fbpx

Kolm põhjust, miks mitte ignoreerida lapse vihahoogusid

Kas Sulle on kunagi soovitatud lapse vihahoogusid ignoreerida? Alljärgnevalt on välja toodud ekspertide arvamused, kuidas leida paremaid viise lapse vihahoogudega toime tulemiseks.

Osad lapsevanemad ja täiskasvanud on arvamusel, et väikelapse negatiivne käitumine on kõigest viis, kuidas endale „tähelepanu saada“. Mitmed neist on veendunud, et kõige õigem on sellisel juhul lapsi lihtsalt ignoreerida, siis see lõppeb iseenesest.

Sellel nõuandel on mõned puudused. Laps võib mõista lapsevanema või täiskasvanu ignoreerimist valesti. Mis juhtub kui ignoreerid sellist käitumist ning mida Sa saad teha selle asemel?

Tavaliselt kirjeldatakse „tähelepanu otsimiseks“ seda, kui laps teeb asju, mida ta teab, et teha ei tohi (piiride nihutamine, virisemine, nutmine või mittesobivalt käitumine).

Kas nad tõesti otsivad tähelepanu? Kasulik on meeles pidada, et kui laps soovib rohkem tähelepanu, olenemata, kuidas ta seda teeb, siis ihaldab ta lähedust usaldusväärse täiskasvanuga- tähelepanu otsimine on läheduse otsimine. See on lapse arengus täiesti normaalne. Tähelepanu otsib laps siis, kui tal on raske luua positiivset kontakti lapsevanemaga või kui ta tunneb ärevust, on lihtsalt segaduses, või tunnetab mingeid muudatusi. Sellistel hetkedel haaravad väikelapsed kinni võimalusest saavutada seda ükskõik millisel viisil. Negatiivne tähelepanu on ka tähelepanu.

Selline käitumine ei peegelda muidugi kui „hea“ või kui „halb“ laps on. Pigem peegeldab see käitumist, mida nende aju on võimeline sellel hetkel avaldama. Laps, kes vanemate sõnul „vingub“ või käitub halvasti, ei ole „halb laps“- ta soovib vaid, et teda tähele pandaks. Lapse ignoreerimine, kes ei saa oma vanematelt piisavalt tähelepanu, vaid süvendab probleemi.

Mis juhtub kui Sa ignoreerid last, kes otsib Sinu tähelepanu? Mida Sa peaksid siis tegema?

Lapse ignoreerimine saadab lapsele signaali, et Sinu armastus tema vastu on tingimuslik.

Näiteks kui üks lapsevanem kasutab teise vanema peal „vaikivat karistamist“, tekitab see ka täiskasvanul segadust. Veelgi raskem on seda mõista lapsel, kui tema vanem ei reageeri tema käitumisele. Laps näeb seda järgnevalt: „Minu ema/isa ei näe mind. Ma olen nende maailmast kadunud.“ See arusaam võib tekitada eraldatuse tunde. Kuigi lapse ignoreerimine võib mõnes mõttes „töötada“ (nad võivad lõpetada ebasobiva käitumise), võib see mõjutada lapse enesehinnangu kujunemist.

Mida selle asemel teha: looge lapsega kontakt enne, kui hakkate tema käitumist parandama.

Sageli ei ole laps vaimselt võimeline kuulama juhiseid kui ta on vihane. Aju osa, mis tegeleb emotsioonide kontrollimisega, on sellel hetkel välja lülitatud. Vanemate jaoks tähendab see, et nad peaksid ootama, kuni laps on rahunenud. Ole oma lapse jaoks kohal nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Kui laps lubab, hoia tal käest kinni, võta ta sülle või leia talle muu tegevus, mis aitaks tal kiiremini rahuneda (et aju ratsionaalne osa lülituks uuesti „sisse“). On normaalne, et see võib võtta aega. Lase lapsel tunda emotsioone nii palju kui ta vajab, ilma, et sa tema tundeid või kogemusi „maha teeksid“.

Kui laps on maha rahunenud, kirjelda talle, mida Sa nägid:  „Sulle ei meeldinud kui ma ütlesin, et on aeg ära panna mänguasjad ning Sa viskasid need kõik põrandale.“ Too välja vaid faktid, ära anna hinnanguid. Pea meeles, et see ei ole olukord, kus on eraldi täiskasvanu ja laps – te töötate koos. Laps ei ole probleem, tema käitumine on. Sa võid öelda: „me peame hoidma põranda puhtana, muidu keegi võib kukkuda ja haiget saada. Sõidame autodega tagasi nende parkimiskohta, siis on kõigil turvaline.“

Kui Sinu laps on emotsionaalselt raskes olukorras, võib lapse mänguline kaasamine sellel hetkel teie omavahelist suhet tugevdada. See paneb last tundma, et teda nähakse ja ta on taas osa perekonnast. Selline lähenemine näitab tähelepanu otsivale lapsele, et Sinu armastus on tingimusteta.

Me jätame kasutamata võimaluse aidata laste ajudel areneda.

