Kuidas last keerulise käitumise korral maha rahustada?

Paljudel lastel on raskusi oma emotsioonide kontrollimisega. Tundepuhangud, jonnihood, virisemine, trotslikkus – need kõik on iseloomulikud reageeringud nendel hetkedel, kui laps kogeb võimsaid tundeid, mida ta ei suuda kontrollida. Mõned lapsed on õppinud, et kui nad jonnivad või vinguvad, siis see ebasobiv käitumine annab soovitud tulemuse, näiteks vanemate tähelepanu võitmise või lisaaja nutiseadme jaoks. Samas on ka lapsi, kellel on raskusi rahulikuks jäämisega, sest nad on ebatavaliselt tundlikud. Kuidas sellises olukorras last rahustada?

Hea on teada, et lapsele on võimalik õpetada, kuidas jonnimise või trotsliku tegutsemise asemel rahulikuks jääda.

Mis on reguleerimata olek (mõnikord kasutatakse ka väljendit düsregulatsioon)?

Mõned lapsed reageerivad tundelisemalt kui nende eakaaslased, õed-vennad või sugulased. Nad mitte ainult ei tunneta asju intensiivsemalt, vaid neil võtab rahunemine sageli kauem aega. Ebatavaliselt intensiivsed tunded võivad lapse kallutada impulsiivsele käitumisele. Kui laps kogeb ülevoolavaid tundeid, ei suhtle aju emotsioonide pool (kuklapiirkonnas asuv mandelkeha) ratsionaalse poolega (otsmikusagar). Otsmikusagar reguleerib emotsioone ja otsib parimat viisi olukorra lahendamiseks. Eksperdid nimetavad seda reguleerimata olekuks. Kui laps on reguleerimata olekus, ei ole mõtet temaga situatsiooni üle kohe arutleda, vaid tuleb oodata, kuni tema aju ratsionaalne pool on taas nii-öelda sisse lülitunud.

Emotsioonide analüüsimine

Vanemad saavad alustada sellest, et aitavad esmalt lapsel mõista, kuidas tema emotsioonid töötavad. Laps ju ei lähe rahulikul hetkel põrandale aelema ja jonnima. Sellised emotsioonid ja tegevused on võrreldavad aja jooksul koguneva lainega. Laps saab õppida, kuidas saavutada kontrolli oma tunnete üle, märgates ja teadvustades neid enne, kui laine hakkab liiga suureks muutuma.

Mõned lapsed on liiga arad või ebakindlad, et negatiivseid emotsioone tunnistada. Paljud lapsed kasvavad üles teadmisega, et hirm, viha ja kurbus on halvad emotsioonid. Tegelikult aitab selliste emotsioonide mõistmine ja aktsepteerimine probleeme lahendada.

Tihti püüavad vanemad last negatiivsetest tunnetest säästa, sest nad tahavad, et laps oleks õnnelik. Mõni vanem püüab last säästa kurbusest, mõni vihast või leinast, kuid laps peab õppima, et meil kõigil on erinevaid tundeid. Me ei tohi luua keskkonda, kus ainult õnnelik emotsioon on lubatud.

Mudelda keeruliste tunnete juhtimist

Väiksemate laste jaoks on väga õpetlik, kui püüate kirjeldada oma tundeid ja näidata lapsele, kuidas te sellega ise toime tulete. Kui vanemad väljendavad enda tundeid ka siis, kui nad on ärevil või pettunud, näeb laps, kuidas täiskasvanu oma tunnetega toime tuleb. Laps õpib nii ka ise erinevaid tundeid analüüsima ja nendega toime tulema.

Kui märkate, et lapsel hakkab tekkima suurem tundepuhang, siis saate aidata tal harjutada oma tunnetega hakkama saamist nii, et mudeldate, kuidas Te ise selles olukorras toimiksite. Proovige oma emotsioonid järjestada intensiivsuse järgi vahemikus 1st 10ni, kus 1 on täiesti rahulik ja 10 on raevukas. Harjutamiseks on hea, kui olete oma sõnades võimalikult selge: kui näiteks unustasite mõne asja, mille kavatsesite vanaema juurde kaasa võtta, siis võiksite tunnistada, et olete nördinud ja öelda, et tunne on skaalal number 4 peal.

See võib tunduda esialgu tobeda tegevusena, kuid tegelikult õpetab see last ennast kõrvalt vaatama ja enda emotsioone märkama. Kui näete, et miski hakkab last tõsiselt häirima, küsige, mida ta tunneb ja kui endast väljas ta on. Kas tema viha tunne on 3 või juba 6 peal? Mõne väiksema lapse jaoks võib abiks olla selline visuaalne abivahend nagu tunnete termomeeter.

