseid tegevusi, näiteks silmsideme hoidmist, emotsioonide väljanäitamist näos ja hääles, samas ka sõnade kasutamist, et kinnistada eelnevat.

Efektiivne näide

Lapsevanem: „Kas lõite värava? Suurepärane! Ma näen, et tunned tõesti uhkust selle üle, kuidas Sa mängisid. Tahan kuulda, kuidas see täpsemalt juhtus.“

Vanem näitab üles huvi ja entusiasmi, paludes lapsel põhjalikumalt rääkida ja kirjeldada. Vanem peegeldab lapse tundeid, aidates lapsel saada teadlikuks enda reaktsioonidest. Selline vastus tekitab lapses tunde, et ta on oluline ja väärt vanema tähelepanu. Empaatiline reageerimine aitab lapsel paremini mõista enda tegude ja emotsioonide seoseid.

Lapsevanemaks olemine on keeruline töö ning me kõik eksime vahel. Lapsega suhtlemine võtab aega ja energiat. Oluline on teadvustada oma tundeid ja automaatseid reaktsioone ning leida võimalus vajadusel endale aega anda, et olla „kohal“. Tagajärgede rakendamine õpetab lastele piiride tundmist, laste kuulamine ja iseseisvumisele suunamine õpetab austust.

Hoolitse kindlasti piisavalt ka enda eest, et Sul oleks oma lastega tegelemise jaoks energiat. See võib tähendada oma prioriteetide uuesti läbi mõtlemist ning mingitest asjadest loobumist (lahti laskmist). Lapsed, kellel on lugupidavad, kaasatud ja järjekindlad vanemad, õpivad oma emotsioone paremini reguleerima, tunnevad ennast hästi ning suudavad täiskasvanuna luua rohkem armastavaid suhteid.

Allikas: Melanie Greenberg (PhD), Psychology Today; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir; pilt Unsplash / Charles Deluvio