Kuidas rahustada enesekontrolli kaotanud last?

Mõnikord võivad tekkida olukorrad, mida on lapsele liiga palju ja see võib nad viia enesekontrolli kaotamiseni ning tekitada nii temas endas kui teistes liigselt stressi. Selleks, et lapsega hea suhe säiliks, tasub teada, kuidas nendes olukordades last edukalt rahustada.

Tasub teada, et enesekontrolli kaotamine erineb “tantrumitest,” ehk olukorrast, kus laps ei saa oma tahtmist ja võtab seetõttu üles jonnituurid. Emotsionaalse plahvatuse hulka võivad kuuluda agressiivne käitumine, destruktiivne käitumine, nutt, karjumine ja lugematu arv muid asju.

Võib tunduda, et enesekontrolli kaotamine ilmub ei kusagilt, kuid pöörates tähelepanu sellele eelnenud sündmustele ja hetkedele, võib märgata, et hoiatusmärgid olid siiski olemas.

Emotsionaalsel plahvatusel võib olla erinevaid põhjuseid:

sensoorne üleküllus;
lapsele korraga liiga paljude nõudmiste esitamine;
emotsionaalsed segadused ja -üleelamised;
valu.

Enesekontrolli kaotamise protsess lapsel.

Ennetamine

Ennetamine on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Selleks, et õppida lapse emotsionaalseid plahvatusi ennetama, on vaja aega. Oluline on luua lapsega usalduslik suhe ning võimalikult hästi õppida tundma tema käitumismustreid.

Edukaks ennetamiseks on vaja:

märgata ja tuvastada varajased hoiatusmärgid;
märgata keskkonnast tulenevaid võimalikke ärritajaid ja neid võimalusel muuta või vältida;
õpetada last sinuga suhtlema enne, kui plahvatus jõuab tekkida.

Parim aega ennetuseks on aeg, kui laps on rahulikus faasis. See on hea aeg kasutada positiivset kinnitamist ja õpetada lapsele toimetulekuoskusi ja erinevaid käitumisstrateegiaid. Laps suudab õppida siis, kui ta on rahulik.

Emotsiooni regulatsioon

Enesekontrolli kaotamise ajal lülitab aju välja otsmikusagara, mis tegeleb mõtlemise, planeerimise ja impulsside kontrollimisega. Sellel asemel aktiveerub ajus ellujäämismehhanism ning tekib võitle-või-põgene reaktsioon.

Kui lapsel tekib emotsionaalne plahvatus, siis põhjuseks on see, et aju on tuvastanud ohu ning käima on läinud nn häiresüsteem. See, mida laps ohuna tajub, võib olla väga erinev sellest, mida peame ohuks meie. Seda eriti autismiga lastel, kes on igasuguse sensoorse sisendi osas tundlikud. Kui lapse tagumine aju on võtnud võimust ja ta on jõudnud plahvatuseni ning aktiveerunud on võitle-või-põgene reaktsioon, on parim jääda rahulikuks ning tagada lapse ohutus seni, kuni tema otsmikusagar taas tööle hakkab.

10 tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

1. Väldi lapsega arutlemist. Emotsionaalse plahvatuse ajal on lapse eesmine ajuosa (kus toimub mõtlemine ja mis annab võimaluse arutlemiseks) välja lülitatud. Aju on kortisooli (stressihormoon) ja adrenaliiniga üleujutatud, mistõttu pole võimalik ligi pääseda sellele aju osale, mis tegeleb loogilise mõtlemisega. Täiskasvanul võib tekkida kiusatus lapsega arutlema asuda, kuid see muudab olukorra sageli hullemaks. Võite lapsele öelda loogilisi ja õigeid asju, kuid see lihtsalt ei jõua temani. Selle asemel kinnitage lapsele, et tal on turvaline ja tagage talle tema põhivajadused.

2. Eemaldage juba olemasolevad nõudmised ja ärge esitage neid juurde. Kas teate seda tunnet, kui kõike kuhjub korraga liiga palju ja teil on keeruline sellega toime tulla? Ka lapsed tunnevad seda. Kui laps tunneb, et talle esitatakse korraga liiga palju nõudmisi, võib ta kaotada enesekontrolli. Sellistel hetkedel pole abi, kui palute tal lõpetada või teha midagi muud, mis võib olukorra muuta hoopis hullemaks. Pange enda ootused pausile ja keskenduge lapse rahunemise toetamisele.