Aktsepteerige lapse tundeid

Aktsepteerimine on võimas vahend, mis aitab lapsel rahuneda ja annab talle teada, et mõistate ja aktsepteerite seda, mida ta tunneb. Aktsepteerimine ei ole sama mis kokkulepe. Aktsepteerimine selles tähenduses ei püüa midagi muuta ega parandada. Lapse mõistmine aitab tal jõulistest tunnetest vabaneda.

Lapse tunnete aktsepteerimiseks peaksite suutma tagada iseenda kohalolu. Kohalolu on vajalik, et saaksite märgata lapse kehakeelt ja näoilmeid ning proovida lapse vaatenurka mõista. See annab võimaluse peegeldada lapse mõtteid ja vajadusel saate esitada lisaküsimusi: “Kas ma sain sinust õigesti aru? ” Või kui tõesti ei saanud aru, siis võib ka öelda: „Ma püüan sinust aru saada.“ Kui näitate lapsele, et Te tõesti kuulate ja püüate teda mõista, võib see aidata vältida plahvatusohtlikku käitumist.

Kasutage teadlikku ignoreerimist

Tunnete aktsepteerimine ei tähenda halvale käitumisele eraldi tähelepanu pööramist. Kui jonnimist, vaidlemist ja sobimatut keelekasutust teadlikult ignoreerida, väheneb tõenäosus, et selline käitumine kordub. Seda nimetatakse teadlikuks ignoreerimiseks, sest tegelikult tehakse  seda teadlikult ja tahtlikult. Mõnikord, kui laps käitub halvasti, pöörab täiskasvanu pea ära või suunab tähelepanu mujale, et lapse ebasobivale käitumisele mitte tähelepanu pöörata. Siiski tuleb meelde jätta, et sellise käitumise võti on selles, et niipea, kui laps lõpetab ebasobiva käitumise ja käitub taas sobivalt, tuleks tähelepanu kohe tagasi lapsele pöörata. Näiteks kui laps röögib põrandal, siis jääge tema juurde, aga ärge pöörake talle eraldi tähelepanu. Kui laps mõistab, et röökimisest ei ole kasu, siis suure tõenäosusega ta lõpetab selle tegevuse. Kõnetada on mõistlik teda alles siis, kui ta on rahunenud ja suudab Teid kuulata. Kuid pange tähele: Te peate enda lapse käitumist tundma! Mõni laps ei suuda ise rahuneda, vaid vajab selleks füüsilist kontakti, kas sülle võtmist, silitamist vms.

Positiivne tähelepanu

Kõige võimsam vanemate tööriist käitumise mõjutamisel on positiivne tähelepanu. See on justkui maiustus oma lapsele. Uue käitumismustri kujundamisel tuleb sobivat käitumist kiita ja sellele palju tähelepanu pöörata. Vanem peaks positiivsele tähelepanule tõsiselt keskenduma, olles seejuures siiras, entusiastlik ja ehe. Sõnakasutuses tuleb olla konkreetne ja ülimalt täpne, et veenduda, kas laps mõistab, mille eest Te teda kiidate: „See on nii tore, et Sa lusika ise suhu paned.“, „Mulle meeldib, et Sa ise kraani kinni keerad.“ jne.

Kui aitate oma lapsel ägedate emotsioonidega toime tulla, püüdke märgata seda hetke, kui laps on kasvõi pisutki rahunenud. Näiteks kui Teie lapsel on jonnihoog ja Te näete teda sügavalt sisse hingamas, siis võite öelda: „Mulle meeldib, et Sa hingad sügavalt sisse.” Liituge temaga, et teha koos veel mõned sügavad hingetõmbed. Hingamisharjutusi võiks iga lapsevanem õppida, sest see on lihtsaim viis rahunemisprotsessi kiirendamiseks.

Selged ootused

Veel üks oluline näpunäide, mis aitab vältida lapse ebasobivat käitumist: tehke oma ootused lapsele arusaadava sõnastuse abil selgeks ja järgige järjepidevalt rutiini. Oluline on hoida ootused konkreetsed ja täpsed ning valida reeglite ja sobiva käitumise üle arutlemiseks aeg, kui mõlemad osapooled on rahulikud. Kindel metoodika aitab lapsel ennast kontrollida.

Kokkuvõtteks – ei ole lihtsaid lahendusi, ei ole halbu lapsi, vaid on puudulikud oskused. Rahulike täiskasvanutena saame aidata lastel need oskused omandada.