Kasutades soovitust ignoreerida lapse negatiivset käitumist, on tihtipeale keeruline mõista, millises vanuses seda enam ei peaks tegema. Täiskasvanul on aju täielikult arenenud, mis võimaldab tal enda vajadustest teistele teada anda. Lastel areneb täielikult välja prefrontaalne ajukoor alles enne 20. eluaastat (see on aju osa, mis reguleerib ratsionaalset mõtlemist). Lastel ei ole olnud võimalust harjutada oskusi, mis peegeldavad emotsionaalset intelligentsust sama palju nagu täiskasvanutel. Neil puudub vaimne „tööriistakomplekt“, mida nad vajavad, et oma emotsioone kontrollida.

Mida see tähendab? Kui vanem või täiskasvanu ignoreerib emotsionaalselt või füüsiliselt raskustes olevat last, ei teki lapsel eeskuju, kuidas kõige sellega paremini toime tulla, mida ta kogeb. Uuringud näitavad, et negatiivset käitumist väljendava lapse ignoreerimine tekitab lumepalliefekti: laps, kes käitub ebasobivalt, jätkab pigem ebasobivalt käitumist kui õpib alternatiivset ja positiivsemat käitumisviisi.

Mida teha: arenda lapse eneseregulatsioonioskusi

Selle asemel, et võrrelda lapse käitumist enda omaga või jätta laps omaette „mõtlema“, võid lapsele teada anda, et on hea kui on tunded ning me väljendame neid. Sa saad aidata lapsel mõista seda hetke kui nad käituvad ebasobivalt ning anda talle mõista, et ta võib pöörduda täiskasvanu poole toetuse saamiseks, mitte oodata karistust või täiskasvanu „kadumist“.

Kui lapsed õpivad usaldama täiskasvanut, leides meis emotsionaalse turvapaiga, hakkavad nad meist järjekindlamalt sõltuma ning tulema meie juurde juba ennetavalt. Seda tehes pakud oma lapsele võimaluse õppida ja areneda emotsionaalsel tasandil.

Pea meeles, et Sa peaksid seadma lapsele turvalised, selgelt määratletud piirid selle kohta, milline käitumine on vastuvõetav ja milline mitte. Lapse jaoks on oluline teada, kuidas ta tohib käituda, mitte seda, kuidas ta ei tohi käituda. Kui Sa tuletad lapsele järjekindlalt meelde, milline on parem lahendus, võib see teadmine nende ajus luua uusi ühendusi.

Me ei tegele põhivajadusega.

Eksperdid on arvamusel, et iga käitumine on suhtlemine. Isegi kui Sulle ei meeldi see viis, kuidas laps väljendab oma vajadusi, ei ole mõistlik seda ignoreerida – lapse põhivajadused ei kao sellega ära. Võibolla on laps näljane, väsinud või üle/alastimuleeritud. Või väljendavad nad niimoodi üksindust, kuna Sa oled liiga kaua olnud telefonis. Või otsivad nad lihtsalt Sinu lähedust. Laps võibolla ise ei mõistagi, miks ta antud hetkel nii käitub, kuid sellel hetkel otsivad nad siiski täiskasvanut, kellega nad tunnevad ennast turvaliselt.

Mida teha: pea meeles, et vajadused on vajadused.

Kui lapsevanemad suudavad peatada tähelepanu otsimisega tekkinud käitumise kallistusega, on see tavaliselt lihtne lahendus. Väike suupiste? See on teostatav, kuid ole ettevaatlik, et lapsel ei tekiks harjumust süüa iga kord kui on vajalik toime tulla ebasobiva käitumisega. Võibolla mõni ühine mäng? Miks mitte! Vajalik on leida algpõhjus, siis on selle lahendamine palju tõhusam kui teesklemine, et ebasobivat käitumist ei ole olemas.

Mõned emad mäletavad „beebide kontrollnimekirja“. Kui laps nutab, on see tavaliselt tingitud sellest, et nad on näljased, väsinud või märjad. Selline kontrollnimekiri võib kasulik olla ka väikelastele ja koolieelikutele: kas minu lapsel on liiga kuum? Liiga külm? Kas ta on näljane? Väsinud? Haige? Kas tal on igav? Kas ta vajab füüsilist lähedust? Kas tema jaoks on keskkond liiga lärmakas?

Tähelepanu nõudva käitumise ilmnemisel mõtle nooremate laste vihastumise levinumatele põhjustele ning selgita välja lapse vajadus, mitte ära keskendu tema käitumisele.

Sina tunned oma last kõige paremini. Teadmiste ja armastuse abil on Sinul võimalik ümber kujundada lapse käitumine. Muidugi vajavad nad meie tähelepanu, nad on ju lapsed. Kõige enam soovivad nad, et me neid aktsepteeriksime, armastaksime tingimusteta ja oleksime nende jaoks alati olemas.

 

Allikas: Sarah R. Moore (Motherly), tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash/J.Rowland ja B.Wedemeyer

© 2019 Varajase Kaasamise Keskus OÜ