3. Kinnitage tundeid, kuid mitte tegusid. Isegi kui te ei mõista, miks lapse reaktsioon teatud asjadele või olukordadele on selline, nagu ta on, siis seetõttu lapse häbistamist tema tunnete pärast tasub igal juhul vältida. Kinnitage tema tundeid, aktsepteerige tema mõtteid ning andke talle märku, et olete tema poolel. Sellel hetkel võib lapsele öelda: „On mõistetav, et oled praegu ärritunud“ või „Ka mina tunneksin nii, kui see minuga juhtuks.“ Lapse emotsionaalseks toetamiseks ja suunamiseks võib lisada sõna „sest.“ Näiteks „On mõistetav, et oled ärritunud, sest tahtsid sinist, mitte punast autot ja mõnikord on raske mitte saada seda, mida sa soovid.“

4. Märka kehakeelt ja näoilmeid ning austa lapse isiklikku ruumi. Kui laps on enesekontrolli kaotanud, siis viimane asi, mida soovime on, et laps tajuks meid kui ohtu. Selle vältimiseks on oluline olla teadlik tema isiklikust ruumist, kehakeelest ja näoilmetest. Igal inimesel on enda isikliku ruumi vajadus. Olles kõrgendatud emotsionaalses seisundis, võib laps enese turvaliselt tundmiseks vajada rohkem ruumi kui tavaliselt. Kui püüame last kallistada või teda sülle võtta, võime soovitule tekitada vastupidise efekti ning tekitada hoopis lõksus olemise tunde. Püüdke näida rahulik, hoidke näoilme neutraalne ja kasutage avatud kehakeelt. Ärge kortsutage kulmu ega pange käsi risti või puusa.

5. Ära kunagi karju. Lapse peale karjumine võib koheselt hävitada teie vahelise suhte ja turvatunde. Karjumine muudab teid ähvardavaks ning olukorra lahendamise asemel võib see tekitada veel suurema emotsionaalse plahvatuse. Kui laps karjub või teeb palju lärmi, siis oodake, kuni ta on vaikseks jäänud. Seejärel rääkiga temaga rahulikult ja empaatiliselt.

6. Lasku lapsega ühele tasemele. Kui suhtled väikese lapsega, siis tasub meeles pidada, et olete tema jaoks juba hirmutav, sest füüsiliselt olete palju suurem kui tema. Võimalusel istu koos lapsega või kükita tema tasemele, et teie silmad oleksid ühel kõrgusel.

7. Juhi tähelepanu kõrvale. Olukorra eskaleerumise vältimiseks tasub proovida lapse tähelepanu kõrvale juhtimist. Näiteks anda talle tema lemmikmänguasi, viia ta rahulikku ruumi või juhtida ta tegema rahustavaid tegevusi. Võib tunduda, et selliselt premeerite soovimatut käitumist, kuid tegelikult väldite palju emotsionaalselt kurnavama olukorra tekkimist. Lapse rahunedes on teil võimalik temaga rääkida ja arutleda.

8. Peegelda lapse tundeid ja vajadusi. Mõnikord võib olla keeruline mõista, miks laps enesevalitsuse kaotab. Peegeldamise kasutamine annab lapsele mõista, et te kuulata neid ning võtate nende muresid tõsiselt. Võite näiteks öelda: „Sa ütled, et sa oled vihane, sest sa ei saanud roosat tassi.“

9. Ole hinnanguvaba. Ärge andke lastele hinnanguid nende reaktsioonide pärast. Olenemata olukorrast ja teie mõtetest selle osas, teeb hinnangute andmine olukorra tõenäoliselt hullemaks. Ärge olge lapsega sarkastiline, ärge süüdistage teda tema tunnetes. Ka loengu pidamist tasuks vältida – see ei meeldi kellelegi.

10. Vältige „ei“ ütlemist. „Ei“ on enamiku inimeste jaoks käivitav sõna ning võib juba niigi emotsionaalselt laetud olukorra veelgi keerulisemaks muuta. Muidugi ei tähenda see, et peaksite kõigele „jah“ ütlema, vaid selle asemel pakkuda lahtisemaid vastuseid, nagu „Me saame selleks aja planeerida“ või „Sellest saame rääkida siis, kui kõik on rahulikud.“

Allikas: Olivia Sheppard, The Sunshine Room. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.